Hageja ei ole kostja kontolt rahasummat röövinud. Käenduslepingu punkti 5 kohaselt andis käendaja käenduslepingule alla kirjutades hagejale nõusoleku ja õiguse võtta käendaja arvelduskontolt pangas maha laenusaaja poolt tähtaegselt tasumata käendatava kohustuse maksed. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED 3 Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 493 lg 1 alusel kohus poolte nõusolekul lahendab tsiviilasja kirjalikus menetluses. Kohus määras pooltele tähtaja täiendavate tõendite ja taotluste esitamiseks ning teatas menetlusosalistele kohtulahendi teatavakstegemise aja. Määratud tähtajaks, 10.10.2011 pooled ei esitanud mingeid tõendeid ega taotlusi. Kostja 2 esitas 17.10.2011 taotluse asja arutamiseks kohtus, kuna talle jääb arusaamatuks hageja 09.09.2011 seisukoht. I. B väidetel ta ei saanud aru, kas hageja vaidles tema seisukohtadele vastu või mitte. 25.10.2011 kohus teatas kostjale 2, et seaduslikku alust kirjalikuks menetluseks antud nõusoleku tagasivõtmiseks kostjal ei ole ning kohus jättis taotluse menetlusviisi muutmiseks rahuldamata. 25.10.2011 kell 9:11 saadetud e-kirjas kostja 2 kordas taotlust kohtuistungi korraldamiseks, et kostja saaks oma õiguste eest seista. Kostja leiab, et tema õigused ei ole kirjalikus menetluses tagatud, kuna hagejaks on advokatuuri liige ning hageja on suuteline juriidiliselt oma seisukohti kirjalikult esitama palju arusaadavamalt ja õigemini, kui kostja. Kohus leiab, et kostja 25.10.2011 täiendav taotlus on samuti põhjendamatu ja kohus jätab selle rahuldamata. Kohus jääb seisukohale, et kostja ei ole esile toonud menetlusliku olukorra sellist muutust, mis õigustaks kirjaliku menetluse läbiviimiseks antud nõusoleku tagasivõtmist. Väär on kostja seisukoht, et hagejaks on advokatuuri liige. Advokatuuri seaduse § 22 lg 1 kohaselt on advokatuuri liikmeteks vandeadvokaadid, vandeadvokaadi vanemabid ja vandeadvokaadi abid. AdvS § 23 sätestatust tuleneb, et advokaadiks saab olla ainult füüsiline isik. Käesolevas tsiviilasjas on hagejaks eraõiguslik juriidiline isik AS Swedbank, kes osaleb menetluses lepingulise esindaja kaudu. Hageja lepinguliseks esindajaks on hageja oma töötaja. Ka asjaolu, et kostjal puuduvad õigusalased eriteadmised, ei ole käsitatav menetlusliku olukorra olulise muutumisena. See, et hageja esindaja on juriidilise eriharidusega ning seetõttu suudab, erinevalt kostjast, oma seisukohti õiguslikult motiveerida, ei anna kostjale alust eeldada, et tema õigused jäävad kaitseta. TsMS § 436 lg 7 kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Kohus kohaldab ise seadust poolte esile toodud faktiliste asjaolude alusel. Kostja väidetel ta ise ei orienteeru juriidikas. Konkreetseid viiteid õigusnormidele sisaldavast kostja 2 vastusest kohus teeb järelduse, et vastuse koostamiseks on kostja konsulteerinud juriidilisi eriteadmisi omava isikuga. Seega on ilmselgelt alusetu kostja väide, et ta andis nõusoleku kirjalikuks menetluseks ekslikult. Lisaks ei ole kostja esile toonud, et ta soovib kohtuistungil osaleda koos esindajaga või mil muul viisil kostja kohtuistungil suudaks oma õigusi oluliselt paremini kaitsta. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja 1 sõlmisid laenulepingu . Samuti ei ole vaidlust, et kostja 1 on laenu kätte saanud, kostja 1 rikkus laenulepingust tulenevaid kohustusi ning seetõttu on laenuleping alates 11.02.2010 erakorraliselt üles öeldud. Kostja 1 ei ole hagile sisulisi vastuväiteid esitanud. Äriregistris on OÜ D osanikuks ja juhatuse liikmeks jätkuvalt D B . Kohtu selgitusele vaatamata D. B kostja 1 vastust ei täiendanud. