Obsah (10)

§ 114§ 34§ 113§ 123§ 105§ 1§ 112§ 43§ 44§ 6

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukooseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 10. jaanuaril 2012. a, Tallinnas Haldusasja number 3-11-2751 Haldusasi A.N.i

) § 123 p 4 alusel, kuna alates 11.07.2011 on juhtorgani liikmena töötamiseks elamisloa andmise piirarv täitunud. 1

1. A.N. esitas PPA 26.09.2011 otsuse nr. 15.3-04/371 kehtetuks tunnistamiseks PPA-le 05.10.2011 vaide. PPA jättis 11.10.2011 vaideotsusega nr 15.3-08/410 A.N.i vaide rahuldamata.
2. 25.11.2011 esitas A.N. Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 26.09.2011 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-04/371 tühistamise nõudes ning PPA-le ettekirjutuse tegemise nõudes A.N.i tähtajalise elamisloa taotluse uuesti läbivaatamiseks. KAEBAJA VÄITED
3. Vastustaja rikkus taotluse läbivaatamisel oluliselt Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 14 sätestatud õigust heale haldusele ja jätnud arvestamata põhiseaduslikud väärtused, proportsionaalsuse ja võrdse kohtlemise printsiibi. Vaidlusalune otsus ei ole piisavalt kaalutletud. Taotluse läbivaatamisel on rikutud õigust menetlusele mõistliku aja jooksul, tulemuslikkust ja tõhusust. Vastustaja on taotluse läbivaatamisel rikkunud oluliselt haldusmenetluse põhimõtteid, menetlusreegleid ja tähtaegu. Vastustaja oleks pidanud lähtudes Vabariigi Valitsuse määruse nr 88 §-st 25 vaatama taotluse läbi ja tegema otsuse elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta kahe kuu jooksul taotluse menetlusse võtmisest. Artsetting OÜ on asutatud 23.05.2011 ja alates 23.05.2011 on kaebaja osaühingu asutajaliige ja osanik. Alates 06.06.2011 on ta valitud juhatuse tegevliikmeks. Ettevõte tegevusala on kellade ja ehete jaemüük Eestis. Kaebaja tähtajalise elamisloa taotlus registreeriti ja võeti menetlusse 27.06.
4. Taotluse menetlusse võtmise ajal oli Vabariigi Valitsuse 13.01.2011 korraldusega nr 16 kehtestatud ühtne 2011 aasta sisserände piirarv. 14.07.2011 teavitati kaebajat elektronkirjaga, et 11.07.2011 on täitunud Vabariigi Valitsuse poolt eraldatud piirarv tähtajalise elamisloaga töötamiseks Eestis registreeritud juriidilise isiku juhtorgani liikmena. Aastast piirarvu jagamist elamisloa taotlemise põhjuste ja aluste lõikes ei olnud tehtud.
5. Alles 04.07.2011 määrusega nr 16 kehtestas Siseminister tagasiulatuvalt piirarvu jagamise elamisloa taotlemise põhjuste ja aluste lõikes.

§ 114

lõike 2 kohaselt võib sisserände piirarvu raames siseminister määrusega kehtestada piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi, samuti ajalise jaotuse aasta piires, kuid sellist jaotust saab demokraatliku õigusriigi põhimõttest lähtuvalt teha etteulatuvalt, et isikud, keda see puudutab oleksid eelnevast jaotusest õigeaegselt informeeritud. 04.07.2011 määrusega nr 16 ei jaganud siseminister sisuliselt piirarvu põhjuste ja aluste lõikes vaid kehtestas tagasiulatuvalt piirarvu Eestis registreeritud juriidiliste isikute juhtorganite liikmetele juhtimis- ja järelevalvefunktsioonide teostamiseks. Sisuliselt kehtestati piirarv 580 elamisluba töötamiseks Eestis registreeritud juriidilise isiku juhtorgani liikmena juba siis, kui see arv oli täitunud. Kui eelnevalt oli haldusorgani poolt kokkulepitud või kirja pandud arv 580 oleks haldusorgani kohustus tulenedes demokraatia põhimõtetest ja heast haldustavast informeerida avalikkust seaduses sätestatust intensiivsemalt.

