3-08-2015/72

3-08-2015 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus,

1. märtsil 2011.a. Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja M. T`i, tema esindaja M T`i ning vastustaja, Pärnu Linnavalitsuse esindaja Katri Pruul`i osavõtul arutas avalikul kohtuistungil 22.03.2011.a. M. T varalise kahju hüvitamise nõuet summas 9000 krooni ning mittevaralise kahju nõuet õiglase hüvitise määramiseks kohtu äranägemisel. Kaebuse kohaselt tsiviilasjas nr 2-05-13461 tunnustati Pärnu linna omandiõigust P tn korteritele nr ja , mis sisuliselt tähendanud, et vastustaja tähelepanematuse tõttu jäid kaebajad nende poolt varasemalt erastatud eluruumidest ilma. P tn ja korterite omanikeks olid T. R ja M.T eelnevalt saanud nende ja linna vahel
2. aprillil 2003.a. sõlmitud ostu-müügilepingute alusel. Pärnu Maakohtu 20.04.2006.a otsuse nr 2-05-13461 vaidlustamiseks ringkonnakohtus tasus M.T riigilõivu 9000 krooni. Kui vastustaja oleks käitunud P asuvate eluruumide tagastamisprotsessis (mis oma olemuselt on avalike ülesannete täitmine) õiguspäraselt ehk mitte rikkunud tagastamise Korra p-i 27 ja Põhiseaduse §-s 14 tulenevat hea halduse põhimõtet, ei oleks ta pidanud P asuvate korterite omandiõiguse tunnustamisega seotud tsiviilvaidlust algatama ega muuhulgas M.T sinna protsessi kaasa tõmbama. Teisiti öeldes ei olnud lisaks H. R´le ka M.T´l tsiviilasja nr 2-05-13461 põhjustamisel vähimatki osa. Riigivastutuse mõtte ja eesmärgiga mitteühitatav ja ebaõiglane oleks jätta kannatanu ilma talle avaliku võimu poolt sisuliselt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamisest üksnes põhjusel, et isiku püüdis oma õigusi kohtumenetluses maksma panna. Seda enam, et M.T ei näe kehtiva õiguskorra tingimustes kõnealuse kahju hüvitamiseks ühtegi teist kohast õiguskaitsevahendit. Mittevaralise kahju nõude aluseid kirjeldab kaebaja järgmiselt. P tn maja nr amortiseerunud korter nr on kaebaja kasutuses koos nüüdseks juba täisikka jõudnud tütrega olnud alates 1994 aastast. Vastustaja poolt läbi viidud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise menetluse tulemina, kui kõnesoleva eluruumi võimaldati talle 2003.a.
3. aprillil erastada, avanes tal reaalne võimalus oma elukvaliteeti parandada. Esimeseks sammuks sellel teel oli P korteri ostmine ning selles põhjaliku remondi läbiviimine ning seejärel ka P korteri heakorrastamine. Juhul, kui M.T ei oleks saanud P korterit erastada, oleks ta kindlasti ostnud suurema elamu, kus oleksid inimväärsemad elamistingimused, s.t eeskätt eraldi tuba nii talle endale kui ka tema tütrele ning pesemisvõimalused. Teise elamu ostmise kasuks otsustamisel poleks P korterit kindlasti ostetud ega nii selles kui ka erastatud korteris remonttöid alustatud. Ehk teisisõnu – vastustaja tegevusest tulenenud põhjendatud lootuse mõjul käitus M.T teisiti, kui ta oleks käitunud ilma vastustaja sellekohase tegevuseta Pärnu Linnavalitsuse
