KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2011, Tallinn Haldusasja number 3-08-2400 Haldusasi P.M.i kaebus õigustloo

§ 7

lg 3 kehtetuse tagajärjeks on see, et Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümber asunutele kuulunud õigusvastaselt võõrandatud vara kuulub tagastamisele, kompenseerimisele või üürnikele erastamisele omandireformi aluste seadusega sätestatud üldistel alustel ja üldises korras. KAEBUSE ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

1. R.-E. L. esitas
2. novembril 2008 Tallinna Halduskohtule kaebuse, taotledes talle õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist, pidades õigustloova akti andmata jätmise all silmas seda, et riik ei kõrvaldanud alates
3. juulist 1992, mil jõustus Eesti Vabariigi põhiseadus, kuni
4. oktoobrini 2006, õiguslikku ebaselgust isikute jaoks, kes kasutasid eluruumi majades, mis olid NSV Liidu ja Saksa Riigi sõlmitud lepingute alusel Saksamaale ümberasunud isikute omandis ja seejärel õigusvastaselt võõrandatud. Õiguslik ebaselgus seisnes kaebuse kohaselt selles, et nendele isikutele ei loodud kindlust selles, kuidas lahendatakse ümberasunutele kuulunud vara tagastamise või kompenseerimise küsimus, millest oli omakorda sõltuvuses võimalus nende isikute kasutuses olnud eluruumide erastamiseks. Kaebuse esitaja leiab, et see õiguslik ebaselgus rikkus põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele. Kahju hüvitamise materiaalõigusliku alusena viitab kaebuse esitaja riigivastutuse seaduse (RVS) § 14 lõikele
5. Kohtuistungil märkis kaebuse esitaja, et kui kohus peaks leidma, et kahju hüvitamine RVS § 14 lg 1 alusel ei ole võimalik, tuleb kahju hüvitamise nõudeõiguse vahetult põhiseaduse §-st
7. Esiteks leiab kaebuse esitaja, et riik on kohase õigusliku regulatsiooni kehtestamata jätmisega õigustamatult viivitanud
8. juunist 1991, mil võeti vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus „Omandireformi aluste seaduse“ rakendamise kohta punkt 5 kuni
9. oktoobrini 2002, mil Riigikohus tunnistas
10. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 7 lõike 3 põhiseadusvastaseks. Kaebuse esitaja viitab siinkohal eelnimetatud kohtuotsuse põhjendustele, märkides, et sundüürnike põhiõigust menetlusele ja korraldusele ei rikutud Ülemnõukogu otsuse ega ORAS § 7 lg 3 kehtestamisega, vaid see kujunes aja jooksul, riigivõimu edutu tegevuse tulemusena. Kaebuse esitaja märgib, et riigile tuleb võimaldada mõistlik aeg menetluse ja korralduse läbiviimiseks ning kuigi Riigikohus ei määratlenud eelnimetatud lahendis, millisest ajahetkest ületas täitev- ja seadusandliku võimu tegevus selle mõistliku aja piiri, on väljaspool kahtlust, et vähemalt
11. oktoobriks 2002 oli see piir ületatud. Kaebuse esitaja leiab niisiis, et õigustloova akti andmata jätmine seisnes selles, et riik ei sõlminud vastavat riikidevahelist lepingut. Samas märgib kaebuse esitaja, et vastuolu PS §-s 13 sätestatud õigusselguse põhimõttega ei saanud välja kujuneda aja jooksul, vaid see tekkis 2 õigusnormi vastuvõtmise hetkest ning seega leiab kaebuse esitaja, et Saksa Riiki riikidevahelise lepingu alusel ümberasunutele kuulunud vara tagastamise ja kompenseerimise regulatsioon on olnud vastuolus õigusselguse põhimõttega Ülemnõukogu
12. juuni 1991 otsuse vastuvõtmisest.
13. Kaebuse esitaja leiab, et PS §-st 14 tuleneb riigi kohustus tagada isikutele õigused ja vabadused, seega ka õigus õigusselgusele ning PS § 13 lg 2 rikkumisest tulenes PS § 14 kaudu riigi kohene kohustus õigusselgusetus lõpetada. Selline kohustus oli kaebuse esitajal hinnangul riigil üldjuhul juba õigusselgusetust loovate normide kehtestamisest alates, samas kui käesoleval juhul algab rikkumine põhiseaduse jõustumisest, arvestades, et ka RVS § 31 lg 4 piirab riigi vastutuse ajalise alguse põhiseaduse vastuvõtmisega.
14. Kaebuse esitaja on seisukohal, et antud juhul on tegemist avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, pidades silmas, et tegemist on teadliku rikkumisega, kuna poliitilist konsensust probleemi lahendamiseks on pikalt otsitud; teiseks on rikkumine olnud väga pikaajaline, kolmandaks toob kaebuse esitaja välja rikkumise olulisuse enda jaoks, kuivõrd tema kui üürniku jaoks oli kaalul tema perekonna-ja eraelu puutumatus. Kaebuse esitaja leiab, et üle kümne aasta kestnud ning riigi tegevusetusest põhjustatud ebamäärasus oma eraelu korraldamisel on sügav eluperspektiivi ja elukvaliteedi riive.
15. Samuti leiab kaebuse esitaja, et PS § 13 lg 2 § 14 ja § 26 esimene lause, mida õigustloova akti andmata jätmine rikub, on otsekohaldatavad, sest nendes puudub volitusnorm eraldi seaduse kehtestamiseks.
