Obsah (5)

§41§ 70§ 69§ 55§ 67

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-1972 Otsuse kuupäev 1. veebruar 2012 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Vjatšeslav Julini kaebus Tartu Vangla 20. juun

) § 70 lg 1 ja § 69 lg 2 p 5 mõttele ja eesmärgile ning rikub tema õigusi ja vabadusi, mis on talle kindlustatud

§41lg 1, lg 2, EV põhiseaduse § 18 lg 1 ja Konventsiooni art 3 järgi.

1. Kaebaja märgib, et 20.06.2011 ei ilmutanud ta agressiivsust ega pannud toime tegusid, mille eest oleks olnud võimalik ohjeldusmeetmeid kohaldada. 20.06.2011 nõudis kaebaja rahulikult oma seaduslikku õigust ning pärast korraldust minna kambrisse, läks ta rahulikult kambrisse. Vanglaametnikule kaebaja rahulikkus ei meeldinud. Ta hüppas kaebaja juurde ja kahe impulsiivse tõukega tõukas teda selga, ametnikul oli käes võti, millega ta tekitas kaebajale valu ja vigastusi, mis on arsti poolt fikseeritud. Ametnik püüdis provotseerida kaebaja vastureaktsiooni ja väidab, et kaebaja lõi teda rindu, kuid tegelikult seda ei juhtunud. Seda on võimalik kontrollida vangla valvekaameratest. Samuti olid sektoris ka teised ametnikud, kes midagi ei näinud ja avaldavad, et kaebaja oli rahulik. See nähtub ka 07.07.2011 aktist nr V1 9019-1 (tunnistajad Vitali Krehhov ja Toomas Naarits). 20.06.2011 akt nr 1-4/1617 ja 07.07.2011 akt nr V1 9019-1 on omavahel vastuolus.
2. Ohjeldusmeetme kasutamine ei tohi kesta üle 12 tunni (

§ 70lg 2).

Vanglal puudub õigus igapäevaseks ohjeldusmeetmete kasutamiseks, ohjeldusmeetmeid kasutatakse konkreetses situatsioonis ühekordselt tähtajaga, mis ei ületa 12 tundi (

§ 69lg 3, Õiguskantsleri 23.12.2010 otsus nr 7-4/101219/1007435, osa 2 p 2.2).

8. 04.08.2011 haldusaktiga lõpetati kaebaja suhtes 20.06.2011 käskkirjaga määratud julgeolekuabinõude kasutamine. Kaebajat hoiti aga jätkuvalt lukustatud kambris, millega jäeti teda ilma õigusest vabalt liikuda elusektsioonis, kasutada spordisaali, vaadata televiisorit üldtoas ning eesti keele õppimise võimalusest. Kaebaja leiab, et vangla oli kohustatud paigutama ta 04.08.2011 avatud elusektsiooni ja mitte jätma teda lukustatud kambrisse (

§ 69lg 3 ja Riigikohtu 17.06.2010.

a otsuse nr 3-3-1-95-09 p 21).

1. Kaebaja palub kohtul tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla toimingud, konkreetse intsidendita ohjeldusmeetmete igapäevane kasutamine ning kaebaja hoidmine lukustatud kambris alates 05.08.2011 ja avatud sektsiooni mitte paigutamine. Kaebaja põhjendatud huvi on preventiivne, et tulevikus sellised rikkumised vanglas ei korduks ning kahju hüvitamise taotluse esitamine. Kohtukulud palub kaebaja sisse nõuda vastustajalt.
2. Kohtuistungil selgitas kaebaja 20.06.2011 intsidendi osas täiendavalt, et kambrisse tagasi minnes ütles ta, et ei keeldu jalutuskäigule minemast ja et ootab vangla peakorrapidajat. See 2 õigus tuleneb vangistusseaduse §-st
3. Kaebaja selline nõue ärritas valvur Meelis Sepporit veel rohkem. Vastustaja vastuväited 11.Vastustaja on seisukohal, et V. Julini kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.
4. Tartu Vangla 20.06.2011 käskkirjaga nr 1-4/1617 kohaldati V. Julini suhtes