4. novembri 2003.a. kirjaga nr 2-21.3-2/7284 teatati M.Tile ja H. Rale sisuliselt seda, et M.T ja H. R poolt 09.04.2003 erastatud eluruumide suhtes kavatsetakse läbi viia uus ehitustehniline ekspertiis. Kuna selleks ajaks olid H. R ja M.T korterid nr ja juba erastanud, oli avaliku võimu kandja selline käitumine selline käitumine äärmiselt ebameeldiv ja üllatav. 07.11.2003 kirjas linnavalitsusele (tl 49) juhtisid H. R ja M.T tähelepanu ekspertiisiga kaasnevale Põhiseaduse § 32 rikkumisele. Kaebaja märgib, et kodu roll ja tähendus nii inimese enda kui ühiskondlike suhete tervikkontekstis on üldteada. Üldteada on seegi, et kodu puutumatuse rikkumine valmistab inimesele hingelist valu ja kannatusi, seda eriti olukorras, kus ta on oma kodu omandiõigusega seotud küsimusele oodanud avaliku võimu kandjalt selgust ja lahendust pikka aega. Mittevaralise kahju suuruse hindamisel tuleks arvesse võtta asjaolu, et M.T kodu puutumatuse rikkumine kestis pikka aega –
5. aasta aprillist, mil M.T P asuva korteri nr erastas, kuni Tallinna Ringkonnakohtu 26.10.2006.a. otsuse nr 2-05-13461, millega vastustaja omandiõigust muuhulgas P asuvalele korterile nr tunnustati, jõustumisest teada saamiseni
6. aastad detsembris – ehk üle kolme ja poole aasta. Mittevaralise kahju suuruse hindamisel ei tohiks jätta tähelepanuta sedagi, et vastustaja ei ole M.Ti ees isegi vabandanud, aga ka seda, et korter, millest M.T vastustaja väärhalduse tõttu ilma jäi, asub Pärnu südalinna lähedases rannarajoonis. Kahju hüvitis peaks olema piisav, et korvata kodu puutumatusega tekitatud mittevaraline kahju, arvestades, et kodu puutumatuse rikkumine rikuks paratamatult ka inimväärikust, mis on isiku kõigi põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja –vabaduste kaitse eesmärk. Samuti ei tohiks hüvitissumma kujundamisel mööda vaadata üldpreventiivsest mõjust – et äratada vastustajas minimaalsemgi vastutustunne ning tõsta tema tähelepanelikkust ja hoolsust talle õigusaktidega pandud avalike ülesannete täitmisel, välistamaks kahju tekitamise juhtumeid tulevikus. Ringkonnakohtu 19.11.2010 määruses tõlgendati M.T kaebust selliselt, et kaebaja taotleb P elamu õigustatud subjektidele tagastamisega talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist ja peab kodu puutumatuse rikkumiseks RVS § 9 lg 1 tähenduses kodust ilmajäämist Pärnu Linnavalitsuse 26.11.2007 korralduse nr 845 tagajärjel. Korraldusega nr 845 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine” tagastati omandireformi õigustatud subjektidele A. S´le, M. J´le, T. K´le ja H. K´le Pärnus P tn asuv õigusvastaselt võõrandatud vara hulka kuuluv elamu nr ; elamut nr otsustati mitte tagastada, alustades selle kompenseerimise menetlust. Kohtuistungil selgitati kodu puutumatuse rikkumise küsimuses täiendavalt, et puutumatuse rikkumine ei seisne mitte niivõrd kasutatava eluruumi omandiõigusest ilmajäämises erastamislepingu tühistamise tulemusel kui selle tagajärjena tekkinud sisemises häirituses ja stressis (tl 158). Seejuures on kaebaja viidanud Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikale, mille järgi on kohus tunnistanud kodu puutumatuse riiveks ka näiteks õhusõidukite poolt müra tekitamise ning järeldanud, et sellise avara kodu puutumatuse (Põhiseaduse § 33) kaitseala valguses on ilmne, et riivega on hõlmatud ka avaliku võimu kandja eksimuse (õigusvastane 2 tegevus), mille tulemusena jääb isik kodust ilma ehk tema suhtes avalduvad negatiivsed tagajärjed (tl 89). Vastustaja kaebust ei tunnista (tl 59-61, 75-77). Pärnu Linnavalitsuse seisukohalt Pärnu Maakohtu 20.04.2006.a. otsuse nr 2-05-13461 vaidlustamiseks ringkonnakohtus riigilõivu 9000 krooni tasumine ei kvalifitseeru RVS alusel hüvitatavaks varaliseks kahjuks, kusjuures viidatud asja kohtukulude jaotus on ringkonnakohtu 26.10.
