“ § 14 lg 1 p 3 alusel.
“ (edaspidi Põhimäärus) § 14 lg 1 p 3 näeb ette kohustuse esitada probleemtooteregistrile andmed taaskasutusse suunatud vanarehvide koguste kohta. Rehviliit on kõigil aastatel täitnud vastavat nõuet, esitades probleemtooteregistrile kokku kogutud ja taaskasutusse suunatud vanarehvide kogused, lähtudes kinnitustes toodud kogustest ehk kogusest, mille Rehviliit on Nordline’ile taaskasutamiseks üle andnud. Kinnituses märgitud ja probleemtoodete registrisse esitatud andmed taaskasutatud vanarehvide osas langevad kokku alljärgnevalt:
s ei käsitleta „taaskasutusse suunamist“ ning järeldus, et tootja peab esitama andmed taaskasutatud vanarehvide massi kohta, mitte nende vanarehvide kohta, mida ei ole reaalselt taaskasutatud, on väär.
kohaselt võib tootja esitada teabe nende probleemtoodete kohta, mis on võetud taaskasutustoimingute ahelasse, isegi juhul, kui nn lõplikku taaskasutustoimingut veel teostatud ei ole. Jäätmete taaskasutamine on jäätmeseaduse (JääTS) § 15 lõike 1 kohaselt jäätmekäitlustoiming, millega jäätmed või neis sisalduv aine või materjal võetakse kasutusele toodete valmistamisel, töö tegemisel või energia tootmisel, või seda ettevalmistav tegevus. Taaskasutamistoimingute nimistu on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 06.04.2004 määrusega nr 104 (edaspidi Taaskasutamistoimingute nimistu). Seega loetakse vanarehvide taaskasutamiseks ka toodete valmistamiseks vajalikku ettevalmistavat tegevust. Taaskasutamistoimingute nimistu ei eelda taaskasutamistoiminguna ainult vanarehvidest nö „lõpliku“ toote valmistamist. Iseseisva taaskasutamistoimingu moodustab ka näiteks jäätmete kogumine nende töötlemiseks. Rehvliit on kõik kogutud jäätmed andnud taaskasutamiseks üle Nordline Baltic OÜ-le ja teistele koostööpartneritele ning vastavad koostööpartnerid on vanarehvid taaskasutusse võtnud. Sellist käsitlust toetavad ka
kehtivad sätted.
lõike 2 punkti 22 kohaselt kajastatakse registris „energiakasutuses taaskasutatud“ probleemtoodete massi ning sellisest sõnastusest (tud-kesksõna ehk mineviku kesksõna tegevuse objektiks on verb „taaskasutama“) nähtub suunatus teostatud, lõpuleviidud taaskasutamisele. Vanarehve ei suunata valdavalt taaskasutamiseks energiakasutuses. Oluliselt erinev on
lõike 2 punkti 23 sõnastus, mille kohaselt kajastatakse registris „taaskasutusse võetud“ probleemtootejäätmete kogumass. Erinevalt energiajäätmeid käsitlevast sättest on siin tud-kesksõna objektiks „võtmine“, mitte „taaskasutamine“.
sõnastuse põhjal võib järeldada, et registrisse kandmiseks võib esitada andmed selliste probleemtoodete kohta, mis on „taaskasutusse võetud“, kuid mis ei pruugi veel olla faktiliselt lõplikult „taaskasutatud“. Näitena võib tuua järgmise Rehviliidu praktikast pärineva näite vanarehvide taaskasutamise ahela kohta. Rehviliit kogub rehvid ning annab need purustamiseks üle koostööpartner Nordline’le. Nordline tarnib vanarehve ning kummipuru koostööpartner UAB-le Metaloidas (Leedu), kes toodab toorainest peenemat kummipuru (näiteks staadionite katmiseks) ning kummimatte. Lisaks kummipuruna suunatakse taaskasutusse ka kummi kõrvalproduktid, vanarehvides sisalduvad metall ning tekstiil. Rehviliit esitab Nordlinele taaskasutamiseks antud rehvide kohta
lõike 2 punkti 23 kohaselt aruande probleemtoodete registrisse.
st ei tulene, et Rehviliit tohiks PROTO-sse rehvide taaskasutusse võtmist käsitlevad andmed esitada alles siis, kui nende suhtes on järjekordse (ning taaskasutuse ahelas viimase) taaskasutustoimingu teostanud tootja X. Teiseks jääb selgusetuks, millele tuginedes peab vastustaja aruandluse kontekstis õigeks „taaskasutusse võtmist“, kuid välistab „taaskasutusse suunamise“. Kumbki vormel ei ole kvalitatiivselt erinev ning erinevalt eeltoodud näites kasutatud sõnastusest „energiakasutuses taaskasutatud“, ei eelda taaskasutamistoimingu lõpuleviimist. Olukorras, kus isik A annab rehvid purustamiseks (taaskasutamiseks) B-le üle, suunab A rehvid taaskasutusse ning B võtab rehvid taaskasutusse. Seega on vastustaja poolt esitatud väide alusetu ning sõnastuse sisuline erinevus puudub. Rehviliidu poolt taaskasutusse suunatud rehvid läbivad hilisemas etapis erinevaid 3 taaskasutustoiminguid. Näiteks toodab koostööpartner Kummimatid OÜ Rehviliidu poolt kogutud veoautorehvide põhjaosadest kummimatte, mida kasutatakse turvalisuse tagamiseks kivimite lõhkamistöödel. Nordline koostööpartner BLRT Marketex OÜ kasutab vanarehve toodetavate laevade vendritena. Suures koguses on purustatud vanarehve kasutatud prügilate ehitamiseks Nordline koostööpartnerite Nordecon Infra AS ja Väätsa Prügila AS poolt (need kogused sisalduvad nõuetekohaselt Nordline poolt registritele esitatud aruannetes). Prügilate põhjade rajamisel kasutatakse ehitusmaterjalina suures koguses purustatud rehve. Nimelt on vajalik nõuetele vastava prügila alla luua nõrgkiht, milleks sobivad rehvitükid väga hästi. Nõrgkihi all on vettpidav materjal (näiteks kile), mis ei lase prügila nõrgveel põhjavette imbuda, vaid juhib selle kogumiseks ning töötlemiseks eraldi reservuaari. Prügilate põhjakihi rajamisel kasutatakse purustatud rehve 50-60 cm paksuses kihis kogu prügila ulatuses. Purustatud rehvidega kaetakse ka suletavate prügilate pealmine kiht. Näiteks avati 2007. aastal Uikala prügila, mille aluskihi rajamiseks kulus 3200 tonni rehvitükke. Nende rehvidetükkidega kaeti Uikala prügilas kokku 50 cm paksuse kihina 2,3 hektarit ladestusala. 2009.aastal võttis Väätsa Prügila AS-lt Nordline vastu 3 748,96 tonni purustatud vanarehve, mida kasutati Järvamaa Keskkonnateenistuse poolt kooskõlastatud projekti alusel Väätsa prügila III-I ladestusala ehitustöödel dreenikihi rajamiseks (Väätsa Prügila AS 11.03.2011 kiri nr 55). Vanarehvide taaskasutamise koguseid arvestades on asjakohatu ja arusaamatu vastustaja viide Nordline tegevuskohas tuvastatud „tohututele vanarehvide hunnikutele“. Kuna Nordline tegeleb vanarehvide taaskasutamisega, ei saa vanarehvide olemasolu Nordline laoplatsil olla Keskkonnateabe Keskuse jaoks üllatuseks. Esitatud väide tõendab ainult seda, et Nordlinel on vanarehvide laoseis (mis nähtub ka PROTO-le esitatud andmetest kogutud ja taaskasutusse suunatud koguste kohta). Eelmises punktis toodud näidetest nähtuvalt võib ühe prügila ehitustöödeks vajaminev rehvide kogus ületada poole riigis taaskasutatavates rehvide kogusest. Ehitustööde graafikujärgseks teostamiseks peavad purustatud vanarehvid olema kättesaadavad tervikkoguses lühikese aja jooksul. Vastustaja seisukoht, et JäätS § 15 lõige 1 hõlmab taaskasutamise definitsiooniga ka taaskasutamiseks ettevalmistamise (nagu purustamine) ja väide, et JäätS § 26 lõikest 1 tuleneva tootjavastutuse põhimõtte juures üksnes ettevalmistavaid toiminguid taaskasutamiseks ei loeta ning taaskasutamise sihtarvude arvutamisel arvesse ei võeta, on meelevaldne ning ei tugine ühelegi jäätmeseaduse sättele. Jäätmeseaduse kohaselt on taaskasutamise mõistega hõlmatud ka seda ettevalmistav tegevus ning vastustajal puudub pädevus sellise definitsiooni meelevaldseks kitsendamiseks. Vastustaja viide Euroopa Komisjoni sihtarvude arvutamise metoodikale on asjakohatu, kuna see on suunatud liikmesriigi ja Euroopa Liidu vahelise teabevahetuse reguleerimisele ning selle adressaadiks ei ole üksikisik. Üksikisiku õigused ja kohustused saavad tuleneda ainult siseriiklikest ning otse üksikisikute suhtes kohalduvatest Euroopa Liidu aktidest. Vastustaja on meelevaldselt asunud seisukohale, et vanarehvide taaskasutamist ettevalmistavad toimingud saavad seisneda ainult taaskasutamistoimingute nimistus koodiga R13 tähistatud tegevuses ning sellele peab järgnema „taaskasutusse võtmine“ toimingukoodidega R1 või R3 või „üleandmine jäätmete taaskasutajale või ringlusse võtjale“. Selline vastustaja seisukoht on taas põhjendamata ning sellise meelevaldse piirangu seadmist ei toeta ükski jäätmeseaduse säte. Jäätmeseadusest ning
st tulenevalt kantakse PROTO-sse andmed „taaskasutusse võetud“ probleemtoodete kohta ehk selliste probleemtoodete kohta, mille suhtes rakendatakse ükskõik millist taaskasutamistoimingut (või kooskõlas taaskasutamise mõistega seda ettevalmistavat tegevust). PROTO-sse andmete esitamisel lisatakse eelnevast tulenevalt teave taaskasutamistoimingu teostamise aja kohta, mitte järgnevate taaskasutamistoimingute või taaskasutamise tulemusena saadud materjali tooteks vormimise aja kohta. Puudub mistahes alus nõuda PROTO-sse kande tegemise eeldusena nn „lõplikku taaskasutamist“, teatud taaskasutamistoimingute jada või teatud kindlate taaskasutamistoimingute läbimist. Taaskasutamistoiming võib seisneda näiteks rehvide purustamises, mille tulemusena saadakse 4 prügilate katmisel kasutatav ehitusmaterjal. Ka Euroopa Kemikaaliamet on seisukohal, et algset kummitoodet mehaaniliselt ja/või keemiliselt töödeldes võib saada taaskasutusse võetud kummi, mis on ette nähtud kasutamiseks uues tootmisprotsessis. Seega on Euroopa Kemikaaliameti juhisega põhimõtteliselt kooskõlas käsitlus, mille kohaselt on taaskasutustoimingu (nagu purustamine) läbinud vanarehv juba taaskasutusse võetud. Kaebaja leiab, et tootjavastutusest ei tulene erandit taaskasutamise mõiste sisustamisel. Tootja on JääTS § 26 lõike 1 kohaselt kohustatud tagama tema turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise. Sama paragrahvi lõike 9 alusel võib oma kohustused tootjate ühendusele üle anda ning ei ole sellisel juhul vastutav probleemtoodetest tekkinud jäätmete kogumise ja taaskasutamise sihtarvude (vanarehvide puhul sellised sihtarvud puuduvad – kaebaja märkus) täitmise ning probleemtooteregistrile andmete edastamise eest. Rehviliidu näol on tegemist organisatsiooniga, mis aitab üksikutel tootjatel täita tootjavastutusega seotud kohustusi. Rehviliit on veendunud, et täidab jäätmeseadusest tulenevaid kohustusi korrektselt ning tagab vanarehvide kogumise ja nende taaskasutamise või kõrvaldamise vastavalt õigusaktide nõuetele. Samuti on Rehviliit veendunud, et esitab PROTO-sse kandmiseks andmeid kooskõlas
