Obsah (5)

§ 34§ 8§ 47§ 48§ 50

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Asja läbivaatamine Tallinna Halduskohus Dagmar Maastik 27.aprillil 2010.a. Tallinnas 3-09-3021 F

) § 34 lg 1 ja 15.11.2005.a. komisjoni (EÜ) määruse nr 2073/2005(edaspidi „määrus nr 2073/2005“) art 4 p 1 ja 2 alusel ettekirjutus nr 1 - (korduv ettekirjutus) hiljemalt 1.10.2009.a. korraldada hakkliha mikrobioloogiline uurimine ettevõttes vastavalt õigusaktide nõuetele(saata laboratooriumisse 5-st osaproovist koosnev nõuetekohane analüüs); ettekirjutusele järgnes hoiatus, et selle täitmata jätmise korral rakendab järelevalveasutus sunniraha kuni 4000 kr; 2) ettevõtte inspekteerimise akti(19.03.) punktides 50-51, 53-55 ja 6970(ettevõtte enesekontrollikohustus, mikrobioloogilised uurimised) esitatud ettekirjutused on jäetud täitmata ning tehti määruse nr 852/2004 art 5 lg 1.1-d 22a, b, c, d, e, f, g,

§ 34

lg 1 ja määruse nr 2073/ 2005 art 3 p 1, art 4 p 1 ja 2 ning art 5 alusel ettekirjutus nr 2 – (korduv ettekirjutus) hiljemalt 15.10.2009.a. koostada ettevõtte enesekontrollikohustus vastavalt õigusaktide nõuetele(parandada hakkliha mikrobioloogilist uurimist puudutavad kirjed, määrata päevas valmistatavad lihavalmistise ja hakkliha kogused). A.Osnatśi vaide kontrollakti nr 2895/2009 ettekirjutuste tühistamiseks põhjusel, et õigusliku alusena näidatud õigusnormid pole materiaalselt õiguspärased, jättis Veterinaar- ja Toiduamet (VTA) 23.10.2009.a. otsusega nr 312 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt tuleneb käitleja proovivõtmise kohustus 1)määruse nr 852/2004 art-st 4, mille järgi peavad toidukäitlejad hindama toidu vastavust mikrobioloogilistele kriteeriumidele ning vajadusel võtma erimeetmetena kasutusele proovivõtmise ja analüüsimise; 2)määruse nr 2073/2005 art-st 4 p 1, mille järgi toidukäitlejad korraldavad vajadusel määruse I lisas sätestatud mikrobioloogiliste kriteeriumide alusel kontrolle, kui nad kontrollivad või kinnitavad ohuanalüüsi ning kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel põhineva korra ja hea hügieenitava nõuetekohast toimimist, samuti art-st 4 p 2(sealhulgas 5 osaproovist koosnev nõuetekohane analüüs) ja art-st 5 p 1-

