← Eesti

3-08-2400/60

Obsah (9)§ 187§ 91§ 84§ 33§ 5§ 285§ 114§ 32§ 104

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Viive Ligi ja Ruth Virkus Määruse tegemise aeg ja koht 20. jaanuar 2012, Tallinn Haldusasja number 3-08-2400 H

§ 187lg 7 ja § 235 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Riho-Edgar Lääts esitas 28.11.2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles õigustloova akti andmata jätmisega temale tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist. R.-E. Lääts suri 18.02.2009 ning tema õigusjärglasena astus menetlusse Piret Marvet.
  2. Tallinna Halduskohus jättis 21.10.2011 otsusega kaebuse rahuldamata. 3-08-2400
  3. Piret Marvet esitas 21.11.2011 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 21.10.2011 otsuse peale.
  4. Tallinna Ringkonnakohus jättis 06.12.2011 määrusega P. Marveti apellatsioonkaebuse käiguta ja andis apellandile 4777,40 € suuruse riigilõivu tasumiseks ja riigilõivu tasumist tõendava dokumendi ringkonnakohtule esitamiseks aega 20 päeva kohtumääruse kättesaamisest arvates. Ringkonnakohus märkis, et ehkki R.-E. Läätsele oli käesolevas asjas esimese astme kohtus Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2009 määrusest tulenevalt antud menetlusabi ja vabastatud ta osaliselt riigilõivu tasumise kohustusest (5000 krooni ehk 319,56 € ületavas osas), ei kehti

§ 91

lg 1 kolmanda lause kohaselt riigilõivust vabastamise küsimuse osas jätkuvuse põhimõte (nt Riigikohtu 20.12.2010 määrus nr 3-3-1-75-10, p 7), vaid taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks apellatsioonkaebuselt esitatakse ringkonnakohtule koos apellatsioonkaebusega. Riigilõivuseaduse (RLS) § 57 lg-s 14 sätestatut arvestades tuleb käesolevas asjas esitatud varalise kahju hüvitamise nõudega (1 500 000 krooni ehk 95 867,47 €) seoses tasuda riigilõivu 4793,37 €.

§ 84

lg 1 järgi on sellega hõlmatud ka RLS § 57 lg-s 15 mittevaralise kahju hüvitamise nõude eest ettenähtud 319,55 € suurune riigilõiv. RLS § 57 lg 20 kohaselt tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda kaebuse esialgsel esitamisel halduskohtule, arvestades apellatsioonkaebuse ulatust. Vaatamata apellatsioonkaebuse sõnastusele, on apellant apellatsioonkaebuse nõudest tulenevalt vaidlustanud halduskohtu otsust täies ulatuses. Seega on apellant kohustatud RLS § 57 lg-te 14, 15 ja 20 kohaselt tasuma apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu kokku 4793,37 €, kuid tasutud on üksnes 15,97 €. Riigilõivu tasumist vaid 15,97 € ulatuses ei saa põhjendada ka asjaoluga, et apellant taotles halduskohtult vaheotsuse tegemist ja halduskohus vaatas asja läbi üksnes vaheotsuse tegemiseks vajalikus ulatuses. Ehkki asi vaadati kohtuistungil läbi üksnes vaheotsuse tegemiseks vajalikus ulatuses, tegi halduskohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 2 kohaselt nõude põhjendamatuks tunnistamisel siiski lõppotsuse ja asja edasi ei menetleta. Seega ei ole asjas tehtud vaheotsust. Lisaks ei ole vaheotsuse tegemine samastatav kahju hüvitamise põhjendatud huvile tugineva tuvastamiskaebuse lahendamisega ning seetõttu tuleb kaebajal määratleda kahju esialgne hinnanguline suurus ja tasuda sellelt ettenähtud riigilõiv. Ringkonnakohus märkis määruses lisaks, et kui apellant ei ole võimeline nõutud suuruses riigilõivu tasuma, on tal

§ 91

lg 1 alusel õigus taotleda ringkonnakohtult enda täielikku või osalist vabastamist riigilõivu tasumise kohustusest. Samuti hoiatas ringkonnakohus apellanti, et kui puudused jäetakse tähtajaks kõrvaldamata, tagastab kohus apellatsioonkaebuse

§ 33lg 2 alusel läbivaatamatult.

  1. Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2011 määrus on avaliku e-toimiku infosüsteemi kaudu toimetatud kätte P. Marveti esindajale 07.12.2011 ja vastustaja esindajale 08.12.
  2. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Ringkonnakohus märgib esmalt, et kohtumenetluse üldpõhimõtetest tulenevalt tehakse menetlustoimingud nende tegemise ajal kehtiva seaduse järgi (vt TsMS § 6, mis laienes kuni 31.12.2011 kehtinud

§ 5alusel ka halduskohtumenetlusele).