§ 69

lg 1, 2 p 1, 3, 4, 5, lg 4 ning

§ 70

lg 1 alusel täiendavaid julgeoleku abinõusid põhjusel, et 20.06.2011 kella 9.40 ajal hakkas ta jalutuskäigule minnes nõudma, et temale väljastataks jalutuskäigu ajaks suitsetamistarbed. Vanglaametnike poolt keelduti kaebaja nõuet täitmast, kuna vangistust reguleerivad õigusaktid ei näe kartseri karistust kandvale kinnipeetavale ette õigust saada kasutada jalutuskäigul viibides suitsetamistarbeid. Vanglaametnike keeldumise peale kaebaja ärritus, teatas, et ei soovi jalutuskäigule minna ning tagasi oma kambrisse minnes lõi teda saatvat vanglaametnikku ootamatult küünarnukiga rinna piirkonda. Kaebaja käitumine konkreetses juhtumis, kaebaja varasem käitumine ning oht, et õigusrikkumiste toimepanemine tema poolt võib jätkuda, tingis tema suhtes täiendavate julgeoleku abinõude kohaldamise otsuse vastuvõtmise. 13. Kaebaja suhtes kohaldati 20.06.2011 käskkirja nr 1-4/1617 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist ajal, mil kinnipeetav viibib väljaspool kambrit, va

§ 55lg 2 tuleneva õiguse, jalutuskäigu kasutamise ajal.

Riigikohus on oma 13.11.2009 otsuses nr 3-3-1-63-09 asunud seisukohal, et ohjeldusmeetmete kasutamise näol on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks.

§ 70

lg 1 annab õiguse kohaldada täiendava julgeolekuabinõuna ohjeldusmeetmete kasutamist, milleks üheks on käeraudade kasutamine. Eraldi on paragrahvis välja toodud, et ohjeldusmeetmeid võib kasutada ka kinnipeetava saatmisel. Tartu Halduskohus on oma 19.09.2011 otsuses nr 3-10-2763 asunud seisukohale, et vangistusseaduses ega muudes õigusaktides ei ole sätestatud piirangut, et ühe ja sama intsidendi eest ei tohi kohaldada mitut täiendavat julgeoluabinõud s.h ka ohjeldamismeedet. Asjaolu, et

§ 70

lõikes 2 on sätestatud piirang, et ohjeldusmeedet ei tohi kasutada üle 12 tunni, ei tähenda, et käeraudu ei tohi julgeolekuriskide vähendamiseks kohaldada pikema aja jooksul, ületamata seejuures järjest 12 tunnilist piirangut. Kohus leidis, et vanglal on õigus määratleda millist julgeoleku tagamise kohaldatavat meedet ta kinnipeetava suhtes rakendab, samuti on vanglal õigus otsustada, milline on meetme kasutamise viis ja aeg. Eeltoodust tulenevalt on vastustaja seisukohal, et ei ole kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise põhjused on käskkirjas välja toodud, seega oli kohaldamiseks olemas nii materiaalõiguslik kui faktiline alus, vanglal ei ole keelatud kohaldata mitut meedet ning meetme kohaldamise aeg ja viisi üle oli vanglal õigus otsustada. 14.

§ 69

lg 3 kohaselt lõpetatakse täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine, kui langeb ära lõikes 1 nimetatud asjaolu. Analoogselt õigusega kohaldada mitut erinevat meedet on vanglal ka õigus lõpetada erinevatel aegadel erinevate meetmete kohaldamine. 20.06.2011 käskkirjaga nr 1-4/1617 kohaldati kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna järgmisi piiranguid: vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist; kehakultuuriga tegelemise keelamist; eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ning ohjeldusmeetmetena väljaspool elukambrit liikumisel käeraudade kasutamist. 04.08.2011 käskkirjaga nr 1-4/2003 otsustati lõpetada V. Julini suhtes ühe meetme väljaspool elukambrit käeraudade kasutamine, kuna käeraudade kasutamise jätkamist ei peetud enam põhjendatuks. Kuna 05.08.2011 lõpetati 3 ainult ühe meetme kohaldamine, jätkus V. Julini suhtes 20.06.2011 käskkirjaga 1-4/1617 märgitud teiste julgeoleku abinõude kohaldamine. Kaebajale tulenes liikumisvabaduse piirang vangla sisekorraeeskirja § 8 lg-st 4 ning tegemist ei olnud vangla otsustusega. Osakonnas, kus kaebaja lukustatud kambris viibis, ei ole kinnipeetavatele ühist ruumi, kus telerit vaadata, ega kööki, mida kinnipeetavad saaksid kasutada, mistõttu ei saanud nimetatud asjaolud V. Julini õigusi rikkuda. Spordisaali kasutamise keeld tulenes V. Julinile täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjast. 05.08.2011 lukustatud kambris hoidmise jätkamine ei saanud V. Julini eesti keele kursustel käimist takistada või piirata, kuna eesti keele kursused algasid alles 28.09.2011 ning selleks hetkeks oli V. Julini suhtes täiendavate julgeolekubinõude kohaldamine 07.09.2011 käskkirja nr 1-4/2269 alusel lõpetatud.

