← Eesti

3-11-625/34

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Ruth Virkus, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2011. a, Tallinn Haldusasja nu

) § 22 lg 3¹ alusel tõendeid ja selgitusi ettevõtlusega tegelemise kohta perioodil september kuni november

  1. Korraldus tuli täita hiljemalt
  2. detsembril
  3. Äriühing jättis korralduse tähtaegselt täitmata, kuid esitas
  4. detsembril 2010 vaide selle kehtetuks tunnistamiseks. Maksu- ja Tolliamet jättis
  5. jaanuari
  6. a vaideotsusega nr 6-1/688-3 vaide rahuldamata. Tallinna Halduskohus jättis
  7. aprilli
  8. a otsusega haldusasjas nr 3-11-323 kaebuse Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  9. novembri
  10. a korralduse nr 12.2-3/8141-1 tühistamiseks rahuldamata. Ringkonnakohus 3-11-625 jättis
  11. novembri
  12. a otsusega halduskohtu otsuse apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kohtuotsus ei ole veel jõustunud. peale esitatud
  13. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus kustutas
  14. detsembri
  15. a otsusega nr 20681 Puhdas Investeeringute OÜ

§ 22lg 3¹ alusel käibemaksukohustuslaste registrist alates 27.

detsembrist 2010, sest äriühing ei tõendanud ettevõtlusega tegelemist. Otsuse kohaselt kontrollis maksuhaldur, et

  1. aastal ei ole äriühing deklareerinud tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmakseid. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus nõudis Puhdas Investeeringute OÜ-lt
  2. novembri
  3. a korraldusega nr 12.2-3/8141-1 tõendeid ja selgitusi ettevõtlusega tegelemise kohta perioodil september kuni november 2010, kuid äriühing jättis korralduse tähtaegselt täitmata. Kuna äriühing ei tõendanud ettevõtlusega tegelemist ega loonud maksuhaldurile võimalust selle kontrollimiseks, puudub alus arvata, et äriühing tegeleb ettevõtlusega. Puhdas Investeeringute OÜ
  4. jaanuari
  5. a vaide jättis Maksu- ja Tolliamet
  6. veebruari
  7. a vaideotsusega nr 6-1/36-2 rahuldamata.
  8. PHD Investments OÜ (endise nimega Puhdas Investeeringute OÜ) esitas kaebuse, milles palus tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  9. detsembri
  10. a otsus nr 20681 ja teha maksuhaldurile ettekirjutus kaebaja käibemaksukohustuslaste registrisse kandmiseks. Kaebuse põhjendused on järgmised: 1) maksuhaldur ei ole täitnud MKS §-s 11 sätestatud uurimiskohustust. Maksuhalduril on

§ 22lg 3¹ kohaselt õigus ise tõendeid koguda.

Maksuhaldur oleks minimaalselt pidanud pöörduma krediidiasutuste poole võimalike tehingute kohta teabe saamiseks või põhjendama, miks ta oma algatusel tõendeid ei kogu; 2) kooskõlas seaduseelnõuga 740 SE, millega kehtestati

§ 22

lg 3¹, oleks vastustaja pidanud tuvastama, et kaebaja on riiulifirma või seotud laialdaste maksupettuste toimepanemisega. Neid asjaolusid ei ole otsuses tuvastatud. Tulu- ja sotsiaalmaksu ning kohustusliku kogumispensioni ja töötuskindlustusmaksete mittedeklareerimine, s.t töötajate puudumine ei tähenda vältimatult, et äriühing ei tegele ettevõtlusega; 3)

§ 22

lõikes 3¹ sätestatud „ettevõtlusega tegelemine“ ja „piisavalt tõendatud“ on määratlemata õigusmõisted. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest asjades 3-4-1-18-07 ja 34-1-5-02 ning arvestades Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikat asjades S. ja Marper v. Ühendkuningriik, Rotaru v. Rumeenia ning Hasan ja Chaush v. Bulgaaria jm ei saa neid mõisteid pidada õigusselguse põhimõttega kooskõlas olevaks. Mõistete sisu ei ole piisavalt avatud õigusaktides ega kohtupraktikas. Kaebajale ei olnud nimetatud mõistete täpne sisu ja ulatus arusaadav; 4) kaebajal oli MKS §-st 64 tulenevalt õigus dokumente mitte esitada. Kuni vaidlus 30. novembri 2010. a korralduse peale ei ole lahendatud, ei oleks tohtinud vastustaja kaebaja registrist kustutamisel nimetatud korraldusele tugineda või oleks pidanud kaevatud otsuses vähemalt selgitama, miks kaebaja vastuväited tõendite esitamisele ei ole asjakohased. 4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palus jätta kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1)

