← Eesti

3-11-527/20

Obsah (6)§ 31§ 4§ 3§ 26§ 92§ 93

3-11-527 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 02. november 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-527 Haldusasi T.P.’i k

§ 31lg 4).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus hiljem. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses (TsMS 442 lg 6). Edasikaebamise kord ASJAOLUD

  1. 06.11.2011 kella 22.20 ajal toimus T.P.`ile kuuluva sõiduautoga Nissan X-Trail xxx xxx Viimsis Rohuneeme tee 57 juures liiklusõnnetus, mille põhjustajaks oli T.P., kes juhtis sõiduautot Nissan X-Trail joobeseisundis ning kaotas selle üle juhitavuse, mistõttu sõitis teelt 1 välja vastu kivihunnikut, sealt sõitis tagasi teele ning sooritas külgkokkupõrke sõiduautoga Volvo S
  2. Oma teoga põhjustas T.P. varalise kahju L. L. ja AS-le Nordea Finance Estonia. T.P.i teo suhtes alustatud väärteomenetlus lõpetati 29.11.2010 alustamaks kriminaalmenetlust /tl 11, 43/.
  3. Sündmuskohal käinud Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse avariiteenistus fikseeris toimunu, teostades muuhulgas vajalikud mõõdistused ja pildid nii sõidukitest kui nendest eraldunud osadest /tl 21-22/. Kuna T.P. oli joobes ning sõiduki tehniline seisund ei võimaldanud seda ka kellelegi üle anda, siis toimetati see politsei korraldusel valvega hoiukohta asukohaga Paljassaare põik 3, mille kohta koostati 07.11.2010 kell 00.05 sõiduki valvega hoiukohta paigutamise akt /tl 44/.
  4. 07.11.2010 võttis T.P. autost isiklikke asju ja võtmed ning ta sai auto kätte 09.11.2010, märkides aktile, et tal „pretensioone pole“ /tl 44/.
  5. 14.12.2010 pöördus T.P. e-kirjaga Põhja Prefektuuri, milles märkis, et ta ootab siiani oma auto küljest eraldunud osade kättesaamist, millele väärteomenetleja Juri Jegorov vastas 20.12.2010, et ta ei oma infot autost eraldunud osade kohta. Politsei ülesanne on liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamine ja süüdlase kindlakstegemine /tl 8-9/.
  6. 30.12.
  7. a pöördus T.P. e-kirjaga uuesti Põhja Prefektuuri küsimusega kuhu jäid sõidukist eraldunud kallimad osad väärtuses ca 30 000 krooni /tl 10/ ning 01.02.
  8. a esitas ta avalduse olukorra lahendamiseks Põhja Ringkonnaprokuratuurile /tl 12/. Oma 23.02.
  9. a vastuskirjas nr PRP-13/11/135 Põhja Ringkonnaprokuratuur soovitas T.P.il pöörduda oma õiguste kaitseks kaebusega halduskohtusse /tl 13/.
  10. 03.03.2011 esitas T.P. Tallinna halduskohtule kaebuse, milles taotles seoses sõiduki detailide kadumisega tekitatud kahju hüvitamist ja seonduva tegevuse õigusvastasuse tuvastamist /tl 1, 7/. 26.04.2011 täpsustas kaebaja oma kahjunõude suurust: 2222.17 eurot /tl 20/.
  11. 06.05.2011 kohtumäärusega kohus võttis T.P.i kaebuse 06.11.2010 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel sõiduki Nissan X-Trail, reg. märk xxx xxx küljest eraldunud detailide kadumisega Põhja Prefektuuri tekitatud kahju hüvitamise nõudes menetlusse /tl 26-27/ ning 18.05.2011 määrusega kohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 37/.