asjakohaste sätetega. On siiski selgusetu, kuidas annavad Rehviliidu põhikirjalised ülesanded tootjate ühendusena vastustajale pädevuse nõuda andmeid, mille esitamist Põhimäärus ning jäätmeseadus ette ei näe või keelduda vastu võtmast (või pidada valedeks) andmeid, mille esitamine on
ning jäätmeseadusega kooskõlas. Jäätmeseadusest tulenevaid tootjavastutuse kohustusi ning riigi andmekogudesse andmete esitamise kohustust tuleb selgelt eristada. PROTO-sse andmete esitamisel peab Rehviliit täitma andmeandjale pandud kohustused ja mistahes muude kohustuste täitmine (nagu tootjavastutusorganisatsiooni ülesannete täitmine) ei saa olla aluseks registripidaja poolt Rehviliidu tegevuse õiguspärasuse hindamisel ega sanktsioonide määramisel. Isegi, kui registreeringu peatamine oleks
alusel õiguspärane (mida see kaebaja hinnangul ei ole), saaks selle aluseks olla ainult andmeandjale pandud kohustuste rikkumine. Registriandmete kogumine ei saa olla keskkonnajärelevalve vahend, mille käigus kohaldatakse karistuslikke meetmeid isikute suhtes, kes registripidaja hinnangul ei täida nõuetekohaselt oma rolli tootjavastutuse ahelas. Tootjavastutuse põhimõtte rakendamine toimub jäätmeseaduse asjakohaste sätete kaudu ning juhul, kui riigil on tootjate ühenduse tegevuse suhtes pretensioone, tuleb reageerida jäätmeseaduses selleks ette nähtud meetmete kaudu (nagu keskkonnajärelevalve teostamine). Rehviliidu hinnangul on vastustaja PROTO volitatud töötlejana takistanud kliiringupõhimõtte realiseerimist, kohelnud turuosalisi ebavõrdselt ning andnud turuosalistele vastuolulisi suuniseid. JäätS §-s 264 sisaldub nn kliiringupõhimõte, mille kohaselt on tootjal või tootjate ühendusel õigus nõuda probleemtooteid (sh vanarehve) alla keskmise taaskasutamise taseme taaskasutanud tootjatelt ja tootjate ühenduselt kogumise ja taaskasutamise kulude katmist. Jäätmeseaduse kohaselt tagab nn kliiringupõhimõte kõikidele tootjatele ja tootjate ühendustele võrdse finantskoormuse, arvestades tootjate või tootjate ühenduste osa turule lastud vastavat liiki probleemtoodete massis. Kliiringupõhimõte motiveerib iga tootjat korraldama probleemtoodete taaskasutamist võimalikult suures ulatuses, sest probleemtoodete taaskasutamata jätmine ei too kaasa mitte rahalist säästu, vaid samaväärse nõude teiselt, suuremas koguses probleemtooteid taaskasutanud isikult. Rehviliit on valdavalt taaskasutanud vanarehve üle keskmise taaskasutamise taseme. Teistele tootjatele ning tootjate ühendusele esitatav nõue saab tugineda ainult PROTO-sse kogutavale vanarehvide keskmist taaskasutamist käsitlevale teabele. Rehviliidu vanarehvide taaskasutamise tasemele tuginev nõue saab seega tugineda ainult PROTO-st väljastatavatele andmetele. Paraku on praktikas osutunud võimatuks saada PROTO volitatud töötlejalt Keskkonnateabe Keskuselt teavet vanarehvide keskmise taaskasutamise taseme kohta. 5 Kaebuse esitaja leiab, et kõrgendatud tähelepanu tema andmete vastu tekkis
lg 1 p 3 näeb ette, et Keskkonnateabe Keskus teeb registreeringu kustutamise või peatamise kirjaliku otsuse ja seda kajastava kande, kui tootja on esitanud alusdokumentides valeandmeid. Jäätmeseaduse § 1242 võimaldab probleemtooteregistrisse ebaõigete andmete esitamise korral määrata rahaline karistus. Seega on ebaõigete andmete esitamise puhuks seadusandja ette näinud muuhulgas kolm erinevat tagajärge (raskuse järjekorras): 1) rahaline karistus; 2) registreeringu peatamine; 3) registreeringu kustutamine. Kõige rangema tagajärje ehk registreeringu kustutamise kohaldamine olukorras, kus väidetav Rehviliidu poolt ebaõigete andmete esitamine on tingitud ilmselt erinevate andmeedastus metoodikate või koguste arvutamise metoodikate kasutamisest, on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Rehviliit ei ole ühelgi juhul esitanud probleemtoodete registrile rehvide taaskasutamisse suunamist puudutavaid andmeid tahtlikult neid moonutades (ebaõigena). Rehviliit on lähtunud kinnitustes esitatud taaskasutusse suunatud vanarehvide kogustest ja eeldanud nende õigsust. Rehviliit on esitanud Rehviliidu poolt taaskasutusse suunatud vanarehvide koguseid, lähtudes kinnitustes toodud mahtudest alates 2006. aastast. Seniajani ei ole ükski ametiasutus, sh Keskkonnateabe Keskus ega Keskkonnainspektsioon, juhtinud Rehviliidu tähelepanu sellele, et taaskasutusse suunatud vanarehvide kohta andmete esitamisel kinnitustest toodud kogustest lähtumine ei oleks korrektne. Senini, ligi 4 aasta vältel, on seda aktsepteeritud. Proportsionaalsuse hindamisel tuleb hinnata andmete esitamise eesmärki ja teiselt poolt väidetavate ebaõigete andmete esitamise tagajärge. Probleemtoodete registrist Rehviliidu registreeringu kustutamisega kaasnevad vaieldamatult kõige rangemad tagajärjed ja kogu Rehviliidu tegevus, aga ka tema taaskasutussüsteemi liikmete majandustegevus, peatuks perioodiks, mis kuluks registreeringu taastamisele. Registreeringu 7 taastamise järgselt võib aga olla juba tekkinud olukord, kus Rehviliidu taaskasutussüsteemi liikmed on oma tegevuse jätkamiseks olnud sunnitud vahetama tootjavastutusorganisatsiooni ning lahkunud Rehviliidu taaskasutussüsteemist ja liikmeskonnast. Rehviliidu probleemtoodete registri registreeringu kustutamine on seda enam ebaproportsionaalne, et probleemtoodete registri pidamise eesmärk on vastavalt
lõikele 1 andmete koondamine probleemtoodete tootjate kohta, Eestis valmistatud, Eestisse sisseveetud ja Eestist väljaveetud probleemtoodete ning probleemtoodetest tekkinud jäätmete taaskasutamise arvestuse pidamine jäätmeseadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ning Euroopa Komisjonile jäätmealase teabe esitamiseks. Kirja valguses on samas selge, et Keskkonnateabe Keskusel on Nordline’ilt saadud andmete kaudu olemas info selle kohta, kui palju on Rehviliidu poolt Nordline’le taaskasutusse antud vanarehve reaalselt taaskasutatud (kui selles kontekstis tuleks lähtuda Nordline’i esitatud andmetest). Sisuliselt on seega juba täidetud andmete kogumise eesmärk olemas on Keskkonnateabe Keskuse poolt õigeks peetavad andmed taaskasutatud vanarehvide kohta. Seega on info taaskasutatud rehvide osas ametiasutustel (Keskkonnateabe Keskusel) tegelikkuses olemas. Siinjuures on lisaks registreeringu kustutamise tagajärje ebaproportsionaalsusele vajalik märkida sedagi, et Keskkonnateabe Keskus ei ole registreeringu kustutamiseks järginud
lg-s 2 sätestatud korda, mis näeb ette, et registri volitatud töötleja võib teha registreeringu kustutamise või peatamise kirjaliku otsuse ja seda kajastava kande järelevalveasutuse põhjendatud taotluse alusel lõike 1 punktides 3–5 nimetatud põhjustel või kui tootja on oluliselt rikkunud jäätmeseadusega talle pandud kohustusi. Rehviliidule teadaolevalt puudub antud juhul pädeva järelevalveasutuse (näiteks Keskkonnainspektsiooni) põhjendatud taotlus Rehviliidu probleemtooteregistri registreeringu kustutamise kohta. 4.4. Vastuolu põhiseadusega Kaebaja leiab, et
Kaebuse esitaja palub kohtul jätta põhiseadusega vastuolus olev säte kohaldamata. PROTO on JääTS § 261 lõike 1 kohaselt riiklik register avaliku teabe seaduse tähenduses, kuhu koondatakse andmed probleemtoodete tootjate kohta ning kus hoitakse ja töödeldakse Eestis toodetud, Eestisse sisseveetud ja Eestist väljaveetud probleemtoodete ja probleemtoodetest tekkinud jäätmete taaskasutamise andmeid. JääTS § 261 lõike 11 kohaselt on tootjad kohustatud end registreerima PROTO-s ja esitama registrisse andmeid. Sama paragrahvi lõike 12 alusel peab PROTO-le andmeid esitama ka ettevõtja, kes viib Eestist välja mootorsõidukeid, rehve ning patareisid ja akusid. JääTS § 23 lõige 14 defineerib rehvi „tootja“ kui isiku, kes valmistab rehve või veab majandus- või kutsetegevuse korras Eestisse sisse rehve. Seega laieneb PROTO-s registreerimise kohustus kõigile rehve Eestisse sissetoovatele isikutele ning registreeringu olemasolu on vastava majandustegevuse eelduseks. Probleemtoodete (sh rehvide) tootja registreerimise kohustuse rikkumisel näeb JääTS § 1231 juriidilisele isikule väärteokaristusena ette rahatrahvi kuni 32 000 eurot ning karistusseadustiku § 372 tegevusloata majandustegevuse eest karistuse kuni 32 000 eurot. PROTO registreering on mitmel tegevusalal tegutsemise eelduseks ning registreeringu puudumine (sh registreeringu kustutamise tulemusena) või selle peatamine toob kaasa isiku (õiguspärase) majandustegevuse lõppemise. On ilme, et isegi ühe ettevõtja registreeringu kustutamine või peatamine toob kaasa äärmusliku sekkumise isiku põhiõiguste teostamisse (sh ettevõtlusvabadus), mis võib olla põhjendatav ainult äärmiselt kaalukal seaduses selgelt piiritletud juhul. PROTO õiguslik alus tuleneb jäätmeseadusest. JääTS § 261 lõike 2 kohaselt asutab PROTO ja kehtestab selle
Vabariigi Valitsus avaliku teabe seaduses sätestatud korras. JääTS § 261 lõige 3 täpsustab, et PROTO
s 8 kehtestatakse: 1) PROTO-sse kantavad andmed, 2) nende esitamise kord, 3) juurdepääs registri andmetele ja 4) rahvusvahelistest kohustustest tulenev andmete edastamise kord. Andmekogu volitatud töötleja pädevus on piiritletud avaliku teabe seaduse (AvTS) § 434 lõikega 3 järgmiselt: volitatud töötleja on kohustatud täitma vastutava töötleja juhiseid andmete töötlemisel ja andmekogu majutamisel ning tagama andmekogu turvalisuse. Seega on volitatud töötleja pädevus andmekogu töötlemisel piiratud avaliku teabe seaduse, eriseaduse (käesoleval juhul jäätmeseadus) ning seadusest tuleneva volitusnormi piires kehtestatud registri
ga. Andmekogu
s sätestatakse AvTS § 435 lõike 1 alusel andmekogu pidamise kord, sealhulgas andmekogu vastutav töötleja (haldaja), andmekogusse kogutavate andmete koosseis, andmeandjad ja vajaduse korral muud andmekogu pidamisega seotud korralduslikud küsimused. Põhimäärus on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 23.07.2009 määrusega nr 135.
