) § 192 lg-s 3 sätestatud 9-kuulist tähtaega ületades. K. L, A. L ja P. P esitasid 03.12.2009 Tallinna Halduskohtule kaebused Jõelähtme Vallavalitsuse 15.10.2009 korralduse nr 506 tühistamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks endisest Liiva-Tõnu 27 kinnistust (kinnistu nr xxxx, pindala 5,36 ha) 1,3774 ha suuruse maa osas tagastamismenetluse jätkamiseks. Korralduse vastuvõtmisel rikuti ärakuulamispõhimõtet, sest kaebajatele ei antud võimalust oma arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Pärimismenetlus kestis
Vastustaja ei esitanud kaebajatele pärimismenetluse kohta mingeid küsimusi ega teinud märkusi, kuigi oli selge, et 9-kuuline tähtaeg oli ületatud. Kaebajad eeldasid, et vastustaja ennistab tähtaja, sest see oli mööda lastud mõjuvatel põhjustel. Pärimismenetlust viib läbi notar ning menetluse ajaline kestvus ei sõltunud kaebajatest. Kaebajad esitasid notarile avalduse pärimismenetluse algatamiseks õigeaegselt ja pärimismenetluse lõppemisel esitasid pärimisõiguse tunnistuse vastustajale mõistliku aja jooksul. Vastustaja rikkus 1997. a vaidlusalust maad V. Lle tagastades seadust, sest ei määranud enne maa tagastamist kindlaks maaga külgneval alal asuva elamu omanikule O. Kle ostueesõigusega erastatava maa piire ega suurust. Selle rikkumise tõttu taastati maa tagastamisele eelnenud olukord. Vastustaja jättis asja aastateks seisma ega vastanud V. L korduvatele nõudmistele tagastamistoimingute jätkamiseks. Vastustaja seaduserikkumise ning tagastamistoimingutega venitamise tõttu ongi kujunenud olukord, kus õigusjärgse omaniku V. L asemele on astunud tema pärijad. Korraldus on ebaseaduslik ka seetõttu, et seda tehti mitte objektiivsetel asjaoludel, vaid selle andmise tingisid ametnike subjektiivsed huvid ja hirm vastutuse ees. Võib arvata, et tagastamismenetluse lõpetamise tõttu tagastamata jäänud maaga soovitakse kompenseerida O. Kle tekitatud materiaalset kahju. 01.01.2009 hakkas kehtima uus pärimisseadus (PärS), mille järgi loetakse pärand üleläinuks pärandi avanemisel. Kehtiva PärS järgi ei saa nõudeõigust kaotada üksnes seetõttu, et omavalitsusele ei esitatud pärimistunnistust. Kuigi PärS § 180 kohaselt kuulub V. L pärandvara suhtes kohaldamisele enne 01.01.2009 kehtinud PärS, tuleks ka käesolevas asjas silmas pidada laiemalt, kuidas seadusandja on pärimissuhteid reguleerinud. Pärimisõiguse tunnistuse esitamise 9-kuulise tähtaja möödalaskmise tingis objektiivne asjaolu – pärimismenetlus kestis nimetatud tähtajast oluliselt kauem. Ametlik teade pärimismenetluse al2
lg-s 3 ettenähtud tähtaja kehtestas seadusandja selleks, et kiirendada maareformi läbiviimise käiku. Järelikult on alust kohaldada
lg-t 3 ainult siis, kui pärija ei esita pärimisõiguse tunnistust omavalitsusele subjektiivsetel asjaoludel ja takistab sellega maareformi läbiviimist. Antud juhul ei kiirendatud vaidlusaluse korraldusega maareformi läbiviimist, mis oli seiskunud alates 2004. Asjas nr 3-3-1-60-09 tehtud otsuses ei välistanud Riigikohus, et objektiivsete takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks võib
Käesoleval juhul oligi tegemist objektiivsete takistustega pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks, seega oli kaebajatel õiguspärane ootus tähtaja ennistamiseks.