1. PPA leidis 11.10.2011 vaideotsuse nr 15.3-08/410 punktis 19, et tähtajalise elamisloa mitteandmine ei riiva isiku põhiõigusi, kuna Eesti Vabariigi PS kohaldub Eesti kodanikele, Eestis seaduslikult viibivatele välisriigi kodanikele ja kodakondsuseta isikutele. Kuna kaebaja ei ole Eesti riigi elanik ei kohaldu talle PS-st tulenevad õigused. Välismaalasel, kes ei ole Eesti elanik, puudub põhiseadusega kaitstud õigus Eestis ettevõtlusega tegeleda. EV põhiseadus ei kanna ainult üksikisikute õigusi. PS § 9 lg 2 osutab, et ka juriidilised isikud võivad olla põhiõiguste kandjaks, vastav seadusesäte ei tee vahet sise- ja välismaiste juriidiliste isikute vahel. Sellest tulenevalt võivad ka välismaa eraõiguslikud juriidilised isikud täpselt samuti nagu kohalikudki tugineda põhiõigustele. Antud asjas ei ole küsimus välismaa juriidilise isiku põhiõiguses, vaid Eestis asutatud ja vastavalt seadusele registreeritud äriühingu, kelle 2 registrijärgne asukoht on Eestis, tegutsemisel ja äriühingu kui juriidilise isiku nimel tegutseva juhtorgani liikme staatuses.
2. PPA väide, et välismaalasel, kes ei ole Eesti elanik, puudub põhiseadusega kaitstud õigus Eestis ettevõtlusega tegeleda on arusaamatu ning jäetud on viitamata millisest õigusaktist see tuleneb. Äriseadustiku § 1 viimase lauseosa kohaselt on ettevõtjaks ka seaduses sätestatud äriühing. Äriühing ei saa tegutseda iseseisvalt vaid tema tegutsemiseks on vajalik juhtorgani olemasolu. Tsiviilseadustiku üldosa seadus (TsÜS) § 35 ja Äriseadustiku (ÄS) § 186 sätestavad juhatuse liikmete kohustuse tegutseda äriühingu kõige paremates huvides. Äriseadustik ei näe ette piiranguid Eestis äritegevuse alustamiseks ja tegutsemiseks ettevõtlusega juriidilise isiku juhtorgani liikmetel. Juhtorgani liige on äriühingu õiguste ja kohustuste kandjaks. Euroopa põhiseaduse lepingu artikkel III-144 kohaselt keelatakse liidu piires teenuste osutamise vabaduse piirangud ka kolmanda riigi kodanike suhtes, kes osutavad teenuseid ja asuvad liidu piires. Piirarvu kehtestamisel ettevõtlusega tegelevatele isikutele on jäetud hindamata selle vahendi eesmärk ja mõju, võttes arvesse demokraatlikes ühiskondades valitsevaid õiguse üldpõhimõtteid. Ettevõtlusega tegelejad ei võta ära töökohti, ning nad ei ohusta riigi siseturu tööjõudu. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
3. Vaidlustatud otsus on õiguspärane ning selle tühistamiseks puudub alus. PPA ei ole taotluse läbivaatamisel rikkunud õigust heale haldusele ega haldusmenetluse põhimõtteid. Kaebaja ei mahtunud juhtorgani liikmena töötamiseks elamisloa andmise piirarvu sisse, kuna piirarv oli täitunud. Elamisloa taotluste menetlemiseks on ette nähtud kahekuuline tähtaeg ning seda on võimalik

§ 34

lg 1 kohaselt pikendada, kui menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamine või tõendite kogumine ei ole võimalik sätestatud menetlustähtaja jooksul. Seaduses ettenähtud menetlustähtaja ületamine ei ole õigusvastane, kui viivitus on tingitud haldusorganist sõltumatutest asjaoludest. Seaduses sätestatud tähtaeg võib olla ebareaalne, arvestades asutuses lahendatavate asjade arvu ja keerukusest. 10. Eestisse elama asuvate välismaalaste arv on piiratud sisserände piirarvuga (

§ 113

). Vabariigi Valitsuse 13.01.2011 korraldusega nr 16 eraldati piirarvuks 1008.