7. otsusega juba lahendatud ning mille raames (p 38) jäeti apellatsioonmenetluses kantud kohtkulud M.T enda kanda. Samuti juhib vastustaja tähelepanu asjaolule, et RVS § 7 lg 1 järgi võib isik nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist siis, kui isiku õigusi on avaliku võimu kandja avalik-õiguslikus suhtes rikkunud õigusvastase tegevusega ning kahju ei olnud võimalik vältida. Riigilõivu tasumist kaebaja poolt saab pidada iseenesest välditavaks kahju tekkimiseks, seda enam, et kaebusest on selgelt näha, et apellatsioonkaebuse esitamisel Pärnu Maakohtu 20.
8. otsuse nr 2-05-13461 peale pidi kaebajal olema teada nendega sõlmitud erastamislepingu tühisus ning sellega kaasnevad õiguslikud tagajärjed (kaebuse p 20). Samamoodi kui kaebajad argumenteerivad ehk „kui Pärnu linn ei oleks P asuvate korterite omandiõiguse tunnistamisega soetud tsiviilvaidlust algatanud ega mh M.T sinna protsessi tõmmanud“, saab sellele omakorda vastata, et kaebajatel oli võimalus tagastada omand Pärnu linnale vabatahtlikult või vähemalt pärast nende jaoks negatiivse kohtuotsuse saamist Pärnu Maakohtust. Nii nagu on kaebajatel Põhiseadusega tagatud õigus pöörduda oma õiguste kaitseks kohtu poole on samasugune õigus antud ka KOV-dele ning seejuures on igasugused sellega kaasnevad varalised kulutused protsessiosaliste enda riisikol, mis võidakse asja lahendamisel välja mõiste või mitte. Vastustaja märgib, et tema hinnangul puudub asjas kaebajale kahju tekitanud õigusvastane tegu ning seetõttu ei ole võimalik tuvastada ka põhjuslikku seost või selle puudumist. Õigusvastane tegu peab olema kahju tekkimise vältimatuks põhjuseks ehk põhjustama kahju vahenditult (3-3-1-93-04, p 12). Kui avaliku võimu kandja tegevuse ja kaebajale tekitatud kahju vahel puudub põhjuslik seos, siis ei põhjustanud see avaliku võimu kandja isikule kahju ning ei peaks seda ka RVS § 12 lg 1 kohaselt hüvitama. Peale selle, õiguslikus mõttes kahjuna ei kuuluks hüvitamisele ka kõik väidetava õigusvastase teoga põhjuslikus seoses olevad negatiivsed tagajärjed, vaid üksnes selline kahju, mille ärahoidmine oli normi eesmärgiks. VÕS § 127 lg 2 kohaselt ei kuulu kahju hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjelt kahju hüvitamise kohustus tekkis (3-2-1-64-05, p15; 3-3-1-13-06, p 13). Nii riigivastutusõiguses kui ka võlaõiguses sõltub kahju hüvitamine sellest, kas antud valdkonda reguleerivate normide eesmärgiks on kaitsta isikut teatud tegevuse negatiivsete tagajärgede eest. Riigikohtus on olnud menetluses kaasus (3-3-1-93-04), kus ettevõtja vaidlustas vaidemenetluses maksuameti maksuotsuse. Vaideotsuses leiti, et maksuotsus oli õigusvastane ning tunnistati kehtetuks. Kuna erinevalt halduskohtumenetluse normidest ei näe haldusmenetlusseadus ette vaidemenetluses kantud kulutuste väljamõistmist teiselt poolelt ega menetluskulude hüvitamist, siis esitas ettevõtja kahju hüvitamise nõude, milles taotles vaidemenetluses kantud õigusabikulude hüvitamist. Riigikohus, olles analüüsinud vaidemenetluse eesmärke leidis, et vaidemenetluse eesmärgiks ei ole vaidemenetluse poolte õigusabikulude hüvitamine. Sama moodi käesolevas asjas on vastustaja seisukohal, et halduskohtumenetluse eesmärgiks ega olemuseks ei ole riigilõivu hüvitamine vaid riigilõivu 3 ja üldse menetluskulude selle menetluspoole kanda jätmine, kelle kahjuks kohtuotsus tehakse on menetluslikuks mõjutusvahendiks ja riskiks, mida menetlusosalised kohtumenetlusse astumisel paratamatult kandma peavad. Mittevaralise kahju käsitlemisel viitab vastustaja RVS § 9 lg 1, mille kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja poolt esitatud argumentidest ei nähtu, milles seisnes vastustaja õigusvastane või süüline tegevus, millega kaebajale oleks tekitatud vastavat mittevaralist kahju. Selle kahju seostamise kohta kodu puutumatuse rikkumisega märgib vastustaja, et Põhiseaduse §-s 33 sätestatud kodu puutumatuse rikkumine seisneb elementaarse elukeskkonna ja ruumilise erasfääri kaitses. Põhiseaduse § 33 sisaldab mitte õigust kodule, vaid õigust austusele kodu vastu ning koduna mõistetakse kohta, kus isik alaliselt elab olenemata sellest, kas isik seda kodu omab või üürib, kas valdus on seaduslik või ebaseaduslik. Seega sai kodu puutumatuse rikkumine toimuda ainult kaebaja elukeskkonda reaalse tungimisega, mitte aga kohtuvaidluse pidamisega Tallinna Ringkonnakohtus nagu väidab kaebaja oma kaebuse p-s
9. Põhiseaduse kommentaaride järgi võib §-s 33 sätestatud kodu puutumatuse peale sissetungimise ja läbiotsimise riivata eluruumis, valduses, töökohas toimuv jälgimine tehniliste seadmete abil ilma neisse kohtadesse sisenemata, samuti eluruumist väljatõstmine. Riigikohus on kodu puutumatuse rikkumisena käsitlenud ka eluruumi sisenemist politseinike poolt väärteo tõkestamiseks (3-1-1-91-, p 8.2), korteri ukseluku avamist ja selle vahetamist korteri omaniku poolt seadusliku valdaja loata (3-1-1-144-05, p 12) ja võõrasse korterisse tungimist (3-1-1-89-96) ning kodu puutumatuse rikkumisena ei käsitletud AÕS §-s 77 sätestatud kaasomandi jagamist (3-2—1-140-02, p 13). Seega kodu puutumatuse rikkumine saab seisneda konkreetses ja otseses teos, millega füüsiliselt tungitakse isiku kodusfääri. Ka kaebaja poolt 08.06.2010 seisukoha p-s 3.1 väljatoodud õhusõiduki poolt müra tekitamine on konkreetne ja otsene tegevus, mis sekkub kodu puutumatusse seeläbi, et sunnib inimest oma kodu maha jätma. Õigus kodu puutumatusele tekib isikul automaatselt, kui tal on koht kus ta alaliselt elab, mitte ei teki sellest, et ta on üürnik õigusvastaselt võõrandatud elamus. Seetõttu leiab vastustaja, et väidetava kodu puutumatuse rikkumise aspektist ei omanud Pärnu Linnavalitsuse 26.11.2007 korraldus nr 845 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamine“ mingit tähendust. Lõpetuseks toob vastustaja esile, et nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamine on mitte represseerivateks meetmeteks, vaid vahendiks, mis taastab kahju tekkimisele eelnenud olukorra, milles isik oleks olnud, kui kahju poleks tekkinud. Kohtu seisukoht Riigivastutuse seaduse § 7 lg 1 sätestab: „Isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikutud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.“ Selles sättes on muuhulgas väljendatud ka kahju hüvitamise järgmised üldpõhimõtted: põhjusliku seose nõue teo ja sellega tekitatud kahju vahel ning tingimus, et kahju ei olnud võimalik vältida kannatanupoolsete meetmetega. 4 Põhjusliku seose nõue tähendab, et tegu pidi tekitama kahju vahetult ja vältimatult. Selles haldusasja varalise kahju nõudega hõlmatud osas oleks põhjusliku seose nõue täidetud siis, kui linnavalitsuse tegevus vaidluse algatamisel eluruumide erastamislepingu tühistamiseks maakohtus toonuks kaebajale vahetult ja vältimatult kaasa õigusabikulud ja nende hüvitamise võimatuse käimasolnud tsiviilkohtumenetluse raames. Halduskohtu arvates on M.T nõue põhjendamatu juba seetõttu, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku normid ei takistanud talle kantud kohtukulude väljamõistmist juhul see menetluskulude jaotust reguleerivad