ei keela nimetatud tähtaega ennistada. Tallinna notar A. Saaberi 10.09.2010 vastusest kaebajate järelepärimisele nähtub, et nii kaebajad kui I. M esitasid avaldused pärandi vastuvõtmiseks tähtaegselt ning pärimismenetlus venis seetõttu, et koos V. L pärimisasjaga menetleti tema varem surnud abikaasa L L pärimisasja; V. L pärimisasjas menetlust alustanud notar A. Kivioja ametisolek peatati seoses lapsehoolduspuhkusele minekuga ja asi anti üle notar A. Saaberile; I. M elab alaliselt välismaal, mistõttu oli temaga suhtlemine raskendatud. Kaebajad pärimismenetlust kiirendada ei saanud, kuigi pöördusid korduvalt järelepäringutega notaribüroo poole.
lg 3 on alates 01.09.2010 kehtetu ning seadust täiendati §-ga 43, mille lg 2 sätestab, et juhul, kui maa tagastamise nõudeõigus on
lg 3 järgi lõppenud ja tagastamise menetlus lõpetatud, siis maa asukohajärgne vallavalitsus taastab õigustatud subjekti taotlusel või omal algatusel nõudeõiguse ja uuendab tagastamise menetluse, kui selleks on mõjuv põhjus. Kaebajad ja I. M esitasidki 01.09.2010 vallavalitsusele tagastamise menetluse uuendamise taotluse. 01.09.2010 muudeti ka ORAS § 16 lg-t 1 ning omandireformiga seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu seletuskirjas tõdeti, et
regulatsioon (§ 192 lg 3) on kaheldava kvaliteediga ja selle põhiseaduspärasus on küsitav. Jõelähtme Vallavalitsus palus jätta kaebused rahuldamata. Vastavalt
lg 3 alates 27.11.2005 kehtivale redaktsioonile peab nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik 9 kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Sätte eesmärgiks oli kiirendada maareformi läbiviimise käiku. Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2008 otsuses nr 3-06-1587 ja 18.02.2009 otsuses nr 3-07-1211 ning Riigikohtu 28.10.2009 otsuses nr 3-3-160-09 asuti seisukohale, et olukorras, kus pärimisõiguse tunnistust ei ole kohalikule omavalitsusele õigeaegselt esitatud, tuleb
lg 3 alusel maa tagastamise menetlus lõpetada ja kompenseerimise menetlust mitte alustada. Norm ei anna kohalikule omavalitsusele kaalutlusõigust maa tagastamise menetluse lõpetamise või jätkamise otsustamiseks, vaid kohustab ühemõtteliselt maa tagastamise menetlust lõpetama. Tegemist ei ole menetlus-, vaid materiaalõigusliku tähtajaga, mida ei ole võimalik ennistada. Seetõttu ei saanud kaebajatel olla õiguspärast ootust tähtaja ennistamiseks. Kuna kaebajad ei esitanud pärimisõiguse tunnistust 9 kuu jooksul alates V. L surmast, vaid alles 24.09.2009 (so rohkem kui 21 kuud pärast V. L surma), tuli maa tagastamise menetlus lõpetada. Kaebajate ärakuulamine ei olnud vajalik, sest samasisuline haldusakt oleks tulnud ikkagi anda. Seonduvalt maa ostueesõigusega erastamisega O. Kle on olnud mitmeid ebaselgusi ja pikaajalisi kohtuvaidlusi. Kohtuvaidluste tulemusena selgus alles aastal 2008, et O. Kle tulnuks ostueesõigusega erastada maad 2 ha ulatuses. Seega ei saanud enne 2008 V. Lle maa tagastamise küsimust lahendada, kuid selleks ajaks oli V. L juba surnud. 3
S-le, sest V. L suri 2007, mil oli jõus kuni 31.12.2008 kehtinud PärS. Vastustajapoolne tagastamismenetlusega väidetav viivitamine ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel mingit tähtsust. Kaebajate väited mõjuvast põhjusest ja objektiivsest takistusest pärimisõiguse tunnistuse mitteõigeaegseks esitamiseks on paljasõnalised ja tõendamata. Objektiivseks takistuseks ei saa olla pärimismenetluse pikaajaline kestus notari juures. Kaebajad ei ole selgitanud, mis põhjustel kestis pärimismenetlus notari juures nii kaua. Samuti ei ole nad tõendanud, et oleksid püüdnud notari poolt läbiviidavat menetlust kiirendada. Kui notar tõepoolest viivitas põhjuseta pärimisõiguse tunnistuse väljastamisega kaebajatele, siis võiks selline minetus olla aluseks üksnes kahju hüvitamise nõude esitamisele notari vastu.
