← Eesti

3-09-3022/29

Obsah (5)§ 34§ 8§ 2§ 50§ 26

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Silvia Truman, Viive Ligi ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 30. detsember 2011, Tallinn Haldusasja number 3-09-30

eaduse (

) § 34 lg 1 ning Komisjoni (EÜ) 15.11.2005 määruse nr 2073/2005 toiduainete mikrobioloogiliste kriteeeriumite kohta (määrus 2073/2005) art 4 lg-te 1 ja 2 alusel ettekirjutuse (koos hoiatusega, et selle täitmata jätmise korral rakendab järelevalveasutus sunniraha 4 000 kr) korraldada hiljemalt 30.09.2009 hakkliha mikrobioloogiline uurimine ettevõttes vastavalt õigusaktide nõuetele, so saata laboratooriumisse 5-st osaproovist koosnev nõuetekohane analüüs (ettekirjutus nr 1); lisaks tuleb FIE Ivan Trojanovil tulenevalt määruse 852/2004 art 5 lg 1 ja lg 2 p-dest a, b, c, d, e, f, g;

§ 34

lgst 1 ja määruse 2073/2005 art 3 lg-st 1, art 4 lg-dest 1 ja 2 ning art-st 5 hiljemalt 15.10.2009 koostada ettevõtte enesekontrollikohustus vastavalt õigusaktide nõuetele, so parandada hakkliha mikrobioloogilist uurimist puudutavad kirjed ja määrata päevas valmistatavad lihavalmististe ja hakkliha kogused (ettekirjutus nr 2). FIE Ivan Trojanov esitas kontrollakti nr 2898/2009 peale vaide, mille VTA jättis 23.10.2009 otsusega nr 319 rahuldamata. FIE Ivan Trojanov esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse VTA Harjumaa Veterinaarkeskuse 02.09.2009 kontrollakti nr 2898/2009 ettekirjutuste tühistamiseks järgmistel põhjendustel. Määruse 852/2004 art 4 lg 3 kehtestab toidukäitleja poolt kasutusele võetavad erimeetmed, millest käesolevasse kaebusesse puutuvalt omavad tähtsust punktid a ja e. Nende punktide järgi toidukäitlejad peavad hindama toidu vastavust mikrobioloogilistele kriteeriumidele ning vajadusel võtma kasutusele erimeetmetena proovivõtmise ja analüüsimise. Seega pole tegemist imperatiivse üldstandardiga, vaid olukorra spetsiifikaga arvestava õigusliku alusega. Kaebaja senine tegevus ja enesekorraldus on toimunud kooskõlas määruse nr 852/2004 artikliga 4 ja määruse nr 2073/2005 artikliga 4. Kaebaja on täitnud TS §-s 34 sätestatud enesekontrollikohustust ja teinud aastas korra nõuetekohasuse uurimiseks analüüsi, mis on kaebaja käitlemismahtude juures mõistlik. Määruse nr 852/2004 art 4 lg 2 kohustab toidukäitlejaid, kes tegelevad toidu tootmise, töötlemise või turustamise mis tahes etapiga, järgima määruses nr 853/2004 sätestatud hügieeni erinõudeid. Sama määruse art 1 lg 3 tulenevalt ei kohaldata neid erinõudeid kaebaja suhtes, kuna väikestes kogustes töödeldud värske liha tooted turustatakse otse lõpptarbijale. Määrus nr 2073/2005 ei sätesta kontrolli minimaalset taset, määravaks on toidukäitlemisettevõtte omadused ja suurus. Jaekaubandusettevõtete värske liha lõpptoodangu koguste regulatsioon kehtestati põllumajandusministri määrusega nr 75 „Jaekaubandusettevõttes loomse toidu töötlemise ja selle turustamise hügieeninõuded“, mille § 3 lg 1 p 1 alusel kaebaja käitlemismahtude suurus lõpptoodanguna ei ületa nädalas 1000 kg ning seega on kaebaja lõpptoodangu käitlemismahuks väikesed suurused. Kaebaja lihakäitlemisettevõte on vastustaja poolt tunnustatud

