← Eesti

3-01-3/109

Obsah (8)§ 53§ 12§ 33§ 11§ 74§ 46§ 92§ 93

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Lilianne Aasma ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 30. november 2011, Tallinn Ha

§ 53lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Pärnu Linnavalitsus tagastas 17.12.1993 korralduse nr 263-p p-ga 1.5 Pärnus Riia mnt 83/85 asuva majavalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise õigustatud subjektidele Ingrid Vellamo Hazeldinele ja Virve Astrid Uustalule kummalegi pooles mõttelises osas. 3-01-3
  2. Pärnu Linnakohtu halduskohtunik rahuldas 23.01.1995 otsusega nr 3-4/95 üürnike kaebuse ja tunnistas seadusevastaseks Pärnu Linnavalitsuse 17.12.1993 korralduse nr 263-p p 1.5 Riia mnt 83 elamu tagastamise osas, sest kohtumenetluses määratud ekspertiisiga (09.11.1994 ekspertiisiakt nr 100-R/E) tehti kindlaks, et Riia mnt 83 elamu ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul vastavalt omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 12 lg 8 p-dele 1 ja 2: elamu põhiotstarbel kasutatav kubatuur on ümberehituste tõttu suurenenud rohkem kui poole ulatuses võõrandamisaegse kubatuuriga võrreldes ning kõik põhikonstruktsioonid on asendatud kokku rohkem kui poole ulatuses.
  3. Pärnu Linnavalitsus tühistas 07.04.1995 korraldusega nr 194-p oma 17.12.1993 korralduse nr 263-p p 1.5 Riia mnt 83 elamu tagastamise kohta ning otsustas alustada õigustatud subjektidele vara kompenseerimise menetlust. Korralduse õiguslikuks aluseks märgiti: „Võttes aluseks Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku R. Pokk kohtuotsuse 23.11.1995.“
  4. Riigikohus tühistas I. V. Hazeldine kohtuvea parandamise avalduse alusel 14.06.1996 määrusega nr 3-3-3-5-96 halduskohtuniku 23.01.1995 otsuse vara tagastamise õigustatud subjektide kohtumenetlusse kaasamata jätmise tõttu ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Üürnikud esitasid 19.05.1999 avalduse kaebusest loobumiseks, mille halduskohtunik võttis 21.05.1999 määrusega nr 3-3/99 vastu ning lõpetas asjas menetluse.
  5. I. V. Hazeldine esitas 16.08.1999 Pärnu Linnakohtu halduskohtunikule kaebuse Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995 korralduse nr 194-p ning selle korralduse tühistamisega viivitamises seisneva tegevusetuse seadusevastaseks tunnistamiseks (haldusasi nr 3-46/2000). Pärnu Halduskohus jättis 13.04.2000 määrusega kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse rahuldamata ja lõpetas asja menetluse. Tallinna Ringkonnakohus jättis 06.06.2000 määrusega nr II-3/233/2000 halduskohtu määruse muutmata.
  6. I. V. Hazeldine esitas 21.09.2000 Pärnu maavanemale taotluse teha järelevalve korras Pärnu Linnavalitsusele ettepanek viia 07.04.1995 korraldus nr 194-p vastavusse kehtiva seadusandlusega, sest linnavalitsus ei ole korduvatele pöördumistele vaatamata tühistanud oma korraldust, mis tugines Riigikohtu poolt tühistatud kohtuotsusele. Linnavalitsus viitas 22.12.1998 ja 19.01.1999 vastustes jõustunud kohtulahendi puudumisele ning pärast kohtulahendi jõustumist asus 14.07.1999 vastuses seisukohale, et korralduse tühistamiseks puudub vajadus. Linnavalitsusel tuleks muuta või tühistada korraldus ning taastada varasema seadusliku korralduse kehtivus. Pärnu maavanem tegi ORAS § 17 lg 9 ja Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg 4 alusel 04.12.2000 Pärnu Linnavalitsusele ettepaneku viia 07.04.1995 korraldus nr 194-p kooskõlla ORAS §-ga 12 ja õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra p-ga
  7. Maavanem märkis, et linnavalitsus on korralduses ainsa õigusliku alusena viidanud käesolevaks ajaks tühistatud kohtuotsusele, kuid viidatud ei ole materiaalõigusnormidele ja puudub ka sõnaline motiveering. Kuna korralduse õiguslikuks aluseks olnud kohtuotsus on ära langenud, on korraldus motiveerimata. Sisuliselt on korraldusega vara tagastamata jätmine küll põhjendatud, sest kohtumenetluses määratud sõltumatu ekspertiis tuvastas majavalduse endisel individualiseeritaval kujul mittesäilimise ja kohtuotsuse tühistamine ei muuda ekspertiisi ebaõigeks, kuid korraldus ei vasta siiski formaaljuriidiliselt õigusaktidele kehtestatud nõuetele. 2