lg 3 kehtetuks tunnistamine 01.09.2010 ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust, sest korralduse andmise ajal oli nimetatud säte kehtiv ja sellele tuginemine korralduse andmisel oli õiguspärane (HMS § 54). Puudusid mõjuvad põhjused pärimisõiguse tunnistuse esitamiseks vastustajale rohkem kui 21 kuud pärast V. L surma. Mõjuvaks põhjuseks saab olla sündmus, mille tekkimist ja kulgemist isik vahetult mõjutada ei saa. Käesoleval juhul tingisid pärimisõiguse tunnistuse esitamisega viivitamise järgmised asjaolud: kaebajad viivitasid V. L pärandi vastuvõtmise avalduse esitamisega notarile 2 kuud; I. M esitas avalduse pärandi vastuvõtmiseks pärast selleks määratud tähtaja möödumist; K. L viivitas kolmanda isiku suhtes tähtaja ennistamiseks nõusoleku andmisega kuni 17.02.2009; kaebajad ei tundnud huvi pärimisõiguse tunnistuse väljastamise vastu. I. M kaebuste suhtes oma seisukohta halduskohtule ei esitanud. Tallinna Halduskohus jättis 23.05.2011 otsusega kaebused rahuldamata ja menetluskulud poolte enda kanda.
lg 3 teise lause sisustamisel ei oma tähtsust, milliseid vigu võis kohalik omavalitsus teha kümmekond aastat tagasi Liiva-Tõnu 27 maaüksusega seonduvates vaidlustes, ning korralduse tühistamist ei tingi ka asjaolu, et kaebajatele ei võimaldatud haldusakti andmise menetluses olla ära kuulatud. Tallinna Ringkonnakohtu otsustest nr 3-07-1211, 3-07-2481, 3-08-385 ja 3-08-615 nähtuvalt puudus vastustajal kaalutlusõigus maa tagastamise menetluse jätkamiseks olukorras, kus
Sama kinnitab Riigikohus 28.10.2009 otsuses nr 3-3-1-60-09. Seepärast polnud isikute ärakuulamata jätmine selline menetlusviga, mis võinuks mõjutada asja otsustamist. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Seetõttu ei ole
lg-te 1-3 kehtetuks tunnistamisel otsest tagasiulatuvat mõju ja see ei saa tagantjärele mõjutada vaidlustatud korralduse õiguspärasust või õigusvastasust. Tallinna Ringkonnakohus hindas
lg 3 põhiseaduspärasust 07.04.2009 otsuses nr 307-2481 ja leidis, et see ei sea õigustatud subjektidele ebaproportsionaalseid või eesmärgipäratuid piiranguid ega ole vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Riigikohus pole küll otsuses nr 3-3-1-60-09 välistanud, et
lg 3 võib teatud objektiivsete takistuste korral pärimisõiguse tunnistuse õigeaegseks esitamiseks (nt kohtuvaidlus pärijate väljaselgitamiseks) olla vastuolus põhiseadusega. Käesolevas asjas pole kaebajad analoogset tõsist takistust välja toonud. Kuigi V. L pärimisasja menetlus venis mõnevõrra seoses notar A. Kivioja lapsehoolduspuhkusele minekuga, oli enamik viivitusega seotud põhjustest seotud maa tagastamise õigustatud subjektide endiga – pärandi vastuvõtmise avalduste notarile esitamisega viivitamine, raskused suhtlemisel I. Mga, K. L andis nõusoleku kolmanda isiku poolt pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks alles 17.02.2009. Kuna pärimisõiguse tunnistuse väljastamine oli sõltuvuses eelkõige kaebajatest endist ja kaebajad ei ole välja toonud selliseid objektiivseid takistusi pärimisõiguse 4
MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES K. L, A. L ja P. P paluvad apellatsioonkaebustes halduskohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega tühistada Jõelähtme Vallavalitsuse 15.10.2009 korraldus nr 506 ning kohustada Jõelähtme Vallavalitsust maa tagastamise menetlust uuendama. Menetluskulud palutakse jätta vastustaja kanda. Pärimisõiguse tunnistuse esitamine viibis objektiivsetel asjaoludel pärimismenetluse venimise tõttu. Kaebajad ja I. M esitasid avaldused pärandi vastuvõtmiseks tähtaegselt. 19.02.2008 avaldatud pärimisteate järgi oli avalduste esitamiseks aega kuni 01.06.2008, kaebajad esitasid pärimisavaldused 18.02.2008 ja I. M 15.05.2008, tehes selleks eraldi reisi Eestisse. Sel ajal kehtinud pärandi vastuvõtmise kord ei näinud pärijatele tähtaegade osas ette erandeid ja seetõttu pole alust nõuda, et pärijad oleksid pidanud esitama avaldused varem. Kaebajad esitasid 09.09.2009 väljastatud pärimisõiguse tunnistuse vastustajale 24.09.2009, so 2 nädalat hiljem. Pärimisõiguse tunnistuse väljastamise ajaks oli
lg-s 3 ettenähtud tähtaeg ammu möödas, seetõttu ei oleks pärimisõiguse tunnistuse esitamine vastustajale mõni päev varem asjaajamist kiirendanud. Notar A. Saaberi vastusest nähtub, et pärimismenetlus venis mh ka põhjusel, et V. L surma ajaks ei olnud lõpetatud tema abikaasa pärimismenetlust ja need menetlused ühendati. I. M pärimisavalduse esitamise tähtaja ennistamiseks nõusoleku andmisega erinevatel aegadel kaebajad notari tööd ei takistanud, sest vastused anti kohe pärast notari vastavat järelepärimist. Pärimismenetlust läbi viinud notar A. Kivioja läks lapsehoolduspuhkusele 31.10.2008, selleks ajaks oli 9kuuline pärimisõiguse tunnistuse esitamise tähtaeg juba möödunud (möödus 21.09.2008). Üldjuhul eelneb lapsehoolduspuhkusele ka 140-päevane rasedus- ja sünnituspuhkus, seega seiskus V. L pärimisasja menetlus A. Kivioja rasedus- ja sünnituspuhkuse ajaks. Üldteada on ka see, et reeglina on notarid tööga üle koormatud ja nad ei tegele ainult ühe pärimisasjaga. Notar A. Saaberi vastusest ei nähtu, et pärimismenetlus oleks viibinud pärijate tegevusest või tegevusetusest tulenevalt. Halduskohus jättis tähelepanuta, et pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamine toimus L. L pärandvara suhtes, mitte V. L pärimisasjas. Seega oli
Vastustaja ei informeerinud kaebajaid tagastamismenetluses käigust ja lõpetas kaebajatele ootamatult maa tagastamise ja kompenseerimise menetluse. Seadusandja eesmärgiks
Olukorras, kus maa tagastamise menetlus oli just vallavalitsuse süül pikemat aega seisnud ja seiskunud ka pärast pärimisõiguse tunnistuse esitamist, ei täitnud korralduse tegemine seaduse eesmärki. Kui vallavalitsusel oli tõepoolest huvi maareformi käiku kiirendada, pidanuks ta maa tagastamise menetluse lõpetama kohe pärast 9-kuulise tähtaja lõppemist, mitte aasta hiljem, kui pärimisõiguse tunnistus esitati. Halduskohtu otsus on ebaseaduslik, sest selle tegemisel kohaldati ebaõigesti materiaalõiguse norme ja hinnati valesti tõendeid, samuti rikuti põhiseadust. Ebaseadusliku kohtuotsuse tõttu ei leidnud V. L pärandvara põhiseaduslikku kaitset ja tagamata jäi ka pärimisõigus. Otsus on vastuolus seadusandja eesmärkide ja tahtega. V. L suri vahetult enne 2007 jõule. Pühade ja aastavahetuse tõttu oli suhtlemine ametiasutustega pärsitud, samuti olid notari vastuvõtule saamiseks ühe kuu pikkused järjekorrad. Kaebajad said aja notari