← Eesti

3-11-652/29

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 29.12.2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-652 Haldusasi A.S. kaebus Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 04.02.2011 käskkirja nr 131-d õigusvastasuse tuvastamiseks Menetlusosalised Kaebuse esitaja: A.S. Vastustaja: Tallinna Vangla Esindaja: Tairi Tonkson Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON

  1. Jätta kaebus rahuldamata.
  2. Jätta menetluskulud poolte kanda.
  3. Sekretäril edastada kohtuotsus kaebajale ja vastustajale. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib pool esitada apellatsioonkaebuse otse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui selles ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Tallinna Vanglas läbi viidud distsiplinaarmenetluse tulemusena karistati vahistatu A.S.d Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 04.02.2011 käskkirjaga nr 131-d vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.1.1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 6 ööpäevaks. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et 05.01.2011 kella 10:25 paiku väljus vahistatu A.S. omavoliliselt elukambrist nr 315 ning keeldus kambrisse tagasi minemast.
  5. A.S. esitas 07.02.2011 vaide, milles vaidlustab distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja ning taotleb selle kehtetuks tunnistamist. Vaide esitaja on seisukohal, et Tallinna Vangla ei oma pädevust temale karistust määrata. Samuti leiab vaide esitaja, et teda ei saa karistada kuriteo eest, millega ta vaid kaitseb oma õigusi. 1
  6. Tallinna Vangla tegi 04.03.2011 vaideotsuse, milles leidis, et tuginedes VangS § 100 lg 1 p-le 3, § 67 p-le 1 ja Tallinna Vangla kodukorra p-le 14.3.1.1 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 85 p-le 4, tuleb vaie jätta rahuldamata, kuna Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 04.02.2011 käskkirja nr 131-d andmine on õiguspärane.
  7. A.S. esitas 14.03.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 04.02.2011 käskkirja nr 131-d õiguspärasuse tuvastamiseks. Kaebuse esitaja palus vabastada end riigilõivu tasumise kohustusest.
  8. Kohus jättis oma 24.05.2011 määrusega kaebaja riigilõivust vabastamise taotluse rahuldamata ja kaebuse käiguta, andes kaebajale tähtaja nõutava riigilõivu tasumiseks. Kaebaja esitas 6.06.2011 määruskaebuse riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse rahuldamata jätmise peale.
  9. Tallinna Ringkonnakohus otsustas oma 4.07.2011 määrusega rahuldada A.S. määruskaebuse, tühistada halduskohtu 24.05.2011 määruse ja vabastas A.S. riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 4.02.2011 käskkirja nr 131-d õigusvastasuse tuvastamiseks.
  10. 14.07.2011 määrusega võttis kohus A.S. kaebuse Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 04.02.2011 käskkirja nr 131-d õigusvastasuse tuvastamiseks menetlusse, tunnistas vastustajaks Tallinna Vangla ning kohustas vastustajat esitama oma seisukoha.
  11. 25.08.2011 saabus Tallinna Halduskohtule vastustaja seisukoht koos vaidlust puudutavate alusmaterjalidega.
  12. 28.11.2011 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ning määras menetlusosalistele lõplike seisukohtade esitamise tähtajaks 07.12.
  13. Samuti määras kohus kindlaks kohtuotsuse avalikult teatamise aja 29.12.2011 kell 16:
  14. KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED
  15. Kaebaja palub tuvastada Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 04.02.2011 käskkirja nr 131-d õigusvastasus.
  16. Kaebuse esitamise põhjendatud huviks märgib kaebaja, et kuna distsiplinaarkaristuse määramine ei olnud õiguspärane, siis võib see mõjutada kaebaja ennetähtaegset vabastamist. Samuti on kaebuse esitajal soov esitada tulevikus kahjunõue vangla vastu.
