Obsah (18)

§ 361§ 142§ 108§ 149§ 367§ 5§ 35§ 42§ 195§ 116§ 114§ 196§ 115§ 39§ 65§ 113§ 82§ 94

2-09-10477 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2011.a, Tallinn Tsiviilasja number 2

) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Kostjalt RR käesoleva kohtuotsuse resolutsiooni punktide 2 ja 3 alusel sissenõutava summa suurus ei tohi kokku ületada käendaja vastutuse rahalist maksimumsummat 12 093,81 eurot (kaksteist tuhat üheksakümmend kolm eurot ja 81 eurosenti). Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 31% ulatuses hageja Swedbank Liising Aktsiaselts kanda ja 69% ulatuses kostja RR kanda. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest
2. jaanuaril 2011.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohtu selgitus seoses menetlusabi taotlemisega Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
3. Swedbank Liising Aktsiaselts esitas 12.03.2009.a Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse RR vastu 40 285,67 krooni nõudes. Kuna RR esitas nõudele vastuväite, lõpetati 14.05.2009.a määrusega maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 04.06.2009.a määrusega jätkas kohus nõude menetlemist hagimenetluses. 2
4. 25.06.2009.a esitas Swedbank Liising Aktsiaselts (edaspidi hageja) Harju Maakohtule hagi RR(edaspidi kostja) vastu, milles palub mõista kostjalt välja 40 285,67 krooni ning viivise protsendina põhinõudest (40 285,67 kroonilt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu XXX punktis 5.
5. sätestatud määras (0,25% päevas). 29.12.2009.a täpsustas hageja oma nõuet, paludes mõista kostjalt välja 39 722,67 krooni ning viivise prontsendina põhinõudest (39 722,67 kroonilt) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu XXX punktis 5.
6. sätestatud määras (0,25% päevas). Samas menetlusdokumendis loobus hageja arve XXX alusel esitatud kindlustusmakse nõudest (perioodil 16.02.2007-15.03.2007) ning 25.01.2011.a määrusega on kohus selle nõude osas asjas menetluse lõpetanud.
7. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti hageja ja Veskimaja OÜ (äriregistrist kustutatud 10.03.2008.a; edaspidi liisinguvõtja) vahel 12.04.2004.a liisinguleping XXX(edaspidi liisinguleping), mille esemeks oli sõiduauto Peugeot 307 SW HDI, ehitusaasta 2002 (edaspidi sõiduk). Liisingulepingust tulenevalt kohustus hageja andma vara lepingu perioodiks liisinguvõtja valdusesse ja kasutusse ning lepingu üldtingimuste punkti 1.3 kohaselt kohustus liisinguvõtja tasuma hagejale selle eest lepingus sätestatud makseid (s.h intressi) vastavalt lepingu lisaks olevale maksegraafikule. Intressimäär oli sätestatud lepingu punktis 2.1, milleks oli 6,75%. 12.04.2004.a sõlmisid hageja ja liisinguvõtja seoses kindlustuslepingu sõlmimisega kindlustusleppe, mille kohaselt oli kindlustusandjaks Seesam Rahvusvaheline Kindlustuse AS, kindlustusvõtjaks liisinguvõtja ja soodustatud isikuks hageja. Kindlustusleppe punkti 2.2.6 kohaselt kohustus liisinguvõtja kindlustusmakseid tasuma kindlustusandjale hageja vahendusel, kandes poliisil nimetatud kindlustusmakse hagejale kindlustusleppe punktis 1.12 nimetatud tähtajaks ja korras (iga kalendrikuu
8. kuupäevaks hageja vastavale arveldusarvele). Liisinguvõtja rikkus liisingulepingust ja kindlustusleppest tulenevaid kohustusi, jättes nõuetekohaselt tasumata lepingu ja kindlustusleppe alusel tasumisele kuuluvad maksed. Hageja saatis liisinguvõtjale 13.12.2006.a teatise lepingu ülesütlemise kohta. Kuna liisinguvõtja võlgnevust ei kustutanud, luges hageja tuginedes üldtingimuste punktile 7.1.3 lepingu erakorraliselt võlgnevuse tõttu üles öelduks 12.02.2007.a. Hageja liisingulepingust tulenev nõue liisinguvõtja vastu on 39 722,67 krooni, mis koosneb sõiduki jääkmaksumusest summas 73 974,62 krooni (käibemaksuta), debitoorsest võlgnevusest summas 14 158,11 krooni ning sõiduki tagastamise ja realiseerimisega seotud kuludest summas 15 149,26 krooni (käibemaksuta), kokku summas 103 281,99 krooni. Sõiduki müügist saadi 63 559,32 krooni (käibemaksuta). Seega võlgneb liisinguvõtja hagejale 39 722,67 krooni (s.o 103 281,99 kr – 63 559,32 kr).
9. 12.04.2004.a sõlmiti hageja ja kostja vahel käendusleping XXX(edaspidi käendusleping), mille alusel võttis kostja endale kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohane ja täielik täitmine. Käendatavaks summaks oli 12 093,81 eurot, mille ekvivalendiks on 189 227,46 krooni. Käenduslepingu pooled leppisid käenduslepingu punktis 2 kokku, et käendaja vastutab liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste täitmise eest ka juhul, kui liisinguvõtja esitab liisinguandja nõudele vastuväite, sealhulgas kohustuste lõppemise või vähenemise vastuväite liisinguvõtja likvideerimise, pankroti või sundlõpetamise korral või liisingulepingu kehtetuse vastuväite. Kostja ei ole liisingulepingust tulenevat võlgnevust kustutanud. KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE Kostja palub jätta hagi rahuldamata. 3
10. Kostja leiab, et hageja on pöördunud kohtusse pahauskselt. Kostja rõhutab, et hageja ei ole kohtuväliselt pöördunud kordagi tema poole ega teinud ettepanekuid nõude täitmiseks. Kostja leiab, et liisingulepingu ülesütlemise päevaks on 27.12.2006.a. Kostja vaidlustab perioodi 16.01.2007-15.03.2007 liisingumaksed summas 2 815 krooni. Kostja märgib, et põhjendatud võiks olla tasumata liisingumaksete nõue summas 11 243,40 krooni. Volikirja väljastamisega seotud kulude nõudmise osas juhib kostja tähelepanu sellele, et 1) puudub volikirja väljastamise ajal kehtinud hinnakiri; 2) liisingulepingu punkt 10 ei sätesta volikirja hüvitamise kohustust; 3) puudub selgus, kas 100 krooni on volikirja väljastamise teenustasu või väljastamisega seotud kulude hüvitamine (kostja arvates on kummalgi puhul 100 krooni põhjendamatult suur); 4) juhul, kui nõue tuleneb lepingu punktist 10, siis vastav punkt on vastuolus hea usu põhimõttega, kuna niivõrd avar ja laialivalguv sõnastus annab piiramatu õiguse jätta igasuguseid kulusid liisinguvõtja kanda. Kostja vaidleb vastu järgmistele hageja kuludele: 1) puksiirteenuse tellimine OÜ-lt M 28.02.2007.a arve alusel summas 472 krooni ja 31.03.2007.a arve alusel summas 472 krooni; 2) sõiduki realiseerimise eest makstud tasu SAAS 23.07.2007.a arve nr 272601642 alusel summas 4 500 krooni ja müügieelsete remonttööde eest makstud tasu SAAS 23.04.2009.a arve nr XXXXXXXXX alusel summas 12 432 krooni. Kostja vaidlustab hageja nõude arvestuse, leides, et vara jääkväärtuse määramise aluseks saab olla tasumata osamaksete saldo seisuga 15.01.2007.a, mis oli 4 925,19 eurot (77 062,50 krooni). Kostja leiab, et hageja ei ole oma nõude kujundamisel arvestanud võlaõigusseaduse (