  12. Vastustajaks tunnistatud Põhja Prefektuur esitas halduskohtule 01.07.2011 kirjaliku seletuse kaebuse kohta /tl 40-42/. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja T.P. on seisukohal, et kahju on tekitatud talle Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse uurija J. Jegorovi tegevusetusega järgmistel asjaoludel. 06.11.
  13. a kaebaja sõiduautoga Nissan X-Trail xxx xxx Rohuneeme teel toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel eraldus auto küljest mitmeid olulisi detaile. Kriminaalasja nr 10230121068 toimikuga tutvudes selgus, et need olid ka sündmuskohal käinud väärteomenetleja J. Jegorovi poolt kenasti jäädvustatud. Auto teisaldati Paljassaare põik 3 parklasse, sealt aga eraldunud detaile kaebajale kaasa ei antud. J. Jegorovi poole pöördudes vastas ta, et teisaldamise protsessi ta ei jälginud, kuna oli hõivatud samaaegselt tunnistajatelt ütluste võtmisega ja soovitas pretensioonidega pöörduda nimetatud parkla 2 poole. Sinna helistades selgus aga, et kohalik ülemus ei suutnud üles leida isikut, kes tol ööl teisaldusauto peal töötas. 30.12.
  14. a e-kirjaga põhja-ida politseisse pöördumisele sai kaebaja 26.01.
  15. a vastuse, milles kirjutati, et politseil on juba nimetatud parklaga leping ja pöördugu kaebaja sinna. See on tagasihoidlikult öeldes huvitav lähenemine, sest kaebaja pole ju sinna parklasse midagi hoiule andnud ja mida saaks ta sealt nõuda. Sündmuskohal fotografeeritud ja kummaliselt kadunud detailid maksavad märkimisväärse summa. Kui tuleb autot taastades need uued osta, siis suurusjärk on umbes sama, mis kogu allesjäänud auto praeguses seisundis. Seega on kaebajale selle haldustoimingu tegemisel tehtud märkimisväärset kahju. Ilmselt on need osad juba kuskil turul maha müüdud, sest möödunud on õnnetusest ju ligi neli kuud. Kaebajale tundub asi küll üheselt selge olevat - uurija Jegorov jättis(unustas) osad, mis kujutasid endast ka omamoodi tõendusmaterjali (milleks neid muidu pildistada ja toimikusse lisada) vastavalt ettenähtud korrale teisaldusautole üle andmata. Siit kaks võimalust. Kuna kaebaja viidi sündmuskohalt politsei poolt kaasa, siis koristas kellegi hoolitsev käsi need sealt või pandi need ikkagi teisaldusautole ilma vastava sissekandeta ja haihtusid parklast. Kaebaja soovib siiski selle auto taastada ja kui talle kuuluvaid detaile enam ei leita, peab oma tööd lohakalt teinud ametnik või ametkond kaebajale tekitatud kahju korvama. On ilmselge et Põhja Prefektuuri KKB avariitalituse uurija J. Jegorov tekitas sellega, et ei andnud jäädvustatud autoosasid vastava aktiga üle ja need on praeguseks tagastamata, kaebajale kahju. Kaebaja tahaks tagasi saada neid detaile, mis peale fotografeerimist oleksid uurija korrektse tegevuse korral pidanud vastava aktiga kellegi hoiule minema. Kaebaja ei nõua kelleltki kõigi õnnetuse käigus eraldunud (kadunud) osade tagastamist, vaid ikka ainult nende, mis korrektselt tõendusmaterjalina jäädvustatud ja seejärel haihtunud. Tehtud hinnapakkumises /tl 23-24/ sisalduvad ainult detailid, milliseid oleks fototabelis nähtavate detailide hulgast kindlasti saanud auto taastamisel kasutada. Samuti on arvesse võetud juba eelnevalt selgitatud A - ja B varuosade võimalikkusega. Seega nõue on viidud miinimumini, mis kajastub veel ka pakkumises kajastuvas allahindluses. Kaebaja nõue kahju hüvitamiseks: liites kahel lehel lisatud summad 230.34 EUR ja 1991.83 EUR saame lõplikuks nõudeks 2222.17 EUR. Vastustaja Põhja Prefektuur kaebust ei tunnista ning palub jätta see rahuldamata. Kaebaja sõiduauto sai toimunud kokkupõrgete tagajärjel selliselt viga, et sellega ei olnud võimalik enam edasi sõita. Sündmuskohal käinud Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse avariiteenistus fikseeris toimunu tavapärase korra kohaselt, teostades muuhulgas vajalikud mõõdistused ja pildid nii sõidukitest kui nendest eraldunud osadest. Liiklusseadusest (edaspidi LS) tuleneva kohustuse järgi teisaldatakse sõiduk, mille juht on kõrvaldatud selle juhtimiselt, valvega hoiukohta või politseiasutusse, kui kohapeal puudub võimalus sõiduki üleandmiseks omanikule või valdajale. Kuna kaebaja oli joobes ning sõiduki tehniline seisund ei võimaldanud seda ka kellelegi üle anda, siis toimetati see politsei korraldusel valvega hoiukohta asukohaga Paljassaare põik
  16. 28.03.2011 pöördus kaebaja vastustaja poole taotlusega tagastada talle liiklusõnnetuse tagajärjel tema juhitud sõidukilt eraldunud autoosad. 27.04.2011 vastuses selgitas vastustaja kaebajale muuhulgas, et küsitud sõiduki osasid ei ole võimalik talle tagastada, kuna need ei ole kunagi politsei valduses olnud (kohus märgib, et vastavat kirjavahetust ei ole kohtule esitatud). Kaebaja nõuab politsei tegevuse õigusvastasuse tuvastamist, kuid jätab märkimata, milles vastustaja tegevuse õigusvastasus seisneb ehk millise õigusakti nõuete vastu politsei on eksinud. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja süüliselt põhjustatud liiklusõnnetuse sündmuskohal käinud Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse avariiteenistuse ametnikud käitusid õiguspäraselt. Kaebaja on esitanud kohtule kahju hüvitamise nõude summas 2 222,17 eurot, väites, et on võtnud hinnapakkumised ainult fotodelt tuvastatud detailide järgi, mida oleks kindlasti saanud auto taastamisel kasutada, samas on jäetud märkimata, millel selline hinnang põhineb. 3 Kaebusele on lisatud 4 fotot, millest ühel on autorehv (kaebusele lisatud foto 19) ning teisel valuvelje osa (kaebusele lisatud foto 21), kuid hinnapakkumistes need ei sisaldu. Kaebajale on ka eelnevalt (27.04.2011) selgitatud, et avariitalitus tegeles liiklusõnnetuse sündmuskohal selle asjaolude väljaselgitamisega. Kuivõrd sõidukilt eraldunud osad ei omanud süüteomenetluses tõenduslikku väärtust ei olnud ka mingit vajadust nende väärteoasja materjalide juurde võtmiseks. Arvestades asjaoluga, et kõik eemaldunud autoosad olid kokkupõrgete tagajärjel purunenud või deformeerunud, ei olnud politseil mingit põhjust neid ka edaspidiseks säilitamiseks kokku korjata. KOHTU PÕHJENDUSED
