Sotsiaalministeeriumi kantsleri 02.05.2011 käskkirjaga nr 63-T määrati A.R.ile
p 2 sätestatud süüteo eest karistuseks teenistusest vabastamine
alusel ning
p 3 sätestatud süüteo eest karistuseks teenistusest vabastamine
2 MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD KAEBUSE MOTIIVID Kaebuse esitaja ei ole toime pannud temale etteheidetavaid distsiplinaarsüütegusid. Kaebuse esitajale omistatakse kahe teo toimepanemine: tööajatabeli täitmisel õigusaktide nõuete järgimata jätmine; tööajatabeli sisu osas valetamine (tabelis sisalduv ei kajasta tegelikku tööajakulu ja –jaotus), mh vale kinnitamine oma allkirjaga. Asutus on kvalifitseerinud esimese teo süüteona avaliku teenistuse seaduse (
) § 84 p 2 järgi ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamisena või niisuguse kahju tekkimise ohu süülise loomisena. Teise teo kvalifitseeris asutus vääritu teona
Kaebuse esitaja on seisukohal, et ta ei ole kumbagi temale omistatavat tegu toime pannud. Kaebuse esitaja põhjendab oma seisukohta järgnevalt: temale omistatav tegu on üks tegu, mis äärmisel juhul võib olla käsitletav teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmisena, kuid mis kindlasti ei ole käsitletav ühegi
§-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteona. Asutus loeb käesoleval juhul distsiplinaarsüüteoks ametniku poolt kooskõlastusringile saadetud tööajatabeli muutmist vastavalt kooskõlastusringi osaliseks oleva ametniku soovile. Nähtuvalt käesoleva haldusasja materjalidest (sh tunnistajate ütlustest) on tuvastatud, et A.R.ile tehti ettepanek muuta kooskõlastusringile saadetud 2011.a veebruari tööajatabelis kajastatud ajakulu suurust. A.R. tegi tabelis vastavad muudatused, et kooskõlastusringis osalev ametnik kooskõlastaks tööajatabeli. Seega heidetakse A.R.ile ette, et ta on muutnud vastavalt kooskõlastusringis osaleva ametniku arvamusele tööajatabelisse kantud andmeid. Kui selline tegevus lugeda distsiplinaarsüüteoks, kaotaks tööajatabelite kooskõlastamise protsess oma sisu. Samuti viiks selline tõlgendus olukorrani, kus igasugune tööajatabeli andmete muutmine oleks käsitletav distsiplinaarsüüteona. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et ta ei ole süüliselt toime pannud temale käskkirjas omistatud distsiplinaarsüütegusid. Kuigi kaebuse esitaja on seisukohal, et ta ei ole temale etteheidetavaid tegusid süüliselt toime pannud, leiab kaebuse esitaja, et kui eeldada vaidlustatud käskkirjas esitatud asjaolude esinemist, on distsiplinaarsüüteod kvalifitseeritud ebaõigesti. Vaidlustatud käskkirjast nähtub, et ametnikule heidetakse ette tööajatabeli täitmise korra rikkumist ning väidetavalt ebaõigeid andmeid sisaldava tööajatabeli kinnitamist allkirjaga. Nähtuvalt eeltoodust tehakse käskkirjas A.R.ile etteheiteid tööajatabeli mittekohase täitmise ja esitamise eest. Tööajatabeli täitmine ja esitamine on käsitletav ühe osana tööprotsessist, mistõttu on meelevaldne lugeda A.R.ile omistatud tegevus mitmeks süüteoks. Tulenevalt
punktide 1 – 3 sõnastusest on seadusandja püüdnud süüteokoosseise piiritleda selliselt, et iga konkreetne tegu on võimalik kvalifitseerida eraldi süüteokoosseisu järgi. Seetõttu on seadusandja eesmärk välistada nn „ideaalkogumi“ teket, kus ühte tegu on võimalik samaaegselt lugeda mitmeks süüteoks. Käesoleval juhul on aga asutus kvalifitseerinud ametniku tegevuse just nimelt ideaalkogumina, kus ametniku ühe teona käsitletav tegevus kvalifitseeritakse mitmeks süüteoks. Eeltoodust tulenevalt on asutus kvalifitseerinud kaebuse esitajale etteheidetavad teod ebaõigesti, mis toob kaasa käskkirja õigusvastasuse. Asutus on tööajatabeli täitmisel väidetava õigusaktide nõuete järgimata jätmise kvalifitseerinud
p 2 järgi ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamisena või niisuguse kahju tekkimise ohu süülise loomisena. Kuigi kaebuse esitaja on seisukohal, et ta ei ole nimetatud tegu süüliselt toime pannud, on käskkirjas esitatud teokirjelduse kohaselt tööajatabeli täitmisel õigusaktide nõuete järgimata jätmine ebaõigesti kvalifitseeritud ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamisena. Käskkirjast nähtuvalt ei olnud asutusele käskkirja vormistamise ajal selge, kas ametnikule saab ette heita kahju tekitamist või kahju tekkimise ohu tekitamist või mõlemat (vt käskkirja lk 6, ülevalt kolmas lõik). Süüteo kvalifitseerimisel peab asutus olema veendunud, kas ja millised süüteokoosseisu kuuluvad asjaolud esinevad. Käesoleval juhul asutus selles aga veendunud ei ole, mistõttu on asutus lubamatult kvalifitseerinud kaebuse esitajale omistatud teo süüteona. Lisaks eeltoodule ei nähtu käskkirjast, kas käskkirja vormistamise hetke seisuga oli asutusele tekkinud kahju. Käskkirjast ei nähtu põhjuslikku seost ametnikule omistatava teo ja võimaliku kahju vahel, samuti ei nähtu võimaliku kahju suurust. Seetõttu ei saanud ametnikule omistatud tegu kvalifitseerida varalise kahju tekitamisena. Käskkirjast nähtub, et asutus on pidanud tõenäoliseks, et Eesti riik peab tagasi 3 maksma audiitori diskretsiooniotsusega määratud ulatuses protsendi kogu palgakulust. Käskkirjast ei nähtu, kas selline oht on reaalne ja kas see antud juhul ka esines. Käskkirjast nähtub üksnes oletuslik arvamus, mille kohaselt tagasimaksmise võimalus esineb. Kahju tekkimise oht peab olema reaalne ning käskkirjas peavad olema välja toodud asjaolud, millest nähtub ohu reaalsus. Kuivõrd selliseid asjaolusid ei ole käskkirjas välja toodud, ei saanud ametnikule omistatavat tegu kvalifitseerida varalise kahju tekkimise ohu süülise loomisena. Kaebuse esitaja on seisukohal, et õigusliku raamistiku olemasolu abikõlbmatute kulude tagasinõudmiseks ei saa olla asjaoluks, mis tõendab kahju tekkimise ohtu ja selle reaalsust. Eeltoodust tulenevalt on kaebuse esitajale omistatud tegu ebaõigesti kvalifitseeritud
Asutus on väidetava tööajatabeli sisu kohta valetamise (tabelis sisalduv ei kajastavat tegelikku tööajakulu ja -jaotust) kvalifitseerinud