(10)3-01-3
  1. Pärnu Linnavalitsus muutis 18.12.2000 korraldusega nr 1488 oma 07.04.1995 korralduse nr 194-p preambulit ja sõnastas selle järgmiselt: „Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p 2, lg 8 p 2 ja § 13 lg 1 alusel ning tuginedes EV Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo poolt läbiviidud ehitustehnilise ekspertiisi aktile 09.11.1994 nr 100-R/E, mille kohaselt on ehitustehnilise ekspertiisiga tehtud kindlaks, et õigusvastaselt võõrandatud vara, elamu asukohaga Riia mnt 83, Pärnu linn, ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul.“ Korralduse aluseks märgiti: „Võttes aluseks Pärnu maavanema 04.12.2000 ettepaneku nr 125/U-177.“ Korralduse jõustumise ajaks oli 21.12.
  3. Ingrid Vellamo Hazeldine esitas 22.01.2001 Pärnu Halduskohtule kaebuse, milles palus Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995 korraldus nr 194-p tühistada (hilisemate täpsustuste kohaselt tühistada 07.04.1995 korraldus nr 194-p selle 21.12.2000 redaktsioonis). Pärnu Halduskohus jättis 24.09.2003 määrusega rahuldamata kaebaja taotluse ennistada Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995 korralduse nr 194-p tühistamiseks esitatud kaebuse esitamise tähtaeg ja lõpetas selles osas haldusasja menetluse

§ 12lg 3 alusel.

Haldusasja menetlus jätkus kaebuses sisalduva Pärnu Linnavalitsuse 18.12.2000 korralduse nr 1488 tühistamise nõude osas.

  1. Tallinna Halduskohus jättis 30.11.2010 otsusega kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995 korralduse nr 194-p kohta on juba olemas õigusjõus kohtulahend (halduskohtu 13.04.2000 määrus nr 3-46/2000). Pärnu Linnavalitsus muutis maavanema ettepanekust tulenevalt ja selles nõutud ulatuses 18.12.2000 korraldusega nr 1488 varasema 07.04.1995 korralduse nr 194-p preambulit, jättes samas jõusse korralduse resolutiivosa, seda sisuliselt käsitlemata. I. V. Hazeldine soovis 23.01.2001 kohtusse saabunud kaebuses jällegi Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995 korralduse nr 194-p tühistamist selle 21.12.2000 (s.o 18.12.2000 korralduse jõustumise kuupäeva) redaktsioonis. Formaalselt koosneb vaidlustatud korraldus kahest haldusaktist – 07.04.1995 korraldusest nr 194-p ja 18.12.2000 korraldusest nr 1488 (preambul), kusjuures esimese kohta on olemas jõustunud kohtulahendid (13.04.2000 määrus haldusasjas nr 3-46/2000 ja käesolevas asjas tehtud 24.09.2003 määrus), millega jäeti selle vaidlustamise tähtaeg ennistamata. Pärnu maavanema algatatud järelevalvemenetluse resultaadina tehtud ettepanekus 07.04.1995 korralduse kohta peeti vara tagastamata jätmist sisuliselt põhjendatuks ning ettepanek viia korraldus seadusega kooskõlla rajanes üksnes formaaljuriidilistel kaalutlustel, sest korralduse õigusliku alusena viidatud kohtuotsus oli vahepeal tühistatud. Seda maavanema ettepanekut on linnavalitsus järginud ning korralduse formaalse puuduse preambuli ümbersõnastamisega kõrvaldanud. Seega on kaebaja juba ammu minetanud võimaluse vaidlustada sisulisest küljest majavalduse tagastamise korralduse tühistamise korraldust (s.o 07.04.1995 korraldus nr 194p). Pelgalt haldusakti preambuli muutmine, mis pealegi toimus kooskõlas maavanema ettepanekuga kõrvaldada haldusakti formaaljuriidilised puudused, ei saa kaebaja õigusi mõjutada ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebuse rahuldamata jätmine oleks põhjendatud isegi preambuli õigusvastasuse korral, sest see ei muudaks 07.04.1995 korraldust kehtetuks ega sunniks linnavalitsust uut haldusakti andma. Täitmiseks on kohustuslik ja õiguslikke tagajärgi toob kaasa ainult haldusakti resolutiivosa (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2), mida ei ole tähtaegselt vaidlustatud ega kaebetähtaega ennistatud. Seega puudub vajadus analüüsida preambuli sisulist õiguspärasust.
  2. I. V. Hazeldine esitas halduskohtu otsuse peale 29.12.2010 apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule või teha asjas uus otsus, millega rahuldada tema kaebus. 3

(10)3-01-3 Tallinna Ringkonnakohus tagastas 07.02.2011 määrusega I. V. Hazeldine apellatsioonkaebuse

