Obsah (9)

§ 108§ 115§ 195§ 364§ 366§ 367§ 65§ 363§ 76

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-10-27723 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17.10.2011, Tallinn Kohtukoosseis Iko Nõmm, Margo Klaar, Gaida Kivinurm Tsiviil

§ 108lg 1 p 2 järgi nõuda.

Kahju ei ole saabunud seni, kuni hageja varalises positsioonis säilib rahaliselt hinnatav vindikatsiooninõue, mida on võimalik maksma panna. 9. Lisaks on hageja nõue õiguslikult põhjendamata. Tuginedes

§-le 115 nõuab hageja kahju hüvitamist kohustuse täitmise asemel.

§ 115

lg 2 lause 2 sätestab, et kui kohustus seisneb eseme tagastamises, võib kahju hüvitamist eseme tagastamise asemel nõuda ainult siis, kui eseme tagastamisega viivitamine on toonud kaasa hageja huvi kadumise eseme vastu. Nimetatud asjaolusid (huvi kadumine) hagis välja toodud ei ole. Kuivõrd hageja on väidetavalt teinud OÜ-le Reeborn ülesandeks määrata kindlaks sõiduki asukoht, siis võib eeldada hageja jätkuvat huvi sõiduki tagastamise vastu. Järelikult puudub hagejal õigus nõuda kostjalt sõiduki tagastamise asemel kahju hüvitamist. Seega ei ole võimalik kahjunõuet sisustada ka tasumata liisingmaksetega.

1. Kahjuna saaks käsitleda OÜ-le Reeborn tasutud rahasummat, kuid see eeldab teadmist, kas, mida ja millisel põhjustel OÜ Reeborn hageja kasuks tegi ning kas hageja on OÜ-le Reeborn ka midagi tasunud. Samuti tuleks määratleda hageja ja OÜ Reeborn vaheline õigussuhe. Ainus tegevus, millega OÜ Reeborn on väidetavalt tegelenud, seisneb sõiduki asukoha kindlaksmääramises. Arusaamatuks jääb OÜ Reeborn tegevuse eesmärk ning kostjate osa selles. Lisaks puudus vajadus OÜ-l Reeborn sõiduki asukohta kindlaks määrata, sest sellega tegeles juba enne liisingulepingu lõpetamist politsei. Järelikult oli OÜ Reeborn volitamine hageja eralõbu, mis ei ole kostjate tegudega ja kostjate lepingulise kohustusega seostatav ning sellest tulenevalt ka kostjatele etteheidetav.
2. Tõendamata on ka liisinglepingu ülesütlemine. Ainuüksi ülesütlemisteate olemasolu ei too TsÜS § 69 lg 1 järgi kaasa lepingu lõppemist. Hageja ei ole tõendanud ülesütlemisteate postitamist. Hagi rahuldamiseks on ebapiisav väita, et ülesütlemisteate sai kostja igal juhul kätte koos hagimaterjalidega. Kuivõrd liisinglepingu lõppemine kuulub hagi alusesse ja hagi esitamise ajal liisingleping kehtis, ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada, millisele seisukohale sarnastel asjaoludel on asunud ka Riigikohus lahendis nr 3-2-1-14604 p-s
4. Asi tuleb lahendada liisinguandja ja kindlustusfirma vahel. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
5. Harju Maakohus rahuldas 28.03.2011 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 21 330,94 eurot ja jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude kostjate vastu vara sissenõudmise kulutuste hüvitamiseks summas 191,73 eurot.
6. Vaidlust ei ole ja kohus luges tõendatuks, et hageja liisis 18.05.2007 kostjale I sõiduki Peugeot 607, tehasetähis VF39UUHZJ92220075, reg.märk 651AZY, maksumusega 23 464,02 eurot (367 132,14 krooni) ning, et seisuga 23.11.2009 võlgnes kostja I hagejale liisingumakseid kokku 93 727,70 krooni ja liisingueseme jääkmaksumus oli 23.11.2009 seisuga 240 029,02 krooni. 18.05.2007 sõlmis kostja II hagejaga käenduslepingu, kohustudes 27 687,54 euro ulatuses vastutama hageja ees kostja I liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Tegemist ei ole tarbijakäenduslepinguga, sest kostja II oli kostja I seaduslik esindaja, seega sõlmis ta lepingu seoses oma majandus- ja kutsetegevusega.
7. Hageja nõuab nimetatud summade väljamõistmist, kuna ta ütles liisingumaksete tasumata jätmise tõttu liisingulepingu 23.11.2009 üles ja kostja I ei ole liisingueset tagastanud. Hageja tugineb oma nõudes kostja I poolt liisingulepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise sätetele, viidates nõude õigusliku alusena

§ 115lg 1.