1. Art 4 p 2 kohaselt, kui I lisas on ette nähtud proovide võtmise erisagedus, tuleb proove võtta vähemalt sellise sagedusega, välja arvatud juhul, kui määruse I lisaga on nähtud ette proovide võtmise erisagedus, sel juhul tuleb proove võtta vähemalt sellise sagedusega, nagu on ette nähtud I lisas. Toidukäitlejad määravad proovide võtmise sageduse ohuanalüüsi ning kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel heal hügieenitaval põhineva korra kohaselt, võttes arvesse juhiseid toiduainete kasutuse kohta. Vaide esitaja käitleb hakkliha ja see kuulub erisageduse alla. Hakklihast 5 osaproovi võtmise ja analüüsimise kohustus tuleneb I lisast, kus proovivõtukavas on muuhulgas näidatud osaproovide arv ja nende alusel tulemuste tõlgendamine. Art 5 p 1 ja 3 järgi tuleb I lisas esitatud analüüsimeetodeid ning proovivõtukavu ja -meetodeid kohaldada standardmeetoditena, proovivõtukavade prooviühikute arvu võib vähendada, kui toidukäitleja tõendab pikka ajavahemikku käsitletavate dokumentide abil, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel põhineva korra. Vaide esitaja pole neid nõudeid täitnud. Art 5 p 4 sätestab, et kui proovide võtmise eesmärk on teatava toiduainepartii või protsessi vastuvõetavuse hindamine, tuleb kinni pidada vähemalt I lisas kehtestatud proovivõtukavadest. Määruse nr 2073/2005 I lisa 3.ptk sätestab teatud toitudele proovide võtmise ja uuritavate proovide ettevalmistamise eeskirjad, sealhulgas proovide võtmise sageduse. Tapamajade või hakkliha, lihavalmistisi või lihamassi tootvate ettevõtete toidukäitlejad võtavad mikrobioloogilise analüüsi proove vähemalt 1 kord nädalas. Iga nädal muudetakse proovide võtmise päeva, et tagada proovivõtmine kõikidel nädalapäevadel. E.coli ja aeroobsete mikroorganismide kolooniate arvu analüüsideks ning rümpade proovide võtmisel enterobakterite ja aeroobsete mikroorganismide kolooniate arvu analüüsideks võib kontrollimise sagedust vähendada kahe korrani kuus, kui 6 järjestikusel nädalal saadakse rahuldavad tulemused; salmonella analüüsideks võib sagedust vähendada kahele korrale kuus, kui 30 järjestikusel nädalal on saadud rahuldavad tulemused. Salmonella proovide võtmise sagedust võib vähendada ka siis, kui riigisisene või piirkondlik salmonella kontrollprogramm toimib ja hõlmab kontrolli, mis asendab eespool kirjeldatud proovivõttu või kui riigisisene või piirkondlik kontoll näitab salmonella väikest esinemissagedust tapamaja ostetud loomade 2 hulgas. Riskianalüüsi põhjendatud tulemuste alusel võib pädeva asutuse(VTA) otsuse kohaselt vabastada väiketapamajad ning hakkliha ja lihavalmistisi väikestes kogustes tootvad ettevõtted perioodilisest proovivõtmisest. VTA on riskihindamise tulemusel peadirektori 22.12.2008.a. käskkirjaga nr 204(edaspidi „käskkiri nr 204“) määranud, et jaekaubandusettevõtted, kus valmistatakse hakkliha ja/või lihavalmistisi, peavad proove võtma minimaalselt 2 korda aastas, kui tootmismahud nädalas ei ületa 100 kg, ning vähemalt 1 kord kvartalis, kui tootmismahud nädalas ületavad 100 kg. Selleks, et vabastada hakkliha ja lihavalmistisi väikestes kogustes tootvad ettevõtted perioodilisest proovivõtmisest, vähendades proovivõtusagedust, peab toidu käitleja esitama pädeva asutuse järelevalveametnikule riskianalüüsi läbiviimiseks käideldava toidu(hakkliha, lihavalmistised) kogused teatud perioodi jooksul. Määruse nr 2073/2005 põhieesmärkide p 23 kohaselt peavad toidukäitlejad ise otsustama proovide võtmise ja kontrollimise sageduse üle, mis on osa ohuanalüüsil ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel ning teistel hügieenikontrollimeetmetel põhinevast korrast. Teatud juhtudel võib osutuda vajalikuks määrata proovide võtmise sagedus ühenduse tasandil, seda eelkõige ühenduses ühesuguse tasemega kontolli tagamiseks. Seega on määruse nr 2073/2005 lisas I toodud imperatiivsed erisätted, et tagada ühenduses ühesugustel põhimõtetel kontroll, sealhulgas toidukäitlejate poolt teatud juhtudel(määruse nr 2073/2005 lisas 1 sätestatud erinõuete põhjal) ühtsetel alustel proovivõtt ja analüüsimine toidust. Vaidlustatud ettekirjutuste õigusliku alusena kasutatud määruse 852/2004 väljaandja nimi on ära toodud kontrollakti nr 2895/2009 alguses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja palub vaidlustatud ettekirjutused tühistada. Määruse nr 852/2004 art 4 lg 3 kehtestab toidukäitleja poolt kasutusele võetavad erimeetmed, millest praegusel juhul omavad tähtsust punktid a ja e. Toidukäitlejad peavad hindama toidu vastavust mikrobioloogilistele kriteeriumidele ning vajadusel võtma kasutusele erimeetmetena proovivõtmise ja analüüsimise. Seega pole tegemist imperatiivse üldstandardiga. Kaebaja senine tegevus ja enesekorraldus on toimunud kooskõlas määruse nr 852/2004 art-ga 4 ja määruse nr 2073/2005 art-ga
2. Kaebaja on täitnud