Uues

-s (jõustus 01.01.2012) on samasisuline § 1 lg 4. Uue

rakendussätetes on tehtud sellest reeglist mõned erandid. Muu hulgas näeb

§ 285

lg 2 ette, et kuni 31.12.2011 esitatud riigilõivust vabastamise taotlus vaadatakse läbi uue

menetlusabi sätete kohaselt. 2

(4)3-08-2400 Nimetatud normist ei tulene aga seda, et enne 01.01.2012 esitatud apellatsioonkaebuse pealt nõutava riigilõivu tasumisest vabastamiseks uue menetlusabi taotluse esitamise kohustuslikkuse suhtes saaks tagantjärele laiendada uut menetlusseadustikku, mis sellise korduva taotluse esitamise vajadust ette ei näe. Seega ei ole P. Marveti 21.11.2011 apellatsioonkaebuse suhtes kohaldatav uue

§ 114

lg-s 2 sätestatud menetlusabi jätkuvuse põhimõte, mille järgi juhul, kui menetlusosalisele on antud haldusasjas menetlusabi ja ta kaebab asjas tehtud kohtulahendi edasi, eeldatakse, et menetlusabi andmine kehtib ka igas järgmises kohtuastmes. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal kehtinud

§ 91

lg 1 kolmanda lause kohaselt taoline jätkuvuse põhimõte puudus (vt nt Riigikohtu 20.12.2010 määrus nr 3-3-1-75-10, p 7). Asjaolule, et Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2009 määrusega R.-E. Läätsele esimese astme kohtus antud menetlusabi apellatsiooniastmes ei jätku ning soovi korral on P. Marvetil võimalik esitada ringkonnakohtule uus taotlus menetlusabi saamiseks koos oma maksejõuetust kinnitavate tõenditega, juhtis ringkonnakohus apellandi tähelepanu ka 06.12.2011 määruses (p 13). 7. Kuni 31.12.2011 kehtinud

§ 84

lg 1 kohaselt tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõiv vastavalt seadusele ning

§ 32

lg 3 järgi tuli koos apellatsioonkaebusega esitada kohtule tõend riigilõivu tasumise kohta.

§ 84

lg 2 nägi muu hulgas ette, et kui isik ei ole riigilõivu tasunud või on tasunud riigilõivu seaduses sätestatust vähem, määrab kohus riigilõivu või täiendava riigilõivu tasumiseks tähtaja ning riigilõivu määratud tähtpäevaks tasumata jätmise korral jäetakse kaebus läbi vaatamata. Varasema

§ 33

lg 3 p 3 kohaselt tagastab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse määrusega selle esitajale, kui apellatsioonkaebuselt ei ole tasutud riigilõiv. Apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumise ja sellekohaste andmete kohtule esitamise kohustuse näevad ette ka alates 01.01.2012 kehtiva

§ 104lg 1 ja § 182 lg 1 p 8.

Samuti sätestab kehtiva

§ 104

lg 2, et kui kaebuse eest ei ole riigilõivu tasutud või riigilõivu on tasutud seaduses sätestatust vähem, määrab kohus riigilõivu või täiendava riigilõivu tasumiseks tähtaja. Riigilõivu määratud tähtpäevaks tasumata jätmise korral kaebus tagastatakse või jäetakse läbi vaatamata, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Ka uue

§ 187

lg 3 p 3 kohaselt apellatsioonkaebus tagastatakse, kui tasutud ei ole riigilõivu. 8. Ringkonnakohus on jätkuvalt seisukohal, et kuna apellatsioonkaebuse esitamisel on riigilõivu tasutud üksnes 15,97 €, on apellant riigilõivu tasunud seaduses ettenähtust vähem. Kuivõrd käesolevas asjas on esitatud kahju hüvitamise nõuded ning varalise kahju suuruseks on kaebaja hinnanud 1 500 000 krooni (95 867,47 €) ja mittevaralise kahju eest on taotletud õiglast hüvitist kohtu äranägemisel, siis RLS § 57 lg-test 14, 15 ja 20 tulenevalt (koosmõjus varasema

§ 84

lg 1 teise lausega) kuulub apellatsioonkaebuse esitamisel seaduse järgi tasumisele riigilõiv 4793,37 €. Kuna tasutud on 15,97 €, on apellant riigilõivu tasunud 4777,40 € seaduses sätestatust vähem. Seejuures tulnuks ka üksnes mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel riigilõivu tasuda 319,55 € ehk 303,58 € seni tasutust enam. Seega ei ole ettenähtud suuruses riigilõivu tasutud kaebuse ühegi nõude esitamiselt apellatsioonimenetluses. 9. Apellatsioonkaebuses on halduskohtu otsust vaidlustatud täies ulatuses, kuna Tallinna Halduskohus jättis 21.10.2011 otsusega P. Marveti kaebuse tervikuna rahuldamata ning apellatsioonkaebuses on selgelt taotletud kohtuotsuse resolutsiooni muutmist, millega halduskohus jättis kaebuse rahuldamata ja menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse piirid määrab ära apellandi nõue, mitte aga selle aluseks esitatud argumendid (sh nõustumine esimese astme kohtu põhjendustega) ning ringkonnakohus on uurimisprintsiibist tulenevalt kohustatud kontrollima halduskohtu otsuse seaduslikkust kõigist 3

