KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukooseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Menetlusosalised Asja läbivaatamise aeg Resolutsioon Edasikaebamise kord Tallinna Halduskohu

§ 31lg 1 ja 4).

Kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päev on

1. veebruar
2. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS § 442 lg 6). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. A. K. esitas
4. jaanuaril 1992 avalduse, milles taotles muuhulgas oma vanaisale M. T-le aurulaevades „T“, „C“, „L L“, „M“, „M“, „M“, „O“ ja „A“ kuulunud mõtteliste osade kompenseerimist. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna Linnakomisjon jättis
5. juuni
6. a otsusega nr 12830 taotluse rahuldamata, sest vara kuulumine A. K vanaisale M. T-le ei ole tõendatud. Tallinna Ringkonnakohtu
7. oktoobri
8. a otsusega haldusasjas nr 3-06-1527 tühistati eelnimetatud otsus osaliselt ning kohustati ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni A. K taotluse uueks läbivaatamiseks aurulaevade „T“, „ L L“, „M“, „M“, „M“, „O“ ja „A“ osas.
10. jaanuaril 2009 edastas Tallinna Linnavalitsus A. K avalduse aurulaeva „L L“ osas lahendamiseks ÕVVTK Pärnu linnakomisjonile, kuna nimetatud laeva kodusadamaks oli Pärnu.
12. aprilli
13. a otsusega nr 12950 jättis ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon teistkordselt rahuldamata A. K. taotluse aurulaevade „T“, „M“, „M“, „M“, „O“ ja „A“ mõtteliste osade kompenseerimiseks, kuna vara kuulumine M. T-le ei ole tõendatud. Tallinna Halduskohus tühistas
14. detsembri
15. a otsusega haldusasjas nr 3-09-1475 ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni eelnimetatud otsuse ja tegi ettekirjutuse vaadata A. K taotlus uuesti läbi.
16. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon jättis
17. juuni
18. a otsusega nr 12982 kolmandat korda rahuldamata A. K. taotluse aurulaevade „T“, „M“, „M“, „M“, „O“ ja „A“ mõtteliste osade kompenseerimiseks, sest vara kuulumine taotleja vanaisale M T-le ei ole tõendatud ning võimalused uute, asjas oluliste tõendite saamiseks on ammendunud. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
19. A. K esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
20. juuni
21. a otsuse nr 12982 tühistamist ja linnakomisjonile taotluse uueks läbivaatamiseks ettekirjutuse tegemist. Kaebuse kohaselt on kaevatava otsuse põhjendused, mis õigustavad vara kompenseerimata jätmist, ümber lükatud Tallinna Ringkonnakohtu otsuses nr 3-06-1527 toodud põhjendustega. Tõendamiskoormus, et M. T ei olnud laevade omanik, lasus ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonil, mitte kaebajal. Asjas on olemas tõendid, et M. T sai laevade tööst kasu ja temale tehti väljamakseid ning puuduvad tõendid, et M. T oleks tulu saanud mingil muul õiguslikul alusel. VASTUSTAJA SEISUKOHT
22. ÕVVTK Tallinna linnakomisjon (ja selle õigusjärglasena Tallinna Linnavalitsus, vt käesoleva otsuse p 7) leiab, et otsus nr 12982 on õiguspärane ja kaebus tuleb jätta rahuldamata järgmistel põhjustel. Laevade kinnistamise ja registrimise seadus kehtestati
23. oktoobrist
24. a laevade kinnistamise ja registrimise seaduse kehtimapanemise seadusega. Nimetatud seaduse § 1 kohaselt pidid laevaomanikud laskma oma laevad kanda Teedeministeeriumi Veeteede Valitsuses peetavasse laevakinnistusregistrisse hiljemalt
25. detsembriks