vastuvõtule veebruariks 2008, nende Põhja-Šotimaal elav õde I. M alles maiks 2008. Kaebajatest ega I. M ei sõltunud pärimismenetluse kestvus. Notaribüroost kinnitati, et notar võtab nendega vajadusel ühendust ja pärimisõiguse tunnistuse väljastamise aeg tehakse eraldi teatavaks. Kui kaebajatega pikemat aega ühendust ei võetud, hakkasid kaebajad ise notaribüroosse helistama ja said teada, et pärimisasjaga tegeleb teine notar. A. Saaber võttis pärimismenetluse üle 31.10.2008, kui 9-kuuline tähtaeg oli juba möödas. Kaebajad informeerisid vallavalitsust korduvalt pärimismenetluse venimisest ja võimatusest esitada pärimisõiguse tunnistust 9 kuu 5
muudatusest tulenevalt juba lõpetatud tagastamismenetlus uuendatakse, on kaebajad oma nõuet seadusemuudatusest tulenevalt täpsustanud. Jõelähtme Vallavalitsus palub jätta apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palutakse jätta kaebajate kanda. Pärimismenetlus venis kaebajatest tulenevalt. Kaebajad ei ole tõendanud, et neil oli takistusi pärimisavalduse esitamiseks varem kui 18.02.
lg 2 andis omandireformi õigustatud subjektidele õiguse esitada hiljemalt 31.08.2011 eraldi taotlus nõudeõiguse taastamiseks ja maa tagastamise menetluse uuendamiseks. Kaebajad ja I. M on vastava taotluse esitanud ning vastustaja jättis oma 16.02.2011 korraldusega nr 101 nende taotlused rahuldamata ja menetluse uuendamata. Apellatsioonkaebustes tagastamise menetluse uuendamise nõude esitamisega püüavad kaebajad ilmselt vaidlustada vastustaja 16.02.2011 korraldust nr 101, mille vaidlustamine ei ole aga apellatsioonimenetluses võimalik. Kaebajad ei ole seda korraldust halduskohtus vaidlustanud. Vastustaja täheldas 12.10.2011 esitatud seisukohas, et kui kaebajad leiavad, et pärimisõiguse tunnistuse väljastamine viibis notarist tulenevatel põhjustel, on neil võimalik esitada notari vastu kahju hüvitamise nõue. Notari võimalikud minetused ei saa aga olla aluseks vastustaja korralduse tühistamisele. Veenvad ei ole väited, et kaebajad tegid kõik mõistliku selleks, et pärimisõiguse tunnistuse väljastamine toimuks enne 9 kuu möödumist. Kaebajad ei ole põhjendanud, miks andis K. L nõusoleku kolmandale isikule L. L pärandi vastuvõtmise tähtaja ennistamiseks alles 17.02.2009, kui oli juba möödunud
Kui K. L oleks oma nõusoleku andnud samal ajal koos teiste kaebajatega mais-juunis 2008, oleks kaebajatel tõenäoliselt olnud võimalik esitada pärimisõiguse tunnistus vastustajale enne 9 kuu möödumist V. L pärandi avanemisest. I. M ei ole apellatsioonkaebuste suhtes oma seisukohta avaldanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6
lg 3 sätestas 15.10.2009 korralduse vastuvõtmise ajal (so redaktsioonis kehtivusega 27.11.2005-31.08.2010), et nõudeõigust pärima õigustatud isik või nõudeõiguse pärinud isik peab üheksa kuu jooksul pärandi avanemisest arvates esitama õigusvastaselt võõrandatud maa asukohajärgsele kohalikule omavalitsusele pärimisõiguse tunnistuse nõudeõiguse pärimise kohta. Kui nimetatud tähtaja jooksul pärimisõiguse tunnistust ei esitata, tagastamise menetlus lõpetatakse ning kompenseerimise menetlust ei alustata. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, et kaebajad esitasid pärimisõiguse tunnistuse vallavalitsusele