16. Kaebuse esitaja leiab ka, et kuulub antud juhul eriliselt kannatanud isikute rühma. Siinkohal toob kaebuse esitaja esiteks välja, et isikud, kes kasutasid pärast Eesti Vabariigi taasiseseisvumist üürnikena eluruumide erastamise seaduses sätestatud erastamise objekti tunnustele vastavaid eluruume, said võimaluse need erastada enamasti nende jaoks soodsatel tingimustel ning nad said säilitada enda ja oma perekonna koduks olnud elamispinna. Kaebuse esitaja viitab ka ORAS §-le 33, millest tulenes, et tagastatud eluruumi üürnik seda erastada ei saanud ning sellise vara osas valitses õigusselgus ning selliste ruumide üürnikud said astuda samme oma perekonna- ja eraelu korraldamiseks uue kodu muretsemise teel või kasutasid eluruumi edasi üürnikena. Kaebuse esitaja märgib,

ei sea mitte ühegi teise isikute grupi suhtes tehtavat otsust õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks sõltuvusse tingimustest, mis võivad, kuid ei tarvitse saabuda tulevikus.

1. Järgnevalt leiab kaebuse esitaja, et õigusvastane oli ka õigustloova akti andmata jätmine ajavahemikul
2. oktoobrist 2002 kuni
3. oktoobrini 2006 ehk kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseni. Kaebuse esitaja leiab, et pärast Riigikohtu
4. oktoobri 2002 otsust kujunes uus olukord RVS aspektist, kuna õigustloova akti andmata jätmisel rikkus riik Riigikogu kaudu lisaks PS-ist tulenevate õiguste tagamata jätmisele ka Riigikohtu poolt temale pandud kohustust. Kaebuse esitaja leiab, et RVS § 14 lg 1 aspektist on seadusandja poolt Riigikohtu otsusega pandud selgesõnalise kohustuse mittetäitmine kindlasti vaadeldav avaliku võimu kandja kohustuse olulise rikkumisena, Riigikohtu otsus on otsekohaldatav ning muutunud ei ole olukord küsimustes, kas ümberasunutele kuulunud hoonete üürnikud moodustavad selgelt eristatava rühma või kas nad on eriliselt kannatanud.
5. Kaebuse esitaja leiab, et alates Ülemnõukogu
6. juuni 1991 otsuse punkti 5 sätestamist ja kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamiseni oli tal põhjendatud ootus selle suhtes, et tunnustatakse tema õigust xxxxxxxx eluruumi erastamisele. Samas ei saanud ta riigi poolt tekitatud õigusliku ebaselguse tõttu võtta vastu konkreetset otsust - kas loobuda tema koduks oleva xxxxxxxx eluruumi erastamise ootusest ja soetada endale uus eluruum või jätkata võitlust oma põhiseaduslike õiguste eest, mille edukuse väljavaated ei olnud õiguslikult 3 ebaselges olukorras sugugi olematud. Kaebuse esitaja leiab, et talle tekitatud varaline kahju seisneb teostamata jäänud võimaluses soetada endale eluase ajal, millest alates oli seadusandja kohustatud kõrvaldama kõnealune õiguslik ebaselgus. Kaebuse esitaja on veendunud, et kui selliste eluruumide erastamata jätmine oleks olnud õiguslikus mõttes selgelt reguleeritud seaduse tasandil
7. aastal, siis suure tõenäosusega oleks ta 1992 soetanud endale uue eluaseme
8. aasta hinnaga. Samas toob kaebuse esitaja välja, et eluruumide hinnad 1992 olid kordades madalamad kui olukorra õigusliku selguse tekkimisel, s.o.
9. aastal. Kaebuse esitaja leiab, et riik peaks hüvitama kaebuse esitajale xxxxxxxx eluruumile samaväärse eluruumi hinna
10. aasta turuhinna ning
11. aasta turuhinna vahe. Kaebuse esitaja leiab, et temale tekitatud kahju puhul on tegemist saamata jäänud tuluga. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu otsusele 3-3-1-33-02 ning 3-2-1-14-00 ning märgib, et ka käesoleva vaidluse esemeks on riigi süül kaotatud võimaluse hüvitamine.
12. Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu lahendile 3-3-1-92-04 ning leiab, et üürnikel, võis tekkida õiguspärane ootus sellele, et riik kõrvaldab mõistliku aja jooksul ebaselge olukorra ning sellest tulenevalt on võimalik, et isikul on tekkinud moraalne kahju seadusandliku võimu kestva tegevusetuse tõttu.
13. R.-E. L. suri kohtumenetluse ajal xx xx xxxx.
14. märtsil 2010 toimunud kohtuistungil luges kohus tema asemel menetlusse asunuks üldõigusjärgluse alusel tema vara ainupärija P.M.i. VASTUSTAJA SEISUKOHT
15. Eesti Vabariik vaidleb kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja ei nõustu väitega,

-is selge regulatsiooni andmata jätmisega on rikutud kaebuse esitaja põhiõigust perekonna- ja eraelu puutumatusele, kuna nimetatud põhiõiguse eesmärgiks on kaitsta isikut riigivõimuasutuste meelevaldse sekkumise eest era- ja perekonnaellu, ent õigusakti, mis pidi reguleerima seda, kas teatud vara kuulub ORAS alusel tagastamisele või mitte, väidetava andmata jätmisega, ei sekkunud riik kuidagi kellegi era- ja/või perekonnaellu.