26. Samaks tähtpäevaks tuli varem välja antud laeva registreerimise tunnistused asendada uute lipu- ja laevaregistreerimise tunnistustega. Laevade kinnistamise ja registrimise seaduse § 38 alusel on laevakinnisturegister avalik ja sissekannete mitteteadmine ei ole vabandatav. Sama seaduse § 46 kohaselt toimub õiguste kinnistamine laevale nende õiguste kandmise teel laevakinnistusraamatusse. Laevade kinnistamise ja registrimise seaduse kehtimapanemise seaduse § 39 kohaselt kantakse laevaregistris laevale avatud osa II jakku laevaomaniku nimi ja perekonnanimi, kodakondsus ja elukoht; või laevaühingu nimi ja laevaühingu osanike ning laeva disponendi nimed ja perekonnanimed, samuti laeva kaasomanike osade suurus. Vastavalt laevade kinnistamise ja registrimise seaduse §-le 19 loeti kinnistatud laeva või laevaosa omanikuks juriidiline või füüsiline isik või laevaühing, kelle nimele laev või laevaosa oli kantud laevakinnistusregistrisse. Riigikohus on lahendis nr-III-3/1-7/94 leidnud, et 2 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise korral tuleb omandireformi õigustatud subjektide tuvastamisel lähtuda õigusvastase võõrandamise hetkel kehtinud seadustest. Juriidiliselt loeti seega omanikuks isik, kes oli laevaregistrisse omanikuna kantud. Põhiosanikud võisid oma osaluse piires võtta endale allosanikke, kuid kui allosanikke laevaregistrisse omanikena ei kantud, ei olnud nende omandiõigus juriidiliselt vormistatud ning omandireformi aluste seaduse mõistes ei ole tegemist laevaomanikega. ENSV Rahvakomissaride Nõukogu poolt
27. oktoobril 1940 kinnitatud natsionaliseeritud laevade nimekirja on kantud aurulaevad “T”, “M”, “M”, “M”, “O” ja “A” (ENSV Teataja nr 25, 1940, art 274). Samuti on Teedeministeeriumi Veeteede Talituse arhiivifondis säilitatavas, ajavahemikul
28. oktoober 1940 -
29. detsember 1940 koostatud natsionaliseeritud laevade ja nende osanike nimekirjas loetletud aurulaevad “T”, “M”, “M”, “M”, “O” ja “A”. Laevade osanike nimistus ei leidu M. T nime. Riigiarhiivi
30. oktoobri 2008 kaaskirjaga nr 18-73.6/7471/MS on Tallinna Maa-ametile edastatud koopiad laevade “T”, “M”, “M”, “M”, “O” ja “A” laevatoimikutes olevatest omandiõigust tõendavatest dokumentidest. Täiendavalt on ÕVVTK Tallinna linnakomisjon teinud Riigiarhiivist väljavõtted nimetatud laevatoimikutest
31. aastal. Neist tõenditest nähtub, et kõik vaidlusalused aurulaevad olid kantud laeva kinnistamise ja registreerimise seaduse nõuetele vastavate dokumentide alusel laevakinnistusregistrisse, kuid M. T ei ole laeva omaniku või laevaühingu osanikuna laevakinnistusregistrisse kantud. A. K on korduvalt esitanud koopiaid Tallinna Linnaarhiivis säilitatavatest dokumentidest, mis kajastavad A/S Tallinna Laevaühisuse valitsemisel olnud laevaühingute tegevust ja aruandeid kõnealuste laevade tegevusest saadud kasumi jaotuse kohta. Nimetatud dokumentides kajastuvad M. T-l (T-l) laevade kasumitest saada olnud summad. Samuti on lisatud M. T kirjavahetus Tallinn-Harju Maksuinspektoriga maksude arvestamise küsimuses laevaühingult saadud summade üle. Esitatud dokumendid ei kinnita, et tegemist oli just laevaosa omamise tõttu, mitte muul alusel saadud tuluga. Tuluteadaannete kohaselt võib eeldada, et M. T oli
