Obsah (4)

§ 12§ 32§ 13§ 10

3-10-234 K O HT UO T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht 12. november 2010 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-09-23

ga vastuolus olevaks ja algatada seoses sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus; - jätta kohtukulud vastustaja kanda Asja läbivaatamise kuupäev

1. november 2010 Menetlusosalised Kaebajad J. K., R. K., P. P., TÜ Talismaa ja nende ühine esindaja Enn Talp Vastustaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi esindajad Heiki Eesmaa ja Gerli Lootus RESOLUTSIOON Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6: 1 3-10-234 Jätta rahuldamata J. K., R. K., P. P., TÜ Talismaa kaebus haldusasjas nr 3-10-
2. Edasikaebamise kord Juhindudes HKMS § 31 lg 4: Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest
3. novembril
4. Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lähtudes TsMS 442 lg 6 lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD 23.12.2009 Majandus- ja Kommunikatsiooni ministri käskkirjaga nr 438 otsustati lõpetada kokkuleppemenetlus sundvõõrandajate R. K., P. P. ja TÜ-ga Talismaa (tl 17). 22.01.2010 esitasid kaebajad kaebuse Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ministri 23.12.2009 käskkirja nr 438 punktile punktile 2, 2, millega määrati sundvõõrandandjatele sundvõõranditasu (tl 59). 25.01.2010 Majandus- ja Kommunikatsiooni ministri käskkirjaga nr 34 muudeti 23.12.2009 käskkirja nr 438 p 2 märgitud summat (tl 51). 03.03.2010 täiendasid kaebajad kaebust ja taotlesid: - tühistada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 25.01.2010 käskkiri nr
6. 08.03.2010; 17.03.2010 määrustega võeti kaebused menetlusse. 01.04.2010; 12.04.2010; 13.04.2010 esitas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium vastuväited kaebustele. 17.05.2010 esitasid kaebajad arvamuse vastustaja vastuväidetele. 20.09.2010 määrustega otsustati kaebused lahendada kirjalikus menetluses. 30.09.2010 esitas vastustaja arvamuse kaebustes. 08.11.2010 määrusega on kaebused liidetud ühte menetlusse haldusasjas nr 3-10-
7. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebajate kaasomandis on Rusniku kinnistu Jõelähtme vallas Liivamäe külas Harjumaal. Kaevatavate käskkirjadega määrati kinnistu sundvõõrandavate osade sundvõõranditasuks 420 000 krooni. Kaebajate hinnangul on kaevatavad haldusaktid õigusvastased, kuna on vastuolus võrdse kohtlemise printsiibiga. 2 3-10-234 Vastustaja võtab sundvõõranditasu määramisel aluseks kinnisasjas sundvõõrandamise seaduse § 16 lg 1, mis on vastuolus

§ 12sätestatud võrdse kohtlemise printsiibiga.

Kaebajate ebavõrdne kohtlemine seisnes selles, et kaebajad oli samas olukorras Jõelähtme valla kinnistute omanikega alates 18.11.2004, kui Vabariigi Valitsus andis vastustajale volitused maaomanikega läbirääkimisteks ja vajalike tehingute sõlmimiseks kinnisvara osade sundvõõrandamiseks riigimaantee lõigu ehitamiseks. Kasutades seadustega antud eeliseid teha omapoolseid pakkumisi võõrandatavate kinnisasjade hinna suhtes ning valides pakkumise tegemiseks ühepoolselt sobivaima aja, saavutas Maanteeamet 2005 märtsist kuni 2009. juunini kokkuleppe ja sõlmis tehinguid 10 võrreldava kinnistu omanikuga. Maanteeametil oli olemas teave kõikide kinnistute kohta, samal ajal olid kinnisasjade võõrandajad üksteisest eraldatud ning vähem informeeritud, seetõttu on kinnisasjade tehingud sõlmitud erineva hinnatasemega Maanteeametit rahuldavatel tingimustel. Kaebaja ei saanud ajavahemikus 18.11.2004 kuni 03.11.2009 teha omal algatusel midagi oma huvide kaitseks kinnisasja võõrandamise protsessis. Kaebajal oli võimalus kas nõustuda Maateeameti poolt pakutud tingimustega või tehingust keelduda. Alates 03.09.2009 Vabariigi Valitsuse nr 378 korralduse andmisest saab kaebaja vaidlustada vaid sundvõõrandamisele kuuluva kinnisasja hinna, mis koosneb sundvõõranditasust ja vastavast hüvitisest. Pakkumisel maa võõrandamiseks on võetud aluseks piirkonna hinnatase hoonestamata maatulundusmaa puhul. Üldplaneeringu kohaselt on vaadeldav kinnistu täies ulatuses planeeritud tootmismaaks. Kui Maanteeamet oleks oma pakkumuses võtnud aluseks tootmismaa hinnataseme, oleks tõenäoliselt tehingu osas kokkuleppele jõutud. Kaebaja hinnangul on KASVS § 16 vastuolus

