Obsah (6)

§ 25§ 651§ 63§ 65§ 66§ 23

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1380 Otsuse kuupäev 20.06.2011 Kohtunik Mai Saunanen Kohtuasi Vjatšeslav Julini kaebus Tartu Vangla toimingu (2

§ 25lg 3 alusel jäeti ära talle 25.05.2010 määratud pikaajaline kokkusaamine.

27.05.2010 esitas Vjatšeslav Julin Tartu Halduskohtusse kaebuse 25.05.2010 pikaajalisele kokkusaamisele mittelubamise õigusvastasuse tuvastamise nõudes. 16.06.2010 määrusega tagastas kohus V. Julini kaebuse HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel. Tartu Ringkonnakohus tühistas 10.11.2010 määrusega Tartu Halduskohtu määruse kaebuse tagastamise kohta. 20.01.2011 võttis halduskohus kaebuse menetlusse Kaebuses esitas V. Julin taotluse riigi poolt kaitsja määramiseks. 20.01.2011 jättis kohus V. Julini taotluse riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata. 07.02.2011 saabus kohtule kaebuse esitajalt uus taotlus riigi õigusabi saamiseks ja kaitsja määramiseks haldusasjas nr 3-10-

1. 18.02.2011 jättis kohus V. Julini teistkordse taotluse haldusasjas nr 3-10-1380 riigi õigusabi saamiseks rahuldamata. Kaebuse taotlus ja põhjendused V. Julin palub tunnistada õigusvastaseks 25.05.2010 toimuma pidanud kokkusaamisele mitte lubamine. Põhjendatud huviks on preventiivne huvi, et taolised toimingud kaebaja suhtes enam ei korduks, samuti moraalse kompensatsiooni nõudmine tekitatud kahju eest. V. Julin leiab, et vangla jättis ta ilma pikaajalisest kokkusaamisest õigusvastaselt, paigutades teda kartserisse ajaks, mil oli määratud pikaajaline kokkusaamine. Kartserikaristus oli määratud 14.05.2010, aga alles 19.05.2010 paigutati kaebaja kartserisse. Kui vanglal oli võimalik karistuse täideviimist alustada alles
2. mail, oleks vangla võinud karistuse algusega oodata ka 26.maini, et kaebajal oleks olnud võimalik pikaajalisel kokkusaamisel ära käia. Kaebuse esitaja on seisukohal

§ 25

lg 3 järgi pole vanglale ette nähtud õigust juba kindlaksmääratud kuupäeval toimuma pidanud kokkusaamise piiramiseks. Seadus määrab, et kokkusaamist ei võimaldata nendele, kes juba on kartserisse paigutatud.

§ 651

lg 4 ei näe üldse ette kartserisse paigutamisel

§ 25lg 1 järgi ettenähtud õigusest ilmajätmist.

§ 25 lg 1 tuleneva õiguse piiramisel tuleb eelkõige lähtuda

§ 63lg 1 p 2.

Administratsioon oli nii või teisiti kohustatud lubama 25.05.2010 kindlaksmääratud kokkusaamisele ja alles pärast seda paigutama kartserisse.

§ 65

lg 6 kohaselt on administratsioonil distsiplinaarkaristuse realiseerimiseks aega 8 kuud. HMS § 3 lg 2, EV Põhiseaduse § 3 ja § 11 määravad, et haldustoimingud peavad olema proportsionaalsed seatud eesmärgiga. Vangla administratsiooni toimingud on kaebaja suhtes tahtlikud, kuritahtliku kavatsusega, kättemaksuks kaebuste eest. Vangla on õigusvastaselt rikkunud kaebaja

§ 25

lg 1, EV Põhiseaduse § 26, Inimõiguste kaitse konventsiooni § 8 järgi garanteeritud õigusi, kui tühistati tema 25.05.2010 kuupäevaks määratud kokkusaamine. Kohtuistungil lisas kaebaja, et Tartu Vangla viitab sellele, et talle anti taotluse alusel juunis võimalus pikaajaliseks kokkusaamiseks selle eest, et ta ei saanud kokkusaamist

1. mail. See kokkusaamine, mis kaebuse esitaja sai juunis, on antud teise taotluse alusel ja see asjasse ei puutu. Vangla pidi lähtuma vangistusseadus § 23 lg-test 1 ja
2. Oleks pidanud kõigepealt andma pikaajalise kokkusaamise ja pärast seda panema ta kartserisse, sest keegi tema kohtumist ei tühistanud, talle ei saadetud teadet, et kohtumine on tühistatud, kuna teda pannakse kartserisse. Kui ta oleks juba kartseris viibinud ja vangla ei oleks siis tema taotlust rahuldanud, oleks vangla tegevus olnud õiguspärane, aga pikaajaline kokkusaamine määrati talle enne kartserit, kui käis distsiplinaarmenetlus ja ei olnud veel otsust karistuse kohta. Vastustaja vastuväited Tartu Vangla on seisukohal, et Vjatšeslav Julini kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla on rikkunud tema õigusi sellega, kui ei lubanud teda varasemalt lubatud ja graafikusse pandud pikaajalisele kokkusaamisel oma lähedastega põhjusel, et V. Julin kandis 25.05.2010 kartserikaristust. 2 Vangistusseaduse (

) § 25 lg 1 on kinnipeetaval õigus saada lõigus loetletud isikutega pikaajaline kokkusaamine.

