Obsah (12)

§ 633§ 632§ 423§ 438§ 230§ 436§ 229§ 333§ 442§ 658§ 173§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Tsiviilasja number 2-10-15791 Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht Kohtunik 12.04.2011, Tallinn, Kentmanni kohtumaja Kohtuasi Hagi hind

§ 633

lg 1), alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest (

§ 632lg 1).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses märkima, vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja arutamisega kirjalikus menetluses. Hagiavalduse asjaolud ja nõue. Hagi esitati Harju Maakohtule 05.04.2010 ja hageja esitas kohtule 29.01.2011 kohtu nõudel hagi tervikteksti (tlk 206-210). 01.12.2005.a sõlmitud seadmete ostu-müügilepinguga , leppisid võlgnik ja kostja kokku, et kostja kohustub müüma võlgnikule tootmisseadmeid, võlgnik aga kohustub seadmete eest tasuma 13 260 840 krooni. 02.03.2006.a sõlmitud kokkuleppega lõpetati 01.12.2005 ostu-müügileping enne selle täitmist. Kokkuleppe p-ga 2 leppisid pooled kokku, et võlgniku poolt müügilepingu täitmiseks kostjale tasutud summa 10 110 240 krooni vormistatakse ümber laenulepinguks. Samal päeval 02.03.2006.a sõlmisid pooled kokkuleppe p 2 täitmiseks laenulepingu, millega võlgnik kohustus andma kostjale laenu summas 10 110 240 krooni intressimääraga 6% aastas ja tagastamise tähtajaga 31.05.2007.a. Lepingutest nähtuvalt esindas kostjat mõlema lepingu sõlmimisel kostja juhatuse liige RS ja võlgnikku esindas võlgniku juhatuse liige VL. 15.06.2006.a sõlmis võlgnik G OÜ-ga laenulepingu nr 1506, mille alusel võttis võlgnik G OÜ-lt laenu 12 000 000 krooni intressimääraga 12% aastas ning viivisemääraga 54 % aastas. Laenulepingust tulenevate võlgniku kohustuste tagamiseks seati võlgnikule kuulunud kinnistule asukohaga XXX esimese järjekoha hüpoteek summas 24 000 000 krooni. Laenuleping G OÜga sõlmiti ajal, mil kehtis võlgniku eelmises pankrotimenetluses tehtud Harju Maakohtu 06.07.2005.a kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2/1- 534/04/05 kinnitatud kompromiss, mis mh keelas võlgnikul võtta oma majandustegevuse jätkamiseks laene ja mille tingimustest samuti nähtub, et võlgnik oli vaidlusaluste lepingute sõlmimisel maksejõuetu. 24.11.2006.a esitas G OÜ avalduse täitemenetluse alustamiseks võlgniku vara suhtes põhjendusega, et võlgnik jättis täitmata oma kohustused 15.06.2006.a laenulepingu järgi. 29.01.2007 algatati võlgniku suhtes pankrotimenetlus, Harju Maakohtu 04.04.2007 otsusega kuulutati välja võlgniku pankrot. 03.04.2008.a kuulutati välja ka kostja pankrot Harju Maakohtu 03.04.2008.a otsusega. Võlgnik esitas kostja pankrotimenetluses nõudeavalduse 02.03.2006.a laenulepingust tuleneva nõude tunnustamiseks. Hageja käsutuses olevate dokumentide alusel saab eeldada, et 01.12.2005.a ostumüügileping vastas võlgniku huvidele ja seega nimetatud lepingu lõpetamine võlgniku huvidele ei vastanud, kuna sellega loobus võlgnik talle kuulunud õigusest müügilepingu objektiks olnud seadmete omandisse saamiseks, mida võlgnik saanuks nõuda ka kostja pankrotimenetluses PankrS § 49 lg 1 alusel ja asendas selle õigusega nõuda kostjalt 01.12.2005.a müügilepingu aluselt tasutud summa tagasimaksmist. Heas usus tegutsevad isikud ei loeks samas olukorras tavaliselt ostja seisukohalt mõistlikuks seesugustel tingimustel müügilepingu lõpetamist. 02.03.2006.a sõlmitud kokkulepe 01.12.2005.a müügilepingu lõpetamiseks ja samal päeval sõlmitud laenuleping vormistati kahe eraldi dokumendina, on kaks nimetatud lepingut lahutamatult ühendatud poolte ühtse tahtega ja tuleb hinnata kogumis. Samas ka juhul, kui 02.03.2006.a kokkuleppe p-s 2 kokkulepitut ja selle täitmiseks sõlmitud laenulepingut hinnata 02.03.2006.a müügilepingu lõpetamise kokkuleppest kui sellisest eraldi, tuleks märkida, et võlgniku loobumine õigusest nõuda 01.12.2005.a müügilepingu lõpetamise järel kostjale 2 müügilepingu alusel tasutud summa kohest tagastamist ja nimetatud õiguse novatsiooni korras asendamine võlgnikule äärmiselt ebasoodsatel tingimustel sõlmitud 02.03.2006.a laenulepingust tulenevate õigustega oli ka iseäranis vastuolus mõistlikkuse põhimõttega ja kahjustas võlgniku võlausaldajate huve. Eelviidatut kinnitab eelkõige asjaolu, et laenu tagamiseks ei ole võlgnik nõudnud ega kostja andnud mistahes tagatist. 01.12.2005.a müügilepingu lõpetamise korral ilma samaaegselt laenulepingut sõlmimata oleks võlgnikul õigus nõuda kostjalt viivist müügilepingu lõpetamisel tagastamisele kuulunud summalt müügilepingu lõpetamise päevale järgnevast päevast arvates VÕS § 113 ettenähtud määras, mis 2006.a esimesel poolel oli 9,75% aastas, seega 02.03.2006.a laenulepingus kokkulepitud intressimäärast (6% aastas) suurem. Samuti müügilepingu alusel tasutud rahasumma kostjalt kohese tagasisaamise korral saanuks võlgnik seda summat investeerida oluliselt suurema tulususega ja/või väiksema riskiga, arvestades, et mitme Eesti krediidiasutuse tähtajaliste deposiitide ja üleöödeposiitide intressimäärad olid