1. Kaebaja enda toodud taotlusest, et tema suhtes tuleb alates 05.08.2011 teiste julgeolekuabinõude kohaldamise jätkumine lugeda õigusvastaseks, saab lugeda välja möönduse, et tegelikult peab ta ka ise 20.06.2011 käskkirjaga nr 1-4/1617 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist põhjendatuks ja õiguspäraseks.
2. Tartu Vangla 07.09.2011 käskkirjaga nr 1-4/2269 lõpetati V. Julini suhtes ka ülejäänud 20.06.2011 käskkirja nr 1-4/1617 alusel seatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine ning kaebaja paigutati lahtisesse osakonda.
3. Vastustaja selgitab, et kaebaja enda käitumine 20.06.2011 hommikul jalutuskäigule minekul oli provotseeriv. Kaebajale oli teada vangla seisukoht, et kartseris viibivale kinnipeetavale ei ole suitsetamistarvete omamine jalutuskäigul lubatud. Selle seisukoha üle on Tartu Halduskohtus kaebaja ja Tartu Vangla vahel käimas vaidlus (haldusasi nr 3-10-2660). 16.06.2011 tegi Tartu Halduskohus asjas otsuse, millega rahuldas V. Julini kaebuse. Nimetatud otsusest tulenevalt hakkas V. Julin nõudma igal korral, kui ta jalutuskäigule läks, suitsetamistarbeid, mida temale ei väljastatud. Tartu Vangla ei nõustunud halduskohtu otsusega ning esitas selle peale apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtusse, kus on menetlus hetkel pooleli. Kaebajale on teada, et täitmiseks on kohustuslik jõustunud kohtuotsus, seega puudus kaebajal õigus nõuda toimingu sooritamist ja ärrituda vanglateenistujate peale, kui seda ei tehtud.
4. Kohtuistungil selgitas vastustaja, et tunnistajate ütlustega on tõendatud, et kaebaja käitumine oli agressiivsem, mis väljendus kõrgendatud häälel ametnikuga vaidlemisel ja korralduste mittetäimises. Kogumis on tõendatud, et kuna kaebaja taotlust ei rahuldatud, siis kaebaja eneseväljenduse viisiks oli teda kambrisse saatva ametniku löömine küünarnukiga rinna piirkonda. Seega leiab vastustaja, et kaebaja tegu on tõendatud ja selle kohaldamise aluseks olevad dokumendid on õiguspärased. Kohtu põhjendused ja otsus
5. Halduskohus, hinnates asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses on seisukohal, et vaidlustatud haldusakt ja vastustaja toimingud ei riku kaebaja õigusi, mille tõttu puudub alus kaebuse rahuldamiseks.
6. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja sai 19.06.
7. a Tartu Halduskohtu 16.06.
8. a otsuse (haldusasi nr 3-10-2660), millega rahuldati V. Julini kaebus ja kohustati Tartu Vanglat lubama V. Julinil jalutuskäigu ajal suitsetada ka kartserisse paigutatuna (kartserirežiimil olles). Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et tulenevalt kohtuotsusest hakkaski kaebaja 20.06.
9. a hommikul kartserikambrist jalutuskäigule minnes nõudma vanglateenistuse ametnikult oma suitsetamistarbeid. Kohtute infosüsteemi andmetel ei ole 4 25.01.2012.a seisuga kohtulahend haldusasjas nr 3-10-2660 jõustunud. 01.01.
10. a jõustunud HKMS § 98 lg 1 kohaselt täidetakse kohtulahend pärast jõustumist. Seega ei olnud kaebajal 20.06.
11. a kohtulahendi alusel subjektiivset õigust vastustajalt nõuda suitsetamistarvete väljastamist nende hoiukohast. Seega tuleb asuda seisukohale, et vastustaja ametniku poolt antud eitav vastus kaebaja taotlusele oli õiguspärane (VsKE § 60 lg 1).