Kaebuse esitaja on seisukohal, et ta ei ole temale omistatud tegu toime pannud. Kaebuse esitaja ei ole tööajakulu ja selle jaotuse osas valetanud. Kaebuse esitaja on kirjeldanud vaidlusaluste tööajatabelite täitmise protsessi ja tõusetunud küsimusi käesolevas menetluses, samuti on selle kohta andnud ütlusi tunnistajad. Seletuste ja ütluste kohaselt oli tööajatabelite muutmine võimalik ning seda nõuti A.R.ilt. Kuivõrd tööajatabelite muutmine on kooskõlastusringist tingituna võimalik, ei saa käesoleval juhul lugeda tabelisse kantud andmeid ebaõigeteks. Kindlasti ei saa lugeda tabelis andmete võimalikku muutmist valetamiseks, sest vastasel juhul on üleüldse välistatud tööajatabeli mistahes muutmine pärast kooskõlastusringile saatmist. Lisaks eeltoodule oleks tabelisse ebaõigete andmete kandmine (kui see oleks ka tegelikult esinenud) käsitletav teenistuskohustuste rikkumisena, mitte vääritu teona. Isegi kui kaebuse esitajale omistatud tegu oleks käsitletav ametniku eetikanõuete rikkumisena, ei tähenda, et selline rikkumine on käsitletav vääritu teona. Eetikanõuete rikkumist vääritu teona tuleb põhjendada. Käesoleval juhul on väidetavat süüteo süülisust sisustatud asjaoluga, et kaebuse esitaja on jurist. Kindlasti ei saa olla väidetav eetikanõuete rikkumine kaebuse esitaja poolt suurem rikkumine selle pärast, et kaebuse esitaja oli juristi ametikohal. Teisisõnu, kui sama rikkumise paneks toime juristi haridust mitteomav isik, ei oleks võimalik tema rikkumist käsitleda kaebuse esitaja väidetavast rikkumisest erinevalt üksnes asjaolu, et isikutel on erinev ametikoht ja haridus. Selline tõlgendus oleks käsitletav ka isikute ebavõrdse kohtlemisena. Kaebuse esitaja peab vajalikuks juhtida kohtu tähelepanu sellele, et vastustaja ei ole järjepidev selle osas, milles seisneb kaebuse esitaja väidetav vääritu tegu. Karistuse määramine tuleb siduda süüteo aluseks olevate asjaoludega. Vastustaja on
p 3 järgi karistuse määramisel lähtunud sellest, et kui nõustatav ametnik peab arvestama asjaoluga, et ekspert valetab, puudub nõuandel sisuline väärtus. Nimetatud seisukoht viitab, et vastustaja hinnangul on kaebuse esitaja ennast diskrediteerinud. Asjaolusid, millest tuleneb kaebuse esitaja poolt enese diskrediteerimine, ei ole vastustaja aga käskkirjas välja toonud. Arvesse võttes eeltoodut on kaebuse esitajale omistatud tegu ebaõigesti kvalifitseeritud
Vastustaja on määranud karistuse õigusvastaselt ning kaalutlusõigust rikkudes. Töötajate distsiplinaarvastutuse seaduse(TDVS) § 8 lg 1 sätestab: „Distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega.“ Tulenevalt Riigikohtu praktikast tuleb karistuse valikul järgida TDVS § 8 lg 1 nõudeid eriti hoolikalt siis, kui otsustatakse valida teenistusest vabastamine kui raskeim distsiplinaarkaristus. Kaalumisel tuleb muuhulgas arvestada teenistuja varasemat käitumist. Kaalutlusõiguse teostamisel peab haldusorgan esitama asjaolud selgelt ja seostama need haldusorgani poolt valitud karistusega. Isegi kui kaebuse esitaja oleks toime pannud temale omistatud süüteod, on vastustaja eksinud karistuse määramisel eeltoodud nõuete vastu ning teostanud kaalutlusõigust õigusvastaselt. Kaalutlusõiguse õigusvastane teostamine seisneb järgnevas: asutus ei ole esitanud süüteo asjaolusid selgelt ja seostanud neid haldusorgani poolt valitud karistusega. Vaidlustatud käskkirja karistuse määramise põhjendusi sisaldavas osas on toodud kolmes lõigus karistuse valiku põhjendusena välja asjaolu, et arvestada tuleb ametniku töötamist juristi ametikohal. Juristi ametikohal töötamine ei ole käsitletav süüteokoosseisu kuuluva asjaoluna. Asutus ei ole karistuse valikut põhjendanud ametnikule etteheidetud süüteo asjaoludega ega seostanud süüteo asjaolusid karistuse valikuga. Vastupidi, karistuse määramisel on lähtutud asjaoludest, mida ei ole süüteona ametnikule ette heidetud, kuid on karistuse määramise kaalutlustes välja toodud. Käskkirja lehekülje 7 altpoolt
Käskkirjast nähtuvalt on kaebuse esitaja vabastatud teenistusest kahel korral, s.t kahe teo eest määratud kahe karistusena. Seaduse kohaselt saab anda süüteole küll hinnangu, et süüteole vastavaks karistuseks on teenistusest vabastamine, kuid see ei saa kaasa tuua sellise karistuse mitmekordset kohaldamist. Kaebuse esitaja palub tühistada Sotsiaalministeeriumi kantsleri 02.05.2011 käskkiri nr 63-T distsiplinaarkaristuse määramise ja teenistusest vabastamise kohta ning välja mõista vastustajalt kuue kuu ametipalga suurune hüvitis, kuna kaebaja loobus teenistusse ennistamisest, samuti välja mõista vastustajalt kaebaja poolt kantud menetluskulud. 5 VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vabariigi Valitsuse 31.01.2007 määruse nr 26 „Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse kulude abikõlblikkuse või mitteabikõlblikkuse määramise tingimused ja kord“ lisa 1 § 2 lg 1 sätestab: „Tööajatabel on vajalik töötajate tehtud tööde ja nende täitmiseks reaalselt kulunud tööaja dokumenteerimiseks ....“. Tööajatabelisse kantav aeg on viidatud määruse kohaselt fakti, mitte subjektiivse hinnangu küsimus. Määrus nõuab, et tööajatabelisse kantaks üksnes fakte - reaalselt kulunud tööaega. Tunnistajate ütlustest nähtus, et tööajatabelis kajastatud tööaja vastavus reaalselt kulunud tööajale (st tabelis kajastatud andmete õigsus) seati tööajatabeli ülevaatajate/kontrollijate poolt kahtluse alla. Käesoleva kohtuasja esemeks on A.R.i tegevus. Käesoleva kohtuasja raames ei ole oluline, milline oli tööajatabelis sisalduva tööajakasutuse tegelikkusele mittevastavuse osas Grete Kajul või Kesti Puhmil tekkinud kõhkluste subjektiivne põhjus. Ebaoluline on, kas keegi tundis, et ta teeb rohkem tööd või tundis, et tema töö on keerukam, see ei ole käesoleva kohtuasja esemeks. Oluline on, et kahtlus tekkis ja küsimused A.R.ile esitati. Tööajatabeli täitjal on alati võimalus selgitada, et tööajatabel sisaldab, mis sest et küsijal on ajakasutuse osas