§ 25

lg 2 kohaselt sätestatakse pikaajaliste kokkusaamise kord ja sagedus vangla sisekorraeeskirjas. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 42 lg 1 kohaselt esitab pikaajalise kokkusaamise taotluse kinnipeetav ja lõike 2 kohaselt tuleb taotlus esitada vähemalt üks kuu enne taotletavat kokkusaamist. VSkE § 44 lg rahuldatud taotluste alusel koostatakse kokkusaamiste igakuine graafik.

§ 25

lg 3 kohaselt ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi vangla vastuvõtuosakonnas viibivale kinnipeetavale, avavanglas viibivale kinnipeetavale ja distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale. 18.04.2010 esitas V. Julin taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks oma isa ja tütrega. Soovitav kokkusaamise aeg oli mai keskel. Kaebaja taotlus rahuldati ning kokkusaamine määrati 25.maiks 2010, millest V. Julinit teavitati tutvustades temale maikuu pikaajaliste kokkusaamiste graafikut teda puudutavas osas. 15.04.2010 pani kaebaja toime kaks distsipliinirikkumist, millest ühe eest määrati 14.05.2010 käskkirjaga nr 1-4/686 distsiplinaarkaristuseks 14 ööpäevaks kartserisse paigutamist ja 14.05.2010 käskkirjaga nr 1-4/678 8 ööpäevaks kartserisse paigutamist (vaidlus nimetatud käskkirjade tühistamise toimus haldusasjas nr 3-10-1742).

§ 66

lg 1 kohaselt pööratakse üldjuhul distsiplinaarkaritus täitmisele kohe ning kaebaja paigutati 19.05.2010 kartserisse kandma 14.05.2010 käskkirja nr 1-4/686 määratud kartserikaristust. 20.05.2010 pöördus kaebaja vangla poole sooviga saada teavet, kas ta saab kartserist 25.05.2010 määratud pikaajalisele kokkusaamisele või ei. Tartu Vangla antud 25.05.2010 vastuses K/513 selgitati, et

§ 25

lg 3 tulenevalt distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata. Tartu Vangla ei ole keelanud kaebajale pikaajalist kokkusaamist vaid selle ärajäämiseks oli seaduslik alus. 16.06.2010 esitas kaebaja uue taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks oma isa ja tütrega. Kaebaja taotlus rahuldati ning pikaajaline kokkusaamine toimus 20.07.2010.a. Vangistusseaduse § 25 lg 3 on seaduseandja poolt nähtud ette alused, mis välistavad kokkusaamise alati. Kuna kaebaja oli paigutatud distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse, ei olnud vanglal õigus temale pikaajalist kokkusaamist graafikusse märgitud ajal 25.05.2010, võimaldada. Vanglal ei ole endal kohustust ega õigust graafikusse märgitud kokkusaamist omaalgatuslikult muuta ning kaebaja seda ka ei taotlenud. Kaebaja esitas peale kartseri karistuse kandmist uue taotluse pikaajaliseks kokkusaamiseks, see rahuldati ning seega ei ole vangla kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on mitmetes oma otsustes märkinud, et juhul kui vaidlustatud toiming ei riku kaebaja õigusi, siis pole kohtul alust analüüsida kaebaja väiteid, mis puudutavad toimingu seaduslikkust. Kui halduskohus tuvastab, et toiming kaebaja õigusi ei riku, jätab halduskohus kaebuse rahuldamata ega anna hinnangut toimingu õiguspärasusele. Kohtu põhjendused ja otsus Kaebus on esitatud vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamise nõudes. Kohus peab tuvastamiskaebuse lahendamisel tegema kindlaks, kas kaebajal on tuvastamiskaebuse esitamiseks põhjendatud huvi või mitte. Kaebaja märgib põhjendatud huvina preventiivse huvi, et taolised toimingud tema suhtes enam ei korduks, samuti mittevaralise kahju nõudmise kavatsuse. Lähtudes Tartu Ringkonnakohtu 10.11.2010 määruses toodud seisukohtadest aktsepteerib halduskohus kaebaja põhjendatud huvi tuvastamiskaebuse esitamiseks. 3 Kaebuse esitaja on seisukohal, et

§ 25

lg 3 järgi pole vanglale ette nähtud õigust juba kindlaksmääratud kuupäeval toimuma pidanud kokkusaamise piiramiseks. Kaebaja märgib, et seaduse järgi ei võimaldata kokkusaamist nendele, kes juba on kartserisse paigutatud. Nendele, kellele on kokkusaamise aeg kindlaks määratud tuleb kokkusaamine võimaldada ja distsiplinaarkorras karistamine edasi lükata kuni kokkusaamine on toimunud.