lõike 2 kohaselt võib registri volitatud töötleja teha registreeringu kustutamise või peatamise kirjaliku otsuse ja seda kajastava kande järelevalveasutuse põhjendatud taotluse alusel
lõike 1 punktides 3–5 nimetatud põhjustel või kui tootja on oluliselt rikkunud jäätmeseadusega talle pandud kohustusi. Sisuliselt loob Vabariigi Valitsuse kehtestatud Põhimäärus järelevalveasutusele täiendava sanktsioonimeetme registreeringu kustutamise näol. Tegemist ei ole meetmega, mis oleks suunatud registriandmete korrastamisele, kuna ebaõigete andmete parandamist käsitleb eraldi
. Vastustaja kinnitab oma vastuses kaebusele, et käsitleb Rehviliidu registreeringu kustutamist just sanktsioonina ebaõigete andmete esitamise eest. Seejuures on paljasõnaline (ning registreeringu kustutamise õigusvastasust arvestades asjakohatu) vastustaja väide, mille kohaselt oleks vastustaja registreeringu kustutamise eel viinud läbi täiendava haldusmenetluse. Sellise täiendava haldusmenetluse või täiendavate tähtaegade andmisele ei viita ükski vastustaja poolt varasemas haldusmenetluses esitatud seisukoht ega nõue. Järelevalveasutuse poolt registreeringu kustutamise ettepaneku tegemine registri volitatud töötlejale ei eelda väärteomenetluse teostamist järelevalveasutuse poolt. Veelgi ulatuslikum on volitatud töötlejale antud pädevus: PROTO volitatud töötleja võib kustutada või peatada isiku registreeringu PROTO-s juhul, kui tootja on oluliselt rikkunud jäätmeseadusega talle pandud kohustusi. Sellise registreeringu kustutamise või peatamise aluseks olevate asjaolude hindamine on jäetud täiendavate suunisteta registri volitatud töötleja pädevusse. Kaebaja on seisukohal, et JääTS § 261 lõiked 2 ja 3 ei sisalda delegatsiooninormi, mis võimaldaks
ga kehtestada korda, mis annab registri volitatud töötleja pädevusse registreeringu kustutamise ja peatamise otsustamise. Selline üksikisikut ebaproportsionaalselt koormav regulatsioon saaks olla kehtestatud ainult seaduse tasandil ning tuginedes kohtupraktikale ei ole üldse võimalik sellise põhivabadustesse sekkuva meetme kehtestamine ainult volitusnormi alusel määrusega. Igal Eesti kodanikul on PS § 31 järgi õigus tegelda ettevõtlusega ning selle õiguse kasutamise tingimusi ja korda saab sätestada vaid seadus. PS § 3 lõike 1 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. PS § 87 punkti 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi. Muuhulgas tähendab põhiseaduse see säte, et Vabariigi Valitsus saab määrusi anda vaid eelnevalt seadusandja poolt kehtestatud volitusnormi olemasolul (RKPJKo 17.06.1998 lahend asjas nr 3-4-1-5-98). PS §-s 3 sisalduva seadusereservatsiooni sisu saab jagada kaheks: parlamendireservatsiooniks ning põhiõigusi puudutavaks seadusliku aluse nõudeks. Riigikohus on korduvalt kinnitanud, et põhiõigusi puudutavates küsimustes peab kõik põhiõiguste realiseerimise seisukohalt olulised otsused langetama seadusandja (RKÜKo lahendid 03.12.2007, nr 3-3-1-41-06, p 21; 02.06.2008, nr 3-4-1- 9 19-07, p 25; RKPJKo lahendid 24.12.2002, nr 3-4-1-10-02, p 24). Riigikohtu hinnangul välistab põhiseadus võimaluse kehtestada põhiõiguste ja vabaduste piiranguid seadusest allpoolseisvate õigusaktidega ning seaduslikkuse kui õiguse üldtunnustatud põhimõtte ja PS §-s 3 sätestatud printsiibi kohaselt võib põhiõigusi ja vabadusi piirata üksnes seadusega. Täitevvõim ei saa praeter legem määrustega reguleerida valdkondi, mida põhiseaduse kohaselt tuleb reguleerida seadusejõuliste õigusaktidega (RKPJKo 12.01.1994, III-4/1-2/94). Lahendis nr 3-4-1-1-99 käsitles Riigikohus olukorda, kus Vabariigi Valitsuse määrus kehtestas turul uute tööstuskaupade müügi keelu. Riigikohus leidis, et PS §-s 31 sätestatud õigust tegeleda ettevõtlusega võib seadusega piirata. Seadus ei pea kõiki neid piiranguid detailselt kirjeldama, küll aga peab seadus määratlema raamid, mille piires täitevvõim võib seaduse sätteid täpsustada. Seaduses sisalduv delegatsiooninorm lubab valitsusel täpsustada seadusega kehtestatud keelde ja piiranguid; valitsus ei tohi aga kehtestada seaduses ettenähtust ulatuslikumaid piiranguid. Riigikohus leidis, et seaduses sätestatud tingimusi ületav määruse säte on vastuolus PS § 31 esimese ja teise lause ja §-ga 87 p 6 ning sellise järelduse tõttu ei ole vajalik uurida kasutatud vahendite proportsionaalsust valitud eesmärgiga (RKPJKo lahend 17.03.1999, nr 3-4-1-1-99). Lahendis nr 3-4-1-3-09 hindas Riigikohus korra kehtestamist lubava volitusnormi tähendust. Riigikohus leidis, et volitusnorm kirjavahetuse korra kehtestamiseks tähendab üksnes volitust kehtestada menetlusnormid, mis reguleerivad kirjavahetuse korraldamist ja seaduses sätestatud kohustus- ja keelunormide täitmist. Kord tähendab lahendi kohaselt seaduses sisalduva üldkorra tehnilist täpsustamist (vt Riigikohtu 24.12.2002 otsuse kohtuasjas nr 3-4-1-10-02 p-i 25) ning korra kehtestamiseks antud volitusnorm ei hõlma volitust kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid sisulisi piiranguid (RKPJKo lahend 25.06.2009, nr 3-4-1-3-09). Korrektse õigusloomepraktika näitena võib tuua majandustegevuse registri seaduse, kus registreeringu ja tegevusloa registrikande kustutamine on reguleeritud seaduse tasandil (majandustegevuse registri seaduse § 24). Tegemist on võrreldava olukorraga, kus registrikande kustutamine võib tuua kaasa majandustegevuse peatamise või lõpetamise kohustuse ning sellise kohustuse rikkumine on seotud sanktsiooninormiga. 5. Vastustaja peab kaebust põhjendamatuks ning palub jätta kaebuse rahuldamata ja menetluskulud kaebaja enda kanda. Vastustaja leiab, et kaebaja on esitanud probleemtooteregistrile ebaõigeid andmeid.
lg 2 kohaselt kantakse registrisse muu hulgas taaskasutusse võetud probleemtootejäätmete kogumass, ringlusse võetud probleemtootejäätmete mass, korduskasutatud probleemtootejäätmete mass ning energiakasutuseks taaskasutatud probleemtootejäätmete mass, kuid kuskil ei ole räägitud taaskasutusse suunamisest. Oluline on täpsustada, mis vahe on taaskasutusse suunamisel ja taaskasutusse võtmisel. JääTS § 15 lõike 1 kohaselt on jäätmete taaskasutamine jäätmekäitlustoiming, millega jäätmed või neis sisalduv aine või materjal võetakse kasutusele toodete valmistamisel, töö tegemisel või energia tootmisel, või seda ettevalmistav tegevus. Seega tähendab jäätmete taaskasutamine reaalset jäätmekäitlustoimingut ning
mõistes on oluline esitada andmed reaalselt taaskasutatud vanarehvide massi kohta, mitte vanarehvide massi kohta, mis on küll justkui suunatud taaskasutusse, kuid mida ei ole reaalselt veel taaskasutatud (taaskasutusse võetud). JääTS § 16 lõike 1 kohaselt on jäätmete töötlemine nende mehaaniline, termiline, keemiline või bioloogiline mõjutamine, kaasa arvatud sortimine ja pakendamine, mis muudab jäätmete omadusi eesmärgiga vähendada jäätmete kogust või ohtlikkust, hõlbustada nende käitlemist või kõrvaldamist või tõhustada nende taaskasutamist. Jäätmeseaduse mõistes ei ole jäätmete töötlemine jäätmete taaskasutus. 10 Jäätmete töötlemiseks ei loeta nende kokkupressimist jäätmete mahu vähendamise eesmärgil, nagu vedamisel või ladestamisel prügilasse. Kaebaja on välja toonud, et suur osa tema koostööpartneritele üle antud rehvidest purustatakse, mida kaebaja loeb rehvide taaskasutamiseks. Tegelikult on tegemist aga jäätmete töötlemisega JääTS § 16 lõike 1 mõistes, mis tulenevalt jäätmeseaduses sätestatud tootjavastutuse erisättest tulenevalt ei ole vanarehvide taaskasutus. JääTS § 26 lõike 1 kohaselt on tootja kohustatud tagama tema poolt turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavat tagatist. Sealjuures võib tootja valida, kas ta täidab kohustused individuaalselt, annab need kirjaliku lepinguga üle tootjate ühendusele (ehk tootjavastutusorganisatsioonile, edaspidi TVO) või ühineb tootjate ühendusega. Nimetatud tootjavastutuse põhimõtte kohaselt peab seega tootja või tootja nimel TVO vastutama oma turule lastud toodete eest ka siis, kui nad on muutunud jäätmeteks, need jäätmed kokku korjama ning korraldama nende edasise käitlemise (peamiselt taaskasutamise ja ringlussevõtu). See tähendab seda, et tootja vastutab toote eest alates selle valmistamisest ja/või turule laskmisest kuni selle jäätmeteks muutumiseni ja kuni need jäätmed lakkavad olemast jäätmed. Seega ei ole tootja (või tema nimel TVO) vabanenud vastutusest, kui ta on enda turule lastud toodetest tekkinud jäätmed kokku korjanud ja need jäätmekäitlejale üle andnud. Tootja ja TVO peavad teadma, mis nendest jäätmetest edasi saab – nad peavad teadma, mida see jäätmekäitleja, kellele need jäätmed üle antakse, nende jäätmetega edasi teeb. Tootja peab teadma jäätmekäitluse nn ahelat algusest lõpuni ning vajadusel kontrollima jäätmekäitlejaid (sealhulgas taaskasutusse või ringlusse võtjat). Vaatamata sellele, et JääTS § 15 lõike 1 kohaselt loetakse üldiselt taaskasutamiseks ka ettevalmistustoiminguid taaskasutamiseks, siis JääTS § 26 lõikest 1 tuleneva tootjavastutuse põhimõtte juures üksnes ettevalmistavaid toiminguid (näiteks vanarehvide sortimine, vanarehvide purustamine) taaskasutamiseks ei loeta ning taaskasutamise sihtarvude arvutamisel arvesse ei võeta. Seda kinnitavad Euroopa Komisjoni poolt välja töötatud sihtarvude arvutamiste metoodikad. Sellest lähtuvalt jäätmete ettevalmistustoiminguid taaskasutamiseks või ringlussevõtuks taaskasutamise või ringlussevõtu hulka ei loeta. Jäätmeid ettevalmistavad toimingud märgitakse