← Eesti

2-10-35558/33

Obsah (6)§ 792§ 113§ 208§ 82§ 95§ 94

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2011. a., Tallinn Tsiviil

) § 211) kruusa üleandmise kohta ja allkirjad saadu vastuvõtmise kohta, siis ainult jumal teab, palju, kuhu ja kellele veeti.

§ 792järgi vastutab vedaja veose kaotsimineku eest. Hagejal on tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 230 järgi kohustus tõendada, et ta on hagis nõutud mahus kruusa kostjale üle andnud. Kuna hageja pole tõendanud 259, 5 tonni kruusa müümist ja üleandmist kostjale, tuleb jätta hagi rahuldamata. Rahuldamata tuleb jätta ka viiviste nõue, kuna hagejal puudub viiviste nõudmiseks alus. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ulatuses, milles hagi jäeti rahuldamata, ja uue otsusega hagi täielikult rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Otsus on osaliselt põhjendusteta ja põhineb oletustel ning kohus on jätnud täitmata selgitamis- ja väljaselgitamiskohustuse. Kohus on jätnud selgitamata, et hageja peaks mingeid asjaolusid lisaks tõendama ning on käsitlenud kostja selgitusi samaväärsena tunnistaja ütlustega. Hageja oli seisukohal, et ta on esitanud kõik vajalikud dokumentaalsed tõendid ning tõendanud hagi aluseks olevaid asjaolusid tunnistaja ütlustega. Maakohus pidi aru saama, et hageja on tõenduslikku olukorda hinnanud selliselt, et on esitanud kõik vajalikud tõendid. Hageja hinnangul oleks kohus pidanud teavitama, et kavatseb lähtuda oletustest ning käsitleb kostja esindaja väiteid samaväärselt tunnistaja ütlustega. Kohus võrdles poolte seisukohti 4

(8)veetud kruusakoormate kohta ning luges tõendatuks vaid veod, kus tunnistaja ütlused ja kostja väited ühinevad. Seega on kohus käsitlenud võrdsena kostja esindaja väiteid ning tunnistaja ütlusi, jättes selgitamata, miks ta ei lähtunud tõendist - tunnistaja ütlusest. Kostja esindaja selgitused ei ole tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 229 lg. 2 kohaselt tsiviilmenetluses tõendiks. Seega on kohus ilmselgelt tõendeid valesti hinnanud ning jätnud sellise tõendite hindamise põhjendamata. Maakohtu hinnangul ei ole kostja arvet aktsepteerinud ning osaline tasumine selgitusega „osaline“ ei tähenda tingimata arvega nõustumist. Kohus on aga jätnud tähelepanuta, et kostja ise loeb arvel sätestatud tingimusi endale siduvaks. Kohus on jätnud sisuliselt käsitlemata viivisenõude ning kohtuotsuse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, miks puudub hagejal alus viivise nõudmiseks. Isegi viivise kohaldamises eraldi kokkuleppe puudumisel on hagejal õigus nõuda viivist vastavalt

§ 113lõikele 1.

Hageja võib ainult oletada, millistel põhjustel jättis kohus viivisenõude rahuldamata, kuigi põhinõue osaliselt rahuldati. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kostja tasus