ga. Kaebajal on lähtudes PS § 13, 10, 32 sätestatud õiguskindluse põhimõttest õiguspärane ootus, et tal säilib õigus tema omandi sundvõõrandamisel saada õiglast ja kohest hüvitust ka tulevikus. KASVS § 16 lg 1, lg 3 muudatus jõustus 16.06.2005, mis võimaldab lähtuda erakorralisel hindamisel väljaselgitatud sundvõõrandamisele määratud kinnisasja või piiratud asjaõiguse maksumusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Nimetatud muudatus ei taga kinnisasja omanikule PS § 32 sätestatud õiglast hüvitust sundvõõrandatava kinnisasja eest. Seaduse seletuskirjast ei nähtu, millistel põhjustel võimaldab muudatus lähtuda sundvõõrandamisele määratud kinnisasja maksumusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Riigi või kohaliku omavalitsuse fiskaalhuvid ei ole piisavalt kaalukad , et sundvõõrandajale ei ole enam seaduse alusel tagatud õiglane hüvitis sundvõõrandatava kinnisasja eest. 02.12.2009 andis kaebaja Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile kokkuleppemenetluse käigus tähtaegselt teate sundvõõrandamisega tekitatud kahjudest ning teavitas ministeeriumi ebavõrdsest kohtlemisest ja pakkus välja omapoolsed lahendused lähtudes KASVS § 16 lg 1. Kaebaja juhtis tähelepanu TsÜS § 86 sätestatud tagajärgedele. Kaebaja nõudmisis arvesse ei võetud ning 08.12.2009 kokkuleppe menetlus lõpetati ja jätkati sundvõõrandamisemenetlust. 3 3-10-234 Kaebajale määrati kaevatava haldusaktiga madalaim võimalik sundvõõrandustasu sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Kaebaja eesmärgiks on saada õiglane hüvitus sundvõõrandatava kinnisasja eest. Arvamuses vastustaja vastuväidetele märgib kaebaja, et sundvõõrandajal on praegu kehtiva KASVS ajal võimatu realiseerida oma lepinguvabadust, kuna on sunnitud võõrandama osa kinnistust, sel ajal kui sundvõõrandaja soovib ning ka selle hinnaga, mis on sundvõõrandaja poolt valitud otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Kuna käesoleval juhul on sundvõõrandaja kohtlemise

le vastavuse küsimus tähtis ka laiemas ühiskondlikus plaanis, tuleb algatada põhiseadusliku järelevalve menetlus antud asjas. Kaebaja hinnangul on teda ebavõrdselt koheldud ka võrreldes iseendaga, sest sundvõõrandisaaja on korduvalt kaebajale pakkunud sundvõõrandatava kinnisasja eest kõrgemat hinda kui tegelikult makstud hind. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Osa vaidlusalusest kinnistust otsustati võõrandada vastavalt Väo-Maardu eelprojektile. Enne sundvõõrandamise otsuse tegemist pidas Maanteeamet kinnistu kaasomanikega korduvalt läbirääkimisi maaüksuse omandamiseks tsiviilõigusliku tehingu alusel. Kinnistu omanikele esitati märgukiri kaasomanike nõusoleku väljaselgitamiseks ja tehti ettepaneku võõrandada maaüksus hinnaga 100 kr/m