32. aastal nimetatud laevade allosanik, kuid tol ajal kehtinud seaduse tekkis kohaselt omandiõigus alles vastavate andmete kandmisega laevaregistrisse. A. Kaart ei ole esitanud ühtegi lepingut, mis kinnitaks, et M. T oli sõlminud laevade mõtteliste osade omandamiseks lepingud ja täitnud lepingutega endale vara omandamiseks võetud kohustused ning tema omandiõigus jäi laevakinnistusraamatusse kandmata lepingu pooltest mitteolenevatel põhjustel. Võimalik, et M. T-l oli kokkulepe põhiosanikuga ning võimalik, et ta teenis oma osalusega tulu, kuid kui tema omandiõigus ei olnud kantud laevaregistrisse, siis ei olnud tegemist omanikuga seaduse mõistes. Kaebaja tõendamata ja paljasõnalised väited, et M. T oli olnud eelnimetatud laevade omanik aastaid, ei oma antud juhul tähtsust. Isegi, kui M. T oli laeva omanik
33. a, ei ole tõendatud see, et ta oleks endiselt olnud laeva omanik laeva natsionaliseerimise hetkel. Täiendavates seisukohtades lisas vastustaja, et laevaühingu osanikel olid eraldiseisvad ärisuhted (võlaõiguslikud suhted) kolmandate isikutega – investoritega. Näiteks on AS Tallinna Laevaühisus esitanud Maksude Talitusele aurulaeva „M“
34. a teenistuse aruande ja äriseisu
35. detsembril
36. Kaasaaegses mõttes on tegu majandusaasta aruandega. Aurulaeva äriseis
37. detsembril 1938 kajastab passivas osarahasid ehk siis kaasaaegses mõistes 3 osanikke/osakapitali. Majandusaasta aruande järgi on seisuga
38. detsembril 1938 aurulaeval „M“ 7 osanikku, kellele kuulub kokku 180 osa. Samas on AS Tallinna Laevaühisus eraldi dokumendina koostanud ka Laevaühingute maksualuste tulude arvestuse, kus on samuti märgitud, et aurulaev „M“ on jagatud 180 ossa ning ära toodud osakasu jaotus. Seega eristati majandusaasta aruandes omandiõigust ning tulujaotust. Tõenäoliselt oli tollel ajal tavaline, et laevaühingu osanik moodustas oma osa majandamiseks mingi seltsingu. Seda võimalust kinnitab professor A. P käsitlus - nimelt oli võimalik kolme liiki segaseltsingute olemasolu: usaldusseltsing, usaldus-aktsiaseltsing ning variseltsing ehk vaikiv seltsing. Variseltsing puhul võis isik vormiliselt sidumata osa võtta teiste ärist varandusega ja saab selle tasuks osa äri kasudest. Samas ei ole variseltsing kreeditor ja deebitor suhe sellepärast, et neil ei ole kindlaks määratud panuse intressid (A. P.. Kaubandusõigus. Konspekt. Koduülikooli Kirjastus 1940 lk 48-49). Kuna tulujaotamisel oli kasusaajaks paljud tollaegsed meremehed, võib arvata et tegu oli n.ö laevaühingu osanike poolse motivatsioonipaketiga. Seega ei ole kaebuse esitajal mingit alust väita, nagu oleks M. T. olnud aurulaevade kaasomanik. KOHTU PÕHJENDUSED
39. ORAS § 16 lõige 21 sätestab alates
40. septembrist
41. a järgmist: „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise linnakomisjoni menetluses olevad vara tagastamise ja kompenseerimise toimikud antakse
42. aasta
43. detsembriks üle asukohajärgsele maakonnakomisjonile. Linnakomisjon lõpetab oma tegevuse pärast kõigi toimikute üleandmist. Vastustajaks linnakomisjoni otsuse vaidlustamisel kohtus on linnavalitsus. Kui kohtuotsusest tulenevalt kuulub linnakomisjoni otsus ümbervaatamisele, antakse vara tagastamise või kompenseerimise toimik üle maakonnakomisjonile.“ Seega tuleb lugeda alates
44. jaanuarist 2011 ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni asemel vastustajaks Tallinna Linnavalitsus.
45. Vaidlust ei ole selle üle, et aurulaevad „T“, „M“, „M“, „M“, „O“ ja „A“ natsionaliseeriti ega selle üle, et natsionaliseeritud laevad on omandireformi objektiks ORAS § 11 lg 1 mõistes. Vaidlus käib selle üle, kas kaebuse esitaja vanaisa M. T (varasema perekonnanimega T. või T.) oli kõnealuste laevade (kaas)omanik nende õigusvastase võõrandamise ajal.