(4)3-08-2400 asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (nt Riigikohtu 13.11.2008 otsus nr 3-3-1-26-08, p 11; 11.03.2004 otsus nr 3-3-1-8-04, p 24). Apellatsioonkaebuse taotlusest nähtuvalt on halduskohtu otsust vaidlustatud tervikuna. Kuna kohtuotsuse põhjendustel iseseisev õiguslik tähendus ja kehtivus puudub, siis ei tähenda apellatsioonkaebuses mõningate halduskohtu seisukohtade vaidlustamata jätmine, et halduskohtu otsust oleks vaidlustatud üksnes osaliselt.
  1. RLS § 57 lg-s 13 sätestatud 15,97 € suuruse riigilõivumäära kohaldamist ei õigusta ka asjaolu, et kaebaja taotles halduskohtult vaheotsuse tegemist ja halduskohus vaatas asja läbi üksnes vaheotsuse tegemiseks vajalikus ulatuses. Tallinna Halduskohus on 21.10.2011 otsuses (p 21) õigesti märkinud, et ehkki asi vaadati kohtuistungil läbi üksnes vaheotsuse tegemiseks vajalikus ulatuses, siis TsMS § 449 lg 2 kohaselt tehakse nõude põhjendamatuse tunnustamise korral lõppotsus ja asja edasi ei menetleta. Seega ei ole käesolevas asjas tehtud vaheotsust. Samuti on halduskohus juba 12.02.2009 kohtunõudes (tl 136 ja pöördel) juhtinud põhjendatult tähelepanu (viitega Riigikohtu 19.11.2008 otsusele nr 3-2-1-94-08, p-d 10-12), et kuivõrd kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuleb tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, siis ei ole vaheotsuse tegemine samastatav kahju hüvitamise põhjendatud huvile tugineva tuvastamiskaebuse lahendamisega ja kaebuse esitamisel tuleb seetõttu määratleda kahju esialgne hinnanguline suurus ja tasuda sellelt ettenähtud riigilõiv. Ringkonnakohus nõustub nende selgitustega ning viitab täiendavalt, et Riigikohus on ka 22.02.2011 otsuses nr 3-2-1-179-10 (p 14) rõhutanud oma lahendis nr 3-2-1-94-08 väljendatut, et kahju hüvitamise nõude kohta tehtavas vaheotsuses tuleb TsMS 449 lg-te 1 ja 2 kohaselt tuvastada kõik kahju hüvitamise eeldused, kuivõrd nõude põhjendatuse kindlakstegemise vaheotsusele järgnevas menetluses lahendab kohus üksnes vaidluse nõude suuruse üle. Seega oleks ka asjas vaheotsuse tegemise korral tulnud selle peale esitatud apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu vastavalt kahju esialgsele hinnangulisele suurusele (vt selle kohta nt lahendi nr 3-2-1-94-08 p 13). Kaebuse ega apellatsioonkaebuse esitamise ajal ei näinud RLS § 57 lg 15 ette võimalust jätta varalise kahju hüvitamiseks esitatud kaebuses taotletava hüvitise summa märkimata ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel.
  2. Kohtuinfosüsteemist nähtuvalt on P. Marveti nimel apellatsioonkaebuse esitanud vandeadvokaat Karl Haavasalu kinnitanud Tallinna Ringkonnakohtu 06.12.2011 määruse kättesaamist 07.12.
  3. Seega lõppes määrusega täiendava riigilõivu tasumiseks antud 20päevane tähtaeg 27.12.
  4. Apellant ei ole käesoleva ajani nõutud riigilõivu tasunud ega taotlenud kohtult ka riigilõivu tasumiseks määratud tähtaja pikendamist või riigilõivu tasumisest täielikku või osalist vabastamist. Kuna riigilõivu on tasutud seaduses ettenähtust vähem ja apellanti ei ole selle tasumise kohustusest vabastatud, puudub ringkonnakohtul õigus apellatsioonkaebust menetleda.
  5. Eelneva põhjal keeldub ringkonnakohus P. Marveti apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest

§ 187

lg 3 p 3 alusel, sest apellant ei ole tasunud õiges suuruses riigilõivu.

§ 187

lg 2 kohaselt apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumisel tagastatakse apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. P. Marveti poolt 21.11.2011 tasutud riigilõiv 15,97 € tuleb talle

§ 104lg 5 p 2 ja lg 8 alusel tagastada. Viive Ligi Virgo Saarmets Ruth Virkus 4

(4)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.