§-s 34 sätestatud enesekontrollikohustust ja teinud aastas korra nõuetekohasuse uurimiseks analüüsi, mis on kaebaja käitlemismahtude juures mõistlik. Määruse nr 852/2004 art 4 lg 2 kohustab toidukäitlejaid, kes tegelevad toidu tootmise, töötlemise või turustamise mis tahes etapiga, järgima määruses nr 853/2004 sätestatud hügieeni erinõudeid. Sama määruse art-st 1 lg 3 p c tulenevalt ei kohaldata neid erinõudeid kaebaja suhtes, kuna väikestes kogustes töödeldud värske liha tooted turustatakse otse lõpptarbijale. Määrus nr 2073/2005 ei sätesta kontrolli minimaalset taset, määravaks on toidukäitlemisettevõtte omadused ja suurus. Jaekaubandusettevõtete värske liha lõpptoodangu koguste regulatsioon kehtestati põllumajandusministri määrusega nr 75 „Jaekaubandusettevõttes loomse toidu töötlemise ja selle turustamise hügieeninõuded“, mille § 3 lg 1 p 1 alusel kaebaja käitlemismahtude suurust lõpptoodanguna ei ületa nädalas 1000 kg ning seega on kaebaja lõpptoodangu käitlemismahuks väikesed suurused. Kaebaja lihakäitlemisettevõte on VTA poolt tunnustatud

§ 8

alusel ning tunnustamise otsuses kinnitatakse käitlemisettevõtte vastavust määrusele nr 852/2004. Vaidlustatud ettekirjutused on vastuolus põhiseaduse(PS) §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, mille kohaselt peavad haldustegevusest tulenevad piirangud olema mõistlikud ega tohi normaalseid suhteid moonutada, sh haldustegevuse eesmärgi ja abinõu vahel peab olema mõistlik vahekord. Määruse nr 2073/2005 järgi peavad käitlejad iseseisvalt otsustama, milline on analüüside mõistlik hulk, et tagada üldiste hügieeninõuete ja ettevõtte enesekontrolliplaani täitmine. Erandi üldreeglist teeb määruse nr 2073/2005 art 4 lg 2, mis sätestab, et proovide võtmise sageduse määravad toidukäitlejad, välja arvatud juhul, kui I lisa nõuetega on nähtud ette proovide võtmise erisagedus vastavalt määruses nr 853/2004 sätestatud erinõuetele. Vastustaja on kõnealuste normide kohaldamisel jätnud tähelepanuta art 4 lg 2 viimase lause, mille kohaselt rakendatakse I lisa nõudeid arvestades määruse nr 853/2004 erinõudeid. Analüüside läbiviimise sagedus peab tuginema riskile, võttes muuhulgas arvesse, kas toiduainet enne tarbimist veel töödeldakse. Vas3 tustaja on jätnud põhjendamatult kohaldamata kaebaja kui väikeste käitlemismahtudega käitleja jaoks ette nähtud soodsama õigusnormi. Mikrobioloogiliste analüüside tegemata jätmise osas on vastustaja rakendanud määruse nr 2073/2005 alusel rangemaid tagajärgi, arvestamata toidukäitleja omadusi ja suurust, mis on vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega ja §-s 14 sätestatud hea halduse tavaga. Viiest osaproovist koosneva analüüsi läbiviimine kaks korda aastas on kaebaja jaoks liiga koormav ja materiaalselt kulukas. Vaidlustatud kontrollakt on diskretsioonivigadega. Määrustest nr 852/2004 ja 2073/2005 ei tulene toidukäitleja minimaalset kontrollikohustust vastavuse tuvastamiseks toiduainete mikrobioloogilistele kriteeriumidele. Õigusaktid lubavad käitlejal teostada kontrolli, mis vastab tema omadustele ja suurusele. Vaidlustatud aktist ei selgu, mis kaalutlustel vastavad ettekirjutused koostati. Vastustaja on ettekirjutuse koostamisel rikkunud järelevalvemenetluse üldist korda. Järelevalvemenetluse tulemiks on