§ 8

alusel ning tunnustamise otsuses kinnitatakse käitlemisettevõtte vastavust määrusele 852/2004. Vaidlustatud ettekirjutused on vastuolus põhiseaduse (PS) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega. Määruse 2073/2005 järgi otsustavad käitlejad iseseisvalt, milline on analüüside mõistlik hulk, et tagada üldiste hügieeninõuete ja ettevõtte enesekontrolliplaani täitmine. Erandiks on määruse 2073/2005 art 4 lg 2, kuid selle viimase lause kohaselt rakendatakse määruse I lisa nõudeid määruse 853/2004 erinõudeid arvestades. Vastustaja on jätnud põhjendamatult kohaldamata kaebaja kui väikeste käitlemismahtudega käitleja jaoks ette nähtud soodsama õigusnormi. Viiest osaproovist koosneva analüüsi läbiviimine 2 korda aastas on kaebaja jaoks ülemäära koormav ja kulukas. Vaidlusalune kontrollakt on diskretsioonivigadega ja sellest ei selgu ettekirjutuste aluseks võetud kaalutlused. Ettekirjutuste koostamisel on rikutud järelevalvemenetluse üldist korda (

§ 2

(8)3-09-3022 50 lg 1), sest väidetavat õigusrikkumist pole toimunud ja puudub ka sellekohane põhjendatud kahtlus. Kaebaja tegevus on olnud õigusaktidega kooskõlas, mida tõendavad VTA poolt väljastatud ja kehtivad tunnustamise otsused. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. VTA järelevalveametnikel on õigus ning kohustus kontrollida käitlemisettevõtte vastavust

-le (on rakendusakt otsekohaldatavatele EL määrustele) ja sellest tulenevalt määrustes 852/2004 ja 2073/2005 sätestatud nõuetele. Kaebaja palub tühistada mõlemad ettekirjutused, kuid enesekontrollikohustust käsitleva ettekirjutuse õigusvastasust pole ta põhjendanud. Määrus 852/2004 sätestab hügieeni üldnõuded ja määrus 853/2004 erinõuded. Määrust 2073/2005 kohaldatakse nii määruse 852/2004 kui ka määruse 853/2004 alla käivate käitlejate suhtes. Kaebaja suhtes ei ole määrust 853/2004 kohaldatud. Mikrobioloogilisi uuringuid käsitleva ettekirjutuse aluseks olid määruse 852/2004 art 4 lg 3 p-d a ja e ning määruse 2073/2005 art 4 lg-d 1 ja

  1. Määruse 2073/2005 I lisa „Toiduainete mikrobioloogilised kriteeriumid“ ei sea proovide võtmise erinõudeid (sh sagedus ja osaproovide arv) sõltuvusse toidu käitlemise kogustest, vaid käideldava toidu liigist. Hakkliha käitlemine kuulub erisageduse alla tulenevalt määruse 2073/2005 I lisa p-dest 1.5, 1.
  2. ja 2.1.6 (5 osaproovi võtmise nõue) ning I lisa p-st 3.2 (mikrobioloogilise analüüsi proovide võtmise sagedus vähemalt 1 kord nädalas). Arvestades kaebaja poolt käideldavaid koguseid, on tema suhtes VTA 22.12.2008 käskkirja nr 204 „Jaekaubandusettevõtetes, mille peamine käitlemisvaldkond on jaemüük või toitlustamine, valmistatud hakklihast ja/või lihavalmististest Salmonella spp ja E.coli määramiseks käitleja poolt võetavate proovide sageduse kinnitamine“ alusel rakendatud leebemaid meetmeid, nõudes proovide võtmist üksnes 2 korda aastas. Määruse 2073/2005 I lisa alusel võetud proovide hindamist on võimalik nõuetekohaselt teostada vaid 5 osaproovi korral. Arvestades kaebaja poolt käideldavaid koguseid, on tema suhtes rakendatud leebemaid meetmeid, kui määruse 2073/2005 lisas I ette nähtud, ning kaebaja teistsugune arvamus on ekslik. Ettekirjutused on diskretsioonivigadeta ja proportsionaalsed. Kaebaja ei ole vaidlustanud 04.03.2009 kontrollaktis nr 2819/2009 tehtud ettekirjutust täita enesekontrollikohustust vastavalt õigusaktide nõuetele, mistõttu oli ta kohustatud seda täitma. Tallinna Halduskohus jättis 27.04.2010 otsusega kaebuse rahuldamata. Toidu käitlemine peab toimuma vastavalt