  17. Kaebuse esitaja on seisukohal, et temale distsiplinaarkaristuse määranud organil puudus selleks pädevus lähtudes Euroopa Inimõiguste Konventsiooni (EIÕK) art 6 - õigus asja õiglasele arutamisele - tõlgendusest, mida on käsitlenud Andrew Grotian Human rights files, No. 13 Council of Europe Press, 1993 p 52 (kättesaadav internetis Riigikohtu kodulehel õigusalased materjalid). Kaebuse esitaja leiab, et vanglal puudub pädevus distsiplinaarasjade menetlemiseks, kuna ei ole täidetud distsiplinaarorgani ega selle ametnike erapooletuse nõue. Õigusemõistmise volitusega institutsioon peab olema moodustatud seaduse alusel, kuid vangla ametnikud nimetab ametisse minister oma määrusega, mistõttu on nad otseselt sõltuvad täitevvõimust. Eeltoodust järeldab kaebaja, et vaglal puudub pädevus määrata distsiplinaarkaristusi, kuna vangla ei ole erapooletu ning sõltumatu. 2
  18. Kaebaja leiab, et temale distsiplinaarkaristuse määramisel rikuti raskelt just erapooletuse ja sõltumatuse norme. Menetleja ei ole olnud distsiplinaarmenetluse läbiviimisel igakülgne ega objektiivne. Seega puudus menetlejal pädevus määrata kaebajale distsiplinaarkaristus. Kaebaja selgitab, et asus jõulisemalt kaitsma oma õigusi, mis väljendus selles, et oma ohutuse tagamiseks väljus kaebaja oma kambrist ja keeldus sellesse kambrisse naasmast. Nimelt ei olnud kaebaja kambris tagatud rahu ja julgeolek ning sellest oli kaebuse esitaja varasemalt ka inspektor-kontaktisikut teavitanud, paludes julgeoleku töötaja vastuvõttu. Kaebaja märgib, et lõpuks ta ka paigutati teise kambrisse, mistõttu leiab, et tema käitumine oli õiguspärane ja põhjendatud.
  19. Kaebaja juhib ka tähelepanu vanglas tekkinud suhtumise eesti-vene rahvuse eripäradele ning vang–vanglaametniku eripäradele, mis seisneb eelarvamuslikus suhtumises teineteisesse. Seega ei saa olla vanglaametnikud erapooletud ja sõltumatud, mis peab õigusemõistmisel olema tagatud. Kaebaja on seisukohal, et seejuures ei oma tähtsust asjaolu, et hiljem on võimalik pöörduda kohtu poole. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  20. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta kaebus rahuldamata.
  21. Seoses kaebaja väidetega EIÕK art 6 osas märgib vastustaja järgmist. EIÕK artikkel 6 kohaselt: 1) Igaühel on oma tsiviilõiguste ja -kohustuste või temale esitatud kriminaalsüüdistuse üle otsustamise korral õigus õiglasele ja avalikule asja arutamisele mõistliku aja jooksul sõltumatus ja erapooletus, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsioonis. Kohtuotsus kuulutatakse avalikult, kuid ajakirjanikke ja üldsust võidakse demokraatlikus ühiskonnas eemaldada kas kogu või osast protsessist kõlbluse, avaliku korra või riigi julgeoleku huvides või kui seda nõuavad alaealise huvid või osapoolte eraelu kaitse või erilistel asjaoludel, kus avalikkus võib kahjustada õigusemõistmise huve, ulatuses, mis on kohtu arvates vältimatult vajalik. 2) Igaüht, keda süüdistatakse kuriteos, peetakse süütuks seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. 3) Igal kuriteos süüdistataval on vähemalt järgmised õigused: a) saada kiires korras talle arusaadavas keeles üksikasjalikku teavet tema vastu esitatud süüdistuse iseloomust ja põhjustest; b) saada piisavalt aega ja võimalusi enda kaitse ettevalmistamiseks; c) kaitsta end ise või enda poolt valitud kaitsja abil või saada tasuta õigusabi juhul, kui õigusemõistmise huvid seda nõuavad ja süüdistataval pole piisavalt vahendeid õigusabi eest tasumiseks; d) küsitleda ise või lasta küsitleda süüdistuse tunnistajaid, saavutada omapoolsete tunnistajate kohalekutsumine ja nende küsitlemine süüdistuse tunnistajatega võrdsetel tingimustel; e) kasutada tasuta tõlgi abi, kui ta ei mõista või ei räägi kohtus kasutatavat keelt. Vastustaja möönab, et teatud juhtudel on artikkel 6 kohaldatav ka distsiplinaarmenetlusele, kuid selleks peab distsiplinaarmeede sarnanema kriminaalmeetmega ja vastama EIÕK välja töötatud testile, mis öeldi välja asjas Engel jt vs. Holland

(1976). Test tähendab järgmiste küsimuste esitamist. 1) Milline on rikkumise määratlus siseriiklikus õiguses, s.t kas see on distsiplinaarrikkumine, kriminaalrikkumine või hõlmatud mõlemaga? 2) Milline on rikkumise iseloom, s.t kas tegemist on konkreetsele isikute grupile kehtestatud distsipliininõuete rikkumisega või tõsisema rikkumisega, mida saab käsitada kui kriminaalrikkumist? 3) Milline 3 on karistuse iseloom ja tõsidus, s.t kas see on võrdväärne kriminaalõiguslike meetmetega. Eesti distsiplinaarmenetlus ei täida Engeli jt kaasusest tulenevaid artikli 6 kohaldamise kriteeriume, kuna distsiplinaarmenetlus on määratletud kui haldusõiguslik meede, distsiplinaarrikkumised on määratletud kui rühma s.t kinnipeetavate režiimi- ja korrarikkumised, võimalikud karistused ei pikenda reaalselt isiku vangistust ega ole neil kriminaalkaristuse iseloomu. Sellest olenemata on kinnipeetaval õigus õiglasele distsiplinaarmenetlusele tulenevalt haldusõiguslikust regulatsioonist. (Olesk, M. Inim- ja põhiõigused vanglas. Euroopa vangistusõiguse põhimõtted. Justiitsministeerium, 2010.a, lk 158-163.)