1. Kaasomanikud teatasid 19.01.2007, et nõustuvad sundvõõrandamise alustamisega ning võõrandavad maaüksused hinnaga 200 kr/m
2. 04.03.2009 tegi Maanteeamet kaasomanikele ettepaneku kohtuda ja arutada maatüki võõrandamise tingimusi. 09.03.2009 viitasid kaasomanikud KASVS § 16 lg 1 sundvõõranditasu suuruse osas. Maanteeamet teavitas maatüki kaasomanikke eksperthinnangust kinnistu turuväärtuse määramiseks ning tegi eksperthinnangu nr 0902-678/I alusel pakkumuse maaüksuse võõrandamiseks hinnaga kr/47 m
3. Kaebaja teatas 29.04.2009, et ei nõustu pakutud hinnaga ning on nõus maatüki müümisega alates 200 kr /m
4. 09.06.2009 läbirääkimiste protokolli kohaselt asjaosalised kinnistu osa võõrandamises kokkuleppele ei jõudnud. 17.06.2009 esitas Maanteeamet kaebajale teate sundvõõrandamise taotluse esitamise kavatsusest ning tegi pakkumuse kinnistu osa võõrandamiseks tsiviilõigusliku tehingu alusel 54 kr/m
5. Kaasomanikud tegid 30.06.2009 ettepaneku võõrandada kinnisasi turuväärtusega 200 kr/m
6. Vabariigi Valitsus otsustas 03.09.2009 sundvõõrandada Rusniku kinnisust ca 6 659 m2 ja 3 074 m2 suurused osad ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 18.09.2009 käskkirjaga nr 281 algatati kinnistu erakorraline hindamine. Kokkuleppemenetluses pooled kokkulepet ei saavutanud. 23.12.2009 käskkirjaga nr 438 määrati kaasomanikele sundvõõrandamise tasuks 418 519 krooni, kuna eksperthinnangus oli sundvõõrandatud osa harilikuks väärtuseks 420 000 krooni, muudeti 25.02.2009 käskkirjaga nr 34 vastavalt sundvõõranditasu suurust. Vastustaja hinnangul vastavad mõlemad vaidlustatud käskkirjad HMS § 54-56 ja antud juhul eriseaduseks oleva KASVS nõuetele. 4 3-10-234 Vastustaja selgituste kohaselt puudub poolte vahel vaidlus haldusaktide õiguspärasuse osas ning määratud sundvõõranditasu suuruse osas. Kaebaja leiab, et sundvõõranditasu kindlaks määramine sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga rikub iseenesest kaebaja õigusi. Vastustaja on seisukohal, et KASVS § 16 lg1 sõnastus on kooskõlas PS-ga. Nimetatud sätte sõnastus viis nii enne 21.07.2005 kui ka pärast nimetatud kuupäeva samasuguse tulemuseni. Nimetatud sätte redaktsioon ei mõjuta kaebaja õigusi väidetaval viisil. Ka enne KASVS § 16 muudatust võeti erakorralisel hindamisel aluseks kuupäev peale kokkuleppemenetlust. Kaebaja taotlus põhiseadusliku järelevalve algatamiseks ei vasta nõutud tingimustele, sest KASVS § 16 lg 1 on kaebajale juhuslik mõju. Kaebaja väited ebaõigele hinnale on ajendatud asjaolust, et
7. aasta kinnisvarahinnad langesid võrreldes aastate taguse ajaga. See ei ole KASVS § 16 lg 1 seotud õigusküsimus, vaid mitte ühegi isiku mõju all olev faktiküsimus. KASVS sätestab kinnisasja väärtuse määramisel selge regulatsiooni: lähtuda tuleb kinnisasja harilikust väärtusest sundvõõrandamise hetkel st hinnast, milles pooled teatud kuupäeval tõenäoliselt tehingu teeksid. Kinnistu omanike pakkumuste puhul on tegemist sundvõõrandamiseeelse olukorraga. Riigil on enne sundvõõrandamisemenetluse alustamist kohustus välja selgitada kinnisasjas omaniku nõusolek võõrandamiseks. Selleks esitatakse ka pakkumus kinnisasja võõrandamiseks. Käesoleval juhul on Maanteeamet kaks korda teinud ekspertarvamusest lähtuva pakkumuse tsiviilõigusliku tehingu sõlmimiseks. Sundvõõrandamine