§ 22

lg 3¹ kohaselt on maksuhalduril õigus, kuid mitte kohustus pöörduda tõendite kogumiseks kolmandate isikute poole. Tõendamiskohustus on eelkõige maksukohustuslasel. Kaebaja registrist kustutamiseks oli olemas nii faktiline kui õiguslik alus, millele on otsuses ka viidatud. Ka käibedeklaratsioonide esitamine ei pruugi olla piisav alus ettevõtluse tõendamiseks, eriti kui deklareeritakse vaid sisendkäibemaksu. Maksuhaldur ei pidanud tuvastama, et kaebaja on nn riiulifirma või seotud laialdaste maksupettuste toimepanemisega; 2) „ettevõtlusega tegelemine“ ja „piisavalt tõendatud“ ei ole õigusselgusetud mõisted; 2

(7)3-11-625 3) muus osas jääb vastustaja oma otsuses ja vaideotsuses toodud seisukohtade juurde.
  1. Tallinna Halduskohtu
  2. juuni
  3. a otsusega jäeti PHD Investments OÜ kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised: 1) vaidlust ei ole selle üle, et kaebaja tõendeid ei esitanud ja selgituste andmiseks maksuhalduri juurde ei ilmunud. Seega on kaebaja registrist kustutamise formaalsed eeldused täidetud: maksuhaldur on vastavalt

§ 22

lõikes 3¹ sätestatule põhjendanud kahtlust, et kaebaja ettevõtlusega ei tegele, kaebajat on tõendite esitamata jätmise tagajärgedest hoiatatud, talle on antud tähtaeg tõendite esitamiseks ning tõendeid ei esitatud; 2) maksuhaldur ei pidanud tõendama, et kaebaja on nn riiulifirma või seotud maksupettustega. Ettevõtlusega tegelemise kontrolli eesmärk on välistada registrist isikud, kes ettevõtlusega tegelikult ei tegele, kuna sellise isiku puhul võib käibemaksukohustuslasena registreerimise tegelik eesmärk olla käibemaksupettuste toimepanemine või neis osalemine; 3)

§ 22lg 3¹ paneb ettevõtlusega tegelemise tõendamise kohustuse maksukohustuslasele.

Vastustaja peab maksukohustuslase esitatud tõendite alusel kontrollima, kas majandustegevus, mille kohta isik tõendeid esitas, on ka tegelikult toimunud. Seejuures ei pea isikut käibemaksukohustuslasena registris hoidma pelgalt formaalsete tõendite alusel, kui vastustajal on põhjendatud kahtlus, et esitatud dokumentidest nähtuvat majandustegevust tegelikult toimunud ei ole. See tuleneb ka käibemaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seaduse eelnõu (740 SE) seletuskirjast; 4) vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei anna alust ka see, et kaebaja on enese mittesüüstamise privileegile tuginedes vaidlustanud korralduse nr 12.2-3/8141-1. Maksuhaldur võis MKS § 64 lg 1 punktist 6 tulenevalt eeldada, et kaebajal on võimalik esitada mingeid tõendeid või teavet, mida ta ei pea ennast süüstavaks; 5) kui kaebaja arvates kujutasid mõned nimetatud dokumendid teda süüstavat informatsiooni, oli tal võimalik esitada muid dokumente või selgitusi.