-s ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele. Toiduhügieeninõuded on sätestatud määrustes 852/2004 ja 853/2004. Samuti tuleb käitlejatel täita otsekohalduva määruse 2073/2005 nõudeid, mis kehtestab teatavate mikroorganismide mikrobioloogilised kriteeriumid ja rakenduseeskirjad. Kaebaja viited määrusele 853/2004 on asjakohatud, sest tema suhtes nimetatud määrus kohaldamisele ei kuulu ning VTA ei ole seda ka teinud. Vastustaja pole kaebaja suhtes rakendanud õigusaktides ettenähtust rangemaid tagajärgi. Määruse 2073/2005 I lisa kohaselt sõltub proovide võtmise sagedus ja arv üksnes toidu liigist, mitte käideldavatest kogustest või nende turustamise viisidest. Hakkliha käitlemine kuulub erisageduse alla vastavalt määruse 2073/2005 I lisa p-dele 1.5, 1.6, 2.1.6 ja 3.2. Pädev asutus (VTA) võib vastavalt määruse 2073/2005 I lisa 3. peatükile ja käskkirjale nr 204 vähendada käitleja proovivõtusagedust minimaalselt 2 korrani aastas (nädala tootmismaht alla 100

  1. kg)või 1 korrani kvartalis (nädala tootmismaht üle 100
  2. kg)siis, kui toidukäitleja on pika ajavahemiku jooksul igal nädalal proovide võtmist kinnitavate dokumentide abil tõendanud, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel rajaneva korra. Vastustaja ei ole kaebaja suhtes proovivõtusagedust vähendanud ning isegi sellisel juhul on kaebaja müügikoha enesekontrollisüsteemi plaani märgitud sagedus 1 kord aastas kaks korda väiksem õigusaktidega lubatud minimaalsest sagedusest. Riiklikku järelevalvet kõigis käitlemisvaldkondades teostab VTA ning õigusrikkumise avastamise või põhjendatud kahtluse korral teeb järelevalveametnik ettekirjutuse (

§ 50lg 1). 3

(8)3-09-3022 Vaidlustatud ettekirjutuste koostamisel ei ole rikutud järelevalvemenetluse korda ning õigusrikkumised on tuvastatud. Vastustaja tegi kaebajale esimesed ettekirjutused enesekontrolli nõuete rikkumise kõrvaldamiseks juba 04.03.2009, kohustades avastatud puudused likvideerima hiljemalt 16.03.2009. Kaebaja ettekirjutusi ei vaidlustanud ning oli seega kohustatud neid täitma, mida ta ei teinud. Seetõttu oli korduvate ettekirjutuste tegemine põhjendatud. Vaidlustatud kontrollaktis on välja toodud tuvastatud puudused ja koos asjakohaste konkreetsete selgitustega tehtud ettekirjutused viia tegevus kooskõlla õigusaktide nõuetega. Ettekirjutustes on viidatud ka selle andmise õiguslikele alustele. Kaebaja peab toidukäitlejana olema kõikide viidatud õigusaktidega kursis ja see asjaolu nähtub ka tema enesekontrolliplaanist. Vaideotsuses on VTA ettekirjutustes esitatud nõudeid täiendavalt põhjalikult selgitanud. Ettekirjutused ei ole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Erineva ulatuse ja raskusastmega negatiivsete tagajärgede (mürgistused, haiguspuhangud jms) ärahoidmiseks peab vastustaja kindlasti nõudma lihatoodete käitlemisel

