KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Ruth Virkus, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 29. detsember 2011. a, Tallinn Haldusasja n

) § 141 lõikele

1. Otsus tehti tuginedes sellele sättele ning võttes aluseks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 2 ja § 66 lg
3. M. H esitas Eesti Töötukassa
4. aprilli
5. a otsuse peale vaide. Eesti Töötukassa
6. juuli
7. a vaideotsusega jäeti vaie rahuldamata.
8. M H esitas
9. augustil
10. a Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Töötukassa
11. aprilli
12. a otsuse nr 211001306 tühistamiseks. Põhjendused: 1) vastustaja määras
13. märtsi
14. a otsusega kaebajale kindlustushüvitise seaduslikult. Otsuse tegemise ajal ei oleks olnud võimalik tugineda töölepingu ülesütlemise tühisusele, sest see eeldab töövaidlusorgani sellekohast tuvastusotsust; 2) kuna otsus oli selle andmise hetkel õiguspärane HMS § 54 mõttes, kohaldas vastustaja vaidlusaluses otsuses ebaõigesti HMS § 66 lõiget 1; 3) vastustaja jättis alusetult kohaldamata HMS § 66 lg 2 p 2 ja lg 4, mis reguleerivad juhtumeid, kus haldusorganil oleks olnud õigus jätta haldusakt välja andmata hiljem muutunud faktiliste asjaolude tõttu. Otsuses on alusetult kohaldamata jäetud ka HMS § 66 lg 3; 4) vaideotsuses ei ole arvestatud kaebaja usaldusega selle vastu, et
15. märtsi
16. a otsus jääb kehtima. Aluseid, mis võimaldaksid jätta usalduse arvestamata, ei esine; 5) töölepingu ülesütlemise seaduslikkuse vaidlustamisel on töötaja huvi suunatud hüvitise saamisele töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest, mitte töölepingu kehtimajäämisele. Seetõttu ei loobu töötaja töölepingu ülesütlemise vaidlustamisega usaldusest selle vastu, et talle töölepingu lõpetamisega seonduvalt makstavad hüvitised on saadud õiguspäraselt ega kuulu tagastamisele; 6)

§-s 2 sätestatud eesmärki silmas pidades ei ole põhjendatud

§ 14

¹ tõlgendamine selliselt, et kui töötaja koondamine osutub hiljem tühiseks tööandjast tulenevatel asjaoludel ja seetõttu loetakse tööleping lõppenuks TLS § 107 lg 2 alusel, ei ole töötajal õigust saada kindlustushüvitist koondamise korral.

§ 14

¹ annab hüvitise saamise õiguse töötajale, kelle tööleping on üles öeldud koondamise tõttu; 7) kui tööandja lõpetab töölepingu koondamise tõttu ja hiljem tuvastatakse ülesütlemise tühisus tööandjapoolse seaduserikkumise tõttu, ei ole töötuskindlustuse seaduse mõtte ja eesmärgiga kooskõlas tõlgendus, et töölepingut ei öeldudki üles koondamise tõttu

§ 14

¹ mõttes; 8) isegi kui kaebajale on kindlustushüvitis välja makstud alusetult, ei ole põhjendatud selle tagasinõudmine temalt. Vastustaja peaks lähtuma

§ 46lõikest 3.