§ 22

lg 3¹ tõendite liikidele piiranguid ei sea ja seda ei ole teinud ka maksuhaldur; 6) asjaolu, kas kaebajal oli õigus

  1. novembri
  2. a korralduse täitmisest keelduda, on eraldi vaidlus (haldusasi nr 3-11-323). Tallinna Halduskohus on jätnud kaebuse nimetatud korralduse tühistamiseks rahuldamata. Isegi kui kõrgemad kohtud peaks leidma vastupidist, ei tähenda see, et maksuhaldur ei tohtinud kaebajat praeguses asjas vaidlustatud asjaoludel käibemaksukohustuslaste registrist kustutada; 7) maksuhalduril ei olnud käesolevas asjas kohustust tõendite saamiseks krediidiasutuste poole pöörduda, selgitamaks välja kaebaja võimalikke tehingupartnereid ja selle kaudu kaebaja ettevõtlusega tegelemist, või põhjendada, miks ta oma algatusel täiendavaid tõendeid ei kogu. Kaebajal oli kaasaaitamiskohustus ja selle täitmata jätmise korral ei saa maksuhaldurile selles osas uurimispõhimõtte rikkumist ette heita; 8) kaebaja ei ole esitanud kohtumenetluses tõendeid, mille põhjal võiks väita, et maksuhalduri järeldus kaebajal ettevõtluse puudumise kohta oli ekslik. Kaebaja ei ole isegi väitnud, et ta vaidlusalusel perioodil ettevõtlusega tegeles ning et krediidiasutustelt või kolmandatelt isikutelt oleks olnud tõepoolest võimalik ettevõtlusega tegelemise kohta teavet või dokumente saada; 9) kaebaja eksib, kui ta leiab, et ettevõtlusega tegelemise ja piisava tõendatuse mõisted käibemaksuseaduse tähenduses on õigusaktides ja kohtupraktikas täiesti sisustamata ega vasta seetõttu õigusselguse põhimõttele. Ettevõtluseks loetakse

§ 2

lõike 2 esimese lause kohaselt isiku iseseisvat majandustegevust, mille käigus võõrandatakse kaupa või osutatakse teenust, olenemata tegevuse eesmärgist või tulemustest. Käibemaksuseaduses on selgitatud, mida mõista kauba või teenuse all (§ 2 lg 3), samuti on avatud võõrandamise mõiste sisu (§ 2 lg 5). Eeltoodu kaudu on võimalik sisustada ka ettevõtlusega tegelemist

§ 22

lõike 3¹ tähenduses; 10) Riigikohus on käsitlenud ettevõtluse mõistet käibemaksuseaduse tähenduses näiteks otsustes haldusasjades nr 3-3-1-62-00 (p 1-2) ja 3-3-1-74-04 (p 10). 3