1. Vastustaja leiab, et esmalt tuleks antud asjas tuvastada see, et väidetav õiguslik ebaselgus, mis oli põhjustatud õigusakti andmata jätmisest, tekitas kaebuse esitajale kahju, ent kaebuse esitaja pole tõendanud, et tal on vastustaja tegevusetuse tõttu kahju tekkinud. Siinkohal jääb vastustajale esiteks arusaamatuks, kuidas sai kaebuse esitajal tekkida ebaselgus õigusliku regulatsiooni osas alates põhiseaduse jõustumisest, kui eluruumide erastamise seadus, mis andis isikutele erastamise õiguse, jõustus alles
2. mail
3. Teiseks leiab vastustaja, et kaebuse esitajal sai kahju väidetava õigusselgusetuse tõttu tekkida ainult juhul, kui õiguslik ebaselgus eksisteeris objektiivselt ning ka kaebuse esitaja subjektiivse arvamuse kohaselt oli olukord õiguslikult ebaselge ja kaebuse esitaja ei teadnud, kas tal on õigus tema kasutuses olevaid ruume erastada või mitte. Siinkohal toob vastustaja välja, et kaebuse esitaja pole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema oli nö selgusetus olukorras, küll aga nähtub esitatud tõenditest, et kaebuse esitaja oli seisukohal, et temale tuleb tema kasutuses olev eluruum erastada, kuid see oli võimatu seetõttu, et eluruum oli juba tagastatud õigusvastaselt võõrandatud varana ja õigustatud subjekt oli tagastatud vara edasi võõrandanud.
4. Vastustaja leiab, et juba
5. aastal, mil hooned omandireformi õigustatud subjektidele tagastati, pidi kaebuse esitaja aru saama, et tema kasutuses olev eluruum tagastatakse ning talle ei kuulu eluruumide erastamise õigust. Vastustaja märgib, et vaidlusaluste eluruumide erastamine oli välistatud käesoleval juhul seetõttu, et vara, mille omandamise osas pidas kaebaja ennast õigustatud isikuks, ei olnud enam aastaid erastamise kohustatud isiku omandis. 4
6. Vastustaja toob ka välja, et kuni Riigikohtu
7. märtsi 1999 määruseni haldusasjas nr 3-31-6-99 oli haldus- ja kohtupraktikas valitsevaks arvamuseks see, et ainuüksi isiku lahkumine NSV Liidu poolt okupeeritud Eestist riikidevahelise lepingu alusel ei välistanud tema tunnistamist õigustatud subjektiks ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist ORAS alusel. Vastustaja leiab, et teoreetiliselt võiks kaebuse esitajal tekkida õigusselgusetu olukorra tõttu kahju vaid perioodi eest alates
8. oktoobrist 2002 kuni
9. oktoobrini 2006, ent samas ei ole ta tõendanud sel ajal kahju tekkimist. Vastustaja toob ka välja selles, et olukorras, kus kaebuse esitaja ise väidab, et tal oli juba
10. juuni 1991 Ülemnõukogu otsuse vastuvõtmisest ootus, et ta saab korteri erastada, ei saanud tal olla samal ajal selles osas mingisugust õigusselgusetust.
11. Vastustaja hinnangul on tõendamata ka väide, et juhul, kui juba
12. aastal oleks olnud selge, et tema kasutuses olev eluruumid tagastatakse, siis oleks ta soetanud endale eluaseme. Vastustaja märgib, et alates hoonete tagastamisest on kaebuse esitaja eluruumi kasutanud üürnikuna, vaatamata sellele, et hoone oli tagastatud õigustatud subjektidele ning seega oli olukord õiguslikult selge. Vastustaja leiab ka, et kaebuse esitaja ei ole tõendanud, et ta oleks samaväärsed eluruumid omandanud, muuhulgas arvestades ka kaebuse esitaja rahalisi võimalusi.
13. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas leiab vastustaja, et see tuleb jätta rahuldamata juba ainuüksi RVS § 9 G-S 1 sätestatud eelduste puudumise tõttu. Lisaks sellele ei ole kaebuse esitaja tõendanud mittevaralise kahju tekkimist. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
14. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et P.M.i kaebus ei ole põhjendatud. Taotlus varalise kahju hüvitamiseks tuleb käesoleva kohtuotsusega rahuldamata jätta, kuna kaebuse esitajale tekkinud kahju ning Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikute omandis olnud ja Eesti Vabariigis asunud õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimuse õigusselge lahenduse puudumise (vastavasisulise õigusakti andmata jätmise) vahel puudub põhjuslik seos. Mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldamata aga eeskätt põhjusel, et P.M.ile ei saanud üldõigusjärgluse korras üle minna R.-E. L. tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigust. Kohus vaatas kohtuistungil kaebuse läbi vaheotsuse tegemiseks vajalikus ulatuses. Halduskohtumenetluse seadustiku HkMS §-st 5 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lõikest 2 tuleneb, et kui kohus tunnustab nõude põhjendamatust, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Kohus käsitleb allpool esmalt varalise (I) ning seejärel mittevaralise (II) kahju hüvitamise nõudega seonduvat. I
15. Riigivastutuse seaduse § 14 lõikes 1 sätestatakse, et isik võib nõuda õigustloova aktiga või selle andmata jätmisega tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kahju põhjustati avaliku võimu kandja kohustuste olulise rikkumisega, rikutud kohustuse aluseks olev norm on otsekohaldatav ning isik kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Nagu mistahes muu kahju hüvitamise puhul, on eeltoodud alusel kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimise esmasteks eeldusteks kahju tekkimine avaliku võimu kohustuste rikkumise tõttu. Seega enne, kui asuda analüüsima seda, kas Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel Eestist lahkunud isikutele (nimetagem neid edaspidi siinkohal Saksa ümberasujateks) omandireformi käigus vara tagastamise küsimuse õigusselge reguleerimata jätmine kujutab endast avaliku võimu kandja kohustuste rikkumist või veelgi enam, kas tegemist on selliste kohustuste olulise rikkumisega või kas R.-E. L. kuulus õigustloova akti andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma, tuleb tuvastada, kas esinevad kahju 5 hüvitamise üldalused, milleks on kahju tekkimine ning kahju tekkimise ning antud juhul õigustloova akti andmata jätmise vaheline põhjuslik seos. Juhul kui leiab tuvastamist, et isikul, kes kahju hüvitamist nõuab, ei ole üldse kahju tekkinud või kui kahju tekkimine ei olnud põhjuslikus seoses õigustloova akti andmata jätmisega, puudub iseenesest vajadust analüüsida seda, kas õigustloova akti andmata jätmine kujutas endast avaliku võimu kandja kohustuste olulist rikkumist või kas esinevad muud RVS § 14 lõikest 1 tulenevad kahju hüvitamise eeldused.