kõhklused, reaalselt kulunud tööaega. Veelgi enam, kui lähtuda viidatud määrusest, siis on tööajatabeli täitja kohustatud tööajatabelisse regulaarselt kirja panema üksnes ja ainult reaalselt kulunud tööaega. Seega, tööajatabeli täitjal ei ole viidatud määruse kohaselt ei õigust ega kohustus tööajatabelit sisuliselt muuta, seda ka siis, kui muutmine oleks mugav lahendus koostöösuhete aspektist vaadatuna. Nii tunnistajate kui ka kaebuse esitaja ütlustega on tõendatud, et muudatused ei olnud tehnilist eksimust parandava, vaid sisulise loomuga. Sotsiaalministeeriumi tavaline praktika on ka, et tööajatabeleid ei muudeta. Vastupidine praktika oleks õigusvastane (vastuolus struktuuritoetuste regulatsioonidega) ja õigusvastast praktikat ei saa Sotsiaalministeerium endale lubada. Ka tunnistajate ütlustest nähtus, et tööajatabeli muutmine tööajakasutuse osas ei ole tavaline praktika, vaid oli nende jaoks esmakordne. Nii tunnistajate ütlustest kui kaebaja enda kohtus antud selgitustest nähtus üheselt, et A.R.i vaidlusalused tööajatabelid ei olnud reaalselt kulunud tööaja dokumenteerimine, sisaldades muuhulgas kokkulepete pinnal tööaega, mh minevikus vähem tehtud töö kompenseerimiseks. Selline käitumine on üheses vastuolus õigusaktiga (vt viidatud määrus lisa 1, eelkõige § 2 lg 1). Rõhutada tuleb, et ühe programmi arvelt tehtud tööaja kokkutõmbamised tähendasid, et teiste programmide eelarvetest tuli kanda kulutusi töö eest, mida neile ei olnud tehtud. Ehk siis: programmidele esitati nn arve töö eest, mida nad polnud saanud. Tunnistajate ütlustest nähtus ilmekalt ka see, kui keeruline ja tegelikult ka võimatu on kõrvaltvaatajal aru saada, kui palju, milliseid töid ja millal reaalselt tehtud on. Ehk tõendamist leidis asjaolu, et reaalselt kulunud tööaega saab kinnitada üksnes tööajatabeli täitja ise. Seega on ausus tööajatabeli täitmisel vältimatu tähendusega ja tööajatabeli täitmist nõudval ametikohal ei saa ametis olla isik, kes on jäänud vahele sellega, et on tööajatabelisse kirjutanud tegevusi, mida pole tehtud või kajastanud töödele kulunud aega mahus, mida tegelikult ei kulunud. Struktuurivahendite rakendamisele kohalduvad ranged reeglid, mille täitmist auditeeritakse nii Eesti kui Euroopa Liidu audiitorite poolt. Rikkumiste tagajärjeks võib mh olla ka suure rahalise mõjuga maksete tervele Eesti riigile peatamise otsus. Reeglitest kinni pidamine on seega äärmiselt oluline aluseeldus selleks, et Eesti saaks ka edaspidi kasutada struktuuritoetusi. Perioodi 2007–2013 Struktuuritoetuse seaduse § 22 punkti 4 kohaselt on toetuse saaja kohustuseks tagada toetuse väljamaksmise aluseks olevate dokumentide nõuetele vastavuse ning kulude abikõlblikkus. Seega, Sotsiaalministeeriumi kohustus on tagada, et tööajatabelid vastavad õigusaktis sätestatule ja kui esineb rikkumisi, siis tuleb neile reageerida. Ametniku, kes kandis tööajatabelisse valeandmeid ja rikkus seeläbi õigusaktis sätestatud kohustust, ametis hoidmine on toetuse saaja kohustuste täitmata jätmine. Pidades silmas eelnevat ja muud kohtuasja raames väljatoodut, on selge, et vastustajal, kes on kohustatud järgima ka temale struktuurivahendite regulatsioonidega pandud kohustusi, ei olnud muud võimalust, kui karistada A.R.it ametist vabastamisega. Karistus on kohane ja õiguspärane, see ei ole vastuolus (veel vähem ilmselges vastuolus) süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Teised karistused oleksid asjakohatud ja ebaproportsionaalsed 6 ning suurendaksid Sotsiaalministeeriumi (riigi) kahju. Vabastamise menetlus on läbi viidud korrektselt ja vabastamisotsus on motiveeritud ning ei esine vormi- või menetlusnõuete rikkumisi, mis oleks võinud mõjutada asja sisulist otsustamist. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja menetluskulude osas vastustaja märgib, et kui kohus peaks leidma, et vastustaja kannab osaliselt või täielikult kaebuse esitaja kohtukulud, taotleb vastustaja, et kohtukulude väljamõistmisel võetaks arvesse, et kohtudokumendid koostas juriidilisi eriteadmisi omav kaebuse esitaja ise, samuti osales kaebuse esitaja isiklikult kohtuistungitel, seega vastustaja arvates menetluskuludest võiks väljamõistmisele kuuluda üksnes mõistlikus ulatuses kohtuistungil osalemisega seotud kulu. KOHTU PÕHJENDUSED Kohus, tutvunud kaebusega, vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud poolte suulisi selgitusi ning tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus on põhjendatud ning tuleb rahuldada järgnevatel kohtu motiividel: Vaidlustatud käskkirja kohaselt A.R. on tekitanud tööajatabeli mittetõepärase ja mitteõiguspärase täitmisega Sotsiaalministeeriumile kahju või selle tekkimise ohu. Järgnevalt käskkirjas märgitakse, et A.R.i tegevus, milles ta on tööajatabeli täitmisel jätnud järgimata määruse nõuded ning kajastanud tööajatabelis tööaega tegelikkusele mittevastavalt, on kvalifitseeritav Avaliku teenistuse seaduse (
) § 84 p. 2 kohaseks süüteoks, mille toimepanemise eest karistati kaebajat distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega
Käskkirja kohaselt A.R.i tegelikkusele mittevastava tööajatabeli kinnitamine allkirjaga, mis on valetamine, on kvalifitseeritav
p. 3 kohaseks süüteoks, mille eest kaebajat karistati teenistusest vabastamisega
Vastustaja luges A.R.i teod süülisteks tegudeks ning otsustas kaebuse esitaja suhtes kohaldada raskeimat distsiplinaarkaristust-teenistusest vabastamist. Käskkirjas öeldakse, et vastustaja on kaalunud süütegude eest karistuse määramist süütegude lõikes ning on jõudnud järeldusele, et A.R.ile ei ole võimalik määrata
§-s 85 lg 1 p 1-4 toodud kergemaid karistusi, kuna võttes arvesse süüteo raskust, selle toimepanemise asjaolusid ning A.R.i eelnevat käitumist, ei oleks ükski kergematest karistustest käesoleva juhtumi korral olnud asjakohane. Samas on vastustaja jätnud lahti kirjutamata, millised on need erandlikud asjaolud, mis välistavad A.R.i suhtes kergema karistuse valikut.
