3-10-1258 K O HT UO T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht 14. märts 2011 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-10-1258

alusel talle Võrumaal Antsla vallas Kaika külas asuva M kinnistu riigiga. 04.10.2006 kirjas hindas Võrumaa Keskkonnateenistus kinnisasja omandamise põhjendatuks, kuna kaitsekord piirab oluliselt kinnistu sihttarbelist kasutamist. Peale nimetatud kirja ei viinud vastustaja läbi ühtegi sisulist toimingut. Alates 01.08.2008

muudatuste jõustumist käsitatakse kaebaja avaldust maa omandamise avaldusena. Kaevatava käskkirjaga keeldus kekkonnminister kinnistu omandamisest. Looduskaitseseadus on kaitsealuse maa riigile omandamisel jätnud haldusorganile ulatusliku kaalutlusõiguse. Nimetatud seaduse § 20 lg 1 sätestab riigi kohustuse omandada kokkuleppel kinnisasja omanikuga kaitstava looduse objekti, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitseolukord oluliselt piirab, kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Mõiste „sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab“ on määratlemata õigusmõiste, mis tuleb sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil.

§ 20

osas esitatud eelnõu seletuskirjast peaks olema selge, kui isik ei saa looduskaitseliste piirangute tõttu teostada tavapäraselt lubatud 2 3-10-1258 raideid ning saada kinnisasja majandamisel seadusega lubatud tulu, on tema kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine piiratud. Katastriüksuse sihtotstarvet liigid tulenevad VV 23.10.2008 määrusest nr

1. metsa majandamise mõiste on sätestatud metsaseaduse §
2. Metsa kasvatamise üheks osaks on raided sh uuendusraided. Metsamaa sihtotstarbeline kasutamine tähendab selle maa kasutamist tootlikult ja eeldust, et maal on majanduslik potentsiaal. Kaebaja hinnangul on VV 08.07.2004 määruse nr 242 § 31 lg 3 p 1, lg 7

§ 20

lg 3 sätestatud delegatsiooni piire ületavad ja vastuolus põhiseaduse § 3 sisalduva seaduslikkuse põhimõttega. Määruse § 31 lg 3 p 1 sätestab kaitsekorrast tulenevaks oluliseks piiranguks, mis toob kaasa riigil kinnisasja omandamise kohustuse, uuendusraide keelu kinnistu valdavas ulatuses metsamaal, mille kasvava metsa vanuseline struktuur on „valmiv“, „küps“. Käsitletud paragrahvi lg 7 kohaselt hinnatakse kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid iga kõlviku kohta eraldi. Sihtotstarbeline kasutamise on piiratud, kui piirangud on oluliselt enamal kui 50% kinnisasja pindalast. Kaebajale kuuluva kinnistu suurim kõlvik on 10,86 ha metsamaa. Vastavalt 28.02.2007 koostatud takseeriseloomustusele moodustub kinnistust metsamaa 11, 3 ha ehk 56,2 %. Metsa tagavarast moodustab 53,68% mets, mille küpsusvanus on saabunud juba 1997-2002 ja 2007 ning milline võiks olla uuendusraiete objektiks. Seega vastab kinnisasi VV määruses nr 242 sätestatud nõuetele oluliste piirangute kohta. Kinnistul kasvava metsa väärtuseks kujunes metsa hindamisel M OÜ-lt poolt arvestades kõiki kaitsealast tulenevaid piiranguid 235 672 krooni, ilma piiranguteta oleks metsa väärtuseks 1 108 935 krooni. Metsaomaniku peamine eesmärk on saada tulu metsa majandamisest. Antud juhul vähendavad piirangud võimalikku tulu peaaegu 5 korda. Kaebaja hinnangul on tegemist olulise piiranguga. Metsamaa moodustab üle poole kaebaja omandis olevast kinnistust, sellest enam kui poolel maal kasvav mets kuulub valmiva ja küpse metsa kategooriasse, kaitsekorda keelab uuendusraided kinnistul: seega eksisteerivad kõik

s ja VV määruses sätestatud tingimused kinnistu riigi poolt omandamise kohustuse tekkimiseks. Kaevatava käskkiri on õigusvastane, kuna selle vastuvõtmisel ei ole lähtutud