§ 33

lg 3 p 5 alusel läbivaatamatult selle esitajale, leides, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu ja tegemist ei ole ka õiguslikult keeruka küsimusega, mille puhul tuleks kaebeõiguse kontrollimiseks eelistada kaebuse menetlusse võtmist. Ringkonnakohtu hinnangul tugines kaebaja ekslikule arusaamale, nagu oleks Pärnu Linnavalitsus maavanema ettepaneku alusel 2000. a-l haldusmenetluse uuendanud ja otsustanud seega uuesti ka vara tagastamise küsimuse. Vara tagastamise küsimuse üle otsustas Pärnu Linnavalitsus viimati 07.04.1995 korraldusega nr 194-p ning seda haldusmenetlust ei ole uuendatud, sest 18.12.2000 korraldusega nr 1488 tehti varasemas haldusaktis pelgalt vormiline muudatus ning sellega ei ole sisuliselt muudetud isegi haldusakti mitteregulatiivset osa (põhjendust), rääkimata resolutiivosast ehk haldusakti adressaatide õigusi kindlaksmääravast osast. Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995 korralduse nr 194-p õiguspärasuse kontrollimine on välistatud tulenevalt

§ 11

lg 31 p-st 2 ning § 24 lg 1 p-st 5 ja lg-st 2, sest kohtud on juba kahel korral otsustanud jätta nimetatud akti peale esitatud kaebuse esitamise tähtaja ennistamata ja lõpetanud asja menetluse. Kaebaja õiguse on kindlaks määratud 07.04.1995 haldusakti resolutsiooniga, mille vaidlustamise võimaluse on ta minetanud. Kuna linnavalitsus haldusmenetlust ei uuendanud ega otsustanud vara tagastamise küsimust uuesti, ei saanud ta

  1. a-l antud haldusaktis sisalduva viite asendamisel lähtuda ka
  2. a-l kehtinud materiaalõigusest. Kaebaja jaoks ei muutnud 18.12.2000 tehtud vormiline muudatus õiguslikku olustikku ega avanud talle uut võimalust taotleda kohtult 07.04.1995 korralduse tühistamist.
  3. I. V. Hazeldine esitas ringkonnakohtu määruse peale 21.02.2011 määruskaebuse, milles palus ringkonnakohtu määrus tühistada ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus rahuldas 09.06.2011 määrusega nr 3-3-1-29-11 I. V. Hazeldine määruskaebuse, tühistas ringkonnakohtu 07.02.2011 määruse ja saatis asja Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Riigikohus leidis, et Pärnu Linnavalitsus kaalus 18.12.2000 õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise küsimust uuesti ning jättis oma 07.04.1995 korralduse resolutsiooni muutmata ja Riia mnt 83 elamu tagastamata, kuid muutis vaidlustatud korralduse põhjendusi. Uuesti otsustamine nähtub sellest, et täielikult muutusid korralduse faktilised (vara säilimine) ja õiguslikud alused (ORAS § 12 lg-d 3 ja 8). Riigikohtu hinnangul ei tulene Pärnu maavanema ettepanekust, et Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995 korraldus on sisuliselt õiguspärane, sest maavanem ei ole oma ettepanekus välistanud võimalust, et asja uuel läbivaatamisel ja asjaolude uuel uurimisel võib selguda Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995 korralduse sisuline põhjendamatus. Asjaolu, et Pärnu Linnavalitsus jättis asja uue läbivaatamise tulemusena oma 07.04.1995 korralduse nr 194-p resolutsiooni muutmata, ei tähenda, et tagastamise õigustatud subjektid ei saaks asja uue läbivaatamise tulemusena antud 18.12.2000 korraldust nr 1488 vaidlustada. I. V. Hazeldine kaebus ongi esitatud muudetud korralduse peale ja see on tähtaegne. I. V. Hazeldine kaebust ei muuda perspektiivituks 07.04.1995 korralduse tähtaegselt vaidlustamata jätmine. Kohtud oleksid pidanud I. V. Hazeldine kaebuse lahendamisel kontrollima, kas Pärnu Linnavalitsus jättis 18.12.2000 põhjendatult oma 07.04.1995 korralduse resolutsiooni muutmata. Seetõttu tagastas ringkonnakohus I. V. Hazeldine apellatsioonkaebuse

§ 33lg 3 p 5 alusel ebaõigesti.

12. Tallinna Ringkonnakohus võttis 04.07.2011 määrusega I. V. Hazeldine apellatsioonkaebuse menetlusse, märkides, et kuivõrd

§ 74

kohaselt on Riigikohtu lahendi seisukohad seaduse tõlgendamisel ja kohaldamisel asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud, ei saa Riigikohtu 09.06.2011 määrusest nr 3-3-1-29-11 tulenevalt käesolevas asjas enam kahtluse alla seada asjaolu, et Pärnu Linnavalitsus otsustas 18.12.2000 korralduse 4