46. Vabariigi Valitsuse
47. augusti
48. a määrusega nr 161 kehtestatud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduste esitamise ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise korra (määrus nr 161) punkti 18 kohaselt tuleb õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise avalduse läbivaatamisel kindlaks määrata vara omanik õigusvastase võõrandamise hetkel (vt ka Riigikohtu
49. juuni
50. a määrus nr III-3/1-7/94). Laevade kinnistamise ja registrimise seaduse (RT 1937, 9, 73) § 19 kohaselt loeti kinnistatud laeva või laevaosa omanikuks juriidiline või füüsiline isik, kelle nimele on laev või laevaosa kantud laevakinnistusregistrisse. Sama seaduse §-s 23 nähti ette laeva või laevaosa omandiõiguse üleandmise notariaalses või välisriigi konsuli poolt legaliseeritud vormis ning §dest 38 ja 46 tulenes, et laevakinnistusregistri näol on tegemist õigustloova registriga. Selle seaduse § 39 kohaselt kanti laevakinnistusregistri II jakku muuhulgas laevaomaniku nimi või laevaühingu nimi ning selle osanike nimed, kaasomanike osade suurus ja muudatused neis andmetes. Laevade kinnistamise ja registrimise seaduse kehtimapanemise seaduse (RT 1937, 4 81, 661) kohaselt tuli kinnistamisele kuuluvad laevad kanda laevakinnistusregistrisse hiljemalt
51. detsembriks
52. Nimetatud seaduse § 4 järgi tuli samaks kuupäevaks varem väljaantud laeva registreerimise tunnistused asendada uute lipu- ja laevaregistreerimise tunnistustega. Asjas kogutud tõendid kinnitavad, et kõik A. K taotluses nimetatud aurulaevad olid
53. a seaduse alusel laevakinnistusregistrisse kantud, kõigi laevade omanikuks oli laevakinnistusregistri kannete kohaselt laevaühing ja registris olid nimetatud ka laevaühingu osanikud koos nendele kuuluvate mõtteliste osade suurusega (käesolevas asjas esitatud õigusvastaselt võõrandatud vara toimik nr 533 lk 48-49, 69-70, 89-90, 115-116, 141-142, 179180). Pooled ei vaidle selle üle, et ühegi aurulaeva puhul ei olnud omanikuna ega laevaühingu osanikuna laevakinnistusregistrisse kantud M. T.
54. A. K taotlust ei saanud siiski rahuldamata jätta ainuüksi põhjendusega, et M. T ei olnud laevade omaniku või laevaühingu osanikuna laevakinnistusregistrisse kantud. ORAS § 7 lõikest 4 tuleneb, et õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist on õigustatud nõudma ka isik, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne
55. aasta
56. juunit lepingu ja oli täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Sama õigus on ka nende isikute pärijatel ORAS §-s 8 sätestatud tähenduses ja tingimustel. Oma õiguste tõendamise kohustus lasub ORAS § 7 lg 4 kohaselt isikul või tema pärijatel. Määruse nr 161 punktis 21 sätestatakse, et vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule, kusjuures seda asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Seega on M. T omandiõigust aurulaevadele põhimõtteliselt võimalik tõendada ka muude tõenditega kui laevakinnistusregistri kanded. Sarnasele seisukohale asus ka Tallinna Ringkonnakohus
57. oktoobri
58. a otsuses haldusasjas nr 3-06-
59. Niisiis tuleb kontrollida, kas M. T omandiõiguse aurulaevadele saab tuvastatuks lugeda muude asjas kogutud tõendite alusel.
