← Eesti

3-10-3150/41

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lilianne Aasma ja Oliver Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 24. jaanuar 2012, Tallinn Haldusasja number 3-10-315

) § 48 lg 1 alusel võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaebajal paluti oma taotlusega pöörduda vangla direktori poole nimetatud toote soetamiseks eritellimusena läbi vangla kaupluse. Kauba soetamise loa andmise otsustab vangla direktor. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisiku vangistusosakonna juhataja ülesannetes 19.10.2010 kirjas nr 1-13/40168-1 (tl 27 pöördel) teatati vastuseks kaebaja 13.09.2010 taotlusele, et taotlus jääb rahuldamata järgneva tõttu: 1) 13.09.2010 taotlusega, milles tuginetakse Justiitsministeeriumi vastuskirjale, soovitakse, et vangla lisaks kaupluse nimekirja tugevast plastmassist kasti dokumentide jaoks; 2) kaupluses müüdavate kaupade nimekirja koostab igakuiselt Justiitsministeerium vanglast laekunud ettepanekute põhjal. Hetkel kaupluse nimekirjas tugevast plastmassist karpi ei ole. Seega ei saa vangla anda luba karbi ostmiseks vangla kauplusest. Vangla saaks teha vajadusel vaid Justiitsministeeriumile ettepaneku selle lisamiseks kaupluse nimekirja. Samas ei ole vanglal otstarbekas iga üksiksoovija puhul teha Justiitsministeeriumile ettepanekut mingi toote lisamiseks poe nimekirja. Selline ettepanekute lisamine ja menetlemine oleks ressursimahukas ning seetõttu ebaotstarbekas. Ka ei oleks otstarbekas lisada poe nimekirja lõputult tooteid, millel oleks vaid üksikuid tellijaid. Seetõttu pole vanglal otstarbekas taotluse põhjal teha ministeeriumile ettepanekut tugevast plastmassist karbi lisamiseks kaupluse nimekirja; 3) kaupluse nimekirja üksiktoodete lisamisel võib tekkida olukord, kus kinni peetavatel isikutel kambrites olevate isiklike esemete hulk kasvab nii suureks, et raskendatud on läbiotsimise teostamine ning seega ka kinni peetavate isikute üle järelevalve teostamine. Samuti on sellisel juhul kinni peetavatel isikutel lihtsam peita vanglas keelatud esemeid. Samas on kinni peetaval isikul juhul, kui ta peab liikuma ühest kambrist teise, võimalik oma dokumente transportida ka muul viisil kui plastmassist karbis (nt kotis), seda enam, et ümberpaigutamine ei toimu nii tihti, et see õigustaks plastmassist karbi lisamise kaupluse nimekirja. 2. 22.10.2010 esitas kaebaja vaide (tl 28), milles palus võimaldada tellida tal vangla kaupluse vahendusel plastkarp. Vaides märgitu kohaselt taotles kaebaja vanglalt luba tellida kaupluse vahendusel plastkarp dokumentide hoidmiseks, transportimiseks jms, põhjendades, et karbi omamine ei ohusta julgeolekut ning on kõigile mugavam. Taotluse rahuldamisest keelduti põhjendamatult, sest seadus võimaldab osta kauplusest esemeid, mis ei ole vanglas keelatud. 2

(10)3-10-3150 Tallinna Vangla direktori 29.11.2010 vaideotsusega nr 1-13/46332-1 (tl 28 pöördel, tl 29) jäeti vaide rahuldamata järgmiste põhjendustega: 1) vaide esitaja taotlust vangla kaupluse vahendusel plastmasskarbi ostmise võimaldamiseks võib käsitleda ettekirjutuse tegemise taotlusena vangla kaupluse nimekirja plastmasskarbi lisamiseks. Otsus, millega vangistusosakonna juhataja keeldus Justiitsministeeriumile ettepaneku tegemisest lisada vangla kaupluse nimekirja plastmasskast, on kaalutletud ja õiguspärane ning puudub alus ettekirjutuse tegemiseks teha Justiitsministeeriumile ettepanek lisada vangla kaupluse nimekirja plastmasskarp; 2)