(7)3-11-625 Käibemaksukohustuslasena registrist kustutamisel tuleb ettevõtlusega tegelemist hinnata konkreetse isiku tegevuse iseloomust ja asja eripärast lähtuvalt ning selle tõttu ei saa anda õigusaktides või kohtupraktikas üksikasjalikke ettekirjutusi, mida lugeda ettevõtlusega tegelemiseks. Ka ettevõtlusega tegelemise piisava tõendatuse määr sõltub konkreetsetest asjaoludest. Kui maksukohustuslasele jääb maksuseaduses kasutatud mõiste sisu ebaselgeks, on tal õigus nõuda MKS § 14 alusel maksuhaldurilt selgitusi; 11) kaebaja käsitlus MKS § 146 osas ei ole asjakohane. Kaebajal oli MKS § 146 lg 3 alusel õigus taotleda vastustajalt vaidlustatud otsuse peatamist või halduskohtumenetluse seadustiku alusel kohtult esialgset õiguskaitset, kui kaebajal oli õiguskaitsevajadus. Kaebaja ei ole seda õigust kasutanud, seega on kaebaja arutlus pelgalt hüpoteetiline; 12) maksukohustuslane ja kolmas isik, kellel on kohustus esitada teavet ja dokumente MKS §-de 61-62 alusel, ei ole praegusel juhul võrreldavad isikute grupid. Kolmas isik ei ole ise maksumenetluses menetlusosaline ja maksumenetluse tulemusena välja antud haldusakt ei puuduta tema õigusi ja kohustusi, vaid selline isik annab teavet n-ö võõras maksuasjas. Maksukohustuslase ja kolmanda isiku kaasaaitamiskohustuse ulatus ja selle kohustuse rikkumise tagajärjed on erinevad. Sellest tulenevalt võivad olla erinevad ka teabe andmise korralduse vaidlustamise tagajärjed. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. PHD Investments OÜ apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu
  2. juuni
  3. a otsus tühistada järgmistel põhjendustel: 1) kaebaja ei nõustu halduskohtu tõlgendusega, et vastustajal ei olnud uurimiskohustust ning vajadust pöörduda krediidiasutuste poole informatsiooni saamiseks. Sellekohane väide ei tugine seadusele ega kohtupraktikale. Kuna tegemist on põhimõttelist tähtsust omava seisukohaga, siis üksnes väite esitamine ilma mingisuguste põhjendusteta ei ole kooskõlas õiglase õigusemõistmisega. Maksuhaldur seda väidet vaidlustatud haldusaktis ei esitanud ning Riigikohtu praktika kohaselt ei ole halduskohtul lubatav ise sisustada haldusakti põhjendustega, mis selle andmise hetkel selles puudusid; 2) halduskohus viitab asjaolule, et kaebaja on rikkunud kaasaaitamiskohustust. Halduskohtul ei ole alust kõnelda kaasaaitamiskohustuse rikkumisest, sest halduskohtumenetluses on pooleli vaidlus selle üle, kas kaebajal oli õigus keelduda
  4. novembri
  5. a korralduse täitmisest, millega temalt sooviti informatsiooni ettevõtlusega tegelemise kohta (haldusasi nr 3-11-323). Ka halduskohus ise möönab, et vastav kohtumenetlus on veel pooleli ning kuigi esimese astme kohus ei tuvastanud selle korralduse õigusvastasust, ei saa seda välistada edasikaebemenetluses. Seetõttu saab kõnelda vastustaja poolt uurimispõhimõtte rikkumisest; 3) maksuhalduri kohustus koguda täiendavalt tõendeid ei ole sõltuvuses sellest, kas maksukohustuslane on täitnud kaasaaitamiskohustust või kas kaasaaitamiskohustus tema suhtes üldse kehtis. Krediidiasutuste poole pöördumine ei ole keeruline ja aeganõudev toiming. Kolmandate isikute poole pöördumisel oleks maksuhaldur saanud tugineda ka konkreetsetele tõenditele väidetavalt ettevõtlusega mittetegelemise kohta ning mitte üksnes arutlusele sellest, kas tal oli uurimiskohustus või mitte. Maksuhaldur oleks pidanud uurimiskohustust täitma seda enam, et maksukohustuslane esitas oma põhjendused, miks ta ise informatsiooni ei edasta; 4) halduskohus ei ole lükanud ümber kaebaja kahtlusi selles, et ettevõtlusega tegelemise mõiste ei vasta õigusselguse põhimõttele. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-62-00 on selgitatud, et ettevõtlus on kauba või teenuse tasuline või tasuta võõrandamine. Kaebaja on tegelenud ettevõtlusega suuresti just teenuste tasuta võõrandamise vormis. Riigikohtu lahendis 3-3-1-74-04 käsitletakse ettevõtlust aga väärtpaberite võõrandamise aspektist, mis ei ole käesoleval juhul asjakohane. 4
(7)3-11-625 7. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskus palub jätta PHD Investments OÜ apellatsioonkaebuse rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse põhjendustega. Vastuväited apellatsioonkaebusele: 1) halduskohtu põhjendus, et maksuhalduril ei olnud uurimiskohustust ning vajadust pöörduda krediidiasutuste poole informatsiooni saamiseks, on õige.

§ 22

lg 3¹ ei pane maksuhaldurile kohustust koguda omal algatusel tõendeid maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks. Vastustajal on käesoleval juhul põhjendatud kahtlus, et kaebaja ei tegele ettevõtlusega. Seega peab kaebaja käesoleval juhul ise esitama tõendeid selleks, et maksuhalduri põhjendatud kahtlus ümber lükata; 2) ebaõige on kaebaja väide, et halduskohtu seisukoht ei tugine kohtupraktikale ega seadusele. Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-18-10 on kohus leidnud, et kui maksukohustuslane rikub temal lasuvat kaasaaitamiskohustust (MKS § 56) ning seetõttu on takistatud maksustamisel tähendust omavate asjaolude väljaselgitamine, siis lasub tõendamiskoormus oma tehingupartnerite suhtes maksukohustuslasel. Seega isegi kui