§ 20

lg 1 tegelikust sisust, vaid seda 08.07.2004 VV määruse nr 242 alusel kitsendavast tõlgendusest. Ministeerium on seisukohal, et kinnistust rohkem kui 50% peab olema metsamaa. Seadusandaja ei ole määruses sisustanud mõistet „valdav“. Kaebaja hinnangul on silmas peetud, et valdav otstarve peab olema metsamaa ehk metsamaa kõlvik peab olema suurim (valdav) kõlvik. Keskkonnaministeerium on ka tehiolusid arvestanud valesti – kinnistust moodustab metsamaa 52,42 %, mitte 49,8 % nagu on märgitud käskkirjas. Kaebaja on juhtinud eelnevalt tähelepanu maakatastriandmete muutumisele 15.12.2009. Vastustaja on kitsendaval tõlgendanud mõisteid „valmiv“, „küps“. Ministeerium on metsamaa pindalast mahaarvanud hall-lepikud, milles turberaie on lubatud ning esitanud väite, mille kohaselt on kinnistu sihtotstarbeline kasutamine piiratud vaid 6,2 ha, mis moodustab kinnistust 31%. Kaebaja hinnangul ei tugine taoline mõttekäik seadusele. Vastustaja on jätnud kõrvale metsa tulundusliku majandamise põhimõtte ning arvestanud vaid pindalaga. Kinnistu hall-lepikud moodustavad metsa tagavarast vaid 16,6% ja on metsatulunduslikult väärtusetud. Taoline tõlgendamine võimaldab kitsendada 3 3-10-1258

§ 20

lg 1 sätestatud kohustust kinnistute omandamiseks, mis on vastuolus PS § 3 sätestatud seaduslikkuse põhimõttega. Vastutaja ei ole käskkirja koostades teinud kaalutlusotsustust, millega rikkus HMS § 4 lg