Kaebajalt ei ole võimalik hüvitist tagasi nõuda põhjusel, et

1. märtsi
2. a otsust ei saa kehtetuks tunnistada. Kui kaebajal ei olnud õigust hüvitist saada, siis järelikult esitas tööandja vastustajale ebaõiged andmed hüvitise väljamaksmiseks; 9) väide, et kaebaja nõuab arusaamatutel põhjustel korraga kahte hüvitist, on täiesti põhjendamatu. Kõnealuste hüvitiste eesmärgid on erinevad, kuid nad ei ole teineteist välistavad. Vastustaja seisukoht viitab sellele, et töötajal ei ole seadusevastaselt läbiviidud koondamise korral üldse mõistlik oma õiguste kaitseks töövaidlusorgani poole pöörduda. Selline järeldus ei saa olla kooskõlas tööõiguse üldiste põhimõtetega.
3. Eesti Töötukassa palus jätta M. H kaebuse rahuldamata järgmistel põhjendustel: 1) vaidlusaluse otsuse tegemisel ei saanud rakendada kaalutlusõigust, kuna otsuse kehtetuks tunnistamise aluseks oli imperatiivne ja vastustajat kohustav säte.

§-s 46 2

§ 46lõikele 3 asjakohatu.

Kuna töövaidluskomisjoni otsusega tuvastati, et töölepingu ülesütlemine oli õigusvastane juba ülesütlemise hetkel, oli ka

1. märtsi
2. a otsus õigusvastane juba selle andmise hetkest. Eelnevast tulenevalt puudus ka alus HMS § 66 lg 3 rakendamiseks; 3) vastustaja ei saa teha koondamishüvitise taotluse esitamisel tuvastusotsust ning peab lähtuma ainult esitatud andmetest. See aga ei tähenda, et esitatud andmetest lähtuvalt oleks otsus alati õiguspärane; 4) töövaidluskomisjoni või kohtu otsus, millega tuvastatakse tegelikud asjaolud, mida vastustaja ei saa ise otsuse tegemisel tuvastada, on vastustajale siduv. Viidatud tuvastusest tuleneb omakorda ka vastustaja otsuse õiguspärasus või mitteõiguspärasus; 5) kaebaja on ebaõigesti leidnud, et otsuse tegemisel oleks tulnud lähtuda HMS § 66 lg 2 punktist 2 ja lõikest
3. Antud juhul ei toimunud hilisemat faktiliste asjaolude muutumist; 6) olukorras, kus kaebaja on haldusakti aluseks olnud töölepingu ülesütlemise kaevanud töövaidluskomisjoni, ei saa isik tugineda usalduse arvestamisele; 7) nõustuda ei saa väitega, nagu kaaluks kaebaja usaldus ja huvi otsuse kehtimajäämise vastu üles avaliku huvi selle kehtetuks tunnistamise vastu. Käesoleva asja kontekstis tuleb väljendit „avalik huvi“ vaadelda kui isikute laiemat õiguskindlust, et õigusvastased haldusaktid ei jää haldusorgani suvast lähtuvalt kehtima ning alusetult saadu kuuluks tagastamisele; 8) õigussuhtes ei saa korraga eksisteerida kaks teineteist välistavat õigussuhte lõppemise alust. Antud juhul tuvastati, et tööleping ei lõppenud koondamise tõttu, seega puudub alus rakendada

§ 14

¹; 9) jääb arusaamatuks, miks eeldab kaebaja, et tal on vastuolus seadusega õigus kahele hüvitisele: kindlustushüvitisele koondamise korral ja hüvitisele töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest. Antud juhul on tegemist alusetu rikastumisega, kuna hüvitise määramine töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest välistab kindlustushüvitise koondamise eest õiguspärasuse ning eeldab alusetult saadud vara tagastamist hüvitise saaja poolt.

1. Tallinna Halduskohtu
2. septembri
3. a otsusega jäeti M H kaebus rahuldamata. Halduskohus põhjendas oma seisukohti järgmiselt: 1) kaebaja pöördus töövaidluskomisjoni, kes tuvastas, et tööandjal oli teisi vabu töökohti, kuid kaebuse esitajale neid ei pakutud. Seetõttu ei olnud OÜ-s Playtech Estonia tegemist koondamissituatsiooniga. Töövaidluskomisjon tuvastas tagantjärgi koondamise eelduste puudumise kaebuse esitaja töösuhte lõpetamisel OÜ-ga Playtech Estonia. TLS § 104 lg 1 kohaselt on seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine tühine ning tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi (TsÜS § 84 lg 1). Tegemist ei olnud formaalse töölepingu lõpetamise aluse muudatusega; 2) kaebaja eksib, kui ta leiab, et TLS § 109 lg 1 alusel väljamõistetav hüvitis ei asenda koondamishüvitist ning TLS § 109 lg 1 alusel makstav hüvitis on tööandjale sanktsioonilise iseloomuga kohustus. Kui tööleping lõpetatakse TLS § 89 lg 1 asemel TLS § 107 lg 2 alusel, puudub õigus