Kostjad vaidlesid nõudele vastu, tuginedes sellele, et liisinguese on läinud kaduma, ning pärast 28.07.2009 politseile avalduse tegemist sõiduki kadumise kohta pole hageja arveid enam esitanud ja kostjateni ei ole jõudnud ka liisingulepingu ülesütlemise teadet. Hageja peab oma nõude pöörama kindlustusandja vastu. Kostjate esindaja on vastuväidetena lisanud, et liisingulepingu ülesütlemisel omandas hageja vara väljanõudeõiguse ja seetõttu ei ole hageja kahju saanud, sest hageja varalises sfääris ei ole negatiivseid muutusi toimunud. Kahju hüvitamist ei saa nõuda, sest

§ 115

lg 2 sätestab, et kui kohustus seisneb eseme tagastamises, saab kahju hüvitamist eseme tagastamise asemel nõuda ainult siis, kui eseme tagastamisega viivitamine on toonud kaasa hageja huvi kadumise eseme vastu. 16. Hageja ülaltähendatud nõuded tuleb rahuldada. Kohus ei ole seotud menetlusosaliste õiguslike põhjendustega. Antud juhul ei tulene nõudenormiks mitte

§ 115

, vaid liisingulepingu kohta käivad

17. peatüki, samuti lepingu ülesütlemist käsitavad

§ 195sätted.

Kohus kvalifitseeris hageja ja kostja I vahelise suhte liisingusuhtena. Vastavalt

§-le 361 kohustub liisinguandja liisingulepinguga omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu.

§ 364

kohaselt kannab liisinguvõtja liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisikot liisingueseme talle üleandmisest alates.

§ 366

järgi liisingueseme hävimise või kasutuskõlblikuks muutumise korral võivad mõlemad liisingulepingu pooled liisingulepingu ilma etteteatamiseta üles öelda.

§ 367

sätestab ülesütlemise tagajärjed; lg 1 kohaselt liisingulepingu ülesütlemise korral peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega; lg 2 järgi lähetakse esimeses lõikes nimetatud kulude kindlakstegemisel liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvutatakse maha lepingut tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega. Mis puutub liisingulepingu ülesütlemiseni liisinguvõtja poolt tasumata liisingumaksetesse ja nende tasumata jätmisest tekkinud kõrvalkohustustesse, siis kuuluvad kohaldamisele

§ 195

lg 2 sätted, mille kohaselt, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingu üles öelda, vabastab ülesütlemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest; lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima.

1. Kuivõrd liisingueseme juhusliku hävimise või kaotsimineku riski kannab liisinguvõtja, siis peab liisinguvõtja liisinguandjale hüvitama liisingueseme soetamise kulutused ehk ostuhinna nii või teisiti. Objektiivselt võttes vastab liisinguvõtja huvidele võimalikult kiire liisingulepingu ülesütlemine pärast vara kaotsiminekust teadasaamist, sest siis ei pea ta pärast ülesütlemist tasuma liisinguandjale enam liisingumakseid, sealhulgas intresse. Kohus luges tõendatuks, et pooled ütlesid liisingulepingu üles alates 23.11.
2. Hageja väitis, et sellel kuupäeval teatas kostja II, kes on ka kostja I seaduslik esindaja, liisingueseme kadumisest. Sellele faktiväitele kostjad vastu ei vaielnud. 24.11.2009 koostas hageja liisingulepingu ülesütlemise avalduse, lugedes lepingu 23.11.2009 üles öelduks. Seega on tegemist konkludentsete tahteavaldustega lepingu ülesütlemiseks. Kokkuvõttes on hageja nõue kuni ülesütlemiseni tasumata liisingumaksete võlgnevuse nõue 93 727,70 krooni ehk 5990,29 eurot ja sõiduki jääkmaksumuse nõue 240 029,02 krooni ehk 15 340,65 euro põhjendatud. Kuivõrd kostja II oli kostja I liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest käendajana vastutav, siis tuleb nimetatud nõuded, kokku 333 029,02 krooni ehk 21 330,94 eurot, rahuldada mõlema kostja suhtes solidaarselt, vastavalt

§ 65lg 1 ja § 145 lg 1 sätetele.