on lubatud üksnes omaniku nõusoleku puudumisel. Pakkumuse saamisel otsustab selle aktsepteerimise kinnisasja omanik. Juhul, kui kaebaja leidis, et pakkumused kinnisasja osa võõrandamiseks ei ole sobivad, kasutas kaebaja oma vabadust nõusolekut mitte anda. Kaebaja viited Maanteeameti tehingutele teiste maaomanikega ei ole asjakohased. Asjaolu, et mõni isik otsustas pakkumuse vastu võtta, et tähenda kaebaja ebavõrdset kohtlemist. Kaebaja poolt käsitletud seaduse muudatuse eesmärgiks oli sundvõõrandamise menetluse ja haldussuutlikkuse efektiivsemaks muutmine. Oluline oli KASVS § 3 lg 3 muutmine, võimaldamaks sundvõõrandamist läbi viia. Oluline oli maksta hüvitist, mis vastab sundvõõrandatud asja turuväärtusele. Kehtiva KASVS kohaselt määratakse sundvõõranditasu sundvõõrandamisotsuse tegemise seisuga, seetõttu on pooltele üheselt selge hariliku hinna määramise kuupäev. Kuna kinnisvara turul hinnad muutvad, on oluline väärtuskuupäeva sätestamine. Maa erakorralise hindamise korra P 15 kohaselt tuli hindamine läbi viia asjade osas, mille kohta kokkuleppe menetluses osalised kokkulepet ei saavutanud. Seega tuli ka varasemalt hindamisel aluseks võtta hilisem kuupäev, peale sundvõõrandamist, mitte enne. Igal juhul ei ole kaebaja väide, et varasemas redaktsioonis oleks tulnud tasu määrata summas, milles esitati pakkumus. Kaebaja ei ole täpsustanud oma väidet, millise kuupäeva seisuga sundvõõranditasu määramine täidaks kaebaja hinnangul PS § 32 tuleneva õiglase hüvitamise maksmise nõuet. Arusaamatud on kaebaja väited tema ebavõrdse kohtlemise osas. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi faktilisele asjaolule. Maanteeameti poolt tehti samaaegselt kõikidele isikutele ettepanekud samadel alustel. Kaebaja ei põhistanud kordagi oma nõutud hinda. 5 3-10-234 Kuna kaebaja keeldus tehingust, järgnes sundvõõrandamismenetlus, mille käigus toimus erakorraline hindamine. Kinnisvarahindades toimunud muudatused ei tähenda, et kaebajat koheldi ebavõrdselt teiste isikutega. Arusaamatuks jäävad kaebaja viited PS § 13 lähtudes Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusest asjas nr 3-4-1-14-06 ORAS § 7 lg 3 osas. Kaebusest ei selgu, kuidas nimetatud kaasus on seotud kaebusega. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb hinna ebaõiglus. Vastustaja hinnangul ei ole õige samastada kõrget hinda ja õiglast hinda. Vastustaja oma seisukohtades kaebustele märgib, et sundvõõranditasu arvestamisel lähtuti KASVS § 15, § 16 ja maa hindamise seaduse § 8 lg 2 alusel vastuvõetud maa hindamise korrast. Hindamise viis läbi vastavat tegevuslitsentsi omav hindaja. Sundvõõrandamise otsusele eelnenud toimingute teostamisel tegi Maanteeamet kaebajatele korduvalt ettepanekud, mille aktsepteerimisest kaebajad keeldusid. Väär on väita, et KASVS annab sundvõõrandisaajale põhjendamatud eelised ning asetab sundvõõrandiandja õigusetusse olukorda. Vastupidi, seadusandja on täpsustanud menetlustoimingute tegemise, mis on vajalikud sundvõõrandamise läbiviimiseks. Antud juhul keeldusid kaebajad korduvalt eksperthinnangutele tuginevatest pakkumistest. Erakorralise hindamise ajaks oli kinnisvarabuum läbi saanud, mille tõttu toimus ka kinnisvara hindade langus. Seetõttu ei ole küsimus seotud õigusliku regulatsiooni mittevastavusega