normide järgi olnuks võimalik. Kuivõrd kaebaja õigus menetluskulude hüvitamisele ei olnud tsiviilkohtumenetluses kuidagi piiratud ja neid mõistetud talle välja vaid seetõttu, et ta kaotas vaidluse, siis puudub igasugune alus käsitleda ühes kohtumenetluses kantud kohtukulusid vastustaja tekitatud kahjuna, hüvitades need talle RVS normide alusel halduskohtumenetluse kaudu. Kui M.T arvates hagimenetluses kantud kohtukulude hüvitamata jätmine ei olnud õiguspärane tuli vaidlust jätkata kohases menetluses ehk esitada kassatsioonkaebus Riigikohtule. Mis puutub mittevaralise kahju tekkimise võimalusse seoses kodu puutumatuse kui konkreetse õigushüve rikkumisega, milline kaebuse kohaselt seisnes kodust ilmajäämises või ka eluruumide erastamislepingu tühistamise tagajärjena tekkinud sisemises häirituses, mida kaebuses võrreldi müra kui stressori tungimisega seni turvalisse keskkonda tekitatud olukorraga, siis on selle kaebenõude lahendamisel keskse tähendusega kodu puutumatuse mõiste sisustamine. Kodu puutumatust riivavad eelkõige sissetungimine ja läbiotsimine, mida Põhiseaduse §-s 33 otsesõnu nimetatakse. Samas on kodu puutumatuse rikkumiseks peetud ka jälgimis- ja salvestusseadmete paigaldamist ning eluruumist väljatõstmist ning EIÕK on riiveks tunnistanud veel õhusõidukite poolt tekitatud müra ja tõsise keskkonnasaaste, märkides, et selline saaste võib mõjutada inimeste heaolu ja sundida kodu maha jätma või takistada selle kasutamist. Avaldaja ongi võrrelnud oma olukorda kohtuvaidluste esemeks saanud korteris eelkõige nendega, kes kannatavad oma eluruumides väliskeskkonnast sinna tungiva müra ja saaste all kuivõrd kodu füüsiliselt on kaebajal säilinud ning ta on seda kasutanud oma elukohana juba kümneid aastaid. Kohus nõustub siin vastustajaga, kes märkis, et kodu puutumatuse rikkumist iseloomustab eelkõige konkreetne ja otsene tegu, millega füüsiliselt tungitakse isiku kodusfääri. Kaebaja poolt kohtuistungil välja toodud sisemine häiritus kui organismi pingeseisund reaktsioonina linnavalitsuse tegevusele, kes kord eksikombel kaebajale eluruumis erastas, seejärel aga oma viga taibates algatas kohtuvaidluse erastamislepingu tühistamiseks, pole ilmaselgelt vaadeldav kodu puutumatuse rikkumisena. Erinevalt müra ja keskkonnasaaste mõjusfääri sattumisest vastutava isiku kehtestatud norme rikkuva tegevuse tulemina on M.T poolt kirjeldatu puhul tegemist eelkõige subjektiivse reaktsiooniga vastustaja heitlikule käitumisele millele kodu puutumatuse mõiste laiendamine poleks põhjendatud. Füüsilisel ei ole M.T kodu kaotanud ja kuivõrd erastamismenetlus jätkub on kaebajal võimalik saada uuesti ka P eluruumide omanikuks. Kuivõrd seadusega tagatud õiguse kahju hüvitamisele eesmärgiks on eelkõige kahjustatud isiku seadmine olukorda, mis on võimalikult lähedane sellele olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle kahju ei oleks tekitatud või kui see ei ole võimalik, siis kahju kompenseerimine rahas või muul viisil, siis ei saa taotlejale hüvitist välja mõista ka üldpreventiivsest eesmärgist lähtudes, nagu kaebaja on soovinud, mõjutamaks linnavalitust enam läbimõeldud käitumisele isikute eluruume puudutavate haldustoimingute tegemisel HKMS § 92 lg 1 järgi menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu tuleb M.T taotluse kantud kohtukulude väljamõistmiseks rahuldamata jätta. 5 Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s:
10. Jätta M. T kaebus rahuldamata ja kantud kohtukulud välja mõistmata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik 6