) § 367 lg-tes 1 ja 3 sätestatud liisingulepingu ülesütlemise tagajärgi. Hageja liisingulepingust tulenev nõue kostja vastu saaks olla põhjendatud summas 678,80 krooni (vt toimik, lk 86). Kostja nõustub, et sõiduki väärtuse aluseks tuleb võtta konkreetse auto turuhind. Kostja on seisukohal, et viivisenõue tuleb jätta välja mõistmata, kuna liisingulepingu alusel ei saa pärast lepingu ülesütlemist viiviseid arvutada. MENETLUSE KÄIK

1. 07.12.2010.a määrusega otsustas kohus lahendada asja poolte nõusolekul kirjalikus menetluses seda kohtuistungil arutamata vastavalt TsMS § 403 lg-le
2. Kohus kohustas menetlusosalisi esitama kõik asja lahendamise seisukohast tähtsust omavad dokumendid ja avaldused kohtule hiljemalt 30.12.2010.a. Samas määruses teatas kohus, et kohtuotsus tehakse avalikult teatavaks 14.01.2011.a. Kumbki pooltest ei ole eelnimetatud tähtaja jooksul dokumente ega avaldusi kohtule esitanud.
3. 13.01.2011.a määrusega on kohus kooskõlas TsMS § 452 lg-tega 4 ja 5 otsuse avaliku teatavakstegemise aega muutnud ning saatnud poolte esindajatele samal päeval e-posti teel sellekohase teate. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
4. Kohus leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt.
5. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on sõlminud 12.04.2004.a liisinguvõtjaga hagiavalduses nimetatud liisingulepingu, et liisingulepingule laienevad muu hulgas hagile lisatud üldtingimused, et kostja on 12.04.2004.a sõlminud hagejaga käenduslepingu, millega võttis endale hageja ees kohustuse tagada solidaarselt liisinguvõtjaga liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmine. Samuti puudub vaidlus selles, et hageja on liisingulepingu üles öelnud (pooled vaidlevad küll vastavasisulise tahteavalduse jõustumise ajahetke üle), et liisinguvõtja on hagejale liisingulepingu objektiks olnud sõiduki valduse 2007.a veebruaris tagastanud ning et hageja on sõiduki pärast seda edasi võõrandnud.
6. Hageja ja liisinguvõtja vahel 12.04.2004.a sõlmitud liisinguleping (vt toimik, lk 29-40) on kvalifitseeritav liisingulepinguna

§ 361mõttes.

Lepinguga on hageja kohustunud omandama RTOÜ-lt (registrikood XXX) liisingulepingu objektiks olnud sõiduki ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustus aga maksma liisingueseme kasutamise eest 4 hagejale tasu. Samuti saab hageja ja kostja vahel sõlmitud käenduslepingut (vt toimik, lk 4142) lugeda liisingulepingust tulenevate liisinguvõtja kohustuste osas käenduslepinguks

§ 142lg 1 tähenduses.