§ 114

lg 2 kohaselt võib siseminister oma määrusega kehtestada piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi. Siseministri 04.07.2011 määrusega nr 16 kehtestati tähtajalise elamisloa töötamiseks Eestis registreeritud juriidilise isiku juhtorgani liikmena arvestatavaks piirmääraks 580, mis on kehtestatud piirarvust rohkem kui pool.

1. aastal kehtestatud sisserände piirarv oli juulikuuks täitunud enamjaolt töötamiseks Eestis registreeritud juriidilise isiku juhtorgani liikmetele antud tähtajalise elamisloaga. Sellest tulenevalt võis tekkida olukord, et sisserände piirarv täitub põhiliselt eelnimetatud alusel esitatud tähtajalise elamisloa taotlustega ja kiire piirarvu täitumise tõttu ei oleks jäänud võimalust välismaalastel, kes soovivad taotleda tähtajalist elamisluba mõnel muul alusel. Eeltoodust tulenevalt kehtestas siseminister oma määrusega
2. aastaks tähtajalise elamisloa töötamiseks Eestis registreeritud juriidilise isiku juhtorgani liikmena arvestatavaks piirmääraks
4. Materjalide kohaselt esitas A.N. 15.06.2011 Eesti Vabariigi Suursaatkonnas Tbilisis tähtajalise elamisloa taotluse töötamiseks Eestis juhtorgani liikmena, mis registreeriti ja võeti menetlusse 27.06.2011 nr
5. PPA teavitas 14.07.2011 A.N.i, et alates 11.07.2011 on juhtorgani liikmena töötamiseks elamisloa andmise piirarv täitunud ning andis kaebajale võimaluse võtta taotluse tagasi. Kaebaja ei soovinud menetlust lõpetada ega elamisloa taotlust tagasi võtta. Seega pidi haldusorgan taotluse tähtajalise elamisloa saamiseks läbi vaatama. Arvestades asjaoluga, et piirarv oli täitunud ning

§ 123

p 4 sätestatust, teavitas haldusorgan 3 tulenevalt HMS § 40 kaebajat tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise asjaoludest ning andis võimaluse omapoolse seisukoha esitamiseks. PPA 26.09.2011 otsusega keelduti A.N.ile tähtajalise elamisloa andmisest. Esitatud materjalidest ja vaidlusalusest otsusest nähtuvalt on kaebuses esitatud väide haldusmenetluse põhimõtete, menetlusreeglite ja tähtaegade rikkumise osas ebaõiged.

1. Riigil on ulatuslik suveräänsus, määratlemaks, millistel alustel välismaalasi riiki elama või töötama lubatakse. Kaebaja kodakondsusjärgse riigiga – Armeeniaga – Eesti Vabariigil mingeid lepinguid isikutele elamis- ja töötamisvõimaluste andmiseks ei ole. Seega sõltub otsus kaebajale elamisloa andmiseks puhtast Eesti siseriiklikest seadustest, arvestades sinna juurde asjassepuutuvaid rahvusvaheliselt kehtivaid inimõigusi kaitsvaid norme. Kaebaja viited PS tulenevatele põhiõigustele ei ole asjakohased, kuna nimetatud põhiõigused laienevad olenevalt põhiõigusest kas Eesti kodanikele või Eestis elavatele isikutele. A.N. ei ole Eesti riigi elanik, vaid Armeenias elav Armeenia kodanik, mistõttu puudub tal seos Eesti PS rakendusalaga. Elamisloa taotlusest nähtuvalt ei ela Eesti Vabariigis ka lähedasi sugulasi, seega võimalikku perekonnaelu riivet Eesti Vabariigiga seonduvalt samuti tekkida ei saa. Kaebaja väited, et Eesti PS tulenevad põhiõigused on olemas Artsetting OÜ-l kui Eestis asutatud äriühingul, on põhimõtteliselt õiged, ent hetkel on küsimus kaebaja kui füüsilise isiku elamisloa küsimuses ning seega saab juhinduda vaid kaebajale endale tekitatud võimalikest subjektiivsete õiguste rikkumisest. Seega ei laiene Eesti PS isikuline kaitseala käesoleval juhul kaebajale.
2. Elamisloa puudumine ei saa rikkuda A.N.i PS kaitstud õigust ettevõtlusega tegelemiseks. Haldusorgan ei ole keelanud kaebajal ettevõtlusega tegelemist ning ettevõtet saab juhtida ka distantsilt. Kui kaebajal peaks vajadus tekkima pidevalt Eestis viibimiseks on tal võimalus esitada uus elamisloa taotlus. Vaidlusalune otsus ei piira A.N.i ettevõtlusvabadust äriühingus osalemisel ja äriühingus juhtimisfunktsiooni täitmisel. Tulenevalt