1. aastal kõrgemad võrreldes vaidlusaluses laenulepingus kokkulepitud intressimääraga, kuid võlgniku riskid oleksid raha krediidiasutustes deponeerimisel olulisemalt väiksemad. Lepingu p-s 2.
2. kokkulepitud ülimadal viivisemäär 3,65% aastas annab aluse eeldada, et Lepingu sõlmimisega sooviti luua olukord, kus kostjapoolne raha mittetagamine oleks võimalikult vähe sanktsioneeritud. Väärib erilist tähelepanu, et eelmärgitud viivisemäär on madalam, kui samas laenulepingus sätestatud intressimäär, mistõttu vaidlusaluse laenulepingu tingimuste järgi oli kostjal kasulikum laenu tähtaegselt mitte tagastada. 02.03.2006.a laenuleping kahjustas võlgniku võlausaldaja huve juba lepingu p-s 1.
3. algses redaktsioonis laenu tagastamise tähtpäevaga
4. mai 2007.a, liiatigi kui lähtuda lepingu p-s 1.
5. parandusest, mille järgi laenu tagastamise tähtpäevaks on
6. mai 2011.a. On ilmne, et laenutähtaja pikendamisega pidid paratamatult suurenema nii võlgniku otsesed finantskaotused väikse intressimäära tõttu kui ka laenu mittetagastamise risk. Seetõttu juhul, kui peaks selguma, et 02.03.2006.a laenulepingu p-s 1.
7. käsitsi tehtud tekstiparandus omab õiguslikku tähendust, soovib hageja ka nimetatud muudatuse kehtetuks tunnistamist. Eelnevast nähtuvalt kahjustasid 02.03.2006.a sõlmitud kokkulepe ja laenuleping otseselt võlgniku võlausaldajate huve, Kostja nimel vaidlusalused tehingud teinud Ronald Sikk oli ühtlasi võlgniku nõukogu liige, võlgniku tegevdirektor JK oli aga kostja ainuosanik. Seega olid võlgnik ja kostja lähikondsed. .Eelnevast tulenevalt hageja palub:
8. Tunnistada kostja AS-i TKE (pankrotis) lähikondseteks PankrS § 119 tähenduses.
9. Tunnistada kehtetuks AS-i TKE (pankrotis) ja kostja vahel 02.03.2006.a sõlmitud kokkulepe 01.12.2005.a ostu-müügilepingu lõpetamise kohta.
10. Tunnistada kehtetuks AS-i TKE (pankrotis) ja kostja vahel 02.03.2006.a sõlmitud laenuleping.
11. Tunnistada kehtetuks 02.03.2006.a laenulepingu p-s 1.
12. tehtud muudatus laenu tagastamise tähtpäeva osas (juhul, kui puudub alus jätta nimetatud muudatus arvestamata). 3 Kostja vastuväited. Kostja vaidleb hagile vastu ja ei nõustu, et vaidlusalused 02.03.2006 tehingud kahjustavad võlausaldajate huve (tlk 139-151, 246). Hageja ei ole selgitanud, milles seisneb huvide kahjustamine, kahju tekkimine ei ole tõendatud. Tehingute tegemise ajal ei olnud kostja maksejõuetu, müügilepingu lõpetamisel jäi kostjale vara, mille arvelt laenulepingust tulenev nõue rahuldada. Hageja ei võimaldanud kostjal oma vara kasutada 2007 aasta veebruarikuust. Osapooled ei pidanud pandi seadmist vajalikuks, tegutsesid ühise juhtimise all. Kostja ei nõustu hageja arutlusega laenulepingu tingimuste kahjulikkuse kohta, tegemist oli keskmise intressiga. Võlausaldajate huve ei kahjustatud, hagejal puudus rahaline võime ostuhinna tasumiseks ja müügilepingu täitmiseks, hageja oli seoses pankrotimenetlusega kohtuliku kompromissi tingimustes tegutsev ettevõte. Hageja pankrotimenetluses ei ole viidatud tagasivõitmistele, ka selles menetluses ei selgu, miks jõuti selleni tagasivõitmise hagi esitamise tähtaja viimasel päeval. Lähikondsete olemasolu on tagasivõitmise korras tehingute kehtetuks tunnistamise aluseks vaid koos võlausaldajate huvide kahjustamisega. Müügilepingu lõpetamise kokkulepe ja laenuleping vastasid hageja võlausaldajate huvidele ja laenuleping oli sõlmitud kooskõlas müügilepingu punktiga 2.1.
13. Müügilepingu 1.4 kohaselt kuulusid müügilepingu esemeks olevad seadmed kuni müügihinna täieliku tasumiseni kostjale. Müügihinda ei ole tasutud, hagejal puudus nõue müügilepingu eseme omandi üleandmiseks. Hagejal puudus tema enda rikkumise tõttu vara omandi üleandmise nõue, seega ei kahjusta lepingu lõpetamise kokkulepe võlausaldajate huve. J. K ei olnud kostja ainuosanik vaidlusaluste tehingute tegemise ajal, ega hageja nõukogu liige. Kostja esindajad ei omanud kontrolli hageja tegevuse üle vaid vastupidiselt kostja tegutses hageja kontrolli all. Hageja on andnud laene aga ei ole nõudnud raha tagasi PP OÜ – lt ega ADWLLC –lt. Kostja on esitanud vastuväite kohtu tegevusele (tlk 247), kostja arvates ei ole kohtu seisukoht õige lugeda menetlusökonoomika põhimõttel hagejaks PankrS § 118 lg 1 alusel hageja pankrotihaldur. Kostja leiab, et hagi tulnuks jätta läbivaatamata