§ 67

p 1 sätestab kinnipeetava kohustuse täita vangla sisekorraeeskirju ja alluda vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Vanglaametniku poolt antud seadusliku korralduse täitmisest ei ole kinnipeetaval õigust keelduda. Kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge (vt näiteks Riigikohtu halduskolleegiumi 07.03.

1. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-21-03 ja Riigikohtu halduskolleegiumi 01.03.
2. a otsus haldusasjas nr 33-1-103-06). Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam õigusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse õigusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Riigikohus leidis, et vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Kinnipeetavale 20.06.
3. a antud keeld ei olnud ilmselgelt tühine haldusakt, sest see oli antud kehtiva õiguse alusel ning kinnipeetav oli kohustatud keelule alluma. Asjakohased ei ole kaebaja poolsed osundamised õigusaktidele, mis andvat talle õiguse kõrgemalseisvate vanglaametnike kohalekutsumiseks, et lahendada vaidlus kaebaja jaoks positiivselt. Ühestki kaebaja poolt osundatud sättest ei tulene vastustajale kohustust kaebaja taotlusel kõrgemalseisva ametniku kohalekutsumiseks, vanglaametnikul on kohustus informeerida kõrgemalseisvat ametnikku olulistest vahejuhtumistest. Kinnipeetaval on õigus taotlusi esitada, kuid neid ei pea lahendama viivitamatult.
4. Halduskohus ei nõustu kaebaja poolt kaebuses ja kohtuistungil (tlk 86 p) esitatud väitega, et Meelis Seppor lõi teda kaks korda selja piirkonda. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebaja väide ei vasta tõele. Tartu Vangla direktori asetäitja 07.07.
5. a teatega vastuseks V. Julini 20.06.
6. a avaldusele (tlk 14), on tõendatud, et menetlejal ei ole õnnestunud leida ühtegi tõendit, mis kinnitaks kaebaja vastavaid väiteid. Menetleja on tuvastanud, et M. Seppori tegevuses puudusid 20.06.
7. a kuriteo tunnused ja et ta oleks kasutanud V. Julini suhtes 20.06.
8. a füüsilist vägivalda, mille tõttu on KrMS § 199 lg 1 p 1 alusel jäetud alustamata kriminaalmenetlus kriminaalmenetluse aluse puudumise tõttu. Kohtuinfosüsteemi andmetel jättis Lõuna Ringkonnaprokuratuur V. Julini kaebuse 27.07.
9. a määrusega rahuldamata ja Riigiprokuratuur jättis 10.08.
10. a määrusega V. Julini kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohtu 19.09.
11. a määrusega kriminaalasjas nr 1-11-10010 jäeti rahuldamata V. Julini kaitsja advokaat Valli Murde kaebus Riigiprokuratuuri 10.08.
12. a kaebuse rahuldamata jätmise määruse peale. Tartu Ringkonnakohus on muuhulgas tuvastanud, et: „Riigiprokuratuur tuvastas, et füüsiline kontakt V. Julini ja vanemvalvur M. Seppori vahel toimus, asudes seisukohale, et seda ei saa nimetada löömiseks ega muuks tahtlikuks tegevuseks eesmärgiga kahjustada kinnipeetava tervist ja/või põhjustada füüsilist valu. Seega puudub M. Seppori tegevuses KarS § 12 lg 3 kohane subjektiivne teokoosseis, kuna temal puudus igasugune tahtlus V. Julinile füüsilist valu ja/või tervisekahjuistust tekitada ja ta ei käitunud tahtlikult viisil, mis võiks seda teha. 5 Ringkonnakohus leiab, et vanglaametnikele on teatud juhtudel antud õigus kinnipeetava suhtes rakendada jõudu ning ainuüksi V. Julini väide, et tema suhtes pandi toime kuritegu, ei anna alust kriminaalmenetluse alustamiseks.“
13. Halduskohus jagab ringkonnakohtu seisukohta ja ei saa haldusasjas kogutud tõendite pinnalt teha ringkonnakohtust erinevaid järeldusi. Tunnistaja Meelis Seppori ütluste kohaselt (tlk 90) tema kaebajat selja tagant ei tõuganud. Tunnistaja Toomas Naaritsa ütluste kohaselt (tlk 94) nägi ta, kuidas M. Seppor suunas käega kaebajat kambri poole, et kinnipeetav läheks sinna. Tartu Ringkonnakohtu 19.09.
14. a määruse kohaselt on Riigiprokuratuur tuvastanud, et: “ Valvekaamerate videosalvestustest nähtub, et V. Julin läks kartseri riiete lattu, vahetamaks jalanõusid, rääkides samal ajal midagi juures viibinud T. Naaritsa ja V. Krehhoviga. Kinnipeetav seisis kaua ühe koha peal, tema juurde tuli M. Seppor ning suunas kinnipeetava liikuma kambri poole. Seejärel on näha, kuidas M. Seppor suunab kinnipeetava koridori seina äärde ning hoiab oma käsi tema seljal. Mõne hetke pärast liigub kinnipeetav vanglaametnike saatel oma kambrisse.“ Seega ei ole asjas kogutud tõenditega tõendatud kaebaja väide, et Meelis Seppor lõi kaebajat kaks korda selja piirkonda, mis oleks saanud mingilgi määral õigustada kaebaja käitumist 20.06.
15. a hommikuse sündmuse ajal. Kuna kaebaja soovis oma väiteid tõendada just vanglaametnike ütluste ja valvekaamerate videosalvestustega, siis ei tõenda need tõendid ega saagi tõendada kaebaja väiteid, kuna Tartu Ringkonnakohtu jõustunud kohtulahendiga on tõendatud vastupidine.
16. Vaidlusalune Tartu Vangla 20.06.
17. a käskkiri (tlk 15) on antud motiivil, et kuna kaebaja lõi ootamatult küünarnukiga vanglateenistuse ametnikku rinna piirkonda tema teenistuskohustuste täitmisel, mille tagajärjel tekitas vanglaametnikule füüsilist valu, siis väljendas kaebaja sellise käitumisega otsest negatiivset suhtumist vanglateenistuse ametniku tegevusse, tegemist oli ettearvamatu, ametnikku ohtu seadva käitumisega. Neist asjaoludest on käskkirja andja järeldanud, et kaebaja on ohtlik vanglas viibivatele teistele isikutele ja ohustab seeläbi vangla üldist julgeolekut. Kinnipeetava impulsiivne käitumine annab aluse arvata, et kaebaja jätkab õiguserikkumiste toimepanemist ka tulevikus. Kaebaja eraldatud lukustatud kambrisse mittepaigutamisel oleks raskendatud tema kui vanglateenistuse ametnikele võimalikku ohtu kujutava kinnipeetava üle tõhusa järelevalve tagamine. Täiendava julgeolekuabinõuna on kinnipeetava suhtes peetud vajalikuks ka ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist, lisaks eeltoodud kaalutlustele kaebaja agressiivsuse motiivil, et minimeerida kaebaja ohtlikkus. 24.