jäätmearuannetes toimingukoodiga R13 (Vabariigi Valitsuse 06.04.2004 määruse nr 104 „Jäätmete taaskasutamis- ja kõrvaldamistoimingute nimistud“ § 1 lg 2), millele peab järgnema sekundaarsete jäätmetena nende jäätmete taaskasutusse võtmine, mille toimingukoodid vanarehvide korral saavad olla R1 või R3, või üleandmine jäätmete taaskasutajale või ringlusse võtjale. Vastustaja on ka seisukohal, et jäätmeseaduses sätestatud taaskasutamise mõistet ja probleemtoodete puhul ettenähtud tootjavastutust tuleb tõlgendada kooskõlas selliselt, et taaskasutamise mõiste sisustamine JääTS § 15 lõikes 1 on üldsäte, mille osas on olemas JääTS §-s 26 sätestatud tootjavastutuse näol erisäte. Seega leiab vastustaja, et lähtuda tuleb taaskasutamise mõistest niivõrd, kuivõrd see on kooskõlas tootjavastutuse põhimõttega. JääTS § 26 lõike 1 kohaselt on tootja kohustatud tagama tema poolt turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavalt tagatist. Juhul, kui tootja on ühinenud TVO-ga (see tähendab, et on selle liige) või on oma kohustused kirjaliku lepinguga TVO-le üle andnud, vastutab sellisel juhul JääTS § 26 lõike 9 alusel TVO tootja vastavate kohustuste täitmise eest ehk ta on vastutav ka õigusaktide rikkumise eest. Rehviliit kui tootjavastutusorganisatsioon on seega vastutav rehvide lõpliku taaskasutamise või ringlusse võtmise eest. Seega peab Rehviliit kui tootjavastutusorganisatsioon tagama rehvide reaalse taaskasutamise või ringlussevõtu ning üksnes rehvide taaskasutusse või ringlusse võtmiseks suunamisest ei piisa. 11 Tootjal endal aga lasub kohustus TVO tegevust regulaarselt kontrollida, et kõik kohustused saaksid õigeaegselt ja seaduse nõudeid täites tehtud. Seega on Rehviliit juba andmete esitamisel lähtunud ekslikust eeldusest, justkui kõik rehvid oleksid taaskasutusse või ringlusse võetud arvates, et rehvide taaskasutusele või ringlusse võtmisest piisab rehvide taaskasutusse või ringlussevõtuks suunamisest vaatamata sellele, et talle on eelnevalt selgitatud tootjavastutuse põhimõtet. Seda on Rehviliidule korduvalt ka selgitanud Keskkonnaministeerium oma 11.11.2010 kirjaga nr 12-5/6568-2 ja 06.02.2009 kirjaga nr 121/33397-5. Nordline ise vanarehve taaskasutusse ega ringlusse ei võta, vaid teeb nendeks tegevusteks ettevalmistustoiminguid (rehvide purustamine, taaskasutustoiming R13). Kui kogutud vanarehvid ainult purustatakse, kuid ei anta üle lõppkäitlejale (taaskasutusse või ringlusse võtjale), siis neid vanarehve ei loeta taaskasutusse või ringlusse võetuks. JääTS § 16 lõike 1 järgi loetakse vanarehvide purustamist vanarehvide eeltöötluseks. Sellest tulenevalt saab Rehviliidu maksimaalseks taaskasutusse või ringlusse võetud koguseks igal konkreetsel kalendriaastal olla vanarehvide kogus, mille Nordline on üle andnud vanarehvide lõppkäitlejale selle konkreetse kalendriaasta jooksul, mitte kogu vanarehvide mass, mis Rehviliit on Nordline'ile üle andnud. Seetõttu ei ole Nordline'i jäätmearuandes esitatud andmete ja Rehviliidu poolt PROTO-le esitatud andmete erisus tekkinud erinevate andmete esitamise metoodikate kasutamise tõttu, vaid Rehviliidu ekslikust arusaamast, et juhul, kui vanarehvid on Nordline'ile üle antud, on need automaatselt taaskasutusse või ringlusse võetud. Kaebaja võrdleb oma käsitluses mõisteid „energiakasutuses taaskasutatud“ ja „taaskasutusse võetud“ öeldes, et esimese puhul on suunatus „teostatule“ ning teise puhul suunatus „suunatusele“ mitte „teostatule“. Oma järelduses toob kaebaja nimetatud tõlgenduse põhjuseks selle, et esimese puhul sisaldub mõiste „taaskasutatud“, teise puhul aga „taaskasutusse võetud“, kusjuures kaebaja samastab oma käsitluses mõisted „taaskasutusse võtmine“ ja „taaskasutusse suunamine“. Suunamine tähendab mingis suunas lükkamist, edastamist, toimetamist jms, mis veel ei tähenda, et asi või tegevus, mille suunas suunatakse, ka täitub või tehakse. Sama kehtib ka probleemtoodete puhul – see, et Rehviliit on rehvid üle andnud oma koostööpartnerile, kes oma majandustegevuses müüb purustatud vanarehve isikutele, kes seda kasutavad näiteks spordiplatside mattide tootmisel (taaskasutamine), ei tähenda veel, et ka nende näitena toodud juhul üleantud vanarehvidega ka selliselt käideldakse (toimetatakse). Isegi kui üleantud vanarehvidega selliselt võidakse toimetada, võib see juhtuda alles mõne aasta pärast. Seega ei saa võtmist ja suunamist üks üheselt samaks tegevuseks pidada. Taaskasutusse suunamine ei pruugi alati tähendada seda, et isik, kelle kätte vanarehvid lõpuks jõuavad, need ka taaskasutab – näiteks võib juhtuda, et ta ei leiagi neile sobivat taaskasutuse moodust. Seega ei pea paika ka kaebaja väide, et „kumbki vormel ei ole kvalitatiivselt erinev“. Lisaks tuleb märkida ka seda, et
s on kasutatud mõistet „taaskasutusse võetud“ sarnaselt JääTS § 15 lõikele 1, mille kohaselt on jäätmete taaskasutamine jäätmekäitlustoiming, millega jäätmed või neis sisalduv aine või materjal võetakse kasutusele toodete valmistamisel, töö tegemisel või energia tootmisel, või seda ettevalmistav tegevus. Seega kasutab ka jäätmeseadus mõistet „kasutusele võtmine“ sealjuures öeldes, et kasutusele saab võtta jäätmeid või neid sisalduvat ainet või materjali toodete valmistamisel, töö tegemisel või energia tootmisel. Seega tähendab ka
lõike 2 punktis 23 mõiste „taaskasutusse võetud“ seda, et probleemtootest tekkinud jäätmed on võetud kasutusele toote valmistamisel, töö tegemisel või energia tootmisel. Üksnes vanarehvide purustamine aga seda ei ole, sest purustatud vanarehvid tarnitakse ettevõtjatele või jäätmekäitlejatele, kes vajavad purustatud vanarehve kui sekundaarset toorainet oma toodete, näiteks kummimattide või staadionide katmiseks vajaliku peene kummipuru, valmistamiseks. Seega on need viimati nimetatud isikud need, kes vanarehvid taaskasutusse võtavad, mitte Nordline Baltic OÜ, kes need üksnes purustab. 12 Kaebaja on vääralt tõlgendanud Euroopa Kemikaaliameti seisukohta, olles selle kontekstist välja kiskunud. Probleemtooted, sealhulgas rehvid, ei kuulu REACH määruse reguleerimisalasse. Sellest tulenevalt ei ole kohane ka viidata nimetatud seisukohale, sest Rehviliidu ega ka ühegi tema koostööpartneri eesmärk ei ole saada Euroopa Kemikaaliametis registreerimiskohustusest vabastust jäätmetest ainete taaskasutusse võtmisega. Kaebaja põhjendab Nordline Baltic OÜ tegevuskohas asuvaid vanarehvide hunnikuid asjaoluga, et tegemist on Nordline Baltic OÜ laoseisuga, mis nähtub PROTO-le esitatud andmetest kogutud ja taaskasutusse suunatud koguste kohta. Nordline Baltic OÜ jäätmearuannetes laoseisu kajastamine tähendab seda, et need vanarehvid on küll kogutud, kuid neid ei ole taaskasutatud, ringlusse võetud ega ka mitte kõrvaldatud. Juhul kui need Nordline Baltic OÜ tegevuskohas ladustatud vanarehvid võetakse taaskasutusse näiteks prügila ehituse jaoks, saab Nordline Baltic OÜ neid vanarehve taaskasutusse võetuna teiste jäätmekäitlejate poolt alles siis, kui ta on need vanarehvid üle andnud sellele jäätmekäitlejale ja need vanarehvid on Nordline Baltic OÜ tegevuskohast ära viidud selle teise jäätmekäitleja tegevuskohta ning need vanarehvid on reaalselt taaskasutusse võetud (taaskasutatud). Rehviliidu ja Nordline'i andmed erinevad nii kogutud vanarehvide kui ka taaskasutusse või ringlusse võetud vanarehvide koguste osas oluliselt kõikide kontrollitud aastate lõikes. PROTO andmetel on Rehviliidu ainuke koostööpartner vanarehvide kogumisel ja taaskasutamisel Nordline Baltic OÜ. Kui võrrelda Rehviliidu ja Nordline'i 2006.a jäätmearuandeid PROTO-s ja JÄTS-is, on näha, et kogutud ja taaskasutatud vanarehvide kogused erinevad – Rehviliit on näidanud PROTO-s, et nad on kogunud 6 100 t vanarehve, samas kui Nordline näitab JÄTS-i esitatud jäätmearuandes 5 381,5 t vanarehvide kogumist. Vahe aruannetes on 718,5 t. Tegelikkuses peaks mõlema jäätmearuandes olema kogutud vanarehvide kogus kas võrdne või Nordline'i kogused suuremad, sest ta võib lisaks Rehviliidule põhimõtteliselt vastu võtta ka teistelt ettevõtjatelt vanarehve. Seega ei ole võimalik olukorra tekkimine, kus Rehviliidu andmete kohaselt on vanarehve rohkem taaskasutusse või ringlusse võetud kui seda tema ainuke koostööpartner Nordline teinud on. Samas ei selgu JÄTS-i esitatud Nordline'i jäätmearuandest, kas vanarehvid on tegelikult ka taaskasutatud või ringlusse võetud või mitte. Nordline on näidanud jäätmearuandes, et ta on andnud 3 512 t vanarehve Nordecon Infra AS-ile (reg. kood 10310842), kusjuures keskkonnalubade infosüsteemi (KLIS) andmetel puudus viimasel jäätmeluba vanarehvide taaskasutamiseks. JääTS § 73 lõike 2 punkti 2 kohaselt on jäätmete taaskasutamiseks, välja arvatud korduskasutamiseks, vaja omada jäätmeluba. JääTS § 28 lõike 2 järgi peab jäätmeid üleandev isik (praegusel juhul Nordline), arvestades asjaolusid, olema veendunud, et vastuvõtjal on jäätmeluba või keskkonnakompleksluba, mis annab õiguse üleantud jäätmete käitlemiseks. Seega on Nordline rikkunud JääTS § 28 andes vanarehve käitlemiseks üle isikule, kel puudub õigus nende käitlemiseks. Rehviliit on näidanud oma
lõike 2 punkti 11 kohaselt kantakse registrisse jäätmetega seotud tegevuse iseloomustus (ehk jäätmekäitluskava, milles on vähemalt nimetatud eeldatav tekkivate või käideldavate jäätmete kogus ja kogumise kirjeldus ning näidatud üleriigiline jäätmete kogumisvõrk, jäätmete käitlemist korraldavad muud isikud, taaskasutamise, kõrvaldamise ja väljaveo viisid).