60. A. K arvates on laevade mõtteliste osade kuulumine M. T-le tõendatud eelkõige sellega, et M. T sai laevadelt tulu ja tasus saadud tulult seaduses ettenähtud makse. A. K sellist seisukohta kinnitavad järgmised asjas kogutud tõendid: 1) AS Tallinna Laevaühisuse
61. jaanuari
62. a kiri M. T-le, milles märgitakse, et M. T-l on mõttelised osad Tallinna Laevaühisuse valitseda olevates aurulaevades „M“ (2,8/180), „M“ (6,4/420), „M“ (1,152/100), „K“ (1,91/108), „O“ (2/80) ja „A“ (2/80) (toimik nr 3-06-1527, tl 11); 2) M. T esindaja
63. mai
64. a teade Tallinna-Harju II jsk maksuinspektorile, milles on märgitud, et tulumaksu teadaandes tähendatud M. T laevaosade aurulaevades „T“, „V“, „T“, „C“, „L H“ ja „L L“ arvel pole laevakontorilt
65. a tegevuse eest osakasu kätte saadud (toimik nr 3-06-1527, tl 12); 3) tulumaksukomisjonile
66. augustil
67. a saadetud vastulauses kirjeldatakse, kui suur oli aurulaevade „T“, „V“, „T“, „C“, „L H“ ja „L L“ puhastulu
68. a laevakontori andmeil, kui suur protsent kuulus sellest M. T.-le ja kui suure protsendi on arvestanud tulumaksukomisjon (toimik nr 3-06-1527, tl 13-14); 4) M. T on allosanikuna nimetatud aurulaevade „O“, „A“, „M“, „M“ ja „M“
69. a osakasu jaotuses (käesoleva asja juurde võetud toimik nr 3-06-1527, tl 51-55), aurulaeva „T“
70. a puhtakasu jaotuses (toimik nr 3-06-1527, tl 61) ja teatises aurulaeva „T”
71. a kasu kohta (käesoleva asja juurde võetud toimik nr 3-09-1475, tl 33). Kohtu arvates viitavad nimetatud tõendid asjaolule, et laeva disponent käsitles M. T laevalt teenitud tulude jaotamisel ühe (all)osanikuna, M. T sai tõenäoliselt aastatel 1938-1940 5 vaidlusalustelt laevadelt tulu ja tasus sellelt tulult ka makse. See ei tõenda siiski M. T omandiõigust mõttelisele osale laevadest. Kohus märgib esiteks, et ka ennesõjaaegses Eestis kehtis tulumaks (tulumaksu seadus RT 63/64, 1920; 78, 1922; 149, 1924; 29, 1932; 403, 1934) ning tulumaksu puhul ei ole oluline, kas isik saab tulu vara omanikuna või muul õiguslikul alusel (nt võlaõigusliku lepingu alusel, sh seltsinglasena). Tulumaksuseaduse kommentaaride kohaselt lähtus maksuasutus maksukohustuslase esitatud andmetest ega tuvastanud, millised tsiviilõiguslikud suhted olid tulu teenimise aluseks (Tulumaksu seadus, Maksustamiskorralduse seadus ja Administratiiv-sissenõudmise seadus kõigi uuemate muudatuste, täienduste, juhatuskirjade, määruste, Riigikohtu seletuste, tähtaegadekalendri ja –tabeli ning tähestikulise sisunäitajaga. Koostanud P. Teppaks, Tartu, 1935, lk 21; Maksuseadused ja määrused. Eesti riigi- ja omavalitsuste maksundusõiguse normistiku kommentaarid II. Koostaja A. Ehin jt., Tallinn, 1937, TMS - 14/II ja TMS – 15/II). Teiseks ei saa eespool loetletud tõenditest üheselt järeldada, et lisaks laevast saadud kasu jaotamisele oleks allosanikke käsitletud täieõiguslike osanikena ka kõigis muudes küsimustes. Nii on aurulaeva „M”, „M”, „M”, „O“ ja „A“
72. detsembri
73. a äriseisu passivasse kantud osarahade loetelus ära näidatud üksnes peaosanikud, kes hiljem kanti ka laevakinnistusraamatusse; mõlemas dokumendis kattuvad ka osarahade suurused (õigusvastaselt võõrandatud vara toimik nr 533 lk 25, 27, 31, 34, 37). Kaubalaevade omanduse ja vastutuse seaduse (RT 1930, 100, 650) § 19 kohaselt otsustas laevaühingu osanikkude koosolek kõik küsimused, mille otsustamine ei kuulu laeva disponendi võimkonda. Näiteks aurulaeva „O” puhul osalesid aurulaeva laevaühingu osanike üldkoosolekul
74. augustil 1940 üksnes isikud, kes olid laevaühingu osanikena kantud laevakinnistusregistrisse, kusjuures protokollis on nende mõtteliste osade suurus märgitud samasugusena kui laevakinnistusregistris (v.a O.T., kuid M. T. oli I. K. allosanik; õigusvastaselt võõrandatud vara toimik nr 533 lk 19-20). Sellest võib järeldada, et laeva majandusaasta aruandes ja laevaühingu juhtimisega seotud küsimustes ei peetud allosanikke põhiosanikega võrdväärseks.