16. Kaebusest nähtuvalt seisneb kaebuse esitajale tekkinud kahju vara väärtuse suurenemisest saamata jäänud tulus. Konkreetsemalt on kaebuse esitaja seisukohal, et kui seadusandja oleks Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimuse õigusselgelt lahendanud põhiseaduse jõustumise ajal, oleks kaebuse esitaja saanud endale sel ajal soetada mõne teise eluruumi, mille väärtus oleks ajaks, mil eelnimetatud küsimuses õigusselgus saabus, ehk
17. aastaks, oluliselt tõusnud. Kohtu hinnangul tuleb vähemalt möönda sellise kahju tekkimise võimalikkust. On üldteada, et eluruumide väärtus on 1990-ndate aastate algusest kuni
18. aastani põhimõtteliselt pidevalt tõusnud, kusjuures on usutav, et lisaks eluruumide turuhindade kasvule on selle aja jooksul kasvanud ka nende reaalväärtus suhtena üldisesse elatustasemesse. Käesolevas asjas
19. oktoobril 2011 toimunud kohtuistungil pidas kaebuse esitaja võimalikuks asja läbivaatamist vaheotsuse tegemiseks vajalikus ulatuses selliselt, et vaheotsusega saaks määratleda tekkinud kahju suuruse eluruumide hinnavahena, võrreldes ühelt poolt ühe sellise eluruumi, mille soetamine oleks kaebuse esitajal tema majanduslikku seisundit arvestades võimalik olnud ajal, mil seadusandja oleks pidanud kehtestama õigusselge regulatsiooni Saksa ümberasujatele vara tagastamise osas, väärtust nimetatud ajal ning samaväärse eluruumi väärtust
20. aasta lõpus, mil Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimuses õigusselgus lõpuks saabus. Kuigi kaebuses on kaebuse esitaja selgitanud kahju ja selles suurust konkreetselt läbi xxxxxx asuva eluruumi väärtuste erinevuse
21. ja
22. aastal, tuleb eeskätt
23. oktoobril 2011 toimunud kohtuistungil antud kaebuse esitaja selgitatust teha järeldus, et kahju ei seisne mitte konkreetse xxxxxxxx asuva eluruumi väärtuse erinevuses, vaid ükskõik millise eluruumi, mille kaebuse esitaja oleks saanud endale soetada ajal, mil seadusandjal tekkis kohustus xxxxxxxxx korteri tagastamise küsimus õiguslikult reguleerida, väärtuse kasvust tulu saamata jäämises. Sellise kahju tekkimine on kohtu hinnangul võimalik ning kahju hüvitamise nõuet ei ole alust rahuldamata jätta põhjendusel, et kaebuse esitajal ei ole väidetud kahju tekkinud. Kuna kohtuistungil vaadati kaebus läbi vaheotsuse tegemiseks vajalikus ulatuses, siis tuleks kahju suurus kindlaks määrata edaspidi. Selleks tuleks kaebuse esitajal tõendada, kas ja milline korter oleks R.-E. L. olnud võimalik soetada ajal, kui seadusandja oleks pidanud Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimuse õigusselgelt reguleerima (kaebuse esitaja väitel
24. aastal, millega kohus allpooltoodud põhjustel siiski ei nõustu) ning teiseks peaks kaebuse esitaja tõendama sellise eluruumiga samaväärse eluruumi väärtuse
25. aasta lõpus ning kahju suuruseks oleks teise ja esimesena nimetatud väärtuste vahe. Käesoleval juhul kahju suuruse kindlakstegemise küsimust aga ei tõusetu, kuna kohus peab kahju hüvitamise nõuet põhjendamatuks.