Hageja nõuab kostjalt käenduslepingu alusel võlgniku (liisinguvõtja) tasumata liisingumaksete ning liisinguesemega seotud ja liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud kulude tasumist. Hageja põhinõue võiks kuuluda rahuldamisele

§ 108

lg 1 alusel, millest tuleneb, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks.

§ 149

lg-st 1 tulenevalt võib käendaja üldjuhul esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. 11. Liisinguandjal liisingulepingu ülesütlemise tagajärjel tekkiva kulutuste hüvitamise nõude ulatuse sätestab

§ 367

lg 1, mille kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Kulutuste hüvitamise nõude suuruse kindlaksmääramist täpsustavad paragrahvi teine ja kolmas lõige. Lisaks peab liisinguvõtja vastavalt

§ 367

lg-le 4 hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Kohus märgib, et hagiavalduses on hageja tuginenud käesoleval juhul liisingulepingu üldtingimuste punktile 3.7, mis näeb ette, et kui liisinguandja, tuginedes liisingulepingu VII osa punktidele ütleb liisingulepingu üles ning võõrandab liisingueseme, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale liisingueseme võõrandamisest tekkinud kahjud (st. liisingueseme võõrandamisest saadud summa ja liisinguvõtja poolt liisinguandajale liisingueseme omandamisega tekkinud kulude hüvitamata osa vahe) ja kulud (sh liisingueseme valduse üle võtmine, liisingueseme hoidmine, liisingueseme müügikõlbulikuks seadmine). Samuti tuleneb liisingulepingu üldtingimuste punktist 7.4.1, et kui liisingueseme võõrandamisest saadav rahasumma ei kata kõiki liisinguvõtja poolt liisinguandajale tasumisele kuuluvaid summasid, on liisinguvõtja kohustatud viivitamatult tasuma liisinguandjale puudu jääva osa.

§ 367

normid on iseenesest dispositiivsed, st lepingupooled võivad nendest kokkuleppel kõrvale kalduda (

§ 5

). Samas on liisingulepingu üldtingimused vaadeldavad tüüptingimustena

§ 35

mõttes.

§ 42

lg 1 kohaselt on tühine tüüptingimus, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud, või kui tüüptingimus ei vasta headele kommetele. Seejuures loetakse

§ 42

lg 3 p 5 järgi lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustavaks tüüptingimust, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust.

§-st 44 tuleneb, et kui

§ 42

lg-s 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Senises kohtupraktikas on peetud liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavaks ja seega

§ 42

lg 1 järgi tühiseks liisinguandja tüüptingimustes sisalduvat kokkulepet, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses. Mainitu kehtib seejuures ka liisinguandja suhetes liisinguvõtja käendajaga, olgu käendajad kas tarbijad või majandustegevuses osalejad. Lubatuks ei saa pidada ka kokkulepet, mis paneb tagastatud 5 liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi (vt nt: Riigikohtu 08.10.2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-77-08, p 17). Taolisest praktikast on kohtu hinnangul asjakohane lähtuda ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Liisingulepingu üldtingimuste punktide 3.7 ja 7.4.1 järgi seatakse liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kahjud/puudujääv osa sõltuvusse ainult eseme võõrandamisest tekkinud kahjust/saadavast summast. Kuivõrd kahju hüvitamise ulatus ei sõltu sellest, millise hinnaga vara võõrandati ning kuidas võõrandamisprotsess oli kujundatud ja kaua see kestab, võimaldab see oluliselt kahjustada teise poole huvisid ja jätta tema vastu esitatavate nõuete suuruse määramise sisuliselt liisinguandja otsustada. Seega on liisingulepingu üldtingimuste punktid 3.7 ja 7.4.1 kohtu hinnangul kostjat ebamõistlikult kahjustavad

§ 42

lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühised

§ 42

lg 1 järgi, sest nende punktidega võetakse nii liisinguvõtjalt kui kostjalt võimalus tõendada hageja kui tüüptingimuste kasutaja tegelike kulude (kahju) suurust. Arvestades eeltoodut, peab kohus põhjendatuks kohaldada vaidluse lahendamisel

§ 367norme.

1. Pooled vaidlevad selle üle, milliste kulutuste hüvitamiseks on kostja ülalviidatud normidest tulenevalt kohustatud ning kas hageja poolt nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suurus on õiguslikult põhjendatud. Seonduvalt viimase küsimusega on pooltel erimeelsus eeskätt selles, milline oli liisingueseme väärtus selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
2. Kohus käsitleb esmalt vaidlusküsimust, millised kulud kuuluvad praegusel juhul

§ 367lg-st 1 lähtuvalt liisinguandjale hüvitamisele.

Hageja käsitluse kohaselt tuleb kostjal hüvitada sõiduki liisingulepingujärgne jääkmaksumus 73 974,62 krooni, st liisingueseme ostuhinna finantseerimise kulud, mida juba tasutud liisingumaksed ei kata, ning liisingulepingu ülesütlemise ajaks tekkinud debitoorne võlgnevus kogusummas 14 158,11 krooni. Viimatinimetatud võlgnevus puudutab nõudeid, mis on kajastatud hageja poolt liisinguvõtjale alljärgnevate perioodide kohta esitatud arvetel: 16.09.2006-15.10.2006, 16.10.200615.11.2006, 16.11.2006-15.12.2006, 16.12.2006-15.01.2007 ja 16.01.2007-15.02.2007 (vt toimik, lk 48-53). Tegu on liisingulepingust tulenevate osamaksete, intressi ning varakindlustuse maksetega, samuti nõuab hageja kostjalt volikirja väljastamise tasu summas 100,01 krooni. Nende nõuete lahendamiseks vajab esmalt tuvastamist liisingulepingu lõppemise aeg. Kostja ei ole iseenesest vaidlustanud, et hagejal esinesid materiaalõiguslikud alused liisingulepingu ülesütlemiseks, liisinguvõtja ei täitnud endale liisingulepinguga võetud kohustusi. Kohtu hinnangul ei anna olemasolevad tõendid ka alust hageja väidetes kahelda. Samas ei toeta asja materjalid hageja käsitlust, mille kohaselt öeldi liisinguleping üles 12.02.2007.a. Pigem tuleb nõustuda kostjaga. Vastavalt