§-s 84 on loetletud distsiplinaarsüüteod, milleks on: 1) teenistuskohustuste süüline täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, sealhulgas teenistuses joobnuna viibimine; 2) ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine; 3) vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi toime teenistuses või väljaspool teenistust.
lg 1 kohaselt ametniku võib teenistusest vabastada käesoleva seaduse §-s 84 sätestatud distsiplinaarsüüteo eest. Sama sätte lõige 2 ütleb, et teenistuskohustuste rikkumise (§ 84 p. 1) eest võib vabastada ametniku, kellel on kehtiv distsiplinaarkaristus. Teenistuskohustuste jämeda rikkumise, usalduse kaotamise (§ 84 p. 2) või vääritu teo (§ 84 p. 3) eest võib ametniku vabastada ka siis, kui tal ei ole kehtivat distsiplinaarkaristust. Lõike 3 kohaselt ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1. lõike alusel arvates talle vabastamise vormistamise dokumendi teatavakstegemise päevale järgnevast päevast. Üksnes viitest käskkirja resolutiivosas
§-le 118 teenistusest vabastamise alusena ei piisa, lisaks tuleb märkida ka vastav lõige. 7 Vastustaja poolt viidatud Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse seaduse § 22 lg 1p 4 näeb ette, et toetuse saaja on kohustatud tagama toetuse väljamaksmise aluseks olevate dokumentide nõuetele vastavuse ning kulude abikõlblikkuse. Selle eesmärgi saavutamiseks ongi tööajagraafikute kooskõlastusringile saatmine ning nende kooskõlastamine mitme isiku (isikute ringi) poolt, mida kinnitas kohtus tunnistaja G. Kaju. Tunnistaja G. Kaju on Sotsiaalministeeriumis töötanud aasta, selle aja vältel on see esmakordne juhtum, kuid samas ta ei leia, et see on midagi erakordset, sest see on mõlemapoolne hinnangu andmine. Nende kahe kuu osas, veebruar ja märts 2011, toimus kooskõlastamine, ülejäänud kordadel on G. Kaju lihtsalt tööajagraafikut aktsepteerinud. Tunnistaja arvates oluline on see, et lõpuks oleks tööajatabelis adekvaatne info, selles tema ülesanne ongi, et vaadata ja hinnata temale esitatud andmeid. Tunnistaja väitis kohtus, et kuna tegemist on hinnangute andmisega, mitte faktilise küsimusega, siis ümberhindamise protseduuris ta probleemi ei näe. Kohus nõustub vastustaja väitega, et reaalselt kulunud tööaega saab kinnitada üksnes tööajatabeli täitja ise. Kuid kohus ei nõustu vastustajaga, et tööajatabeli täitjal ei ole õigust ega kohustus tööajatabelit sisuliselt muuta, seda ka siis, kui muutmine oleks mugav lahendus koostöösuhete aspektist vaadatuna. Ükski vastustaja poolt viidatud õigusakt sellist keeldu ei sätesta. Ebatäpsuste, vigade jms parandamine on siiski lubatud, tööajagraafikute kooskõlastusringile saatmine tähendabki seda, kuna sellise protseduuri läbiviimise eesmärgiks on korrektsete andmete esitamine asjakohasele isikule, vastasel juhul ei ole tööaja andmete kooskõlastamisel mingit mõtet. Vabariigi Valitsuse 31.01.2007 määruse nr 26 „Perioodi 2007–2013 struktuuritoetuse kulude abikõlblikkuse või mitteabikõlblikkuse määramise tingimused ja kord“ lisa 1 § 2 lg 1 sätestab tööajatabeli koostamise põhimõtted, mille kohaselt tööajatabel on vajalik töötajate tehtud tööde ja nende täitmiseks reaalselt kulunud tööaja dokumenteerimiseks, kui projektis osalev töötaja täidab samas asutuses lisaks projekti raames tehtavale tööle ka struktuuritoetuse väliseid ülesandeid. Tööajatabelite abil saab projekti administratsioon arvestada projekti personalikulusid ja esitada need nõudmisel vajalike tõendusmaterjalidena. Sama sätte lõige 2 ütleb, et tööajatabelite täitmise ja nende sisu õigsuse eest vastustavad nii tabeli täitja kui ka projekti rakendamise eest vastutav isik (vastutavad võrdselt). Tööajagraafiku andmete parandamist/muutmist (töötundide vähendamist) palus A.R.ilt G. Kaju, kuna viimasele tundus, et töötundide arv oleks nagu suurem. See on ühe isiku subjektiivne hinnang teise isiku poolt tööülesannete täitmiseks kulunud ajamahule. Asjaolu, et A.R. vähendas oma töötundide arvu G. Kaju palvel, ei saa olla käsitletav valetamisena ehk siis süülise käitumisena. Nii A.R. kui ka G. Kaju kinnitasid kohtule, et kui ei oleks töötunde vähendatud, oleks võinud töögraafik jääda kooskõlastamata. Oluline on siinkohal märkida, et taoline olukord oli esmakordne ning varem tööajagraafikutega analoogseid probleeme ei ole tõusetunud. Tööajagraafikute muutmine puudutas vaid veebruari- ja märtsikuud 2011 ning oli tingitud kooskõlastaja subjektiivsest hinnangust. G. Kaju