(10)3-01-3 nr 1488 andmisel vara tagastamise küsimuse uuesti. Ringkonnakohus leidis, et Riigikohtu määruse p-s 23 viidatud küsimust, kas Pärnu Linnavalitsus jättis 18.12.2000 põhjendatult oma 07.04.1995 korralduse resolutsiooni muutmata, ei ole kohtul võimalik kontrollida asja ettevalmistavas menetluses, vaid see eeldab asja sisulist läbivaatamist. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  1. Ingrid Vellamo Hazeldine palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu 30.11.2010 otsus ja saata asi uueks arutamiseks esimese astme kohtule või teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus ja tühistada Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995 korraldus nr 194-p Pärnu Linnavalitsuse 18.12.2000 korraldusega nr 1488 kehtestatud redaktsioonis. Kaebaja esitas 21.03.2001 täiendatud kaebuses taotluse Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995 korralduse nr 194-p tühistamiseks selle 21.12.2000 redaktsioonis, tuues oma õiguste rikkumise alusena esile kolm peamist asjaolu: 1) linnavalitsus ei saanud korralduse uues redaktsioonis tugineda EV Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo 09.11.1994 ekspertiisiaktile, sest õigustatud subjekte ei olnud ekspertiisi tegemise juurde kaasatud; 2) ekspertiisi järeldused on minetanud õigusliku tähenduse, sest kohtulahend, mille raames vara mittesäilimine tuvastati, on kaebaja menetlusse kaasamata jätmise tõttu tühistatud; 3) linnavalitsuse 07.04.1995 korralduse 21.12.2000 redaktsioonist tulenevalt puudub mittetagastamise korraldusel õiguslik alus, viidatud ORAS sätted lisati alles 21.12.2000 ja korralduse andja pidi seejuures lähtuma kehtivast õigusest, mille kohaselt ei loeta vara säilinuks endisel individualiseeritaval kujul, kui kapitaalremondi või ümber-, peale-, alla- või juurdeehituse tõttu lisandunud väärtus moodustab vähemalt 3/4 ehitise koguväärtusest. Isegi kui võtta aluseks
  2. a ekspertiis, puudub majavalduse tagastamisest keeldumiseks õiguslik alus, sest ehitisele lisandunud väärtus ei moodusta 3/4 ehitise koguväärtusest. Seega on 07.04.1995 korraldus 21.12.2000 redaktsioonis õigusvastane ja rikub kaebaja õigust omandi puutumatusele. Halduskohus on ebaõigesti jätnud haldusakti käsitlemata ühtse tervikuna, pidades selle erinevaid redaktsioone iseseisvateks haldusaktideks. Haldusakti preambul ei saa toimida eraldi ja iseseisvana, haldusakti tuleb käsitada tervikuna. Kohus sisuliselt sundis kaebajat taotlema kaebetähtaja ennistamist, kuigi kaebus oli 18.12.2000 korralduse andmise ajast lähtudes esitatud tähtaegselt. Kui kohus oleks järginud kaebuses esitatud taotlust, ei oleks

§ 12

lg 3 kohaldatav ning menetluse osaline lõpetamine on vastuolus ka põhiseaduse §-de 13, 14 ja 15 mõttega tagada efektiivse ja ökonoomse kohtumenetluse kaudu isiku õiguste ja vabaduste tõhus kaitse. Kohus eiras uurimispõhimõttest tulenevat kohustust selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel, tõlgendada kaebust ja taotlusi ning juhtida kaebaja tähelepanu tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele. Halduskohtu tegevus oli sisuliselt suunatud kaebuse „menetlusest väljajuhtimisele“. Halduskohtu hinnang 18.12.2000 korraldusele kui pelgalt 07.04.1995 korralduse kehtestatud nõuetega formaaljuriidilisele kooskõlla viimisele tähendab sisuliselt sellele hinnangu andmisest hoidumist. Kohus ei ole hinnanud, kas ORAS § 12 lg 3 p 2 ja lg 8 p 2 peaks kohaldama või mitte. Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku 23.01.1995 otsus tühistati kolmanda isiku kaasamata jätmise tõttu, mis muutis võimatuks tema kaasarääkimise ehitustehnilise ekspertiisi määramises ja läbiviimises. Seetõttu ei võinud linnavalitsus 07.04.1995 korraldust rajada ekspertiisiaktile ega tühistatud kohtuotsusele. Halduskohtu otsuse loogikast tulenevalt puuduks 18.12.2000 korraldusel üldse mõte, sest ükskõik millise preambuli (ka õigusvastase) 5

