3-11-70/25

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-70 Haldusasi S.S.u kaebus Sisekaitseakadeemia Politseija piirivalvekolledži direktori
2. novembri 2010 käskkirja nr 6.2-21/79 tühistamise nõudes. Asja läbivaatamise viis Kohtuistungil
3. aprillil 2011 Menetlusosalised Kaebuse esitaja: S.S. Esindaja: Heidi Rajamäe Vastustaja: Sisekaitseakadeemia Esindaja: Sirje Asu RESOLUTSIOON
4. Rahuldada S.S.u kaebus osaliselt.
5. Tühistada Sisekaitseakadeemia Politsei- ja piirivalvekolledži direktori
6. novembri 2010 käskkirja nr 6.2-21/79 punkt 2 (põhistipendiumi maksmise peatamine üheks kuuks).
7. Muus osas jätta kaebus rahuldamata
8. Mõista Sisekaitseakadeemialt S.S.u kasuks välja menetluskulu 61 (kuuskümmend üks) eurot ja 51 senti. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6). VAIDLUSTATUD HALDUSAKT
9. Sisekaitseakadeemia Politsei- ja piirivalvekolledži direktori
10. novembri 2010 käskkirjaga nr 6.221/79 määrati Sisekaitseakadeemia Politsei- ja piirivalvekolledži õpperühma BS070 kadett S.S.ule distsiplinaarkaristusena märkus ning otsustati, et S.S. kaotab üheks kuuks õiguse põhistipendiumile. 1 Käskkirja kohaselt seisnes S.S.u distsiplinaarsüütegu selles, et ta ei osalenud
11. oktoobril 2010 Põhja prefektuuri poolt korraldatud AMOK õppusel, millest osavõtt oli kolledži direktori poolt antud korralduse kohaselt kohustuslik, olles eelnevalt,
12. septembril 2009 samuti põhjuseta puudunud õppetöölt. Käskkirja kohaselt oli tegemist Sisekaitseakadeemia nõukogu
13. juuli 2010 otsusega nr 1.1-6/25 kinnitatud Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja punktis 193.1 sätestatud distsiplinaarsüüteoga. KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
14. S.S. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Sisekaitseakadeemia Politsei- ja piirivalvekolledži direktori
15. novembri 2010.a käskkirja nr 6.2-21/79 tühistamist. Kaebuse esitaja taotles samuti, et kohus tühistaks Sisekaitseakadeemia rektori
16. oktoobri 2009 käskkirja nr 6.15/331 kaebuse esitajat puudutavas osas, ent selle taotluse osas lõpetas kohus
17. märtsi 2011 määrusega menetluse halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 12 lg 3 alusel. Sama määrusega tagastas kohus HkMS § 11 lg 31 p 5 alusel alternatiivselt esitatud taotluse Sisekaitseakadeemia rektori
18. oktoobri 2009 käskkirja nr 6.1-5/331 õigusvastasuse tuvastamiseks. Seetõttu ei kuulu kaks viimatinimetatud taotlust käesoleva kohtuotsusega lahendamisele ning kohus lahendab kaebuse Sisekaitseakadeemia Politsei- ja piirivalvekolledži direktori
19. novembri 2010 käskkirja nr 6.2-21/79 tühistamise nõude osas.
20. Esiteks on kaebuse esitaja seisukohal, et vaidlusaluse käskkirja andmiseks puudub seadusest tulenev volitusnorm, kuivõrd üheski õigusaktis, sealhulgas rakenduskõrgkoolide seaduses ei nähta Sisekaitseakadeemiale ette õigust määrata üliõpilasele distsiplinaarkaristusi. Samas leiab kaebuse esitaja, et Sisekaitseakadeemia, selle nõukogu või muu organi poolt välja antud määrused ei saa olla kaevatava haldusakti väljaandmise aluseks.