  1. Põhiseaduse (PS) § 146 ütleb, et õigust mõistab ainult kohus. Eestis täidavad õigusmõistmise funktsiooni lisaks kohtutele ka muud organid. PS § 146 esimest lauset tuleb mõista nii, et lõpliku otsuse langetab kohus. Kõigi õigusemõistmise funktsioone täitvate isikute või organite otsused ei ole lõplikud s.t neid on võimalik vaidlustada kohtus.
  2. Haldusakti õiguspärasuse tingimused määratleb haldusmenetluse seadus (HMS) § 54, mille kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusmenetlus viiakse läbi ja otsus tehakse erapooletult. Erapooletus tähendab, et haldusorgan tervikuna ega haldusorgani nimel tegutsev isik ei või olla isiklikult huvitatud asjas tehtavast lahendist. Otsustamine peab toimuma üksnes seadusega määratud eesmärke, eeldusi ja tagajärgi arvestades ning nende piires. Erinevate korruptsioonivastaste ja teiste avaliku usalduse kaitse meetmete kõrval on kõige olulisem erapooletuse tagamise viis taandamine. HMS § 10 lg 1 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev isik haldusmenetlusest osa võtta, kui: 1) ta on asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja; 2) ta on asjas menetlusosalise või menetlusosalise esindaja sugulane (vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapse-laps), abikaasa, hõimlane (abikaasa vanem, laps, lapsendaja, lapsendatu, vend, õde, vanavanem, lapselaps) või perekonnaliige; 3) ta on menetlusosalisest või selle esindajast tööalases, teenistuslikus või muus sõltuvuses; 4) ta on muul viisil isiklikult huvitatud asja lahendist või kui muud asjaolud tekitavad kahtlust tema erapooletuses.
  3. Vastustaja seletab, et taandamise kohustus ei ole haldusmenetluses absoluutne. HMS § 10 lg-s 5 sätestatakse, et kui ilmnevad taandamise aluseks olevad asjaolud või kui menetlusosaline on esitanud ametiisiku taandamise taotluse, on ametiisik kohustatud sellest teatama tema ametisse nimetamise või valimise õigusega ametiisikule, kes peab otsustama taanduse esitamisest kolme tööpäeva jooksul taandamise vajalikkuse. Vanglas võib kinnipeetaval olla varasemast ajast erinevaid konflikte ja vahejuhtumeid valvurite ja teiste vanglateenistuse ametnikega, kuid igasugune varasem konflikt ei anna alust ametniku taandamiseks. Taandamise kohustust on rikutud, kui ametiisik on ka tegelikult kinnipeetava suhtes kallutatud või kui varasemat kokkupuudet arvestades on kinnipeetaval küllaldane põhjus pidada ametnikku erapoolikuks (nt viib distsiplinaarmenetlust läbi või annab selles ütlusi valvur, kes on kinnipeetava poolt toime pandud kuriteos kannatanu või kannatanu sugulane või hõimlane). Vaidlusaluse haldusakti puhul märgitud olukordi ei esine. Distsipliinirikkumise toimepanemist nägi ning selle kohta koostas ettekande vanglateenistuse ametnik A. Kildišev. Distsiplinaarmenetluse läbiviijaks oli vanglateenistuse ametnik J. Raaga ning distsiplinaarkaristuse määrajaks vangistusosakonna juhataja R. Kerner. Eelkirjeldatu tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse. Ka ei ole kaebaja esitanud andmeid märgitud ametisikute kallutatuse või varasema kokkupuute kohta temaga. Vangla rõhutab, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus ei ole kaebaja esitanud vanglale taandamistaotlust. Kaebaja oli teadlik ettekande koostamisest ning selle koostajast (ettekandel märge selle tutvustamisest kaebajale), samuti tutvustati kaebajale protokolli. 4
  4. Vastustaja juhib eraldi tähelepanu asjaolule, et distsiplinaarmenetluse läbiviimise käigus ei ole kaebaja pidanud vajalikuks esitada kohtukaebuses esitatud väiteid, mistõttu ei pea vangla neid usutavateks. Kaebaja seisukohtadest nähtub, et viimane õigustab toimepandud distsipliinirikkumist ning püüab vabaneda distsiplinaarvastutusest. Kaebaja võib ja saab oma õiguste kaitseks kohaldada vaid seaduses sätestatud meetmeid. Omavoliline elukambrist väljumine ning sinna tagasi minemisest keeldumine ei ole üks sellistest meetmetest.