le, vaid kinnisvaraturul toimunud faktilistelt toimunud muutustega. KOHTU PÕHJENDUSED PÕHJENDUSED Kaebaja palub kaebuses tuvastada kaevatavate haldusaktide õigusvastasus ja need tühistada. Kuna haldusaktide tühistamisnõudega on hõlmatud õigusvastasuse tuvastamise nõue, menetleb kohus kaebust tühistamiskaebusena. Kaebaja esitas kohtule kaebuse, milles kaebaja taotleb kaevatava haldusakti tühistamist. Esitatud taotlus on kooskõlas HKMS § 6 lg 2 p

1. Kaebus on esitatud 22.01.2010 vastustaja 23.12.2009 haldusaktile. Kaebuse kohaselt sai kaebaja haldusakti kätte 30.12.2009 (tl 6). Kaebuse täiendus 25.01.2010 haldusaktile on postitatud 01.03.
2. Täienduse kohaselt sai kaebaja haldusakti kätte 08.02.
3. Seega on kaebus ja kaebuse täiendus esitatud HKMS § 9 lg 1 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Kaebajate väidetel ei ole ta alates 18.11.2004 kuni 03.11.2009 saanud omal initsiatiivil teha midagi oma huvide kaitseks kinnisasja võõrandmise protsessis, kui vaid nõustuda Maanteeameti poolt esitatud tingimustega või keelduda tehingust ning alates 03.09.2009 Vabariigi Valitsuse korraldusest nr 378, saab kaebaja vaidlustada vaid sundvõõranditasu ja hüvitist. Kohtu hinnangul on antud väide ebatäpne. 6 3-10-234 Maanteeamet on kaebajatele teinud 04.01.2007, 04.03.2009 pakkumised maatüki võõrandamiseks riigile (tl 27-28, 65, 67, 68). 17.06.2009 on teatatud kaebajatele sundvõõrandamise esitamise taotluse esitamise kavatsusest (tl 29). Eelpool nimetatud teatele ja pakkumistele oli kaebajatel võimalik esitada oma arvamused ja vastuväited, mida kaebajad asjas esitatud tõendite kohaselt ka tegid (tl 30, 66, 80, 83, 84). Maanteeamet on kaebajate arvamuse osas saatnud omapoolse vastuse (tl 31-33). Samuti on toimunud kokkuleppe menetluses asjaosaliste kokkusaamised (tl 18-20, 81). Seega osalesid kaebajad kinnisasja võõrandamise protsessis ning arvestades kirjavahetuse ja kokkusaamiste protokollide sisu, ei olnud tegemist üksnes nõustumise või keeldumise väljendamisega, vaid asjas toimusid sisulised arutelud. Asjaolu, et kaebajad ei saavutanud neile sobilikku/vajalikku tulemust ei tähenda, et nad ei saanud kaebuses toodud ajavahemikul oma huve kaitsta. Kaebaja poolt eelpool nimetatud ajavahemikus otsustati Vabariigi Valitsuse 03.09.2009 korraldusega nr 378 KASVS § 2 lg 2, § 3 lg 1 p 7, § 12 lg 2 alusel sundvõõrandada osad Harju maakonnas Jõelähtme vallas asuvast Rusniku kinnistust (tl 18-24). Kaebajatel oli võimalus vaidlustada sundvõõrandamise otsus. Vaidlustamise võimalust on selgitatud ka korralduse p
4. Asjas esitatud tõendite kohaselt ei pidanud kaebajad vajalikus vaidlustada sundvõõrandamise otsust. 18.09.2009 võeti Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi poolt vastu käskkiri nr 281 sundvõõrandamismenetluse läbiviimiseks. Käskkirja p 1.1 otsustati algatada Rusniku kinnistu sundvõõrandatavate osade erakorraline hindamine vastavat tegevuslitsentsi omava maa hindaja poolt. Käskkirja p 3 kohaselt tuli peale erakorralist hindamist alustada viivitamatult kokkuleppemenetlusega (tl 25-26). Käskkirja vaidlustamise võimalust on selgitatud käskkirja p
5. Nimetatud käskkirja kaebajad vaidlustanud ei ole. Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 23.12.2009 käskkirjaga nr 438 p 1 otsustati lõpetada kokkuleppemenetlus sundvõõrandiandjate TÜ-ga Talismaa, R. K.´i ja P. P.´ga (tl 17). Käskkiri võeti vastu KASVS § 16 lg1, § 25 lg 2, § 27 lg 1 ja lg 2, § 36 lg 4 alusel, kooskõlas VV 03.09.2009 korraldusega nr 378, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 18.09.2009 käskkirjaga nr 281, 02.11.2009 koostatud kinnisasja arestimise aktiga, 08.12.2009 sundvõõrandamise kokkuleppemenetluse protokolliga ning arvestades seda, et kokkuleppemenetluse käigus ei saavutatud kokkulepet sundvõõrandiandjatega neile kuuluva kinnisaja osade vabatahtlikuks võõrandamiseks. Käskkirja p 3 kohustati sundvõõrandisaajat kandma sundvõõranditasu kohtutäituri deposiitarvele, p 4 kohustati kohtutäiturit üle võtma sundvõõrandiandjatelt kinnisasja osade valdus ja üle anda see Maanteeameti valdusesse. Käskkirja p 5 kohustati Maanteeametit korraldama sundvõõrandatava kinnistu osade kinnistamine kinnistusosakonnas ning esitama vajalikud dokumendid maaüksuste registreerimiseks riigivara registris. Kaevatava käskkirja eelpool käsitletud punkte vaidlustatud ei ole. Seega juhul, kui kaebajad soovisid kaitsta oma huve Rusniku kinnistu sundvõõrandamisel, oli kaebajatel võimalus vaidlustada eelpool käsitletud haldusaktid. 7 3-10-234 Kaebaja on oma õiguste kaitseks valinud võimaluse vaidlustada Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi 23.12.2009 käskkirja nr 438 p 2, millega määrati sundvõõrandiandjatele sundvõõranditasu Rusniku kinnistu osade sundvõõrandamise eest. Seega leidsid kaebajad, et nende huvide kaitsmiseks tuleb vaidlustada eelkõige käskkirjaga määratud hüvitise suuruse. Kaebajate väidetel omas ja kasutas Maanteeamet tehingute sõlmimisel ühepoolset täieliku informeerituse eelist, samas kui kinnisvaraomanikud olid olukorrast vähem informeeritud. Kaebajate hinnangul on KASVS § 16 lg 1 vastuolus