75. Vaidlust pole selles, et M. T ei ole omaniku ega laevaühingu osanikuna märgitud ka
76. augustil 1940 koostatud natsionaliseerimisele kuuluvate laevade nimekirjas vaidlusaluste laevade kohta tehtud kannetes (toimik nr 3-06-1527, tl 125-133). Laevade omanikena on natsionaliseerimisele kuuluvate laevade nimekirjas loetletud laevakinnistusregistrisse kantud isikud.
77. Kohtu arvates puudub alus ka ORAS § 7 lg 4 kohaldamiseks. Vaidlust ei ole selle üle, et kõnealuste aurulaevade kohta ei ole toimikus ühtki lepingut, mille M. T oleks vara omandamiseks vara omanikuga sõlminud enne
78. aasta
79. juunit, samuti ei ole tõendeid selle kohta, et M. T oleks täitnud oletatavate lepingutega endale vara omandamiseks võetud kohustused. Seetõttu ei oma praegu määravat tähtsust ka see, kas A. K kohtuistungil esitatud väide, mille kohaselt M. T viibis
80. aastast alates kuni laevade natsionaliseerimiseni Inglismaal, oli õige või mitte. Inglismaal viibimist võiks selle tõendatuse korral põhimõtteliselt käsitleda pooltest sõltumatu põhjusena, mille tõttu jäi omandiõigus lõpuni vormistamata, kuid see tingimus omaks tähtsust juhul, kui võlaõiguslike tehingute teostamine ja vara omandamiseks võetud kohustuste täies mahus täitmine on tõendatud. Kohus märgib, et ORAS § 7 lõikes 4 on seadusandja juba leevendanud üldist nõuet, mille kohaselt tuleb omandiõigus varale kindlaks teha vara õigusvastaselt võõrandamise ajal kehtinud õiguse kohaselt. Kohtu arvates puuduvad praegu erandlikud asjaolud, mille tõttu tuleks laiendada seaduses sätestatud 6 erandit täiendavalt olukorrale, kus M. T väidetavale omandiõigusele viitavad vaid laevalt saadud tulu jaotamise ja selle maksustamisega seotud dokumendid (vrd Riigikohtu
81. mai
82. a otsus asjas nr 3-3-1-23-10, p 12). Muuhulgas ei anna seaduses sätestatud nõuete laiendamiseks alust see, et vastustaja poolt esitatud J. V uurimusest (käesoleva haldusasja toimik tl 92-96) nähtuvalt oli enne
83. aastat levinud praktika, mille kohaselt põhiosanikel olid allosanikud, keda registritesse ei kantud; samuti see, et laevade kinnistamise ja registrimise seadusega kehtestatud kohustus kanda allosanikud laevakinnistusregistrisse sarnaselt põhiosanikega tekitas laevandusringkondades esialgu vastasseisu ning tõi laevaühingu osanikele kaasa praktilisi probleeme ja kulusid (nt registritoimingute eest lõivude maksmine). Uuringust selgub, et
84. aastal vastuvõetud seaduse eesmärk oligi korrastada seniseid segaseid omandisuhteid ja kokkuvõttes täitsid paljud laevaomanikud seadusega kehtestatud kohustuse. Laevakinnistusregistrisse kandmise kohustus täideti vastavalt seadusele ka kõigi vaidlusaluste aurulaevade puhul. Kui M. T ei seadustanud oma allosaniku staatust, pidi ta arvestama ka sellest tuleneva riskiga, et tal ei pruugi olla võimalik hiljem tõendada oma õigusi laevale ning omanikuna tsiviilkäibes osaleda. Kohtu arvates puudub praeguses asjas alus kohelda M. T soodsamalt võrreldes isikutega, kes täitsid seaduses ettenähtud kohustuse ja kandsid sellega seotud kulud. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on ORAS § 7 lg 4 kohaldamisel pidanud oluliseks, et seda erandit ei saa üldjuhul tõlgendada laiendavalt (nt
85. veebruari
86. a otsus asjas nr 3-2-1-11-03, p 9).
87. Eeltoodut kokku võttes nõustub kohus vaidlustatud otsuse lõppjäreldusega, et kohtule esitatud tõendid ei anna alust lugeda M. T aurulaevade (kaas)omanikuks nende õigusvastase võõrandamise hetkel.