ja Euroopa Ühenduse määrustega kehtestatud nõuetest kinnipidamist. See oluline avalik huvi kaalub üles kaebaja huvi teostada oma majandustegevust võimalikult väikeste kulutustega. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib järelevalveasutus rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha seaduses (AtSS) sätestatud korras ning sunniraha ülemmäär on 10 000 kr. Ettekirjutuse hoiatus selle täitmata jätmise korral 4 000 kr suuruse sunniraha määramise kohta on saavutatavat eesmärki silmas pidades optimaalne. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES FIE Ivan Trojanov palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega tema kaebus rahuldada. Kaebaja tegutseb toidukäitlejana Tallinna Keskturul asuvas müügikohas alates aastast 1998 ning tema tegevusalaks on mh hakkliha valmistamine otse tarbijale müümise eesmärgil. Käesoleval ajal müüb kaebaja igapäevaselt keskmiselt 5 kg hakkliha ning 25-30 kg lihavalmistisi. Halduskohus pole kontrollinud kontrollakti nr 2898/2009 ettekirjutuste nr 1 ja nr 2 faktiliste aluste õiguspärasust ja hindas tõendeid valesti. Vastustaja esitas kohtule 04.03.2009 hindamise akti nr 2819/2009, samas on kaebajale esitatud 04.03.2009 hindamise akt nr 6819/

  1. Hindamise aktis nr 6819/2009 tehtud ettekirjutused täitis kaebaja tähtaegselt, esitades järelevalveinspektorile parandatud enesekontrolliplaani aprillis 2009, kuid järelevalveinspektor nõudis endiselt enesekontrolliplaani täielikku ümbertegemist vastavalt VTA juhenditele. Kaebajale ei esitatud ettekirjutuste täitmiskohustuse ajal VTA peadirektori 28.12.2008 käskkirja nr 204, mis väidetavalt andis vastustajale õigusliku aluse koostada ettekirjutus nõudega teostada proovivõtmist 2 korda aastas. Enesekontrolliplaani koostamiseks puuduvad õigusaktidega kehtestatud vorminõuded. Kaebaja värske liha käitlemise müügikoha enesekontrolliplaan koostati 16.06.2008, kasutades abimaterjalina Eesti Kaupmeeste Liidu poolt välja töötatud juhendmaterjali. Kaebaja arvas heauskselt, et enesekontrolliplaanis sisalduvad kõik nõutavad andmed ja 04.03.2009 hindamise aktis punktide 48-55 kohta koostatud ettekirjutus on täidetud. Kaebajale jääb arusaamatuks, mis alusel koostati 04.03.2009 ettekirjutus hindamise akti punktide 69 ja 70 kohta. Kontrollaktis nr 6819/2009 puuduvad õiguslikud alused hakkliha mikrobioloogilise analüüsi tegemiseks 5 osaproovist koosneva proovi 2 korda aastas võtmise kohustuse kohta. Need alused toodi esmakordselt välja 02.09.2009 kontrollaktis nr 2898/
  2. Seega ei olnud tegemist korduva ettekirjutusega. Kaebaja ei teadnud, milline on hakkliha mikrobioloogilise uurimise nõutav sagedus ning kust vastavad nõuded tulenevad. Määrus 2073/2005 ei täpsusta, milline on kontrolli minimaalne tase, välja arvatud art 4 lg-s 2 sätestatud erandi korral määruse I lisas. Määruse 2073/2005 art 4 lg 2 viimase lause kohaselt rakendatakse I lisa nõudeid üksnes määruses 853/2004 sätestatud erinõudeid arvestades. Vastustaja on jätnud nimetatud piirangu tähelepanuta. 4