§ 48

lg 1 kohaselt võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud; kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping; müüdava kauba hind võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 74 lg 1 kohaselt teeb kinnipeetav sisseoste vanglateenistuse kontrolli all; 3) vaide esitaja on seisukohal, et vaidlustatud otsus on kaalutlemata, ning leiab, et tulenevalt õigusaktidest peab vangla võimaldama kinni peetavatel isikutel osta vangla kauplusest esemeid, mis ei ole vanglas keelatud. Vaidlustatud otsuses ei ole vaide esitaja taotluse rahuldamisest keeldutud mitte põhjusel, et plastmasskarp on vanglas keelatud ese, vaid põhjusel, et plastmasskarbi lisamine kaupluse nimekirja ei ole otstarbekas ning samas võib tekkida olukord, et vangla kauplusest soetatud esemete hulk kasvab nii suureks, et raskendatud on järelevalve teostamine, mis omakorda võib seada ohtu vangla üldise julgeoleku. Õigusaktidest ei tulene, missugused konkreetsed esemed peavad vangla kaupluses müügil olema. Seega otsustab vangla igakordselt, kas mingi eseme lisamise taotlemine kaupluse nimekirja on vajalik või mitte. 3. A. S esitas 01.12.2010 halduskohtule kaebuse (tl 1), milles märkis, et soovib vaidluse lõpptulemusena saada loa osta plastkarp. Kuna ta aga ei oska kaebust sõnastada, palus kaebaja kohtul leida kaebuse sisust tulenev kohaseim sõnastus. Kaebaja vajab asjade transportimiseks plastkarpi. Justiitsministeeriumi, kellele kaebaja vastava taotluse esitas, juhise kohaselt tuleb pöörduda vangla direktori poole sellise tellimuse tegemiseks vangla kaupluse kaudu. Kuna plastkarp ei ole keelatud ese ega ohusta kuidagi vangla julgeolekut, on igati õigustatud kaebaja taotletud loa saamine, millest vangla aga keeldus ning ka vaie jäeti rahuldamata. Vangla ignoreeris Justiitsministeeriumi vastust. 04.04.2011 esitas kaebaja täiendavalt järgmised põhjendused (tl 30). Asjade hoidmine poolläbipaistvas plastikust karbis ei hõlbusta asjade peitmist. Kui asjad on ühes kohas ja nähtaval, hõlbustab see hoopis läbiotsimist. Seega pole õige väide, et plastkarp ohustab julgeolekut. Ka pole korrektne väide, et kinnipeetavaid ei paigutata ümber nii tihti, et võiks plastkarpi lubada. Muudele ümberpaigutamistele (nt kartser) lisaks on kaebaja 24 kuu jooksul käinud kohtuistungitel 16 korda, millega kaasneb alati vajadus panna kokku kõik oma asjad ja need kambrist välja viia. Põhjendatud pole väide esemete hulga kasvamise kohta nii suureks, et raskendab läbiotsimist. Vastavalt korrale ei tohi kaebajal ühelgi juhul olla isiklikke asju üle 30 kg, mistõttu viide asjade hulga liiga suureks kasvamisele on kohatu. Kohatu on ka väide, et üksiku toote lisamine üksiku tellija tõttu on ebaotstarbekas. Kauplusel on õigus saada vahendustasu kuni 20 % sisseostuhinnast ja vastustajal on õigus teha üksikjuhtumi kohta kaalutlusotsus asja lubamiseks, kui taotlus on põhjendatud. Seega pole tingimata vaja lisada kaupa kaupluse nimekirja. Tõene pole väide, mis puudutab asjade transportimise võimalust 3