§ 69

lg 1 on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise alused toodud ammendava loeteluna. Kaebaja suhtes on täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldatud kui kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele ja seeläbi vangla julgeolekule. Seetõttu on käskkiri antud õiguslikul alusel. Vanglateenistuse ametniku löömine kinnipeetava poolt on teoks, mis annab aluse täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks.

1. Kaebaja ametniku löömist ei tunnista ja soovib oma väiteid tõendada vanglaametnike ütluste ja valvekaamerate videosalvestustega. Vastustaja kinnitab, et kaebaja poolt ametniku löömine ei ole valvekaamerate videosalvestustega tuvastatav, kuna löömise moment ei ole toimunud kaamerate tööraadiuses. Vastustaja selgitus on usutav, sest vastasel juhul oleks halduskohtu arvates kaebaja poolt ametniku löömisele kindlasti osundatud kaebaja poolt prokuratuurile esitatud kriminaalmenetlusega seonduvate kaebuste menetlemise käigus. 6 Tunnistaja Vitali Krehhovi ütluste kohaselt (tlk 92) ta ei näinud 20.06.
2. a, et kaebaja M. Sepporit oleks löönud, kuna ta täitis dokumente kinnipeetava kambrisse tagasi pöördumise kohta. Kuna kinnipeetav ei saanud suitsetamistarbeid, siis ei tahtnud ta minna kambrisse. Kambrisse lõpuks läks, aga selleks pidi tunnistaja andma paar minutit korraldusi. Tunnistaja Erki Sankovski ütluste kohaselt (tlk 96) ta ei näinud, et kaebaja M. Sepporit lõi, kuna oli teisel pool valvuri ruumi. Kaebaja kambri juurde läks põhjusel, et kuulis kära ja läks vaatama, kas midagi on valesti. Tunnistaja nägi, et kinnipeetav oli fikseeritud seina juurde, kinnipeetava ja M. Seppori vahel oli vaidlus, mille käigus kaebaja rääkis kõrgendatud hääletooniga, M. Seppor ütles tunnistajale, et V. Julin lõi teda. Tunnistaja Toomas Naaritsa ütluste kohaselt (tlk 94) kestis kaebajaga seotud intsident suhteliselt pikka aega. Kaebaja poolt M. Seppori löömise hetke ta ei näinud. Kaebaja oli kuri, et talle ei anta suitsetamistarbeid, ta muutus tigedaks ja tõstis häält ning esitas nõudmisi. Tunnistaja Meelis Seppori ütluste kohaselt (tlk 90) oli ta koridoris, kui kaebajat viidi 20.06.2011 jalutuskäigule. Kinnipeetav oli eelmisel päeval saanud kohtuotsuse ja lubas, et nalja peab saama. Kinnipeetav hakkas nõudma, et talle väljastataks suitsud. Tunnistaja küsis kaebajalt, et milles asi ja ütles, et kaebajal on kaks võimalust, kas ta läheb jalutama või kambrisse tagasi, kuna kaebajale ei olnud suitsud ette nähtud. Pärast seda kinnipeetav pöördus kambri poole tagasi, tunnistaja seisis tema selja taga. Mingil hetkel kinnipeetav lõi tunnistajat. Löök ehmatas tunnistajat, kes ei saanud kohe aru, mis toimus. Tunnistaja pani kinnipeetava seina najale seisma. Tunnistaja sektoris on eriti ohtlikud kinnipeetavad, nende suhtes kohaldatakse eri jälgimist. Kaebaja küünarnukk ei saanud tõusta komistamisest, kuna tasakaalu ta ei kaotanud.