(10)3-01-3 puhul ei muutuks 07.04.1995 korraldus kehtetuks. Sellega ei saa nõustuda, sest nimetatud korraldus tugines tühistatud kohtuotsusele ja rikkus kaebaja õigusi. Maavanem ei juhtinud vastuolule tähelepanu mitte selleks, et pelgalt üks õigusvastane alus asendada teisega, mida antud juhul aga tehti (s.o viide tühistatud kohtuotsusele asendati viidetega ORAS sätetele ja ekspertiisiaktile). Tegemist ei olnud pelgalt formaaljuriidilise asendamisega, vaid haldusakt on õigusvastane sisuliselt. Asja arutamisel on ka vastustaja nõustunud, et ekspertiisi tegemisel rikuti õigustatud subjektide huve ja ekspertiisiakt on ebaseaduslik, kuigi kehtiv. Halduskohus pidanuks hindama, kas ekspertiisiakt ja sellest tulenevalt ka 18.12.2000 korraldus (s.o 07.04.1995 korralduse uus redaktsioon tervikuna) rikub kaebaja õigusi, kuid jättis selle HMS § 60 lg-le 2 viidates tegemata. Kohus on HMS § 60 lg-t 2 tõlgendanud ebamõistlikult, sest see eitab üldse preambuli õiguslikku tähendust, kuigi on loogiline, et seadusliku haldusakti resolutiivosa saab baseeruda vaid seaduslikele alustele. Haldusakti sisulisel kontrollimisel oleks selgunud selle õigusvastasus tervikuna. Kohus on eiranud menetlusnorme (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 232 lg-d 1 ja 2, § 442 lg 8, § 436 lg-d 1 ja 2) ning materiaalõiguse väär kohaldamine avaldub selles, et kohtuotsusest ei ole võimalik järeldada, kas ja millist materiaalõiguse normi kohus kohaldas või kohaldamata jättis.
  1. Pärnu Linnavalitsus vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Kuna Riigikohus asus seisukohale, et Pärnu Linnavalitsus kaalus 18.12.2000 korralduse andmisel vara tagastamise küsimust uuesti, siis taandub vaidlus sellele, kas vastustaja otsus vara mittetagastamise kohta oli sisuliselt õiguspärane ja põhjendatud. Vaidlust ei ole selles, et 09.11.1994 ekspertiisiakt nr 100-R/E, millele tuginedes Pärnu Linnavalitsus vara mittetagastamise otsustas, on teostatud õigustatud subjektide menetlusõigusi rikkudes, sest neid ei olnud kaasatud haldusasja nr 3-4/95 menetlusse ega teavitatud ekspertiisi teostamisest, rikkudes sellega ka Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määrusega nr 36 kinnitatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p
  2. Tegemist ei ole aga sellise menetlusveaga, mis oleks toonud kaasa sisuliselt õigusvastase haldusakti andmise. Ekspertiisiakti kehtivus ei sõltu kohtumenetluses teostatavate menetlustoimingute õiguspärasusest või kohtuotsuse tühistamisest, sest ekspertiisiakti kasutatakse muu hulgas iseseisvalt väljaspool kohtumenetlust. Tegemist on ühe kohtumenetluse käigus kogutud tõendiga ehk iseseisva dokumendiga mingi asjaolu tuvastamiseks või väite kinnitamiseks. Vara tagastamine või mittetagastamine sõltub sellest, kas vara on säilinud endisel individualiseeritaval kujul või mitte (vt ORAS § 12 lg 3 p 2 ja lg 8, samuti vara tagastamise korra p-d 24, 27 ja 28). Kohtumenetluse käigus ekspertiisi määramise toimingu vastuolu seadusega ei võinud mõjutada sõltumatu eksperdi poolt koostatud ekspertiisiakti ega ka selle alusel antava haldusakti sisulist õiguspärasust. Menetlusviga võinuks omada mõju ekspertiisiakti tulemusele vaid juhul, kui õigustatud subjektid oleksid saanud mõjutada ekspertiisiakti tulemusi. Vara tagastamise korra p-st 27 tulenevalt eeldab see, et õigustatud subjektidel oleks olnud esitada eksperdile tõendeid ja dokumente, mis võinuks mõjutada ekspertiisiakti tulemust. Kaebaja ei ole aga ka käesolevas kohtumenetluses esitanud ühtegi tõendit või dokumenti, mis lükkaks ümber ekspertiisiaktis kajastatu. Seetõttu ei saanud õigustatud subjektide haldusasja nr 3-4/95 menetlusse kaasamata jätmine ja nende ekspertiisiakti koostamisest mitteteavitamine omada mingit sisulist mõju ekspertiisi tulemustele ning ekspertiisiakt ja Pärnu Linnavalitsuse 18.12.2000 korraldus nr 1488 on õiguspärased.
  3. Kolmandad isikud Jelena Raadik, Ene Mitt, Valentina Dmitrijeva ja Oivo Laas vaidlevad kirjalikus seisukohas apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Pärnus Riia tn 83/85 kinnistu tagastamise 6