lõike 1 kohaselt peab tootja § 6 lõikes 2 nimetatud andmete muutumisest registri volitatud töötlejale viivitamata teatama ja esitama taotluse andmete või registreeringu muutmiseks või kustutamiseks. Seda aga Rehviliit teinud ei ole, mistõttu ei ole Rehviliidu PROTO-sse esitatud jäätmekäitluskava enam asjakohane ning sisaldab põhimõtteliselt ka ebaõigeid andmeid. Vastustaja ei näe seost Revo Auto AS halvenenud majandusolukorra ja aruandluskohutuse täitmise vahel – viimast on ju korrektselt võimalik täita sõltumata majandustulemusest. Lisaks ei ole kaebaja seisukohast aru saada, kellele siis Rehviliit õigupoolest rehve üle on andnud – kas Nordline Baltic OÜ-le või Kummimatid OÜ-le ja Prismaarendus OÜ-le. Selgitusest ei ole aru saada, kes siis lõppude lõpuks Rehviliidu partner oli ja kellele rehvid üle anti. Lisaks on kaebaja esitanud ka tõendina, et vanarehve on üle antud BLRT Marketex OÜ-le, ning kaebaja täiendavas seisukohas nimetatud Nordecon Infra AS-ile, kuid Keskkonnalubade Infosüsteemi (KLIS) andmetel mõlemal nimetatud ettevõttel puudub nii jäätmeluba kui ka registreerimistõend vanarehvide taaskasutamise õiguse kohta. JääTS § 73 lõike 2 punkti 2 kohaselt on vaja jäätmete taaskasutamiseks jäätmeluba või § 74 lõikes 1 nimetatud juhtudel registreerimistõendit. Taolises segases olukorras ei olegi võimalik täita korrektsete andmete esitamise kohustust PROTO-sse. Isegi kui Rehviliidu täiendavalt esitatud tõendid kogutud ja üleantud vanarehvide osas osutuvad tõeseks, ei ole esitatud andmed täiesti õiged. Nimelt jääb siiski vahetegu taaskasutusse suunatud ja taaskasutusse võetud rehvide osas. Kaebaja kaebuses sisalduv väide, et vastustajal puudub õigus nõuda Rehviliidu poolt esitatud andmete parandamist, on vale. Registriandmetel on õiguslik tähendus jäätmeseaduses sätestatud ulatuses (
). Tootja peab
lõikes 2 nimetatud andmete muutumisest või tema tegevuse lõpetamisest PROTO volitatud töötlejale viivitamata teatama ja esitama
lõike 1 alusel taotluse andmete või registreeringu muutmiseks või kustutamiseks.
lg 1 kohaselt esitab tootja registriandmete parandamiseks Keskkonnateabe Keskusele taotluse, mis sisaldab muu hulgas andmeid, mida soovitakse muuta.
lg 2 alusel on Keskkonnateabe Keskusel ka õigus nõuda selgitusi või uute andmete esitamist. 15 Seega kui tootja või TVO (andmete esitaja) on kas avastanud ise, et esitatud andmetes on viga, või on vea avastanud PROTO volitatud või vastutav töötleja, on tootja kohustatud PROTO
§-ide 20 ja 21 alusel esitama PROTO-le õiged andmed. Seega on Keskkonnateabe Keskusel kui PROTO volitatud töötlejal igati õigus nõuda, et Rehviliit esitaks PROTO-le uued õiged andmed ning Rehviliit on kohustatud õiged andmed ka esitama juhul, kui selgub, et esitatud andmetes esinevad puudused või esitatud andmed on ebaõiged. Keskkonnateabe Keskus ei väidagi, et Rehviliit oleks PROTO-sse tahtlikult valesid andmeid esitanud või andmeid tahtlikult moonutanud. See aga ei tähenda, et olles hiljem teadlik andmete ebaõigsusest, ei ole Rehviliidul siiski kohustust andmed korrastada. Keskkonnateabe Keskus on korduvalt Rehviliitu teavitanud andmete ebaõigsusest, toonud põhjalikult välja andmete puudused ning palunud Rehviliidul andmed parandada. Seega on Rehviliit igati olnud teadlik andmete puudustest/ebaõigusest ning olnud kohustatud õiged andmed esitama.
lõike 1 kohaselt on registrisse esitatud andmete õigsuse eest vastutav andmete esitaja (praegusel juhul Rehviliit). Seega lasub Rehviliidul ka vastutus, et PROTO-sse esitatud andmed oleksid õiged. Vanarehvide taaskasutamist või ringlussevõttu kajastavate õigete andmete olemasolu PROTO-s on oluline mitmel põhjusel. Esiteks on PROTO üks pidamise eesmärk andmete koondamine probleemtoodete tootjate kohta, Eestis valmistatud, Eestisse sisseveetud ja Eestist väljaveetud probleemtoodete ning probleemtoodetest tekkinud jäätmete taaskasutamise arvestuse pidamine Euroopa Komisjonile jäätmealase teabe esitamiseks (
Laiemalt võttes võimaldavad PROTO-sse kantavad andmed muu hulgas täita direktiivide 2002/96/EÜ, 2006/66/EÜ ning otsuste 2005/293/EÜ, 2005/369/EÜ ja 2008/763/EÜ nõudeid. Keskkonnateabe Keskus koostab kokkuvõtted kalendriaasta kohta ning esitab need Keskkonnaministeeriumile. Keskkonnaministeerium edastab rahvusvaheliste kohustuste ja direktiivide kohased andmed nõutud tähtajaks lepingukohastele adressaatidele ja Euroopa Komisjonile. Kui tootjate ja TVO-de esitatud andmeid turule lastud probleemtoodete kohta üldjuhul ei töödelda, siis seda tehakse kogutud ja edasisele käitlemisele antud probleemtoodetest tekkinud jäätmetega ehk nn jäätmearuannete andmetega (
lisad 3–7). Tänane praktika on näidanud, et tootjate ja TVO-de esitatud jäätmearuanded PROTO-le erinevad paljudel juhtudel olulisel määral nendest andmetest, mida esitavad jäätmekäitlejad JÄTS-i. Eesti kasutab Euroopa Komisjonile esitatavate aruannete koostamisel kõiki andmete allikaid, kust saab teavet Eestis kogutud ja taaskasutatud või ringlusse võetud jäätmete koguste kohta. Selline kohustus tuleneb Euroopa Liidu õigusaktidest. See on ka põhjuseks, miks register kasutab taaskasutamise ja ringlussevõtu sihtarvude arvutamisel ja aruannete koostamisel andmeid nii JÄTS-ist kui ka PROTO-st, neid omavahel kombineerides. Et ühtlustada ja parandada esitatavate andmete kvaliteeti, kontrollib ja võrdleb Keskkonnateabe Keskus kui PROTO volitatud töötleja alates 2010. aastast kõikide tootjate ja TVO-de esitatud jäätmearuannetes esitatud andmeid jäätmekäitlejate poolt JÄTS-i esitatud jäätmearuannetega. Iga tootja ja TVO ning tema koostööpartnerite, kes nende eest tegelikkuses jäätmeid koguvad ja edasisele käitlemisele suunavad ja käitlevad (taaskasutavad või võtavad ringlusse), esitatud kogutud ja taaskasutatud või ringlusse võetud jäätmete kogused peavad olema üldjuhul samad. Erisuseks on olukord, mil jäätmekäitleja võib ka ilma tootja või TVO volituseta koguda ja käidelda vanarehve, kuid tootja või TVO poolt esitatud taaskasutatud või ringlusse võetud kogused ei saa olla suuremad kui need on JÄTS-is jäätmekäitlejal (koostööpartneril). PROTO volitatud töötleja kontrollib kõikide TVO-de esitatud andmeid aastate 2006–2009 eest, sest nemad koguvad PROTO-sse esitatud andmete põhjal üle 90% kõigist seda liiki jäätmetest. Kuna on selgunud suured erinevused vanarehvide andmetes PROTO ja JÄTS-i vahel, siis usaldatakse JATS-i esitatud andmeid rohkem kui PROTO-sse esitatud andmeid, kuna PROTO ei kajasta kõiki Eestis kogutud vanarehve, see tähendab, et teatud kogus vanarehve kogutakse ja käideldakse väljapool tootjavastutussüsteemi. Samas ei ole võimalik kõiki Euroopa Komisjonile esitatavaid andmeid ainult JÄTS-ist kätte saada. Lisaks ei ole tihti JÄTS-i esitatavad 16 andmed sama täpsusastmega, mis on PROTO andmed. PROTO ülesandeks on ka jälgida, kas Euroopa Liidu õigusaktidest tulenevad jäätmete kogumise määrad ning taaskasutamise ja ringlussevõtu sihtarvud on tootjatel ja TVO-del saavutatud või mitte. Juhul kui neid ei ole saavutatud, teavitab PROTO volitatud töötleja sellest nii Keskkonnaministeeriumi kui ka Keskkonnainspektsiooni. Seega on oluline tagada, et PROTO-sse koondatavad andmed on õiged ja kvaliteetsed. Tekkida ei saa olukorda, kus Euroopa Komisjonile esitatakse vastuolulisi andmeid või kus Euroopa Komisjonile esitatakse ühed andmed ja Statistikaametisse ja Eurostati esitatakse hoopis teistsugused andmed. Keskkonnateabe Keskusel endal puudub õigus PROTO-s andmeid muuta, kuivõrd registrisse esitab andmed tootja või TVO tootja nimel (Põhimäärus § 11) ning andmed kantakse registrisse alusdokumentide alusel, milleks on muu hulgas registrikaardi vormid ja nendes sisalduvad andmed ning registriandmete põhjendatud muutmise taotlus (
Nimetatud metoodika kohaldamine nii PROTO pidamisele kui ka tootjate kohustusele esitada PROTO-sse andmeid vähendab nii tootjate kui ka ametnike halduskoormust. Kui PROTO-sse andmete esitamise metoodika ja Euroopa Komisjonile edastatavate andmete arvutamise metoodika oleksid erinevad, tähendaks see andmete kahekordset kogumist: kõigepealt PROTO-sse (aluseks JääTS § 15 lõike 1 kohasest taaskasutuse mõistest tulenev metoodika) ja hiljem Euroopa Komisjonile edastamiseks (aluseks Euroopa Komisjoni sihtarvude arvutamise metoodika). Sealjuures ei oleks tegelikult PROTO-s olevate andmetega enam reaalselt midagi peale hakata, sest kõige olulisem on esitada Euroopa Komisjonile õigeid andmeid, mis on ka Eesti ametlik kokkuvõte vanarehvide taaskasutuse ja ringlussevõtu kohta. Kui aga PROTO-sse esitada andmed vastavalt Euroopa Komisjonile andmete esitamise metoodikale, vähendab see tootjate koormust erinevate andmete esitamisel, sest vanarehve puudutavaid andmeid tuleb esitada vaid üks kord. PROTO õigete andmete olulisus seisneb ka selles, et PROTO andmetel on õiguslik tähendus jäätmeseaduses ettenähtud ulatuses (
TS § 264 põhimõtteliselt õiguse tootjal või TVO-l esitada nõude vanarehve alla keskmise taaskasutamise taseme taaskasutanud teise tootja või TVO vastu. PROTO aga ei saa turuosasid välja arvutada enne, kui kõik PROTO-s registreeritud tootjad on oma korrektsed andmed esitanud, sest vastasel korral arvutaks PROTO turuosasid välja puudulike andmete põhjal ning tulemus oleks vale. Seega eeldab JääTS § 264 rakendamine tootjatelt ja TVO-delt korrektset andmete esitamist. Seega on jäätmeseaduse täitmiseks samuti ülimalt oluline, et PROTO-s oleksid kajastatud õiged vanarehvide taaskasutamist ja ringlussevõttu puudutavad andmed. Asjaolu, et varasemalt ei ole erinevad registrid ja nende pidamise praktika võimaldanud kontrollida esitatud andmete õigsust, ei tähenda seda, et andmeid ei või ega tohi hiljem kontrollida. Senise praktika täiustumine ja paranemine ei saa olla tagantjärgi õigustuseks sellele, et valesid andmeid ei pea parandama. Lisaks on nimetatud andmete võrdlemine muutunud võimalikuks alles lähiajal, kuivõrd mitme aruandeaasta möödumisel tekib andmetest aegrida ja andmeid on seejärel alles võimalik kontrollida. Tootjavastutus organisatsioonide tähtsust arvestades on Keskkonnateabe Keskuse arvates põhjendatud ka nende andmete põhjalik kontrollimine. Vähem oluline ei ole ka asjaolu, et PROTO volitatud töötleja ei ole saanudki varem andmeid kontrollida, sest Rehviliit esitas aastate 2006–2008 kohta andmed 2009. aastal alles pärast seda, kui Keskkonnaministeerium oli seda neile öelnud. Samuti peatati Rehviliidu registreering novembris 2010 samal põhjusel, sest Rehviliit ei esitanud andmeid tähtaegselt. Vastustaja on teadlik kliiringupõhimõtte praktilistest ja õiguslikest probleemidest ning nimetatud probleemidest on teadlik ka Keskkonnaministeerium. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja ühepoolsed süüdistused nimetatud kliiringupõhimõtte rakendamisel esinenud probleemide osas Keskkonnateabe Keskuse ja Keskkonnaministeeriumi suunas ei oma käesoleva haldusasja menetlemisel mingisugust tõenduslikku ega õiguslikku tähtsust. Kliiringupõhimõtte rakendamise 17 küsimus ja käesolev haldusasi on kaks eraldiseisvat küsimust, mis mõlemad tuleb küll lahendada, kuid mis ei oma omavahel sisulist puutumust. Vastustaja leiab, et probleemtooteregistri andmete parandamata jätmise korral kaebaja probleemtooteregistri registreeringu kustutamise näol ette nähtud sanktsioon on proportsionaalne. JääTS § 1242 näeb küll ette võimaluse karistada ebaõigete andmete PROTO-sse esitamise eest, kuid JääTS § 127 kohaselt on nimetatud väärteo kohtuväline menetleja Keskkonnainspektsioon. Probleemtooteregistri põhiülesanne on andmete kogumine ja hiljem nende töötlemine. Sellest tulenevalt on
järgi piiratud Keskkonnateabe Keskuse kui registri volitatud töötleja pädevus tootjate sanktsioneerimisel, kui need on esitanud valeandmeid PROTO-sse.