§ 105

lõikest 3 võib Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslikku alust omav välismaalane Eestis viibida Eestis registreeritud juriidilise isiku juhtorgani liikmena juhtimis- või järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil kuni kuus kuud aasta jooksul ning sellisel juhul antakse välismaalasele pikaajaline viisa. Lisaks eeltoodule ei tulene kaebaja viidatud ÄS §-st 186 ja TsÜS §-st 35 haldusorganile kohustust A.N.i elamisloa taotluste rahuldamiseks. TsÜS § 35 sätestab juriidilise isiku juhtorgani liikme üldised kohustused ning ÄS § 186 kehtestab ärisaladuse tagamise nõude.

annab haldusorganile õiguse ning paneb kohustuse elamisloa taotlemisel või pikendamisel hinnata taotluse põhjendatust ning seaduses sätestatud tingimustele vastavust. PPA võib väljastada elamisloa alles siis, kui haldusorgan on kontrollinud elamisloa saamiseks või pikendamiseks tingimustele vastavust. Riigil puudub PS ja rahvusvahelisest õigusest tulenev üldine kohustus respekteerida teise riigi kodanike tehtud elukohariigi valikut. Rahvusvahelise õiguse põhimõtete kohaselt on riigil õigus otsustada välismaalase riiki sisenemine, tema sealviibimine ja riigist väljasaatmine. Välismaalasel ei ole põhiseaduslikku õigust saada või pikendada Eestis elamisluba. Vastustaja on otsuse tegemisel arvestanud põhiseaduslikke piire, seadusandja määratletud eesmärke, otstarbekust ja proportsionaalsust. Vaidlustatud otsus on motiveeritud nii faktiliselt kui õiguslikult. PPA on hinnanud asjaolusid ning tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses ning leidnud, et kaebajale elamisloa andmisest keeldumine on põhjendatud. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest keeldumisel elamisloa andmise piirarvu täitumise tõttu jätnud arvestamata põhiseaduslikud 4 väärtused, rikkunud võrdse kohtlemise printsiipi, otsus ei ole piisavalt kaalutletud ega proportsionaalne ning menetlus ei ole toimunud mõistliku aja jooksul. Ka ei saa siseminister demokraatliku õigusriigi põhimõttest lähtudes tagasiulatuvalt kehtestada sisserände piirarvu. Sellega on rikutud Eestis registreeritud äriühingu Artsetting OÜ põhiõigusi. ÄS ja TsÜS ei piira Eesti äriühingute juhtorgani liikmete õigust Eestis tegutseda.
2. Välismaalasele tähtajalise elamisloa andmise korda reguleerib välismaalaste seadus (

).

§ 1

lg 3 kohaselt kohaldatakse seaduses ettenähtud haldusmenetlusele haldusmenetluse seaduse sätteid, arvestades välismaalaste seaduse erisusi. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seega tuleb kohtul kontrollida vaidlustatud otsuse kooskõla seaduse ja Põhiseadusega, otsuse proportsionaalsust ning seda, ega otsuse andmisel ei rikutud võrdse kohtlemise printsiipi. Kohus teeb ühtlasi kindlaks, kas kaebaja taotluse menetluse kiirus võis rikkuda kaebaja õigusi ning mõjutada otsuse õiguspärasust. 16.

§ 112

kohaselt on tähtajaline elamisluba välismaalasele antav luba Eestisse elama asumiseks ja Eestis elamiseks vastavalt välismaalaste seaduses sätestatud ja elamisloaga kindlaks määratud tingimustele. Vastavalt

§-le 118 võib tähtajalise elamisloa anda välismaalasele: 1) elama asumiseks abikaasa juurde; 2) elama asumiseks lähedase sugulase juurde; 3) õppimiseks; 4) töötamiseks; 5) ettevõtluseks; 6) piisava legaalse sissetuleku olemasolu korral; 7) välislepingu alusel või 8) kaaluka avaliku huvi korral. 30. mail 2011 kaebaja poolt täidetud elamisloa taotlusest ilmneb, et kaebaja taotles elamisluba töötamiseks äriühingu Artsetting OÜ juhatuse liikmena (t. lk. 36). Samas ei ole välismaalase õigus taotleda tähtajalist elamisluba Eestisse elama asumiseks absoluutne, kuna Eestisse elama asuvate välismaalaste arv on

§ 113

lõike 1 järgi piiratud sisserände piirarvuga.