(8)3-09-3022 VTA peadirektori käskkiri nr 204, millega kaebaja tutvus kohtumenetluses, ei ole õigustloov akt ja sellega ei saa jaekaubandusettevõtetele panna lisakohustusi. Halduskohus ei vastanud kaebaja kõigile väidetele ega ole käskkirja nr 204 õiguspärasust hinnanud, rikkudes sellega kohtumenetluse norme. Kaebaja ei esitanud vaiet 04.03.2009 hindamisakti nr 6819/2009 peale, sest arvas heauskselt, et on 04.03.2009 tehtud ettekirjutused järelevalveametnikule enesekontrolliplaani kohta selgituste andmisega täitnud. Kuna järelevalveasutus ei teavitanud toidukäitlejat kontrollimise ajal käskkirjast nr 204, ei mõistnud kaebaja haldusakti koostamise faktilisi ja õiguslikke aluseid. Käskkirjaga nr 204 kehtestatud mikrobioloogiliste analüüside võtmise korraldus (2 korda aastas ja 5 osaproovi) kahjustab füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsevat isikut ülemääraselt (laboratoorsete analüüside kulud oleksid aastas ca 12 000 kr). Halduskohtu otsuses märgitu, et vastustaja poolt kehtestatud nõuded on sobivad, vajalikud ja mõõdukad vältimaks erineva ulatuse ja raskusastmega negatiivseid tagajärgi, on oletuslik, sest haiguspuhanguid ja mürgistusi Keskturul valmistatud lihatoodete tarbimise tõttu pole toimunud, sh kaebaja kauplemise ajal, so 12 aasta jooksul. Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee arvamuses „Hügieenieeskirjad ja käsitöönduslikud toidukäitlejad“ (2006/C 65/25) on märgitud (p-d 3.12, 3.14, 4.3, 4.8, 5.2), et toiduainetööstuse mitmekesisuse säilitamiseks on oluline rakendada väikeste toidukäitlejate suhtes toiduhügieeninõudeid paindlikult, sest mitmed nõutavad enesekontrollivahendid võivad üksnes suurendada kulusid ilma ohutusstandardit tegelikkuses parandamata. Olemasolevate hügieenialaste eesmärkide saavutamiseks sobivate vahendite valimine peaks kuuluma ettevõtete pädevusse. VTA käskkiri nr 204 rikub proportsionaalsuse põhimõtet, asetades mikrotoidukäitlejad ebasoodsamatesse tingimustesse võrreldes keskmiste või suurettevõtetega. Kaebaja on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel rajaneva korra. Vastustaja ei ole arvestanud asjaolu, et toiduettevõtted - Keskturul on 30-35 lihakäitlemisettevõtet - võivad teha uuringute korraldamisel koostööd ja pädev asutus võib hakkliha ja lihavalmistisi väikestes kogustes tootvad ettevõtted vabastada perioodilisest proovivõtmisest. Halduskohus eksib, leides, et VTA saab vähendada toidukäitleja proovivõtusagedust üksnes pärast tema proovide iganädalast analüüsimist pika ajavahemiku jooksul. Keskturul asuvaid värske liha käitlemise ettevalmistusruume ja käitlemispindu kasutavad igapäevaselt ühiselt 30-35 lihakäitlemisettevõtet, kes teostavad ka müüdava toidu mikrobioloogilisi analüüse vastavalt ettevõtete enesekontrolliplaanile. Analüüside läbiviimise sagedus peab tuginema riskile, võttes muuhulgas arvesse toiduainete kasutust, kuna kõik lihatooted enne tarbimist tehniliselt töödeldakse ning ühekordselt valmistatavad hakkliha partiid on väikesed ja väga lühikese realiseerimise tähtajaga (6 tundi). Kaebaja ettevõttes võetud proovidest tehtud analüüsid on alati vastanud nõuetele (sh Harjumaa Veterinaarkeskuse 05.11.2009 järelevalveproovid). VTA palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebusest ei selgu, millist materiaalõiguse normi on halduskohus ebaõigesti kohaldanud või millist kohtumenetluse normi on kohus oluliselt rikkunud või milles seisnes tõendite ebaõige hindamine. Tegemist on korduva ettekirjutusega ja see nähtub 02.09.2009 kontrollaktist nr 2898/2009 ja 04.03.2009 jaekaubandusettevõtte nõuetele vastavuse hindamise aktist nr 6819/2009. Kaebaja pole hindamise aktis sisalduvat ettekirjutust enesekontrollisüsteemi osas tähtaegselt täitnud. Esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et aprillis 2009 toimunud suulisel konsultatsioonil esitas ta parandustega enesekontrolliplaani, on paljasõnaline. VTA peadirektori 22.12.2008 käskkiri nr 204 on asjakohane üksnes osas, mis puudutab tingimusi proovivõtu sageduse vähendamiseks. Kaebaja jätab tähelepanuta, et määruse 2073/2005 I lisa p 3.2 kohaselt on nõutav proovide võtmine sagedusega 1 kord nädalas ning käskkirjaga nr 204 on sätestatud proovide võtmine sellest oluliselt väiksema sagedusega (minimaalselt 2 korda aastas). Kuna käskkiri soodustab kaebaja olukorda üldnõudega võrreldes märkimisväärselt, ei saa üldse tekkida küsimust selle ebaproportsionaalsusest. 5
(8)3-09-3022 Kaebaja viited määruse 2073/2005 art 5 lg-le 3 on asjakohatud. Vastustaja rakendas kaebaja suhtes oluliselt vähendatud proovivõtusagedust ning kaebaja pole tõendanud, et viidatud art 5 lg 3 tema suhtes üldse kohaldub - kaebaja pole pikka ajavahemikku käsitlevate dokumentide abil tõendanud, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel põhineva korra. Alusetu ja asjakohatu on kaebaja väide, et VTA pole kaalunud võimalusi määruse 2073/2005 art 3 lg 2 (uuringute korraldamine toidukäitlejate koostöös) rakendamiseks Keskturul. Nimetatud võimalus on toidukäitlejatel alati olemas olnud, kuid see ei tähenda, et käitleja ei pea täitma määruse 2073/2005 art-tes 4 ja 5 sätestatud kontrollide läbiviimise ja proovide võtmise nõudeid. Vastuseks kohtunõudele selgitas vastustaja järgmist: pädevaks asutuseks määruse 2073/2005 I lisa p 3.2 tähenduses on VTA (määruse 852/2004 art 2 lg 1 p d ja