§ 12

sätestatud võrdse kohtlemise printsiibiga, kuna kaebajad said kahju

vastase ebavõrdse kohtlemise tõttu võrreldes isikutega, kes olid kaebajatega samas olukorras alates 18.11.2004, mil Maanteeamet sõlmis talle antud volituste alusel kuni 2009 juunini kokkulepped ja tehingud 10 (võrreldava) kinnistu omanikega. Arvestades seda, et haldusmenetlust, sundvõõrandamise menetlust, tehingute sõlmimist reguleerivate õigusaktidega on võimalik tutvuda igal isikut ning olukorrast kinnisvara turul oli/on võimalik ülevaade saada kõikidel isikutel kas iseseisvalt või kasutades vastavate spetsialistide abi, ei saanud Maanteeamet kohtu hinnangul kaebaja poolt kirjeldatud olukorras omada sellist teavet, mis tõi endaga kaasa teise poole jaoks tehingu sõlmimise ebamõistlikel asjaoludel. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebaja poolt kaebuses viidatud teiste kinnistute ja kaebajatele kuuluva kinnistu osade võõrandamine on vajalik seoses riigimaantee nr 1 Tallinn-Narva 8,4 km pikkuse Väo-Maardu lõigu ehitamiseks. Võrdse kohtlemise põhimõtte kohaselt käsitletakse ühetaoliselt kõiki isikuid ühtedes ja samades oludes ning samadel eeldustel. Ühetaoline kohtlemine peab olema tagatud ühesuguste asjaolude korral. Võrdse kohtlemise põhimõttest ei tulene, et samas piirkonnas asuvate kinnistute omanikke tuleb alati kohelda ühtviisi. Arvesse tuleb võtta konkreetse juhtumi kõiki asjaolusid. Kuna kaebuse ja asjas esitatud tõendite kohaselt on kümne kinnistu omanikuga sõlmitud tehingud läbirääkimiste tulemusel, ei saa kokkuleppel sõlmitud tehingute alusel võõrandatud kinnistute omanike olukorda võrrelda kaebajate olukorraga juba ainuüksi põhjusel, et kaebajatele kuuluva kinnistu osad on otsustatud võõrandada omaniku nõusolekuta ning menetluses, mis on õiguslikult erinev võrreldes läbirääkimiste tulemusel sõlmitava lepinguga. Kaebajate puhul võiks võrdse kohtlemise osas kõne alla tulla juhtumid, mil kinnistu omanikult on otsustatud kinnistu võõrandada omaniku nõusolekuta. Kuid ka sel juhul tuleb arvesse võtta, et

§-s 32 kasutatud mõiste „õiglase hüvituse eest“ osundab hüvitise suuruse väärtushinnangulisele mõõtele. Nimetatud põhjusel saab eeldada, et sõltuvalt kinnistute sundvõõrandamise konkreetse juhtumi asjaoludest ja nendele antud hinnangust võib hüvitis olla turuhinnast väiksem või suurem. Kuna kaebaja ei ole kaebuses kirjeldanud konkreetset üksikjuhtumit(meid) ebavõrdse kohtlemise kohta, ei ole kohtul võimalik anda täpsemat hinnangut kaebaja väidetele seoses 10 kinnistu võõrandamisega. 8 3-10-234 Asjas esitatud tõendite kohaselt on enne sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmist Maanteeamet teinud kaebajatele mitu ettepanekut kinnistu osade võõrandamiseks riigile. Kaebajad ei ole nõustunud ettepanekutes tehtud hinnapakkumistega (tl 27-33). Kaebuse kohaselt oleks 04.01.2007 pakkumise hind pidanud ületama 100 kr/m2 ning pooled oleksid tõenäoliselt kinnistu osade ostu-müügitehingu osas jõudnud kokkuleppele.