  5. Vastustaja leiab, et käesolevas kohtuasjas puudub vaidlus selle üle kas kaebaja distsiplinaarsüüteo toime pani või mitte. Kaebaja tunnistab, et väljus elukambrist omavoliliselt st vanglateenistuse ametniku loata ning keeldus sinna tagasi minemast. Samuti ei saa nõustuda kaebajaga, et tema poolt toime pandud tegu ei ole kvalifitseeritav distsipliinirikkumisena. Distsiplinaarkaristuse määramiseks on alust, kui kinni peetav isik on toime pannud distsiplinaarsüüteo koosseisule vastava teo, puudutavad teo õigusvastasust välistavad asjaolud ning ta on teo toime pannud süüliselt. Teo õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude osas tuleb distsiplinaarkaristuse määramisel juhinduda karistusseadustikus sätestatud karistamise üldpõhimõtetest. Süüteokoosseisule vastav tegu ei ole õigusvastane, kui see on toime pandud hädakaitseks või hädaseisundis, kui tegemist on kohustuste kollisiooniga või kui teo toimepanija on olnud eksimuses õigusvastasust välistavas asjaolus (KarS § 27-31). Ühtegi sellist asjaolu kaebaja poolt toime pandud teo puhul ei esinenud. Samuti on ilmne, et tegu oli süüline - vaieldamatult oli kaebaja süüvõimeline, süüdiv ning puudusid muud süüd välistavad asjaolud - kaebaja sai omavoliliselt elukambrist väljudes aru oma teost ja selle keelatusest. Asjaolu, et kaebaja õigustab enda jaoks omavolilist kambrist lahkumist sellega, et ta ei soovinud kambris olla ning et teisi kambrikaaslaseid tal õigust minema saata ei ole, ei välista tema süüd. Mitte ühestki õigusaktist ei tulene kinni peetavale isikule subjektiivset õigust valida kambrikaaslasi ning kaebaja arusaam asjaoludest ei muuda tema tegu lubatavaks. A.S.l tulnuks oma õiguste kaitseks kasutada seaduslikke meetmeid (nt pöördumine vangla administratsiooni poole), mitte aga kehtivat korda eirates väljuda kambrist ja näidata üles allumatust kambrisse naasmise osas.
  6. Eeltoodust tulenevalt on vangla seisukohal, et käskkiri on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. A.S. kaebus on alusetu ning põhjendamatu ning see tuleks jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  7. Kohus, uurinud menetlusosaliste poolt esitatud tõendeid ja nende seisukohti, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohti järgmiselt. VangS § 67 p 1 kohaselt on julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetav kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Tallinna Vangla direktori 16.04.2009 käskkirjaga nr 21 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorra p 14.3.1.1 kohaselt kinni peetavaval isikul on keelatud vanglaametniku loata väljuda/lahkuda talle määratud vangistussektsiooni territooriumilt, kambrist (eelvangistushoones, kartserihoones), töökohalt või muult ajutiselt määratud alalt. Kui kinnipeetav ettenähtud korda rikub, siis on temale võimalik määrata karistus distsiplinaarkorras, mida antud juhul vangla ka tegi.