§-s 141 sätestatud kindlustushüvitise saamiseks. Kuna kindlustushüvitis on ette nähtud ainult koondamise korral (

§ 14

¹), siis ei oleks kaebaja pidanud seda saama; 3) töölepingu seaduse eelnõu seletuskirjas selgitati, et TLS § 109 lõikes 1 nimetatud hüvitis ei kanna sanktsiooni eesmärki, vaid üritab hüvitada kaebaja tööle ennistamata jätmist ja on järelikult mõeldud juhtumiks, kus tegemist ei ole koondamise situatsiooniga. Et TLS § 109 lõikes 1 sätestatud hüvitis ei ole sanktsioon, nähtub ka TLS § 109 lõikest 3. Seetõttu ei olnud kaebajal õigust kindlustushüvitisele koondamise korral, kuna töölepingut ei öeldud üles koondamise tõttu. Vastustaja 7. märtsi 2011. a otsus oli õigusvastane selle andmise ajal; 4) vastustaja on õigesti leidnud, et

§ 46lg 1 puhul on vastustaja jaoks tegemist imperatiivse sättega, mis nõuab haldusakti kehtetuks tunnistamist juhul, kui on tuvastatud, 3

§ 46

lg 1 kohaldamisel kaalutlusõiguse, välistataks teatud juhtudel sotsiaalõiguses alusetu rikastumise põhimõtte kohaldamine; 5) vastustaja poolt vaidlustatud haldusaktis tehtud viide HMS § 66 lõikele 1 on olnud ekslik ning asjakohatud on olnud kaebaja viited HMS §-dele 66 ja 67. Tulenevalt normi imperatiivsusest ei pidanud vastustaja kaalutlusõigust teostama ega kaebaja poolt viidatud asjaolusid kaaluma; 6) ka on asjakohatud kaebaja viited

§ 46lõikele 3.

Asjaolu, kellelt hüvitis tagasi nõutakse, on kindlaks määratud tagasinõudega

§ 46lg 1 alusel, mis aga käesolevas haldusasjas kaebuse esemeks ei ole.

Seejuures ei ole

§ 46

lõikes 3 sõnastuse „hüvitise saajalt ei ole võimalik hüvitist tagasi nõuda” all mõeldud usalduse kaitset ega muid akti kaalutlusõiguse alusel kehtetuks tunnistamisel kaalumisele tulevaid asjaolusid, vaid objektiivset võimatust hüvitise tagasisaamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. M H apellatsioonkaebuses palutakse Tallinna Halduskohtu
2. septembri
3. a otsus tühistada järgmistel põhjustel: 1) halduskohus on asunud väärale seisukohale, et ettevõttes ei olnud koondamissituatsiooni. Töölepingu ülesütlemisavaldusest nähtub, et tööandja ütles töölepingu üles koondamise tõttu. Töövaidluskomisjon ei ole tuvastatud, et tööandja ettevõttes ei olnud koondamissituatsiooni. Lisaks ei kinnita koondamissituatsiooni puudumist ükski tõend halduskohtumenetluses. Kui koondamissituatsiooni ei ole, ei saa tekkida küsimust TLS § 89 lg 3 kohaldamisest. Selle sätte rikkumise tõttu loeti ülesütlemisavaldus tühiseks; 2) kohtu väide, et

§-s 14¹ ja TLS §-s 109 sätestatud hüvitised välistavad teineteist, ei ole õige. Õigus

§ 14

¹ sätestatud kindlustushüvitisele tuleb tuvastada

§ 144lg-s 1 sätestatud otsuse tegemise aja seisuga.