§ 113

lg 2 sätestab, et aastane sisserände piirarv on Eestisse sisserändavate välismaalaste piirarv, mis ei tohi ületada aastas 0,1 protsenti Eesti alalisest elanikkonnast. Kohus on seisukohal, et

-s sätestatud piirang on kolmandatest riikidest pärit immigrantide massilise sisserände ärahoidmiseks ning neist johtuvate võimalike sotsiaalsete, rahvuslike ja majanduslike probleemide vältimiseks Põhiseadusega kooskõlas olev, proportsionaalne meede. Vastavalt

§ 114

lõikele 1 kehtestab sisserände piirarvu Vabariigi Valitsus korraldusega.

§ 114

lõike 2 kohaselt võib siseminister sisserände piirarvu raames määrusega kehtestada piirarvu jagunemise elamisloa taotlemise põhjuse ja elamisloa andmise aluse järgi, samuti ajalise jaotuse aasta piires. Vabariigi Valitsuse 13.02.2011 korraldusega nr. 16 kehtestati

§ 114lõike 1 alusel Eesti Vabariigi 2011.

aasta sisserände piirarvuks 1008. Siseministri 04.07.2011 määrusega nr. 16 kehtestati

§ 114lõike 2 alusel 2011.

aastaks tähtajalise elamisloa töötamiseks Eestis registreeritud juriidilise isiku juhtorgani liikmena arvestatavaks piirmääraks 580 (määrus jõustus 11.07.2011). Vaidlus puudub selles, et määruse jõustumisega tuli lugeda ka Eestis registreeritud äriühingu juhtorgani liikmena töötamiseks antud elamislubade piirarv täitunuks. Kuna kaebaja taotlust ei olnud 11.07.2011 seisuga veel lahendatud, jäeti kaebaja taotlus seoses piirarvu täitumisega rahuldamata.

1. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, nagu olnuks siseministri määrus vastuolus demokraatliku õigusriigi põhimõtetega. Demokraatliku õigusriigi põhimõtted ei piira riigi suveräänset otsustusõigust selle üle, kui palju ning millisel alusel välismaalasi riiki elama lubada. Siseministeeriumi 23.10.2011 pressiteatest nähtub, et
2. aastal Vabariigi Valitsuse 13.02.2011 korraldusega kehtestatud piirarv 1008 inimest, mis moodustas 0,075 protsenti Eesti elanikkonnast, täitus oodatust kiiremini ning peamiselt inimestega, kes taotlesid elamisluba Eestis registreeritud äriühingu juhtorgani liikmena töötamiseks. Kuna selgus, et paljud äriühingud olid asutatud üksnes selleks, et välismaalased saaksid Eestis elamiseks või Schengeni 5 alal viibimiseks õigusliku aluse, otsustas siseminister juulis äriühingu juhtorgani liikmetele elamislubasid töötamiseks enam mitte väljastada (vt http://www.valitsus.ee/et/uudised/pressiteated/siseministeerium/46232/siseminister-kehtestastanavuse-sisserande-piirarvu-jaotuse). Pressiteates märgitud asjaolusid arvesse võttes tuleb siseministri eesmärki – lõpetada elamislubade massiline väljastamine võimalike riiulifirmade juhatuse liikmetele, kasutades õigust kehtestada sisserände piirarvu jaotus erinevate huvigruppide vahel - pidada legitiimseteks. Kohus on seisukohal, et siseministri 04.07.2011 määruse jõustumine 11.07.2011 tõi küll objektiivselt kaasa Eestis registreeritud juriidilise isiku juhtorgani liikmete nende tähtajaliste elamislubade taotluste rahuldamata jätmise, mille menetlemine oli määruse jõustumise aja seisuga pooleli, kuid asjaoluga, et sisserände piirarv aasta jooksul täitub ning kaebaja ei pruugi avalduse esitamise aega ning avalduse menetlemise kiirust arvestades sisserände piirarvu sisse mahtuda, pidi kaebaja arvestama juba tähtajalise elamisloa taotlust esitades. Seega ei saanud taotluse esitamine iseenesest tagada kaebaja õigust taotluse rahuldamiseks. 18.