1. Nimelt võimaldab looduskaitseseadus omandada ka osa kinnistust. Seega oli vastustajal võimalik teha ettepanek kinnisasja osaliseks omandamiseks. Samas on käskkirjas märgitud, et kinnistu sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud 6,2 ha metsamaal. Selline seisukoht on väljendatud ka vastutaja 22.06.2009 kirjas, mis lõi kaebajale ettekujutuse, et ministeerium kaalub alternatiivina võimalust omandada osa kinnisasja, kuid taolist kaalutlust käskkiri ei sisalda. Vastutaja esitatud kaebust ei tunnista. Alates 01.04.2007 jõustunud LKS muudatustega on seadusandja soovinud anda Vabariigi Valitsusele pädevuse määratleda juhtumid, millal kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirab. Kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasjas sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, on kehtestatud VV 08.07.2004 määrusega nr
2. Kriteeriumid on sätestatud määrusega nr 242 kehtestud korra §-s 31 , mis annab sisu LKS § 20 lg 1 sätestatud mõistele „ sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang“, mistõttu ei ole tegemist määratlemata õigusmõistega LKS tähenduses. LKS § 20 lg 2 alusel otsustab kinnisasja omandamise keskkonnaminister. Keskkonnaministril ei ole õigust algatada omandamist kinnisasja suhtes, mis ei vasta õigusaktidega kehtestatud kriteeriumitele. Keskkonnaministril ei ole õiguslikku alust väljuda kehtestatud raamidest ja hinnata omandamise algatamise otsustamisel kaitsekorrast tulenevate kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise olulisust muudel alustel või muid asjaolusid arvestades, kui see on sätestatud õigusaktidega. Seetõttu puudus vastustajal vaidlusaluse juhul igasugune kaalutlusõigus, kuna otsuse tegemisel sai arvestada üksnes õigusaktides nimetatud asjaolusid. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga, et vastustaja on jätnud õigusvastaselt kohaldamata LKS § 20 lg 1 2 ega ole teinud kaebajale ettepanekut vaidlusaluse kinnisasjas omandamiseks, kuigi vaidlustatud haldusaktis on asutud seisukohale, et kinnisasjas sihtotstarbeline kasutamise on piiratud. Keskkonnamet on oma 22.06.2009 kirjas märkinud, et vaidlusalune kinnisasi ei vasta tervikuna omandamise kriteeriumitele, kuid võib kaaluda võimalust jagada kinnistu valmiva ja küpseva metsa osa ning pakkuda see riigile omandamiseks. Luues sellega kaebajale ettekujutuse, et alternatiivina kaalub ministeerium võimalust omandada osa kinnisasjast. Riigivara omandamise põhimõtted kehtestab riigivaraseadus, mille § 10 lg3 toodud riigivara omandamise põhimõttega on kooskõlas LKS alusel üksnes looduskaitseliste piirangutega ala omandamine. LKS § 20 lg 1 2 ei ole antud juhul kohaldatav. Erisus, mille alusel võib riik omandada ka väljaspool kaitstavat loodusobjekti asuva kinnisasja osa, on sätestatud LKS § 20 lg 1 3 p