§-s 50 lg 1 sätestatud ettekirjutus. Nimetatud sätte kohaselt võib VTA teha ettekirjutuse, kui järelevalvemenetluse tulemusel on tuvastatud õigusrikkumine või sellele viitab põhjendatud kahtlus. Väidetavat õigusrikkumist pole aga toimunud ja õigusrikkumisele ei viita põhjendatud kahtlus. Kaebaja senine tegevus on asjakohaste õigusaktidega kooskõlas, mida tõendavad VTA poolt väljastatud ja kehtivad tunnustamise otsused. Seega puudub ettekirjutuste tegemiseks õiguslik alus. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades lisaks vaideotsuses toodule järgmised põhjendused. Kaebaja pole põhjendanud ettekirjutuse nr 2 õigusvastasust. Määruse nr 2073/2005 art 1 järgi kehtestatakse määrusega teatavate mikroorganismide mikrobioloogilised kriteeriumid ja rakenduseeskirjad, mida toidukäitlejal tuleb järgida määruse nr 852/2004 art-s 4 nimetatud üld- ja erihügieenimeetmete rakendamisel(määrus nr 852/2004 sätestabki hügieeni üldnõuded ja määrus nr 853/2004 erinõuded). Seega kohaldatakse määrust nr 2073/2005 nii neile ettevõtetele, millele kohaldatakse määrust nr 852/2004(kõik toidukäitlejad, kelle suhtes kohaldatakse üldnõudeid, sealhulgas kaebaja), kui ka neile käitlejatele, kelle suhtes kohaldatakse nn erinõudeid, ehk määrust nr 853/