88. Vastustaja on vaidlustatud otsuses leidnud, et võimalused uute oluliste tõendite kogumiseks on ammendunud. A. K arvates tulnuks vastustajal jätkata tõendite kogumist. Kohus kaebuse esitaja seisukohta ei jaga. Määruse nr 161 punktis 21 (kaevatud otsuse tegemise ajal kehtinud redaktsioonis) sätestatakse, et vara tagastamiseks või kompenseerimiseks tuleb tõendada, et omandireformi objektiks olev vara kuulus õigusvastase võõrandamise hetkel omandiõiguse alusel avalduses märgitud omanikule, kusjuures seda asjaolu tõendatakse arhiividokumentide, teiste organisatsioonide poolt väljastatud või muude dokumentidega. Sama määruse §-st 23 tuleneb ÕVVTK linnakomisjoni kohustus pöörduda vara kuuluvust tõendavate dokumentide saamiseks arhiivide, riigiorganite, asutuste ja ettevõtete poole, kui taotlejal vajalikud andmed või dokumendid puuduvad. Kohus leiab, et eeltoodust tulenes ÕVVTK linnakomisjonile kohustus abistada taotluse esitajat tõendite kogumisel, kontrollida taotleja esitatud tõenditest nähtuvaid asjaolusid ning koguda vajadusel ise täiendavaid tõendeid, mis taotleja poolt väidetud asjaolusid kas kinnitavad või ümber lükkavad. Linnakomisjon võib otsuse tegemisel siiski tugineda mingisugust asjaolu kinnitavate tõendite puudumisele, kui ta on teinud kõik mõistliku ja endast sõltuva, et vastavate asjaolude kohta tõendeid hankida, kuid tõendeid ei ole sellegipoolest leitud. Praeguses asjas ei oska kaebaja täpselt öelda, millal M. T tema arvates laevade omanikuks sai; kaebaja kinnitas, et laeva mõtteliste osade omandamise lepinguid tal ei ole, ning selgitas, et laevade omandamine oli perekondade vaheline asi ja igaüks, kes raha andis, sai laeva omanikuks, kuid notariaalselt seda ei vormistatud (kohtuistungi protokoll, tl 100). Seega on väga küsitav, kas mõttelise osa omandamise kohta vormistati all- ja põhiosaniku vahel üldse mingeid kirjalikke dokumente. Samuti möönis kaebaja kohtuistungil, et uute tõendite leidmine pole küll võimatu, kuid on ebatõenäoline; selleks tuleks läbi töötada 7 notariaaltoimingute arhiivid; see võib võtta kaua aega; praegu oleks veel võimalik leida eelkõige kaudseid tõendeid (tl 100). Seega ei pea ka kaebaja ise väga tõenäoliseks, et uusi olulisi tõendeid on veel võimalik leida. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja on juba aastaid ise erinevatest arhiividest M. T omandiõiguse kinnituseks tõendeid otsinud, kuid ei ole leidnud muid tõendeid lisaks neile, mis olid ka käesolevas asjas vaidlustatud otsuse tegemise aluseks. Eeltoodut arvestades nõustub kohus vastustajaga, et võimalused asjas uute oluliste tähendust omavate tõendite kogumiseks võib lugeda ammendunuks. Kohtu arvates ei saa uurimispõhimõtet tõlgendada selliselt, et tõendite kogumisega tuleb jätkata seni, kuni lõpuks on võimalik teha otsus kaebaja kasuks. Haldusorgani uurimispõhimõtte nii lai tõlgendus oleks ebaproportsionaalne ega oleks kooskõlas omandireformi aluste seaduse ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud tõendamiskoormuse jaotusega. Samuti ei saa omandireformi läbiviimine kesta lõputult.
89. Kokkuvõttes leiab kohus, et ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
90. juuni
91. a otsus nr 12982 on lõppjäreldustes õige, sest asjas kogutud tõendeid arvestades ei saa M. T lugeda aurulaevade omanikuks, ning võimalused uute oluliste tõendite leidmiseks saab lugeda ammendunuks. Kuna vaidlustatud otsuse tühistamiseks ei ole alust, jääb rahuldamata ka taotlus kohustada vastustajat A. K taotluse uueks läbivaatamiseks. Seetõttu tuleb A. K kaebus jätta tervikuna rahuldamata. 17.

§ 92

sätestab, et menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 93

lg 1 kohaselt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud. Seega jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda. Monika Laatsit 8