Asjaolu, et sõiduk oli kindlustatud, ei välista hageja nõude pööramist kostjate vastu. Asjakohatu on ka kostjate vastuväide nn. tagasinõudeõiguse omandamisest hageja poolt; sõiduki omand kuuluski hagejale; sõiduki kadumise järgsed hageja (nõude)õigused on reguleeritud ülalmärgitud

sätetega. 18. Kohus jättis rahuldamata hageja 3000 krooni ehk 191,73 euro nn vara sissenõudmiskulu nõude. Kui kostjad teatasid 23.11.2009 vara kadumisest, siis ei olnud hagejal mingit alust järgnevalt tasuda inkassoteenusena oma esindajale OÜ Reeborn 3000 krooni „vara tagastamise võimatuse“ eest (tlk 14). Seega ei ole tegemist

§ 367lg 4 järgse liisingulepingu ülesütlemisest tekkinud lisakulutusega.

1. Kuivõrd hageja nõudest jääb rahuldamata vaid väga väike protsent, 0,89%, siis jättis kohus menetlusosaliste menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused
2. Kostjad paluvad tühistada Harju Maakohtu 28.03.2011 otsuse osas millega hagi rahuldati ja teha selles osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
3. TsMS § 439 järgi ei või kohus ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Hageja selgelt väljendatud nõudeks oli liisingulepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamise nõue. Hoolimata selgelt väljendatud nõudest tegi maakohus otsuse liisingulepingu ülesütlemisest tuleneva nõude kohta (

§ 367), rikkudes seeläbi Ts

MS § 5 lg-t 1 ning TsMS § 436. Maakohus on TsMS § 436 lg 1 ja 438 lg 1 järgsest kvalifitseerimisõigusest tuletanud kohtu õiguse muuta hagiavalduses väljendatud nõuet. Kostjad sellise arusaamaga ei nõustu, sest TsMS § 5 lg 1 kohaselt on esitatud nõue sellisel kujul nagu see nähtub hagiavaldusest, kohtule siduv (dispositsioonipõhimõte), s.t kohus ei saa seda nõuet muuta ega ümber kujundada mingiks teiseks nõudeks. Maakohus on õigussuhte kvalifitseerimisõigusele tuginedes kujundanud lepingulise kahju hüvitamise nõude liisinglepingu ülesütlemisest tulenevaks nõudeks (

§ 367lg 1).

1. Hagejal ei ole kahju tekkinud ja tema haginõude rahuldamine on välistatud. Hagejal ei ole kahju tekkinud, kuivõrd liisingulepingu ülesütlemisega seoses (tegelikkuses ülesütlemise kohta tõendid puuduvad) tekkis hagejal kostja I vastu nõue sõiduki tagastamiseks. Sõiduki tagastamise nõue on rahaliselt hinnatav. Hageja ei tuginenud hagiavalduses sellele, et tema nõue sõiduki tagastamiseks oleks muutunud väärtusetuks. Hageja oli seisukohal, et tal on sissenõutav, rahaliselt hinnatav ning reaalselt maksma pandav nõue. Ometi esitas hageja kahju hüvitamise nõude. Diferentsihüpoteesist tulenevalt puudus hagejal kahju, st tema varaline positsioon ei halvenenud, kuivõrd tagasisaamata sõiduki asemel oli hageja varalises positsioonis sõiduki väärtusele vastav nõue sõiduki tagasisaamiseks, mis oli sissenõutav ning mille maksmapandavust hageja kahtluse alla ei seadunud.
2. Sõiduki tagastamise objektiivne võimatus ei ole tuvastamist leidnud. See, et sõiduk varastati, ei muuda sõiduki tagastamist automaatselt võimatuks. Ka hageja ei ole sõiduki tagastamise võimatusele tuginenud. Riigikohtu praktikas on korduvalt leitud, et kui isik võib õigussuhtest tulenevalt esitada nii kahju hüvitamise kui ka tema poolt üleantu tagastamise nõude, siis saab kahjunõudena olla käsitletav ainult see osa tagastamisnõudest, mis on väärtusetu, s.o mille väärtus on kahjunõude väärtusest väiksem (lahend nr 3-2-1-41-05 p 55, 3-2-1-135-03 p 16, 3-2-1-49-07 p 13). Seega on põhimõte, et kahjunõue taandub lepingu alusel maksmapandava tagastusnõude ees.
3. Kahjunõudena ei saa käsitleda hageja nõuet liisingumaksete saamiseks. Tegemist on lepingulise täitmisnõudega, mis kuulub hagejale, mis on sissenõutav ja maksmapandav. Maksmapandava nõude olemasolu korral ei ole võimalik kahju eksisteerimine sama nõude ulatuses.

