3-01-3/71

3-01-3 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus,

1. novembril 2010.a.,Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, kaebuse esitaja I. H esindajate A S`e, J U`i ja vandeadv Paul Järve, vastustaja, Pärnu Linnavalitsuse esindaja Katri Pruul`i ja kolmandate isikute O. L`i, J. R`u, V. D, E. M (M) ning V. U esindaja A S`e osavõtul arutas avalikul kohtuistungil 22.
3. a I.-V.H tühistamisnõuet Pärnu Linnavalitsuse 07.04.1995.a. korraldusele nr 194-p “Linnavalitsuse 17.12.1993.a. korralduse nr 263-p 1.5 tühistamine” Pärnu Linnavalitsuse 18.12.2000 korraldusega nr 1488 “Linnavalitsuse 07.04.1995 korralduse nr 194-p muutmine” kehtestatud redaktsioonis. 07.04.1995.a. korraldusega nr 194-p tühistas Pärnu linnavalitsus Pärnu Linnakohtu 23.11.1995.a. otsuse alusel oma varasema 17.12.1993.a. korralduse nr 263-p, millega I. V.H ja V. A. U omandusse võrdsetes osades tagastati majavaldus Pärnus, R mnt/8 (kinnistu nr ). 18.12.2000.a. korraldusega nr 1488 muutis linnavalitsus 07.04.1995.a. korralduse nr 194-p preambulit, sõnastades selle järgmiselt: “Omandireformi aluste seaduse” (edaspidi ORAS) § 2 lg 3 p 2, lg 8 p 2 ja § 13 lg 1 alusel ning tuginedes EV Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo poolt läbiviidud ehitustehnilise ekspertiisi aktile 09.11.1994.a nr 100-r/E, mille kohaselt ehitustehnilise ekspertiisiga tehtud kindlaks, et õigusvastaselt võõrandatud vara, elamu asukohaga R mnt, Pärnu linn, ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul”. Kaebuse kohaselt rikub haldusakt avaldaja õigust omandi puutumatusele olles seadusevastane, kuivõrd tagastamise korralduse tühistamise õiguslikuks aluseks olev ehitustehnika eksperdi arvamus anti menetlusnorme rikkudes olukorras kus I. V.Ht ei kaasatud Tsiviilkohtupidamise seadustiku (TsMS) ja Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) norme eirates ekspertiisi teostamisele, mistõttu tal puudus võimalus vaidlustada ekspertiisi määramist, esitada eksperdile küsimusi, taotleda kordusekspertiisi läbiviimist ja esitada muid asjakohaseid kaalutlusi. Teiseks leiab avaldaja, et ekspertiisi järeldused on minetanud õigusliku tähenduse ka põhjusel et kohtulahend, mille raames need tuvastati, on tühistatud; kohtuistungil lisas avaldaja ,et preambuli tühistamise korral kohtuotsusega peaks linnavalitsus ka oma vaidlustatud korralduse tühistama. Kolmandaks pidi linnavalitsus kaebuse esitaja arvamuse kohaselt 18.12.2000 korralduse andmisel juhinduma viidatud ORAS § 12 lg 3 p 2 ja lg 8 p 2 selle andmise ajal kehtinud redaktsioonist, millest aga järelduks, et elamu tervikuna tagastamata jätmine on väär, kuna isegi olemasoleva ekspertarvamusekohaselt ehitisele lisandunud väärtus ei moodusta ¾ ehitise koguväärtusest. Vastustaja kaebusega ei nõustu. Linnavalitsuse esindaja arvates ei ole asjas teostatud ehitustehniline ekspertiis minetanud oma õiguslikku tähendust kuna kohtuotsuse tühistamine iseenesest kohtumenetluse käigus teostatud ekspertiisi tühisust kaasa ei toonud. Seega võis ekspertiisile, mida pealegi ei olnud keegi vaidlustanud, toetuda ka vaidlustatud haldusakti andmisel. Et ekspertiis tuvastas R mnt elamu mittesäilimise endisel individualiseeritaval kujul on korralduses õigesti viidatud ORAS § 12 lg 3 punktile 2 ning lõike 8 sellekohasele punktile. ORAS § 12 lg 3 järgi omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ei kuulu tagastamisele, kui vara ei ole säilinud sama paragrahvi
