) § 36 lg 1 p 6 alusel N. Kullale relvasoetamisloa väljastamisest põhjendusega, et taotleja 3-09-2771 on kriminaalkorras karistatud isik, kelle karistusandmed pole karistusregistri seaduse (KarRS) kohaselt registrist kustutatud. 13.05.2004 otsusega karistas Tallinna Linnakohus N. Kulda (endise nimega Natalja Gordijevitš) karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 7 ja § 25 lg 2 alusel 3kuulise tingimisi vangistusega 18-kuulise katseajaga. Enne karistusandmete kustutamise tähtaja saabumust pani N. Kuld toime väärteod, mis KarRS § 26 lg 5 kohaselt katkestas karistusandmete kustutamise tähtaja kulgemise. N. Kuld esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse relvasoetamisloa väljastamisest keeldumise otsuse nr 2461 tühistamiseks ja avalduse uuesti läbivaatamiseks kohustamiseks. Samuti palus kaebaja jätta vastuolu tõttu põhiseaduse § 19 lg-ga 1 kohaldamata
lg 1 p 6 osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril füüsilisele isikule relvasoetamisloa või relvaloa väljastamise otsustamisel arvestada süüdimõistetu isikuga ja süüdimõistva kohtuotsuse sisuks olevate asjaoludega, samuti isiku karistatuse asjaoludega. PS § 19 lg 1 sätestab, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele. Kaebaja soovib soetada relva turvalisuse tagamise eesmärgil ning
Seega turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil kuulub põhiseaduse § 19 lg-s 1 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse. Kriminaalkorras karistatud isikule relva soetamisloa väljastamisest kohustuslikus korras keeldumine on ebamõõdukas abinõu teiste isikute elu ja tervise kaitsmiseks, sest süüdimõistetu isiku ja toimepandud teo sisu arvesse võttes võib selguda, et isik ei ohusta normiga kaitstavaid õigushüvesid (so inimeste elu ja tervist). Ebaõige on ka vastustaja seisukoht, et kaebajal on kehtiv karistus. KarRS § 25 lg 1 p 5 järgi kustus kaebaja kriminaalkaristus 13.11.2008. Vastustaja on KarRS § 26 lg-t 5 tõlgendanud ebaõigesti ja laiendavalt. See säte käsitleb olukorda, kus toime on pandud uus kuritegu. Hilisemad väärteokaristused kriminaalkaristuse kustumise tähtaega ei katkesta ega pikenda. Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuur palus jätta kaebuse rahuldamata. Lähtudes
RS-le § 25 lg 1 p-le 5 ja § 26 lg-le 5 ei ole tema karistusandmed karistusregistrist kustunud. Vastustajal puudub
Tallinna Halduskohus rahuldas 02.07.2010 otsusega kaebuse, tühistas Põhja Politseiprefektuuri 21.10.2009 relvasoetamisloa väljastamisest keeldumise otsuse nr 2461 ning kohustas vastustajat vaatama kaebaja taotluse uuesti läbi. Arvestades asjaolu, et seadusandja on kasutanud KarRS § 26 lg-s 5 tähtaja arvestamise reguleerimisel sõna „või“, tuleks grammatilise tõlgendamise korral karistusandmete kustumist kuritegude ja väärtegude osas pigem eraldi arvestada. Seda seisukohta toetab kaudselt
lg 1 sõnastus, millest nähtub, et loa andmist välistavate asjaoludena on toodud eraldi välja kriminaalkorras karistamine ning relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist sätestavate nõuete rikkumine väärteomenetluses või jahipidamine ilma jahitunnistuseta (p-d 6 ja 7). Samuti nähtub
§-st 36, et loa andmist ei välista mitte kõikide väärteomenetluse seadustiku (VTMS) alusel karistatavate tegude toimepanemine, vaid ainult osa neist.
lg-s 2 on sätestatud, et sama paragrahvi lg 1 p-des 6, 7, 11 ja 14 sätestatud keeld ei laiene isikule, kelle karistusandmed on kustutatud karistusregistrist KarRS kohaselt. Relvasoetamisluba taotlevad isikud peavad vastama
§-s 36 sätestatud nõuetele ja seega on vastustajal ulatuslik diskretsiooniruum ning tal on võimalik kontrollida loa andmise põhjendatust, lähtuvalt sisulistest kaalutlustest. Põhjendatuks ei saa pidada keeldumist üksnes seetõttu, et kriminaalkaristuse kustumise tähtaja kestel on pandud toime väärtegu. Kui toime oleks pandud
§-s 36 nimetatud väärtegu ja see ei ole kustunud, siis oleks see vaadeldav loa andmisest keeldumise eraldi alusena. Vaidlustatud haldusakt tuleb tühistada kaalutlusvea tõttu.