§ 195

lg-le 1 toimub lepingu ülesütlemine ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Ülesütlemisavaldus kui kindlale isikule suunatud tahteavaldus muutub kooskõlas tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 esimeses lauses sätestatuga kehtivaks kättesaamisega (tahteavalduse saaja poolt). TsÜS § 69 lg 3 kohaselt loetakse lepinguga seotud tahteavaldus, mis on tehtud eemalviibijale, kättesaaduks, kui see on toimetatud tahteavalduse saaja lepingu täitmisega kõige enam seotud tegevuskohta ja tahteavalduse saajal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kui tahteavalduse saaja tegevuskohta ei ole võimalik kindlaks teha või kui tal puudub tegevuskoht, loetakse tahteavaldus kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja eluvõi asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. 14. Kostja avalduste põhjal saab TsMS § 231 lg 4 järgi eeldada kostja omaksvõttu hageja esitatud faktilise asjaolu osas, et hageja edastas liisinguvõtjale 13.12.2006.a liisingulepingu ülesütlemise teate (vt toimik, lk 55), milles palus tasuda liisingulepingust tulenev võlgnevus (6206,08 kr) 14 päeva jooksul pärast teatise kättesaamist. Juhul kui liisinguvõtja nimetatud tähtajaks võlgnevust ei kustuta, ütleb liisinguandja (st hageja) sama avalduse kohaselt liisingulepingu üles. Seega võib teatise lugeda viimatinimetatud kuupäeval vastavalt TsÜS § 69 lg-le 3 liisinguvõtja poolt kättesaaduks. 6 Liisingulepingu lisaks olevate liisingulepingu üldtingimuste (vt toimik, lk 35-40) punkti 7.1.3 kohaselt oli hagejal õiguse öelda liisinguleping üles muu hulgas juhul, kui iseseisvat majandusvõi kutsetegevust läbiviiv liisinguvõtja on jätnud liisingu osamakse ja/või intressi kohaselt tasumata või tasunud selle mittetäielikult ning ei ole võlgnevust kustutanud 15 päeva jooksul pärast maksetähtpäeva. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.2 kohaselt teatab liisinguandja punkti 7.1 alapunktides märgitud tingimustel liisingulepingu ülesütlemisest liisinguvõtjale vähemalt 14 kalendripäeva ette. Liisinguvõtjal on nimetatud tähtaja jooksul õigus täita liisingulepingust tulenevad tähtajaks täitmata kohustused. Sellisel juhul loetakse liisinguleping ennistatuks esialgsetel tingimustel. Põhimõtteliselt on liisingulepingu üldtingimustes ette nähtu kooskõlas võlaõigusseaduse regulatsiooniga.

§ 116

lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine).

§ 116

lg 2 p-s 5 sätestatu järgi on olulise lepingurikkumisega muu hulgas tegemist juhul, kui teine lepingupool ei täida oma ükskõik millist kohustust

§-s 114 nimetatud täitmiseks antud täiendava tähtaja jooksul või teatab, et ta selle tähtaja jooksul kohustust ei täida.

§ 114

lg-st 1 tuleneb, et kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra selleks täiendavat tähtaega, eeldatakse, et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Kui võlausaldaja on täitmiseks täiendavalt andnud ebamõistliku tähtaja, pikeneb see mõistliku täiendava tähtajani. Riigikohus on 21. mail 2009. a tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p-s 11 selgitanud, et lepingust taganemine ja ülesütlemine on sarnased õiguskaitsevahendid, millele kohaldatakse ka analoogseid reegleid. Nii võib

§ 196kohaldamisel osutuda vajalikuks tugineda ka taganemise sätetele.

29. märtsil 2010.a tsiviilasjas nr 3-2-1-5-10 tehtud otsuse punktis 11 on Riigikohus leidnud, et lepingu ülesütlemise korral võib põhimõtteliselt kohaldada ka

§ 116lg-s 5 sätestatut.