(10)3-10-3150 muul viisil, näiteks kotis. Kinnipeetavatel ei tohi olla mitte mingisuguseid kotte. Vastustaja ei ole kasutanud õigesti võimalust teha seadusega lubatud kaalutlusotsus vastavalt olukorrale.
  1. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata, esitades 29.03.2011 ja 24.05.2011 järgmised selgitused ning vastuväited (tl 25-26 ja 40): 1) Justiitsministeeriumile ettepaneku tegemine vangla kaupluses müüdavate kaupade nimekirja täiendamiseks on vangla kaalutlusotsus. Samale seisukohale on asunud Tartu Halduskohus 22.03.2005 otsuses nr 3-563/04, Tartu Ringkonnakohus 16.05.2005 otsuses nr 23-180/05 ja Tallinna Halduskohus 26.01.2011 otsuses nr 3-10-
  2. HMS § 56 lg 3 kohaselt tuleb kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses märkida kaalutlused, millest haldusakti andmisel on lähtutud. Vaidlustatud otsuses on kaebajale põhjendatud, miks vangla leiab, et plastmassist karbi lisamine kaupluses müüdavate kaupade nimekirja ei ole otstarbekas ning võib vangla julgeolekut ohustada. Vaidlustatud otsuse tegemisel on järgitud diskretsiooni piire, eesmärki ning proportsionaalsuse, võrdse kohtlemise ja muid õiguse üldtunnustatud põhimõtteid. Seega on otsus õiguspärane; 2) vastavalt

§ 41

lg-le 1 koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut vanglas viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vastustajal on kohustus tagada kinnipeetavale sellised tingimused, mis austavad inimese väärikust. Karistuse kandmise viis ning täideviimise meetodid ei tohi tekitada rohkem ebamugavusi, kui need, mis paratamatult vangistusega kaasnevad. Asjaolu, et vangla kauplusest ei ole võimalik osta kõiki meelepäraseid kaupu, on paratamatu ebamugavus, mis on tingitud kaebaja viibimisest vanglas. Vangla peab kinni peetavatele isikutele tagama vangla kauplusest kaupade ostmise, kuid õigusaktidest ei tulene vanglale kohustust tagada iga meelepärase eseme, antud juhul plastmassist karbi ostmise võimalust. Vanglal ei saa olla kohustust põhjendamatult kulutada piiratud ressurssi (aega, ametnikkonda) väheolulise õiguse realiseerimisele olukorras, kus isikul puudub õigus nõuda vangla kauplusest konkreetse meelepärase eseme ostmist. Konkreetse meelepärase toote ostmise mittevõimaldamine vangla kauplusest ei kahjusta kinnipeetava huve ja õigusi sedavõrd intensiivselt, et vangla iga kord pärast kinnipeetava esitatud sooviavaldust mõne toote lisamiseks kaupluses müüdavate kaupade nimekirja peaks selle rahuldama või kindlasti edastama kinnipeetava soovi Justiitsministeeriumile. Vangla peab tagama vangla kauplusest sisseostude tegemise ning selle vangla ka tagab. 5. Tallinna Halduskohtu 10. juuni 2011. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) kauba soetamise loa andmise otsustab vangla direktor diskretsiooni alusel. Kohtul ei ole pädevust sekkuda diskretsiooni teostamisse, seda keelata või piirata. Kohus ei saa pädeva isiku asemel otsustada, kas kaebaja soovitud plastmasskarp tuleks lisada kaupade nimekirja või ei pea seda tegema. Vastustaja ei ole keeldunud taotlust rahuldamast põhjusel, et plastmasskarp oleks vanglas keelatud ese, vaid põhjusel, et plastmasskarbi lisamine kaupluse nimekirja ei ole otstarbekas ning tekkida võib olukord, et vangla kauplusest soetatud esemete hulk kasvab nii suureks, et raskendatud on järelevalve teostamine, mis omakorda võib ohtu seada vangla üldise julgeoleku. Vastustaja on põhjendanud taotluse ja vaide rahuldamata jätmist. Isegi kui need põhjendused kaebajale ei meeldi, ei saa vastustajale ette heita otsustuse motiveerimata jätmist; 4

