Tsiviilasi nr 2-10-56396 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 16.03.2011. a Tallinn, Tartu mnt kohtumaja Tsiviilasja number 2-10-563
§ 4
lg 2 tööleping sõlmitakse kirjalikult.
§ 4
lg 4 käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud vorminõude järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu tühisust. Seega on üldjuhul lubatud töölepingut sõlminda ja muuta ka suulises vormis, kuid pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Vastavalt TsÜS § 77 lg 3 poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Vastavalt TsÜS § 83 lg 2 kokkulepitud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui seadusest või poolte kokkuleppest ei tulene teisiti. Vastavalt VÕS § 13 lg 3 kui lepingus oli ette nähtud, et lepingut muudetakse või leping lõpetatakse teatud vormis, ei või üks lepingupool sellele lepingutingimusele tugineda, kui teine lepingupool võis tema käitumisest aru saada, et pool oli nõus lepingu muutmise 4
(6)Tsiviilasi nr 2-10-56396 või lõpetamisega teistsuguses vormis. Seega kui pooled on kokku leppinud lepingu muutmises üksnes kirjalikus vormis, võib seda siiski muuta ka suulises vormis, kui lepingupoole käitumisest nähtub, et ta on lepingu muutmise vormi aktsepteerinud. Töölepingu p 8.1 kohaselt kõik muudatused käesolevasse lepingusse vormistatakse kirjalikult ja jõustuvad mõlema poole allakirjutamisel. Seega olid pooled kokku leppinud muudatuste tegemises üksnes kirjalikult ning TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kostja tõendama nii suulise muudatuse tegemist kui ka seda, et hageja on oma käitumisega või muul viisil aktsepteerinud muudatuse suulises vormis. Kohus leiab, et asjaolust, et hageja ei öelnud töölepingut varem üles või et ta ei esitanud tööandjale pretensioone, ei saa järeldada, et töötaja oleks nõustunud töölepingu muutmisega. Töötaja ei ole kohustatud töö tasu maksmisega viivitamise korral töölepingut koheselt üles ütlema ega vähem makstud tasu sisse nõudma, ta võib seda teha ka hiljem, näiteks põhjusel, et ta soovib ära hoida töösuhete halvenemist või loodab vaidlust kokkuleppel lahendada. Kohus leiab, et kohaldamisele ei kuulu Riigikohtu
- aprilli
- a lahendis nr 3-2-1-17-09 märgitu, kuivõrd see käsitles olukorda, kus tööandja tasus töötasu kokkulepitust rohkem. Tõendamisega seotud eeldused sõltuvad sellest, kas tööandja käitumine on töötajale soodsam või kahjulikum, seega ei saa Riigikohtu selgitustest lähtuda antud juhul, kus töötasu vähendati. Kirjaliku vormi nõude eesmärgiks on tagada lepingu muutmise tõendamist, seega esitab kokkuleppeline kirjalik vorm täiendava tõendamiskoormise kokkuleppe tõendamiseks. Kohus leiab, et kostja ei ole suutnud tõendada töölepingu muutmise kokkuleppe sõlmimist. Kuivõrd tõendatud ei ole töölepingu muutmise kokkuleppe sõlmimine, on kostja tasunud hagejale töötasu ettenähtust vähem. Kohus märgib, et tõendatud ei ole hageja töölt eemal viibimine haiguse tõttu või muul põhjusel kostja väidetud aegadel. Töölt eemalviibimise tõendamiskoormus on kostjal, kuid kostja ei ole oma väidete tõendamiseks tööaja arvestuse dokumente ega muid tõendeid esitanud. Seega lähtub kohus töötasu arvestamisel hageja arvestusest, mille kohaselt on hageja haiguslehel olnud üksnes 17.02.2010-19.02.
- Arvestusest nähtub, et hagejal on jäänud saamata töötasu detsembris 1714, jaanuaris 3104, veebruaris 1579, märtsis 4652 ja aprillis 3285 krooni, kokku 14 334 krooni ehk 916,11 eurot. VÕS § 108 lg 1 alusel mõistab kohus kostjalt välja saamata jäänud töötasu. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas hageja on töölepingu üles ütlemisega ebamõistlikult viivitanud.
§ 91
lg 4 töötaja võib töölepingu üles öelda üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta ülesütlemise aluseks olnud asjaolust teada sai või pidi teada saama. Arvestades, et kostja rikkumine oli vältav ja kestis alates detsembrist kuni töölepingu lõppemiseni, ei ole hageja lepingu üles ütlemisega ebamõistlikult viivitanud. Arvestada tuleb ka, et TLS § 91 lg 2 p 2 kohaselt on üles ütlemise eelduseks oluline viivitus, seega võib liiga „varasel“ üles ütlemisel selguda, et § 91 lg 2 p 2 eeldused ei ole täidetud.
§ 71
töölepingu lõppemisel on tööandja kohustatud hüvitama töötajale kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse rahas. Hageja arvestusest nähtub, et hagejal oli õigust saada puhkust 14 kalendripäeva. Hageja arvestuse kohaselt oli tal seega õigus saada puhkusetasu summas 4279 krooni. Nimetatud summast on kostja tasunud 1944 krooni. Kohus mõistab TLS § 71 ja VÕS § 108 lg 1 alusel välja maksmata puhkusehüvitise 2335 krooni ehk 149,23 eurot. TLS § 100 lg 4 sätestab, et kui töötaja ütleb töölepingu erakorraliselt üles põhjusel, et tööandja on lepingut oluliselt rikkunud, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus või töövaidluskomisjon võib hüvitise suurust muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid. Hüvitise määramisel arvestab kohus, et palga maksmata jätmine on töötaja jaoks äärmiselt oluline negatiivne tagajärg. Seega on kohtu arvates õiglane välja mõista hüvitis maksimumsuuruses 27 172 krooni ehk 1736,61 eurot. 5
(6)Tsiviilasi nr 2-10-56396 Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsust tehti. Kohus rahuldas hagi täielikult, seega jäävad menetluskulud kostja kanda. Peeter Pällin Kohtunik 6
(6)