  1. detsembri
  2. a. arvest nr. 253 maksetähtajaga 14 päeva 52.197, 83 krooni alles
  3. juulil
  4. a. Seega on kostja olnud viivituses olenemata osast, milles hagi jäeti rahuldamata, põhinõude summas 52.197, 83 krooni, millele lisandub õigeksvõetud osa summas 7380 krooni. Seega saab viivitusintressi arvestada summalt 59.577, 83 krooni vastavalt viivitatud ajavahemikele. Seadusest ei tulene kohustust, et viivisenõude esitamiseks tuleb koostada arve. Vastustaja seisukoht Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada osas, millega viivisenõue jäeti rahuldamata, viivisenõue tuleb osaliselt rahuldada, mõistes kostjalt hageja kasuks välja viivise 1646, 70 krooni. Ostuhinna tasumist puudutavas osas on maakohtu otsuse lõppjäreldus õige ja tuleb jätta muutmata, küll tuleb muuta otsuse põhjendust, tehes otsuse ringkonnakohtu otsuse põhjendusel. Menetluskulud tuleb ümber jaotada, jättes hageja kanda 88, 7% ja kostja kanda 11, 3% menetluskuludest. Pooled ei vaidle selle üle, et OÜ Tee&Maa ning kostja sõlmisid
  5. a. detsembris suulise müügilepingu, mille kohaselt hageja kohustus müüma kostjale purustatud kruusa ja seda laadima, kostja aga kohustus hagejale selle eest tasuma. Müüdava kruusa kogustes kokku ei lepitud. Kruusa üleandmine toimus
  6. a. detsembris Kõrsa karjääris, kust kostja vedas kruusa välja oma transpordiga. Müüja esitas kostjale
  7. detsembri
  8. a. arve nr. 253 kogusummas 92.197, 83 krooni (koos käibemaksuga 18%). Arvele märgitu kohaselt on see esitatud 746, 4 tonni purustatud kruusa (koos laadimisega) eest hinnaga 100 krooni (käibemaksuta) tonn ja 46, 7 tonni kruusa eest (koos laadimisega) hinnaga 75 krooni tonn; arve maksetähtaeg on 14 päeva ja viivis 0, 5% iga viivitatud päeva eest viivisarve esitamisel (tl. 6). Arvest tasus kostja
  9. juulil
  10. a. 52.197, 83 krooni, tasumata on 40.000 krooni.
  11. märtsil
  12. a. loovutas OÜ Tee&Maa oma müügilepingust tulenevad nõuded hagejale ning teatas sellest kostjale (tl. 7). Hagis taotleb hageja kostjalt tasumata ostuhinna 40.000 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 39.999 krooni. Hagi lisaks oleva viivisearvestuse kohaselt on hageja viivist arvestanud ajavahemiku eest
  13. jaanuarist
  14. a. kuni
  15. juulini
  16. a. (920 viivitatud päeva eest) 0, 5% suuruses määras 40.000-st kroonist päevas ning on siis vähendanud viivisesummat 39.999 kroonini (tl. 9). Kostja võttis hagi osaliselt – põhisumma 7380, 37 krooni ulatuses – õigeks ning selles osas rahuldas maakohus õigesti hagi kostja õigeksvõtust tulenevalt. Ülejäänud põhisumma osas kostja hagi ei tunnistanud, väites, 5

(8)et ei ole hagejalt kruusa tema poolt märgitud ulatuses saanud; kostja väitel sai ta hagejalt purustatud kruusa hinnaga 100 krooni tonnist kokku 504, 9 tonni maksumusega 59.578, 20 krooni (koos käibemaksuga), millest seni tasumata on 7380, 37 krooni suurune osa, milles kostja hagi tunnistab. Viivisenõude osas kostja hagi ei tunnistanud. Seega vaidlevad pooled eelkõige selle üle, millises ulatuses andis müüja kostjale üle purustatud kruusa ning kas kostjal on kohustus lisaks tema poolt õigeksvõetud summale hagejale kruusa eest veel midagi tasuda.

§ 208lg.

1 kohaselt kohustub asja müügilepinguga müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmsitatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Nii oli lepingu poolte vahelise müügilepingu järgi müüja põhikohustuseks anda kostjale üle purustatud kruusa ühes laadimisega, tehes võimalikuks kruusa omandi ülemineku, kostja põhikohustuseks oli aga tasuda kruusa (ja laadimise) eest ning võtta müüdud kruus vastu. Kumbki pool ei ole tuginenud sellele, nagu oleksid müügilepingu pooled lepingu sõlmimisel leppinud kokku ostuhinna tasumise täpse aja. Seega tuleb kooskõlas

§ 82

lõikega 5 lähtuda sellest, et kostja ostuhinna tasumise kohustuse eelduseks oli müüjapoolne kohustuse täitmine: müüja sai nõuda kostjalt ostuhinna tasumist alates ajahetkest, mil ta oli purustatud kruusa kostjale üle andnud. Hageja nõue põhineb asjaolul, et müüja on kostjale kruusa väidetud ulatuses üle andnud, kooskõlas TsMS § 230 lõikega 1 peab hageja oma seda hagi aluseks olevat asjaolu tõendama. Hageja väitel mingeid kirjalikke dokumente kruusa üleandmise kohta ei koostatud. Oma müügieseme üleandmist puudutavate väidete tõendamiseks on hageja palunud tunnistajana üle kuulata müüja juhatuse liikme Vahur Otsmanni (tl. 58) ning esitanud tema käsikirjalised mustandmärkmed ajavahemikul