(10)3-10-3150 2) kohus nõustub vastustajaga, et Justiitsministeeriumile ettepaneku tegemine vangla kauplusest müüdavate kaupade nimekirja täiendamiseks on vangla kaalutlusotsus. Kohus nõustub ka vastustaja väitega, et asjaolu, et vangla kauplusest ei ole võimalik osta kõiki meelepäraseid kaupu, on paratamatu ebamugavus, mis on tingitud kaebaja viibimisest kinnipidamisasutuses, kus kehtivad seadusest tulenevad piirangud. Kinnipeetaval ei saa olla vangistuses piiramatu hulk temale meelepäraseid asju ning teatud piirangutega ja sellest tulenevate ebamugavustega peab isik arvestama. Vangla peab tagama kinnipeetavale vangla kauplusest sisseostude tegemise ning seda nõuet vangla järgib; 3) plastmassist karp ei ole kinnipeetavale eluliselt nii vajalik, et selle puudumine võiks intensiivselt kahjustada tema õigusi ja huve. Kaebaja pole põhjendanud, millised võiksid olla plastkarbi omandamise mittevõimaldamise ebasoodsad tagajärjed. Kaebaja põhjendustest ei järeldu, et tugevast plastmassist karp oleks talle hädavajalik ning milleta tema elukorraldus kinnipidamisasutuses (sh ühest vanglast teise ümberpaigutamine) oleks häiritud. Asjade (sh dokumentide) ümberpaigutamiseks/transportimiseks võib kasutada ka muid vahendeid, näiteks pappkarpi, mida võib leida vangla poes, samuti kilekotte jms; 4) väidetavalt ignoreeris vastustaja Justiitsministeeriumi vastust, mille kaebaja vastustajale edastas. Justiitsministeeriumi kirjas selgitati kaebajale, et ta pöörduks tõstatatud küsimuse lahendamiseks vangla direktori poole, kellel on otsustuspädevus. Kõnealuses kirjas Justiitsministeerium oma sisulist seisukohta ei avalda; 5) vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased. Vaideotsus iseseisvalt kaebaja õigusi ei riku ja vabadusi ei piira. Ka ei tuvastanud kohus, et vaidemenetluses oleks oluliselt rikutud menetlusnorme, millega võinuks kaasneda ebaõige otsuse tegemine. Kaebuses toodud põhjendused ei ole piisavad kaebaja nõuete rahuldamiseks. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 6. A S apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja uue otsusega rahuldada kaebus Tallinna Vangla 19.10.2010 otsuse osas ning „uue kaalutlusotsuse alusel lubada soetada kaup mida olen taotlenud osta TV-s kaupade vahendamisega tegeleva kaupluse vahendusel“. Apellatsioonkaebuse põhjendused: Kaebaja ei taotlenud Justiitsministeeriumile ettepaneku tegemist plastkarbi poenimekirja lisamiseks, vaid taotles erandina luba soetada oma raha eest vangla kaupluse vahendusel kõnealune ese. Tegemist on erinevate kaalutlusotsustega. Praegu saab vangla kauplusest soetada plastmassist pesukaussi, seega on otstarbekas lubada soetada ka samade parameetritega karpi, mis oleks kasutatav ka asjade transportimisel. Sellest oleks kasu ka vanglateenistujatele, sest kinnipeetava asjad oleksid kompaktselt koos. Halduskohtu ja vastustaja otsus ei ole piisavalt kaalutletud. Vastustaja põhjendab alati kõikvõimalikke küsimusi julgeoleku tagamise vajadusega. Kaebaja on oma kaheaastase vahi all viibimise aja jooksul esitanud taotluse esmakordselt, mistõttu on alusetud vastustaja viited kinnipeetavate igakordsete soovide rahuldamise kohta. Kohtu seisukoht, et plastmasskarp ei ole kaebajale eluliselt vajalik, on põhjendamatu. Kaebajat on ühest kohast teise ümber paigutatud vähemalt 40 korda. Pappkarpe ei ole võimalik kambrisse saada, sest need on kambris samuti julgeolekukaalutlustel keelatud. Plastmasskarp on erinevalt kilekotist palju aastaid kasutatav ja keskkonnasõbralik. 5
(10)3-10-3150
  1. Vastustaja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning oma varasemate seisukohtade ja kohtu põhjenduste kordamisele lisaks märkis järgmist: 1) kinnipeetaval on võimalik vanglas soetada asju vangla kaupluse vahendusel ning selleks, et kinnipeetaval oleks võimalik mingi konkreetne asi osta, peab see olema vangla kaupluses müüdavate kaupade nimekirjas. Kaebaja taotluse esitamise ajal koostas kaupluses müüdavate kaupade nimekirja igakuiselt Justiitsministeerium vanglatest laekunud ettepanekute põhjal. Kuna taotluse esitamise ajal nimekirjas plastmassist karpi ei olnud, ei saanud kaebaja seda ka osta. Vastustajal oleks olnud võimalik teha ministeeriumile ettepanek selle lisamiseks kaupluse nimekirja, kuid seda pidas vangla 19.10.2010 otsuses toodud põhjustel ebaotstarbekaks. Seisukohaga, et iga üksiksoovija puhul pole ministeeriumile ettepaneku tegemine otstarbekas, peeti silmas mitte üksnes kaebajat, vaid kõiki vanglas kinni peetavaid isikuid, mistõttu on asjakohatu kaebaja väide, et