Obsah (5)

§ 26§ 7§ 113§ 162§ 197

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 20.jaanuar 2012.a. Tallinn, Kentmanni kohtumaja Tsiviilasja number 2-11-34028 Tsiviilasi AS OT

§ 26

lg 1 kohaselt lepingupooled võivad jätta lepingut sõlmides mõnedes tingimustes kokku leppimata kavatsusega jõuda neis kokkuleppele tulevikus või jätta need tingimused ühe lepingupoole või kolmanda isiku määrata (lahtised tingimused). Poolte vahel sõlmitud Kaera lepingu lisast nähtuvalt transpordi maksumuses kokku ei lepitud. Kuivõrd Kaera lepingu lisa p-st 5 tuleneb kostja kohustus korraldada transport ning hageja kohustus tasuda transpordi eest, siis on kohus seisukohal, et kostjal oli õigus määrata transpordi hind. Selline kokkulepe on kooskõlas ka

§ 26

lg 5.

§ 26

lg 3 järgi kui lahtise tingimuse peab määrama üks lepingupool või kolmas isik, peab määratud tingimus vastama hea usu ja mõistlikkuse põhimõttele. Asja materjalidest nähtuvalt puudub vaidlus selles, et kauba veo teostanud äriühingute poolt teenuse eest nõutud summa on mõistlik st töö mahtu arvestades (kauba vedu Obinitsa-Vara-Pärnu) on veotariif mõistliku suurusega. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kostja saab nõuda transpordi tasumist Obinitsalt Varale ja sealt Pärnusse. Pooled leppisid Kaera lepingu lisas kokku, et pealelaadimiskoht on Obinitsa ja tarnekoht Pärnu Jannseni sadam. Puudub vaidlus, et vahemaa Obinitsast Pärnusse on 223 km, vahemaa Obinitsa-Vara-Pärnu 302 km, seega eelmisest 79 km pikem.

§ 7

lg 1 kohaselt võlasuhtes loetakse mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks, lg 2 kohaselt mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. Poolte vahel sõlmitud kaera lepingust ja selle lisast tuleneb poolte kokkulepe, et tarne toimub Obinitsast Pärnusse, kostja ei ole veenvalt põhjendanud, miks ta leiab, et hageja peaks tasuma transpordi maksumuse kauba veoga Vara kaudu, puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et selline oli poolte eelnev praktika, vastava tegevusala tava vmt. Seega on kohtu arvates põhjendatud hageja väide, et kostja on esitanud transpordiarve, mis ei ole kooskõlas poolte vahel sõlmitud lepinguga ja mõistlikkuse põhimõttega. Kaera transpordi kohta esitas kostja arve summas 100 380 krooni (6415,45 eurot) (tlk 37). Kostja tellis kauba transpordi ML OÜ-lt ja OÜ-lt V. Nende esitatud arvetes nähtub, et OÜ V esitas 29.10.2010.a arve nr 4005 summas 2 086,61 eurot (tlk 151), 30.10.2010 arve summas 6990,55, kusjuures kaera vedu Obinitsalt Varale maksis (tlk 155) koos käibemaksuga 3 826,03 eurot. ML OÜ esitas 31.10.2010 arve summas 11 570,40 krooni (750,99 eurot) (tlk 157). Kõik kaera veo arved kokku moodustavad summa 6663,63 eurot. Kostja poolt hagejale väiksema arve esitamine on kohtu arvates seletatav sellega, et nii Obinitsast Varale, kui ka Varalt Pärnusse veeti ~ 255 tonni kaera, kuid hagejale müüdi kaera 238,76 tonni (tlk 28 kostja väited). Arvestades, et kostjal transpordi korraldajana tekkisid samuti kulud, leiab kohus, et kostja arve summa transpordi eest Obinitsa-Vara-Pärnu on mõistliku suurusega. 4 Hageja väited, et kaera transpordi teostanud isikute arveid ei saa arvestada kuna nad on allkirjastamata, ei ole kohtu arvates piisavalt põhjendatud. Kauba transporditud kogus kattub enam-vähem hageja poolt ostetud kauba kogusega ning väiteid ning tõendeid selle kohta, et veotariif on ülemäära kõrge esitatud ei ole. Eelpooltoodust nähtuvalt leidis kohus, et kostja saab nõuda kauba veo eest Obinitsast-Pärnusse, kuna kostja esitas transpordiarve ObinitsaVara-Pärnu ja viimane on eelmisest pikema vahemaaga, on kostja nõudnud transpordi eest hagejalt rohkem, kui hageja tasuma peaks. Kohus on seisukohal, et kostjal on õigus nõuda hagejalt Kaera transpordi eest (6415,45:302 km=21,24; 21,24x223= 4736,52) 4736,52 eurot. II. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hagejal on kohustus tasuda 08.04.2011.a arve nr 2129 järgi kostjale 849,70 eurot (tlk 39). III. Poolte vahel puudub vaidlus, et 28.10.2010. a esitas kostja Kaera lepingu alusel hagejale arve nr 1417 tarnitud 238,67 tonni kaera eest. Arve summa oli 32 423,13 eurot ning arve maksetähtaeg saabus 07.11.2010.a. 10.12.2010. a, s.o. 33 päeva möödumisel pärast maksetähtaja saabumist, tasus hageja Kaera arve. Seega tasus hageja kauba eest hilinemisega. Kaera arve tasumisega viivitamise eest arvestas kostja viivist määraga 0,5% päevas ning viivise summa on tasaarvestuse avalduse kohaselt 5 349,82 eurot. Viivise arvestuse üle vaidlus puudub.