3. peatükis on sätestatud kõik tegevused, mida Keskkonnateabe Keskus saab rakendada sanktsioneerimiseks ja nendeks ongi vaid tootja või TVO registreeringu peatamine ja tootja või TVO registrist kustutamine. Seega puudub Keskkonnateabe Keskusel ebaõigete andmete esitamise korral õigus karistada Rehviliitu rahatrahviga ning ainukesed võimalused Rehviliidu sanktsioneerimiseks on registreeringu peatamine ja registrist kustutamine. Arvestades asjaolu, et Rehviliit kui TVO on olnud igati teadlik tootjavastutuse põhimõtte sisust ja sellest, et taaskasutusse suunamine ja taaskasutusse võtmine on kaks eri asja ning, et PROTO-sse esitatud andmed on ebaõiged, kuid ei ole olnud nõus andmeid parandama, on Rehviliidu registrist kustutamine õigustatud. Õigete andmete olulisus ning Rehviliidu teadmine ebaõigetest andmetest, kuid siiski vastuolu õigete andmete esitamisele, kaalub Keskkonnateabe Keskuse arvates üles riive, mis puudutab Rehviliidu õigusi. Kuivõrd PROTO andmetel on õiguslik tähendus, ei saa Keskkonnateabe Keskus aktsepteerida olukorda, kus üks andmete esitaja esitab ebaõigeid andmeid ning, olles sellest selgelt teadlik, ei paranda neid. Olukorras, kus Keskkonnateabe Keskusel puuduks õigus ebaõigete andmete esitajaid sanktsioneerida, tekib küsimus, miks on probleemtooteregistri olemasolu üleüldse vajalik. Sanktsioonina registrist kustutamist ei kasutata siinkohal esimese võimalusena. Kuna Rehviliitu on varem karistatud registreeringu peatamisega andmete esitamata jätmise eest, on järgmise sanktsioonina registrist kustutamine põhjendatud. Kuna Rehviliit on ka varasemalt korduvalt oluliselt eksinud andmete esitamisega PROTO-sse, leiab Keskkonnateabe Keskus, et käesoleval juhul on registrist kustutamine õige sanktsioon. Keskkonnateabe Keskus leiab, et on antud juhul käitunud seaduspäraselt. Haldusmenetluse ärakuulamise põhimõttest tulenevalt andis ka Keskkonnateabe Keskus Rehviliidule aega oma viga parandada, selgitas talle, milles eksimus seisneb ja alles seejärel võeti kasutusele muud meetmed. Juhul, kui Rehviliit parandaks ebaõiged andmed, mingisugust sanktsiooni Keskkonnateabe Keskuse poolt ei järgneks. Keskkonnateabe Keskus oleks toiminud järgmiselt: kuna Rehviliit keeldus andmeid parandamast, oleks Keskkonnateabe Keskus pöördunud veel kord Keskkonnainspektsiooni poole teatega, et Rehviliit keeldub andmeid parandamast. Kui Keskkonnainspektsioon oleks otsustanud, et kustutamine ei ole siiski vajalik, oleks Keskkonnateabe Keskus käitunud vastavalt Keskkonnainspektsiooni taotlusele ja vajadusel ainult peatanud registreeringu. Kui aga Keskkonnainspektsioonilt oleks kustutamise taotlus saadud, siis oleks järgnenud Rehviliidu registreeringu kustutamine ning Rehviliiduga ühinenud tootjate teavitamine registreeringu kustutamisest andes kõigile Rehviliiduga ühinenud tootjatele mõistliku tähtaja oma kohustuste täitmise ümberkorraldamiseks (näiteks individuaalse kogumissüsteemi rajamine, mõne teise TVOga ühinemine, uue TVO asutamine või Rehviliidu reorganiseerimine ja uue taotluse esitamine reorganiseeritud Rehviliidu uuesti registreerimiseks). Selle aja jooksul säiliks kõigil tootjatel registreeringu number. Ühtlasi oleks teavitatud sellest ka Keskkonnaministeeriumi kui vastutavat töötlejat ja Keskkonnainspektsiooni. Seega on Keskkonnateabe Keskus järginud ja oleks ka edaspidiselt järginud
18 Lisaks on Keskkonnateabe Keskus seisukohal, et tal on õigus teha kustutamist kajastav otsus ka seetõttu, et Rehviliit on oluliselt rikkunud jäätmeseadusega talle pandud kohustusi, kuivõrd on esitanud ebaõigeid andmeid registrisse ja olles sellest ka teadlik, keeldub põhjendamatult andmeid parandamast. See on
Samuti ei ole Rehviliit järginud tootjavastutuse põhimõtet ning taganud, et kõik kogutud vanarehvid ka taaskasutusse oleksid võetud (
lõike 2 teine pool).
seletuskirjas on öeldud: „Lõike 1 punktides 3–5 nimetatud põhjustel võib otsuse teha ka registri volitatud töötleja, kui tal on kindlaid asitõendeid, et nimetatud põhjused eksisteerivad“. Keskkonnateabe Keskus omab neid asitõendeid. Põhjendamatu on Rehviliidu seisukoht, et Rehviliidu PROTO-st kustutamisel oleks kõigi temaga ühinenud rehvi tootjate majandustegevus peatunud. Vastavalt PROTO
lõikele 3 saab nii TVO kui ka TVO-ga ühinenud iga tootja kordumatu registreeringu numbri. Seega iga tootja, kes registris registreeritakse, saab individuaalse ja kordumatu registreeringunumbri, mille register tema registreerimisel väljastab. Keskkonnateabe Keskus oleks Rehviliidu PROTO-st kustutamisel siiski säilitanud mõistliku aja (näiteks 4–6 kuud) jooksul tootjate individuaalsed registreeringud ning tootjatel oleks võimalus tegutseda kas individuaalselt edasi, ühineda mõne teise TVO-ga, asutada uus TVO või reorganiseerida Rehviliit ja esitada uus taotlus reorganiseeritud Rehviliidu registreerimiseks. Seega ei peataks Rehviliidu kustutamine PROTO-st automaatselt Rehviliiduga ühinenud tootjate majandustegevust. Sõltudes sellest, millise uue viisi tootja valib, võib tal minna aega uue kogumissüsteemiga ühinemiseks või rajamiseks aega mõnest päevast mõne kuuni. Reaalselt eksisteerib MTÜ Rehviringlus, kes on samuti tootjavastutusorganisatsioon rehvide osas ning kelle kogumisvõrk ulatub vastavalt hetkel kehtivatele nõuetele igasse Eesti maakonda. Vastustaja leiab, et ei esine vastuolu PROTO
ja põhiseaduse vahel.
kohaselt on registri vastutav töötleja Keskkonnaministeerium ja volitatud töötleja on Keskkonnaministeeriumi hallatav riigiasutus Keskkonnateabe Keskus. Vastustajal on põhiline roll PROTO pidamisel andmekogu majutamine ja andmete töötlemine. Vastustajal, kui PROTO volitatud töötlejal, ei ole pädevust ega kohustust teostada kontrolli õigustloova akti põhiseadusele vastavuse üle. Vastustaja on käesoleval juhul eeldanud
põhiseaduspärasust. Vastustajal on kohustus järgida
st tulenevaid kohustusi, mida ta käesoleval juhul ka teinud on. Vastustaja on seisukohal, et
valguses ei saa vastustaja tegevusele midagi ette heita. Käesoleva kaebuse raames leiab vastustaja, et Rehviliidu registreeringu peatamise ja kustutamise küsimus on kaetud avaliku teabe seaduses nimetatud andmete töötlemisega ja jäätmeseaduses nimetatud esitatavate andmetega ja nende esitamise korraga (Avaliku teabe seaduse § 434 lg 1,2; JäätS § 261 lg 3). Seega on seaduses olev volitusnorm ka tootja registreeringu registrist kustutamiseks olemas, kuivõrd registreeringu kustutamise näol on sisuliselt tegemist andmete töötlemise ja korrastamisega.
lõikes 1 on loetletud juhud, mille kohaselt teeb registri volitatud töötleja registreeringu kustutamise või peatamise kirjaliku otsuse ja seda kajastava kande.