kinnitas kohtus, et ta ei ole pädev hindama A.R.i töömahtu. Käskkirjas märgitakse, et A.R. on tööajatabeli täitmisel jätnud järgimata õigusaktide (eelkõige määruse) nõudeid, samas ei ole välja toodud, milliseid konkreetseid nõudeid ei ole järgitud ning milliseid norme on rikutud. Samuti süüdistatakse A.R.i valetamises tööajatabeli sisu kohta (väidetavalt tabelis sisalduv ei kajasta tegelikku tööajakulu ja -jaotust), muuhulgas kinnitanud valet oma allkirjaga. Kohus sellega ei nõustu. A.R. on hinnanud oma tööaega adekvaatselt, samas teda ei ole ka süüdistatud selles, et ta oleks rikkunud mingeid hindamiskriteeriume jms. Subjektiivsed hinnangud ei ole faktiväited, selles vaidlust ei ole. Kohtus ei ole tõendamist leidnud, et A.R. oleks tahtlikult esitanud valeandmeid oma tööajagraafikus, millega oleks pannud toime vääritu teo jne. Käskkirja kohaselt kaebajale heidetakse ette tulenevalt
§-st 84 p 2 kahju tekkimise ohu loomist. Riigikohtu 13.06. 2002 otsuse asjas nr 3-3-1-35-02 (p.9) märgib kohus, et selline kahju tekkimise oht peab olema reaalne. Käesolevas asjas ei ole vastustaja põhjendanud, milles seisnes reaalne kahju tekkimise oht, mitte pelgalt oletus sellise kahju tekkimise ohu võimalikkuse kohta. Kaebaja poolt edastatud tööaja andmed saadeti kooskõlastusringile ning alles selle läbimisel esitati lõplikud tööajagraafiku andmed. Isiku tööaja mahu määratlemine on hinnanguline küsimus, mitte faktiküsimus. Erinevate inimeste hinnangud selles osas võivadki erineda. Kellelegi võib tunduda, et tema töömaht on teistega võrreldes suurem, 8 aga see on juba igaühe sisetunde küsimus. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et kaebaja valetas (esitas valeandmed tööaja kohta). Kaebuse esitaja edastas oma hinnangu tema enda ajakulu (töötundide) kohta, mis tundus G. Kajule, kes neid andmeid kooskõlastab, suurem vastavalt K. Puhmi poolt antud hinnangule. G. Kaju tegi A.R.ile ettepaneku töötundide vähendamiseks, millega viimane nõustus, vastasel juhul oleks võinud tööajagraafik jääda kooskõlastamata, mida kinnitas kohtus G. Kaju. Probleem tõusetus ainult veebruarikuu osas ja see oli esmakordne, G. Kaju ja A.R. leppisid kokku, et A.R.i poolt vähendatakse töötunde 6 tunni võrra märtsikuu arvelt. Isikule ei saa ette heita seda, kuidas ta hindab oma tööd ja kui palju aega ta kulutab oma tööülesannete täitmiseks (kes on kiirem, kes aeglasem). Kaebajale ei ole ette heidetud tähtaegade rikkumist, ülesande täitmisega viivitamist/hilinemist, mingite ülesannete täitmata jätmist/ebapiisavat täitmist jne. Tunnistaja G. Kaju ütluste kohaselt tema, tulenevalt K. Puhmi hinnangutest, tegi A.R.ile ettepaneku vähendada tema tööajatabelis töötunde, sest leidis, et proportsioon K. Puhma ja A.R.i tööajatundide osas (mis puudutas konverentsi ettevalmistamist) veebruaris oli liiga võrdne. Tunnistaja K. Puhmi ütluste kohaselt avaldas ta G. Kajule, kui palju tööaega tema hinnangul jurist, A.R., kulutas ning ütles G. Kajule, milline on tema arvates õiglane aeg, kuna tema ise kulutas 52 tundi, jurist aga 42 tundi ja K. Puhmile tundus see ajavahe liiga väike, kuna arvas, et ta ise tegi A.R.iga võrreldes rohkem tööd. Tunnistaja G. Kaju sõnul kuivõrd tegemist on hinnangu andmisega isiku tööaja mahule, siis ta ei saa väita, et see on viga, kuna need on erinevad asjad- G. Kaju subjektiivne hinnang A.R.i hinnangu vastu. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkiri on kaalutlusõiguse alusel antav haldusakt. Kaalutlusruum on seejuures avar, ulatudes karistamata jätmisest kuni kõige rangema karistuse- teenistusest vabastamiseni. Erinevalt karistusõigusest, kus iga koosseisuga käib kaasas võimaliku karistuse määr, distsiplinaarvaidlustes süüteokoosseisud ja distsiplinaarkaristused omavahel seotud ei ole ehk siis üldistatult öeldes võib süüteo eest järgneda mistahes karistus noomitusest teenistusest vabastamiseni. TDVS § 8 lg 1 sätestab karistuse valiku põhireegli: distsiplinaarkaristus ei tohi olla ilmses vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega. Riigikohtu praktikast võib välja tuua, et karistuse valikul tuleb järgida TDVS § 8 lg 1 nõudeid eriti hoolikalt siis, kui otsustatakse valida teenistusest vabastamine kui rangeim distsiplinaarkaristus (Riigikohtu lahend 3-3-1-74-03, p 10). Kaalumisel tuleb arvestada teenistuja varasemat käitumist, sh lugeda tööalast iseloomustust kohaseks tõendiks (Riigikohtu lahendid 3-3-1-13-04, p 7; 3-3-1-35-02, p 13).