21. Kaebuse esitaja on seisukohal, et stipendiumi vähendamine on õigusvastane, kuna kaebuse esitajale ei teatatud enne puudumist, et tema poolt esitatud puudumise põhjust loetakse mittemõjuvaks. Ka leiab kaebuse esitaja, et teda on koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste üliõpilastega, kelle sarnased puudumised on loetud põhjendatuteks. Samuti toob kaebuse esitaja välja, et
22. oktoobril 2010 puudus ta õppuselt, mitte aga õppetöölt. Kaebuse esitaja leiab, et käskkirjas pole kaalutud stipendiumi maksmise peatamist ega arvestatud kaebuse esitaja head õppeedukust. Kaebuse esitaja viitab Siseministri määruse „Sisekaitseakadeemia üliõpilasele, kadetile ja õpilasele makstava stipendiumi suurus, maksmise tingimused ja kord“ § 3 lõigetele 4 ja 5 ning Sisekaitseakadeemia Õppekorralduse eeskirja punktidele 73 ja 151 ja 152 ja 153 ja
24. Kaebuse esitaja selgitab samas, et
25. oktoobril 2010 õppuselt puudumise põhjuseks oli asjaolu, et kaebuse esitaja oli koju kutsunud santehnikud ning ta pidi viibima kodus, arvestades seda, et nimetatud päeval ei pidanuks õppetööd üldse toimuma, ent alles umbes 5-6 päeva enne sai kaebuse esitaja teada õppusest ning taotles viivitamatult põhjusega puudumist. Kaebuse esitaja väitel ei teatatud talle, et puudumine loetakse põhjusetuks. Kaebuse esitaja heidab vaidlustatud käskkirjale ette, et selles ei ole kaalutud määratud karistuse proportsionaalsust. Samuti rõhutab kaebuse esitaja, et tema poolt toime pandud rikkumist ei saa käsitada korduva rikkumisena, kuna varasemast puudumisest on möödunud aeg, mille jooksul distsiplinaarkaristus kustub. VASTUSTAJA SEISUKOHT
26. Sisekaitseakadeemia peab S.S.u kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja selgitab, et
27. oktoobril 2010 kell 08.30 toimus rivistus, kus SKA Politsei- ja piirivalvekolledži üleminspektor Jaan Varter teavitas õpperühmade BS080 ja BS070 kadette, et
28. oktoobril 2010 toimub Põhja Prefektuuri poolt korraldatav AMOK õppus, millest osavõtt on vastavalt SKA Politsei- ja piirivalvekolledži direktori poolt antud korraldusele kohustuslik ning antud 2 rivistusel viibis ka üliõpilane S.S.. Vastustaja väitel ei olnud esialgses tunniplaanis õppuste toimumist märgitud, kuna seda korraldas Põhja Prefektuur ja õppuste täpne toimumise aeg sõltus korraldavast asutusest. Vastustaja märgib, et S.S. esitas
29. detsembril 2010 ettekande AMOK õppuselt puudumise kohta, tuues puudumise põhjuseks köögi ja vannitoa segistite vahetuse, milles ta oli kokkuleppe sõlminud oktoobri esimesel poolel. Vastustaja viitab aga ÕKE punktidele 152 ja 154 ning märgib, et S.S. kirjalikku ettekannet enne puudumist kolledži direktorile ei esitanud ning seega puudus kolledži direktoril enne puudumist võimalus hinnata, kas tegu oli mõjuvate põhjustega või mitte. Samas leiab vastustaja, et tegemist ei saanud olla oluliste edasilükkamatute põhjustega, mille puhul ei olnud võimalik eelnevat kirjalikku luba puudumiseks taotleda. Vastustaja hinnangul tuleb põhjuseta puudumisena käsitada ka puudumist õppetöölt
30. septembril 2009, kuivõrd kaebuse esitajale ei olnud selleks antud kirjalikku luba.