3. Hinnates kaebaja poolt kohtus antud seletust ning menetlusdokumentides esitatud väiteid ning tunnistaja M. Seppori poolt tunnistajana antud ütlusi, loeb halduskohus usaldusväärsemateks tunnistaja M. Seppori ütlused. Tunnistaja M. Seppori ütlused ei ole vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud, et M. Seppor oleks kaebajat löönud, seega puudus tal motiiv kaebajat ärgitada agressiivsele ja ametnike julgeolekut ohustavale käitumisele. Asjas kogutud tõenditega on tõendatud, et kaebajal oli motiiv ametnikega vaidluse algatamiseks suitsetamistarvete lubatavuse üle, kuna ta arvas ekslikult, et vastav õigus tuleneb talle jõustumata kohtulahendist. Tõendatud on, et ta oli juba eelmisel päeval sellest ametnikele rääkinud. Tõendatud on, et kaebaja ei nõustunud ametnike seisukohaga suitsetamistarvete osas, asus nendega vaidlusse, nõudis kõrgemalseisvate ametnike kohalekutsumist. Tunnistajad kinnitavad, et kaebaja oli kuri, muutus tigedaks, tõstis häält. Kaebaja kambrisse minekuks anti korraldusi paari minuti jooksul. Seega on kummutatud kaebaja paljasõnalised väited, et ta oli rahulik ja läks kambrisse ja et sinna minnes üks ametnikest lõi teda. Neil asjaoludel loeb halduskohus tõendatuks kaebaja poolt vanglaametniku löömise rinna piirkonda. Halduskohus ei jaga kaebaja seisukohta, et vaidlustatud käskkirjas ja teates kriminaalmenetluse alustamata jätmisest on asja tehiolud tuvastatud vastuoluliselt, kuna tunnistajad on ka halduskohtus andnud sisult samasuguseid ütlusi, nagu nendes dokumentides on fikseeritud. Kaebaja väidete alusetust kinnitab halduskohtu arvates ka asjaolu, et vastustaja vastuse kohaselt (tlk 38) on kaebajat 20.06.
4. a toimunud intsidendi eest karistatud Tartu Vangla direktori 19.07.
5. a käskkirjaga distsiplinaarkorras 25 ööpäevaks kartserisse paigutamisega. Seega kinnitab ka see asjaolu kaebaja väidete paikapidamatust, kuna 19.07.
6. a käskkirja puhul on tegemist kehtiva haldusaktiga, milline fakt kinnitab samuti kaebaja väidete alusetust. Kaebaja ei ole vaidlustanud ka enda eraldatud lukustatud kambris hoidmist kuni 04.08.
7. a, mis kinnitab 7 halduskohtu arvates veelkordselt seda, et vastustaja poolt on 20.06.
8. a intsidendi faktilised asjaolud tuvastatud õigesti.
9. Vastustaja ei ole käitunud õigusvastaselt kaebaja suhtes ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamisel. Paljasõnalised on kaebaja väited, et käeraudu on kasutatud põhjuseta ja vastavat ajalist piirangut eirates. Kuna kaebaja oli vaidlusalusel perioodil kehtiva haldusakti alusel paigutatud eraldatud lukustatud kambrisse, siis ei pea halduskohus tõenäoliseks, et kaebaja suhtes oleks käeraudu kasutatud korraga vastavat ajalimiiti ületades. Konkreetseid näiteid selle nõude eksimise vastu ei ole välja toonud ka kaebaja.
10. Riigikohus on kaebaja poolt osundatud õigusnorme kohaldades leidnud: „

