3-10-1923/12

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1923 Otsuse kuupäev 14.01.2011 Kohtunik Maare Aloe Kohtuasi Aleksandr Minini (Minin) kaebus Tartu Vanglalt kahju 300 krooni ja intressi 6% aastas hüvitamise nõudes Asja läbivaatamise kuupäev 06.jaanuar 2011, menetluskonverents Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja – Aleksandr Minin ja vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar Resolutsioon Jätta Aleksandr Minini kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib selle avalikult teatavakstegemisest 14.jaanuarist 2011 arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul ehk hiljemalt 14.veebruaril 2011 (k.a). Tartu Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Kinnipeetav Aleksandr Minin esitas 19.04.2010 Tartu Vanglale taotluse talle tekitatud kahju hüvitamise ja 6 %-lise aastaintressi nõudes. Kahjuhüvituse taotluse kohaselt tekitati talle kahju sellega, et alates 2005.aastast tegi ta regulaarselt sisseoste vangla kauplusest, kus kaupadele oli kuni 2009.aasta juulini ebaseaduslikult kehtestatud juurdehindlus. Tartu Vangla jättis oma 13.07.2010 otsusega nr 3-30/85 A.Minini kahjuhüvitise taotluse rahuldamata. Tartu Vangla asus seisukohale, et nõuded, mis puudutavad ajavahemikku enne 19.04.2007 on aegunud ega kuulu läbivaatamisele. Ülejäänud kahjuhüvitise nõue ei kuulu rahuldamisele juba üksnes seetõttu, et taotleja ei ole kasutanud RVastS § 7 lg 1 loetletud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega ole pöördunud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõudega vastavate ametiasutuste poole. Lisaks ei ole taotlejale varalist kahju ka tekkinud, kuna taotlejaga sõlmitud müügilepingute näol on tegemist eraõigusliku suhtega, samuti viiks taotleja poolt nõutud rahasumma tagastamine ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumisele. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS 26.07.2010 esitas A.Minin kohtule kaebuse, millega taotleb ajavahemikul 2008.aasta augustist kuni 24.juulini 2009 vangla kaupluses müüdavale kaubale juurdehindluse kehtestamise õigusvastasuse tuvastamist ning tema poolt sooritatud sisseostudele ebaseaduslikult lisatud juurdehindluse väljamõistmist. Kaebuse esitaja leiab, et Tartu Vangla võttis juurdehindluse kohaldamisega tasu haldusülesande täitmise eest, millist oleks pidanud täitma tasuta. Oma nõudes tugineb kaebuse esitaja õiguskantsleri 20.03.2007 kirjale nr 7-1/060511/0701815 „Ettepanek rikkumise kõrvaldamiseks“. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja on seisukohal, et ta ei ole kaebajale õigusvastaselt ja süüliselt varalist kahju põhjustanud ega nõustu õiguskantsleri kirjas toodud seisukohaga, mille kohaselt oli kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga. Vastustaja väidab, et kuni 23.07.2009 ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine ja kuni 01.06.2008 oli vanglal üksnes kohustus kinnipeetavate sisseoste vahendada ja edaspidi sisseoste kontrollida, mitte aga kaupa müüa. Vastustaja on seisukohal, et vahendamine ei ole samastatav müügiga. Kuna Tartu Vangla müüs kinnipeetavatele kaupu ise, oli vastustaja ja kaebaja vahel tegemist müügi, mitte vahendamisega ning sõlmitud müügilepingute näol tegemist eraõigusliku suhtega, mida reguleerib võlaõigusseadus. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei anna ükski õigusakt kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna või sisseostuhinna eest ja tegelda müügiprotsessiga tasuta. Vabas, turumajanduslikus ühiskonnas tasubki tarbija kaupa ostes nii tootja, vahendajate kui kaupmehe äritegevusega seonduvad kulud, mis sisalduvad kauba väljamüügihinnas. Ostjal on seejuures õigus otsustada üksnes seda, kas ost sooritada või mitte, kuid mitte nõuda müügihinna alandamist. JUSTIITSMINISTEERIUMI ARVAMUS Kohus kaasas 08.11.2010 kohtumäärusega justiitsministeeriumi menetlusse asjas arvamuse andmiseks. Kirjalikus arvamuses leiab justiitsministeerium, et kaebus on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. Ministeeriumi arvates ei kuulu kaebaja kahjuhüvitise nõue rahuldamisele juba üksnes seetõttu, et ei ole kasutatud RVastS § 7 lg 1 loetletud esmaseid õiguskaitsevahendeid ega pöördutud seaduses sätestatud tähtaja jooksul haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise nõudega vastavate ametiasutuste poole. Lisaks leiab ministeerium, et kaebajale ei ole varalist kahju tekkinud. Kuna ükski õigusakt ei anna tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna eest, siis ei kohusta ka ükski õigusakt isikut kaupa üldse ostma või ostma seda hinnaga, mis tema arvates on liialt kõrge. Ministeerium on seisukohal, et keskmiselt oli vangla kaupluses juurdehindluseks 17,99 %, mis ei ole ebamõistlikult suur arvestades, et vangla kattis sellega sisseostude võimaldamisega 2 kaasnenud paratamatud ja vajalikud kulutused. Kaebaja poolt nõutud rahasumma tagastamine viiks ebaõiglase olukorrani, sest kahjunõude rahuldamine ei tohi viia rikastumiseni. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, tutvunud asja kõigi materjalidega ja ära kuulanud menetlusosaliste seletused, on seisukohal, et A.Minini kaebus perioodi august 2008 kuni 24.juuli 2009 avalik-õiguslikus suhtes ebaseaduslikult saadud raha tagastamiseks ning alusetult saadud rahast aastas 6% intressi arvestamiseks ning väljamaksmiseks on põhjendamata ja tuleb jätta rahuldamata. A.Minini kaebuse kohaselt on Tartu Vangla talle tekitanud kahju seoses vangla kaupluses kaupade vahendamise eest ebaseaduslikult kehtestatud juurdehindlusega ajavahemikul 2008.aasta augustist kuni 24.juulini 2009, seega on A.Minin esitanud kahju hüvitamise kaebuse, tuginedes õiguskantsleri poolt 20.03.2007 justiitsministeeriumile saadetud märgukirjale nr 71/060511/0701815 (tl 5-7). Nimetatud märgukirjas juhib õiguskantsler tähelepanu sellele, et vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lõikele 1 võib isik nõuda õigusliku aluseta avalikõiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti ning § 23 punktile 1, mille kohaselt võib lisaks sellele nõuda ka alusetult saadud raha eest intressi kuus protsenti aastas. Samas õiguskantsler selgitab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõudega tuleks juurdehindlust maksnud isikutel pöörduda vangla poole või selle võimaluse puudumisel võivad hinnalisa maksnud isikud esitada taotluse raha (hinnalisa) tagastamiseks ja intressi maksmiseks justiitsministeeriumile. Arvestades eeltoodut käsitleb kohus kaebaja nõuet mitte kahju hüvitamise nõudena, vaid alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, mida reguleerivad RVastS §-d 22-24. Kuni 01.06.2008 kehtinud VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt oli kinnipeetaval lubatud oma isikuarvel oleva raha eest sisekorraeeskirjades sätestatud korras osta vangla vahendusel toiduaineid, isikliku hügieeni tarbeid ja muid asju, mille omamine vanglas on lubatud. Alates 01.06.2008 muudeti VangS § 48 lg 1 sõnastust selliselt, et kinnipeetaval on õigus teha sisseoste vangla kontrollimisel. Alates 24.07.2009 kehtiva VangS § 48 lg 1 redaktsiooni kohaselt müüb kinnipeetavatele kaupa vangla või eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping ning ühtlasi kehtestati juurdehindluse piirang, mis võib olla sisseostuhinnast kuni 20 % kõrgem. Ka kuni 24.07.2009 kehtinud redaktsiooni kohaselt võis kinnipeetavatele kaupa müüa (kaupade müügi teenust osutada) vangla ise või siis eraõiguslik juriidiline isik, kellega on sõlmitud vastav tsiviilõiguslik leping. Antud juhul müüs kinnipeetavatele kaupa Tartu Vangla ise. Tartu Vangla kui kaupade müüja kehtestas erinevatele müüdavatele kaupadele erineva juurdehindluse protsendi, mis vangla arvestuste kohaselt moodustas keskmiselt 17,99 %. Kohtu arvates on vanglas kinnipeetavatele vähemalt üks kord kuus sisseostude tegemiseks võimaluse loomine vangla avalik-õiguslik ülesanne, kuid vahet tuleb teha vanglas kinnipeetavatele sisseostude tegemiseks võimaluse loomise kui haldusülesande ning kaupade müümise, st müügiteenuse osutamise kui eraõiguslikus vormis toimuva tegevuse vahel. Oluline ei ole, kas kaupade müümist kinnipeetavatele teostab vangla ise või eraõiguslik isik lepingu alusel. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuni 24.07.2009 ei kuulunud Tartu Vangla avalik-õiguslike ülesannete hulka kinnipeetavatele kaupade müümine, vanglal oli vaid kohustus kinnipeetavate sisseostude tegemise võimalust vahendada ning alates 01.06.2008 kehtiva redaktsiooni kohaselt sisseostude tegemist kontrollida, mitte aga kaupa müüa. 3 Kuigi kaebuse esitaja tugineb oma nõudes õiguskantsleri 20.03.2007 märgukirjas (tl 5-7) toodud seisukohale, et kaupadele juurdehindluse rakendamine vangla kaupluses on vastuolus põhiseaduse §-s 113 sätestatuga, ei olnud kohtu arvates kaupade müümine kinnipeetavatele kuni 24.07.2009, kas siis vangla enese poolt või eraõigusliku isiku poolt vanglaga sõlmitud tsiviilõigusliku lepingu alusel, avalik-õigusliku haldusülesande täitmine. Ka antud juhul ei ole kaupade müümine kinnipeetavatele Tartu Vanglas perioodil august 2008 kuni 24.07.2009 vangla enese poolt käsitletav avalik-õigusliku haldusülesande täitmisena, vaid seda tuleb käsitleda kui üksnes kinnipeetavatele vanglas lubatud kaupade ostmiseks võimaluse loomist. Kohus nõustub vastustajaga, et vabas, turumajanduslikus ühiskonnas tasubki tarbija kaupa ostes nii tootja, vahendajate kui kaupmehe äritegevusega seonduvad kulud, mis sisalduvad kauba väljamüügihinnas. Ostjal on seejuures õigus otsustada üksnes seda, kas ost sooritada või mitte, kuid mitte nõuda müügihinna alandamist. Ükski õigusakt ei anna kaebajale kui tarbijale subjektiivset õigust nõuda müüjalt talle kauba müümist omahinna või sisseostuhinna eest ja tegeleda müügiprotsessiga tasuta. Seega on igas kaupluses, sealjuures ka vanglas asuvas kaupluses müüdavatele kaupadele kehtestatud juurdehindlus (hinnalisand) tavapärane ja vajalik, et katta kaupluse pidamisega kaasnevad vajalikud ja paratamatud kulud. Ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee on oma soovituses liikmesriikidele Euroopa vanglareeglistiku kohta leidnud, et kaupade hinnad nii vanglas kui väljaspool vanglat peaksid olema sarnasel hinnatasemel ning et vangidel on õigus osta või muul moel hankida kaupu, sealhulgas toitu ja jooke isiklikuks otstarbeks hindadega, mis ei ole ebanormaalselt kõrged võrreldes kaupadega väljaspool vanglat. Kohus peab vajalikuks lisada, et Tartu Vangla avamisest alates on kaupluse tegevust kontrollinud erinevad järelevalveorganid, sh riigikontroll ja tarbijakaitseamet, kusjuures keegi ei ole pidanud hinnalisa kehtestamist kinnipeetavate kui tarbijate õigusi rikkuvaks ja/või seadusega vastuolus olevaks. Kohtu hinnangul ei ole Tartu Vangla kaupluses perioodil august 2008 kuni 24.juuli 2009 kehtestatud hinnalisandi näol tegemist avalik-õigusliku rahalise kohustusega ehk tasuga haldusülesande täitmise eest. Hinnalisand ei ole käsitletav riikliku maksu, koormise, lõivu, trahvi või sundkindlustuse maksena, mille saab kehtestada üksnes seadusega. RVast S § 22 lg 1 kohaselt võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt õigusliku aluseta avalikõiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisti. Kohus on seisukohal, et vangla kaupluses hinnalisandi kehtestamisega ei ole Tartu Vangla perioodil august 2008 kuni 24.juuli 2009 alusetult rikastunud ning seega puudub kaebajal õigus nõuda RVast S § 22 lg 1 alusel juurdehindlusena makstud raha tagastamist ja intressi tasumist. Eeltoodut arvestades jätab kohus A.Minini kaebuse rahuldamata. Maare Aloe kohtunik 4