31. Vastustaja viitab Sisekaitseakadeemia nõukogu
32. juuli 2010 otsusega nr 1.1-6/25 kinnitatud „Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirja“ punktile 147, mille kohaselt ei ole välistatud tunniplaani muutmine. Vastustaja selgitab samuti, et Vabariigi Valitsuse
33. detsembri 2008 määruse nr 178 „Kõrgharidusstandard“ § 5 lõigetest 1 ja 2 ja õppekorralduse eeskirjast tulenevalt on alusetu kaebuse esitaja väide, et kuna ta puudus õppuselt ning õppuse puhul ei ole tegemist õppetööga, siis ei saa distsiplinaarkaristust määrata.
34. Mis puudutab karistuse proportsionaalsust, siis viitab vastustaja ÕKE punktile 194, mille kohaselt on distsiplinaarkaristusteks märkus, noomitus ja eksmatrikuleerimine, mis tähendab, et märkus on leebeim karistus. Vastustaja leiab, et antud juhul on karistuse määramisel arvestatud, et tegu on korduva mõjuva põhjuseta puudumisega, mistõttu muude mõjutusvahenditega ei ole võimalik soovitud eesmärki saavutada ning peeti vajalikuks rakendada stipendiumi õigusest ilmajäämist üheks kuuks. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
35. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et S.S.u kaebus tuleb rahuldada üksnes osaliselt. Kaebuse esitajale distsiplinaarsüüteo eest karistuse (märkuse) kohaldamine on iseenesest põhjendatud, küll aga peab kohus põhjendamatuks ning asjaolusid arvestades ilmselt ülemääraseks kaebuse esitajale põhistipendiumi maksmise peatamist üheks kuuks.
36. Esiteks ei nõustu kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et Sisekaitseakadeemia üliõpilasele taolise distsiplinaarkaristuse määramiseks puudub üldse õiguslik alus seaduses sisalduva vastava volitusnormi puudumise tõttu. Üldine volitus, mis annab Sisekaitseakadeemiale aluse kehtestada oma liikmeskonnale siduvaid õigusnorme, tuleneb Eesti Vabariigi haridusseaduse § 29 lõikest 2, mille kohaselt on haridusasutused õpetamise ja kasvatamise korraldamisel ning raha ja vara kasutamisel õigusaktides kehtestatud piires iseseisvad. Sellest sättest tuleneb haridusasutuse, milleks sama seaduse § 3 lg 2 kohaselt on ka rakenduskõrgkoolid, üldine õigus enda sisemisele isekorraldusõigusele. Üliõpilasele distsiplinaarkaristuse määramine ei ole haldustegevus, mis vajaks täpsemat ja seaduses sõnaselgelt väljendatud volitusnormi. Liiatigi on rakenduskõrgkooli üliõpilase kohustus täita rakenduskõrgkooli isekorraldusõiguse alusel antud õigusaktidest tulenevaid kohustusi ning kanda selle eest ettenähtud vastutust ka rakenduskõrgkooli seaduse (RakS) § 24 lõikest
37. Sisekaitseakadeemia üliõpilaste distsiplinaarvastutuse alused on kehtestatud Sisekaitseakadeemia nõukogu
38. juuli 2010 otsusega nr 1.1-6/25 kinnitatud Sisekaitseakadeemia õppekorralduse eeskirjas (edaspidi ÕKE). Pädevusnorm sellise õigusakti kinnitamiseks tuleneb RakS § 9 lg 4 punktist 6 ning Vabariigi Valitsuse
39. jaanuari 2010 määruse nr 12 „Sisekaitseakadeemia põhimäärus“ (edaspidi SKA PM) § 9 punktist
40. 3
41. ÕKE p. 193.1 kohaselt on distsiplinaarsüüteoks akadeemia sisestest õigusaktidest tuleneva kohustuse rikkumine. Kohustuseks, mille rikkumist S.S.ule vaidlusaluses käskkirjas ette heidetakse, on üliõpilase kohustus võtta osa õppetööst. ÕKE p. 149 kohaselt on päevases õppevormis õppival üliõpilasel õppetööst osavõtt kohustuslik. Samas on sätestatud, et korduval mõjuva põhjuseta õppetöölt puudumisel võib määrata talle distsiplinaarkaristuse. Karistuse õiguspärasuse hindamiseks tuleb esmalt seega tuvastada, kas kaebuse esitaja oli karistuse määramise ajaks korduvalt mõjuva põhjuseta õppetöölt puudunud. Vaidlusaluse käskkirja kohaselt puudus S.S. mõjuva põhjuseta õppetöölt kahel korral:
42. septembril 2009, olles eelnevalt esitanud sellekohase avalduse, mis aga ei saanud piirivalvekolledži direktori heakskiitu ning
43. oktoobril
44. Kohus märgib esiteks, et asjakohane ei ole kaebuse esitaja seisukoht, et vaidlusaluse distsiplinaarkaristuse määramise ajaks oli esimesena nimetatud puudumisest möödunud üle aasta, misjärel distsiplinaarkaristus kustub. Nimelt ei nähtu, et S.S.ule oleks
45. septembril 2009 aset leidnud õppetööst puudumise eest määratud distsiplinaarkaristus. Ka vaidlustatud käskkirjas on sõnaselgelt kirjas, et üliõpilasel varasemad distsiplinaarkaristused puuduvad. Samuti ei ole ÕKE punktis 149 sätestatud distsiplinaarsüüteo koosseisuliseks elemendiks varasem karistatus põhjuseta õppetöölt puudumise eest, vaid üksnes asjaolu, et tuvastatud on õppetööst korduv puudumine. Selle koosseisu puhul ei ole piiritletud, millise perioodi jooksul peab see korduvus aset leidnud olema, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et distsiplinaarsüüteo koosseis on täidetud kui üliõpilane teist korda stuudiumi jooksul õppetööst mõjuva põhjuseta puudub.
47. septembril 2009 reguleeris Sisekaitseakadeemia õppekorraldust Sisekaitseakadeemia nõukogu
48. augusti 2009 otsusega nr 1.1-6/31 kinnitatud õppekorralduse eeskiri (edaspidi ÕKE 2009), mille punktis 133 sätestati, et üliõpilane võib mõjuval põhjusel kontakttundidest puududa kolledži direktori eelneval kirjalikul loal. Samas sätestati, et haigestunud või muul olulisel edasilükkamatul põhjusel puuduv üliõpilane teavitab kolledžit puudumisest ja selle põhjusest esimesel võimalusel ning haigestumise korral esitab õppetööle naasmisel arstitõendi. Viidatud sättest tuleneb, et üldjuhul on puudumine õigustatud, kui selleks on eelnevalt kolledži direktorilt saadud kirjalik luba, välja arvatud juhtudel, kui puudumise tingib haigestumine või muu oluline edasilükkamatu põhjus, mille korral ei saa üliõpilaselt puudumiseks loa taotlemist eeldada. Kohtu hinnangul saaks selliseks põhjuseks olla näiteks üldine liikluskatkestus või muu üliõpilase enda, tema lähedase inimese või varaga seotud sündmus, mis mõistlikult hinnates vajab üliõpilase viivitamatut sekkumist. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et
49. septembril 2009 ei olnud S.S. haigestunud ning tal polnud ka eelkirjeldatud olulist edasilükkamatut põhjust õppetöölt puudumiseks. Samuti ei olnud tal kolledži direktorilt saadud kirjalikku luba puudumiseks. Vastava taotluse loa saamiseks S.S. küll esitas, ent luba talle ei antud. Kohus leiab, et kaebuse esitaja ei saanud eeldada, et tema taotlus rahuldatakse. ÕKE2009 punktist 133 tuleneb sõnaselgelt, et vastava loa annab kolledži direktor kirjalikult. Juhul kui kaebuse esitajale vastavat kirjalikku luba ei antud, ei saanud ta mistahes moel arvata, et selline luba talle antud on. Küsimus sellest, kas kolledži direktor oleks pidanud oma keelduva otsuse, mille ta on nähtavasti vormistanud resolutsioonina avaldusel (tl. 110), kaebuse esitajale kätte toimetama või teatavaks tegema, on siinkohal teisejärguline, kuna otsuse teatavaks tegemata jätmist oleks kaebuse esitaja pidanud igal juhul käsitama selliselt, et tal puudumist õigustavat luba ei ole. Eeltoodud põhjustel on vaidlustatud käskkirjas õigesti leitud, et
50. septembril 2009 puudus kaebuse esitaja õppetöölt mõjuva põhjuseta.