26. Kahju hüvitamise teiseks eelduseks on kahju tekkimise ja avaliku võimu tegevuse vaheline põhjuslik seos. Käesoleval juhul leiab kohus, et eluruumi väärtuse kasvust tulu saamata jäämine ei ole põhjuslikus seoses seadusandja poolt Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimuse õigusselge lahendamata jätmisega ning just seetõttu tuleb varalise kahju hüvitamise nõue rahuldamata jätta, sõltumata isegi sellest, kas vaidlusaluse õigusselgusetuse kestmine ning seda lõpetava õigustloova akti andmata jätmine kujutas endast avaliku võimu kandja olulist rikkumist või mitte. 6
27. Kohus nõustub kaebuse esitaja seisukohaga, et alates Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse jõustumisest
28. juunil 1991 kuni ORAS § 7 lg 3 kehtetuks tunnistamise kohta tehtud Riigikohtu otsuse jõustumiseni
29. oktoobril 2006, puudus õigusselgus küsimuses, milline saatus tabab omandireformi käigus Saksa ümberasujatele kuulunud varasid. Materiaalses mõttes seadusena käsitatava Ülemnõukogu
30. juuni 1991 otsuse Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta punktis 5 kui
31. märtsil 1997 jõustunud ORAS § 7 lg 3 nägid ette omandireformi õigustatud subjektidele, kes lahkusid Eestist Saksa riigiga sõlmitud lepingute alusel, õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise küsimus lahendatakse riikidevahelise kokkuleppega. Kohtuasjas 3-3-2-1-07 tehtud kohtuotsuses selgitas Riigikohtu üldkogu,

§ 7

lg 3 koostoimes sama seaduse § 18 lg 1 esimese lausega sätestas keelu ümberasunutele kuulunud vara nii tagastada ja kompenseerida kui ka võõrandada, sh erastada üürnikele. Riigikohus iseloomustas seda kui moratooriumi, mis pidi kehtima kuni riikidevahelise lepingu jõustumiseni või vastavalt ORAS § 7 lg 3 või § 18 lg 1 esimese lause kehtetuks tunnistamiseni. Kohtuasjas nr 3-4-1-5-02 tehtud otsusega tunnistas Riigikohus ORAS § 7 lõike 3 vastuolus olevaks põhiseaduse § 13 lõikega 2 ja §-ga 14 nende koostoimes, leides, et vaidlusalune säte ei vasta õigusselguse põhimõttele ja rikub isikute põhiõigust korraldusele ja menetlusele ning märkides seejuures, et õigusselgusetusega on tegemist ka siis, kui ühtedele inimestele antakse lootus vara tagastamiseks või kompenseerimiseks ja teistele säilitatakse ebamäärane väljavaade võimaluse kohta erastada kasutatavat vara. Kuivõrd õiguslik regulatsioon, mille Riigikohus õigusselguse põhimõttega vastuolus olevaks tunnistas kehtis sisuliselt muutumatuna alates ORAS-i jõustumisest alates, ei saaks väita, et kõnealune õigusselgusetus oleks ilmnenud kunagi hiljem. Õigusselgus Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimuses ning sealhulgas küsimuses, kas Saksa ümberasujatele kuulunud elamutes üürilepingu alusel elavad isikud saavad õiguse nende kasutuses olevaid eluruume erastada, saabus alles

1. aasta oktoobris. Samas ei nõustu kohus kaebuse esitaja seisukohaga, et seadusandja oleks pidanud selles küsimuses õigusselguse looma kohe ORAS-i või põhiseaduse kehtimahakkamisest või et avaliku võimu kandja kohustuste rikkumine (jättes siinkohal kõrvale küsimuse, kas tegemist oli olulise rikkumisega RVS § 14 lg 1 mõistes) algas juba põhiseaduse jõustumisest. Kohus leiab, et seadusandjalt ei saanuks eeldada ega nõuda kõigi ühiskonnaelu küsimuste ammendavat ja õigusselget reguleerimist põhiseaduse jõustumise ajaks. Teatud õigusselgusetus mingisugustes konkreetses küsimustes oli paratamatu ja seda ei saa seadusandjale ette heita. Seadusandluse kehtestamisel on seadusandjal väga avar otsustusruum ning sageli nõuab mingi konkreetse regulatsiooni kehtestamine või mingisuguse ühiskonnaelu küsimuse üht- või teistmoodi lahendamine aega. Omandireformi puhul tuleb liiatigi silmas pidada, et tegemist oli ainulaadse ja erakorralise üleminekumehhanismiga ühelt ühiskonnakorralduse viisilt teisele. Olukorda, kus seadusandja, olles kehtestanud omandireformi üldised alused, jättis esialgu mõneks ajaks reguleerimata mõne konkreetse omandireformiga hõlmatud üksikküsimuse, ei saa kohe pidada seadusandja kohustuste rikkumiseks. Seda, miks Saksa ümberasutajatel õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimus nii
2. aasta Riigikogu otsuses kui hiljem ORAS § 7 lõikes 3 just sel moel reguleeri, tagantjärele tuvastada võimalik ei ole. Seda küsimust vaagis Riigikohus kohtuasjas nr 3-3-1-5-02 tehtud otsuses ning jõudis sisuliselt samasugusele järeldusele, märkides samas, et vaatamata avaldatud seisukohtadele, ei võimalda ORAS § 7 lg 3 tekst teha järeldust, et seadusandja eesmärgiks oleks olnud see, et vastavasisulise riikidevahelise lepingu sõlmimata jätmise korral Saksa ümberasujatele vara ei tagastata ega kompenseerita. Kohtu hinnangul võis vaidlusaluse regulatsiooni kehtestamise tingida ka see, et seadusandjale ei olnud omandireformi aluste seaduse vastuvõtmise või jõustumise ajal Saksa ümberasujate varaga vastavalt
3. või
4. aastal või hiljem toimunu asjaolud piisavalt selged, eeskätt, mis puudutab just Saksa Riigi ja NSV Liidu vahelise lepingu alusel 7