lg 2 nagu ka TDVS § 9 lg 1 näevad ette, et iga süüteo eest võib määrata ainult ühe distsiplinaarkaristuse. Süüteod tuleb omistada õigesti. Riigikohus on leidnud, et juba ühe süüteo alusetu omistamine võib mõjutada määratud distsiplinaarkaristuse raskust ning ka ainuüksi sel põhjusel, sõltumata muude käskkirjas väidetud süütegude tõendatusest, on käskkirjas langetatud kaalumisotsus õigusvastane ja käskkiri kuulub tühistamisele (Riigikohtu lahend 3-3-1-10-09, p 9). Kaalutlusõiguse teostamiseks tuleb nõuda asjaolude selget esitamist ja seostamist valitud karistusega haldusorgani poolt, kohus ei asenda distsiplinaarkaristuse määrajat, vaid kontrollib tema kaalutlusotsuse õiguspärasust, see aga eeldab selgust käskkirjas, millise süülise teo või tegude eest on otsustatud teenistujat karistada (3-3-1-74-03, p 14). Karistuse valikut mõjutavad ka isiku varasem karistatus ja see, kas süütegusid oli üks või mitu jms. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas distsiplinaarsüüteo osas tuleb lisaks viitele vastavale sättele märkida ühtlasi, millise konkreetse distsiplinaarrikkumisega on tegemist, seda enam juhul, kui säte, millele viidatakse, sisaldab endas erinevaid aluseid. Kohus on seisukohal, et üksnes viide seadusesättele ei ole piisav distsiplinaarsüüteo kirjeldamiseks.
p 2 kohaselt distsiplinaarsüüteoks on ametiasutusele süüline varalise kahju tekitamine või niisuguse kahju tekkimise ohu süüline loomine. Sama sätte p 3 kohaselt distsiplinaarsüüteoks on vääritu tegu, s.o. süüline tegu, mis on vastuolus üldtunnustatud kõlblusnormidega, ametnikule esitatavate eetiliste nõuetega või diskrediteerib ametnikku või ametiasutust, sõltumata sellest, kas niisugune tegu pandi 9 toime teenistuses või väljaspool teenistust. Kui isikule inkrimineeritakse vääritu teo toimepanemist, siis tuleb seda vastustaja poolt sisustada haldusaktis või muus selle lisana olevas haldusdokumendis. Menetletava teenistusvaidluse puhul ei nähtu haldusasja materjalist, et ametniku või ametiasutuse maine oleks oluliselt kahjustunud ning et tegu võis olla diskrediteerimisega vms, seda ei väida ka vastustaja ise. Diskrediteerimisega on tegemist üksnes siis, kui selline tegu on oluliselt mõjutanud avalikkuse poolt asutusele või ametnikule antavat hinnangut. Olulisuse kriteeriumi sisustamisel tuleb lähtuda sellest, kuivõrd taunitav oli tegu lähtudes üldisest õiglustundest ja ühiskonna õigusteadvusest ning kuivõrd see kahjustas asutuse mainet ja usaldusväärsust. Ametniku või ametiasutuse diskrediteerimine kui vääritu tegu on materiaalne teokoosseis, mis eeldab kahjuliku tagajärjena ametniku või ametiasutuse maine olulist ja tegelikku kahjustamist. Sellise teokoosseisu puhul on vastutuse tekkimiseks vajalik kausaalne seos ametniku õigus- või kõlblusnormide vastase süülise teo ning saabunud tagajärje vahel. Lisaks kirjalikele tõenditele on kohus käesolevas asjas kogunud ka suulisi tõendeid, milleks on tunnistajate vande all antud ütlused. Tunnistaja Grete Kaju ( SVO osakonna peaspetsialist) vande all antud ütluste kohaselt töötaja ise hindab oma töötunde ning G. Kaju kooskõlastab, kuivõrd ta koordineerib ka eelarvet ja peab vaatama, et see oleks vastavuses tööjõukuludega. Tunnistaja kooskõlastas projektijuht Kersti Puhmiga tema tööajatabeli, A.R.i tööajatabeli kooskõlastas tunnistaja selles valguses, et kui nad mõlemad tegelesid soolise palgalõhe konverentsi läbiviija leidmiseks korraldatava hanke ettevalmistamisega, siis K. Puhmil oli seoses konverentsi ettevalmistamisega, lisaks hankele, ka muid ülesandeid, ta tegeles konverentsi külaliste valikuga, päevakava kokkupanekuga, logistika, mis puutub külaliste saabumisse, kuupäevadega, läbirääkimistega, teemadega, mis paneele soovitakse, seega tööülesandeid oli tal märksa rohkem kui ainult hanke ettevalmistamine. Kuna K. Puhmi ja A.R.i töötundide maht konverentsi ettevalmistamisel oli sarnane, siis tekitas see küsimusi, kuna nende panus ei saanud olla võrdne. Seega palus tunnistaja K. Puhmil hinnata hanke ettevalmistamisega seotud kohtumiste mahtu, kus A.R. toetas K. Puhmi hankega seotud toiminguid, A.R.i panust pakkumiskutse koostamisel ja muud panust. Tunnistaja väitel kuna ta ise enamikel kohtumistel juures ei olnud, siis polnud ta pädev A.R.i töö mahtu hindama. Tulenevalt K. Puhmi hinnangutest tegi G. Kaju A.R.ile ettepaneku vähendada tema tööajatabelis töötunde, sest leidis, et proportsioon K. Puhma ja A.R.i tööajatundidel (mis puudutas konverenti ettevalmistamist) veebruaris oli liiga võrdne. Tunnistaja tegi A.R.ile ettepaneku, et ta võtaks tunde vähemaks. G. Kaju saatis ühe lakoonilise e-kirja, milles tegi kaebajale ettepaneku vähendada tööajatunde. A.R. tegi seda, täpsustas DORA-s üleval olnud tööajatabelis erinevate tegevuste mahte, kuid ka pärast seda A.R.i poolt parandatud proportsioone üle vaadates ning tulenevalt K. Puhmi antud varasemast hinnangust, leidis G. Kaju, et ka parandatud töötundide maht on liiga kõrge. Tunnistaja sõnul kuna raamatupidamisel oli kiire saada kooskõlastatud tööajatabeli, sest palgapäev lähenes ning palga väljamaksmiseks oli vaja allkirjastatud tööajatabelit, ütles G. Kaju, et kuigi töötundide arv programmis on ikkagi natuke liiga suur, arvestab G. Kaju 6 tundi n-ö ette (mille võrra A.R. peaks järgmise kuu tööajatabelisse tööajatunde vähem panema). Seda ütles ta A.R.ile suuliselt. Sotsiaalministeeriumis on juristidele igakuiselt ette nähtud keskmiselt 255 € ning G. Kaju pidi jälgima, et