§-st 36, kuid loa andmisest ei saa keelduda nendel põhjustel, mida on nimetatud vaidlustatud haldusaktis. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES Politsei- ja Piirivalveameti Põhja Prefektuur palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta kaebuse rahuldamata. Halduskohus on KarRS § 26 lg-t 5 valesti tõlgendanud. Hetkel kehtivas sõnastuses saab osundatud sätet tõlgendada üksnes selliselt, et nii väärteo kui kuriteo eest määratud karistuse karistusandmete kustumise tähtaeg katkeb, kui isik paneb enne karistusandmete kustumise tähtaja möödumist toime uue väärteo või kuriteo. Kehtiv seadus ei võimalda anda tõlgendust, mille kohaselt katkeb kuriteo eest määratud karistuse kustumise tähtaeg üksnes juhul, kui toime pannakse uus kuritegu, katkemist ei toimuks aga väärteo eest karistamisel. Normi mõte on selles, et isik loetakse karistatust mitte omavaks, kui ta pärast karistuse ärakandmist käitub seaduses sätestatud tähtaja jooksul õiguskuulekalt. Kui isik paneb aga toime uue süüteo, siis on selge, et ta ei ole muutunud õiguskuulekaks ning puudub põhjus tema karistatuse kustutamiseks. Arvestades seda, et kuriteo ja väärteo vahe on sageli õhkõrn, ei oleks ka loogiline, et väärteo toimepanemisel ei ole mingisugust mõju kuriteo eest määratud karistuse kustumisele. Nõustuda ei saa ka kohtu seisukohaga, nagu oleks vastustajal olnud relvasoetamisloa väljastamisel ulatuslik diskretsiooniruum ning keelduda ei oleks tohtinud üksnes seetõttu, et kriminaalkaristuse kustumise tähtaja kestel on isik toime pannud ja karistatud väärteo eest.
lg 1 p 6 sätestab üheselt ja ainuvõimalikult mõistetavalt, et relvasoetamisluba ei väljastata füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Kuivõrd kaebaja oli kriminaalkorras karistatud, siis ei olnud vastustajal mingisugust võimalust kaaluda ja hinnata kaebajale relvasoetamisloa väljastamise võimalikkust. Seda keelas otseselt kehtiv seadus. KarRS § 26 lg 5 kehtib alates 01.09.2002 ning sellest ajast on karistatuse arvestamisel karistusregister lähtunud vastustaja poolt esitatud tõlgendusest. N. Kuld palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, halduskohtu otsuse muutmata ja menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja nõustub halduskohtu seisukoha ja põhjendustega KarRS § 25 lg 1 p 5 ja § 26 lg 5 tõlgendamise ja kohaldamise osas. Ebaõige halduspraktika seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel ning vastustaja mittenõustumine kohtu seisukohtadega ei tähenda, et halduskohtu seisukohad valed oleks. Kui aga nõustuda vastustaja poolt KarRS viidatud sätetele antud tõlgendusega ja arvamusega, et kaebaja on
lg 1 p-s 6 nimetatud isik, siis palub kaebaja halduskohtu otsust mitte muuta, kuid vastuolu tõttu põhiseaduse § 19 lg-ga 1 jätta
lg 1 p 6 kohaldamata osas, milles see ei võimalda politseiprefektuuril füüsilisele isikule relvasoetamisloa või relvaloa väljastamisest keeldumisel arvestada süüdismõistetu isikuga ja süüdimõistva kohtuotsuse sisuks olevate asjaoludega, samuti karistatuse asjaoludega. Tegemist on asjasse puutuva normiga, kuna just selle sätte alusel jättis vastustaja kaebaja taotluse rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Kaebajale keelduti relvasoetamisloa väljastamisest
lg 1 p 6 alusel, mille kohaselt ei anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on kriminaalkorras karistatud.
RS kohaselt. Viidatud sätetest järelduvalt isikut loetakse kriminaalkorras karistatuks ja õigust saada soetamisluba ja relva luba piiratakse üksnes ajal, mil isiku karistusandmed on karistusregistris. 3
lg 1 p 6, mis keelab anda soetamisluba ja relva luba kriminaalkorras karistatud füüsilisele isikule, on asjassepuutuv norm ja halduskohtu teistsugune seisukoht on ekslik.