51. Järgnevalt heidetakse kaebuse esitajale ette õppetöölt puudumist
52. oktoobril
53. Vaidlust ei ole selles, et üliõpilastele varem teatavaks tehtud tunniplaani kohaselt oleks sel päeval pidanud toimuma tunnid õppeaines „Teppan. Pedagoogika alused“. Vastustaja ei vaielnud vastu ka kaebuse esitaja väitele, et seda ainet õpetav õppejõud oli õppetöö korraldanud selliselt, et konkreetsel päeval ei pidanud toimuma auditoorset tööd, vaid see aeg oli ette nähtud üliõpilastele iseseisvaks tööks. 4 Samuti pole vaidlust selles, et politseiprefektuuri poolt läbi viidavast AMOK-õppusest sel päeval sai kaebuse esitaja teada
54. oktoobril 2010 toimunud rivistusel. Vaidlust ei ole ka selles, et samavõrd õppuse korraldamise ajaga teatati rivistusel viibinud üliõpilastele, kelle hulgas oli ka S.S., et õppusest osavõtt on kohustuslik.
55. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja väitega, et vaidlusaluse AMOK-õppuse näol ei olnud tegemist õppetööga. ÕKE p. 129 kohaselt on õppetöö vormideks Sisekaitseakadeemias kontakttunnid, iseseisev töö ja praktika. Kontakttund on ÕKE p. 130 kohaselt õppe eesmärgi saavutamine loengu, seminari, kollokviumi, praktilise töö, e-õppe või muus aineprogrammis määratud vormis. Asjaolu, et mingisugust praktilist õppust ei ole kajastatud eelnevalt kinnitatud tunniplaanis, ei tähenda, et tegemist ei oleks õppetööga. Samuti ei ole välistatud kooli poolt tunniplaani muutmine. Tõsi, tehes tunniplaanis muudatusi või korraldades üliõpilastele sarnaseid üldise tunniplaani väliseid õppusi, tuleb kooli juhtkonnal ilmselgelt leebemalt suhtuda üliõpilaste avaldustesse selliselt õppuselt puudumise kohta ning arvestada vastava loa andmisel üliõpilase varasema lootusega, et konkreetsel ajal kontakttunni vormis õppetööd ei toimu. Samas ei tähenda see, et üliõpilane võiks selliselt õppuselt puududa, eirates üldse õppetööst puudumise vormistamiseks kehtestatud korda.