§ 32

lg 2 esimese lause järgi võib igaüks enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Sellest tuleneb üldine lepinguvabaduse põhimõte, mille järgi võib igaüks vabalt valida, kellega ja missugustel tingimustel ta lepingu sõlmib. Samas ei tulene isikule seadusest üldist õigust nõuda, et teine isik sõlmiks temaga lepingu või et ta teeks seda mingitel kindlatel tingimustel. Järelikult ei olnud kaebajal alust eeldada, et kinnistu osade võõrandamise leping sõlmitakse kas tema poolt pakutud tingimustel ja/või teiste kinnistute omanikega sõlmitud tehingutes toodud tingimustel. Hinnates menetlusosaliste poolt asjas esitatud väiteid ja tõendeid ei tuvastanud kohus asjaolusid, mis viitaksid kaebajate ebavõrdsele kohtlemisele võrreldes teiste kinnistute omanikega kaebuses kirjeldatud asjaoludel. Kaebuse kohaselt oli kaebajal

§ 13

sätestatud üldise kaitseõiguse põhimõttest ja PS § 10 sätestatud õiguskindluse põhimõttest tulenevalt õiguspärane ootus, et tal säilib PS § 32 sätestatud õigus tema omandi sundvõõrandamisel saada õiglast ja kohest hüvitust ka tulevikus.

§ 13

sätestab, et igaühel on õigus riigi ja seaduse kaitsele.

§ 10

kohaselt ei välista käesolevas peatükis loetletud õigused, vabadused ja kohustused muid õigusi, vabadusi ega kohustusi, mis tulenevad

mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele. Lähtudes

§ 32on igaühe omand puutumatu ja võrdselt kaitstud.

Omandit võib omaniku nõusolekuta võõrandada ainult seaduses sätestatud juhtudel ja korras üldistes huvides õiglase ja kohese hüvituse eest. Igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, on õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Igaühel on õigus enda omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Kitsendused sätestab seadus. Omandit ei tohi kasutada üldiste huvide vastaselt. Tulenevalt

§ 32

ei ole käsitletud paragrahvi esimeses lauses toodud lepinguvabaduse põhimõte absoluutne.

§ 32

lg 2 teine lause sätestab, et omandi kitsendused sätestab seadus.

kohaselt saab üldistes huvides arendatavate valdkondade, eesmärkide saavutamiseks piirata lepinguvabadust nii sõlmimise kui ka tingimuste vabaduse osas. PS § 13 lg 1 järgi on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Riigi ülesanne on antud juhul tagada omandi omaniku nõusolekuta võõrandamisel vajalike reeglite kehtestamine vara võõrandamiseks ja selle eest hüvitise määramiseks. Kinnisasja sundvõõrandamise alused ja kord on sätestatud kinnisasja sundvõõrandamise seaduses. Kaebaja on seisukohal, et 18.11.2004 Vabariigi Valitsuse korralduse nr 821-k vastu võtmise ajal (Maanteeameti peadirektorile volituse andmiseks maaomanikega läbirääkimiste ja vajalike tehingute sooritamiseks) oli KASVS § 16 vastavuses