(10)3-01-3 õigustatud subjektid ei ole õigeaegselt vaidlustanud Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995 korraldust nr 194-p ning selle kohta on olemas jõustunud kohtulahend (Pärnu Halduskohtu 13.04.2000 määrus nr 3-46/2000 ja Tallinna Ringkonnakohtu 06.06.2000 määrus nr II3/233/2000). Kuna kaebaja eesmärk on 07.04.1995 korralduse nr 194-p tühistamine kohtu poolt, mis ei ole enam võimalik, siis ei saa kaebuse eesmärki saavutada ka eraldiseisvalt 18.12.2000 korralduse nr 1488 vaidlustamise kaudu, mistõttu on kaebus perspektiivitu. Pärnu maavanem pidas oma ettepanekus linnavalitsusele vara tagastamata jätmist sisuliselt põhjendatuks ning ettepanek rajanes üksnes formaaljuriidilistel kaalutlustel, mida Pärnu Linnavalitsus ka järgis, kõrvaldades vormilise puuduse preambuli ümbersõnastamisega. Kohtud on osutanud, et kaebuse rahuldamata jätmine oleks põhjendatud isegi preambuli õigusvastasuse korral, kuna see ei muudaks varasemat korraldust kehtetuks ega sunniks linnavalitsust uut haldusakti välja andma.
  1. Kolmas isik Virve Astrid Uustalu apellatsioonkaebuse suhtes oma seisukohta avaldanud ei ole. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Halduskohtu vaidlustatud otsus on lõppjärelduste osas õige ja selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus.
  3. Ringkonnakohus märgib esmalt, et Riigikohtu 09.06.2011 määrusest nr 3-3-1-29-11 tulenevalt ei saa enam olla vaidlust, et Pärnu Linnavalitsus otsustas 18.12.2000 korralduse nr 1488 andmisel vara tagastamise küsimuse uuesti ning haldusasja lahendamisel tuleb seetõttu sisuliselt kontrollida, kas Pärnu Linnavalitsus jättis 18.12.2000 põhjendatult oma 07.04.1995 korralduse resolutsiooni muutmata ehk kokkuvõttes vaidlusaluse Riia mnt 83 elamu õigustatud subjektidele tagastamata.
  4. Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995 korralduse aluseks oli Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku 23.01.1995 otsus nr 3-4/95, mis omakorda tugines kohtumenetluses määratud (I kd, tl 31) ekspertiisile (EV Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo 09.11.1994 ekspertiisiakt nr 100-R/E, ekspert Milli Laas – I kd, tl 17-25), millega tuvastati, et Riia mnt 83 elamu (varasemalt ühekordne mansardkorrusel asuva toaga ehitis, mille juurde kuulusid kaks hoone külge ehitatud esikut ja trepikoda, ekspertiisi läbiviimise ajal kahekordne nelja korteriga ja uue trepikojaga hoone) ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul ORAS § 12 lg 8 p-de 1 ja 2 tähenduses (hoone kubatuur suurenenud 61% võrra, põhikonstruktsioonid asendatud 62% ulatuses). Riigikohus tühistas 14.06.1996 määrusega nr 3-3-3-5-96 eelviidatud kohtuotsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Halduskohus lõpetas asja menetluse 21.05.1999 määrusega nr 3-3/99 seoses üürnike loobumisega kaebusest. Pärnu Linnavalitsus märkis 18.12.2000 korralduses õigustatud subjektide taotluse rahuldamata jätmise aluseks ORAS § 12 lg 3 p 2, lg 8 p 2 ja § 13 lg 1 ning 09.11.1994 ehitustehnilise ekspertiisi akti.
  5. Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra“ p 27 kohaselt juhul, kui kohalikul omavalitsusel on tekkinud kahtlus vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise suhtes, korraldab ta eksperthinnangu koostamise ning peab kinnitama ekspertide arvamuse. Seega viiakse ekspertiis läbi üksnes kahtluse korral. Ehkki vara tagastamise korra p 27 seda otseselt ei nimeta, ei saa olla kahtlust, et viidatud punktis nimetatud ekspertide arvamust võib asendada muu hulgas kohtumenetluse 7
(10)3-01-3 käigus sama küsimuse osas koostatud ekspertiisiakt. Oluline on üksnes see, et vastav ekspertiis oleks usaldusväärne ja käsitleks vara tagastamise seisukohalt asjassepuutuvaid küsimusi piisavalt täpselt. Seega saab valla- või linnavalitsus vara endisel individualiseeritaval kujul säilimise küsimuse otsustamisel iseenesest tugineda ka sellisele eksperthinnangule, mille koostamist ta ei ole ise korraldanud. Ringkonnakohus jagab lisaks vastustaja seisukohta, et kohtumenetluse käigus kogutud tõendeid, sealhulgas ehitustehnilise ekspertiisi akti, ei muuda olematuks asjaolu, et vastavas kohtumenetluses tehtud lahend on hiljem tühistatud. Ekspert annab arvamuse asjas tähtsate ja eriteadmisi nõudvate asjaolude selgitamiseks (vt nt TsMS § 293 lg 1 esimene lause). Ehitustehnilise ekspertiisi käigus tuvastatakse üksnes uuritavate faktiliste asjaolude olemasolu või puudumine. See, kas ehitis on säilinud endisel individualiseeritaval kujul või mitte, ega ka nimetatud faktilise asjaolu hindamiseks koostatud eksperdiarvamuse olemasolu ei sõltu selle menetluse tulemusest, milles ekspertiis määrati. Ka TsMS § 293 lg-s 3 ei ole teises menetluses esitatud või koostatud eksperdiarvamuse kasutamise võimalikkust seatud sõltuvusse vastava teise menetluse lõpptulemusest, vaid seotud üksnes sisuliste tingimustega, et varasema eksperdiarvamuse kasutamine võimaldab esiteks menetlust lihtsustada ning teiseks saab menetleja varasemat eksperdiarvamust vajalikul määral hinnata ka uut ekspertiisi korraldamata.