3. Selle sätte eesmärgiks on reguleerida olukordi, kui kaitsealast väljas poole jäävast kinnistu osast ei ole võimalik iseseisvat maakorraldusnõuetele vastavat ja sihtotstarbeliselt kasutatavat kinnisasjas moodustada. LKSA § 20 lg 12 sõnastusest nähtub, et see on kohaldatav üksnes juhtudel, kui kinnisasi ei paikne tervikuna kaitsealal. Kaebuse esitajale kuuluv kinnistu on 100% Karula rahvuspargi territooriumil. 4 3-10-1258 Keskkonnaameti 22.06.2009 kirja tuleb käsitleda kui eelmenetluses antud selgitust ja ettepanekut jagada kinnisasi, moodustades oluliste piirangutega osast eraldi kinnisasi ja esitada riigile taotluse selle võõrandamiseks. Kaebaja seda teinud ei ole. Vastustajal puudus õiguslik alus kaaluda üksnes piirangutega kinnistu osa omandamist. Samuti puudub vastustaja õigus väljuda talle seadusega ettenähtud raamidest, mille tõttu puudus vajadus ja õigus hinnata, kas ja millisel määral mõjutavad riigile omandamiseks pakutud M kinnistu suhtes kehtivad looduskaitselised piirangud sellel kasvavast metsast saadavat tulu. Mõiste „sihtotstarbelise kasutamise piirang“ on olnud LKS-s alates selle seaduse jõustumisest 01.05.2004 ning nimetatud määratlust ei ole seaduse muudatustega muudetud. Asjakohatud on kaebaja viited LKS § 20 lg 21 ja lg 22, kuna need ei ole antud juhul kohaldatavad. LKS § 20 lg 1 sätestab, et riik omandab kinnisasja, mille sihtotstarbeline kasutamine on kaitsekorrast tulenevalt oluliselt piiratud. Maakatastriseaduse § 2 p 9 kohaselt on sihtotstarve õigusaktidega lubatud ja nendes sätestatud korras määratud katastriüksuse kasutamise otstarve. LKS alusel kehtestatud kaitsekord paneb piirangud üksnes sellisele konkreetsele sihtotstarbega kooskõlas oleva tegevusele, mis võivad kahjustada kaitstavaid loodusväärtusi. Piirangute olulisuse hindamisel ei oma kinnisasja kasutamisest võimalik saamatajääv tulu või selle vähenemine olulist tähendust. Kuna keskkonnanõuded kehtivad kõigile, võib looduskaitseliste piirangutega ala olla ka eraomandis, see ei pea tingimata kuuluma riigile. Riigi poolt võõrandamine on ettenähtud juhtudeks, kui riik peab seda vajalikuks ja otstarbekaks arvestades looduskaitselisi eesmärke. Riigi poolt kehtestatud piirangud eraomandi kasutamisele ei kuulu üldjuhul kompenseerimisele, sest piirangud kehtestatakse avalikes huvides. Põhiseaduslik kaitse laieneb olemasolevale varale, mitte lootusele vara saada. LKS § 20 laieneb juhtudele, kui eraisiku koormamine avalikes huvides osutub liiga suureks riiveks. Seetõttu ei ole põhjendatud ka kaebaja arvamus, et kaebaja poolt kaebuses viidatud sätted on vastuolus PS § 3 ja LKS § 20 lg 3 sätestatud volitusnormi ületavad. Kaitsealal paikneva kinnisasja kasutamise piirangud kehtestab LKS ja selle alusel kehtestatud kaitseeeskiri. Kriteeriumid, mille alusel loetakse kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiravaks, ei sea iseenesest piiranguid omandiõiguse realiseerimisel, vaid tegemist on tingimustega, millisel juhul on seaduses sätestatud täiendav õigus realiseeritav ehk tingimused, milliste esinemisel leiab riik, et kinnisasja omaniku huvid on piiratud niivõrd oluliselt, et on põhjendatud nende kompenseerimine riigi poolt. VV on oma seisukoha öelnud ala olulisuse kohta kaitstavat