§ 22

lg 3¹ sätestaks maksuhaldurile kohustuse rakendada uurimispõhimõtet, et selgitada välja, kas maksukohustuslane tegeleb ettevõtlusega või mitte, siis tulenevalt praktikast lasub kaasaaitamiskohustuse rikkumisel tõendamiskoormus maksukohustuslasel; 3) on õige, et vaidlus, kas kaebajal oli kaasaaitamiskohustus või mitte, on alles pooleli, kuid see ei muuda käesolevas asjas lõpptulemust, kuna käesoleval juhul on vastustajal tõendid, mille alusel tekkis põhjendatud kahtlus kaebaja poolt ettevõtlusega tegelemises; 4)

  1. novembri
  2. a korraldus oli õiguspärane ning põhjendatud ning selles ei pidanud olema viidet, et maksuhaldur ei rakenda oma uurimiskohustust, kui maksukohustuslane rikub oma kaasaaitamiskohustust. Korralduses on viidatud haldusakti andmise õiguslikule alusele ning toodud maksuhalduri poolt tuvastatud faktilised asjaolud. Korralduses oli ka hoiatus, et ettevõtlusega tegelemise mittetõendamisel kustutab maksuhaldur kaebaja käibemaksukohustuslaste registrist; 5) kohus ei ole käesoleval juhul hakanud vaidlusalust haldusakti sisustama ning motiveerima, nagu apellant ekslikult leiab; 6) kaebaja väide, et ettevõtlusega tegelemise mõiste ei vasta õigusselguse põhimõttele ning kohus ei ole tema sellekohaseid kahtlusi ümber lükanud, on väär. Ettevõtlusega tegelemise mõiste on vajalikul määral sisustatud ning vastab õigusselguse põhimõttele; 7) kaebaja on ühest küljest selgitanud, et vastustaja oleks pidanud pöörduma krediidiasutuste poole, et tuvastada tema ettevõtlusega tegelemine, samas hiljem selgitab kaebaja, et ta tegeles põhiliselt teenuste tasuta võõrandamisega. Seega poleks vastustajal olnud ka põhjaliku uurimise käigus võimalik välja selgitada, et isik tegeleb ettevõtlusega, st võõrandab kaupu või pakub teenuseid. Kehtiva seaduse alusel peab maksukohustuslane ise tõendama oma ettevõtlusega tegelemist ning ebamõistlik oleks nõuda seda maksuhaldurilt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 8.

§ 22

lg 31 sätestab: Maksuhalduril on õigus kustutada registrist maksukohustuslane, kes ei tegele Eestis ettevõtlusega. Kui maksukohustuslase ettevõtlusega tegelemine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda maksukohustuslaselt lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur teatab maksukohustuslasele registrist kustutamise kavatsusest kirjalikult ning annab tähtaja ettevõtlusega tegelemise tõendamiseks. Kui ettevõtlusega tegelemine ei ole ettenähtud tähtaja jooksul tõendatud, kustutab maksuhaldur maksukohustuslase registrist. Säte lisati käibemaksuseadusesse käibemaksuseaduse ja maksukorralduse seaduse muutmise seadusega (Riigikogu 10. koosseisu poolt vastu võetud seaduseelnõu 740 SE), mille seletuskirjas põhjendati lisamist järgmiselt: 5

(7)3-11-625 Kehtiva seaduse alusel puudub maksuhalduril võimalus kustutada ettevõtlusega mittetegelevat firmat (ehk nn riiulifirmat) käibemaksukohustuslaste registrist. Selliseid firmasid kasutatakse aga laialdaselt maksupettuste toimepanemiseks. Muudatusega antakse maksuhaldurile õigus kustutada registrist oma algatusel selline maksukohustuslane, kes ei tegele ettevõtlusega. See säte on täienduseks sättele, mille kohaselt on maksuhalduril õigus keelduda isiku maksukohustuslasena registreerimisest, kui isik ei suuda tõendada ettevõtlusega tegelemist. Sätte kohaselt saab maksuhaldur nõuda maksukohustuslaselt ka pärast registreerimist kahtluse korral tõendeid ettevõtlusega tegelemise kohta, andes maksukohustuslasele tähtaja tõendite esitamiseks. Kui maksukohustuslane ei suuda tõendada ettevõtlusega tegelemist, siis ta kustutatakse maksukohustuslaste registrist. Maksukohustuslase kohustus tõendada ettevõtlusega tegelemist käibemaksukohustuslaste registrisse kandmiseks on sätestatud

§ 20lõikes 41.