Seega võib

§ 116

lg-st 5 järelduvalt juba täitmiseks täiendava tähtaja andmise avalduses ette näha, et kohustuse täiendava tähtaja jooksul täitmata jätmise tagajärjeks on lepingu lõpetamine. Kohtu hinnangul on viidatud seisukohad kohaldatavad ka käesolevas asjas. Eeltoodu põhjal asub kohus seisukohale, et hageja võis vaidlusaluses teatises ette näha, et juhul kui liisinguvõtja tekkinud võlgnevust täiendava 14-päevase tähtaja jooksul ei tasu, loeb hageja liisingulepingu erakorraliselt üles öelduks. Kohtu hinnangul võis liisinguvõtjaga sarnane mõistlik isik teatise sisust selliselt ka aru saada. TsÜS § 75 lg 1 teisest lausest tuleneb, et kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Ilmselt oli liisingulepingu lõpetamine 13.12.2006.a teatise alusel (kui täiendava tähtaja jooksul võlga ei tasuta) ka hageja tegelik tahe (kuigi kohtumenetluses on hageja asunud väitma vastupidist). Vastasel juhul teinuks hageja pärast 13.12.2006.a teatises nimetatud täiendava tähtaja tulemusteta möödumist täiendavaid lepingu lõpetamisele suunatud tahteavaldusi. Taolisi avaldusi ei ole aga hageja tõendite põhjal otsustades teinud. Kuivõrd puuduvad andmed selle kohta, et liisinguvõtja oleks asunud oma kohustusi 13.12.2006.a teatises nimetatud täiendava tähtaja jooksul täitma, tuleb seega asuda seisukohale, et 13.12.2006.a kuupäeva kandva teatise (mis on liisinguvõtja poolt samal päeval kätte saadud) alusel on liisinguleping erakorraliselt üles öeldud alates 28.12.2006.a, mitte 12.02.2007.a (nagu on leidnud hageja). 13.12.2006.a teatises märgitud 14-päevase tähtaja algust tuleb kooskõlas TsÜS § 135 lg-ga 1 ning § 136 lg-tega 6 ja 9 arvestada 14.12.2006.a kella 00:00 ning tähtaeg lõppes seega 27.12.2006.a kell 24:00. 15. Vastavalt

§ 195

lg-s 2 sätestatule vabastab lepingu ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Seega ei olnud liisinguvõtjal pärast liisingulepingu ülesütlemist enam kohustust tasuda liisingu osamakseid ning hagejal puudus õigus nõuda nimetatud kohustuse täitmist. Sama kehtib liisingulepingu lisaks olevast 7 kindlustusleppest (vt toimik, lk 44-47) tulenevate kohustuste kohta. Järelikult on põhjendatud liisingu osamaksete, intressi ning varakindlustuse osamaksete nõuded kogusummas 9519,18 krooni perioodi 16.09.2006-27.12.2006 puutavas osas, sh ajavahemiku 16.09.2006-15.10.2006 eest 2808,53 krooni ning vastavalt 16.10.2006-15.11.2006 eest 2810,06 krooni, 16.11.200615.12.2006 eest 2811,62 krooni ning 16.12.2006-27.12.2006 eest 1088,97 krooni (s.o 2813,17 kr / 31*12). Hagi alusena esitatud asjaoludel ei saa lugeda põhjendatuks hageja käsitletavaid nõuded ajavahemikku 28.12.2006-15.02.2007 puudutavas osas. Kohus märgib, et pärast liisingulepingu ülesütlemist (alates 28.12.2006.a) ei olnud liisinguvõtjal enam liisitud sõiduki kasutamise õigust ning sõiduki valdus tulnuks liisinguandjale koheselt tagastada. Nii näeb seda ette ka liisingulepingu üldtingimuste punkt 7.5. Ometigi tagastati sõiduk liisinguvõtja poolt hagejale alles 2007.a veebruaris. Mainitud kohustuse rikkumisega võib olla liisinguvõtja tekitanud hagejale kahju, mille hüvitamise nõude võiks rajada

§ 115lg-s 1 sätestatule.

Kahju tekkimisele ei ole hageja käesolevas asjas siiski tuginetud ega sellekohaseid asjaolusid välja toonud.

1. Eeltoodu tähendab ka seda, et sõiduki liisingulepingu järgse jääkmaksumuse määramise aluseks tuleb võtta tasumata osamaksete saldo 15.01.2007.a seisuga, mis vastavalt liisingulepingu lisaks olevale maksegraafikule (vt toimik, lk 34) moodustas 4925,19 eurot ehk 77 062,50 krooni.
2. Enne liisingulepingu lõpetamist tekkinud liisinguandja nõuete osas vaidlevad pooled ka hageja poolt 02.10.2006.a volikirja väljastamisega seonduvate kulude üle summas 100,01 krooni, mille kohta on 04.10.2006.a väljastatud arve nr XXXXXXXX (vt toimik, lk 48 ja 98). Hageja käsitluse kohaselt võib ta kõnealuse kulu hüvitamist nõuda liisingulepingu
3. punkti ja hageja hinnakirja punkti 3.5 alusel. Kohus leiab, et liisingulepingust taolise kulu hüvitamise kohustust ei tulene. Samas on kostja käendanud just liisingulepingust tulenevaid liisinguvõtja kohustusi. Seega ei ole hageja nõue kostja kui käendaja vastu põhjendatud. Liisingulepingu osundatud
4. punkti järgi kohustub liisinguvõtja lisaks liisingu osamaksete ja intressi tasumisele liisingulepingu kehtivuse ajal tasuma tähtaegselt ja kohaselt kõik kulud, mis võivad kaasneda liisingulepinguga, sama lepingupunkt sätestab ka näitliku loetelu taolistest kuludest. Kohtu hinnangul ei saa lepingupunkti sisustada selliselt, et sellest tuleneks hagejale vaidlusaluse kulu hüvitamise kohustus. Ka liisingulepingu
5. punkti näol on eeldatavalt tegemist hageja poolt välja töötatud ja kasutatava tüüptingimusega

§ 35

lg 1 tähenduses.