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et hageja ja kostja 2 sõlmisid eelnimetatud laenulepingust tulenevate kostja 1 kohustuste täitmise tagamiseks käenduslepingu . Pooled vaidlevad selle üle, kas käendusleping on jätkuvalt kehtiv ning kas käenduslepingust tulenevalt on kostja 2 kohustatud solidaarselt põhivõlgnikuga vastutama laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest. Kohus leiab, et kostja väited, et käendusleping on vastuolus kohta heade kommetega ja seetõttu tühine, ei ole põhjendatud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lg 1 kohaselt heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tehing on heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste 4 väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seega saab tehingut lugeda heade kommetega vastuolus olevaks, kui samaaegselt koos hageja teadmisega kostja 2 sõltuvussuhtest või erakorralisest vajadusest on tehing sõlmitud ka kostja 2 jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või kohustused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Kohus leiab, et kostja 2 väited käenduslepingu sõlmimisest sõltuvussuhtes või erakorralise vajaduse tõttu ei ole põhjendatud. Sõltuvussuhteks või erakorraliseks vajaduseks TsÜS § 86 lg 2 mõttes ei ole käenduslepingu sõlmimine juhatuse liikme poolt eesmärgiga saada ettevõttele laenu. OÜ D on võtnud investeerimislaenu Krediidi – ja Ekspordi Garanteerimise Sihtasutuse KredEx käenduse abil. Ettevõtte soov kasutada võimalust ja saada laenu KredEx-i toel ei ole erakorraline vajadus. Laenulepingu üldtingimustest nähtuvalt oli laenu tagatisena võimalik kasutada ka vara koormamist hageja kasuks, mistõttu ei ole õige kostja väide, et laenu oli võimalik saada üksnes juhatuse liikme käenduse tagatisel. Kostja 2 ei ole esile toonud mingeid asjaolusid, millest võiks järeldada, et käendusleping on tehtud kostja jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või et kohustuste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.
lg 2 ja § 152 lg 1 alusel tekib hagi rahuldamise korral kostjal 2 käendajana tagasinõudeõigus kostja 1 kui põhivõlgniku vastu.
lg 1 kohaselt käenduslepinguga kohustub käendaja kolmanda isiku (põhivõlgnik) võlausaldaja ees vastutama põhivõlgniku kohustuse täitmise eest. Käendaja vastutab lepingu rikkumise korral võlausaldaja ees solidaarselt põhivõlgnikuga (
lg 1).
lg 1 annab käendajale õiguse esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Käendajal on õigus esitada neid vastuväiteid ka siis, kui põhivõlgnik neist loobus. Kostjal ei olnud alust käenduslepingut tühistada ega käenduslepingut üles öelda (lepingust taganeda). Lepingu tühistamine eeldab, et leping on sõlmitud olulise eksimuse, pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul (TsÜS § 90 lg 1). Selliseid asjaolusid ei ole kostja 2 esile toonud.
lg 1 kohaselt võib lepingupool lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud (oluline lepingurikkumine). Kui oluliselt rikutakse kestvuslepingut, võib kahjustatud lepingupool selle vastavalt
§-s 196 sätestatule üles öelda (
Laenulepingust tulenevaks laenuandja põhikohustuseks on anda laenusaajale üle rahasumma. Selle kohustuse on hageja täitnud. Käenduslepingust hagejale mingeid kohustusi ei tulene. Käendusleping on aktsessoorne kohustus, st käenduse kehtivus sõltub põhikohustuse kehtivusest. Kostja 2 on vaidlustanud üksnes käenduse kehtivuse, vastuväiteid laenulepingule kostja 2 ei ole esitanud. Kostja 2 ei ole nimetanud ühtegi hageja (olulisele) lepingurikkumisele viitavat asjaolu. Kuna hageja ei ole lepingut rikkunud, ei olnud kostjal 2 alust lepingust taganeda. Väär on kostja 2 seisukoht, et kui hageja sai teada, et kostja 2 ei ole enam kostja 1 juhatuse liige, pidi hageja otsima uue käendaja või nõudma laenusaajalt lisatagatist.