§ 123

p 4 kohaselt tähtajalise elamisloa andmisest keeldutakse, kui taotluse suhtes otsuse tegemise ajaks on sisserände piirarv täitunud. Seega jättis vastustaja kaebaja taotluse eeltoodud sättele tuginedes õigesti rahuldamata. Eesti riigil on õigus seada välismaalastele tingimusi Eestis töötamiseks ning ettevõtlusega tegelemiseks. Põhiseaduse §-s 31 sätestatud ettevõtlusega tegelemise õigus kehtib välisriikide kodanikele vaid seadusega sätestatud tingimustel. Piirangu eeltoodud õiguse kasutamisele seab välismaalaste seadus, mille järgi peab välismaalasel Eestis viibimiseks olema seaduslik alus (

§ 43lg 1).

Riigikohus ei ole seni sisserände piirarvu põhiseaduslikkust kahtluse alla seadnud leides, et sisserände piirarvu (immigratsioonikvooti) kasutatakse peale Eesti ka teistes demokraatlikes riikides (Riigikohtu halduskolleegiumi 18.05.2000 otsus asjas nr. 3-3-1-11-00, p 4). Küll aga on Riigikohus pidanud õigusvastaseks elamisloa andmisest keeldumise põhjendamist pelgalt sisserände piirarvu täitumisega olukorras, kus isiku viibimist Eestis õigustavad Euroopa inimõiguste konventsioonist või Põhiseadusest tulenevad ilma seaduse reservatsioonita õigused (s.o. absoluutsed õigused), nagu näiteks perekonnaelu elamine Eestis (Riigikohtu halduskolleegiumi 18.05.2000 otsus asjas nr. 3-3-1-11-00, p 4 ning 12.06.2000 otsus asjas nr. 3-3-1-15-00, p 2). Sellisel juhul peab haldusorgan olenemata sisserände piirarvu täitumisest kaaluma elamisloa andmata jätmise mõju isiku õigusele elada Eestis perekonnaelu Põhiseaduse § 27 ja Euroopa inimõiguste konventsiooni tähenduses. Vaidlust ei ole selles, et kaebajal perekonnaelu riive seoses tähtajalise elamisloa väljastamata jätmisega Eestis puudub ning kaebaja ei ole taotluses, vaides ega kaebuses kohtule osundanud ka muude absoluutsete põhiõiguste riivele. Seega ei olnud vastustajal vaja kaebajale elamisloa andmisest keeldumisel kaaluda kaebaja muude põhiõiguste võimalikku riivet ega ettevõtlusega tegelemise piirangu proportsionaalsust. Kohus on seisukohal, et ei esine ka välismaalastest juhatuse liikmete ebavõrdset kohtlemist, kuna kõigi isikute taotluste menetlemisel kehtisid ühesugused reeglid. Seega ei ole vastustaja otsuse tegemisel rikkunud kaalutlusreegleid. 19. Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et rikutud on Eestis registreeritud äriühingu Artsetting OÜ põhiõigusi. Kõigepealt märgib kohus, et halduskohtusse saab pöörduda iga isik ainult oma subjektiivsete õiguste kaitseks (kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 7 lg 1, § 10 lg 2 p 4, lg 7 ning alates 01.01.2012 jõustunud HKMS § 44 lg 1). Seega ei saa kaebaja käesolevas vaidluses kaitsta Artsetting OÜ põhiõigusi. Asjaolu, et teatud elamisloa taotlused, sealhulgas kaebaja taotlus jäi sisserände piirarvu täitumise tõttu rahuldamata, on objektiivne paratamatus, mis ei võta aga elamisluba taotlenud isikutelt, sealhulgas kaebajalt õigust taotleda käesoleval aastal taas Eestis töötamiseks tähtajalist elamisluba. Tähtajalise elamisloata jäämine ei võtnud kaebajalt ka õigust viibida Eestis ettevõtlusega tegelemise eesmärgil viisa alusel (

§ 44lg 1).