5. aastal Eestist lahkunud niinimetatud järelümberasujate varasid. Seega võis nende varade tagastamise või kompenseerimise küsimuse lahtiseks jätmine
6. aastal, samuti
7. aastal pärast põhiseaduse jõustumist olla põhjendatud ning vajalik. Samas ei võinud selline õigusselgusetu olukord kesta lõpmatuseni ning seadusandja oleks pidanud astuma mõistliku aja jooksul samme selleks, et selgitada välja, kas asjaomase riikidevahelise lepingu sõlmimine on võimalik või kehtestama õigusselge ja üheselt arusaadava regulatsiooni, mis määraks Saksa ära Saksa ümberasujate vara edasise saatuse. Arvestades omandireformi ulatust, seejuures omandireformiga seotud õigusaktides tehtud põhimõtteliste muudatuste ja täienduste mahtu, samuti seda, et pärast taasiseseisvumist oli seadusandjal lisaks omandireformiga seotud küsimustele vaja kiiresti kehtestada väga palju regulatsioone väga erinevates valdkondades, leiab kohus, et Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimuse õigusselge reguleerimisega viivitamine oli õigustatud maksimaalselt viie kuni kuue aasta jooksul. Selle aja jooksul oleks seadusandja pidanud välja selgitama, kas riikidevahelise lepingu sõlmimine, millega Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimus lahendatakse, on võimalik või mitte ning selle võimaluse olemasolu korral ilmselt selle lepingu ka sõlmima. Kohtuasjas 3-4-1-5-02 tehtud Riigikohtu otsusest nähtuvalt selgitas justiitsminister Riigikohtule, et Saksa Liitvabariik ei ole avaldanud initsiatiivi ORAS § 7 lõikes 3 tähendatud kokkuleppe sõlmimiseks ja on suhtunud tõrjuvalt ka Eesti Vabariigi soovi nimetatud küsimus tõstatada. Kuigi kohtule ei ole teada, kas või mil määral astusid Eesti ametivõimud 1990-ndate aastate esimesel poolel samme selleks, et selline riikidevaheline kokkulepe sõlmida, on ilmne, et
8. aasta alguseks, mil jõustus ORAS § 7 lg 3, ei olnud enam mistahes mõistlikku põhjust eeldada, et selline riikidevaheline kokkulepe sõlmitakse. Siinkohal tuleb tähele panna, et Saksa Liitvabariigi initsiatiivi sellise lepingu sõlmimiseks ei oleks saanud eeldada mistahes ajal, ent puuduvad andmed ka selle kohta, et märkimisväärset initsiatiivi selles osas oleks üles näidanud Eesti Vabariik. Kohus leiab eeltoodust tulenevalt, et seadusandja oleks pidanud Saksa ümberasujatele vara tagastamise ja sellega korrespondeeruvalt Saksa ümberasujatele kuulunud elamutes elanud isikutele eluruumide erastamise võimaluse küsimuse õigusselgelt reguleerima hiljemalt
9. aastal ning sellest ajast alates saab vastavasisulise õiguslikult selge regulatsiooni puudumist pidada seadusandja poolseks rikkumiseks, mis selle olulisuse korral annaks aluse RVS § 14 lg 1 kohaldamiseks.
10. Jättes siinkohal kõrvale küsimuse, kas seadusandja rikkumine oli oluline, käsitleb kohus järgnevalt selle rikkumise ja eelpoolkirjeldatud kahju tekkimise vahelist põhjuslikku seost. Nagu eelpool märgitud, leiab kohus, et sellist põhjuslikku seost ei ole. Põhjuslik seos kahe juriidilise fakti (teo, tegevusetuse, muu sündmuse) vahel tähendab seda, et üks neist on teise vahetuks ja otseseks põhjuseks, kusjuures väidetavaks põhjuseks oleva teo, tegevusetuse või sündmuse eemaldamisel poleks väidetavat konkreetset tagajärge saabunud. Kaebuse esitaja leiab ekslikult,

§ 7

lõikest 3 tulenev õigusselgusetus takistas tal omandamast eluruumi ning põhjustas seetõttu selle eluruumi väärtuse kasvus seisneva tulu saamata jäämise. Asjaolu, et kaebuse esitaja elas üürilepingu alusel eluruumis, mille erastamise võimalus ei olnud ORAS § 7 lõikest 3 tulenevalt teada, ent mida ei saanud sellest sättest johtuva õigusselgusetuse tõttu ka kindlalt välistada, ei takistanud mistahes moel kaebuse esitajal omandamast vabalt turult endale eluruumi, kui see talle majanduslikult jõukohane oli. Teise eluruumi soetamine ei oleks võtnud R.-E. L. õigust jätkata üürilepingu alusel xxxxxxx asuva eluruumi kasutamist ega muutnuks kuidagi tema võimalusi selle eluruumi erastamiseks eluruumide erastamise seaduses sätestatud korras. Ka juhul kui seadusandja poleks

1. aastal ORAS § 7 lõiget 3 kehtestanud ning oleks samas kehtetuks tunnistanud Ülemnõukogu
2. juuni 1991 otsuse punkti 5, ei oleks see kuidagi muutnud kaebuse esitaja võimalust soetada endale mõni teine eluruum. Teise eluruumi soetamise võimalus ei sõltunud sellest, kas või millisena hindas R. E. L. oma võimalusi erastada xxxxxxxxx asuv korter. Turult teise 8 eluruumi soetamist ei saanud välistada vajadus hoida vahendeid juhuks, kui tekib võimalus xxxxxxxx korteri erastamiseks. Kuigi eluruumide erastamine ei toimunud tasuta, olid tasud, mis üürnikel erastamise eest maksta tuli, kordades väiksemad nende eluruumide turuväärtusega võrreldes, samuti olid eluruumide erastamise seaduses sätestatud võimalused erastamishinna paindlikuks tasumiseks (nt. erastamisväärtpaberitega, järelmaksuga). Seega ei olnud ka mistahes praktilist takistust teise eluruumi omandamiseks. Seetõttu ei saa väita, et R.E. L. kaotas ORAS § 7 lõikest 3 tuleneva õigusliku ebaselguse tõttu võimaluse soetada endale eluruum ning suurendada oma vara selle eluruumi väärtuse kasvu arvelt.