§ 39

lg 1 kohaselt tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kohtu hinnangul ei pidanud liisinguvõtjaga sarnane mõistlik isik praegusel juhul mõistma lepingu

1. punkti hageja poolt väljendatud viisil. Tuleb ka märkida, et hagiavaldusele lisatud hinnakiri (vt toimik, lk 68-71) ei saa olla vaidlusaluse liisingulepingu osaks, kuivõrd see kehtib alates 08.06.2009.a. Lisaks ei sisalda liisingulepingu
2. punkt ka mistahes viidet hageja poolt kehtestatud hinnakirjadele. Seega pidanuks hageja liisinguvõtjaga volikirja väljastamise kulu hüvitamises eraldi kokku leppima, kuid taolise kokkuleppe olemasolu asjas tuvastatud ei ole. Liisinguvõtjalt oleks hageja võinud võimalike kulutuste hüvitamist nõuda ka lepinguvälisele võlasuhtele tuginevalt.
3. Edasi analüüsib kohus liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulude hüvitamise nõude põhjendatust. Hagiavalduse kohaselt on hageja kandnud seoses sõiduki tagastamise ja realiseerimisega kulusid kogusummas 15 149,26 krooni (käibemaksuta), sh tagastusteenus 800 krooni, remonttööd 10 535,70 krooni, sõiduki müügiteenuse eest makstud tasu 3 813,56 krooni. Hageja on kohtule esitanud ka vastavad kuludokumendid (vt toimik, lk 57-63). Senise kohtupraktika põhjal peavad

§ 367

lg 4 kohased lisakulud olema mõistlikult põhjendatud, taoliste kuludena võivad hüvitamisele kuuluda näiteks müügikulud, kulud sõiduauto puhastusteenusele, samuti võib lisakuluks olla sõiduauto tagastustasu (vt nt: Riigikohtu

1. 8 novembri 2006.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06, punktid 9-11). Kohus käsitleb loetletud kulusid allpool eraldiseisvalt.
2. 29.12.2009.a menetlusdokumendis esitatud täiendavate selgituste kohaselt seisnevad tagastusteenuse kulud (800 kr) sõiduki pukseerimise kuludes SAAS-ist AS-i KA ja tagasi. Kuivõrd liisingueseme seisukord oli hageja väitel väga halb, siis oli vajalik osa remonttöödest teostada AS-is KA(liisinguese oli Peugeot marki ja AS KA näol oli tegemist Peugeot sõidukite esindajaga Eestis). SAAS-is ei olnud võimalik teha piisavat remonti ilma sõidukit vahepeal AS-i KA transportimata. Kohtu hinnangul puudub kõnealustel kuludel hageja väidetest lähtuvalt piisav seos liisingulepingu ülesütlemisega ning need ei kuulu

§ 367lg 4 alusel hüvitamisele.

Remonditeenuse osutaja isiku üle otsustas hageja iseseisvalt, mistõttu ta peab kohtu arvates kandma ka taolise otsustusega seonduvaid võimalikke riske. Hagejal oli võimalik tellida kõik vajalikuks peetud remonttööd koheselt AS-ilt KA. Seega on sõiduki pukseerimise vajadus tingitud eeskätt hageja tehtud valikutest remonttööde tellimisel. 20. Kohtu hinnangul ei ole asjas piisavalt tõendatud ka kõigi vaidlusaluste remonttööde vajadus. Muu hulgas puuduvad asjas tõendid selle kohta, milline oli sõiduki olukord selle hagejale tagastamise hetkel. Kohtule esitatud SAAS arve (vt toimik, lk 61) põhjal võib lugeda mõistlikeks kuludeks kultusi müügieelsele elektriahelate kontrollile summas 838,99 krooni (käibemaksuta) ja veermiku kontrollile summas 209,75 krooni (käibemaksuta). Ülejäänud remontööde osas ei ole võimalik olemasolevate tõendite põhjal otsustada, kas need olid vajalikud, kasulikud või üksnes toreduslikud (TsÜS § 63) kultused. Iseenesest võib nõustuda hageja väitega, et teostatud remontööd eeldatavalt suurendasid sõiduki väärtust (ja ka müügihinda), kuid see väide ei ole vähemalt praegusel juhul

§ 367lg 4 kohaldamise kontekstis asjakohane.

Taolise väitega võiks liisinguandja õigustada mistahes parenduste ettevõtmist. 21. Müügiteenuse eest SAAS-ile tasud 3 813,56 krooni on seevastu kohtu arvates mõistlik kulu ning see seondub liisingulepingu ülesütlemisega. Kostja ei ole ka väitnud, et need kulud oleksid ebamõistlikult suured. Seonduvalt kostja väidetega märgib kohus siinkohal järgmist. Liisingulepingu üldtingimuste punkti 7.4 kohaselt kuulus liisinguese liisingulepingu ülesütlemisel liisinguandja poolt võõrandamisele. Sellest lepingupunktist ei saa järeldada, et liisinguandja pidanuks sõiduki võõrandamisega vahetult ise tegelema. Samuti kaasnenuks võõrandamistegevusega eeldatavalt kulud ka juhul, kui liisinguandja müünuks sõiduki ise. Ka need oleksid lisakulud

§ 367

lg 4 tähenduses ning võiksid olenevalt asjaoludest osutuda isegi suuremaks kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Sarnasele seisukohale on asunud ka Riigikohus 08.11.2006.a tsiviilasjas nr 3-2-1-112-06 tehtud otsuses (p 9). 22.