ta esitas sellise taotluse esmakordselt. Kaupluses müüakse asju, mis on igapäevaseks eluks vajalikud, nt kaebaja osutatud plastmassist pesukausse, et oleks võimalik hoolitseda hügieeni eest. Plastmassist karp ei ole selline ese, mis kinni peetaval isikul ilmtingimata peaks olema; 2) vastustaja ei nõustu kaebajaga, et halduskohus, leides, et plastmassist karp pole kinnipeetavale eluliselt vajalik, on laskunud äärmustesse ega ole arvestanud oluliste asjaoludega. Kohus on oma seisukohta põhjendanud. Et plastmassist karbi omamine asjade transportimiseks mitte ainult vanglas, vaid ka vabaduses viibival isikul ei ole eluliselt vajalik, on arusaadav igale mõistlikule inimesele; 3) alusetu on kaebaja seisukoht, et kuna kilekotte ei ole võimalik taaskasutada, siis on need keskkonnakahjulikud ning nende ostmisele kulub palju rahalisi vahendeid. Kilekotte on võimalik asjade transportimiseks kasutada mitmeid kordi ning seega puudub ümberpaigutamise korral vajadus igakordselt uute kilekottide ostmiseks.
  2. Kaebaja 12.12.2011 täiendavas seisukohas märgitakse vastustajale vastuseks järgmist: VSKE § 57 lg 3 kohaselt ei tohi kinnipeetaval olla isiklikke asju rohkem kui 30 kg. Kaebaja on viinud oma isiklike asjade kaalu nõutud tasemele. Kui asjade kaalupiirang on sätestatud julgeoleku tagamiseks, jääb arusaamatuks, kuidas saavad kaalupiirangusse mahtuvad ja vanglas lubatud asjad ohustada julgeolekut või raskendada läbiotsimist. Vangla väide pappkarpide lubatavuse kohta ei ole õige. Läbiotsimisel võetakse need ära ning läbiotsimisaktis kirjutatakse põhjenduseks, et tegemist on olmeprügiga. Pappkarpide omamist püütakse igati vältida. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Esmalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, millised on apellatsioonkaebuse ulatus ja taotlused ning halduskohtule esitatud kaebuse taotlused. Apellatsioonkaebuses ei vaidlustata halduskohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata 29.11.2010 vaideotsusele suunatud taotlus. Seega soovib kaebaja ringkonnakohtult halduskohtu otsuse tühistamist muus kui vaideotsuse peale esitatud kaebuse rahuldamata jätmist puudutavas osas ning selles osas uue otsuse tegemist. Muus kui vaideotsust puudutavas osas oli halduskohtule esitatud kaebuse esemeks Tallinna Vangla 19.
  4. 2010 keeldumine, mistõttu tuleb järgnevalt selgitada, milliseid kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS §-le 6 vastavaid 6
(10)3-10-3150 nõudeid esimese astme kohus otsusega lahendas, sest kohtuotsuses ei ole seda sõnaselgelt märgitud. Kohtuotsuse sissejuhatuses on lahendatavaks asjaks märgitud „A S kaebus Tallinna vangla 19.10.2010 otsuse ning Tallinna vangla 29.11.2010 vaideotsuse peale“, kaebaja nõudeid ei ole märgitud otsuse kirjeldavas ega põhjendavas osas, konstateeritakse vaid, et kaebaja vaidlustab taotluse rahuldamata jätmist ja vaideotsust. Halduskohtule 01.12.2010 esitatud kaebuses palus kaebaja kohtu abi kaebuse sisust tulenevate kohaste taotluste sõnastamiseks. Tallinna Halduskohtu 04.01.2011 määruses kaebuse käiguta jätmise kohta (tl 7-9) märgiti, et kohtu arvates on kaebaja sooviks saavutada Tallinna Vangla 19.10.2010 kirjaga tehtud otsuse tühistamine ja Tallinna Vangla kohustamine kaebaja taotlust uuesti lahendama, ning kaebajal paluti kohtu käsitusega nõustumise korral kaebuse täpsustuses seda selgesõnaliselt väljendada, märkides taotluseks nimetatud otsuse tühistamine ning Tallinna Vangla kohustamine kaebaja taotlust uuesti lahendama. Vastuseks puuduste kõrvaldamise määrusele teatas kaebaja, et soovib „“vaide“ rahuldamata jätmise õigusvastaseks tunnistamist kuna kauplusest võib sisuliselt osta seaduse järgi kõike mille omamine ei ole vanglas keelatud. Kordan ennast üle: taotletav plastkarp ei saa kuidagi olla ohtlik vangla julgeolekule“ (tl 14). Seega pole kaebaja kohtule vastates kohtu formuleeritud taotlusi korranud, kuid sellest ei saa järeldada, et kaebaja sooviks oli üksnes vastuses formuleeritud vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamise taotluse lahendamine. Et kaebaja eesmärgiks oli ja on vangla poolt uue kaalutlusotsuse tegemine, näitab ka apellatsioonkaebuse taotlus. Seega on halduskohtule esitatud taotlusteks, mille kohus apelleeritava otsusega rahuldamata jättis, 29.11.2010 vaideotsuse õigusvastaseks tunnistamine, 19.10.2010 kirjas sisalduva otsuse tühistamine ja vastustaja kohustamine kaebaja 13.09.2010 taotlust uuesti lahendama. Apellatsioonkaebuses soovib kaebaja seega neist kahe viimase osas uue otsusega kaebuse rahuldamist. 10.