56. oktoobril 2010 reguleeris õppetöölt puudumist ÕKE punkt 152, milles on sätestatud, sarnaselt ÕKE2009-s sätestatuga, et kontakttundidest võib üliõpilane mõjuval põhjusel puududa kolledži direktori eelneval kirjalikul loal, välja arvatud haigestumine ja muud olulised edasilükkamatud põhjused, mil piisab kolledži teavitamisest. Vaidlust ei ole selles, et kolledži direktor S.S.ule
57. oktoobril 2010 toimunud õppuselt puudumiseks kirjalikku luba ei ole andnud ega ka selles, et vastava loa saamiseks vajalikku ettekannet kaebuse esitaja kolledži direktorile ei esitanud. Asjaolu, et kaebuse esitaja teavitas puudumise põhjusest eelnevalt suuliselt õppedistsipliini vanemspetsialisti, ei ole antud juhul oluline, kuna sellist teavitamist ei saa mistahes moel käsitada kolledži direktori kirjaliku loana. Kohtu hinnangul ei saa varem kokkulepitud koduseid remonttöid käsitada muu olulise edasilükkamatu põhjusena, mis õigustaks puudumist ilma selleks eelnevalt luba taotlemata. Oluliseks edasilükkamatuks põhjuseks, nagu kohus juba eelnevalt märkis, on sellised ootamatud asjaolud, mille puhul ei saa üliõpilaselt loa saamiseks vajaliku ettekande esitamist eeldada. AMOKõppusest teavitati kaebuse esitajat 5 päeva enne selle toimumist ning seega oli kaebuse esitajal piisavalt aega taotleda luba puudumiseks. Loa andmise otsustamisel sellises olukorras oleks kolledži direktor pidanud kahtlemata lisaks puuduse põhjuse objektiivsele iseloomule tõsiselt arvestama ka sellega, et uskudes varasemalt teadaolevat asjaolu, et konkreetsel ajal kontakttundi ei toimu, oli kaebuse esitaja teinud teatud korraldusi. Kohus ei soovi sellega väita, et põhjus, mille kaebuse esitaja välja tõi, oleks igal juhul tulnud mõjuvaks lugeda. Käesoleval juhul ei ole aga sootuks põhjust arutada selle üle, kas kaebuses kirjeldatud põhjust pidada asjaolusid arvestades mõjuvaks või mitte, kuna kaebuse esitaja eiras ÕKE-s kehtestatud nõuet ega taotlenudki puudumiseks luba. Neil asjaoludel on igal juhul õigustatud lugeda, et kaebuse esitaja puudus mõjuva põhjuseta. Põhjuse mõjuvuse üle maksaks käesolevas vaidluses arutada juhul kui kaebuse esitaja siiski oleks luba taotlenud, ent talle ei oleks seda antud. Käesoleval juhul ei ole ta seda aga isegi taotlenud. Eeltoodut silmas pidades leiab kohus, et ka
58. oktoobril 2010 toimunud õppuselt puudumist tuleb käsitada õppetöölt mõjuva põhjuseta puudumisena. Seega on S.S. mõjuva põhjuseta õppetöölt puudunud kahel korral ning tegemist on mõjuva põhjuseta õppetöölt korduva puudumisega ÕKE punkti 149 mõistes.
59. Kohus ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et talle määratud distsiplinaarkaristus on ebaproportsionaalne võrreldes toime pandud rikkumisega. Kohustus õppetööst osa võtta on kohtu hinnangul Sisekaitseakadeemia üliõpilase oluline kohustus ning selle kohustuse rikkumisele distsiplinaarvastutuse järgnemine on üldjuhul mõistlik. Käesoleval juhul on kaebuse esitaja kahel korral puudunud õppetööst, ühel juhul eirates asjaolu, et taotletud luba talle puudumiseks ei antud, teisel juhul aga luba sootuks taotlemata. Selline käitumine näitab puudujääke üliõpilase suhtumises 5 oma kohustustesse, mis arvestades eriala, mida kaebuse esitaja Sisekaitseakadeemias õpib ning ametikohti, millel ta pärast kooli lõpetamist loodetavasti tööle asub, väärib taunimist distsiplinaarkaristusega. Ebaproportsionaalseks ei saa pidada ka karistuse liiki, märkust. ÕKE punkti 194 kohaselt on distsiplinaarkaristusteks märkus, noomitus ja eksmatrikuleerimine. Märkuse kui kõige kergema karistuse määramise õigus on ÕKE p. 195.1 kohaselt kolledži direktoril. Seega on kaebuse esitajale määratud karistuseks kergeim võimalik karistus.