§ 367

lg-st 3 tuleneb, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi esimeses lõikes nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.

§ 367

lg 3 kohaldamise kontekstis vaidlevad pooled liisingueseme (sõiduki) väärtuse üle selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eseme väärtuseks loetakse TsÜS § 65 järgi selle harilikku väärtust, mis on kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohtupraktikas on mõistet "kohalik" TsÜS § 65 järgi liisinguesemega seonduvalt sisustatud mõistliku majanduskäibes osaleja (nn ärimehe) otsuse alusel – kohalik tähendab kohta, kus mõistlik majanduskäibes osaleja liisingueset müügiks pakuks, arvestades sealjuures sellega kaasnevate müügikuludega (vt: Riigikohtu ülalviidatud otsus tsiviilasjas 3-2-1-77-08, p 15). Käesolevas asjas esitatud tõendid võimaldavad kohtu hinnangul järeldada, et hageja poolt sõiduki võõrandamisel saadud summa (müügihind) vastas ka sõiduki turuhinnale. Hageja esitatud müügilepingust (vt toimik, lk 64) nähtuvalt õnnestus sõiduk võõrandada 09.07.2007.a Leedu Vabariigis registreeritud äriühingule UK hinnaga 63 559,32 krooni (käibemaksuta). Kohtule ei 9 ole teada asjaolusid, mis lubaksid arvata, et nimetatud hind ei oleks (turul) vabalt kujunenud hind (s.t et müügitehing oleks toimunud seotud osapoolte vahel vms). Samuti puudub põhjus arvata, et sõiduki väärtus oleks selle hagejale tagastamisest kuni edasimüügini (s.o ajavahemikus 2007.a veebruarist-juulini) oluliselt langenud, arvestades ka hageja poolt sõidukile teostatud remonttöid. Kostja poolt esitatud EK AS-i 19.11.2009.a teatis mootorsõiduki turuväärtuse kohta (vt toimik, lk 88) näitab analoogsete sõidukite (sama mark, tüüp, mudel ja ehitusaasta) turuhinna statistilist keskmist. See nähtub ka EK AS-i vastusest hageja järelepärimisele (vt toimik, lk 100). Praegusel juhul tuleks aga kasutatud sõiduki turuhinna leidmisel arvestada ja hinnata ikkagi konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid (vt nt: Riigikohtu 09.12.2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08, p 20). Arvestades ülaltoodut, on kostja poolt esitatud EK ASi 19.11.2009.a teatis tema seisukohtade tõendamiseks ebapiisav. 23. Arvestades ülaltoodut, kuuluvad hagejale vastavalt

§ 367

lg-tele 1 ja 4 hüvitamisele seoses liisinguesemega kantud kulud 86 581,68 krooni (s.o 9519,18 kr + 77 062,50 kr) ning liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulud 4862,30 krooni (s.o 838,99 kr + 209,75 kr + 3 813,56 kr), kokku seega 91 443,98 krooni. Nimetatud summast tuleb

§ 367

lg 3 alusel maha arvata 63 559,32 krooni (s.o sõiduki väärtus selle hagejale tagastamise hetkel), mille põhjal kujuneb hüvitise lõplikuks suuruseks 27 884,66 krooni (s.o 91 443,98 kr - 63 559,32 kr).

1. Käesoleva kohtuotsuse tegemise hetkeks on Eesti kroon maksevahendina käibelt kõrvaldatud ning ainsaks seaduslikuks maksevahendiks Eestis on euro. Vastavalt euro kasutusele võtmise seaduse § 5 lg-le 3 ei muuda aga krooni käibelt kõrvaldamine õigusliku vahendi ühtki tingimust, ei vabasta ühegi õigusliku vahendi kohase kohustuse täitmisest ega anna poolele õigust sellist vahendit ühepoolselt muuta või lõpetada, kui õigusliku vahendi tingimustest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Sama paragrahvi esimese ja teise lõike järgi toimub krooni ümberarvestamine euroks euro- ja krooniühiku vahelise ümberarvestuskursi alusel, mis määratakse Euroopa Liidu Nõukogu poolt vastavalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 140 lõikele 3 ning selliselt saadud tulem ümardatakse 1 sendi täpsusega kolmanda koha alusel pärast koma. Kui kolmandal kohal pärast koma olev arv on 0– 4, jäetakse teisel kohal pärast koma olev number muutmata. Kui kolmandal kohal pärast koma olev number on 5–9, ümardatakse teisel kohal olev number ühe võrra ülespoole. 27 884,66 Eesti krooni ümberarvestatuna osundatud ümberarvestuskursi alusel moodustab 1782,15 eurot.
2. 12.04.2004.a hagejaga sõlmitud käenduslepingu (vt toimik, lk 41-42) alusel on kostja kohustunud tagama solidaarselt liisinguvõtjaga hageja ja liisinguvõtja vahel sõlmitud liisingulepingust ning selle tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate liisinguvõtja kohustuste kohase ja täieliku täitmise. Vastavalt

§ 65

lg-le 1 võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt solidaarvõlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist. Seega kuulub 1782,15 eurot kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. 26. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivise protsendina põhinõudest alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras (s.o 0,25% päevas). Kohus leiab, et viivist saab hageja põhinõude esemeks oleva kohustuse täitmisega viivitamise eest kostjalt nõuda, kuid mitte liisingulepingu punktis 5.1 sätestatud määras. Kohtu hinnangul on põhjendatud lähtuda viivise seadusjärgsest määrast.