lõike 1 p 3 kohaselt võib füüsiline isik relva soetada, omada ja vallata enese ja vara kaitseks, so turvalisuse tagamiseks. Viidatud sättes toodud eesmärgil, so enese ja vara kaitseks, kaebaja püstoli soetamisluba/relvaluba taotleski. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et kuigi põhiseaduses ei nimetata õigust soetada või omada relva igaühe põhiõigusena, võib see õigus olla hõlmatud PS § 19 lg-s 1 nimetatud õigusega vabale eneseteostusele (vt RKPJK 06.10.2000 otsus nr 4-4-1-9-00, p 12, 3-4-1-10-10 p 11). Oma hilisemates lahendites (nt 26.03.2009 otsuse nr 3-4-1-16-08 p 24) on Riigikohus märkinud ka seda, et kuigi turvalisuse tagamine ei eelda alati relva kasutamist, on relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara kaitsmise üks lubatud viise. Seega kuulub turvalisuse tagamine enese ja vara kaitse eesmärgil PS § 19 lõikes 1 sätestatud üldise vabaduspõhiõiguse kaitsealasse. Nagu eelpool märgitud, on kaebaja kriminaalkorras karistatud isik ning vaidlusaluse otsuse tegemise ajal polnud tema karistusandmed karistusregistrist KarRS kohaselt kustutatud.
lg 1 p-st 6 ja lg 2 koosmõjust järelduvalt viidatud asjaolude tuvastamisel keeldutakse soetamisloa/relvaloa väljastamisest. Säte selgesõnaliselt diskretsiooni teostamist ette ei näe ning kaebuse põhjendustest järeldub, et kaebaja arvates loa väljastaja poolt kaalutlusotsuse tegemise võimaluse puudumine on põhiseadusevastane ning kaebajale relvasoetamisloa väljastamisest automaatne keeldumine ei ole mõõdukas üldise vabadusõiguse piirang. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-11-03 p-s 43 märkinud järgmist: „Kaalutlusõigust on täitevvõimul vaja selleks, et tagada proportsionaalsuse põhimõtte rakendamine. Kaalutlusõigus pole eesmärk omaette. Otsustus võib olla proportsionaalne ka siis, kui seadus pole kaalutlusõigust sätestanud. Ka regulatsioon, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib rakendamisel anda proportsionaalse tulemuse. Seadusandjal on õigus kehtestada regulatsioon, mis ei võimalda diskretsiooni. Loomulikult peab seadusandja diskretsiooni mittevõimaldava regulatsiooni kehtestamisel kaaluma seda, kas regulatsioon on proportsionaalne“. Asjas nr 3-4-1-2-05 on Riigikohus välja toonud, et meedet ei saa ebaproportsionaalseks pidada üksnes menetleja kaalutlusõiguse puudumise tõttu ning 4
Piirangu kehtestamine tuleneb vajadusest vältida olukorda, et isik, kes ei ole temast endast johtuvatel põhjustel riigi jaoks usaldusväärne, omandaks tulirelva ja ohustaks veelgi ühiskonna turvalisust, sh ka kaaskodanike elu ja tervist ja avalikku korda. Kuigi relvaga turvalisuse tagamine on lubatav enese ja vara kaitsmise viis, ei eelda turvalisuse tagamine siiski alati relva kasutamist. Asja materjalidest järelduvalt taotles kaebaja soetamisluba/relvaluba esmakordselt. Kaebuses ei ole soetamisloa/relvaloa taotlemist tingivaid asjaolusid selgitatud ega lubade taotlemise vajadust põhistatud. Kohtu nõudekirjale selgitada, mida kaebaja enese ja vara kaitsmise all täpsemalt silmas peab, millised ohud kaebajat ja tema vara ähvardavad ja miks tema turvalisuse tagamiseks tulirelv ilmtingimata vajalik on, jättis kaebaja vastamata. Väites, et vaidlusaluse sättega kehtestatud vaba eneseteostuse piirang ei ole mõõdukas abinõu, sest ei võimalda kuriteo liiki/raskust ja süüdimõistetu isikut arvestada, ei ole kaebaja näidanud, milliseid tema isikuomadusi ja tema poolt toimepandud õigusvastase teo asjaolusid oleks vastustaja kaalutlusõiguse korral arvestada ja kaebaja relva käitlemiseks sobivaks tunnistada saanud. Kaebajale soetamisloa/relvaloa andmisest keeldumine pole ka absoluutne, vaid see on seotud karistusandmete kustutamisega teatud tähtaja jooksul, mille pikkus sõltub nii tema poolt toimepandud kuriteost (vargus) kui ka tema enda käitumisest pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist. Eeltoodu alusel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse ja teeb asjas uue otsuse, millega jätab N. Kulla kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Kuna ringkonnakohus rahuldab vastustaja apellatsioonkaebuse, tuleb kaebajalt vastustaja kasuks välja mõista viimase poolt asjas kantud menetluskulu, mis kuludokumentide järgi koosnevad apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõivust summas 250 kr (15,97 eurot). Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.