Asjaolu, et töövaidlusorgan tuvastab hiljem töölepingu ülesütlemise tühisuse, ei tähenda seda, et kindlustushüvitise määramise päeval oli vastav otsus õigusvastane.

1. märtsi
2. a seisuga ei saanud keegi tugineda õigussuhtes töölepingu ülesütlemise tühisusele. Järelikult määras Eesti Töötukassa oma
3. märtsi
4. a otsusega apellandile kindlustushüvitise seaduslikult. Asjaolust, et töövaidlusorgan on hiljem määranud töötajale hüvitise TLS § 109 lg 1 alusel, ei saa järeldada, et töötajal ei olnud õigust saada

§-s 14¹ sätestatud hüvitist. Töölepingu lõpetamine töövaidlusorgani poolt TLS § 107 lg 2 alusel ei anna alust väita, et töötaja tööleping ei olnudki

§ 14¹ mõttes koondamise tõttu üles öeldud.

Töövaidlusorgani otsusega muutus vaid töölepingu lõppemise formaalne alus, kuid see formaalne muudatus ei saa kaasa tuua apellandi seadusest tuleneva õiguse piiramist, sest töölepingu lõppemise aluse formaalse muutuse põhjustas tööandja oma ebaseadusliku käitumisega; 3) kui

§ 14

¹ ja TLS § 109 lg 1 alusel määratud hüvitised oleksid teineteist välistavad, siis oleks ka igati põhjendatud regulatsioon, mille kohaselt vastustaja ei või

§ 14

¹ alusel enne hüvitist määrata, kui on selge, et isikule ei määrata TLS § 109 lg 1 sätestatud hüvitist.

§-s 144 sätestatud tähtajad sellist arusaama ei kinnita; 4) juhul kui

§ 14

¹ ja TLS § 109 lg 1 alusel määratud hüvitised oleksid teineteist välistavad, ei tohiks töövaidlusorgan koondamise ebaseaduslikkuse tuvastamisel TLS § 109 lg 1 sätestatud hüvitist määrata juhul, kui vastustaja on isikule määranud

§ 14¹ sätestatud hüvitise.

Ükski töölepingu seaduse säte aga sellist piirangut ette ei näe; 5) kohtu väide, et töölepingu seaduse nõudeid rikkuva koondamise korral peab töötaja ise hindama, milline hüvitis on talle konkreetses situatsioonis soodsam, on vastuolus tööõiguse üldiste põhimõtete ja PS § 29 lõikega 4, ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikliga 7 ning Euroopa sotsiaalharta p-dest 2, 4

§ 14

¹ eesmärk ei saa olla, et töötajad ei pöörduks oma õiguste kaitseks töövaidlusorgani poole; 6) kohus asus väärale seisukohale, et

§ 46lg 1 on imperatiivne ja kaalutlusõigust välistav.

Nimetatud säte on üldsäte, samas kui

§ 46lg 3 on erisäte.

Kui faktilisele olukorrale saab korraga kohaldada nii üld- kui erisätet, tuleb õiguse tõlgendamispõhimõtete kohaselt juhinduda erisättest. Järelikult pidanuks vastustaja antud juhul esimese alternatiivina kaaluma

§ 46lg 3 kohaldamist.