§ 423lg 2 p 2 alusel.

Menetluse käik Harju Maakohtu 10.05.2010 määrusega jäi hagi käiguta, sest hageja oli tasunud lõivu 1000 krooni (tlk 109), hageja vaidlustas kohtumääruse selles osas, kus kohus määras hagi hinna (tlk 98), 30.08.2010 tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 10.05.2010 määruse hinna määramise ja täiendava riigilõivu määramise osas. 27.09.2010 kohtumäärusega võttis kohus hagi menetlusse. Kostja esitas taotluse tsiviilasjade liitmiseks (tlk 123), kostja on esitanud hageja pankrotimenetluses vara välistamise hagi, tsiviilasi 2-07- 45149, nõue on suunatud müügilepingu eseme välistamiseks hageja pankrotimenetluses. Hageja on esitanud kostja pankrotimenetluses 4 nõude tunnustamise hagi, tsiviilasi 2-09- 4151, nõue tugineb laenulepingul. Tsiviilasja menetlus on peatatud kuni käesoleva asja lahendamiseni. 01.11.2010 määrusega on jäetud tsiviilasjad liitmata (tlk 133), arvestades menetluses olevaid tsiviilasju tulnuks asi liita varasemalt saabunud asja 2-07-45149 juurde. Kuivõrd nimetatud tsiviilasja juurde liitmist ei toimunud on võimalik esmalt arutada käesolev vaidlus tehingute kehtivuse/kehtetuse üle ja seejärel vara välistamise hagi ning nõue tunnustamise hagi. Kohtu põhjendused. Kohus, kuulanud ära menetlusosalised ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi ei ole põhjendatud ega tõendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vastavalt PankrS § - le 109 lg 1 tunnistab kohus tagasivõitmisel pankrotiseaduse § -des 110-114 sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja kahjustab võlausaldajate huve.

§ 438

kohaselt otsuse tegemisel hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. PankS § 110 lg 1 p 2 alusel tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis tehti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. Vaidlusalused lepingud sõlmiti ühe aasta jooksul enne võlgniku pankrotimenetluse algatamist, 01.12.2005.a sõlmitud seadmete ostu-müügilepinguga , leppisid võlgnik ja kostja kokku, et kostja kohustub müüma võlgnikule tootmisseadmeid, võlgnik aga kohustub seadmete eest tasuma 13 260 840 krooni. 02.03.2006.a sõlmitud kokkuleppega lõpetati 01.12.2005 ostu-müügileping enne selle täitmist. Kokkuleppe p-ga 2 leppisid pooled kokku, et võlgniku poolt müügilepingu täitmiseks kostjale tasutud summa 10 110 240 krooni vormistatakse ümber laenulepinguks. Samal päeval 02.03.2006.a sõlmisid pooled kokkuleppe p 2 täitmiseks laenulepingu, millega võlgnik kohustus andma kostjale laenu summas 10 110 240 krooni intressimääraga 6% aastas ja tagastamise tähtajaga 31.05.2007.a (tlk 7-21). Hageja pankrot algatati 29.01.2007 ja kuulutati välja Harju Maakohtu 03.04.2008 otsusega ( tlk 35).