§ 48

lg 1 kohaselt võib kinnipeetav oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Kaupu müüb vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Müüdava kauba hind võib olla sisseostuhinnast kuni 20 protsenti kõrgem. Osta lubatud asjade loetelu

§ 48

lg-s 1 ei ole ammendav – lisaks toiduainetele ja isikliku hügieeni tarvetele võib kinnipeetav osta kõiki esemeid või aineid, mis on vanglas lubatud. Kinnipeetavale on keelatud ained ja esemed, mis: 1) ohustavad inimese julgeolekut; 2) sobivad eriti vara kahjustamiseks või 3) võivad ohustada vangla julgeolekut (

§ 15lg 2).

Kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaalu, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra kehtestab justiitsminister määrusega (

§ 15lg 3).

Vanglateenistus võib keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis ei ole keelatud asjade loetelus, kuid vastavad

§ 15

lg-s 2 sätestatud tingimustele (

§ 15lg 4).

Keelatud esemete ja ainete loetelu on sätestatud VSKE §-s 641.VSKE § 57 lg 1 näeb ette kinnipeetava õiguse hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. VSKE § 57 lg 3 sätestab, et kinnipeetava enda juures olevate ja laos olevate asjade kaal kokku ei või ületada 30 kilogrammi. VSKE § 74 kohaselt teeb kinnipeetav sisseoste vanglateenistuse kontrolli all (lg 1), tasub sisseostu eest oma isikuarvelt (lg 2) ning sisseoste võimaldatakse teha vähemalt kord kuus (lg 4). 7

(10)3-10-3150

§ 48

lg-st 1 tuleneb vanglale avalik-õiguslik ülesanne tagada kinnipeetavatele sisseostude tegemise võimalus. Vangla võib ise müüa kaupu, samuti võib seda teha eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Kinnipeetav võib osta vanglalt või eraõiguslikult juriidiliselt isikult, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping, kõiki asju ja esemeid, mida pole toodud VSKE §-s 641 sisalduvas loetelus või mida pole vanglateenistus

§ 15lg 4 alusel täiendavalt keelanud.