1. Viimast ei kohaldata jaemüügiga tegelevatele ettevõtetele, mis on seotud loomset päritolu toodete otsemüügi või tarnimisega lõpptarbijale, nende suhtes loetakse piisavaks määruse nr 852/ 2004 nõudeid. Kaebaja suhtes pole määrust nr 853/2004 kohaldatud, mistõttu on kaebaja viited sellele määrusele asjakohatud. Ettekirjutuse nr 1 aluseks on määruse nr 852/2004 art 4 p 3a ja 3e ning määruse nr 2073 art 4 lg 1 ja
2. Määruse nr 2073/2005 art 3 kohaselt tuleb proove võtta kõigil käitlemise etappidel sh jaekaubandusega tegelevast etapist. Seega laienevad määruses nr 2073/2005 toodud kohustused ka kaebajale. Määruse nr 2073/2005 lisa I ei sea proovide võtmise erinõudeid, sealhulgas proovide võtmise sagedust ja proovide arvu, sõltuvusse toidu käitlemise kogustest, nagu väidab kaebaja, vaid sellest, millist toitu käideldakse. Seega ei olene kõnealuste erinõuete kohaldamine käideldava toidu kogusest ega käitlemisest jae- või hulgikaubanduses, vaid toidu liigist. Kaebaja toidukäitlemisettevõte asukohaga Tallinn Keldrimäe 9, mis asub Keskturul, on VTA poolt tunnustatud ettevõttena, mille käitlemisvaldkonnaks on muuhulgas toidu valmistamine eesmärgiga turustada toit otse tarbijale ning tegevusalaks muuhulgas värske liha töötlemine ning toidugrupiks lihavalmistised ja hakkliha. Hakkliha käitlemine kuulub erisageduse alla tulenevalt määruse nr 2073/2005 lisa I p-dest 1.5, 1.
3. ja 2.1.6, kus on kirjas, et hakkliha käitlemisel on osaproovide võtmise arvuks 5 ning lisa I p-st 3.2, mille kohaselt tuleb hakkliha puhul mikrobioloogilise analüüsi proove võtta vähemalt üks kord nädalas. Ekslik on kaebaja seisukoht, et ettekirjutus nr 1 on vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse põhimõttega, sest VTA on kaebaja suhtes rakendanud rangemaid meetmeid. Arvestades kaebaja poolt käideldavaid koguseid, on tema suhtes käskkirjaga nr 204 alusel rakendatud leebemaid meetmeid, kui määruse nr 2073/2005 lisas I ette nähtud, nõudes proovide võtmist 2 korda aastas, mitte aga üks kord nädalas, nagu on sätestatud I lisa
4. peatükis. Hakkliha puhul on nõutud salmonella analüüsimine 5-st osaproovist ning tulemuste hindamisel ei tohi salmonella esineda üheski osaproovis(p 1.5 ja 1.6). E.coli suhtes tuleb hakkliha analüüsida samuti 5-st osaproovist ja tulemuste hindamisel lähtuda sellest, et kuni kahes analüüsitavas osaproovis võib tulemuste vahemik jääda 50 - 500 pmü/g ning mitte üheski osaproovis ei tohi 4 tulemus ületada 500 pmü/g(p 2.1.6). Sarnaselt on I lisa p-des 1.5, 1.6 ja 2.1.8 kehtestatud nõuded lihavalmististele. Seega on I lisa alusel võetud proovide hindamist võimalik teostada vaid 5 osaproovi korral. Kontollaktis tehtud ettekirjutused on diskretsioonivigadeta ja õiguspärased, vajalikud, kohased ja proportsionaalsed. Järelevalveametnik on tuvastanud kaebaja õigusrikkumise, kuivõrd samasisuline ettekirjutus on kaebajale juba tehtud 19.03.2009.a. kontollaktis nr 2834/2009, millega kohustati kaebajat koostama enesekontrollikohustust vastavalt õigusaktide nõuetele: parandada hakkliha mikrobioloogilist uurimist puudutavad kirjed, määrata päevas valmistatavad lihavalmististe ja hakkliha kogused. Kuna kaebaja seda ettekirjutust ei vaidlustanud, oli ta kohustatud ettekirjutust täitma. Järelevalveametnik on 25.08.2009.a. kontrollaktis tuvastanud, et kaebaja polnud selleks ajaks täitnud 19.03.2009.a. tehtud ettekirjutust, mis on juba iseenesest õigusrikkumine. Lisaks on õigusrikkumiseks fakt, et kaebaja polnud koostanud ettevõtte enesekontrollikohustust vastavalt õigusaktide nõuetele, mida juba oli ka 19.03.2009.a. ettekirjutuses nõutud.

§ 34

lg1 kohaselt on käitleja kohustatud kontrollima toidu ja selle käitlemise nõuetekohasust ning rakendama abinõud selle tagamiseks. Rakendatavaid abinõusid kirjeldatakse enesekontrolliplaanis. Enesekontroll koos kirjalikult vormistatud enesekontrolliplaaniga moodustab enesekontrollisüsteemi. Kaebaja enesekontrolliplaanis polnud määratud päevas valmistatavaid lihavalmististe ja hakkliha koguseid. Enesekontrolliplaanis päevaste lihavalmististe ja hakkliha koguste esitamine on eelduseks, et pädev asutus saaks kohaldada käitlemisettevõttele määruse nr 2073/ 2005 nõuetest lihtsustatumaid meetmeid proovivõtusagedusele.