§ 113

lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis) alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja on asunud seisukohale, et kostja kaotas oma õiguse esitada viivisenõue, see on vastuolus hea usu põhimõttega. Kohus hageja seisukohaga ei nõustu. Puudub vaidlus, et kostja esitas viivisenõude 182 päeva pärast maksetähtaja saabumist. Kohus osutab, et aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks ainuüksi pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel. Käesolevas asjas selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Asjaolu, et poolte koostöö peale Kaera arve tasumist jätkus, ei ole selliseks erandlikuks asjaoluks. Poolte vahel oli kohustuse mittenõuetekohase täitmise puhuks ette nähtud viivisenõude õigus. Kuna hageja oma kohustust arvet õigeaegselt tasuda, ei täitnud, tulenes viiviste nõude õiguse tekkimine hagejast tulenevatest asjaoludest. Kohus on seisukohal, et hageja taotlus viiviste vähendamiseks

§ 113

lg 8 ja

§ 162lg 1 järgi ei ole põhjendatud.

Viiviste nõue ei ületa põhinõuet, täpsemalt moodustab põhinõudest ~16 %. Viivise määr tulenes poolte kokkuleppest. Samuti on hageja ise väitnud, et poolte majanduslik seisund krediidireitinguid võrreldes on sama (tlk 173), mistõttu majanduslikkust olukorrast juhindumine ei ole asjakohane. Seega leiab kohus, et kostja esitatud viivisnõue summas 5 349,82 eurot on põhjendatud. IV. 5 Kohus leidis käesolevas asjas, et kostjal on õigus nõuda hagejalt Kaera transpordi eest 4736,52 eurot. Transpordi arve tasumisega viivitamise eest on kostja arvestanud viivist samuti määras 0,5% päevas ning viivise summa on tasaarvestuse avalduse kohaselt 3 945,50 eurot. Asjas puudub vaidlus, et kostja esitas hagejale nõude transporditeenuse eest tasumiseks 03.01.