  17. Kaebusest nähtuvalt T.P. on seisukohal, et talle on tekitatud kahju Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo avariitalituse uurija J. Jegorovi tegevusetusega, mis seisnes selles, et 06.11.2010 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel sõiduki Nissan X-Trail, reg. märk xxx xxx küljest eraldunud detailid läksid kaduma ja neid pole võimalik kaebajale tagastada. Kohus hinnanud poolte seletusi ja asjas esitatud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et T.P.i kaebus ei kuulu rahuldamisele järgmistel põhjustel.
  18. Liiklusõnnetuse ajal kehtinud LS § 202 lg 1 nägi ette, et sõiduk, mille juht on kõrvaldatud selle juhtimiselt, paigutatakse, kui kohapeal puudub võimalus selle üleandmiseks omanikule, valdajale või nende seaduslikule esindajale, lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt tuli kõnealuse haldustoimingu kohta koostada akt sättes loetletud kohustuslike andmetega. Kuna asja materjalidest nähtuvalt T.P. oli joobes ning sõiduki tehniline seisund ei võimaldanud seda ka kellelegi üle anda, siis teisaldatigi avariiline sõiduk politsei korraldusel valvega hoiukohta asukohaga Paljassaare põik 3, mille kohta koostati 07.11.2010 kell 00.05 sõiduki valvega hoiukohta paigutamise akt. Tegemist on toiminguga, mis on põhimõtteliselt halduskohtus vaidlustatav ja millega tekitatud kahju hüvitamise nõue oleks samuti halduskohtus menetletav. Samas kohus ei leia, et Põhja Prefektuur oleks sõiduki paigutamisotsuse ja kõnealuse toiminguga kaebaja õigusi rikkunud ja talle kahju põhjustanud. Sõiduki valvega hoiukohta paigutamise otsus oli toodud asjaoludel põhjendatud ja akt vastab varem kehtinud LS § 202 lg-s 3 sätestatud nõuetele, sh märgitud on sõidukil esinevad nähtavad puudused ja vigastused. Kaebaja on samuti sõiduki 09.11.2010 kättesaamisel aktile omakäeliselt märkinud, et tal ei ole pretensioone /tl 44/. Seega ei leidnud ka kaebaja sõiduki teisaldamises midagi õigusvastast. Ühestki õigusaktist ei tulene, et liiklusõnnetuses sõidukist eraldunud osad (detailid), mis on menetleja poolt fikseeritud (fotografeeritud) ning võivad kohtu arvates nimetatud sündmuse osas algatatud väärteo- või kriminaalmenetluses olla iseenesest käsitatavad asitõenditena, tuleb kaasa panna teisaldatava sõidukiga. Kaebaja ei ole ise samuti suutnud osundada ühelegi õigusnormidele, kust niisugune väidetav politsei kohustus tuleneb. Seega ei ole Põhja Prefektuur saanud ülalmärgitud teisaldamistoiminguga kuidagi kaebajale kahju tekitada, kuna kohus ei ole tuvastanud, et vastustaja oleks toiminud selles osas õigusvastaselt.
  19. Kui T.P. leiab aga, et kahju tekitati talle sellega, et seoses kaebaja põhjustatud liiklusõnnetusega 06.11.2010 alustatud väärteoasjas nr 2376.10.018552 avariipaigal käinud avariitalituse politseiametnikud või edasi väärtegu (või kriminaalasja?) menetlenud (kaebaja väitel uurija) J. Jegorov ei kogunud ega talletanud (hoiustanud) nõuetekohaselt avariis sõidukilt eraldunud osi, mistõttu need on läinud kaduma ja pole võimalik enam kaebajale tagastada, siis selles osas ei kuulu kaebuse lahendamine halduskohtu pädevusse. Sellisel juhul võib kahju olla tekitatud Põhja Prefektuuri poolt väärteo- või kriminaalmenetluses, kuid selles valdkonnas kaebuste lahendamiseks on ette nähtud teistsugune kord. Halduskohtus vaidlustatavad 4 haldusaktid ja toimingud on piiritletud