§ 47

lg 1 kohaselt teostab VTA riiklikku järelevalvet kõigis käitlemisvaldkondades ning Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 1935/2004 art-s 1 lg 2 nimetatud materjalide ja esemete üle. Järelevalveametnike pädevuses on kontrollida ka muude asjaolude vastavust kehtestatud nõuetele ning teha muid järelevalvetoiminguid(

§ 48lg 3).

Seega on vastustaja järelevalveametnikel õigus ja kohustus kontrollida käitlemisettevõtte tegevuse vastavust

-le ning määrustes nr 852/2004 ja nr 2073/2005 sätestatud nõuetele. KOHTU PÕHJENDUSED Toidu käitlemise alused, käitleja enesekontroll ning riiklik järelevalve toidu ohutuse ja muudele nõuetele vastavuse tagamiseks sätestatakse toiduseaduses(§ 1 lg 1). Turuleviidav toit peab olema ohutu inimese tervisele ning vastama

-s ja teistes õigusaktides sätestatud muudele nõuetele(§ 12 lg 1). Toidus ei tohi olla selle omadusi halvendavaid või inimese tervist ohustavaid parasiite, kahjureid ega võõrkehi(§ 12 lg 2). Riknenud, saastunud või mikrobioloogilistele nõuetele mittevastavat toitu või ebasobivate tehnoloogiliste võtete, antud toidule mitteomase lõhna, maitse, värvi või teiste asjaolude tõttu rikutud toitu käidelda on keelatud(§ 12 lg 3). Käitlemine peab toimuma vastavalt

-s ja teistes õigusaktides sätestatud nõuetele ning käitlemisel peab olema tagatud nõuetekohase toidu saamine(§ 21 lg 1). Käitleja vastutab käideldava toidu ning käitlemise nõuetekohasuse eest ja on kohustatud kasutama kõiki võimalusi selle tagamiseks(§ 22 lg 1). Toiduhügieen

-i tähenduses on Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 852/2004 artikli 2 lõikes 1 sätestatud meetmed ja tingimused(§ 26 lg 1). Toiduhügieeninõuded on sätestatud Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrustes (EÜ) nr 852/2004 ja nr 853/2004(§ 26 lg 2). Pädev asutus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruste (EÜ) nr 852/2004 ja nr 853/2004 tähenduses on Veterinaar- ja Toiduamet(§ 26 lg 4). Eelnevast nähtuvalt peab käitleja käideldava toidu ja käitlemise nõuetekohasuse tagamiseks täitma

