) § 8 lg-s 2 on sätestatud, et leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele kindlaks määratud tähtpäeval.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine, sealhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 1, 4 ja 6 kohaselt kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist, öelda lepingu üles, rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist.
lg 1 kohaselt kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist.
lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja nõuab kostjalt põhivõlgnevuse 3 195,08 eurot ja viivise 162,37 eurot, kokku 3 357,45 euro tasumist. Lisaks nõuab hageja viiviseid alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Kostja ei ole esitatud tõendite põhjal lepingust tulenevat kohustust täitnud. Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista hageja kasuks 3 357,45 eurot ning viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates 24.01.2011.a kuni põhinõude, s.o 3 195,08 eurot, täieliku tasumiseni. Kostja on palunud võla tasumine ajatada. TsMS § 445 lg 1 annab tõepoolest kohtule võimaluse väljamõistetavate summade tasumise kord otsuse resolutsioonis kindlaks määrata. Antud juhul ei ole see kohtu arvates aga põhjendatud. Tasumise ajatamine riivab paratamatult võlausaldaja (hageja) huve, mistõttu on ajatamine võimalik vaid väga erandlikel asjaoludel. Neid asjaolusid peaks tõendama ajatamist taotlenud pool. Käesoleval juhul aga kostja seda teinud ei ole, seega mõistab kohus nõude hageja kasuks välja ühekordse summana. Kohus märgib, et vajadusel on pooltel võimalik võlgnetava summa ositi maksmine kokku leppida ka käesoleva otsuse täitmise käigus. Menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel lähtub kohus TsMS § 1741 lg-st 1, mille kohaselt asja menetluse lõpetamise korral kostja õigeksvõtul põhineva otsuse tegemise korral määrab kohus õigeksvõtul põhinevas otsuses lisaks menetluskulude jaotusele ka hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 168 lg 6 sätestab, et kui kostja võtab hagi kohe õigeks, kannab hageja menetluskulud ise, kui kostja ei ole oma käitumisega andnud põhjust hagi esitamiseks. Antud juhul on kostja esialgu vaielnud hagile vastu ning võtnud hagi õigeks alles eelistungil, samuti ei ole kostja tõendanud või väitnud, et ta ei põhjustanud oma käitumisega hagi esitamist. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et menetluskulud tuleb jätta kostja kanda. Hageja menetluskuluks käesolevas tsiviilasjas on riigilõiv 479,33 eurot, mille hageja on tasunud kahes osas: maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel 14.09.2010 summas 1 499,77 krooni (95,85 eurot) ja hagiavalduse esitamisel 24.01.2011 täiendavalt tasutud 383,48 eurot. Eeltoodu alusel peab kohus põhjendatuks mõista kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna riigilõiv summas 479,33 eurot. Jaanus Saaremõts Kohtunik 2
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.