§ 651

lg 4 ei näe ette kartserisse paigutamisel

§ 25lg-s 1 ettenähtud õigusest ilmajätmist.

Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Asjaolu, et

§ 651

lg 4 ei näe ette kartserisse paigutamise korral

§ 25

lg-s 1 ettenähtud õigusest ilmajätmist, ei tähenda, et kartseris viibivale kinnipeetavale tuleb pikaajaline kokkusaamine võimaldada. Selle, et pikaajalisi kokkusaamisi ei võimaldata distsiplinaarkaristuse kandmiseks kartserisse paigutatud kinnipeetavale sätestab vangistusseaduse § 25 lg 3. Kohus märgib, et vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene vangla kohustust lükata distsiplinaarkaristuse täitmine edasi seniks, kuni kinnipeetav on realiseerinud varasemalt määratud pikaajalise kokkusaamise õiguse.

§ 65lg 1 kohaselt pööratakse distsiplinaarkaristus üldjuhul täitmisele kohe.

Karistuse täitmisele pööramise edasilükkamise võimaluse sätestab

§ 65

lg 2, mille kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kohaldada karistust tingimuslikult. Karistuse tingimuslik kohaldamine otsustatakse juba distsiplinaarkaristuse määramisel karistuse määramise käskkirjas. 14.05.2010 käskkirjas nr 14/686 ja 14.05.2010 käskkirjas nr 1-4/678 ei kohaldatud V. Julini suhtes karistust tingimuslikult (katseajaga) ning distsiplinaarkaristus pöörati kartseriruumi vabanemisel täitmisele kohe. Vanglal oli

§ 25lg 3 kohaselt õigus ja ka kohustus mitte võimaldada V.

Julinile 25. maile 2010 kavandatud pikaajalist kokkusaamist, kuna

§ 25lg 3 ei anna vanglale kaalutlusõigust.

14.05.2010 käskkirjadega nr 1-4/686 ja 1-4/687 määratud distsiplinaarkaristuse 19.05.2010 täitmisele pööramisega ei rikkunud vangla kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebuses osundab V. Julin sellele, et tema 25.05.2010 kuupäevaks määratud pikaajalise kokkusaamise tühistamisega on vangla rikkunud kaebaja

§ 25

lg 1, EV Põhiseaduse § 26, Inimõiguste kaitse konventsiooni § 8 järgi garanteeritud õigusi. Kohus on seisukohal, et kaebaja viited põhiseaduse §-s 26 sätestatud perekonna ja eraelu puutumatusele ning inimõiguste ning põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklile 8 ei ole antud juhul asjakohased. Kinnipeetavana vanglas viibimine tähendab vangistuse ajaks kogu elukorralduse allutamist vanglale ja see piirab seetõttu väga mitmete põhiõiguste kasutamist, sealhulgas ka perekonnaelu puutumatust.

§ 23

lg 1 kohaselt on kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärk soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. Kohus on seisukohal, et

§-s 23 sätestatud eesmärk ei ole prioriteetne vangistuse täideviimise eesmärgi (kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamise) saavutamise suhtes ning vangla ei olnud kohustatud distsiplinaarkorras karistatud kinnipeetava kartserisse paigutamisel eelistama kaebaja õigust perekonnaga suhtlemiseks. Nagu eelnevalt märgitud on vanglal kohustus pöörata distsiplinaarkaristus täitmisele kohe, kui seda ei ole kohaldatud tingimuslikult. Kaebuse esitajale ei jäetud pikaajalist kokkusaamist üldse ära, see võimaldati talle juulis 2010. Euroopa Inimõiguste Kohus on konventsiooni artiklit 8 kohaldades leidnud, et sellest ei tulene kinnipeetavatele (nii vahistatutele kui ka vangistatutele) pikaajaliste kokkusaamiste õigus (vt 4 Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 04.04.2011 otsus kohtuasjas nr 3-4-1-9-10 p 55). Lähtudes eeltoodud põhjendustest ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab kohus kaebuse rahuldamata. Mai Saunanen kohtunik 5