V. L suri ja tema pärand avanes 21.12.2007, seega tulnuks kaebajatel tema pärijatena esitada pärimisõiguse tunnistus vallavalitsusele hiljemalt 21.09.2008. Kaebajad esitasid pärimisõiguse tunnistuse 24.09.2009, so aasta pärast seaduses ettenähtud tähtaja möödumist. Tallinna Ringkonnakohus on 19.12.2008 otsuses nr 3-06-1587, 18.02.2009 otsuses nr 3-07-1211, 07.04.2009 otsuses nr 3-07-2481, 10.07.2009 otsuses nr 3-08-385 ja 09.11.2009 otsuses nr 3-08615 leidnud, et
lg-s 3 sätestatud tähtaeg ei ole ennistatav ja maareformi kohustatud subjektil ei ole kaalutlusõigust, kas maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, kui pärimisõiguse tunnistust ei ole tähtaegselt esitatud. Ringkonnakohtu eeltoodud seisukoha õigsust on kinnitanud ka Riigikohus 28.10.2009 otsuses nr 3-3-1-60-09 ning ringkonnakohtu otsuste nr 3-06-1587 ja 3-08-385 peale esitatud kassatsioonkaebusi menetlusse mitte võttes. Ringkonnakohus jääb ka käesolevas asjas sama seisukoha juurde. Tegemist on materiaalõigusliku, mitte menetlusõigusliku tähtajaga, mille üle võiks haldusorgan ise otsustada. Antud juhul on seadusandja näinud ette nii tähtaja konkreetse toimingu tegemiseks (pärimisõiguse tunnistuse esitamine) kui õiguslikud tagajärjed, kui seda tähtaegselt ei tehta. Kuna vastustajal ei olnud käesoleval juhul õigust kaaluda, kas õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlust jätkata või mitte, vaid tal tuli seaduse kohaselt tagastamismenetlus lõpetada, siis ei ole olulised kaebajate väited, et vallavalitsus ei taganud neil enne tagastamismenetluse lõpetamist õigust olla ära kuulatud ega teavitanud neid menetluse lõpetamisest.
lg-s 3 sätestatud õigusliku tagajärje saabumine pole seatud sõltuvusse sellistest asjaoludest. Samuti ei muuda asja lahendust see, et vallavalitsus lõpetas tagastamismenetluse alles pärast pärimisõiguse tunnistuse esitamist, mitte kohe pärast seaduses ettenähtud tähtaja möödumist. Kaebajatel ei saanud olla õiguspärast ootust tähtaja ennistamise suhtes, sest nimetatud tähtaeg ei ole ennistatav. Kui kaebajad leiavad, et pärimisõiguse tunnistus on jäänud tähtaegselt esitamata haldusorgani süül (haldusorgan ei hoiatanud neid tähtaja rikkumisega kaasneva tagajärje eest), on neil võimalik oma õigusi kaitsta kahju hüvitamise kaebusega vallavalitsuse vastu. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et käesoleval juhul ei esine asjaolusid, mis annaksid aluse asuda seisukohale, et
Kuna pärimisõiguse tunnistus tuli esitada vallavalitsusele hiljemalt 21.09.2008 ja pärimisõiguse tunnistus väljastati 09.09.2009, siis ei ole enam oluline, kui kiiresti esitasid kaebajad pärast pärimisõiguse tunnistuse väljastamist selle vallavalitsusele. Halduskohus leidis õigesti, et
lg 3 kehtetuks tunnistamine 01.09.2010 ei mõjuta vallavalitsuse 15.10.2009 korralduse nr 506 õiguspärasust, sest korralduse andmise ajal oli viidatud norm kehtiv ja vallavalitsusel tuli sellest korralduse andmisel lähtuda (HMS § 54). Õige võib olla kaebajate väide, et vallavalitsus venitas põhjendamatult aastaid maa tagastamise menetlusega, kuid ka see ei mõjuta vaidlusaluse korralduse õiguspärasust. Haldusorgani võimalikud vead tagastamismenetluses võivad olla aluseks
lg 2 alusel esitatavale menetluse uuendamise taotlusele.