  1. Vaidlust ei ole selles, et kuna õigustatud subjekte haldusasja nr 3-4/95 menetlusse ei kaasatud, puudus neil seetõttu võimalus esitada selles kohtumenetluses määratud ekspertiisi teostamise käigus ekspertidele omapoolseid tõendeid või dokumente. Vastustaja on õigesti viidanud, et sellega on rikutud vara tagastamise korra p 27, mis õigustatud subjektidele vastava õiguse annab (see sisaldus juba korra algredaktsioonis ja kehtib tänaseni). Ka
  2. aastal kehtinud tsiviilkohtupidamise seadustikust tulenes menetlusosalistele mitmeid õigusi seoses ekspertiisi läbiviimisega (nt § 129 lg 1 ja § 20 – eksperdi isiku suhtes arvamuse andmine ja vajaduse korral eksperdi taandamiseks avalduse esitamine; § 130 lg 1 – eksperdile kohtu kaudu küsimuste esitamine), mida apellandil ei olnud tema kohtumenetlusse kaasamata jätmise tõttu võimalik realiseerida. Seega iseenesest ei ole kahtlust selles, et I. V. Hazeldine menetlusõigusi on vaidlusaluse ekspertiisi tegemisel rikutud. Vastustaja hinnangul ei saanud aga menetlusviga mõjutada ekspertiisiaktis tehtud järeldusi, kuna kaebaja ei ole ka käesoleva kohtumenetluse käigus viidanud ühelegi tõendile või dokumendile, mis oleks saanud ekspertiisi tulemusi mõjutada.
  3. Asja menetluse käigus on I. V. Hazeldine viidanud peamiselt asjaolule, et õigustatud subjektidel ei olnud võimalik olla ekspertiisi tegemise juures ega eksperdile küsimusi esitada. Tallinna Ringkonnakohtu istungil rõhutas apellandi esindaja samuti õigustatud subjektide ekspertiisi tegemisse kaasamata jätmist ning asjaolu, et hinnati üksnes ühe hoone säilivust, võtmata arvesse, et vara (majavaldus) koosnes viiest hoonest. Viimatinimetatud väidetavale puudusele on apellant vara tagastamise toimikust nähtuvalt juhtinud tähelepanu juba alates
  4. aastast. Ka Riigikohtu 14.06.1996 määruse nr 3-3-3-5-96 kohaselt on I. V. Hazeldine esindaja rõhutanud nimelt õigustatud subjektide ekspertiisi tegemisse kaasamata jätmist ning asjaolu, et kohus esitas eksperdile küsimusi ainult ühe hoone kohta, jättes tähelepanuta, et kinnistul on viis hoonet, mis moodustavad ühtse terviku (kaks elamut ja abihooned). Pärnu Linnavalitsus viitas ringkonnakohtu istungil, et ORAS § 12 lg 10 viimase lause kohaselt tuleb üksnes kõrvalhoonete olemasolu korral arvestada neid kogumis põhihoonega, muudel juhtudel aga hinnatakse iga ehitise säilimist eraldi. Haldusasja toimikus oleva hooneregistri 13.03.2003 tõendi nr 997 (I kd, tl 73-74) kohaselt asub Pärnus Riia mnt 83/85 maatükil kokku 10 ehitist (kolm elamut, kauplus, pesuköök, kolm 8
(10)3-01-3 kuuri, 4-kohaline garaaž, kaev). Halduskohtu 22.11.2010 istungil (I kd, tl 203) on kolmas isik O. Laas märkinud, et hoovis asuvad puukuurid ja hooned on kõik uued, mis ühtib Pärnu Linnavalitsuse esindaja poolt ringkonnakohtu istungil seletatuga, et Riia mnt 83 maaüksusel asub kaks õigusvastaselt võõrandatud elamut, millest üks on õigustatud subjektidele tagastatud ja ühe elamu tagastamata jätmise üle käib käesolevas asjas vaidlus. Sisuliselt sarnaselt on olukorda kirjeldatud ka V. A. Uustalu esindaja 02.02.2010 taotluses ehitustehnilise kordusekspertiisi määramiseks (I kd, tl 155-160), mille halduskohus jättis 12.08.2010 määrusega rahuldamata. Ringkonnakohus leiab sarnaselt vastustajaga, et ORAS § 12 lg-st 8 ei saa teha järeldust, et õigusvastaselt võõrandatud vara säilimist või mittesäilimist endisel individualiseeritaval kujul saaks ja tuleks üldjuhul hinnata kogumina, vaid ehitiste puhul tuleb lähtuda konkreetsest hoonest või rajatisest, arvestades vastustaja viidatud ORAS § 12 lg 10 viimases lauses sätestatud erandit (kehtib alates 02.03.1997). Ka Vabariigi Valitsuse 25.11.1997 määrusega nr 220 kinnitatud „Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika“ sätetest ei nähtu, et hindamisobjektiks saaks olla ehitiste kogum. Riigikohus on 23.07.1997 määruses nr 3-3-1-22-97 asunud samuti seisukohale, et kinnistu koosseisus olnud hoonete individualiseeritaval kujul säilimise kindlaksmääramisel tuleb iga hoonet, mida on võimalik eraldi ekspluateerida, vaadelda iseseisva objektina. Kuivõrd puuduvad väited ja andmed selle kohta, et käesoleval juhul oleks tegemist ORAS § 12 lg-s 10 sätestatud erandiga (s.o mõned hooned moodustaksid funktsionaalselt lahutamatu terviku), siis ei saanud õigustatud subjektide kaasamata jätmine ekspertiisi tulemust kuidagi mõjutada.