4. lõikes sätestatud endisel individualiseeritaval kujul. Kaebust ei kuulu rahuldamisele kuivõrd sisuline linnavalitsuse korraldus majavalduse mittetagastamise kohta on endiselt õigusjõus ning selle muutmine rikuks kaudselt ka majas elavate üürnike õigusi. Vaidlus preambuli üle ei ole kaebajate jaoks määrav tingimustes, kus vara on otsustatud jätta õigustatud subjektidele tagastamata. Kolmandad isikud O. L, J. R, V. D ja E.M leiavad, et 2000.a. korraldusega nr 1488 ei otsustatud vara sisulist tagastamist või mittetagastamist ning seega ei riku see avaldaja õigust saada õigusvastaselt võõrandatud vara tagasi. Ka ollakse arvamusel, et 18.12.2000.a. korralduse nr 1488 vastuvõtmisel juhinduti õigesti kohtumenetluse käigus teostatud ekspertarvamusest R mnt elamu endisel individualiseeritaval kujul mittesäilimise kohta ja seda arvamust oli võimalik kasutada väljaspool kohtumenetlust. Kaasatud isikute esindaja arvates, kuna haldusasja lahendamise käigus tellitud ekspertarvamust kasutati lõpuks ikkagi väljaspool kohtumenetlust, s. o. vaidlustatud korralduse andmisel, siis on viited TsKMS § 64 lg 2 ja HKMS § 9 lg 2 [12 lg 3], mis käsitlevad protsessiosalise õigusi ekspertiisi teostamisel, asjakohatud. Õigustatud subjektide osalemist ekspertiiside teostamisel ei reguleerinud kuni Vabariigi Valitsuse 05.02.1993.a. määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ (edaspidi Kord) muudatuse vastuvõtmiseni 20.01.1998.a. ükski õigusakt. Kohtu seisukoht Pärnu Linnavalitsuse 17.12.1993.a. korralduse nr 263-p “Õigusvastselt võõrandatud vara tagastamine” p-ga 1.5 anti I. V.H ja V. A. U omandisse võrdsetes osades majavaldus Pärnus, R mnt (kinnistu nr ). Korraldus tühistati linna halduskohtuniku otsust aluseks võttes vastustaja uue korraldusega nr 194-p
5. aprillist 1995 kuna kohtumenetluse käigus teostatud ehitustehnilise ekspertiisi kohaselt polnud ehitis säilinud endisel individualiseeritaval kujul. Seda korraldust õigustatud subjektid õigeaegselt ei vaidlustanud mistõttu 16.08.1999 korraldusele nr 194-p esitatud kaebuses jäeti halduskohtu 13.04.2000.a. määrusega asjas nr 3-46/2000 kaebetähtaeg ennistamata ning menetlus lõpetati. Tallinna Ringkonnakohtu määrusega asjas nr II3/233/2000 jäi I astme kohtu määrus muutmata. Seega on korralduse nr 194-p kohta juba õigusjõus kohtulahend olemas. Pärast edutud vaidlust korralduse nr 194-p seaduslikkuse üle halduskohtustes pöördus I. V.H esindaja 21.09.2000.a. järelevalvemenetluse teostamiseks taotlusega Pärnu maavanema poole mille tulemusena maavanema ORAS § 17 lg 9 ja Vabariigi Valitsuse seaduse § 85 lg 4 alusel tehtud ettepanekust viia õigusakti vormistus vastavusse seadusega juhindudes muutis linnavalitsus oma 18.12.2000 korraldusega nr 1488 maavanema nõutud ulatuses korralduse nr 194-p preambulit, jättes samas korralduse elamu tagastamisekorralduse tühistamist käsitleva resolutiivosa, seda sisuliselt käsitlemata, jõusse. Korralduse nr 194-p varasem preambul „Võttes aluseks Pärnu Linnakohtu halduskohtuniku