objekti kaitse alla võttes ning on pädev ka kehtestama kriteeriumid oluliste piirangute kohta. Samuti ei ole õige kaebaja väide selle kohta, et pärast 04.10.2006 Võrumaa Keskkonnateenistuse antud arvamust, ei ole Keskkonnaministeerium enam midagi teinud. Kaebaja avalduse alusel alustas Maa-amet Keskkonnaministeeriumi esindajana vahetusmenetluse eeltoimingutega ning pöördus korduvalt Võru Keskkonnateenistuse poole seisukoha saamiseks ning selle täpsustamiseks. Samuti on Maa-amet vastanud kaebaja teabenõudele. 11.01.2007 on kinnisasja vahetamisest keeldutud, millega kaebaja ei nõustunud ning taotles 30.07.3007 materjalid uuesti läbi vaadata. 06.09.2007 on 5 3-10-1258 kaebajale selgitatud muutud õiguslikku olukorda ning menetluse läbiviimise iseärasusi. Seoses LKS muudatustega, on Maa-amet 04.12.2008 andnud kaebajale põhjaliku selgituse. Avalduse esitamine kinnisasja omandamiseks riigi poolt ei sea iseenesest mingeid piiranguid kinnisasja sihtotstarbeliseks kasutamiseks. Vastustaja möönab, et on vaidlustatud haldusakti andmisel kasutanud ekslikult kuni 15.12.2009 maaregistris kehtinud andmeid, kuid vaatamata sellele ei ole põhjendatud käskkirja tühistamine. Vaidlusalusel kinnistu ei moodusta metsamaa kõlvik üle 50% . Samuti on piiranguvööndis lubatud turberaie hall-lepikutes ja üleujutusaladel. Kuna kinnistul kasvatavatest küpsetest ja valmivatest metsadest moodustavad hall-lepikud 1, 6 ha, siis on kinnistu sihtotstarbeline kasutamine piiratud 31%kinnistust. Võttes aluseks kehtivad maaregistri andmed ja lähtudes OÜ M koostatud takseeriseloomustusest, ei muuda see oluliste piirangute osa kogu kinnistu pindalast. Oluliste piirangute ala moodustab kinnistu üldpindalast 30 %, ülejäänud 70% kinnistust on sihtotstarbeliselt kasutatav, kusjuures kaitse-eeskirjad ei keela hooldusraiet kogu metsamaa ulatuses ega valikraiet. Kinnistu andmetes toimunud muudatus ei too seega kaasa vaidlustatud käskkirja vastuolu kehtiva õigusega ega riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Ka juhul, kui jätta kaebaja poolt taotletud normid kohaldamata, tuleb otsustajal hinnata, kas katisekorrast tulenevad piirangud takistavad oluliselt kinnisasjas sihtotstarbelist kasutamist või mitte. Seega ka nimetatud sätete kohaldamata jätmisel ei saa kaebaja eeldada, et taotlus kuulub rahuldamisele. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p
4. Kaebus on esitatud
5. 05.2010 vastustaja 15.04.2010 haldusaktile. Kaebuse kohaselt sai kaebaja haldusakti kätte 19.04.2010 (tl 6). Seega on kaebus esitatud HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Kaebajale kuulub M kinnistu, mis asub kogu ulatuses Karula rahvuspargi kaitsealal. Kaebaja esitas Keskkonnaministeeriumile avalduse M kinnistu riigiga vahetamiseks, kuna Karula rahvuspargi kaitsekord piirab oluliselt kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist. Kaebaja on väidetel lubab looduskaitseseadus omandada ka osa M kinnistust, kuid vastustaja ei ole antud võimalust kaevatava haldusakti vastuvõtmisel kaalunud.