Vastustaja seda teinud ei ole. Kohtu seisukoht, et

§ 46

lg 3 on rakendatav vaid juhtudel, mil hüvitise tagasisaamine on objektiivselt võimatu, on põhjendamatu; 7) kohtu seisukoht, et vastustaja

1. märtsi
2. a otsus oli õigusvastane selle andmise ajal, on ebaõige ja rajatud TLS § 105 alusetule kohaldamata jätmisele; 8) töölepingu ülesütlemise kui tehingu tühisusest ei saa tuletada järeldust, et isikule

§ 14¹ sätestatud hüvitise määramine oli õigusvastane. Kindlustushüvitis koondamise korral on antud juhul Ts

ÜS § 84 lg 1 mõttes tühise tehingu alusel saadu ning järelikult kuulub selle suhtes kohaldamisele TsÜS § 84 lg 1 teine lause, mille kohaselt saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Seetõttu ei anna TsÜS § 84 lg 1 alust konstateerida

§ 14

¹ sätestatud hüvitise määramise õigusvastasust, vaid viitab üksnes võimalusele hüvitist tagasi nõuda alusetu rikastumise sätete kohaselt, kui seadus ei sätesta teisiti. Eeltoodust lähtudes oleks vastustaja pidanud kohaldama võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 2 punkti 3, mille kohaselt tühise tehingu täitmisena saadu tagasinõudmine on välistatud juhul, kui see oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga. Töölepingu ülesütlemise tühisust ettenägevad sätted juhinduvad põhimõttest, et kui ülesütlemine on tühine tööandjapoolse rikkumise tõttu ning tööleping lõpetatakse TLS § 107 lg 2 alusel, ei kuulu tööandja ega vastustaja poolt töötajale töölepingu lõpetamisega seonduvalt makstud hüvitised tagasimaksmisele ning TLS § 109 lg 1 sätestatud hüvitis mõistetakse välja lisaks juba tasutud hüvitistele. 9. Eesti Töötukassa palub jätta M. H apellatsioonkaebuse rahuldamata. Lisaks halduskohtule esitatud vastuväidetele esitas vastustaja apellatsioonimenetluses järgmised vastuväited: 1) kuna töövaidluskomisjon on tuvastanud, et töölepingu ülesütlemine koondamise tõttu oli tühine, siis koondamissituatsiooni olemasolu ei oma tähtsust; 2) vaatamata asjaolule, et töölepingu ülesütlemise hetkel ei olnud üleütlemise tühisus tuvastatud, ei muuda see fakti, et tegemist oli siiski tühise ülesütlemisega (TLS § 104); 3) kaebaja eksib, kui ta leiab, et töölepingu lõpetamine töövaidlusorgani poolt TLS § 107 lg 2 alusel ei anna alust väita, et töötaja tööleping ei olnudki

§ 14¹ mõttes koondamise tõttu üles öeldud.

Töölepingu ülesütlemisel saab olla vaid üks alus. Kuna töövaidluskomisjon on tuvastanud, et selleks aluseks ei olnud koondamine, on vastupidise väitmine kohatu; 4) puuduvad õiguslikud alused, millest tulenevalt ei oleks võimalik kaebajalt hüvitist tagasi nõuda. Seetõttu puudub ka alus pöörata tagasinõue tööandja vastu.

§ 46

lg 3 sätestab kindlustushüvitise tagasinõudmise õiguse tööandjalt koondamise korral, mida antud juhul aga ei toimunud; 5) jääb arusaamatuks, miks eeldab kaebaja, et tal on õigus kahele hüvitisele. Viidatud juhul oleks tegemist alusetu rikastumisega, kuna hüvitise määramine töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest välistab koondamise eest makstava kindlustushüvitise õiguspärasuse ning eeldab alusetult saadud vara tagastamist hüvitise saaja poolt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 10.