§ 113

lg 1 esimeses lauses sätestatu annab võlausaldajale õiguse nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kestvuslepingu (kehtiv) ülesütlemine lõpetab poolte lepingust tulenevad kohustused edasiulatuvalt (ex nunc). Seega oleks liisingulepingu punktis 5.1 märgitud intressimäär kohaldatav liisinguvõtja kohustuste suhtes, mis olid lepingu ülesütlemise ajaks juba sissenõutavaks muutunud. Hagi esemeks olev hüvitisenõue (põhinõue) liisingulepingu ülesütlemisel samas sissenõutav ei olnud ega muutunud ka sissenõutavaks lepingu 10 ülesütlemisel. Riikohus on 20.04.2009.a tsiviilasjas nr 3-2-1-33-09 tehtud otsuse 10. punktis selgitanud, et kuna liisingulepingu ülesütlemisest tekkiva liisinguandja kulutuste hüvitamise kohustuse täitmise tähtpäev ei ole kindlaks määratud, muutub see nõue

§ 82

lg-test 3 ja 7 lähtuvalt sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast lepingu ülesütlemist. Mõistliku aja pikkus sõltub muu hulgas liisinguandja kulutuste kindlakstegemisele mõistlikult kuluvast ajast. Kulutuste hüvitamise sissenõutavaks muutumine ei eelda, et liisinguandja nõuaks kulude hüvitamist kohtuväliselt. Viidatud seisukohtadest saab kohtu hinnangul lähtuda ka käesoleva asja lahendamisel. 27. Seega on hagejal õigus nõuda viivist vastavalt

§ 113

lg 1 teises lauses sätestatule, mille kohaselt loetakse viivise määraks

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 94

lg 1 kohaselt on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, kui seaduse või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäära õigeaegse avaldamise korraldab

§ 94lg 2 järgi Eesti Pank väljaandes Ametlikud Teadaanded. Vastavalt Ts

MS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohtu hinnangul võimaldab osundatud säte muu hulgas viivise nõudmist protsendina põhinõudest arvates hagiavalduse esitamisest. Hagi esitamise hetkeks (s.o 25.06.2009.a) oli hageja põhinõue kohtu arvates ka sissenõutavaks muutunud (hagimenetlusele eelnenud maksekäsu kiirmenetluses hageja viivisenõuet ei esitanud). Vastavalt Eesti Panga poolt väljaandes Ametlikud Teadaanded avaldatud teadetele on

§ 94

lg-s 1 nimetatud Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär alates 1. jaanuarist 2009.a olnud 1%. Lähtudes ülaltoodust, tuleb

§ 113

lg 1 teiseses lauses nimetatud viivisemäära suuruseks ajavahemikus arvates hagiavalduse esitamisest kuni käesoleva hetkeni lugeda 8% aastas. Arvates hagiavalduse esitamisest kuni käesoleva otsuse tegemise hetkeni, on kostja põhinõude täitmisega viivituses olnud 1 aasta ja 219 päeva (s.o 26.06.2009-31.01.2011). Võttes aluseks, et kalendriaastas on 365 päeva, ning lähtudes põhinõude suurusest 1782,15 eurot, on käesoleva otsuse tegemise hetkeks sissenõutavaks muutunud seega viivis summas 228,11 eurot (584 päeva eest). Nimetatud summa mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja. Samuti rahuldab kohus TsMS §-st 367 lähtudes hageja nõude viivise väljamõistmiseks protsendina põhinõudest

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 1.

veebruarist 2011.a kuni põhinõude täitmiseni. 28. Kohus lisab, et käenduslepingus on pooled kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas 12 093,81 eurot. Vastavalt tuleb käesolevas otsuses ka kostja vastutuse ulatust piiritleda. 29. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesoleval juhul moodustas hageja poolt kostja vastu esitatud nõue (mis oli hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud) 2574,72 eurot (40 285,67 kr). Otsusega rahuldab kohus selle nõude 1782,15 euro 11 ulatuses, mis moodustab ligikaudu 69% hageja nõude summast. 35,98 euro (563

1. kr)ulatuses on hageja oma algsest nõudest loobunud ning kohus on 25.01.2011.a määrusega selles osas menetluse lõpetanud. TsMS § 168 lg 2 järgi kannab menetluse lõpetamise korral menetluskulud hageja, kui sama paragrahvi lõigetest 3–5 ei tulene teisiti. Arvestades eeltoodut, jätab kohus menetluskulud 31% ulatuses hageja kanda ja 69% ulatuses kostja kanda. Kohtu hinnangul ei oma menetluskulude jaotuse seisukohast praegusel juhul tähtsust asjaolu, et hageja ei esitanud kostja vastu oma nõuet kohtuväliselt (st enne maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamist). Menetluskulude jaotuse regulatsiooni, eeskätt TsMS § 168 lg-s 6 sätestatut, arvestades võiks nimetatu tähtsust omada juhul kui kostja oleks tsiviilasjas hageja nõude täielikult või suuremas ulatuses õigeks võtnud (TsMS § 4 lg 3). Praegusel juhul on kostja aga hagile sisuliselt täies ulatuses vastu vaielnud, väljendades nõusolekut hageja nõuete tunnustamiseks üksnes 43,38 euro (678,80
2. kr)ulatuses. Seega ei saa lugeda hageja kohtu poole pöördumist põhjendamatuks. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest kohtunik 12