  1. kuni
  2. detsembrini
  3. a. karjääris toimunud kruusa laadimiste kohta (tl. 53 – 56). Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt osundatud tõendid ei ole piisavad, et tuvastada müüja poolt kostjale hagis väidetud kogustes kruusa üleandmine. Nii ei saa otsust ainuüksi hagejale nõude loovutanud müüja juhatuse liikme Vahur Otsmanni ütlustele rajada juba ainuüksi sellest tulenevalt, et nimetatu on ilmselgelt huvitatud asja lahendamisest hageja kasuks, tema ütlusteta ei ole aga ka tema mustandmärkmetel tähendust. Pealegi ei esitatud laadimise käigus tunnistaja märkmeid kostjale ning ainuüksi tunnistajast sõltus see, mida ta oma märkmetes kajastas. Samas oleks kostjal vastavalt

§ 95lg.

1 lausele 1 olnud kohustus anda müüjale tõend müüdud kruusa vastuvõtmise kohta, kui müüja oleks niisugust tõendit nõudnud. Nii peab võlausaldaja

§ 95lg.

1 lause 1 kohaselt kohustuse täitmise vastuvõtmisel andma võlgnikule tema nõudel kohustuse täitmise vastuvõtmise kohta kirjaliku tõendi (täitmise kviitung). Niisugust tõendit ei ole müüja kostjalt nõudnud, selle nõudmata jätmine on temast sõltuv asjaolu, mis iseenesest ei tohiks tuua kaasa negatiivseid tagajärgi vastaspoolele. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et müüja poolt esitatud arve on kostja kätte saanud ja osaliselt tasunud. Kostja ei ole vaidlustanud ka arvel märgitud purustatud kruusa hinda 100 krooni tonnist. Kolleegium ei nõustu aga hageja käsitlusega, nagu saaks kostja poolt arve osalist tasumist pidada arves märgituga täielikuks nõustumiseks, sest hageja ei ole tõendanud, nagu oleks kostja teinud tahteavaldusi, millest nähtuks nõustumine arvel märgitud kaubakogustega. Eespooltoodud põhjendusel ei ole taolise tahteavalduse tõendamiseks piisav tunnistaja Vahur Otsmanni kinnitus, et telefoni teel kostja arvel märgitud kaubakogustele vastu ei vaielnud. Viivisenõude saab rahuldada samuti osaliselt, 1646, 70 krooni ulatuses. Viivisenõude alusena on hageja tuginenud müüja ja kostja vahelisele viivisekokkuleppele, kusjuures taolise kokkuleppe peab hageja sõlmituks tulenevalt sellest, et viivisemäära 0, 5% oli hageja märkinud arvele nr. 253, millest kostja oli osa tasunud; hageja arvates järeldub kostja poolt arve osalisest tasumisest kostja nõustumine kõigega, mis arvele 6

(8)märgitud, sealhulgas viivisemääraga. Kolleegium hageja seisukohaga ei nõustu. Hageja ei ole tuginenud sellele, nagu oleksid müüja ja kostja müügilepingu sõlmimisel viivisemääras või selle tasumise tingimustes kokku leppinud. Pooled võivad küll ka pärast müügilepingu sõlmimist lepingutingimusi muuta, sealhulgas viivisemääras kokku leppida, niisugust kokkulepet ei saa aga lugeda sõlmituks üksnes sellest tulenevalt, et arve on kostjani jõudnud ja kostja on sellest osa tasunud. Selleks, et arvel näidatud tingimused muutuksid lepingupoolte kokkuleppe osaks, peaks olema arvel selgelt näidatud, et soovitakse kokku leppida seni kokku leppimata tingimustes, kostja käitumisest peaks aga selgelt nähtuma, et ta on nende tingimustega nõustunud. Asjaolu, et kostja tasus osa arvel märgitud ostuhinnast, ei võimalda järeldada, et kostja on nõustunud ühtlasi viivise kohta käivate tingimustega. Ka kohtumenetluses kostja poolt tehtud tahteavaldustest, mille kohaselt kostja on hagile esitatud vastuses viivisenõudele täies ulatuses vastu vaielnud (tl. 36) ning on ka istungil kinnitanud, et ta ei ole arvele märgituga täielikult nõustunud (tl. 68), ei saa teha teistsugust järeldust. Et ainuüksi kostjale edastatud arvele viivisemäära märkimisest lepingupoolte sellekohase kokkuleppe sõlmituks lugemiseks ei piisa, on leidnud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-14409 (punkt 11), kostja aga ei ole teinud tegusid (näiteks viivise osaline tasumine vmt.), mis võiksid anda alust järeldusele, et ta on kaudse tahteavaldusega arvele märgitud viivisemääraga nõustunud. Nii ei ole hagejal alust nõuda kostjalt viivist lepingu alusel.