-i ning määruste nr 852/2004 ja nr 853/2004 nõudeid, aga samuti otsekohalduva määruse nr 2073/2005 nõudeid, mis kehtestab teatavate mikroorganismide mikrobioloogilised kriteeriumid ja rakenduseeskirjad, mida toidukäitlejatel tuleb järgida määruse nr 852/ 2004 art-s 4 nimetatud hügieenimeetmete rakendamisel(art 1). Määrus nr 852/2004 sätestab hügieeni üldnõuded ja määrus nr 853/2004 erinõuded. Kaebaja toidukäitlemisettevõtte üheks käitlemisvaldkonnaks on toidu valmistamine eesmärgiga turustada see otse tarbijale ja üheks tegevusalaks värske liha töötlemine ning toidugrupiks lihavalmistised ja hakkliha. Kuna määrust 853/2004 ei kohaldata jaemüügiga tegelevatele ettevõtetele, mis on 5 seotud loomset päritolu toodete otsemüügi või tarnimisega lõpptarbijale, siis ei saa seda kohaldada ka kaebaja suhtes ning kaebaja viited nimetatud määrusele on asjakohatud. Ekslik on kaebaja arvamus, et kuivõrd tema käitlemismahtude suurus lõpptoodanguna ei ületa nädalas 1000 kg, siis piisab, kui ta teeb aastas 1 korra nõuetekohasuse uurimiseks analüüsi. Vastustaja pole kaebaja suhtes rakendanud õigusaktides ettenähtust rangemaid tagajärgi ega rikkunud sellega hea halduse tava, nagu väidab kaebaja. Määruse nr 2073/2005 lisa I ei sea proovide võtmise sagedust ja proovide arvu sõltuvusse toidu käitlemise kogustest ega sellest, kas seda tehakse jae- või hulgikaubanduses, vaid toidu liigist. Määruse nr 2073/2005 art 3 kohaselt tuleb proove võtta kõigil käitlemise etappidel, sealhulgas jaekaubandusega tegelevast etapist. Hakkliha käitlemine kuulub erisageduse alla vastavalt määruse nr 2073/2005 lisa I p-dele 1.5, 1.6. ja 2.1.6, kus on kirjas, et hakkliha käitlemisel on osaproovide võtmise arvuks 5 ning lisa I p-le 3.2, mille kohaselt tuleb hakkliha puhul mikrobioloogilise analüüsi proove võtta vähemalt 1 kord nädalas. Sama määruse art 5 p 3 lubab prooviühikute arvu vähendada üksnes siis, kui toidukäitleja tõendab pikka ajavahemikku käsitlevate dokumentide abil, et ta on juurutanud tõhusa ohuanalüüsi ja kriitiliste kontrollpunktide põhimõtetel rajaneva korra. Seda saab käitleja tõendada ainult pika ajavahemiku jooksul iga nädal proove võttes. Ning alles siis, kui ta on seda tõendanud, võib pädev asutus VTA vastavalt määruse nr 2073/2005 lisa I 3.ptk-le ja käskkirjale nr 204 vähendada käitleja proovivõtusagedust minimaalselt 2 korrani aastas(kui nädala tootmismahud ei ületa 100 kg) või 1 korrani kvartalis(kui nädala tootmismahud ületavad 100 kg). Kaebajale pole VTA proovivõtusagedust vähendanud ning isegi kui oleks, on kaebaja koostatud värske liha käitlemise müügikoha enesekontrollisüsteemi plaani märgitud sagedus 1 kord aastas kaks korda väiksem õigusaktidega lubatud minimaalsest sagedusest. Käitleja enesekontrollikohustus on sätestatud

§-s 34, mis kohustab käitlejat kontrollima toidu ja selle käitlemise nõuetekohasust, rakendama abinõusid selle tagamiseks ning kirjeldama neid abinõusid enesekontrolliplaanis(lg 1). Käitleja peab määrama kindlaks toidu ohutuse seisukohalt olulised käitlemisetapid, sealhulgas kriitilised kontrollpunktid, kontrollima neid ning registreerima kontrolli tulemused määruse nr 852/2004 art 5 nõuete kohaselt(lg 2). Enesekontrolli raames võetud proovide analüüsimise korral rakendatakse asjakohast kvaliteedisüsteemi(lg 51). Riiklikku järelevalvet kõigis käitlemisvaldkondades teostab VTA, mis hindab toidu, toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete, nende materjalide ja esemete valmistamise, töötlemise ja turustamise ning ettevõtte ja käitlemise vastavust nõuetele(

§ 47lg 1, 3, § 48).

Õiguserikkumise avastamise või põhjendatud kahtluse korral teeb järelevalveametnik ettekirjutuse, milles juhib tähelepanu õiguserikkumisele, esitab nõude õiguserikkumise lõpetamiseks ning kohustab tegema õiguserikkumise lõpetamiseks ja edasiste õiguserikkumiste ärahoidmiseks vajalikke toiminguid(

§ 50lg 1).