§ 26lg 4).

VTA peadirektori 22.12.2008 käskkiri nr 204 on üldkorraldus HMS § 51 lg 2 tähenduses. Määrus 2073/2005 ei sätesta, kas lisa I p-s 3.2 viidatud pädeva asutuse otsus tuleb teha konkreetse käitleja suhtes eraldi või on see antav ka üldtunnustele vastavate (ehk mitmete) käitlejate suhtes; vastustaja on seisukohal, et pädeva asutuse otsus ettevõtte perioodilisest proovivõtmisest vabastamise kohta võib olla tehtud nii haldusaktina konkreetse käitleja suhtes kui ka üldkorraldusena suurema arvu käitlejate suhtes. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Apellatsioonkaebuse väited ei anna selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks alust. Heites kohtule ette tõendite ebaõiget hindamist, ei ole apellant sellistele tõenditele osundanud ega selgitanud, milles hindamise ebaõigsus seisnes. Vaidluse esemeks oleva 02.09.2009 kontrollaktiga nr 2898/2009 kohustati kaebajat korraldama hiljemalt 30.09.2009 hakkliha mikrobioloogiline uurimine ettevõttes vastavalt õigusaktide nõuetele (ettekirjutus nr 1) ning koostama hiljemalt 15.10.2009 ettevõtte enesekontrollikohustus vastavalt õigusaktide nõuetele (ettekirjutus nr 2). Ettekirjutuse nr 1 tegemist põhjendas vastustaja sellega, et ettevõtte enesekontrolli raames I-l poolaastal tehtud hakkliha mikrobioloogiline analüüs ei olnud võetud vastavalt nõuetele, ning kohustas kaebajat saata laboratooriumisse 5-st osaproovist koosnev nõuetekohane analüüs. Kohtumaterjalide juurde esitatud FIE Ivan Trojanovi poolt 16.06.2008 koostatud „Värske liha käitlemise müügikoha enesekontrollisüsteemi plaan“ osa „Laboratoorsed analüüsid“ kohaselt on toiduanalüüside mikrobioloogilise uuringu sageduseks 1 kord aastas. Ettekirjutuses nr 1 pole märgitud, et tegemist on korduva ettekirjutusega. Ettekirjutusest järeldub aga, ning kaebaja väidetest nähtub, et ta on mõistnud, et ettekirjutusest tuleneb talle kohustus korraldada hakkliha 5-st osaproovist koosnev laboratoorne analüüs 1 kord poolaastas (so 2 korda aastas). Ettekirjutuse nr 2 tegemist põhjendati sellega, et eelmise inspekteerimise akti (04.03.2009) ettevõtte enesekontrollikohustuse kohta esitatud ettekirjutused on jäetud täitmata, ning kohustati kaebajat parandama hakkliha mikrobioloogilist uurimist puudutavad kirjed, samuti määrama päevas valmistatavad lihavalmististe ja hakkliha kogused. Vaidlusalusele 02.09.2009 kontrollaktile nr 2898/2009 eelnenud ning ettekirjutuses nr 2 viidatud 04.03.2009 hindamise aktis nr 2819/2009 sisaldus ettekirjutus viia enesekontrollisüsteemi sisse nõutavad parandused ning esitada enesekontrolliplaan järelevalveasutusele. Mõlemas aktis (nr 2819/2009 ja nr 2898/2009) on ettekirjutustel samasugused õiguslikud alused ning mõlemad on suunatud kaebaja poolt 16.06.2008 koostatud enesekontrollisüsteemi plaani mittenõuetekohasusele. Seega on kontrollakti nr 2898/2009 ettekirjutuse nr 2 puhul sisuliselt tegemist korduva ettekirjutusega ning apellandi teistsugune arusaam on ekslik. Kaebaja selgitas apellatsioonkaebuses, et talle ei ole esitatud 04.03.2009 hindamise akti nr 2819/2009, vaid esitati akt nr 6819/2009. Hindamise aktide nr 6819/2009 ja nr 2819/90 võrdlemisel nähtub, et erinev on vaid nende number, sisult on hindamise aktid identsed. Seega on vas- 6