1. a ning kohustus muutus sissenõutavaks 14.01.2011.a. ja, et kostja saab sellisel juhul arvestada viivist perioodi 15.01.
2. a kuni 09.05.
3. a eest, ehk kuni tasaarvestuse avalduse esitamiseni, s.o. kokku 113 päeva eest. Kohtu arvates saab viivise määraks saab olla seaduses sätestatud viivisemäär, kuna pooled ei ole Kaera lepingus transpordiarve tasumisega viivitamisel viivise määras eraldi kokku leppinud. Pooled leppisid Kaera lepingu p-s 6.
4. kokku, et viivist määras 0,5% tasutakse kauba, s.o. kaera, eest tasumisega viivitamise korral. Seadusest tuleneva viivise määr perioodil 01.01.
5. a kuni 30.06.
6. a oli aga 8% aastas, s.o. 0,022% päevas. Võttes arvesse, et kostjal on õigus nõuda kaera transpordi eest 4 736,52 eurot, kujuneb viivise suuruseks 0,022% 4736,52- st on 1,04 x113= 117, 52 eurot. Kohus on seisukohal, et puuduvad alused viivise vähendamiseks või viiviste nõude tunnistamiseks hea usu põhimõttega vastuolus olevaks käesoleva kohtuotsuse p-s III toodud põhjendustel. Transpordiarve tasumisega viivitamisel tuleb arvestada viivisemääraks seadusjärgne viivisemäär ning seetõttu moodustavad viivised vähem kui 5% põhinõudest. Samuti puuduvad asjas erandlikud asjaolud, millest võiks järeldada, et viivisenõude esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Asjaolu, et poolte vahel oli vaidlus transpordi arve suuruses ei välista kostja õigust nõuda viivist mõistlikus suuruses transpordiarve tasumisega viivitamise tõttu. Hageja möönab, et tal oli transpordi eest tasumise kohustus ja poolte vahel vaidluse tekkimisel arve suuruse üle võinuks hageja tasuda arve osas, milles ta leidis selle olevat põhjendatud. Hageja ei tasunud transpordi eest midagi. V. 09.05.2011.a esitas kostja hagejale tasaarvestusavalduse. Kostjal oli sel ajal kohustus tasuda poolte vahel 15.12.2010.a sõlmitud Väetise lepingu järgi hagejale 17 601,00 eurot. Käesolevas asjas on tuvastatud, et hagejal oli kostjale kohustus tasuda tasaarvestuse tegemise ajal: 849,70 + 5 349,82 + 4736,52 + 117, 52= 11 053,56 eurot. Kuna kostjal oli hageja vastu nõue 11 053,56 euro saamiseks on tasaarvestus kehtiv selle summa osas. Tasaarvestuse tulemusena jäi kostjal hagejale kohustus tasuda 6 547,44 eurot.

§ 197

lg 1 kohaselt kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist, lg 2 kohaselt tasaarvestuse tulemusena lõpevad tasaarvestuse poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada, kui pooled ei lepi kokku teisiti. VI. Kostja 6 547,44 eurot tasunud ei ole. Hageja nõuab kostjalt ka viivise tasumist määras 0,15% päevas. Viivise määr on poolte vahel kokku lepitud Väetise lepingu p- s 4.5 (tlk 12). Hageja nõuab viiviseid perioodi 10.05.

1. a 6 kuni 20.01.
2. a kohta (kokku 255 päeva), kuna 09.05.
3. a esitas kostja hagejale tasaarvestuse avalduse ning 20.01.
4. a teeb kohus käesolevas tsiviilasjas otsuse. Arvestades põhivõla suurust on viiviste suuruseks seisuga 20.01.2012.a (0,15 % 6547,44-st eurost on 9,82; 9,82x 255=2 504,1) 2 504,1 eurot. Kohus leiab, et nimetatud viivistesuurus on põhjendatud ja tuleb kostjalt välja mõista. Hageja on palunud kostjalt välja mõista ka viivised edasiulatuvalt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 367 kohaselt võib viivisenõude esitada koos põhinõudega selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid protsendina põhinõudest, kuni põhinõude täitmiseni. Kohus on seisukohal, et TsMS § 367 järgi tuleb hageja edasiulatuv viivisenõue rahuldada. MENETLUSKULUD Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada osaliselt, hagi rahuldatud ja rahuldamata osade suurust ning vaidluse asjaolusid, leiab kohus, et poolte menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 järgi poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 3 kohaselt tuleb hüvitatava summa kindlakstegemiseks esitada avaldus. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Krista Kirspuu Kohtunik 7