3. Nõustuda ei saa ka seisukohaga, et R.-E. L. oli põhjendatud lootus, et ta saab xxxxxxx asuva korteri erastada. Isegi kui möönda, et selline lootus võis tal tekkida, tõlgendades ORAS § 7 lõiget 3 ning sellele eelnenud samasisulist Ülemnõukogu otsuse punkti 5 selliselt, et Saksa ümberasujatele kuuluvat vara omandireformi käigus ei tagastata, siis ühelgi juhul ei saanud tal olla lootust eluruumi erastamiseks pärast seda, kui xxxxxxxxx hooned olid tagastatud ning nende omanikuks oli saanud isik, kes ei olnud eluruumide erastamise kohustatud subjektiks. Asjaolu, et Tallinna linn oli esitanud omaniku vastu omandiõiguse tunnustamise hagi, ei saanud kaebuse esitajale sellist põhjendatud ootust tekitada. Lootus, et xxxxxx eluruumi erastamine on võimalik, ei saanud kaebuse esitajal olla põhjendatult suurem kartusest, et see osutub võimatuks. Kohus märgib siinkohal, et lõplikult kaotas R.-E. L. xxxxxxxx eluruumi erastamise võimaluse
4. aasta mais, mil xxxxxx kinnistu omanikuks sai L. R., kes ei saanud ühelgi juhul olla erastamise kohustatud subjektiks.
5. Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimuse õigusselge reguleerimata jätmine saaks kaebuses väidetud varalise kahju tekkimise põhjuseks olla juhul, kui vastava regulatsiooni kehtestamise korral poleks sellist kahju tekkinud ehk teisisõnu juhul, kui vastav regulatsioon oleks kaebuse esitajale taganud selle tulu, mille saamata jäämist ta käesoleval juhul kahjuna käsitab. Sellise tulu oleks kaebuse esitaja tõenäoliselt saanud juhul, kui seadusandja oleks otsustanud, et xxxxxx eluruum kuulub erastamisele. Samas ei saa ühelgi juhul väita, et seadusandjal oleks olnud kohustus just selline regulatsioon kehtestada. Samas juhul kui seadusandja oleks kehtestanud regulatsiooni, mis üheselt mõistetavalt välistanuks xxxxxxx eluruumi erastamise, ei toonuks see kaebuse esitajale seda tulu, mille saamata jäämist kaebuse esitaja käesoleval juhul kahjuks loeb. Kaebuse esitaja oleks selle tulu saanud üksnes tingimusel, kui ta oleks turult soetanud endale teise eluruumi. Seda aga kaebuse esitaja ei teinud, kusjuures xxxxxxxxx eluruumi erastamise lootus või seadusest tulenev õigusselgusetus ei takistanud tal seda teha. Eeltoodu tõttu ei saa väita, et kaebuse esitajale oleks kahju tekkindu õigustloova akti andmata jätmise tõttu. II
6. R.-E. L. on halduskohtule esitatud kaebuses taotlenud ka mittevaralise kahju hüvitamist. Kohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue tuleb rahuldamata jätta üksnes sel põhjusel, et nimetatud nõudeõigus ei ole P.M.ile üldõigusjärgluse korras üle läinud. Kohus leiab, et P.M.il ei ole R.-E. L. üldõigusjärglasena subjektiivset nõudeõigust oma õiguseellasele tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kohus möönab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude osas oleks käesoleva haldusasja menetlus tulnud R.-E. L. surma tõttu halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 24 lg 1 p 6 alusel lõpetada. Samas leiab kohus, et menetluse lõpetamine ei ole võimalik pärast seda, kui R.-E. L. asemel on menetlusse astunud tema õigusjärglane. Kohus luges P.M.i R.-E. L. asemel menetlusse asunuks
7. märtsil 2010 toimunud kohtuistungil (vt. protokoll tl. 210). Sest ajast on kohtumenetluses menetlusosaliseks P.M. ning menetluse osaline lõpetamine HkMS § 24 lg 1 p 6 alusel välistatud, kuna selles esinevat alust (kaebuse esitaja surm) pärast P.M.i menetlusse asumist ei esine. Kohtu hinnangul oleks menetlus lõpetada tulnud enne P.M.i menetlusse asumist. 9 Olukorras, kus kohus menetlust ei lõpetanud, tuleb vastav taotlus aga nõudeõiguse puudumise tõttu rahuldamata jätta. Kohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigus ei ole üldõigusjärgluse korras üle antav. Asjaolu, et tegemist on rahalise nõudega, ei ole siinkohal oluline. Mittevaralise kahju hüvitamise eesmärk on korvata kannatanule süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teostamisega tekitatud ülekohus. Sellise ülekohtu kandjaks on kannatanu isiklikult. Kohus leiab, et nii nagu mittevaralise kahju hüvitamise aluseks olevad kannatused ei saa õigusjärgluse korras üle minna teisele isikule, ei saa seda ka selliste kannatuste hüvitamise nõudeõigus. Selles osas erinevad varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded märkimisväärselt. Nimelt varalise kahju hüvitamise nõudeõiguse