§ 115lg 2 lause 2 välistas hageja poolt esitatud asjaoludel kahjunõude maksmapaneku.

Hageja ei tõendanud oma huvi kadumist liisingueseme tagasisaamise kohta. Esmakordselt väitis hageja kõnealuse huvi kadumist alles 31.03.2011 protsessidokumendis (tlk 3 lg 1), kui kostjad nimetatule tähelepanu juhtisid. Hageja väide jäi paljasõnaliseks. Puuduvad mistahes tõendid hageja huvi kadumise kohta liisingueseme tagasisaamiseks. Hageja uus väide liisingueseme tagastamise osas huvi kadumise kohta oli selges vastuolus hageja enda varasemate selgituste ja tegudega, muuhulgas sellega, et hageja pöördus OÜ Reeborn poole sõiduauto asukoha kindlaksmääramiseks. Sisuliselt väitis hageja seda, et ta palus OÜ-l Reeborn sõiduauto valdus enda kasuks taastada, millega hageja avaldas jätkuvat huvi sõiduauto valduse tagasisaamiseks. Järelikult oli

§ 115lg 2 lause 2 kohaselt kahjunõude rahuldamine välistatud.

1. Liisingulepingu ülesütlemine ei ole leidnud tõendamist. Nii hagis esitatud nõue kui kohtu enda poolt hageja asemel püstitatud nõue eeldasid selle nõude rahuldamisena lepingu lõppemist. Poolte vahel oli muuhulgas vaidlus liisingulepingu lõppemises, sest liisingulepingu ülesütlemise tõendamatusele viitasid kostjad juba oma esimeses vastuses hagiavaldusele. Maakohus on otsuses lugenud liisingulepingu lõppenuks alates 23.11.
2. Ühtlasi tuvastas maakohus, et liisinguleping lõppes 24.11.2009 koostatud ülesütlemise avalduse alusel, s.o liisinguleping lõppes tagasiulatuvalt. Seejärel leidis maakohus, et liisingulepingu ülesütlemise aluseks oli konkludentne tahteavaldus. Maakohtu seisukohad on vastuolulised, sest kui leping lõppeb kirjalikult vormistatud (TsÜS § 78 lg 1) tahteavalduse alusel, ei saa ta samaaegselt lõppeda konkludentse tahteavalduse (TsÜS § 68 lg 3) alusel. Kokkuvõttes ei ole arusaadav, millise tahteavalduse alusel liisinguleping väidetavalt lõppes. Kui maakohus siiski leidis, et liisinguleping lõpetati kirjaliku tahteavaldusega, pidanuks maakohus otsuses viitama tõendile, mis tema seisukohta kinnitab. Maakohtu otsusest ei nähtu, et liisingulepingu lõppemise küsimuses oleks mingile tõendile tuginetud. TsMS § 436 lg 2 järgi saab kohtuotsus põhineda ainult tõenditel. Asjaolude ja tõendite omavahelise seostamise ja viitamise nõuded tulenevad TsMS § 442 lg-st
4. Maakohus osundas vääralt, et kostjad ei ole vaidlustanud hageja faktiväidet, mis seisnes hageja enda väites, et kostja I pöördus hageja poole teadaandega liisingueseme kadumisest. Maakohus ei ole viidanud, millal on hageja kõnealuse väite esitanud ning millega on tuvastatud/tõendatud hageja kõnealuse väite esitamine. Maakohus ei ole andnud ühtegi õiguslikku hinnangut väidetavale hageja väitele ja kostjate vaikimisele. Riigikohtu praktika kohaselt ei tähenda vaikimine asjaolu omaksvõttu (lahend nr 3-2-1137-07 p15).
5. Väär on maakohtu hinnang, mille kohaselt liisinguleping sai lõppeda tagasiulatuvalt. Riigikohtu praktika kohaselt (lahend nr 3-2-1-146-04 p 19) on lepingu ülesütlemine vastuvõtmist vajav tahteavaldus, mis muutub kehtivaks kätesaamisega (TsÜS § 69 lg 1). Seega ei saanud alles 24.11.2009 koostatud tahteavaldus jõustuda juba 23.11.
6. Järelikult on maakohus materiaalõigusnormi ebaõigesti kohaldanud. Kuivõrd vastuvõtmist vajav tahteavaldus jõustub kättesaamisega, siis tuleb tuvastada, millal tahteavaldus kätte saadi. Selle kohta ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Hageja ei ole tõendanud ka seda, et ta oleks oma 24.11.2009 tahteavalduse kostjale I üldse edastanud. Kostjad ei ole saanud liisingulepingu lõpetamise teadet kätte. Tahteavalduse olemasolu (s.o kiri lepingu lõpetamise kohta) ei tõenda selle edastamist lepingu teisele poolele. Tõendamatusele on kostjad õigeaegselt tähelepanu juhtinud, kuid kohus ei ole kostjate väidet üldse analüüsinud, rikkudes seeläbi TsMS § 442 lg-t
8. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-72-05 p-s 14 märkinud, et tahteavalduse jõustamine on selle tegija huvides, temal lasub tahteavalduse tegemise ja kättetoimetamise tõendamise koormus. Sellest tulenevalt on mõistlik, et tahteavalduse tegija annab oma tahteavalduse kätte viisil, mida ta saab hiljem usaldusväärselt tõendada. Kirjaliku dokumendina vormistatud tahteavalduse isiklikul üleandmisel on võimalik selle hilisema tõendamise jaoks võtta saajalt allkiri (nt üleantud dokumendi ärakirjale) või tahteavaldus üle anda tunnistajate juuresolekul. Hageja ei ole esitanud tahteavalduse jõustamise kohta ühtegi tõendit. TsMS § 230 lg 1 järgi on tahteavalduse jõustamine hageja tõendamiskoormis, kuivõrd sellele tugines tema nõue. Ka maakohtu poolt omaalgatuslikult püstitatud nõue eeldas tahteavalduse jõustumise tuvastamist. Jõustamata tahteavalduse alusel liisingulepingu lõpetatuks lugemine ning selle alusel apellantidelt raha väljamõistmine on oluline menetlus- ja materiaalõigusnormide rikkumine.