§ 230

lg 1 kohaselt kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited ning hageja kohustub tõendama tulenevalt PankrS 110 lg 1 p 2, et teine pool teadis või pidi teadma, et tehinguga kahjustatakse võlausaldajate huve. PankrS § 110 lg 3 sätestab, et võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. Pankrotihaldur on oma nõude esitanud PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel, hinnates ja võrreldes tehingute tegemise aega, 02.03.2006, pankrotimenetluse algatamise ajaga 29.01.2007, ilmneb, et tehingud tehti ühe aasta jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Kohtu hinnangul ei ole asja sisulise arutamise käigus tõendamist leidnud, et kehtetuks tunnistamist taotletavate tehingute tegemisega kahjustati võlausaldajate huve, mis on tehingu kehtetuks tunnistamise üheks eelduseks PankS § 109 lg 1 ja 110 kohaselt. Asjaolu üle, et tehing sõlmiti lähikondsete vahel üle vaidlust ei ole. Kostja esindaja on nimetatut kinnitatut 10.03.2011 toimunud kohtuistungil, samas möönnud, et kostja tegevus toimus nö 5 hageja kontrolli all. Kostja nimel on vaidlusalused tehingud teinud RS, kes oli ühtlasi võlgniku nõukogu liige, võlgniku tegevdirektor JK oli aga kostja ainuosanik Hageja väidetelt kahjustasid 02.03.2006.a sõlmitud kokkulepe ja laenuleping otseselt võlgniku võlausaldajate huve, kuivõrd nende tulemina võlgnik algselt loobus õigusest nõuda seadmete üleandmist võlgniku omandisse ja seejärel loobus ka õigusest nõuda seadmete eest tasutud rahasumma kohest tagastamist või nimetatud summa kostja kasutusse jätmise korral nõuda tsiviilkäibes tavapäraste tagatiste, intressimäära ja sanktsioonide kohaldamist, mistõttu palub tunnistada kehtetuks AS-i TKE (pankrotis) ja kostja vahel 02.03.2006.a sõlmitud kokkulepe 01.12.2005.a ostu-müügilepingu lõpetamise kohta, AS-i TKE (pankrotis) ja kostja vahel 02.03.2006.a sõlmitud laenuleping ja 02.03.2006.a laenulepingu p-s 1.