Selle kohaselt peab isik registreerimiseks tõendama, et ta tegeleb ettevõtlusega Eestis või alustab Eestis ettevõtlust. Kui isiku ettevõtlusega tegelemine või ettevõtluse alustamine ei ole piisavalt tõendatud, on maksuhalduril õigus nõuda isikult lisatõendeid või koguda neid omal algatusel. Maksuhaldur otsustab registreerimise tõendite saamisest alates kolme tööpäeva jooksul. Maksuhaldur jätab isiku registreerimata, kui isik ei tegele ettevõtlusega või ei alusta ettevõtlust. 9.

§ 22

lg 31 ei näe maksuhaldurile vähemalt otsesõnu ette kohustust kustutada käibemaksukohustuslaste registrist kõik isikud, kes ei tegele ettevõtlusega, ent sätte kolmandast ja neljandast lausest nende koosmõjus järeldub, et maksuhaldur ei ole kohustatud olukorras, kus maksukohustuslane tõendeid enda tegelemise kohta ettevõtlusega maksuhalduri nõudmisel ei esita, ise täiendavalt asjakohaseid tõendeid kolmandatelt isikutelt koguma.

§ 22

lg 31 seda siiski ei keela, ent olukorras, kus maksukohustuslasele on pandud tõendite esitamise kohustus (lõike teine lause), ei saa ta nõuda, et tema poolt tõendite esitamata jätmise korral kogutaks tõendeid kolmandatelt isikutelt. Selline nõue poleks kooskõlas vaadeldava sätte viimase lausega, mis näeb ette tõendite esitamata jätmise korral maksukohustuslase käibemaksukohustuslaste registrist kustutamise. Olukorras, kus maksukohustuslane ei ole selgitanud oma ettevõtluse sisu, ei saa maksuhaldurilt nõuda, et ta asuks välja selgitama seda, millistel isikutel võib maksumaksja ettevõtluse olemasolu kohta teavet olla. Maksuhaldur märkis õigesti, et kui apellant väidab, et tema ettevõtlus seisnes teenuste tasuta võõrandamises, siis ei oleks võimalik krediidiasutustelt, kelle poole pöördumata jätmist apellant vastustajale ette heidab, selle kohta teavet saada. 10. Halduskohtu poolt MKS § 150 lõikele 1 viitamine oli küll ekslik, sest see säte on kohaldatav vaid maksu määramise korral, ent olukorras, kus maksumaksjal lasub tõendamiskoormus

§ 22

lõikest 31 tulenevalt, ei ole kohus kaasaaitamiskohustust ja selle tagajärgi sisuliselt valesti käsitlenud.

  1. Mis puutub kaebaja väitesse, et tema kaasaaitamiskohustuse olemasolu ja ulatus ei ole selged, kuna vaidlus kohtuasjas nr 3-11-323 on pooleli, siis on
  2. novembri
  3. a korraldus kehtiv ning seega kaebaja pidi tõendeid esitama. Ringkonnakohus märgib, et viidatud asjas puudub küll jõustunud kohtuotsus, ent halduskohus jättis
  4. aprilli
  5. a otsusega kaebuse rahuldamata ning
  6. novembri
  7. a korralduse tühistamata ja ringkonnakohus
  8. novembri
  9. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata. Halduskohtumenetluse seadustik ei kohusta käesolevas asjas menetlust kohtuasjas nr 3-11323 tehtava kohtuotsuse jõustumiseni peatama.
  10. Kaebaja esitas
  11. novembri
  12. a korralduse täitmise tähtaja jooksul selle peale vaide, mida ta põhjendas enese mittesüüstamise privileegiga. Ka juhul, kui kaebajal oli 6