üleminek õigusjärglasele on põhjendatav sellega, et õigusjärglasele läheb üle ka vara, mille väärtust on kahjustatud ning varalise kahju hüvitamise nõudeõigus on olemuslikult seotud õigusjärgluse korras üle läinud varaga. Sisuliselt tähendab see seda, et õigusjärglasele läheb üle kahjustatud vara ning kahju hüvitamise nõudeõigus, seevastu emotsionaalsed ja moraalsed kannatused, mis tekitavad nende kandjale mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõiguse, ei saa õigusjärglasele üle minna ning seega ei saa üle minna selliste kannatuste hüvitamise nõue. Iseenesest võib tunduda ebaõiglane, et kahju põhjustaja vabaneb sel moel hüvitamise kohustusest, ent siinkohal tuleb silmas pidada, et kahju hüvitamise eesmärk on kahju heastamine kannatanule, mitte aga kahju põhjustaja karistamine. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et P.M.il ei ole tekkinud õigustloova akti andmata jätmisega R.-E. L. väidetavalt tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõigust ning ainuüksi seetõttu tuleb mittevaralise kahju nõude osas kaebus rahuldamata jätta.
8. Vaatamata eeltoodule, ei pea kohus mittevaralise kahju hüvitamise nõuet põhjendatuks ka sisuliselt. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et RVS § 14 lg 1 ei välista õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Hüvitamisele kuuluvaks kahjuks võib olla ka perekonna- ja eraelu puutumatusega tekitatud kahju. Õige on ka kaebuse esitaja seisukoht, et mittevaralise kahju tekkimist ei saa tavapäraste tõenditega tõendada. See ei tähenda aga seda, et mittevaralise kahju tekkimise saaks tuvastada üksnes vastavate väidete pinnalt. Kohus ei välista, et xxxxxxxx eluruumi tagastamise, tagastamise kehtetuks tunnistamise, eluruumide erastamise kohustatud subjekti omandiõiguse tunnustamise vaidlused võisid R.-E. L. põhjustada ebameeldivusi ning kahtlust pole selles, et teadmatus selles osas, kas tulevikus mingisugused sündmused aset leiavad või mitte, on inimesele häiriv. Samas ei saa nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et õigusselguse puudumine Saksa ümberasujatele vara tagastamise küsimuses takistas kaebuse esitajal era- ja perekonnaelu elamist. Kaebusest ei nähtu, et kuni
9. aasta lõpuni, mil selles küsimuses õigusselgus saabus, oleks R.-E. L. olnud mistahes takistusi juba
10. aastast tema koduks olnud xxxxxxx eluruumi kasutamisel. Asjaolu, et kõnealune eluruum ei olnud sel ajal tema omandis ning tal ei olnud kindlust selles, kas ta saab selle eluruumi omanikuks erastamise teel, ei saa käsitada perekonna- ja eraelu takistamisena. Nagu juba eelpool märgitud, ei võtnud xxxxxxxx eluruumi jätkuv kasutamine kaebuse esitajalt õigust omandada teisi eluruume ning teenida nende väärtuse kasvult tulu või tagada seeläbi endale võimalus neid oma elamispinnana kasutada juhuks, kui üürileping xxxxxxxx eluruumi kasutamiseks mingil põhjusel lõppenud oleks ning korteri erastamise võimalust ei oleks tekkinud. Õigustloova akti andmata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul tuleb iseäranis silmas pidada RVS § 14 lg 1 viimast lauseosist, mille kohaselt on kahju hüvitamise nõudeõigus isikul, kes kuulub õigustloova akti või selle andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isikute rühma. Siinkohal tuleb rõhutada, et mitte kõik inimesed ei saanud omandireformi käigus nende kasutuses olnud eluruume erastada. Mõned jäid sellest võimalusest ilma seetõttu, et eluruumid, mida nad kasutasid samamoodi oma koduna nagu R.-E. L., asusid hoonetes, mis kuulusid tagastamisele; 10 samamoodi ei saanud eluruume erastada (ehk sisuliselt tegelikult väärtusest kordades madalama hinna eest omandada) need, kes olid okupatsiooniperioodil ise endale eluruumi soetanud (individuaalelamu või kooperatiivkorteri ehitanud) ning selleks kulutusi teinud. Eelkõige õiguspäraselt tagastatud elamutes elanud nn. sundüürnike teadmatus oma tuleviku ees ei olnud põhimõtteliselt väiksem või neid vähem koormav kui R.-E. L. Seetõttu ei saa väita, et R.-E.L. oleks omandireformi üldises kontekstis olnud konkreetse õigustloova akti andmata jätmise tõttu eriliselt kannatanud isik.
11. Eeltoodu tõttu leiab kohus, et P.M.i kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. HkMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebuse esitaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 11