1. tehtud muudatus laenu tagastamise tähtpäeva osas (juhul, kui puudub alus jätta nimetatud muudatus arvestamata). Hageja ei ole tõendanud, millisel lepingulisel aluseks põhineks tema õigus nõuda seadmete üleandmist TKE AS (pankrotis) omandisse, teiseks hageja võlausaldajaid kahjustavaks väiteks on loobumine õigusest nõuda seadmete eest tasutud rahasumma kohest tagastamist. Samas ei ole hageja esile toonud, milline on see kahju ehk rahasumma, mille tagasinõudmisest loobuti, kostja on vastuväidetes esiletoonud, et müügihinda ei ole tasutud ja hagejal puudus nõue müügilepingu eseme omandi üleandmiseks. Ostu-müügi lepingu punkti 1.4 järgi olidki pooled kokku leppinud, et kuni kogu ostuhinna 13 260 840 krooni tasumiseni kuuluvad seadmed müüjale. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et lepingu punktis 1.2 kokkulepitud ostuhinda ei tasutud müüja poolt, seega ei ole ka hageja põhjendanud, millisel viisil ta kaotas õiguse nõuda seadmete osas omandiõigust ja seeläbi kahjustati võlausaldajate huve. Ostu-müügi lepingu lõpetamine toimus poolte kokkuleppel, samas ei viita kokkuleppe punktis p 2 ostja poolt müüjale tasutud summa suurust ega ole esitatud ühtegi teist dokumenti tõendamaks asjaolu, millal ja missugused summad tasuti. Laenulepingus on märgitud küll laenu suurus 10 110 240 krooni ning laenusaaja on kinnitanud, et rahasumma on täies ulatuses kätte saadud, kuid puudub võimalus seda laenu seostada ostu- müügi lepingu maksetega, nimetatut ei kinnita üksi raamatupidamislik tõend ega muu teave. Hageja on väitnud, et pankrotivõlgnik oli vaidlusaluse tehingu tegemise ajal maksejõuetu, s.t tema kohustuste kogusumma võlausaldajate ees ületas pankrotivõlgniku koguvara väärtust, ei tähenda see iseenesest, arvestades pankrotivõlgniku kogu vara väärtust ca 100 mln krooni, et pankrotivõlgniku jaoks võis olla probleem maksta oma vahenditest või laenata kolmandatelt isikutelt kostjale ostuhinna allesjäänud osa ca 3 mln krooni müügilepingus märgitud seadmete omandamiseks, mille maksumus oli müügilepingu kohaselt ca 13 mln krooni. Hageja väidetel vaidlusaluse komplekstehingu eesmärgiks sai olla üksnes soov viia pankrotivõlgniku vara, nii omandatud seadmed, kui tasutud ostuhind, pankrotivõlgniku kontrolli alt välja ja vaidlusaluste tehingute tulemusena tekitati müügilepingu punktiga 2.1.3 kokkulepitule täiel määral vastupidine olukord, kus pankrotivõlgnik seadmete eest tasutud summast mitte ühtegi krooni tagasi ei saanud ning võlgniku pankroti korral välistada kostjalt laenu tagasisaamist. 