töötundide maht oleks eelarvega kooskõlas. Kuid kui on kiire periood, saab ka rohkem maksta, kuna tol perioodil oli neil väga palju õiguslikke küsimusi, tuli K. Puhm paljudega neist G. Kaju poole, kuna ta aga ei saanud A.R.ilt sisendit, mida ta lootis, siis selle rahulolematuse taustal sai A.R.i töötunde ka kriitilisemalt vaadatud/hinnatud. Küsimus ei olnud selles, kui palju oli töötunde kulutatud, vaid et kui suur oli A.R.ilt saadud õiguslik tugi ehk kui palju Kersti Puhm tegelikult oma küsimustele vastuse sai ning kui palju tööajatabelisse läks töötunde. K. Puhm ei hinnanud abi nii suureks ning kuna temal juriidilised teadmised puuduvad, pidi jurist pakkuma temale kui projektijuhile õiguslikku tuge. Juristilt eelkõige oodati abi hankemenetluse läbiviimisel konverentsi korraldamiseks just juriidilistes küsimustes, mis puudutasid pakkumiskutse koostamist ja 10 lepinguläbirääkimisi. Selleks, et inimesele raha välja makstaks, on vaja rida kooskõlastusi tööajatabelile: SVO peaspetsialist, SVO osakonna juhataja, õigusosakonna juhataja jne. G. Kaju peab kooskõlastama kui programmijuht, kes vastutab raha eest. Enne, kui läheb rahade väljamaksmiseks, peab hulk inimesi selle tööajatabeli aktsepteerima. Neil ei ole olnud selles osas vaidlusi, sh kooskõlastamisel, kui G. Kaju tegi ettepaneku, siis A.R. aktsepteeris seda, kuid kui ta ei oleks aktsepteerinud, oleks rahade väljamaksmine veninud, sest võib-olla ei oleks siis G. Kaju seda tööajagraafikut kooskõlastanud. A.R.il oli võimalus selgitada, milles nende töötundide sisu oli, mida G. Kaju ei aktsepteerinud. Palga suurus sellest ei muutu, kaebajal oli fikseeritud palk, aga allikad, kust palka makstakse, selle proportsioonid, näiteks kas 30% meie programmist, 20% teisest programmist või 10% SOM-st jne, on iga kuu erinevad tulenevalt sellest, kui palju isik on igale programmile tuge pakkunud. Tunnistaja arvates töö hindamine on hinnanguline küsimus. Võttes aluseks K. Puhmi toonast töömahtu konverentsi korraldamisel ning võrreldes seda A.R.i töömahuga konverentsi korraldamisel, siis kuna A.R. toetas K. Puhmi ainult ühes töölõigus, ei saanud tunnistaja hinnangul nende töömahud võrdsed olla. Kuivõrd tegemist on hinnangu andmisega tööaja mahule, siis tunnistaja ei saa öelda, et seal viga on, need on erinevad asjad, st G. Kaju hinnang A.R.i hinnangu vastu. See tööaja mahu vähendamine puudutas märtsikuud, tunnistaja tegi kaebajale ettepaneku vähendada töötundide mahtu märtsikuu tabelis. G. Kaju küsis jälle K. Puhmi arvamust ja tulenevalt tema hinnangutest tegi A.R.ile ettepaneku iga välja toodud tegevuse osas (kus erinevust nägi) kas vähendada tööaja mahtu või selgitada, millest arvamuste erinevus seisneb, samuti tuletas meelde ka 6 tundi, millest sai veebruaris räägitud. Vastavalt ettepanekule vähendas A.R. töötunde, pärast seda G. Kaju kooskõlastas tabeli. Tunnistaja on Sotsiaalministeeriumis töötanud aasta, selle aja vältel on see esmakordne juhtum, samas ta ei leia, et see on midagi erakordset, sest see on mõlemapoolne hinnangu andmine, ta ei seisa stopperiga kõrval, samas ta ei näe probleemi, kui üks hindab ühte, teine teist ja siis lepitakse kokku. Nende kahe kuu osas, veebruar ja märts, toimus selline kooskõlastamine, ülejäänud kordadel on tunnistaja lihtsalt tööajagraafikut aktsepteerinud. Tunnistaja arvates oluline on see, et lõpuks oleks tööajatabelis adekvaatne info, selleks tema ülesanne ongi vaadata ja hinnata esitatud andmeid. Tunnistaja väitel kuna tegemist on hinnangute andmisega, mitte faktilise küsimusega, siis ümberhindamise protseduuris ta ei näe probleemi. A.R.i palga suuruse osas igakuiselt nihkeid ei toimu, aga tööajatabelist sõltub, kui suur osa palgast tuleb ministeeriumist endast, kui suur osa programmi eelarvest. K. Puhmil ja A.R.il olid erinevad tööülesanded. Tunnistaja väitis, et huvi kulusid minimeerida kindlasti ei olnud, pigem oleks soovinud suuremat panustamist, samas aga vaidlust reaalse ajakasutuse üle ei olnud. Tunnistaja Kersti Puhmi (hoolekande osakonna nõunik) vande all antud ütluste kohaselt hakkas ta A.R.iga koostööd tegema jaanuaris 2011 seoses soolise palgalõhe konverentsi korraldamisega. Tunnistaja töötas Sotsiaalministeeriumis Euroopa sotsiaalfondi programme raames soolise võrdõiguslikkuse programmi projektijuhina, pidi korraldama soolise palgalõhe konverentsi, mis pidi toimuma aprillis 2011. Selle raames projektijuht töötab välja eelarve, sisu, eesmärgid ja korraldab kogu tehnilise poole. A.R.i abi oli vaja hanke korraldamises, hanke dokumentide ülevaatamisel, pakkumiskutse koostamisel, hiljem pakkujate pakkumiste hindamisel, nende kvalifitseerumise hindamisel ja eduka pakkujaga lepingu sõlmimisel. Tunnistajal oli sisuline pool, kaebaja töötas õigusosakonnas Euroopa sotsiaalfondi juristina, ta pidi tunnistajat juriidiliselt nõustama. Ta nõustas K. Puhmi, kuna ta ei ole erialalt jurist ning tal oli esmakordne kogemus hanke läbiviimisel algusest lõpuni. Enamus aega käis pidev suhtlemistöö, dokumentide ettevalmistamine ja ülevaatamine, mõnes olukorras võib-olla see ei kattunud K. Puhmi isiklike ootustega juristi tööle, enamus aega aga saadi hakkama. Küsimus tööajatabelite kohta tõusetus hiljem, selle tõstatas Grete Kaju ja palus K. Puhmi hinnangut selle kohta, kas ta hindab oma töömahtu samaväärseks A.R.iga. Tunnistaja vaatas üle oma ülesanded, mida ta oli täitnud ning temale tundus, et ta tööpanus pidanuks olema kõrgem A.R.i omast. Peale hanke tegeles