§ 20sätestab alused kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamiseks.

Nimetatud paragrahvi lg 1 kohaselt omandab riik kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille 6 3-10-1258 sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Käsitletud paragrahvi lg 12 sätestab, kui kinnisasi ei asu kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või on suurem kui kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvöönd, võib riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga omandada selle osa kinnisasjast, mis ulatub kaitsealale, hoiualale või püsielupaika. Kinnisasja jagamise korraldab kinnisasja omanik, jagamisega seotud kulud kannab kinnisasja omandamise ettepaneku teinud isik. Kuna käesoleval juhul asub kaebajale kuuluv vaidlusalune kinnistu kogu ulatuses kaitsealal, ei kuulu M kinnistu osas käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele

§ 20

lg 12.

§ 20

lg 1 kohaselt on kinnisasja omandamisel riigi poolt määravaks kriteeriumiks kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang.

§ 20

lg 3 alusel kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused. Vabariigi Valitsuse poolt on

§ 20

lg 3 alusel 08.07.2004 määrusega nr 242 vastu võetud „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“(edaspidi „kord“ vastavas käändes). Korra § 3 lg 1 kohaselt omandab riik määrusega sätestatud korras kaitstava loodusobjekti kaitse korraldamise eesmärgil kokkuleppel kinnisasja omanikuga kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab ning mis asub kogu ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas või sisaldab kaitstavat looduse üksikobjekti. Nimetatud korra § 31 on toodud kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks. Lähtudes korra § 31 lg 3 p 1 piirab kaitseala, püsielupaiga või kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndis kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt juhul, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias «valmiv» või «küps» ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Seega loetakse oluliseks kinnisasja sihtotstarbelist kasutamise piirangut juhul, kui on täidetud kõik alljärgnevad tingimused: - kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa; - metsamaal kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias «valmiv» või «küps»; - kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Korra § 31 lg 7 hinnatakse kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid kinnisasja iga kõlviku kohta eraldi. Kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast. Kaebuse kohaselt piirab kaitsekord käesoleval juhul oluliselt metsamaa kasutamist kinnisasjal. 7 3-10-1258 Kehtivate maakatastri andmete kohaselt on M kinnistu suuruseks 20.72 ha, Kinnistu sihtotstarbeks on maatulundusmaa. Kaebusele lisatud takseeriseloomustuse kohaselt on kinnistust metsamaa pindala 11,3 ha, seega nimetatud andmete kohaselt on metsamaa osakaal kinnistust üle 50%. Metsamaa pindalast moodustavad kaasikud 6,0 ha; kuusikud 3,5 ha; hall-lepikud 1,6 ha; männikud 0,2 ha (tl 1835). Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus selle üle, et metsamaast valmivate ja küpsete metsade hulk on 7,8 ha, seega on tegemist valdava vanuselise kategooriaga metsamaast. M kinnisasi asub Karula rahvuspargi Kaika piiranguvööndis, millele laieneb „Karula rahvuspargi kaitseeeskiri“(edaspidi „eeskiri“ vastavas käändes), mis on vastu võetud 22.06.2006 Vabariigi Valitsuse määrusega nr 149. Kaitseala maa- ja veeala jaguneb eeskirja § 1 lg-le 2 vastavalt kaitsekorra eripärale ja majandustegevuse piiramise astmele kaheks loodusreservaadiks, kahekümne seitsmeks sihtkaitsevööndiks ja kaheteistkümneks piiranguvööndiks. Eeskirja § 16 lg 1 kohaselt on piiranguvööndi kaitse-eesmärk Kaika, Jõeperä, Mähkli, Ähijärve, Rebäsemõisa-Kolski, Apja, Savijärve, Silla, Saera ja Järve piiranguvööndis looduse mitmekesisuse ja maastikuilme ning kultuuripärandi, traditsioonilise pärandmaastiku ja taluarhitektuuri säilitamine ning asustuse struktuuri kaitse. Lähtudes eeskirja § 17 lg 1 p 1 on piirangu vööndis lubatud majandustegevus. Piiranguvööndis on eeskirja § 19 p 2 alusel keelatud uuendusraie, välja arvatud turberaie hall-lepikutes ja kobraste üleujutatud aladel Rebäsemõisa-Kolski, Mähkli, Kaika ja Jõeperä piiranguvööndis, kusjuures kobraste üleujutatud