(8)3-09-3022 tustaja poolt kaebajale esitatud 04.03.2009 hindamise akti numbri puhul tegemist ilmselge trükiveaga, mis käesoleva vaidluse lahendust ei mõjuta. 04.03.2009 hindamisakti pole vaidlustatud, seega oli kaebaja kohustatud seda täitma. Kaebaja väidet, et ta on 04.03.2009 ettekirjutuse enesekontrolli osas täitnud tähtaegselt, asja materjalid ei kinnita. Kaebaja tugineb oma väidetes 16.06.2008 koostatud enesekontrolliplaanile, kuid esitatud pole andmeid selle kohta, et kõnealust plaani oleks täiendatud/parandatud pärast 04.03.2009 ettekirjutuse tegemist. Ka vastustaja on märkinud, et kaebaja tugineb kogu aeg 16.06.2008 enesekontrollisüsteemi plaanile, mis ei vasta aga õigusaktide nõuetele. Olukorras, kus järelevalveasutus teeb isikule ettekirjutuse, milles juhib tähelepanu enesekontrolliplaanis sisalduvatele puudustele ja nõuab nende kõrvaldamist, ei saa ettevõtja heauskselt arvata, et tema senises enesekontrolliplaanis sisalduvad kõik nõutavad andmed. Ettekirjutuse täitmiseks ei saa pidada väidetavalt järelevalveametnikule enesekontrolliplaani kohta täiendavate selgituste andmist ilma plaani mingeid parandusi sisse viimata. Kaebaja väidab talle arusaamatud olevat vastustaja esitatud nõuded analüüsi tegemise sageduse ja osaproovide arvu osas. Seega käesoleva vaidluse sisulisteks küsimusteks on, kas kaebaja enesekontrollisüsteemi plaan vastab õigusaktide nõuetele ja kas on põhjendatud vastustaja nõue, et analüüs peab koosnema 5-st osaproovist ja analüüsi peab tegema 2 korda aastas.