9. Maakohus on leidnud, et kostja II oli kostja I seaduslik esindaja ning järelikult sõlmis ta käenduslepingu seoses oma majandus- ja kutsetegevusega. Ei ole täpselt aru saada, millist õiguslikku tähendust omab küsimus sellest, kas kostja II käendusleping oli tarbijakäendus või mitte. Kohtuotsuse ülejäänud tekstiosa on täiesti sõltumatu sellest, kas kostja II tegutses käenduse andmisel tarbijana või mitte. Kuivõrd kohtuotsuse motivatsiooni põhiliseks eesmärgiks on veenda menetlusosalisi kohtu seisukohtade õigsuses, siis motiveerivas osas nn asjaväliste teemade kajastamine on lubamatu, kuivõrd see hägustab kohtuotsuse veenvusjõudu. Sellest tulenevalt ei vasta kohtuotsus TsMS § 436 lg 1 järgsele põhjendatuse nõudele, kuivõrd kohtuotsusest ei selgu, kas ja millist tähendust omab kostja II käenduslepingu kvalifikatsioon haginõude osas. Maakohtu järeldus on ka sisult vale. Kostjal II puudub majandus- ja kutsetegevus ning kui see on isegi olemas, siis ei ole selle sisuks juhatustes viibimine ning käenduslepingute sõlmimine. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-126-09 p-s 13 selgelt osundanud, et ainuüksi juhatusse kuulumise faktist ei saa järeldada, et juhatuse liikme poolt antud käendus ei võiks kvalifitseeruda tarbijakäendusena. Sisuliselt sama seisukohta on väljendatud ka lahendis nr 3-2-1-11-10 p-s
10. Ka Tallinna Ringkonnakohtu praktikas on varasemalt leitud, et juhatusse kuulumine ei ole majandus- ega kutsetegevus ning juhatuse liikme poolt antud käendus ei välista tarbijakäenduse kvalifikatsiooni (tsiviilasi nr 2-06-18285). Seega on maakohus rikkunud materiaalõigust, kuivõrd maakohus on ainuüksi juhatuse liikmeks olemise fakti põhjal leidnud, et käendus ei kvalifitseeru tarbijakäendusena.
11. Maakohus on eksinud väites, et kostjate poolt osundatud sõiduauto tagasinõude omandamine hageja poolt on asjakohatu. Maakohus on avaldanud arvamust kostjate väite osas, et liisingulepingu lõppemise korral omandas hageja sõiduauto tagasinõude õiguse. Maakohtu arvates on väide asjakohatu ning seda ilmselt põhjusel, et sõiduauto omand kuuluski hagejale. Kostjad ei jaga maakohtu seisukohta.
12. Ei ole võimalik aru saada, milles see asjakohatus täpselt väljendub, s.t kas asjakohatus tähendab seda, et tagasinõuet tegelikkuses ei omandatud või seda, et tagasinõude omandamisest ei sõltu tsiviilasja lahendamine. Maakohus ei ole oma seisukohta TsMS § 442 lg-t 8 rikkudes põhjendanud. Sõiduauto tagasinõude omandamine on hagi nõuet arvestades määrava tähendusega, sest sellest tulenes hageja poolt väidetud kahju välistatus ja haginõude alusetus.
13. Maakohus on eksinud TsMS § 163 lg 1 vastu. Hagi osalise rahuldamise korral peab hageja kandma teise poole menetluskulud rahuldamata jäänud osale vastavas osas tulenevalt TsMS § 163 lg-st
14. Vastus apellatsioonkaebusele
15. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta menetluskulud kostjate kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
16. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
17. Kolleegium nõustub maakohtu poolt hagi aluseks olevate faktiliste asjaolude tuvastamist puudutavate seisukohtadega ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid korrata. Kuna hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, kontrollib ringkonnakohus vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 esimese astme kohtu otsuse sisulist seaduslikkust ja põhjendatust üksnes hagi osalist rahuldamist puudutavas osas.
18. Kaebuse põhjendustes on kostjad korranud hagile esitatud vastuväidetes väljendatud seisukohti. Maakohus on kostjate seisukohtadele piisava põhjalikkusega vastanud ning kuna ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse järeldustega, ei pea kolleegium TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. Kostjate mittenõustumine kohtu seisukohtadega ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks.
19. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et ringkonnakohtu hinnangul on maakohus õigesti leidnud, et hageja on lepingu võlgnevuse tekkimise tõttu põhjendatult üles öelnud (tl 12-13). Lepingu ülesütlemise tõttu on liisinguvõtjal tekkinud kohustus liisinguese hagejale tagastada. Sõiduki varastamise tõttu ei ole kostjatel võimalik täita