Vastustaja pole vaidlustatud ettekirjutuste koostamisel rikkunud järelevalvemenetluse korda ning on enne ettekirjutuste tegemist tuvastanud õigusrikkumised, mille kõrvaldamiseks ettekirjutused on tehtud. Toidu suhtes esitatud nõuete rikkumine, toidu käitlemise ning toiduga kokkupuutumiseks ettenähtud materjalide ja esemete kohta esitatud nõuete rikkumine, samuti käitleja enesekontrolli nõuete rikkumine on väärteod, mille eest

§-des 532 – 534 on karistusena ette nähtud rahatrahv. Esimesed ettekirjutused kaebajale enesekontrolli nõuete rikkumise kõrvaldamiseks tegi vastustaja juba 19.03.2009.a., kui ta kaebaja lihatoodete müügikohta inspekteerides avastas, et kaebaja enesekontrolliplaanist puuduvad toidugrupid, päevas valmistatavate hakkliha ja lihavalmistite kogused, kasutatakse mõisteid „lihatooted“ ja „külmutatud liha“, kuid ettevõte ei käitle neid tooteid; puuduvad kirjeldused ettevõtte poolt hakklihas mikrobioloogiliste uurimiste korraldamise kohta ning mikrobioloogilise uurimise sagedus ei vasta määruse nr 2073/2005 nõuetele. Ettekirjutustega kohustas vastustaja kaebajat likvideerima puudused hiljemalt 16.04.2009.a. Ettekirjutusi kaebaja ei vaidlustanud, seega oli ta kohustatud neid täitma. Kaebaja seda aga ei teinud, mistõttu vastustaja poolt kaevatud kontrollaktis tehtud korduvad ettekirjutused on põhjendatud. Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et vaidlustatud kontrollaktist ei selgu, mis kaalutlustel ettekirjutused koostati. Aktis on toodud ära puudused ja tehtud ettekirjutused viia tegevus koos6 kõlla õigusaktide nõuetega, millele järgneb selgitus, mida kaebaja konkreetselt tegema peab. Ettekirjutuse nr 1 õiguslikuks aluseks on määruse nr 852/2004 art 4 p 3a, 3e ja määruse nr 2073 art 4 lg 1, 2, ettekirjutuse nr 2 õiguslikuks aluseks on määruse nr 852/2004 art 5 lg 1.1-d 22a, b, c, d, e, f, g,

§ 34lg 1 ja määruse nr 2073/2005 art 3 p 1, art 4 p 1, 2, art 5.

Ettekirjutuste õigusliku alusena märgitud määruste kehtestajate nimed ja määruste edaspidi kasutatavad lühendatud kujud on ära toodud vaidlustatud kontrollakti alguses alapealkirja all „Kontrollakti koostamisel on aluseks võetud“. Kõikide nimetatud õigusaktidega peab kaebaja toidukäitlejana kursis olema ja tema enesekontrolliplaanist nähtuvalt ongi kursis. Lisaks on vastustaja vaideotsuses pikalt ja põhjalikult selgitanud, miks kaebaja peab toimima nii, nagu ettekirjutustes nõutud. Ettekirjutused pole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega. Proportsionaalsuse põhimõte on sätestatud PS § 11 teises lauses, mille kohaselt õiguste ja vabaduste piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud. Lihatoodete käitlemisel

-i ja EÜ määrustega kehtestatud nõuetest kinnipidamise nõudmine vastustaja poolt on kindlasti sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu, vältimaks erineva ulatuse ja raskusastmega negatiivseid tagajärgi (mürgistusi, haiguspuhanguid jms), mis võivad nõuetest mittekinnipidamisel ühiskonda tabada. See oluline avalik huvi kaalub üles kaebaja huvi teostada oma majandustegevust võimalikult väikeste kulutustega. Ettekirjutuse täitmata jätmise korral võib järelevalveasutus rakendada sunnivahendit asendustäitmise ja sunniraha seaduses(ASS) sätestatud korras; sunniraha ülemmäär on 10 000 kr(

§ 50lg 4).

ASS § 3 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad; haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Kohtu hinnangul on vastustaja poolt määratud sunniraha suurus saavutatavat eesmärki silmas pidades optimaalne. Vaidlustatud ettekirjutused on seaduslikud ja põhjendatud, nende tühistamiseks puudub alus. Kohtunik: D.Maastik 7