lg 3 kohaselt tuleb võlaõigusseaduse tüüptingimuste kohta käivaid sätteid kohaldada ka juhul, kui lepingupooled tegutsevad majandus- või kutsetegevuses ja nende tüüptingimustega lepinguga või selle täitmisega seotud tegevuskohad on Eestis.
sätestab, et kui sama seaduse § 42 lõikes 3 nimetatud tüüptingimust kasutatakse lepingus, mille teiseks pooleks on isik, kes sõlmis lepingu oma majandus- või kutsetegevuses, siis eeldatakse, et see tingimus on ebamõistlikult kahjustav. Kohus leiab, et liisingulepingute tüüptingimus p.3.7 on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-07 leidnud, et Liisingulepingu ülesütlemise tagajärgede hindamisel on primaarseks seadus, esmajoones
§-d 367 ja 416.
lg 1 sätete kohaselt peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Sama paragrahvi lõike kolm kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Üldjuhul ei ole määrav liisingueseme müügihind, vaid selle väärtus ehk kohalik keskmine müügihind (turuhind) tagastamise ajal. Liisingute esemete üleandmise-vastuvõtmise aktides ei ole liisinguesemete väärtust pooled määranud, XXX väljavõtetega ei saa tõendada vara väärtust, kuna müügikuulutustes on hind, mida müüja soovib saada, mitte hind, mida müügist saadakse. Sõiduautode hindamisakte nende üleandmise-vastuvõtmise aja seisuga kohtule esitatud ei ole. Mõlema Lepingu lõpetamise lepingu punkt 4 näeb ette, et juhul, kui liisingueseme võõrandamisest saadud summa on väiksem, kui liisinguandjale tema poolt liisingueseme omandamisel tehtud kulutuste hüvitamata osa (sh liisingulepingu lõpetamise päevani tasumisele kuuluvad intressimaksed) ja liisingueseme valduse ülevõtmisega, liisingueseme hoidmisega, müügikõlblikuks seadmisega ning muude liisingueseme võõrandamisega kaasnevate kulutuste kogusumma, on liisinguvõtja kohustatud hüvitama liisinguandjale nimetatud summade vahe vastavalt liisinguandja poolt esitatavale teatisele (tüüptingimuste punkt 3.7 sõnastuses). Hageja andis Sõiduki I AS SA üle 1.juulil 2009.a. hinnaga 149 000 krooni. Sõiduk I võõrandati 18.augustil 2009.a. hinnaga 142 000 krooni. Sõiduki II valdus anti SA üle 16.juunil 2009.a. Sõiduk II võõrandati 27.augustil 2009.a. hinnaga 121 000 krooni. Kohus leiab, kuivõrd liisingulepingute esemete müüki korraldas hageja ning K AS (pankrotis) ei olnud võimalust selles kaasa rääkida, vara müügihinda Võlgnikuga ei kooskõlastatud, ei saa panna vastutust liisingulepingute esemete realiseerimisest tuleneva võimaliku kahju eest ainuüksi Võlgnikule. Kõiki asjas kogutud tõendeid kogumis hinnates ja võttes arvesse asjaolu, et hageja on muutnud nõude alust võrreldes nõuete kaitsmise koosolekul esitatud nõudega ja varade väärtust ei ole varade üleandmisel kindlaks tehtud, asub kohus seisukohale, et hageja nõue, mis on AS K (pankrotis) pankrotimenetluses määratletud liisingulepingu järgse liisingueseme müügist saadud kahju nõudena summas 46 346,66 Eesti krooni ning liisingulepingu nr järgse liisingueseme müügist saadud kahju nõudena summas 63 079,66 Eesti krooni, tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt TsMS § 162 lg 1 hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude Jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Maie Seppo kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.