lõike 2 järgi võib registri volitatud töötleja teha registreeringu kustutamise või peatamise kirjaliku otsuse ja seda kajastava kande järelevalveasutuse põhjendatud taotluse alusel lõike 1 punktides 3–5 nimetatud põhjustel või kui tootja on oluliselt rikkunud jäätmeseadusega talle pandud kohustusi. Käesoleval juhul tingis Rehviliidu registreeringu kustutamise menetluse alustamist asjaolu, et Rehviliidu poolt esitatud, andmed osutusid vastuoluliseks teiste registris olevate andmetega ning täiendava kontrolli tulemusena selgus, et esitatud andmed on tõepoolest ebaõiged. Kustutamise menetluse alus tulenes üheselt avaliku teabe seaduses ja jäätmeseaduses sätestatud andmete töötlemise kohustusest ning PROTO pidamise 19 eesmärgist, milleks on andmete koondamine probleemtoodete tootjate kohta ja Eestis toodetud, Eestisse sisseveetud ja Eestist väljaveetud probleemtoodete ja probleemtoodetest tekkinud jäätmete taaskasutamise andmete hoidmine ja töötlemine (JääTS § 261 lõige 1). Nimetatud kohutus ja eesmärk eeldab õigete andmete kogumist ja hoidmist PROTO-s. Seega on ka Rehviliidu registreeringu kustutamise eesmärk hoida ja töödelda PROTO-s õigeid andmeid, tegemist ei ole otseselt Rehviliidu tegevuse või toimimise vastu suunatud tegevusega. Vastustaja on seisukohal, et registreeringu peatamise ja kustutamise näol on lisaks
§-s 21 nimetatud andmete parandamisele tegemist eelkõige andmete korrastamisele suunatud tegevusega, mitte tootjate sanktsioneerimisega. Tootjate sanktsioneerimise võimalused sätestab jäätmeseadus. PROTO ei ole järelevalveorgan keskkonnaalaste seaduste mõttes, seda on Keskkonnainspektsioon ja teised jäätmeseaduses nimetatud asutused oma pädevuse piires. PROTO-l on üksnes võimalik esitada erinevaid andmeid ja nimekirju Keskkonnainspektsioonile, kes esitatud andmetest ja nimekirjadest tulenevalt võib algatada järelevalvemenetluse. Kui PROTO-l peaks olema kahtlus, et mõni tootja ei täida temale pandud kohustusi, siis ainuke võimalus „tegutsemiseks“ on Keskkonnainspektsiooni informeerimine. Nii on ka Keskkonnateabe Keskus Rehviliidu registreeringu kustutamise menetluses teinud – kõigepealt informeeriti Keskkonnainspektsiooni probleemist, Keskkonnainspektsioon viis läbi kontrollmenetluse, mille tulemusena selgus, et PROTO-s on valeandmed. Seega ei ole PROTO siinkohal iseseisvat järelevalvemenetlust läbi viinud, vaid tema pädevus piirdub põhimõtteliselt üksnes andmete töötlemise ja nende korrektsuse tagamisega. 6. Keskkonnaministeeriumi seisukoht Keskkonnateabe Keskus pidi eeldama eelnimetatud Vabariigi Valitsuse määruse põhiseaduspärasust ning ühtlasi pidi täitma sellest määrusest tulenevaid kohustusi.
lõike 1 kohaselt on registri pidamise eesmärgiks andmete koondamine probleemtoodete tootjate kohta, Eestis valmistatud, Eestisse sisseveetud ja Eestist väljaveetud probleemtoodete ning probleemtoodetest tekkinud jäätmete taaskasutamise arvestuse pidamine jäätmeseadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ning Euroopa Komisjonile jäätmealase teabe esitamiseks. Arvestades registri pidamise eesmärki, on Keskkonnaministeeriumi hinnangul
sätestatud registreeringu kustutamise ja peatamise eesmärgiks siiski PROTOS hoitavate andmete õigsuse tagamine. Eestil kui Euroopa Liidu liikmesriigil on kohustus esitada Euroopa Komisjonile aruandeid selle kohta, kas Eesti on suutnud täita direktiividega 2000/53/EÜ, 2002/96/EÜ ja 2006/66/EÜ sätestatud taaskasutuse ja ringlussevõtu sihtarve. Kui Eesti esitab ebaõigeid andmeid ja Euroopa Komisjon selle tuvastab, võib Euroopa Komisjon algatada Eesti suhtes rikkumismenetluse, kuna Eesti ei ole suutnud rakendada piisava tõhususega direktiivi(de) nõudeid. Selleks, et Eesti saaks esitada korrektseid andmeid, on vaja tagada PROTO-s sisalduvate andmete korrektsus. PS § 31 sätestatud põhiõiguse puhul on tegemist lihtsa seaduse reservatsiooniga põhiõigusega. Lihtsa seadusereservatsiooniga põhiõiguste formaalõiguslik aspekt seisneb selles, et neid saab piirata kas seadusega või seaduse alusel. See tähendab, et ei ole oluline, kas piirang toimub seadusega või seaduse alusel. Oluline on, et iga täitevvõimu piirang peab olema lõppastmes taandatav seaduslikule volitusele. Ka Riigikohtu üldkogu on 03.12.2007 lahendi 3-3-l-41-06 punktis 22 leidnud, et kuigi teatud intensiivsusega põhiõiguste piiranguid saab kehtestada üksnes formaalses mõttes seadusega, ei ole see põhim6te absoluutne. Põhiseaduse mõttest ja sättest tuleneb, et vähem 20 intensiivseid põhiõiguste piiranguid võib kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel määrusega. PS § 87 p-st 6 tuleneb, et Vabariigi Valitsus tohib anda määrusi seaduse alusel ja täitmiseks, st seaduses sätestatud volitusnormi alusel. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Jäätmeseaduse reguleerib PROTO-ga seonduvat § 261, mille lõige 2 sisaldab Vabariigi Valitsusele antavat volitust asutada PROTO ning kehtestada selle põhimäärus. JäätS § 261 lg 1 kohaselt on PROTO riiklik register avaliku teabe seaduseti tähenduses kuhu koondatakse andmed probleemtoodete tootjate kohta ning kus hoitakse ja töödeldakse Eestis toodetud, Eestisse sisseveetud ja Eestist väljaveetud probleemtoodete ja probleemtoodetest tekkinud jäätmete taaskasutamise andmeid. Sama paragrahvi l6 lõike 3 kohaselt kehtestatakse PROTOsse kantavad andmed nende esitamise kord, juurdepääs registri andmetele ja rahvusvahelistest kohustustest tulenev andmete edastamise kord
s. Registreeringu kustutamist
mõttes tuleks käsitada kui probleemtoodete tootja ning toodete kohta koondatud andmete eemaldamist PROTO-st. Arvestades asjaolu, et kogu PROTO toimimine olukorras, kus see sisaldab valeandmeid ja valeandmete esitajat, ei ole võimalik, tuleks JäätS § 261 lg 2 koosmõjus JäätS § 261 lg-tega 1 ja 3 mõista selliselt, et JäätS § 261 kohaselt on lisaks tootja ja toodete andmete koondamisele ning lisamisele võimalik neid andmeid ka eemaldada. Vastasel korral ei oleks PROTO toimimine võimalik ning PROTO ei suudaks täita JäätS tulenevaid ülesandeid (nt Euroopa Komisjonile jäätmealase teabe esitamise kohustus). Keskkonnaministeerium hinnangul ei ole JäätS alusel antud määrus nr 135 väljunud volitusnormi sisaldava JäätS reguleerimiseseme raamidest. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 20.12.1996 otsuse 3-4-l-3-96 III osas leidnud, et intra legem määruse korral võib volituse eesmärk, sisu ja ulatus olla ka seadusest tõlgendamise teel tuletatav. Eeltoodut arvestades on võimalik eeldada probleemtooteregistri
KOHTU PÕHJENDUSED 7. Kaebaja on esitanud keelamiskaebuse (riigivastutuse seaduse § 5) milles taotleb, et kohus keelaks Keskkonnateabe Keskusel kustutada MTÜ Eesti Rehviliit probleemtoodete registrist Keskkonnateabe Keskuse 05.01.2011 kirjas nr 10-10/26 toodud alusel. 21.01.2011 määrusega on kohus ka lähtuvalt taotluse sõnastusest kohaldanud esialgset õiguskaitset. Vastustaja väited, et kaebaja PROTO-st kustutamiseks esinesid ka muud alused peale
lg 1 p-s 3 toodu (millele viidatakse eelnimetatud kirjas), ei ole kaebuse piire arvestades asjakohased.
lg 1 p 3 annab aluse registri volitatud töötlejale kustutada või peatada registreering kui tootja on esitanud alusdokumentides valeandmeid. 8. Kohus leiab, et antud asjas tuleb keelamiskaebus rahuldada põhjusel, et registreeringu kustutamiseks puudub järelevalveasutuse põhjendatud taotlus vastavalt
lg-le 2.
lg 2 kohaselt võib registri volitatud töötleja teha registreeringu kustutamise või peatamise kirjaliku otsuse ja seda kajastava kande järelevalveasutuse põhjendatud taotluse alusel lõike 1 punktides 3-5 nimetatud põhjustel või kui tootja rikkus oluliselt jäätmeseadusega pandud kohustusi. Samuti ei nähtu, et järelevalveasutus oleks läbi viinud haldusmenetluse põhimõtetele vastava menetluse, mistõttu ei ole võimalik hinnata, kas üldse ja millise taotluse võiks järelevalveasutus 21 registri volitatud töötlejale esitada, kui eeldada, et vastustaja viiks veel läbi täiendavad menetlustoimingud. 8.1. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas ei ole alust jätta kohaldamata
lg 1 p-i 3 vastuolu tõttu PS §-ga 31 ja § 87 p-ga 6, kuna kaebus tuleb eeltoodust tulenevalt rahuldada sõltumata viidatud normi põhiseaduspärasusest. Kohus peab siiski vajalikuks märkida, et asja uuel menetlemisel, juhul kui Keskkonnateabe Keskus teeb kaebaja registrist kustutamise otsuse ning see vaidlustatakse, on põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse alustamine kaebaja taotluses väljatoodud põhjustel väga tõenäoline. Vastustaja menetluslik taotlus tuleb käesolevas asjas jätta rahuldamata. 8.2. Vastustaja on 12.10.2010 esitanud Keskkonnainspektsioonile (järelevalveasutus) taotluse esitatud andmete õigsuse kontrollimiseks (tlk 53-55). Keskkonnainspektsioon on märgitud kirjale 29.12.2010 vastanud (tlk 56). Vastuses märgitakse, et Nordline Baltic OÜ selgituste kohaselt on korrektsed taaskasutamist kajastavad andmed toodud jäätmearuannetes ning seetõttu on Eesti Rehviliit poolt PROTO-le esitatud reaalse taaskasutuse andmed valed ning vajavad muutmist. Kõnealuses kirjas ei sisaldu taotlust teha registrist kustutamise või registreeringu peatamise otsus. Samuti ei nähtu Keskkonnainspektsiooni kirjast, milline oli Rehviliidu poolt Nordline Baltic OÜ-le üleantud reaalselt taaskasutatud vanarehvide kogus, millised tõendid seda kinnitavad ning miks Nordline Baltic OÜ ei esitanud Rehviliidule kinnitustes õigeid andmeid ning millised tõendid seda väidet kinnitavad. Kirjale ei ole sellest nähtuvalt lisatud ühtegi dokumenti. Vastustaja 05.01.2011 kirjast nr 10-10/26 (tlk 12) ei nähtu, et nõuetekohase menetluse läbiviimine enne otsuse tegemist võiks veel toimuda. Samas väitis vastustaja kohtuistungil, et enne kustutamise otsuse tegemist oleks veel täiendavalt teavitatud Keskkonnainspektsiooni ja Keskkonnaministeeriumit (kohtuistungi protokoll, tlk 243). Kohtule jääb arusaamatuks sellise teavitamise alus ja eesmärk ning see, kuidas selline teavitamine tagab kaebaja menetluslikud õigused. Vastuses kaebusele on vastustaja väitnud, et peale kaebaja poolt andmete parandamata jätmist oleks veelkord pöördutud Keskkonnainspektsiooni poole ning kui Keskkonnainspektsioon oleks leidnud, et registreering tuleb peatada, siis oleks seda tehtud. Kui Keskkonnainspektsioon oleks leidnud, et registreering tuleb kustutada, siis oleks tehtud kustutamise otsus. Ehk sisuliselt on vastustaja asunud seisukohale, et registri volitatud töötlejal kaalutlusõigus ning faktiliste asjaolude tuvastamise ja hindamise õigus puudub. Sellisel juhul jääb ebaselgeks, kas ja millal antud juhul on toimunud sobiva meetme (peatamine või kustutamine) valik ja asjaolude hindamine.