aladel võib turberaiet teha «Metsaseaduses» sätestatust nooremates puistutes. Metsaseaduse § 28 lg 4 p 1 kohaselt kuulub turberaie uuendusraide hulka. Lähtudes eeltoodust on M kinnistul uuendusraie lubatud hall-lepikutes, mis moodustavad 1,6 ha kinnistul asuvast metsamaast, ja kobraste üleujutatud aladel. Tulenevalt eeltoodust ei keela kaitsekord M kinnistul uuendusraiet täielikult. Korra § 31 lg 7 kohaselt on kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast. M kinnistu suuruseks on 20,72 ha, sellest 50% on 10,36 ha. Takseeriseloomustuses toodud andmete kohaselt on metsamaa pindalaks 11.3 ha, millest 7,8 ha kasvav mets kuulub „valmiva“ ja „küpse“ metsa kategooriasse. Arvestades eeltoodut ei ole metsasihtotstarbeline kasutamine piiratud 1,6 ha metsamaast. Piiratud on seega 6,2 ha metsamaa kasutamine, mis moodustab kinnisasja pindalast 29,92%. Samuti on oluline märkida, et kaitse-eeskirja kohaselt ei ole metsamaal keelatud hooldusraie ega valikraie. Lähtudes eeltoodust ei saa pidada piiranguid M kinnisasjal oluliseks. Järelikult ei piira kaitseala oluliselt vaidlusaluse kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist ning puudub õiguslik alus vaidlusaluse kinnisasja omandamiseks riigi poolt. Kaebaja hinnangul on korra § 3 1 lg 3 p 1 ja lg 7 vastuolus põhiseadusega ning nimetatud sätted tuleb jätta käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamata ja algatada käsitletud sätete suhtes põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetlus. 8 3-10-1258 Kaebaja on seisukohal, et korra § 31 lg 3 p 1, lg 7 ületavad LKS § 20 lg 3 sätestatud delegatsiooninormi piire ning on seetõttu vastuolus PS § 3 sisalduva seaduslikkuse põhimõttega. Kaebaja väidetel on sihtotstarbelise kasutamise oluline piirang määratlemata õigusmõiste ning see tuleb see sisustada seadusandja juhiste ja eesmärkide abil. Kaebaja on seisukohal, et metsamaaga kinnistute väärtuste kujunemisel tuleb aluseks võtta kasvava metsa olemus ja selle raieõigus koosmõjus. Kui isik ei saa looduskaitseliste piirangute tõttu teostada seadusega lubatud raideid ning ei saa seetõttu kinnisasjas majandamisel seadusega lubatud tulu, on tema kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine piiratud – mida rohkem kasutamispiirangud tulu saamist vähendavad, seda olulisemad need piirangud on. Uuendusraie on metsa majandamise üks oluline osa. Seetõttu ei saa väärtuselise mõõtmena kasutada pindala. LKS § 20 annab õiguslikud alused kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamiseks. Käsitletud paragrahv lg 3 kohaselt kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused, kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega. Korra § 3 1 lg 3 p 1 sätestab, et kaitseala, püsielupaiga või kaitstava looduse üksikobjekti piiranguvööndis ei piira kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt, välja arvatud juhul, kui kinnisasi on valdavas ulatuses maatulundusmaa sihtotstarbega metsamaa, millel kasvava metsa vanuseline struktuur on valdavalt kategoorias «valmiv» või «küps» ja kaitsekord keelab täielikult uuendusraie. Käsitletud paragrahvi lg 7 sätestab, et kinnisasja sihtotstarbelise kasutamise piiranguid hinnatakse kinnisasja iga kõlviku kohta eraldi. Kinnisasja sihtotstarbeline kasutamine on oluliselt piiratud, kui piirangud on olulised enamal kui 50% kinnisasja pindalast. Põhiseaduse § 32 alusel on igaühel õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Põhiseaduse § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas Põhiseadusega, kusjuures need piirangud peavad olema vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Samas on põhiseaduse § 5 alusel Eesti loodusvarad ja loodusressursid rahvuslik rikkus, mida tuleb kasutada säästlikult. Seega ei ole Eesti loodusvarade kaitsmine vähem oluline väärtus võrreldes muude põhisõigustega. Samuti paneb nimetatud säte riigile kohustuste luua selline õiguslik reźiim, mis tagab nimetatud põhiseadusliku väärtuse säästliku kasutamise ning mille alusel saab avalikes huvides piirata isikute õigusi keskkonnkaitse vajadustest lähtudes. Seega on lubatavad loodusvarade kaitseks piirangud isikute põhiõiguste sh omandiõiguse ja ettevõtlusvabaduse osas. Looduse kaitsmiseks vajalikud toimingud, kaitstavad objektid, õigustatud ja kohustatud subjektide ring ja nende õigused ja kohustused on määratud