§ 113lg.

1 lausete 1 ja 2 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni; viivise määraks loetakse sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas.

§ 94lg.

1 kohaselt, kui kohustuselt tuleb vastavalt seadusele või lepingule tasuda intressi, on intressimääraks poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatisoonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

  1. jaanuari ja
  2. juulit, kui seaduses või lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eespool tuvastas kolleegium, et kostja on jätnud hagejale ostuhinnast tasumata 7380, 37 krooni, selles osas rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest on hageja õigustatud nõudma kostjalt seadusjärgset viivist. Viivist on hageja hagiavaldusele lisatud arvestuse kohaselt nõudnud alates
  3. jaanuarist
  4. a. ning et vaidlust ei ole, et selleks ajaks oli kostjale müügilepingu alusel müüdud kruus üle antud, siis oli selleks ajaks müügihinna nõue sissenõutavaks muutunud ja seaduses sätestatud viivist tuleb põhinõudelt 7380, 37 krooni arvestada alates sellest ajast. Viivisenõude on hageja esitanud
  5. juuli
  6. a. seisuga ja et selleks ajaks ei olnud kostja hageja põhinõuet rahuldanud, tuleb viivist arvestada selle ajahetkeni (s. o.
  7. juuli kaasaarvatud). Arvestades

§ 94

lõikes 1 märgitud intressimäära, olid

§ 113lg.

1 lauses 2 märgitud viivisemäärad järgmised: ajavahemikul

  1. jaanuarist kuni
  2. juunini
  3. a. 11% aastas, ajavahemikul
  4. juulist kuni
  5. detsembrini
  6. a. 9, 5% aastas ning ajavahemikul
  7. jaanuarist
  8. a. kuni
  9. juulini
  10. a. 8% aastas. Arvestades rahuldatud põhinõude osa ja viivitatud ajavahemikke, on seadusjärgne viivis ajavahemikul
  11. jaanuarist kuni
  12. juunini
  13. a. viivitatud 171 päeva eest 379, 30 krooni (7380, 37 x 0, 11 : 366 x 171), ajavahemikul
  14. juulist kuni
  15. detsembrini
  16. a. viivitatud 184 päeva eest 353, 45 krooni (7380, 37 x 0, 095 : 365 x 184) ja ajavahemikul
  17. juulist
  18. a. kuni
  19. juulini
  20. a. viivitatud 565 päeva eest 913, 95 krooni (7380, 37 x 0, 08 : 365 x 565), seega kõik kokku 1646, 70 krooni ehk kehtivas vääringus 105, 24 eurot. Selles osas tulebki hageja viivisenõue rahuldada. Et hageja ei ole esitanud hagi kostjalt viivise saamiseks 52.197, 83 krooni tasumisega viivitamise eest ajavahemikul
  21. jaanuarist
  22. a. kuni
  23. juulini
  24. a., siis on õigustamatu apellatsioonkaebuses esitatud etteheide maakohtule selle kohta, nagu oleks 7

(8)maakohus jätnud selle nõude alusetult rahuldamata. Nii ei või kohus TsMS § 439 kohaselt otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Nii maakohtu kui apellatsioonimenetluse menetluskuludest tuleb jätta hageja kanda 88, 7% ja kostja kanda 11, 3%. Et hageja esitas hagis rahalise nõude 79.999 krooni, millest rahuldati nõue 9.027, 07 krooni, siis rahuldati hageja nõudest 11, 3%. TsMS § 163 lg. 1 alusel tuleb menetluskulud jaotada poolte vahel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Margo Klaar Ele Liiv Malle Seppik 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.