  8. Vaidlustatud käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et 05.01.2011 kella 10:25 paiku väljus vahistatu A.S. omavoliliselt elukambrist nr 315 ning keeldus kambrisse tagasi minemast. 5 Kaebuse esitaja on ise kinnitanud nimetatud korra rikkumist nii kohtukaebuses kui ka sündmuse kohta antud seletuses (tl 45), milles kaebaja kinnitab, et otsustas kambrist ära minna, kuna soovis vältida tulevikus tekkida võivaid probleeme, millised võivad kaasneda sellega, et kambrisse sooviti paigutada üle 57-aastane isik. Kohtukaebuses asus kaebaja seisukohale, et kuna kaitses oma õigusi, siis ei olnud tegemist rikkumisega ning puudus alus tema karistamiseks. Samuti on kaebaja seadnud kaebuses kahtluse alla distsiplinaarkaristuse määramise süsteemi, mis ei taga erapooletust ja toob kaasa ebaõige distsiplinaarkaristuse, mis ei ole kooskõlas EIÕK artiklile 6 antud tõlgendustega.
  9. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebaja lahkus omavoliliselt 05.01.2011 kell 10:25 kambrist nr
  10. Eeltoodut kinnitab nii kaebaja kui ka distsiplinaarmenetluse materjalid - 05.01.2011 koostatud ettekanne nr 27 (tl 44 pöördel) ning distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 43 pöördel kuni tl 44). Vaidlust ei ole ka selles, et kaebuse esitajale on allkirja vastu tutvustatud vangistusalaseid õigusakte ning seega oli kaebaja teadlik nendest tulenevatest kohustustest ja et nende eiramise näol on tegemist süülise käitumisega.
  11. Kaebuse esitaja on asunud seisukohale, et tema karistamine oli õigusvastane põhjusel, et ta pani rikkumise toime oma õiguste kaitseks. Kohus kaebaja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Kohus nõustub vastustajaga, et asjaolu, et kaebaja õigustab enda jaoks omavolilist kambrist lahkumist sellega, et ta ei soovinud kambris olla ning et teisi kambrikaaslaseid tal õigust minema saata ei ole, ei välista tema süüd. Mitte ühestki õigusaktist ei tulene kinni peetavale isikule subjektiivset õigust valida kambrikaaslaseid ning kaebaja arusaam asjaoludest ei muuda tema tegu lubatavaks.
  12. Kohus loeb otsituks ja ennastõigustavaks alles kohtule esitatud kaebuses toodud väited nagu oleks ruumist väljumise põhjuseks olnud mingi varasemalt olemas olnud julgeolekurisk. Kohus märgib kõigepealt, et kaebaja ei ole sellele asjaolule, kui tema käitumise põhjusele vahejuhtumi käigus, viidanud seletuses, mida ta on andnud distsiplinaarmenetluse käigus ega ka vaidemenetluses. Lisaks on kaebaja jäänud üldsõnaliseks ka kaebuse enda tekstis ja oma hilisemates seisukohtades seoses kaebusega jätnud konkretiseerimata, milles see nn. julgeolekurisk seisnes. Nähtuvalt 14.01.2011 kaebaja poolt kirjutatud seletuskirjast oli kaebaja tõeliseks probleemiks asjaolu, et kambrisse paigutatav kinnipeetav oli üle 57 aasta vanune ja ta ei soovinud jagada tema arvates võimalikke tekkivaid probleeme seoses vanema kinnipeetava oletuslikult nõrga tervisega ja sellise isiku paigutamisega temaga ühte kambrisse. Kaebaja on seletuskirjas selgelt väljendanud oma sisukohta, et vanurid peaksid olema eraldi kambrites eri hoole all ja eriti need, kellel on südamega probleeme. Kaebaja on seletuskirjas omakäeliselt seletanud, et ta lihtsalt ei soovinud olla ühes kambris vanema inimesega, kuna tal polevat selleks vajalikku ettevalmistust. Kohus leiab, et vanema inimese kambris viibimine ei kujuta endast ilma mingite täiendavate asjaoludeta, millele kaebaja ei sündmuse käigus ega ka seletuskirjas viidanud ei ole, julgeolekuriski. Kaebajal ei ole ka subjektiivset kaitstavat õigust valida oma kambrikaaslaseid vastavalt nende vanusele. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebaja väited julgeolekuohust ja sellest tulenenud soovist seoses sellega vahejuhtumi käigus oma õigusi kaitsta on selgelt otsitud ja ennastõigustavad ning tuleb kaebust lahendades tähelepanuta jätta. Kaebajal oli võimalik väidetava julgeolekuriskiga seotud olukorra lahendamiseks valida õigusaktidele vastav käitumisviis. Kaebaja on kaebuses seoses selles toodud julgeolekuriskidega ise märkinud, et pöördus inspektor-kontaktisiku poole olukorra lahendamiseks, paludes kokkusaamist julgeolekutöötajaga, kuid inspektor-kontaktisik ei 6 reageerinud sellele kaebaja arvates piisavalt kiiresti. Kuna seletuskirjas toimunud intsidendile kaebaja nimetatud pöördumisele ja sellele vastamata jätmisele ei viita ning põhjendab oma käitumist hoopis erinevate asjaoludega, on kohus seisukohal, et väidetav julgeolekurisk ei olnud põhjuseks, miks kaebaja valis konkreetses olukorras käitumise viisi, mis ei vasta vangistusseaduses ning Tallinna Vangla kodukorras sätestatud nõuetele.