ga. 9 3-10-1258

§ 20

on sätestatud õiguslikud alused kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja omandamiseks. Käsitletud paragrahvi lg 1 sätestab riigile kohustuse omandada kokkuleppel kinnistu omanikuga kinnisasja väärtusele vastava tasu eest kaitstavat loodusobjekti või kogus ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist kasutamist ala kaitsekorda oluliselt piirab.

§ 20

lg 3 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus oma määrusega kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korra ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused. Seega on nimetatud paragrahvis täpsustatud ka antava määruse eesmärk, sisu ja ulatus.

§ 20

lõike 3 alusel on Vabariigi Valitsuse poolt 08.07.2004 vastu võetud määrusega nr 242 „Kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise kord ning kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks ning kinnisasja väärtuse määramise kord ja alused“. Nimetatud määrus reguleerib kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemist ning annab kriteeriumid, mille alusel loetakse ala kaitsekord kinnisasja sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piiravaks, samuti kinnisasja väärtuse määramise korra ja alused. Seega on Vabariigi Valitsus juhindudes

§ 20

lg 3 temale seaduseandja poolt antud pädevuse alusel vastu võtnud seaduse rakendamiseks vajalik määruse. Vastuvõetud määrus on avaldatud Riigi Teatajas (RT I 2004, 38, 258), millega ta muutus täitmiseks kohustuslikuks. Määrus, millega laiendatakse ja täpsustatakse

§ 20

lg 3 kaitstavat loodusobjekti sisaldava kinnisasja riigi poolt omandamise ja ettepanekute menetlemise korda ning kriteeriumeid, ei ole vastuolus põhiseaduse §-ga 11, 32 kuna kitsendused sätestati LKS-ga, mitte määrusega. Võrreldes määrusega sätestatud tingimusi LKS sätestatud tingimustega kinnisasja omandamisel ei ole kohtu hinnangul kinnisasja riigi poolt omandamise kriteeriumite osas täiendavaid tingimusi kehtestatud, vaid on täpsustatud ja sisustatud LKS § 20 lg 3 mõisteid, sh mõistet „sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirav“. Lähtudes eeltoodust ei ole käesoleval juhul mõiste puhul „sihtotstarbelist kasutamist oluliselt piirav“ tegemist määratlemata õigusmõistega.

seaduse eesmärk on seaduse § 1 kohaselt: 1) looduse kaitsmine selle mitmekesisuse säilitamise, looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku liikide soodsa seisundi tagamisega; 2) kultuurilooliselt ja esteetiliselt väärtusliku looduskeskkonna või selle elementide säilitamine; 3) loodusvarade kasutamise säästlikkusele kaasaaitamine Looduskaitse põhimõtted on toodud käsitletud seaduse § 2, mille lg 1 alusel loodust kaitstakse looduse säilitamise seisukohalt oluliste alade kasutamise piiramisega, kaitse alla võetud loodusliku loomastiku, taimestiku ja seenestiku isenditega ning kivististe ja mineraalide eksemplaridega sooritatavate toimingute reguleerimisega ning loodushariduse ja teadustöö soodustamisega. Käsitletud paragrahvi lg 2 kohaselt lähtutakse looduse kaitsel tasakaalustatud ja säästva arengu 10 3-10-1258 põhimõtetest, kaaludes iga kord alternatiivsete, looduskaitse seisukohalt tõhusamate lahenduste rakendamise võimalusi. Tulenevalt eeltoodust ei ole looduskaitse seaduse eesmärgiks kinnistu omaniku ettevõtlusega võimaliku lubatud tulu saamine/selleks võimaluse loomine/kaitsmine, vaid eelkõige looduse kaitsmine, selle tasakaalustatud ja säästev areng. Seetõttu ei ole põhjendatud kaebaja nõue arvestada väärtuselise mõõtmena kinnistu omandamisel riigi poolt maa kasutamise tootlikust ja majanduslikku potentsiaali ning võimalikku saadavat tulu. Lähtudes eeltoodust ei ole korra § 3 1 lg 3 p 1 ja lg 7 vastuolus põhiseadusega. Kohtuistungil kaebaja kinnitas, et ei vaidlusta käesolevas asjas vastustaja poolt läbiviidud haldusmenetluse asjaolusid ja tähtaegsust. Kaebuses kirjeldatud haldusmenetluse asjaolud ning väited haldusmenetluse läbiviimise aja mõistlikkusele, on kaebaja kohtuistungil antud seletuse kohaselt toodud kaebuses iseloomustava asjaoluna (tl 73 pöördel). Tulenevalt eeltoodust ei anna kohus õiguslikku hinnangut menetlusosaliste väidetele seose kaebaja poolt esitatud avalduse menetlemisega. Tulenevalt eeltoodust ning hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ei tuvastanud kohus selliseid vormi- ja menetlusnõuete rikkumist, mis võisid mõjutada asja sisulist otsustamist. Seega on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Menetlusosalised ei esitanud taotlust asjas kantud menetluskulude hüvitamiseks, seetõttu jäävad menetluskulud nende endi kanda. Annika Vendik Kohtunik 11