6 Müügilepingu p. 2.1.3 kohaselt (tlk 7), lepingu ühepoolsel lõpetamisel tulnuks ostjale tagastada kogu lepingu lõpetamise hetkeks seadmete eest tasutud summa, mille tingimused fikseeritakse kirjalikult lepingu lisana. Hageja väidetel on laenuleping sõlmitud ebamõistlikult ning pankrotivõlgniku võlausaldajate huve kahjustavatel tingimustel, sest laen anti tagatiseta ja ebamõistlikult madalate sanktsioonidega, intressimäär lepingus oli tavapärane, mistõttu jääb seesuguse riski võtmine pankrotivõlgniku poolt igal juhul arusaamatuks ja põhjendamatuks. Laenuleping sõlmiti olukorras, kus kehtis AS TKE (pankrotis) kohtumäärusega 06.07.2005 kinnitatud kompromiss (tlk 24), mille tähtaeg oli 01.07.
2. Kohus ei nõustu hageja seisukohaga, et laenulepingu sõlmimisega võeti ära võimalus tagasi nõuda tasutud ostu-müügi lepingu makseid ja seeläbi on kahjustatud võlausaldajate huvid, mis toob kaasa tehingu kehtetuse. Ainuüksi see asjaolu ei saa olla tehingu ehk laenulepingu 02.03.2006 kehtetuse aluseks tagasivõitmise korras. Pankrotimenetluses teostab kompromissi üle järelevalvet pankrotihaldur ja toimkond ning tehingud teostatakse pankrotihalduri järelevalve all. Kohus juhib tähelepanu, et halduril on õigus sellisel juhul arvestades PankrS § 189 lg 2 toodut taotleda ja nõuda laenuraha tagasi, kuivõrd halduri nõusolekuta tehtud tehing on tühine, samuti on tühine laenuvõtmine, kui see oli keelatud kompromissi kohaselt. Hageja hinnangul on laenu tagasisaamine olematu, sest kostja on pankrotis ( tlk 238). Kuivõrd hageja pankrotimenetluses kinnitati kompromiss 06.07.2005 tähtajaga 01.07.2008, pankroti algatati 29.01.2007, siis vaidlusalune tehing tehti ilmselgelt kompromissi kehtivuse ajal. Kohus ei nõustu hagejaga selles, hagis kirjeldatud asjaolude kohaselt vaidlusaluste tehingutega loodi olukord, kus pankrotivõlgniku vara viidi välja pankrotivõlgniku valdusest, sest pankrotivõlgnik kaotas õiguse nõuda seadmete omandiõigust ja samaaegselt ei saanud ta tagasi ka seadmete eest tasutud raha. Ilma vaidlusaluste tehingu tegemiseta oleks pankrotivõlgnik olukorras, kus ta saaks nõuda seadmete omandiõigust ja/või tehingust taganemise ja/või selle lõpetamise juhul saanuks tulemuslikult nõuda tasutud raha tagastamist. Samuti oleks oluline vahel olukordadel, kus pankrotivõlgniku poolt kostjale laenu andmine oleks toimunud tagatise vastu. Kohtu hinnangul oli pankrotimenetluses halduril võimalus dokumentaalsete tõendite põhjal hinnal laenulepingu sõlmimise asjaolusid ja tagasinõuet. Kostja vastuväited selles osas, et samal ajavahemikul tegi pankrotivõlgnik ka muid pankrotivõlgniku võlausaldajate huve kahjustavaid tehinguid pankrotivõlgniku teiste lähikondsetega, ei oma käesoleva juhul tehingu kehtetuks tunnistamise aluseid hinnates tähtsust. Vastavalt