§ 32

. 9 3-10-234 Kaebaja väidetel ei ole KASVS § 16 lg 1 ja lg 3 muudatuse jõustumise tõttu alates 21.07.2005 tagatud PS § 32 sätestatud õiglane hüvitus sundvõõrandatava kinnisasja eest, kuna antud muudatus võimaldab lähtuda erakorralisel hindamisel väljaselgitatud sundvõõrandamisele määratud kinnisasja maksumusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise seisuga. PS § 32 esimese lõike teise lause alusel on igaühel, kelle vara on tema nõusolekuta võõrandatud, õigus pöörduda kohtusse ning vaidlustada vara võõrandamine, hüvitus või selle suurus. Lähtudes eeltoodust annab hüvitusele ja selle suurusele lõpliku hinnangu kohus. Seega on kaebajate õigus õiglasele hüvitisele tagatud ka juhul, kui KASVS ja teistes õigusaktides ei ole vajalikul määral reguleeritud hüvitise määramise menetlus. Seetõttu puudub käesolevas vaidluses hüvitise suuruse üle vajadus põhiseadusliku järelevalve menetluse algatamiseks. Sundvõõrandamise tulemusel jääb kinnisasja omanik ilma õigusest, mille PS § 32 garanteerib. Lähtudes KASVS § 22 lg 2 alustatakse pärast sundvõõrandamise otsuse jõustumist ja erakorralist hindamist kokkuleppemenetlust sundvõõrandatava kinnisasja eest sundvõõrandiandjale makstava sundvõõranditasu ja sundvõõrandamisega tekitatud kahju hüvitamise suuruse ning maksmise, kahjustatud õiguste omajate huvide tagamise ning kinnisasja valduse üleandmise tingimuste kohta. Ka kuni 20.07.2005 KASVS § 22 lg 2 kohaselt alustati kokkuleppemenetlust peale sundvõõrandamise otsuse jõustumist. Lähtudes eeltoodust tekib isikul õigus nõuda hüvitist pärast vara sundvõõrandamise otsustamist, mitte sundvõõrandamise taotluse menetlemiseks teostatud toimingute alusel. KASVS § 2 lg 2 kohaselt otsustab kinnisasja sundvõõrandamise Vabariigi Valitsus. Käesoleval juhul on sundvõõrandamise otsus tehtud 03.09.2009. Sundvõõrandamise puhul on õiglase hüvitise mõõdupuuks vara turuväärtus. Seega ei või antud juhul kinnisasja sundvõõranditasu olla madalam kinnisasja harilikust väärtusest sundvõõrandamise otsuse vastuvõtmise hetke seisuga. Kinnisasja sundvõõrandamise eesmärgil teostatavat erakorralist hindamist reguleerib maa hindamise seaduse paragrahvi 8 lõike 2 alusel vastuvõetud maa erakorralise hindamise kord. Nimetatud korra kohaselt kasutatakse hindamisel turuväärtuse, puhastulu ja kulumeetodit või nende meetodite kombinatsioone, lähtudes rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtetest. Vaidlusaluse maa osas on teostatud hindamine 15-20.10.2009 ning hindamise kohta on antud eksperthinnang nr 1421/109H (tl 34-45). Hinnangu koostamisel on hinnatud kinnisasja turuväärtust, harilikku väärtust, parimat kasutust, kasutatud võrdlusmeetodit ning vara väärtus on hinnatud 03.09.2009 seisuga. Kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited Vastustaja esitas pakutud hüvitise kinnitusena hindamisakti. Kaebaja hinnangul peaks pakkumise hind ületama 100 kr/m2 , kuid kaebajad ei ole omapoolseid tõendeid vara väärtuse kinnitamiseks esitanud ega vaidlustanud/lükanud ümber eksperthinnangus antud arvamust ja/või arvamuse kujunemisel kasutatud meetodeid. Ei saa välistada, et sundvõõrandamishüvitis peaks lisaks asja turuhinnale sisaldama ka hüvitist isiku omandivabadusse sekkumise eest, kuid kompenseerimisele kuuluva hüvitise suurus ei saa olla 10 3-10-234 oletuslik, vaid peab tuginema majanduslikel kalkulatsioonidel, sest isik ei saa hüvitise arvel teenida endale tulu. Kaebajad ei ole esitanud põhjendusi, mille alusel peaks hüvitis olema turuhinnast suurem. Hinnates eelpool tuvastatud asjaolusid ning asjas esitatud tõendeid kogumis, on kaevatavate korraldustega sundvõõranditasu määramisel antud juhtumi kõiki asjaolusid arvestades määratud õiglane hüvitis. Tulenevalt eeltoodust ei tuvastanud kohus selliseid vormi- ja menetlusnõuete rikkumisi, mis võisid mõjutada asja otsustamist. Seega on kaebus põhjendamata ja rahuldamisele ei kuulu. Kaebajad taotlevad asjas kantud menetluskulude hüvitamist. Vastustaja vastavat taotlust esitanud ei ole. Kuna kaebus rahuldamisele ei kuulu, jäävad kaebajate menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel nende endi kanda. Annika Vendik Kohtunik 11