Kinnipeetava isiklike asjade hulgale seab piirangu seadusest tuleneva volituse alusel VSKE-s sätestatud maksimaalne kogukaal 30 kg. Kaupluses müügil olevate asjade või kinnipeetaval tellida võimaldatava kauba sortimendi määramisel on vanglal õigusaktides toodud piires diskretsioon.

§ 41

lg 1 näeb ette, et kinnipeetavat, karistusjärgselt kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine, karistusjärgne kinnipidamine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kinnipeetava, karistusjärgselt kinnipeetava, arestialuse või vahistatu vabadus allutatakse seaduses toodud piirangutele; kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja julgeoleku kaalutlustel; piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse põhimõtetele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

  1. Kaebaja palus 13.09.2010 taotluses vangla direktorilt luba osta vangla kaupluses müüdavate kaupade nimekirja väliselt plastmassist kasti, põhjendades eseme soetamise soovi dokumentatsiooni transportimise, vaides ka dokumentide hoidmise vajadusega. Vangla 19.10.2010 otsusega keelduti taotluse rahuldamisest kokkuvõtlikult järgnevaga: soovitud eset ei ole kaupluses müüdavate kaupade Justiitsministeeriumi koostatavas nimekirjas ja eseme nimekirja lisamise ettepaneku tegemine Justiitsministeeriumile ei ole otstarbekas; kaupluse nimekirja toodete lisamisel võib kambrites olevate isiklike esemete hulk kasvada nii suureks, et raskendab läbiotsimist ja lihtsustab keelatud esemete peitmist (vaideotsuse ja kohtumenetluses esitatud väidete kohaselt võib sellega kaasneda oht vangla julgeolekule); dokumente on võimalik transportida ka muul viisil, nt kotis. Erinevalt esimese astme kohtust leiab ringkonnakohus, et vaidlustatud 19.10.2010 kaalutlusotsus ei ole õiguspärane järgneva tõttu.
  2. Kaalutlusotsust tehes on vastustaja lähtunud eeldusest, et kaebaja soovis vanglalt Justiitsministeeriumile ettepaneku tegemist lisada omandada soovitud ese Justiitsministeeriumi koostatavasse vangla kaupluses müügil olevate kaupade nimekirja. Kaebaja taotlusest ja ka sellele lisatud Justiitsministeeriumi vastuskirjast kaebajale nähtub selgelt, et kaebaja pöördus vangla direktori poole toote soetamiseks eritellimusena. Seetõttu pole asjakohased vaidlustatud otsuses sisalduvad kaalutlused selle kohta, et Justiitsministeeriumile ettepaneku tegemine pole otstarbekas (ettepanekute lisamine ja menetlemine on ressursimahukas, tootel oleksid vaid vähesed tellijad). Vastustaja ei ole osutanud ja kohtule pole ka teada õiguslik alus apellatsioonkaebuse vastuses sisalduvale väitele, mille kohaselt selleks, et kinnipeetaval oleks võimalik mingi konkreetne asi osta, peab see olema vangla kaupluses müüdavate kaupade nimekirjas. Ringkonnakohus möönab, et eseme soetamise võimaldamine erandkorras võib samuti olla ressursimahukas ja lõppkokkuvõttes ebaotstarbekas, kuid kohus ei teosta kaalumist haldusorgani asemel ning eseme eritellimusena soetamise võimaldamise otstarbekust ei ole vaidlustatud otsuses kaalutud. 8