K. Puhm ka konverentsi sisuga, päevakava, läbirääkimine, kohtumised jne. Tunnistaja väitis, et ei tea, kui palju aega kulub juristil mingi töö tegemiseks, kuid K. Puhmi arvates oli A.R.i panus väiksem. Tunnistaja sõnul tema seda küsimust ei tõstatanud, G. 11 Kaju saatis e-kirja, küsis, kas A.R.i tööajatabel on K. Puhmi hinnangul samaväärses mahus, millele tunnistaja andis omapoolse hinnangu. Tunnistaja väitel neil on olnud juttu ainult töökvaliteedist ja ootustest, tunnistaja ootas võib-olla rohkem, kui jurist oli valmis pakkuma, see oli tema personaalne hinnang. Tunnistaja avaldas G. Kajule, kui palju aega tema hinnangul juristil kulus, ütles G. Kajule, milline on tema arvates õiglane aeg, kuna tema kulutas 52 tundi, jurist aga 42 tundi, siis tunnistajale tundus, et sisuliselt nad oleksid nagu topelttööd teinud. Tunnistaja väitel panused oleksid pidanud neil olema võrdsed, aga kui vaadata tunnistaja kirjeldatud tehnilisi küsimusi ja konkreetseid tööülesandeid, siis neid oli K. Puhmi arvates temal rohkem, samas aga ta ei osanud öelda, kui palju jurist peab ühe hanke ettevalmistamise käigus tööd tegema. Tööajatabelites fikseeritud vahe tundus K. Puhmile liiga minimaalne. Tunnistaja ütluste kohaselt kirjavahetusest on näha, et see toimus ainult veebruarikuu tabeli osas, märtsi osas oli G. Kajul suuline kokkulepe A.R.iga, et ta arvestab vähem töötunde märtsikuus. Tunnistaja väitel tema töös oli see esmakordne situatsioon, kus tal on tulnud hinnata kolleegi tööpanust, G. Kaju palus tal seda hindamist teha. Tunnistaja ei rääkinud A.R.iga sellest, et tema töömaht on K. Puhmi meelest temast väiksem, sest seda palus temalt mitte A.R., vaid G. Kaju läbi osakonna juhtide. Tunnistaja ei osanud vastata küsimusele, miks ta ei rääkinud oma kahtlustest kõigepealt A.R.i endaga, kuna see tundus talle selles olukorras kõige õigem. Kohtul puudub alus kahelda nende tunnistuste õigsuses, seega kohus arvestab tunnistajate vande all antud ütlustega kui suuliste tõenditega. Vastustaja on kvalifitseerinud esimese teo süüteona
p 2 järgi ametiasutusele süülise varalise kahju tekitamisena või niisuguse kahju tekkimise ohu süülise loomisena ning teise süüteo vääritu teona
Kohus nõustub kaebajaga, et asutus loeb käesoleval juhul distsiplinaarsüüteoks ametniku poolt kooskõlastusringile saadetud tööajatabeli muutmist vastavalt kooskõlastusringi osaliseks oleva ametniku (kooskõlastaja) soovile. A.R.ile tehti ettepanek muuta kooskõlastusringile saadetud 2011. aasta veebruarikuu tööajatabelis kajastatud ajakulu suurust. A.R. tegi tabelis vastavad muudatused, et kooskõlastusringis osalev ametnik kooskõlastaks tööajatabeli, samas aga heidetakse A.R.ile ette, et ta on muutnud vastavalt kooskõlastusringis osaleva ametniku ettepanekule tööajatabelisse kantud andmeid. Kohus nõustub kaebajaga, et kui selline tegevus lugeda distsiplinaarsüüteoks, kaotaks tööajatabelite kooskõlastamise protsess oma sisu ja ka üldse mõtte, samuti viiks selline tõlgendus olukorrani, kus igasugune tööajatabeli andmete muutmine (ebatäpsuste/vigade parandamine) oleks käsitletav distsiplinaarsüüteona. Samuti ei nähtu käskkirjast, kas käskkirja vormistamise hetke seisuga oli asutusele tekkinud kahju või oli olemas selleks reaalne oht. Käskkirjas ei ole välja toodud põhjuslikku seost ametnikule omistatava teo ja võimaliku kahju vahel, samuti ei nähtu võimaliku kahju suurust jms. Käskkirja resolutiivosas ei ole märgitud, milliselt ametikohalt kaebuse esitaja vabastatakse (teenistusest vabastamine on ühekordne toiming) ning mis kuupäevast alates. Samuti tuleb käskkirja resolutsioonis selgelt kajastada järeldus, milleni käskkirja põhjendustes jõuti. Resolutiivosas on teenistusest vabastamise alusena viidatud
§-le 118, kuid jäetud märkimata vastav lõige. Käskkirjas ei ole kajastamist leidnud karistus(t)e valik, puuduvad asjakohased kaalutlused. Vastustaja on seisukohal, et karistus on kohane ja õiguspärane, see ei ole vastuolus süüteo raskuse, selle toimepanemise asjaolude ning töötaja eelneva käitumisega ning et teised karistused oleksid asjakohatud ja ebaproportsionaalsed ning suurendaksid Sotsiaalministeeriumi (riigi) kahju. Vastustaja ei ole kirjeldanud süüteo (süütegude) raskust, töötaja eelnevat käitumist (kaebajat ei ole distsiplinaarkorras karistatud), samuti puudub kaebaja iseloomustus jms. Vastustaja ei ole põhjendanud oma väidet, miks teised karistused oleksid asjakohatud ja ebaproportsionaalsed ning kuidas need suurendaksid Sotsiaalministeeriumi (riigi) kahju. Käskkirjas märgitakse vaid, et kaebajale ei ole võimalik määrata kergemaid karistusi, kuna ükski kergematest karistustest käesoleva juhtumi korral ei oleks asjakohane. Vastustaja ei ole põhjendanud oma resoluutset seisukohta 12 kergema(
§-le 135 lg 2, mille arvestab välja vastustaja raamatupidaja (pooled ei ole esitanud kohtule kaebaja ametipalga/astmepalga täpseid andmeid, astmepalk peab olema ilma lisatasudeta). Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja on esitanud taotluse vastustajalt menetluskulude väljamõistmiseks, lisades kuludokumendid. Menetluskuludeks on tasutud riigilõiv 15,97 eurot ja õigusabikulud (advokaaditasu ja õigusteenuskulu) 654 eurot, kokku 669,97 eurot. Kohus leiab, et menetluskulude hüvitamise taotlus on põhjendatud selles näidatud ulatuses, so summas 669,97 eurot, mis tuleb vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista. Elle Kask Kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.