Vastavalt

§ 6

105 lõikele 3 võib Eestis ajutiseks viibimiseks seaduslikku alust omav välismaalane Eestis viibida Eestis registreeritud juriidilise isiku juhtorgani liikmena juhtimis- või järelevalvefunktsiooni täitmise eesmärgil kuni kuus kuud aasta jooksul. Seega ei ole kaebaja poolt Artsetting OÜ juhtimine pikaajalise viisa alusel takistatud. Kaebaja viited TsÜS ja ÄS sätetele on asjakohatud, kuna need ei välista kaebaja vajadust taotleda Eestis töötamiseks elamisluba ega välista ka kaebaja suhtes

sätete kohaldamist.

1. Kaebaja on ka seisukohal, et tema taotluse menetlemine ei toimunud mõistliku aja jooksul. Kohtuasja materjalidest nähtuvalt täitis kaebaja taotlusankeedi 30.05.2011 (t lk. 35-37), kuid taotlusankeedile lisatud üürilepingu sõlmis ja avalduse ravikindlustuse kohta esitas alles
2. a juunis (t lk. 40 ja 40 pöördel, tõlked lk. 49 ja 50). Eesti Vabariigi Suursaatkonna Tbilisis konsulaarnõunik koostas taotlusele ja sellele lisatud dokumentidele kaaskirja 15.06.2011 (t lk. 42) ning taotlus registreeriti PPA dokumendiregistris 21.06.
3. Vastustaja 12.08.2011 kirjast nr. 15.3-10/39889 kaebajale ilmneb, et kaebaja taotlus võeti menetlusse 27.06.2011 (t lk. 45). Vabariigi Valitsuse 30.06.2010 määrusega nr. 88 kehtestatud Tähtajalise elamisloa ja tööloa taotlemise, andmise, pikendamise ning kehtetuks tunnistamise ning pikaajalise elaniku elamisloa taotlemise, andmise, taastamise ning kehtetuks tunnistamise korra (edaspidi Kord) § 25 kohaselt vaadatakse taotlus läbi ja otsus tähtajalise elamisloa andmise või selle andmisest keeldumise kohta tehakse kahe kuu jooksul taotluse menetlusse võtmise või § 1 lõikes 3 nimetatud puuduste kõrvaldamise päevast arvates. Puuduseks on Korra § 1 lõike 3 mõistes see, kui taotleja jätab taotluses esitamata nõutud andmed või ei esita kõiki nõutavaid dokumente või kui taotlus ei vasta määruses sätestatud nõuetele või on taotluses muid puudusi. Korra § 1 lõike 4 kohaselt puuduste kõrvaldamise ajaks taotluse menetlustähtaeg peatub. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et vastustaja oleks avastanud taotluses ja / või sellele lisatud dokumentides kõrvaldamist vajavaid puudusi. Seega pidi vastustaja kaebaja taotluse lahendama arvates selle menetlusse võtmisest hiljemalt kahe kuu jooksul – st. hiljemalt 27.08.
4. Vaidlus puudub selle üle, et kaebaja taotlus lahendati otsusega ca 1 kuu hiljem – 26.09.
5. Vastavalt HMS §-le 58 ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. Kohtule ei nähtu, et lõpliku otsuse vormistamise aeg oleks otsuse sisu mõjutanud ning seda ei väida ka kaebaja ise. Arvestades sisserände piirarvu täitumist juba 11.07.2011, asjaolu, et kaebaja taotlus võeti menetlusse vaid 15 päeva enne piirarvu täitumist ning seda, et vastustajal oli kaebaja taotluse lahendamiseks aega kuni 27.08.2011, ei saanud otsuse vormistamine 26.09.2011 mõjutada taotluse lahendamise lõpptulemust. Ühtlasi teavitas PPA kaebajat juhtorgani liikmena töötamiseks elamislubade andmise piirarvu täitumisest juba 14.07.2011 e-kirjaga (t lk. 43), mistõttu kogu edasise menetluse kestel oli kaebajal võimalik haldusmenetluse tulemust prognoosida.
6. Eeltoodud kaalutlustel jääb kaebus HKMS § 162 lõikele 1 tuginedes rahuldamata. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 7