  1. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtlikult, et varem koostatud ekspertiisiakti kõrvalejätmist või ka kohtumenetluses uue ekspertiisi määramist saaks õigustada üksnes piisavalt põhistatud kahtlus olemasoleva eksperdiarvamuse ebaõigsuse osas, mida praegusel juhul ei esine. V. A. Uustalu esindaja 02.02.2010 taotluses kordusekspertiisi määramiseks on küll esitatud teatud kahtlusi 09.11.1994 ekspertiisiakti järelduste õigsuse või ekspertiisi puudulikkuse osas (nt seoses elamu kulumiga sundvõõrandamise ajal), kuid need on jäänud üksnes paljasõnalisteks (nt viidatakse abstraktselt A. Saare poolt „asjast teadvate isikute seas“ tehtud küsitlustele). Olukorras, kus olemasoleva ehitustehnilise ekspertiisi õigsuse osas ei ole tõstatatud asjakohaselt põhjendatud kahtlust, ei saa linnavalitsusele ette heita 18.12.2000 korralduse andmisel tuginemist nimetatud ekspertiisiaktis sisalduvatele järeldustele. Seejuures tuleb Riigikohtu 03.03.2008 otsuse nr 3-3-1-2-08 (p-d 16, 17) kohaselt ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamisel lähtuda nimelt metoodikast, mis kehtis ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta otsuse tegemise ajal. Ka „Ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimise hindamise korra ja metoodika“ p-st 4 nähtub, et selles sätestatut rakendatakse üksnes nende õigusvastaselt võõrandatud ehitiste hindamisel, mille kohta kohaliku omavalitsuse täitevorgan ei ole enne 02.03.1997 teinud otsust ehitise tagastamise või mittetagastamise kohta. Seejuures tuleb ka varasema otsuse ülevaatamisel juhinduda varemkehtinud kriteeriumitest (vt Riigikohtu 08.05.2006 otsuses nr 3-3-1-21-06 kajastatud asjaolusid – hooned tagastati
  2. a korraldusega, mis tühistati
  3. a korraldusega ja jäeti vara tagastamata, kohtumenetluses hinnati ehitiste endisel individualiseeritaval kujul säilimist üksnes enne 02.03.1997 kehtinud ORAS § 12 lg 8 redaktsiooni alusel). Käesoleval juhul on Riia mnt 83 elamu tagastamine otsustatud 17.12.1993 korraldusega ja hiljem 07.04.1995 korraldusega otsustatud tunnistada varasem haldusakt kehtetuks ning jätta elamu tagastamata. Ringkonnakohus nõustub vastustaja esindaja poolt kohtuistungil märgituga, et sellises olukorras tuli ka vara tagastamise küsimuse 18.12.2000 korraldusega 9
(10)3-01-3 uuesti otsustamisel ehitise endisel individualiseeritaval kujul säilimist hinnata enne 02.03.1997 kehtinud põhimõtete järgi (s.o sisustada viidatud ORAS § 12 lg 3 p 2, lg 8 p 2 ja § 13 lg 1 nende 07.04.1995 kehtinud redaktsioonist lähtudes), millest on 09.11.1994 ekspertiisiaktis juhindutud ning järelikult oli sellele tuginemine võimalik ja piisav.
  1. Vastuseks apellandi esindaja poolt ringkonnakohtu istungil avaldatud seisukohale, et kuivõrd üürnikud loobusid
  2. aastal kaebusest haldusasjas, milles vaidlusalune ehitustehniline ekspertiis tehti, siis ei saa Riia mnt 83 elamu tagastamata jätmine nende õigusi enam rikkuda, märgib ringkonnakohus, et kaebusest loobumisest sellist kaugeleulatuvat järeldust teha ei ole võimalik. Kaebusest loobumine ei võtnud üürnikelt õigust kaitsta oma subjektiivseid õigusi vaidlusaluse vara tagastamise menetluses edaspidi teiste haldusaktide vaidlustamisel (sh õigustatud subjektide poolt). Olukorras, kus Pärnu Linnavalitsus oli 07.04.1995 korraldusega oma 17.12.1993 korralduse üürnike huve puudutavas osas kehtetuks tunnistanud ja jätnud Riia mnt 83 elamu tagastamata, kusjuures vastav korraldus oli jätkuvalt kehtiv, puudus üürnikel igasugune mõistlik vajadus haldusasja menetluse jätkamiseks. Kaebusest loobumine ei ole muutnud üürnike subjektiivsete õiguste rikkumist võimatuks ega vähendanud nende võimalusi kaitsta halduskohtus oma subjektiivseid õigusi.
  3. Eelneva põhjal ja

§ 46lg 1 p 1 alusel jääb I.

V. Hazeldine apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 30.11.2010 otsus muutmata. 26.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna I. V. Hazeldine apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud tema enda kanda.

§ 93

lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks esitada kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna Pärnu Linnavalitsus ega kolmandad isikud menetluskulude väljamõistmist taotlenud ega menetluskulude kandmist tõendavaid dokumente esitanud ei ole, jäävad kõigi menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Lilianne Aasma Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.