lg 2 sätestab, et kui maa tagastamise nõudeõigus on lõppenud § 192 lõike 3 või maareformi seaduse muutmise seaduse § 26 kohaselt ja maa tagastamise menetlus on lõpetatud, siis taastab maa asukohajärgne linna- või vallavalitsus õigustatud subjekti taotlusel või omal algatusel nõudeõiguse ja uuendab tagastamise menetluse, kui selleks on mõjuv põhjus. Taotlus nõudeõiguse taastamiseks ja menetluse uuendamiseks tuleb esitada hiljemalt 31.08.2011. Asja materjalidest nähtub, et kaebajad on
lg 2 alusel taotluse vallavalitsusele esitanud 01.09.2010 ning vallavalitsuse vastulausest apellatsioonkaebustele järeldub, et taotlus on vastustaja 16.02.2011 korraldusega nr 101 rahuldamata jäetud. 03.12.2009 halduskohtule esita7
lg 2 alusel esitatud nõudeõiguse taastamise ja tagastamismenetluse uuendamise taotluse osas veel otsust teinud, ning palusid kohtul teha vallale ettekirjutuse kaebajate ja kolmanda isiku nõudeõiguse taastamiseks ja kõnealuse maaüksuse tagastamismenetluse uuendamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul jättis halduskohus kohustamiskaebuse lahendamisel tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata ja halduskohtu uurimisprintsiibist tuleneva selgitamiskohustuse täitmata. Juba 12.09.2010 kohtule esitatud selgitustes märkisid kaebajad, et esitasid 01.09.2010 haldusorganile taotluse haldusmenetluse uuendamiseks, kuid kaebajate arvates polnud vastustajal juba siis kavatsust kaebajate taotlust rahuldada. Kaebajate eesmärk kohtusse pöördumisel on olnud jätkuvalt saavutada maa tagastamismenetluse jätkumine. Kuivõrd kaebajad olid juba kolmveerand aastat enne kohtuotsuse tegemist teavitanud kohut haldusorganile MRS § 43 lg 2 kohase avalduse esitamisest, oleks kohus pidanud kontrollima, kas haldusorgan on kaebajate haldusmenetluse uuendamise avalduse kohta haldusakti andnud, ning juhtima kaebajate tähelepanu vajadusele vaidlustada
lg 2 alusel esitatud avalduse rahuldamata jätmist, ning võimalusele teha seda samas kohtumenetluses. Haldusasja materjalidest ei nähtu, millal kaebajad vastustaja 16.02.2011 otsusest nr 101 teada said, kuid selgitamiskohustuse rikkumine kohtu poolt võib kujutada endast mõjuvat põhjust kohtumenetluse ajal antud haldusakti vaidlustamise tähtaja ennistamiseks. Menetlusnormi rikkumise tõttu tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebused Jõelähtme Vallavalitsusele ettekirjutuse tegemiseks maa tagastamismenetluse jätkamiseks ning saadab asja tühistatud osas halduskohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtuotsus jääb muutmata osas, millega kohus jättis rahuldamata Jõelähtme Vallavalitsuse 15.10.2009 korralduse nr 506 tühistamiseks esitatud kaebused, samuti osas, millega jäeti vastustaja menetluskulud tema enda kanda. Kuna tühistamisnõude osas jäävad kaebused ja apellatsioonkaebused rahuldamata, jäävad korralduse nr 506 vaidlustamisega seotud menetluskulud kaebajate endi kanda. Kuivõrd kohustamiskaebuse osas ringkonnakohus uut otsust ei tee, lahendab selle taotlusega seotud kaebaja menetluskulud halduskohus asja uuel läbivaatamisel. Vastustaja taotleb tema apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude summas 979,2 eurot väljamõistmist kaebajatelt. Kaebajate apellatsioonkaebuste osalise (1/2 ulatuses) rahuldamise tõttu oleks vastustajal õigus poolele taotletavast õigusabikulude summast. Kulude kandmine on esitatud dokumentidega tõendatud, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja menetluskulude väljamõistmine kaebajatelt antud juhul põhjendatud. Kohtupraktika kohaselt ei ole haldusorganil küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv. Käesoleval juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse vastustaja kasuks õigusabikulude väljamõistmiseks. Lauri Madise Viive Ligi Silvia Truman 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.