(10)3-10-3150 13. Vaidlustatud otsuses on kaebaja soovitud eseme soetamine keelatud ka üldsõnalise põhjendusega, et kambrites olevate isiklike asjade hulk kasvab nii suureks, et raskendatud on läbiotsimise teostamine ning kinni peetavatel isikutel on lihtsam keelatud asju peita. Olukorras, kus VSKE seab isiklike asjade hulgale kaalupiirangu, tuleb eeldada, et sellises koguses isiklike asjade omamise puhul ei tohiks olla ülemäära koormav läbiotsimist teostada, samuti et kaalupiirangusse mahtuva asjade koguse puhul ei ole vangla julgeolek ohus. Konkreetse eseme soetamise keelamise puhul tuleks vanglal ka konkreetselt selgitada, mil moel soovitud ese raskendab läbiotsimist või lihtsustab keelatud asjade peitmist. Täpsemate selgitusteta pole hoomatav, miks läbiotsimine on keerulisem ja keelatud asjade peitmine lihtsam siis, kui kinni peetava isiku asjad on kilekottide või kohtu poolt soovitatud pappkastide asemel plastmassist kastis. Olukorras, kus konkreetne ese võib ohustada vangla julgeolekut, on vanglateenistusel võimalik selline ese kinnipeetavale

§ 15lg 4 ja § 15 lg 2 p 3 alusel keelata.

  1. Asjakohatu kaalutluse ja üldsõnalise põhjendusega kaalutlusotsus ei võimalda kohtul kontrollida, kas kaebaja soovitud plastmassist kasti soetamise võimaldamata jätmine on ebameeldivus, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega. Neil põhjustel ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse vaidlustatud osas ja rahuldab uue otsusega A. S kaebuse osas, milles taotleti Tallinna Vangla 19.10.2010 otsuse tühistamist ja kaebaja 13.09.2010 taotluse uuesti läbivaatamiseks kohustamist.
  2. 01.01.2012 kehtima hakanud HKMS § 285 lg 1 näeb ette, et enne selle seadustiku jõustumist tehtud menetlustoimingute korral kohaldatakse menetluskulude jaotusele ja nende väljamõistmisele seni kehtinud halduskohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kaebaja vabastati maksejõuetuse tõttu riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel Tallinna Halduskohtu 16.03.2011 määrusega ja apellatsioonkaebuse esitamisel Tallinna Ringkonnakohtu 25.07.2011 määrusega. Nii kaebuse kui apellatsioonkaebuse esitamisel tulnuks kaebajal tasuda riigilõiv 15,97 eurot, kokku seega 31,94 eurot. Kuni 31.12.2011 kehtinud HKMS § 95 lg 1 sätestas, et kui kaebuse esitaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud, mõistab kohus kaebuse rahuldamise korral teiselt poolelt tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse. Sarnane regulatsioon sisaldub ka kehtiva HKMS § 118 lg-s 2, mis näeb ette, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse. Ringkonnakohus teeb otsuse kaebaja kasuks, kes oli riigilõivu tasumisest vabastatud. Seetõttu tuleb riigilõiv 31,94 eurot mõista vastustajalt välja riigituludesse.
  3. HKMS § 212 lg 1 esimene lause näeb ette, et kassatsioonkaebus tuleb esitada 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Sama paragrahvi ja lõike teine lause sätestab, et kui kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aega ei teatatud kohtuistungil või kui kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg teatati kohtuistungil, millelt puudumiseks oli menetlusosalisel mõjuv põhjus, ning menetlusosalisele ei ole teadet kohtuotsuse teatavakstegemise aja kohta eelnevalt kätte toimetatud, hakkab kassatsioonitähtaeg kulgema kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates. Käesoleva kohtuotsuse peale kassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg hakkab kulgema HKMS § 212 lg 1 teisest lausest tulenevalt kohtuotsuse kättetoimetamisest arvates järgneva tõttu. Ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemise aega ei teatatud kohtuistungil (tegemist on kirjaliku menetlusega) ning menetlusosalistele teatati 24.11.2011 määrusega kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise aeg 20.01.2012 kell 9

(10)3-10-3150 15.00. Sellest, et kohtuotsuse kuulutamine on edasi lükatud ja otsus tehakse varem teatatu asemel avalikult teatavaks 24.01.2012 kell 15.00, teavitas kohus Tallinna Vanglat 20.01.2012 e-kirjaga. Informatsioon, et teade kohtuotsuse teatavakstegemise aja kohta on menetlusosalistele eelnevalt kätte toimetatud, kohtul puudub. Lilianne Aasma Oliver Kask Ruth Virkus 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.