(7)3-11-625 õigus jätta tõendid ettevõtlusega tegelemise kohta esitamata, pidi ta arvestama käibemaksukohustuslaste registrist kustutamisega. Nõuet kanda sellesse registrisse üksnes ettevõtlusega tegelevad äriühingud ning kustutada ettevõtlusega mittetegelevad äriühingud, arvestades selle abinõu tõhusust maksupettuste vastu võitlemisel, õigustab oluline avalik huvi ning seda ei saa vähemalt abstraktselt pidada ebaproportsionaalseks maksukohustuslase õiguse piiranguks. Apellant ei ole käesolevas kohtuasjas näidanud, millised tagajärjed oleksid talle kaasnenud
  1. novembri
  2. a korralduse täitmisega, st millise süüteo ta oleks sellega omaks võtnud või millise süüteo eest karistamisele kaasa aidanud. Oluline on ka see, et ettevõtlusega tegelemist tõendavate dokumentide esitamata jätmise korral ei ole keelatud isiku edasine ettevõtlus, kuigi see ei saa enam olla sedavõrd kasumlik, ning ettevõtlusega tegelemise kohta tõendite hilisema esitamise korral on võimalik isikul taotleda enda uut registreerimist käibemaksukohustuslasena. Käibemaksukohustuslaste registrist kustutamist ei saa isik enese süüstamise vältimiseks ära hoida vaid juhul, kui tal puudub õiguspärane ettevõtlus sootuks. Käibemaksukohustuslaste registrist kustutamist on võimalik niisiis vältida süütegude kõrval ka seadusliku ettevõtlusega tegelemisega ning olukorras, kus maksuhaldur on juba alustanud

§ 22

lg 31 kohast menetlust ja küsinud asjakohaseid tõendeid, ei ole kuigi keerukas isikul vähemalt väheses ulatuses ettevõtlusega alustada, selle kohta tõendeid esitada ning vältida seeläbi käibemaksukohustuslaste registrist kustutamist. Seetõttu ei sea ringkonnakohtu arvates

§ 22

lg 31 ebaproportsionaalset tagajärge enese kohta süüstavate tõendite esitamata jätmisele ega ole seetõttu põhiseadusega vastuolus.

  1. Apellandi arvamus, et halduskohtu poolt maksumaksja kaasaaitamiskohustuse ja maksuhalduri uurimispõhimõtte vahekorra väidetav ebapiisav põhjendamine toob kaasa kohtuotsuse tühistamise ja uue otsusega kaebuse rahuldamise, on ekslik.
  2. Põhjendamatud on ka kaebaja etteheited maksuhaldurile, et viimane nõuab kaebajalt ettevõtlusega tegelemise tõendamist olukorras, kus ettevõtlusega tegelemise mõiste on määratlemata ja ebaselge. Esiteks eksib apellant, kui ta leiab, et ettevõtluse mõiste on ebaselge. Ettevõtluse mõistet on selgitatud näiteks

§ 2lõikes 2, EÜ Nõukogu 17.

mai

  1. aasta kuuenda direktiivi 77/388/EMÜ art 4 lõikes 2 kui ka Nõukogu direktiivi 2006/112/EÜ art 9 lõikes 1 ja ka arvukas kohtupraktikas, kus küll tõesti ei ole antud ettevõtluse ammendavat definitsiooni. Sätte kohaldamine ei ole õigusvastane, kui selle sisu ei ole kõrgema kohtu praktikas selgitatud. Ettevõtlusega tegelemise ammendava definitsiooni järgi puudub viidatud seadustes ettevõtluse mõiste avamise tõttu ka vajadus. Ettevõtluse mõiste legaaldefinitsiooni puudumise korral tuleb aga seda terminit mõista tavatähenduses. Ettevõtlus ja sellega tegelemine ei ole tavatähenduses arusaamatud ega mitmetimõistetavad. Teiseks ei oma küsimus sellest, kas apellant tegeles ettevõtlusega või mõne muu tegevusega, mida ta ise ettevõtluseks peab, tähtsust, kui maksuhaldurile pole esitatud ühtegi tõendit vastuseks
  2. novembri
  3. a korraldusele.
  4. Eeltoodud põhjustel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Apellandi poolt tasutud apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv tuleb HKMS § 92 lg 1 alusel jätta tema enda kanda. Silvia Truman Ruth Virkus Oliver Kask 7

(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.