§ 46

lg 1 sätestab, et kindlustatule, töötajale või avalikule teenistujale õigusliku aluseta määratud ja makstud hüvitised nõuab töötukassa hüvitise saajalt tagasi. 5

§ 46

lg 1 ei reguleeri hüvitise maksmise aluseks oleva haldusakti kehtetuks tunnistamist, vaid puudutab üksnes hüvitise tagasinõudmist hüvitise saajalt; b) kuivõrd töötuskindlustuse seaduses puudub eriregulatsioon hüvitise määramist puudutava haldusakti kehtetuks tunnistamise kohta, kohaldatakse sellele

§ 1

lg 3 alusel haldusmenetluse seadust;

1. c)HMS § 64 lg 2 sätestab, et haldusorgan otsustab haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks tunnistama. HMS § 64 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse teostamisel arvestada haldusakti andmise ja haldusakti kehtetuks tunnistamise tagajärgi isikule, haldusakti kehtetuks tunnistamise põhjuste olulisust ning nende seost isiku osalemisega haldusakti andmise menetluses ja isiku muu tegevusega, haldusakti andmisest möödunud aega ning muid tähtsust omavaid asjaolusid. HMS § 67 lg 1 alusel arvestab haldusorgan isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamist otsustades peale HMS § 64 lg-s 3 sätestatu ka isiku usaldust, et haldusakt jääb kehtima, avalikku huvi ja haldusaktiga koormatud isiku huvi, et haldusakt tunnistataks kehtetuks. HMS § 67 lg 2 kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. HMS § 67 lg 4 p 5 järgi ei saa isik haldusakti kehtetuks tunnistamisel tugineda usaldusele, kui ta oli haldusakti õigusvastasusest teadlik või ei olnud sellest oma süü tõttu teadlik;
2. d)HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Riigikohus on oma praktikas korduvalt väljendanud seisukohta, et mida ulatuslikum on halduse diskretsiooniruum ja keerukam õiguslik ning faktiline olukord, seda põhjalikum peab olema haldusakti motivatsioon. Kaalutlusotsuse põhjenduste esitamine kohtumenetluse käigus ei ole piisav ega saa asendada haldusorgani seadusest tulenevat põhjendamiskohustust. Põhjenduste hilisem esitamine ei muuda akti tagantjärele tõhusalt kontrollitavaks ning pole võimalik tõendada, kas kohtumenetluse jooksul esitatud põhjendused on samad, millest tegelikult lähtuti (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused kohtuasjades nr 3-3-1-13-11, p 9; 3-3-149-08, p 11; 3-3-1-81-07, p 20);
3. e)HMS § 64 lg-d 2 ja 3 ning § 67 lg 1 annavad haldusorganile haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistamisel ulatusliku kaalutlusruumi ning nimetavad mitmeid asjaolusid, millega kehtetuks tunnistamise otsustamisel tuleb arvestada. Viidatud sätetes nimetatud asjaolude kaalumiseks on üldjuhul vajalik ka isiku ärakuulamine vastavalt HMS § 40 lg-le 1. Vastasel korral ei pruugi haldusorganil olla piisavalt teavet haldusakti kehtetuks tunnistamise otsustamiseks. 11. Need seisukohad on asjakohased ka käesoleva vaidluse lahendamisel. Kui nõustuda vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et hüvitise maksmine

§141alusel kaebajale oli õigusvastane, siis pidi vastustaja hindama 7.

märtsi 2011. a otsuse kehtetuks tunnistamisel selle tagajärgi kaebajale ning avaliku huvi kaalukust. Vaidlustatud otsuses ei ole viidatud

§ 46

lõikele 1, samuti ei nähtu, et kaebaja oleks enne vaidlustatud otsuse tegemist ära kuulatud ja talle oleks antud võimalus vastuväidete esitamiseks. Samuti ei nähtu vaidlustatud otsusest, et vastustaja oleks aru saanud kaalutlusõiguse teostamise vajadusest. Seda kinnitavad ka vastustaja poolt kohtumenetluses esitatud vastuväited kaebusele ja apellatsioonkaebusele. 6

§-s 141 sätestatud hüvitise saamise õigust tal ei tekkinud.