lg 4 järgi käenduse kehtivus ei sõltu põhivõlgniku ja käendaja vahelisest suhtest. Käenduslepingus puudub viide, et IB on käenduse andnud juhatuse liikmena. Käenduslepingus on sätestatud käendaja vastutuse piirmäär, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et tegemist on
§-s 143 nimetatud tarbijakäenduslepinguga ning kostja ei ole lepingut sõlminud juhatuse liikme majandus-ja kutsetegevuse raames. Käenduslepingu punkti 9 kohaselt käenduslepingu jõustus selle allakirjutamise momendist ning kehtib kuni laenulepingust tulenevate kohustuste täitmiseni. Seega jäi käendusleping kehtima ka kostjate 1 ja 2 vahelises sisesuhtes toimunud muutuste korral. Hageja nõue kostjate vastu tuleneb laenulepingust. Kohustus ja selle suurus ning täitmise tähtaeg oli käenduslepingu sõlmimisel teada, mistõttu ei kohaldu käesolevas asjas
lgst 1 tulenev käendaja õigus tulevase kohustuse tagamiseks sõlmitud tähtajatu käenduslepingu ülesütlemiseks. Kostja 1 juhatuse liikmete määramine ei olnud hageja võimuses. Laenulepingu sõlmimisel antud tagatiste asendamise taotlemine on laenusuhte olemusest tulenevalt laenusaaja õigus. Kui kostja 2 leidis, et andis käenduse üksnes seoses oma juhatuse liikme staatusega ega soovi selle staatuse lõppemise järel olla käendusega seotud, tulnuks kostjal 2 need küsimused lahendada 5 kostjaga 1. Seda kohustust on kostjale 2 korduvalt selgitanud ka hageja, nagu nähtub kohtule esitatud pooltevahelisest kirjavahetusest. Kostja 2 taotleb aegumise kohaldamist. Kostja 2 leiab, et tegemist on kokkulepitud tasu maksmisega, mille aegumistähtaeg algab selle aasta lõppemisest, mil nõue muutub sissenõutavaks. Kohus leiab, et nõue ei ole aegunud. TsÜS § 142 lg 1 kohaselt õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Kohus arvestab aegumist üksnes kohustatud isiku taotlusel (TsÜS § 143). TsÜS § 146 lg 1 sätestab tehingust tuleneva nõude aegumistähtajaks kolm aastat. Aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Nõue muutub sissenõutavaks alates ajahetkest, mil õigustatud isikul on õigus nõuda nõudele vastava kohustuse täitmist (TsÜS § 147 lg 2). Hageja nõude aluseks on asjaolu, et hageja on laenulepingu kostja 1 võlgnevuse tõttu üles öelnud.
lg 2 sätestab, et ülesütlemine vabastab mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest. Lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused jäävad kehtima. Laenulepingus oli kokku lepitud laenu tagastamise tähtpäevaks 25.05.
lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.
järgi on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine.
lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi võib võlausaldaja nõuda raha maksmise kohustust rikkunud võlgnikult kohustuse täitmist.
lg 1 p 6 ja
lg 1 kolmas lause võimaldavad võlgnikult nõuda viivist lepingus kokkulepitud määras. Laenulepingu punktis 2.15 on pooled kokku leppinud viise määras 0,150 % päevas. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagiavalduses selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Hageja taotleb kostjatelt välja mõista hagi esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 5941,96 eurot ning alates hagi esitamisest viivis 0,15 % päevas.
lg-st 1 tulenevalt vastutavad kostja 1 põhivõlgnikuna ja kostja 2 käendajana hageja ees solidaarselt.
Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest, samuti lepingust taganemise või lepingu ülesütlemisega seotud kulude hüvitamise eest. Eeltoodu alusel kohus rahuldab hagi täies ulatuses ja mõistab kostjatelt solidaarselt välja 16 201,83 eurot, sh põhiosa võlg 9 870,21 eurot, intressivõlg 297,19 eurot ajavahemiku 25.09.2009 – 11.02.2010 eest; Kredexi tagatistasu 56,11 eurot, tagatistasu viivis 36,36 eurot perioodi 11.11.2009 kuni 01.03.2011 eest ja põhiosa viivis 5 941,96 eurot perioodi 25.09.2009 kuni 01.04.2011 eest. Samuti kohus mõistab kostjatelt solidaarselt välja viivise 0,15 % põhiosa võlgnevusest päevas alates hagi esitamisest 02.03.2011 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. 6 TsMS §173 lg 1 kohaselt kohus määrab otsuse menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehakse. Kuna kohus hagi rahuldas, jäävad menetluskulud kostjate kanda. Tulenevalt TsMS § 165 lg-st 3 vastutavad solidaarvõlgnikest kostjad menetluskulude eest samuti solidaarselt. Hagejal on õigus esitada avaldus menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks 30 päeva jooksul menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumisest arvates. Taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks lahendatakse menetluskulude suuruse kindlaksmääramise menetluses. Kohus jätab rahuldamata hageja taotluse kuulutada kohtuotsus viivitamata täidetavaks. TsMS § 469 lg 1 kohaselt kohus tunnistab TsMS §-s 468 nimetamata otsuse viivitamata täidetavaks poole taotlusel üksnes tingimusel, kui see pool annab täitmise tagatise. Hageja ei ole tagatist pakkunud. Kohus leiab, et hagiavaldusest nähtuvalt on taotlus ilmselgelt hagiavalduses esitatud üksnes selleks puhuks, kui menetluslik olukord võimaldanuks hagi rahuldada tagaseljaotsusega. Heli Käpp Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.