§ 4

lg-s 1 koosmõjus §-ga 3.

§ 3

lg 2 alusel ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra. Väärteo- ja kriminaalmenetlus toimuvad vastavalt väärteomenetluse seadustikus (edaspidi VTMS) ja kriminaalmenetluse seadustikus (edaspidi KrMS) ettenähtud korras, sh ka kaebuste esitamine menetleja peale toimub neis seadustikes ettenähtud korras, kusjuures lõppastmes saab kaebuse põhjendatust/ menetleja toimingute või otsuste õiguspärasust kontrollida vastav üldkohus – maakohus, mitte halduskohus (vt VTMS §-d 76-79, KrMS §-d 228 -230). Avaliku võimu volituste rakendamisel ja muude avalike ülesannete täitmisel rikutud õiguste kaitse ja taastamise ning tekitatud kahju hüvitamise alused ja korra sätestab riigivastutuse seadus (edaspidi RVastS, vt Riigikohtu üldkogu 22. märtsi 2011. a otsus kohtuasjas nr 3-3-185-09, p 110). Samas väärteomenetluses või kohtueelses kriminaalmenetluses antud aktid ja tehtud toimingud ei ole haldusaktid ja haldustoimingud

ega RVastS mõttes. Riigikohtu üldkogu on oma

  1. augusti 2011 otsuse p-s 58 asjas nr 3-3-1-15-10 tõdenud: „Kriminaalmenetlus on riigivõimu spetsiifiline teostamine, mis on reguleeritud muust avaliku võimu teostamisest - haldustegevusest - eraldi. Kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust kontrollivad üldjuhul kriminaalmenetluse reeglite kohaselt ja kriminaalmenetluse raames üldkohtud. Eelduslikult peaks kriminaalmenetluses kohtueelsele menetlusele järgnema kohtumenetlus, mille raames antakse muu hulgas hinnang kohtueelse menetluse toimingutele ja otsustustele. Kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise otsustamine riigivastutuse seaduse senikehtivate põhimõtete alusel võib kaasa tuua ka üldkohtu lahendite allutamise halduskohtu kontrollile. Kohtusüsteemi terviklikkust ja ülesehitust arvestades oleks see ebamõistlik lahendus ning ei aitaks tõenäoliselt kaasa tõhusa ja lünkadeta õiguskaitse tagamisele (Riigikohtu üldkogu
  2. märtsi
  3. a otsus kohtuasjas nr 3-3-1-85-09, p-d 127128).“ Sama kohtuotsuse p-s 59 on kõrgeim kohus korranud selgelt, et halduskohtule pole kehtivas õiguses antud selget pädevust kahju hüvitamisel hinnata kohtueelse kriminaalmenetluse toimingute ja otsustuste õiguspärasust. Kohus märgib, et eeltoodud seadussätteid arvestades Riigikohtu üldkogu öeldu kehtib samaväärselt ka väärteomenetluse kohta. Seega halduskohus saaks otsustada kaebajale väärteo- või kriminaalmenetluses tekitatud kahju hüvitamise üksnes sel juhul, kui nende spetsiifiliste menetluste toimingute õigusvastasus on eriseadustes ettenähtud korras kindlaks tehtud.
  4. Antud juhul nähtub kaebaja esitatud dokumentidest, et kaebaja on küll mitmel korral pöördunud sooviga (esmakordselt kirjalikult alles 14.10.2010) saada tagasi sõidukilt pudenenud osad/sellekohane probleem lahendada küll Põhja Prefektuuri Ida politseijaoskonda, küll prokuratuuri (Põhja Ringkonnaprokuratuuri), kuid neist pöördumistest ei saa teha järeldust, et kaebaja on esitanud menetleja tegevuse peale kaebuse ülalviidatud seadustikes ettenähtud korras (sh tähtajal). Seetõttu puudub ka pädeva organi hinnang Põhja Prefektuuri politseiametnike tegevuse õiguspärasusele, ehk pole tuvastatud, et Põhja Prefektuuri ametnike toimingud kaebaja viidatud autoosadega toimimisel on olnud õigusvastased. Kohus märgib, et halduskohtule jääb arusaamatuks, miks Põhja Ringkonnaprokuratuur suunas kaebajat pöörduma kaebusega halduskohtusse. Võib-olla jäi ka prokuratuurile kaebaja 01.02.2011 avalduse /tl 12/ eesmärk ja sisu ebaselgeks, st ei olnud mõistetav, mis toimingust täpselt on jutt. Kahjuks ei ole kaebaja esitanud kohtule nimetatud avalduse tervikteksti, mistõttu see küsimus jääbki ebaselgeks. Et halduskohtul endal puudub aga pädevus hinnata väärteo- või kriminaalmenetluse toimingute seaduslikkust, siis ei saa halduskohus rahuldada kaebaja taotlust tuvastada politsei tegevuse õigusvastasus. Seega halduskohus ei tea, kas üldse ja kuidas Põhja Prefektuur pidi kaebaja sõidukilt avariikohale pudenenud osi koguma, säilitama ja kaebajale tagastama ehk kas vastustaja võiks olla süüdi T.P.ile õigusvastaselt kahju tekitamises. Kuna puudu on üks kahju hüvitamise oluline element – teo õigusvastasus, siis ei saa järgneda 5 ka kahju hüvitamist. Neil asjaoludel ei oma tähtsust, kas väidetava kahju summa suurus on põhjendatud ja nõuetekohaselt tõendatud. Kaebus jääb vastavalt

§ 26lg 1 p-le 6 tervikuna rahuldamata.

5.

§ 92

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti ning

§ 93

lg 1 järgi esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Käesoleval juhul kohus jätab T.P.i kaebuse rahuldamata. Samas ei ole Põhja Prefektuur

§ 93lg 1 korras kohtukulunõuet esitanud.

Seega jäävad poolte võimalikud menetluskulud nende enda kanda. Hurma Kiviloo kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.