1. Eeltoodust tulenevalt tuleb apellatsioonkaebus tühistada ja uue otsusega kaebus rahuldada. rahuldada, halduskohtu otsus
2. Ringkonnakohus peab siiski vajalikuks selgitada järgmist. TLS § 107 lg 1 sätestab, et kui kohus või töövaidluskomisjon tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt lõpetab kohus või töövaidluskomisjon sellisel juhul tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

§ 141

näeb ette, et õigus saada kindlustushüvitist koondamise korral on töötajal, kelle töösuhe selle tööandjaga on kestnud vähemalt viis aastat ja kelle tööleping on üles öeldud koondamise tõttu või kes on töölepingu üles öelnud töölepingu seaduse § 37 lõike 5 alusel, või ametnikul, kelle teenistusstaaž on vähemalt viis aastat ja kelle teenistussuhe on lõpetatud avaliku teenistuse seaduse § 115 või 116 alusel. See säte ei näe ette hüvitise maksmist töölepingu lõpetamise korral TLS § 107 lg 2 alusel. Töölepingu lõpetamise tühisuse tuvastamise korral ei ole võimalik asuda seisukohale, et töölepingu lõpetamine toimus TLS § 89 alusel koondamise korral. TLS § 107 lg 2 alusel töösuhte lõpetamist ei ole võimalik käsitleda töölepingu ülesütlemisena koondamise tõttu. Seetõttu sellisel juhul hüvitise maksmist

§ 141otsesõnu ette ei näe.

Hüvitise maksmise otsuse kehtetuks tunnistamisel tuleb arvestada aga muu hulgas vajadust kaitsta töötajat ebaseadusliku koondamise eest piisaval määral. Kui TLS § 100 lg 1 kohaselt on töötajal õigus saada hüvitist tööandjalt ühe kuu keskmise töötasu ulatuses ning

§-de 141 ja 142 kohaselt alla viie aastase töösuhte lõpetamise korral koondamise tõttu töötukassa hüvitist ei maksa, viie kuni 10 aastase staaži korral sama tööandja juures makstakse hüvitist 1 kuu keskmise töötasu või palga ulatuses ning üle 10 aastase staaži korral makstakse hüvitist 2 kuu keskmise töötasu või palga ulatuses, siis TLS § 109 lg 1 näeb ette, et TLS § 107 lg 2 alusel töölepingu lõpetamise korral maksab tööandja töötajale hüvitist 3 kuu keskmise töötasu ulatuses. Seega ei oleks ebaseadusliku koondamise vaidlustamiseks töötajal mingisugust rahalist põhjust, arvestades, et tööandja taotlusel töölepingu lõpetamine on sellisel juhul võimalik sõltumata töötaja tahtest. Käesoleval juhul on kaebajale töösuhte lõpetamisel nähtud ette hüvitise maksmine mitte 3 kuu, vaid ühe kuu keskmise töötasu ulatuses, seega töövaidluskomisjoni pöördumata ning koondamise tühisuse tuvastamiseks avaldust esitamata oleks koos töötukassa poolt makstud hüvitisega kaebaja saanud sama suure hüvitise kui töövaidluskomisjoni pöördumise korral. 15. Ringkonnakohtu arvates ei saa seetõttu pidada

§-s 141 ettenähtud hüvitise tagasinõudmist üldjuhul lubatavaks olukorras, kus koondamise tühisuse tuvastamise järel lõpetatakse tööleping TLS § 107 lg 2 alusel. 16. Kuna kaebus rahuldatakse, tuleb Eesti Töötukassalt kaebaja kasuks HKMS § 92 lg 1 alusel välja mõista menetluskulud. Kaebaja tasus halduskohtus riigilõivu 15,97 € ja õigusabi eest 780 €, apellatsioonimenetluses riigilõivu 15,97 € ja õigusabi eest 360 €. Kulude kandmine on tõendatud OÜ Advokaadibüroo Tehver ja Partnerid arvetega ja konto 7