60. Kohus peab aga põhjendamatuks kaebuse esitajale määratud distsiplinaarkaristuse tõttu talle stipendiumi maksmise peatamist üheks kuuks. Siseministri
61. augusti 2009 määruse nr 35 „Sisekaitseakadeemia üliõpilasele, kadetile ja õpilasele makstava stipendiumi suurus, maksmise tingimused ja kord“ (edaspidi SimM 2009/35) § 3 lõikest 5 tuleneb, et üliõpilane, kellele on määratud distsiplinaarkaristus, võib kaotada distsiplinaarkaristuse määramise õigust omava isiku otsusega kuni kolmeks kuuks õiguse põhistipendiumile või tal võidakse kuni kolmeks kuuks põhistipendiumi vähendada. Eeltoodud sättest tulenevalt ei ole põhistipendiumi maksmise peatamine või selle vähendamine üliõpilasele määratud distsiplinaarkaristuse vääramatu lisajärelm, vaid sellise meetme võtmist tuleb eraldi kaaluda. Käesoleval juhul ei sisalda vaidlusalune käskkiri mitte ühtegi põhjendust selle kohta, miks on lisaks distsiplinaarkaristuse määramisele peetud vajalikuks ka põhistipendiumi maksmise peatamine. Esiteks tuleb tähele panna, et SimM 209/35 § 3 lõikes 4 sätestatakse, et üliõpilase, kes on arvestusperioodi kestel mõjuva põhjuseta puudunud õppetöölt, põhistipendiumi vähendatakse ulatuses, mis vastab põhjuseta puudutud aja osale toimunud õppetöö ajast. Kuigi distsiplinaarkaristuse korral on stipendiumi vähendamise või selle maksmise peatamiseks eraldi alus sama paragrahvi lõikes 5, ei saa kohtu hinnangul pidada üldjuhul põhjendatuks stipendiumi vähendamist enam kui lõikes 4 sätestatud ulatuses ka juhul kui õppetööst puudumise eest on üliõpilasele määratud distsiplinaarkaristus. Vaidlusaluses käskkirjas aga ei ole põhjendatud, miks on karistuse lisajärelmina kohaldatud kohtu hinnangul võrdlemisi karmi järelmit ning jäetud üliõpilane stipendiumist ilma terveks kuuks, samas kui õppetööst puudus ta ühel õppepäeval (arvestades, et
62. septembril 2009 toimunud puudumise eest oli tal juba varasemalt stipendiumi vähendatud). Stipendiumi maksmise peatamine terveks kuuks on kohtu hinnangul järelm, mis on võrreldes distsiplinaarkaristusega üliõpilasele isegi koormavam. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et sellise järelmi kohaldamine on õigustatud raskemate distsiplinaarsüütegude puhul, näiteks juhul kui üliõpilane puudub õppetööst pikemat aega. Käesoleval juhul seisneb korduv puudumine selles, et üliõpilane puudus enam kui üheaastase vahega kahel õppepäeval, esimesel korral seejuures poole õppepäeva ulatuses. Stipendiumi maksmise peatamise kui lisajärelmi kohaldamisel tuleks samuti arvestada süüteo toimepanemise asjaolusid, mida vaidlustatud käskkirjas tehtud ei ole. Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et iseäranis kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendusi ei saa üldjuhul hiljem kohtumenetluses uute põhjenduste või õigustustega täiendada. Seda saaks teha üksnes juhul kui oleks piisav alus arvata, et neist hiljem esitatud täiendavatest põhjendustest ka kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti andmise ajal tegelikult lähtuti. Käesoleval juhul see nõnda ei ole. Seetõttu tuleb vaidlusalune käskkiri tühistada osas, millega peatati S.S.ule põhistipendiumi maksmine. Distsiplinaarkaristuse määramise osas jääb käskkiri jõusse.
63. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Halduskohtule esitatud kaebuses taotles kaebuse esitaja lisaks Politsei- ja piirivalvekolledži direktori
64. novembri 2010 käskkirja tühistamisele ja rektori
65. oktoobri 2009 käskkirja tühistamist ja alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamist. Viimatinimetatud käskkirja peale esitatud tühistamistaotluse osas lõpetas halduskohus menetluse HkMS § 12 lg 3 alusel ning alternatiivse õigusvastasuse tuvastamise taotluse osas tagastas kaebuse HkMS § 11 lg 31 p 5 alusel
66. märtsi 2011 kohtumäärusega (tl. 114). Osas, milles kohus kaebuse sisuliselt läbi vaatas, rahuldati kaebus samuti osaliselt. Neil asjaoludel võib 6 väita, et kaebus on kokkuvõttes rahuldatud umbes ¼ ulatuses. Kaebuse esitaja on taotlenud 566,08 euro suuruse õigusabikulu ja 15,97 krooni suuruse riigilõivu väljamõistmist. Õigusabikulu koosneb taotluse kohaselt 230,08 eurost seoses kaebuse koostamisega ning 336 eurost seoses
67. aprillil 2011 koostatud seisukoha ja kohtuistungil osalemisega. Kohtule on esitatud tõend, mille kohaselt on kaebuse esitaja tasunud advokaadibüroole Leppik&Partnerid õigusabikulud 230,08 euro ulatuses. Ülejäänud menetluskulu kandmine on tõendamata. HkMS § 93 lg 5 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kuna kaebus rahuldati umbes ¼ ulatuses, tuleb kaebuse koostamisega seotud kuludest pidada põhjendatuks ¼ suurust osa ehk ¼*230,08=57,52 eurot. Kaebuse esitaja ei ole esitanud enne kohtuvaidlusi tõendit, mis kinnitaks Advokaadibüroo Leppik&Partnerid arve nr 254-R tasumist. Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-48-06 asunud seisukohale, et halduskohtumenetluses poolele menetluskulude väljamõistmise eelduseks on see, et kulud on reaalselt kantud, see tähendab esitatud arved on tasutud. Kui arvete tasumine pole tõendatud, pole tõendatud kulude kandmine ning neid teiselt poolelt välja ei mõisteta. Seetõttu ei ole alust välja mõista arvel nr 254-R kajastatud menetluskulusid. Kaebuse esitaja täpsustas kohtuistungil, et taotleb ka riigilõivu väljamõistmist. Seegi tuleb välja mõista proportsionaalselt kaebuse rahuldatud osaga, see tähendab ¼ ulatuses ehk summas 15,97*1/4=3,99 eurot. Kokku tuleb vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja mõista seega menetluskulu 57,52+3,99=61,51 eurot. Kristjan Siigur Kohtunik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 01.11.2011 KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON
70. Rahuldada S.S.u apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada Tallinna Halduskohtu
71. mai
72. a otsus haldusasjas nr 3-11-70 osas, milles halduskohus jättis rahuldamata S.S.u kaebuse Sisekaitseakadeemia politsei- ja piirivalvekolledži direktori
73. novembri
74. a käskkirja nr 6.2-21/79 punkti 1 tühistamiseks. Teha selles osas uus otsus, millega tühistada Sisekaitseakadeemia politseija piirivalvekolledži direktori
75. novembri
76. a käskkiri nr 6.2-21/79 tervikuna. Samuti muuta halduskohtu otsust menetluskulude jaotuse osas. Muus osas jätta halduskohtu otsus muutmata. Mõista Sisekaitseakadeemialt S.S.u kasuks välja esimese ja teise astme kohtus kantud menetluskulud kokku 266,52 € (kakssada kuuskümmend kuus eurot 52 senti). Ülejäänud osas jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. 7