§ 363p-s sätestatud kohustust liisinguese hagejale tagastada.

Kuna

§ 364

kohaselt kannab liisingueseme säilimise riski liisingu võtja, on kostjad kohustatud pooltevahelise liisinglepingu esemeks olnud sõiduki varastamise tõttu selle väärtuse hagejale

§ 115lg 1 alusel hüvitama.

Samasisuline kokkulepe on sõlmitud liisinglepingu p-s 10 ja lepingu üldtingimuste p-des 7.1 ja 7.4 (tl 47-48). 38. Lisaks vara väärtuse hüvitamise nõudele on maakohus õigesti rahuldanud ka liisingulepingu p-i 7 järgi liisinguvõtja poolt tasumisele kuulunud liisingumaksetest tulenenud nõude (tl 41).

§ 76

lg 1 kohaselt tuleb kohustused täita vastavalt lepingule ning lepingu rikkumise korral on võlausaldajal õigus kasutada võlgniku suhtes kokkulepitud või seadusest tulenevaid õiguskaitsevahendeid (

§-d 100 ja 101).

1. Apellatsioonkaebuses toodud arutlus selle üle, kas hageja ja kostja II vahel sõlmitud käenduslepingu näol on tegemist tarbijakäenduslepinguga, on asjatu, kuna käenduslepingus on kostja II rahalise vastutuse suurus selgelt kirja pandud. Kokkulepitud käenduse summa ületab hageja poolt esitatud nõude suurust (tl 10-11).
2. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostjate kanda. Iko Nõmm Margo Klaar Gaida Kivinurm