  13. Teise kaebuse põhiseisukohana vaidleb kaebuse esitaja distsiplinaarkaristuse määramisele vastu põhjendusega, et vanglal puudus pädevus distsiplinaarmenetluse läbiviimiseks ja distsiplinaarkaristuse määramiseks, kuna Tallinna Vangla näol ei ole tegemist „sõltumatu ja erapooletu, seaduse alusel moodustatud õigusemõistmise volitustega institutsiooniga“ EIÕK art 6 tähenduses.
  14. Kohus leiab, et kaebuse esitaja viide EIÕK art-le 6 ei ole asjakohane. Säte ei reguleeri täidesaatva riigivõimu asutustele distsiplinaarvõimu andmist ja selle teostamist. Tallinna Vangla direktori vaidlustatud käskkirjaga ei ole kaebuse esitajale määratud kriminaalkaristust. Kaebuse esitaja suhtes distsiplinaarmenetluse algatamine ei ole temale „kriminaalsüüdistuse esitamine“ EIÕK art 6 mõttes. Kohus nõustub siinkohal vastustaja seisukohaga selles küsimuses ja märgib, et seda on sisuliselt toetanud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 10.08.2011 määruses haldusasjas nr 3-11-
  15. Vangla õigus läbi viia distsiplinaarmenetlust ja määrata ning täide viia distsiplinaarkaristusi kinnipeetavate suhtes tuleneb otseselt vangistusseaduse §-dest 63- 651 ja 100-
  16. Kohus on seisukohal, et puudub igasugune alus kahelda nende seadusesätete vastavuses nii Eesti Vabariigi Põhiseadusele kui ka EIÕK-le.
  17. Kaebuse esitaja viitab kaebuses veel vanglas väljakujunenud mentaliteedile, mille kohaselt vanglaametnikud on treenitud suhtuma kinni peetavatesse isikutesse eelarvamusega ning seetõttu ei ole vanglaametnikud erapoolikud. Kohus nõustub ka siinkohal vastustajaga, et haldusmenetluses on üks olulisem erapooletuse tagamise viis võimalik menetleja taandamine. Kaebaja on distsiplinaarasja materjalidest nähtuvalt teadlik nii ettekande koostanud ametniku isikust (A. Kildišev) kui ka distsiplinaarmenetluse läbiviija isikust (J. Raaga) ning distsiplinaarkaristuse määraja isikust (R. Kerner). Kaebaja ei ole nimetatud isikute suhtes taandust esitanud, samuti ei ole kaebaja ei vaidemenetluses ega kohtumenetluses avaldanud, et tal oleks nimetatud isikutega mingi konflikt või vaen, mis saaks tingida kahtluse nimetatud isikute erapooletuses. Kohus leiab, et kaebaja üldsõnalised väited vanglas välja kujunenud mentaliteetidest ei ole asjakohased ega tõenda vanglaametnike erapoolikust. Seda eriti veel olukorras, kus ta distsiplinaarmenetluse käigus ise nende osalemist vaidlustanud ja nende taandamist nõudnud ei ole.
  18. Kohus leiab kokkuvõttes, et vastustaja on viinud distsiplinaarmenetluse läbi kooskõlas menetlusnormidega ning Tallinna Vangla vangistusosakonna juhataja 04.02.2011 käskkiri nr 131-d on antud kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta, vastav vorminõuetele ning vaidlustatud haldusakt on õiguspärane. Lähtudes kõigest eeltoodust ja HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata.
  19. Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas asjas tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ei esitanud taotlust oma kohtukulude väljamõistmiseks. Seega jäävad kantud menetluskulud poolte endi kanda. Daimar Liiv Kohtunik 7 8

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.