§ 230

lg 2 esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi,

§ 436

lg 2 rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

§ 229

lg 1 kohaselt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud, lg 2 järgi on tõendiks muuhulgas dokumentaalne tõend. Kohus jõudis esitatud tõendeid hinnates järeldusele hagis kirjeldatud asjaolude põhjal, et hagi ei ole PankrS § 110 lg 1 p 2 alusel tõendatud. 7 Vastuväide kohtu tegevusele. Vastavalt

§ 333

lg 1 võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevuse kohta menetluse juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise eelkõige menetlustoimingu tegemise vorminõuete rikkumise kohta. Vastuväite lahendab kohus määrusega. Kostja on esitanud vastuväite kohtu tegevusele ( tlk 247), kostja arvates ei ole kohtu seisukoht õige lugeda menetlusökonoomika põhimõttel hagejaks PankrS § 118 lg 1 alusel hageja pankrotihaldur. Kostja leiab, et hagi tulnuks jätta läbivaatamata

§ 423

lg 2 p 2 alusel.

§ 442lg 5 otsuse resolutsiooniga lahendab ka kohus poolte veel lahendamata taotlused.

Kohus lahendab käesoleva otsusega ka kostja vastuväite ning ei pea seda põhjendatuks. Kohus on korraldaval istungil (tlk 196) selgitanud hageja esindajale PankrS § 118 lg 1 sätestatut, mil tagasivõitmise nõude esitab haldur. 29.01.2011 kohtule esitatud menetlusdokumendis on hageja esindaja selgitanud, et hagejaks on TKE AS (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo. Kohtu hinnangul, arvestades menetlusökonoomikat ning PankrS § 119 lg 1 toodut, et vara tagasivõitmise tagajärjel mõistetakse vara tagasi pankrotivarasse, on mõistlik arvestada hageja täpsustust ja lugeda hagejaks TKE AS ( pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo. Kohus oma seisukoha väljendanud 01.02.2011 määruses kostja taotluse lahendamisel asja läbivaatamata jätmise otsustamisel (tlk 227). Kohus on seisukohal, et rikutud ei ole menetlussätteid ega menetlustoimingu tegemise vorminõudeid antud juhul ja vastuväide ei ole põhjendatud. Menetluskulude jaotus ja hagi hind

.§ 125 kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega, mida hageja on eeldavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kui hüve väärtust ei ole võimalik kindlaks määrata, loetakse haginõue mittevaraliseks. 30.08.2010 tühistas Tallinna Ringkonnakohus Harju Maakohtu 10.05.2010 määruse osaliselt hinna määramise ja täiendava riigilõivu määramise osas. Ringkonnakohus leidis (tlk 114), et arvestades hageja nõudeid ja hagi esitamise eesmärki, saab hageja hüveks olla hageja nõude juurdekasvu suurus, so summa, mille võrra hageja olemasoleva nõude väärtus suureneb hagi rahuldamise korral, mille suuruse kindlakstegemisel tuleb muu hulgas arvestada ka kostja pankrotimenetluses hageja nõude rahuldamise tõenäolist ulatust. Vastavalt

§ 658

lg 2on Ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioonkaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Alates 01.01.2009 kehtiva riigilõivuseaduse lisa 1 kohaselt oleks tulnud arvestades tsiviilasja hinda kuni 5000 krooni tasuda riigilõivu 1000 krooni. Hageja on tasunud lõivu 1000 krooni.

§ 173

lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, menetlusosaline võib

§ 174

lg 1 8 kohaselt nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kuivõrd hagiavaldus jääb rahuldamata, tuleb kohtukulud jätta täies ulatuses hageja kanda. Liili Lauri kohtunik 9