§ 34

lg 1 sätestab, et käitleja on kohustatud kontrollima toidu ja selle käitlemise nõuetekohasust (enesekontroll) ning rakendama abinõud selle tagamiseks; rakendatavaid abinõusid kirjeldatakse enesekontrolliplaanis; enesekontroll koos kirjalikult vormistatud enesekontrolliplaaniga moodustab enesekontrollisüsteemi. Määruse 852/2004 art 4 lg 3 p-de a ja e kohaselt peavad toidukäitlejad tagama vastavuse toiduainete mikrobioloogilistele kriteeriumidele ning korraldama proovivõtmisi ja analüüse. Vastavalt määruse 2073/2005 art 4 p-dele 1 ja 2 korraldavad toidukäitlejad vajadusel lisas I sätestatud mikrobioloogiliste kriteeriumide alusel kontrolle (p 1) ning proovide võtmise sageduse määravad toidukäitlejad, välja arvatud juhul, kui lisaga I on nähtud ette proovide võtmise erisagedus (p 2). Kaebaja käitleb hakkliha, mille puhul sätestab määruse 2073/2005 lisa I, et proovi moodustavate prooviühikute arv on 5. Vastustaja on õigesti märkinud, et asjakohastest õigusaktidest ei nähtu, et prooviühikute arv sõltuks töödeldava toiduliigi kogusest. Määruse 2073/2005 art 5 lg 3 võimaldab prooviühikute arvu vähendada, kui toidukäitleja tõendab pikka ajavahemikku käsitlevate dokumentide abil, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel põhineva korra. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks pädevalt asutuselt proovide võtmise arvu vähendamist taotlenud. Määruse 2073/2005 I lisa p 3.2 kohaselt peavad hakkliha, lihavalmistisi või lihamassi tootvate ettevõtete toidukäitlejad võtma mikrobioloogilise analüüsi proove vähemalt 1 kord nädalas. Sama punkti järgi võib riskianalüüsi põhjendatud tulemuste alusel pädeva asutuse otsuse kohaselt vabastada hakkliha ja lihavalmistisi väikestes kogustes tootvad ettevõtted perioodilisest proovivõtmisest. Seega annab viidatud norm pädevale asutusele õiguse proovisagedust vähendada või üldse vabastada perioodilisest proovivõtmisest. Viidatud sätte alusel on VTA peadirektor 22.12.2008 andnud käskkirja nr 204, millega kinnitas ettevõtetele tootmismahuga kuni 100 kg nädalas minimaalseks proovivõtu sageduseks 2 korda aastas (p 1.1) ning tootmismahuga üle 100 kg nädalas minimaalseks proovivõtu sageduseks üks kord kvartalis (p 1.2). Käskkirjaga kehtestatud proovisagedused on seega oluliselt väiksemad kui määruse 2073/2005 lisas I nõutud. Sama käskkirja nr 204 p-ga 2 on sätestatud, et järelevalveametnikul on õigus tulenevalt käitlemisettevõttes valitsevale olukorrale muuta käskkirjas kinnitatud proovivõtu sagedust. Seega annab käskkiri käitlejale võimaluse tuginedes riskianalüüsi põhjendatud tulemusele taotleda pädevalt asutuselt, et tema proovivõtusagedust vähendataks veelgi või vabastataks üldse korrapärasest proovivõtmisest. Asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks sellise taotluse VTA-le esitanud. 7

(8)3-09-3022 Kaebaja viidatud määruse 2073/2005 art 3 lg 2 näeb küll ette, et toiduettevõtted võivad teha uuringute korraldamisel koostööd, kuid nimetatud norm ei vabasta kaebajat antud juhul ettekirjutuse täitmisest. Kaebaja on kirjeldanud, et Keskturul kasutavad samu ruume ja seadmeid 30-35 erinevat toidukäitlejat korraga, kuid kaebusest/apellatsioonkaebusest ei selgu, kas ja kuidas on nimetatud toidukäitlejad teinud koostööd muu hulgas laboratoorsete uuringute korraldamisel. Kuna kaebaja ei ole taotlenud proovide võtmise arvu/sageduse vähendamist ega korrapärasest proovivõtmisest vabastamist, ei vasta tema enesekontrollisüsteemi plaan õigusaktidele ning vaidlusalused ettekirjutused on õiguspärased. Käesoleva vaidluse esemeks on üksnes 02.09.2009 kontrollakt nr 2898/2009, mille õiguspärasust on halduskohus nõuetekohaselt kontrollinud. Halduskohus ei pidanud hinnangut andma kohtuvaidluse esemeks mitteolevatele haldusaktidele ja toimingutele ning ka ringkonnakohus jätab tähelepanuta kaebaja vastuväited 04.03.2009 hindamisaktile nr 2819/2009 (6819/2009), mida ei ole käesolevas asjas vaidlustatud. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust väidetavalt selgitamiskohustuse rikkumine vastustaja poolt. Ettekirjutused vastasid nende tegemise ajal kehtinud õigusele. Kuni ei ole esitatud ja lahendatud taotlust prooviühikute arvu ja proovide võtmise sageduse vähendamiseks, peab kaebaja proovide võtmine olema kooskõlas kehtiva õigusega. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja menetluskulude hüvitamise taotlust ei esitanud, mistõttu jäävad ka vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.