E. Pokk kohtuotsuse 23.11.1995“ asendati uue preambuliga sõnastuses „Omandireformi aluste seaduse § 12 lg 3 p 2, lg 8 p 2 ja § 13 lg 1 alusel ning tuginedes EV Politseiameti Kohtuekspertiisi Büroo poolt läbiviidud ehitustehnilise ekspertiisi aktile 09.11.1994 nr 100-R/E, mille kohaselt on ehitustehnilise ekspertiisiga tehtud kindlaks, et õigusvastaselt võõrandatud vara, elamu asukohaga R mnt, Pärnu linn, ei ole säilinud endisel individualiseeritaval kujul“. Preambuli asendamine maavanema ettepaneku alusel võeti ette kuna korralduse varasema õigusliku alusena viidatud kohtuotsus oli tühistatud. 23.01.2001 kohtule laekunud kaebuses soovis I. V.H esindaja jällegi korralduse nr 194-p tühistamist, korrigeerides seda pärast käiguta jätmise määruse saamist taotluseks tühistada korraldus nr 194-p selle 21.12.2000.a. (linnavalitsuse korralduse jõustumise kuupäev) redaktsioonis. Hinnates kujunenud õiguslikku olustikku märgib kohus, et formaalselt koosneb kaebaja vaidlustatud korraldus kahest haldusaktist – 1995.a. korraldusest nr 194-p ja 2000.a. korraldusest nr 1488 (preambul), kusjuures korralduse 194-p kohta on olemas jõustunud kohtulahendid, seda nii asjas 3-46/2000 (mis jõustus Tallinna Ringkonnakohtu määrusega nr II-3/233/2000) kui ka käesolevas asjas 24.09.2003 tehtud määrus, millega tähtaega selle korralduse vaidlustamiseks ei ennistatud. Samuti tuleb tähele panna, et Pärnu maavanema algatatud järelvalvemenetluse resultaadina tehtud ettepanekus vaidlusaluse linnavalitsuse korralduse kohta peeti vara tagastamata jätmist sisuliselt põhjendatuks ning ettepanek viia korraldus nr 194-p seadusega kooskõlla rajaneski üksnes formaal-juriidilistel kaalutlustel kuivõrd korralduse õigusliku alusena viidatud kohtuotsus oli vahepeal tühistatud. Seda maavanema ettepanekut on linnavalitsus ka järginud ning korralduse formaalse puuduse preambuli ümbersõnastamisega kõrvaldanud. Eelnevast järelduvalt on kaebaja juba ammu minetanud võimaluse vaidlustada sisulisest küljest majavalduse tagastamise korralduse tühistamise 1995.a. korraldust nr 194-p, millele kaebuse esitamise tähtaeg on kohtute poolt ennistamata jäetud ning pelgalt haldusakti preambuli muutmine, mis pealegi toimus kooskõlas maavanema ettepanekuga kõrvaldada haldusakti formaal-juriidilised puudused, ei saa tema õigusi mõjutada. Selliste asjaolude esinemisel tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kohus osundab, et kaebuse rahuldamata jätmine oleks põhjendatud isegi preambuli õigusvastasuse korral kuivõrd see asjaolu ei muudaks majavalduse tagastamise korralduse tühistamise korraldust kehtetuks ega sunniks linnavalitsust uut haldusakti välja andma. Täitmiseks kohustuslik ja õiguslikke tagajärgi kaasa toov on ainult haldusakti resolutiivosa (HMS § 60 lg 2) millele kaebuse esitamise tähtaega kohtud ei ennistanud. Neil asjaoludel puudub preambuli sisulise õiguspärasuse analüüsiks vajadus. HKMS § 92 lg 1 järgi menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seetõttu jäävad kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 ja § 92 lg 1 kohus o t s u s t a s:
6. Jätta I. H kaebus rahuldamata ja kantud menetluskulud tema enda kanda. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, halduskohtunik