lg 1 sätestab, et käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja
lg 1 järgi võlausaldaja ees solidaarselt, kui käenduslepinguga ei ole ette nähtud, et käendaja vastutab üksnes juhul, kui võlausaldaja ei saa nõuet põhivõlgniku vastu rahuldada.
lg 1 kohaselt tarbijakäendusleping on käendusleping, kus käendajaks on tarbija.
järgi on tarbija isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevusega. Tarbija mõistet täiendab tarbijakaitseseaduse (edaspidi TKS) § 2 lg 1, mille kohaselt on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Käesolevas vaidluses tuleb kindlaks teha, kas kostja vastab antud võlasuhtes tarbija tunnustele või mitte. Hinnangu andmisel, kas käenduse andnud füüsiline isik on tarbija või mitte, tuleb lähtuda asjaolust, kas füüsilisest isikust käendaja peab kandma ise sõlmitud lepingust tulenevaid riske. Poolte vahel sõlmitud käenduslepingu kohaselt on kostja käendajana kui füüsiline isik ning tulenevalt lepingu punktist 2 tagab käendaja lepingu punktis 1 sätestatud kohustuste täitmise eest oma vara või vahendite arvelt. Seega tuleb kostjal füüsilise isikuna kanda lepingust tulenevaid riske isiklikult ehk oma vara arvelt. Johtuvalt eelmainitust vastab sõlmitud käendusleping tarbijakäenduse tunnustele, kuna käesoleval juhul on kostja käendajaks kui tarbija.
lg 2 alusel tarbijakäendusleping on tühine, kui ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Käenduslepingust ei nähtu, et pooled oleksid kokku leppinud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Hageja on asunud seisukohale, et vastutuse maksimumsummana saab käsitleda käenduslepingu punktis 1 märgitud summat 100 000 krooni (6 391,16 eurot), kuid vastavasisuline seisukoht ei ole põhjendatud arvestades ülalmärgitud asjaolusid ning vaidlusaluse lepingu punkti 1 sõnastust. Kohus asub seisukohale, et kohustuse maksimumsumma esile toomine peab olema võimalikult selge ning tarbijale peab olema arusaadav tema vastutuse ulatus, millistele tunnustele antud käendusleping ilmselgelt ei vasta. Antud juhul on käenduslepingusse märgitud isegi ebaõige laenu suurus ning selle käsitlemine kohustuse maksimumsummana võttes arvesse, et laenulepingu alusel oli laenu suuruseks 50 000 krooni (3 195,58 eurot), on ilmselgelt põhjendamatu. Seega on käendusleping
lg 2 alusel tühine, mistõttu ei ole käenduslepingul õiguslikke tagajärgi vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 84 lg-le 1, mille kohaselt tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et antud hagi tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. 4 TsMS § 162 lg 1 järgi kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna hagi kuulub rahuldamata jätmisele, tuleb menetluskulud jätta täies ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 kohaselt on menetlusosalisel õigus nõuda asja lahendanud Harju Maakohtu Tartu mnt kohtumajalt menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. Merike Varusk Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.