st tulenevalt peaks registreeringu kustutamisele eelnema järelevalvemenetlus. Järelevalvemenetlust viib läbi järelevalveasutusena Keskkonnainspektsioon, milles vaidlus puudub. Registreeringu kustutamise õigus on antud
lg 1 kohaselt Keskkonnateabe Keskusele.
kohaselt on registreerimismenetlus registri volitatud töötleja tegevus registreeringu kustutamisel. Täpseid menetlusreegleid, peale nõude järelevalveasutuse põhjendatud taotluse esitamiseks (
Seega tuleb lähtuda haldusmenetluse seadusest (ka järelevalvemenetlus on oma olemuselt haldusmenetlus). Antud juhul tuleb eriti rõhutada HMS §-st 40 tulenevat menetlusosalise õigust olla ärakuulatud ja anda selgitusi. Nende õiguste kasutamine eeldab, et isikul on võimalik tutvuda kogutud tõenditega ning teada haldusorgani seisukohta tuvastatud asjaolude ja kohaldatavate normide tõlgendamise osas. Kaebajaga peetud e-kirja vahetusest ja vastustaja poolt viidatud kirjavahetusest 22 Keskkonnaministeeriumiga (kus käsitleti kliiringmehhanismi toimimist ja rehvide protekteerijatel jäätmeloa kohustust) ei saa järeldada menetlusõiguste piisavat tagamist. Kohus on samas ka seisukohal, et menetlusõiguste kasutamine peab olema võimalik juba järelevalvemenetluse etapis. Lähtudes
st ja käesolevas asjas ilmnenud asjaoludest võib järeldada, et PROTO-le esitatud andmete osas kahtluste tekkimisel pöördub Keskkonnateabe Keskus asjaolude selgitamiseks Keskkonnainspektsiooni poole. Keskkonnainspektsioon kui järelevalveasutus selgitab välja vajalikud asjaolud, viib läbi menetlustoimingud ning seejärel otsustab põhjendatud taotluse tegemise registri volitatud töötlejale (
Seda juhul, kui Keskkonnainspektsioon on tuvastanud
lg 1 p-des 2-5 märgitud rikkumise või jäätmeseadusega pandud kohustuste rikkumise. Kohus leiab, et järelevalveasutus peab menetluse alustamisel teavitama isikut, kelle suhtes menetlust läbi viiakse, tagama muud menetlusõigused (nt osalemise menetlustoimingute – vaatlus vm - läbiviimisel) ning enne taotluse esitamist registri volitatud töötlejale võimaldama isikul kogutud materjalidega tutvuda ja esitada oma seisukoht. Peale isiku ärakuulamist saab järelevalveasutus otsustada, kas ja milline taotlus esitada registri volitatud töötlejale (registrist kustutamise või peatamise). Antud juhul ei ole kustutamise või peatamise taotlust esitatud. Samuti ei nähtu nõuetekohase järelevalvemenetluse läbiviimine. Järelevalveasutuse taotlus peab
Eelnevast võib järeldada, et tegemist ei ole vaid menetlusliku formaalsusega, mis lõppotsuse õiguspärasust ei mõjuta. Keskkonnainspektsiooni seisukoht on Keskkonnateabe Keskusele vähemalt tuvastatud asjaolude osas siduv. Kirjaliku otsuse tegemine on
kohaselt jäetud Keskkonnateabe Keskusele, kes peab tegema ka kande PROTO-s. Kirjalikku otsust saab käsitleda lõpliku haldusaktina. Haldusakti andjal on võimalik enne otsuse tegemist vajadusel anda isikule veelkord võimalus arvamuse esitamiseks. Kohus on seisukohal, et menetlus ei saa alata alles peale järelevalveasutuse taotluse saamist, kuna olulisemad menetlustoimingud on selleks ajaks juba sooritatud. Kuna vastustaja on 05.01.2011 kirjas selgelt märkinud, et andmete parandamata jätmisel kustutab register Rehviliidu registreeringu
lg 1 p 3 alusel ning Keskkonnainspektsiooni poole pöördumine järelevalve teostamiseks oli tehtud (kuid vastavat taotlust järelevalveasutuse poolt ei esitatud), ei ole usutav, et vastustaja oleks veelkord pöördunud Keskkonnainspektsiooni poole
s nõutava taotluse saamiseks. Kohus on seisukohal, et kuna õiguspärane menetlus on läbi viimata, et saa kaebaja suhtes teha otsust ja kannet registrist kustutamiseks. Seega tuleb kaebus rahuldada ja keelata vastustajal kustutada MTÜ Eesti Rehviliit probleemtoodete registrist Keskkonnateabe Keskuse 05.01.2011 kirjas nr 10-10/26 toodud alusel ilma õiguspärast haldusmenetlust läbi viimata. 8.3. Kohus peab vajalikuks võtta seisukoht ka selles, mida pidada PROTO-le andmete esitamisel „taaskasutusse võtmiseks“. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et asjassepuutuvaid sätteid tuleb tõlgendada eesmärgipäraselt ja koosmõjus teiste sätetega. Kaebaja tugineb vaid JääTS § 15 lg 1 grammatilisele tõlgendamisele. 23 JääTS § 15 lg 1 kohaselt on jäätmete taaskasutamine jäätmekäitlustoiming, millega jäätmed või neis sisalduv aine või materjal võetakse kasutusele toodete valmistamisel, töö tegemisel või energia tootmisel, või seda ettevalmistav tegevus. Kaebaja on lähtunud taaskasutamise mõiste sisustamisel JääTS viidatud sättest, millest tulenevalt on taaskasutamiseks ka ettevalmistav tegevus. Antud juhul võiks kaebaja käsitlusega nõustudes pidada ettevalmistavaks tegevuseks nt kaebaja koostööpartneri Nordline Baltic OÜ poolt rehvide purustamist. JääTS § 16 lg 1 kohaselt on jäätmete töötlemine nende mehaaniline, termiline, keemiline või bioloogiline mõjutamine, kaasa arvatud sortimine ja pakendamine, mis muudab jäätmete omadusi eesmärgiga vähendada jäätmete kogust või ohtlikkust, hõlbustada nende käitlemist või kõrvaldamist või tõhustada nende taaskasutamist. Viidatud sätte kohaselt ei saa jäätmete töötlemist pidada taaskasutuseks. Vaharehvide purustamine taaskasutamise hõlbustamiseks või tõhustamiseks on vaid üks eeltoiming taaskasutamise ahelas. Kohus nõustub vastustajaga, et lähtuda tuleb lisaks jäätmeseaduses sätestatud tootjavastutuse erisättest. JääTS § 26 lg 1 kohaselt on tootja kohustatud tagama tema poolt turule lastud probleemtootest tekkivate jäätmete kogumise ja nende taaskasutamise või nende kõrvaldamise ja omama selle kohustuse täitmiseks piisavat tagatist. Sealjuures võib tootja valida, kas ta täidab kohustused individuaalselt, annab need kirjaliku lepinguga üle tootjate ühendusele (tootjavastutusorganisatsioonile) või ühineb tootjate ühendusega. Tootjavastutuse põhimõtte kohaselt peab tootja nimel tootjavastutusorganisatsioon vastutama oma turule lastud toodete eest ka siis, kui nad on muutunud jäätmeteks, need jäätmed kokku korjama ning korraldama nende edasise käitlemise (peamiselt taaskasutamise ja ringlussevõtu) ehk vastustama kuni viimase toiminguni, so antud juhul reaalse taaskasutamiseni. PROTO eesmärgiks on taaskasutamise arvestuse pidamine ja sellekohase teabe Euroopa Komisjonile esitamise võimaldamine (
Kuigi kohus nõustub kaebajaga, et Euroopa Komisjoni poolt välja töötatud sihtarvude arvutamise metoodika adressaadiks on liikmesriik, mitte üksikisik, on sellest siiski võimalik järeldada PROTO pidamise eesmärki - saada andmed taaskasutamise ja ringlussevõtu kohta. Nagu vastustaja õigesti märgib, sellest metoodikast lähtuvalt jäätmete ettevalmistustoiminguid taaskasutamiseks või ringlussevõtuks taaskasutamise või ringlussevõtu hulka ei loeta.
lg 2 p 23 kohaselt kantakse registrisse taaskasutusse võetud probleemtootejäätmete kogumass, ringlusse võetud probleemtootejäätmete mass, korduskasutatud probleemtootejäätmete mass ning energiakasutuseks taaskasutatud probleemtootejäätmete mass. Seega peavad probleemtootejäätmed olema taaskasutusse võetud, mitte alles alustatud taaskasutusse võtmise protsessi, nt töötlemisega JääTS § 16 lg 1 mõttes. Kaebaja koostööpartner Nordline Baltic OÜ ei valmista ise tooteid vanarehvidest, vaid üksnes purustab need taaskasutusse võtmise hõlbustamiseks või mahu vähendamiseks. Vastustaja seisukohad ei ole siiski järjekindlad selles, mille kohta peab kaebaja tõendeid esitama ja mida kontrollima. Vastuses kaebusele on vastustaja märkinud, et taaskasutatud on vanarehv siis kui see lakkab olemast jääde ning seda seisukohta saab eelnevast tulenevalt pidada õigeks. Selle seisukohaga nõustumine ei tähenda siiski seda, et kaebaja peaks reeglina kontrollima üle kõik prügilad, mänguväljakud jm kohad, kus on kasutatud tema kokkukogutud vanarehve või viibima toote valmistamise juures. Kohtuistungil (tlk 241) märkis vastustaja esindaja, et ka haldusorgani poolt kontrollimisel ei ole viimase punktini mindud, vaid kontrollitud on seda, kellele on vanarehvid üle antud. Kui vanarehvid on üle antud sellisele ettevõttele, kes ise sellest midagi toota saab, siis ei ole palju edasi kontrollitud. 24 Kohus järeldab eeltoodust, et esineb vajadus selgete juhiste järele, vastasel korral on tootjavastutusorganisatsioonidel keeruline registrile õigeid andmeid esitada. Juhiste väljatöötamine on haldusorgani ülesanne. Ilmselt oleks piisav kui kaebaja kontrolliks, et vanarehvid on üle antud ettevõttele, kes ise sellest midagi toodab. Antud juhul saaks Nordline Baltic OÜ esitada kaebajale kinnitused, kui ta on reaalselt edastanud kaebajalt vastuvõetud vanarehvid sellisele ettevõttele ning seejärel saaks kaebaja andmed esitada PROTO-le. Kui kaebajal ja tema koostööpartneril ei ole mõistlikku kahtlust, et vanarehve toote valmistamisel tegelikult ei kasutata, ei oleks kohtu arvates mõistlik eeldada täiendavate kontrollitoimingute tegemist. 9. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt 6003,86 eurot. Esitatud on kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Kulud on kantud. Vastustajalt kuulub väljamõistmisele kaebuse ja esialgse õiguskaitse taotluse esitamisel tasutud riigilõiv summas 28,75 eurot. HKMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohus leiab, arvestades asja vähest mahtu ja asjaolu, et vaidlus ei ole õiguslikult väga keerukas, et põhjendatud õigusabikuluks on 2500 eurot. Esindaja kulu märgitud summas kuulub vastustajalt väljamõistmisele. Kokku tuleb vastustajalt välja mõista 2528,75 eurot. Kristina Maimann Kohtunik 25
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.