§ 69

lg-s 1 nimetatud aluse esinemisel on vanglal õigus otsustada, kas on vajalik julgeolekuabinõu kohaldamine ja valida sobiv meede sama paragrahvi teises lõikes loetletud täiendavatest julgeolekuabinõudest. Nii täiendava julgeolekuabinõu kohaldamine kui ka konkreetse meetme valik toimub kaalutlusõiguse alusel vastavalt

§-le

1. Vangla kaalumiskohustus ei lõpe täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise otsustamisega, sest vanglal lasub kohustus jälgida, kas meetme kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud. Uute asjaolude ilmnemisel tuleb vanglal diskretsiooni alusel otsustada, kas täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on jätkuvalt põhjendatud. Täiendavaid julgeolekuabinõusid tuleks kohaldada preventiivsel või tõkestaval eesmärgil. Seetõttu ei ole alati nõutav, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevad asjaolud oleksid tuvastatud distsiplinaar-, väärteo- või kriminaalmenetluse reeglite kohaselt. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks võib olla piisav, et vanglal on tekkinud põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises.“ (vt RKHK 02.06.2010 lahend haldusasjas nr 3-3-1-33-10). Ohjeldusmeetmete osas on Riigikohus leidnud, et : “Ohjeldusmeetmete puhul on tegemist rangeima täiendava julgeolekuabinõuga. Ohjeldusmeetemete kasutamisel piiratakse kinnipeetava õigusi kõige ulatuslikumalt võrreldes teiste lubatud täiendavate julgeolekuabinõudega. Sellise iseloomuga meetme rakendamiseks peavad esinema vahetud ja olulised põhjused ning meetme kohaldamine peab toimuma vastavuses proportsionaalsuse põhimõttega.“ (vt RKHK 25.09.2006 lahend haldusasjas nr 3-3-149-06). Halduskohus on seisukohal, et kohtupraktika need seisukohad on kohaldatavad ka käesolevale kaasusele ja välistavad kaebuse rahuldamise. Vastustaja oli õigustatud otsustama esmalt ohjeldusmeetmete kasutamise lõpetamise, kuid jätkama kaebaja edasiselt eraldatud lukustatud kambris hoidmist. Kohus ei tähelda vastustaja tegevuses ebaproportsionaalsust. Vaieldamatult on ohjeldusmeetme kasutamine kinnipeetava jaoks koormavam meede kui eraldi lukustatud kambrisse paigutamine. Kui vastustaja leidis
2. a augustis, et puuduvad alused kaebaja suhtes edasiselt ohjeldusmeetme kohaldamiseks, ei võtnud see temalt õigust jätkata leebema täiendava julgeolekuabinõu kohaldamist. Kaebaja poolt osundatud õigusaktidest ei tulene vastustajale taolist keeldu.
3. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine vaidlustatud käskkirja ja toimingutega ei ole tõendatud, mille tõttu tuleb kaebus jätta rahuldamata (HKMS §de 5 lõike 1 punkt 1, 158 lõike 1 lause 1). 8
4. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peaks menetluskulud kandma kaebaja (HKMS § 108 lõike 1 lause 1), kuna aga vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist (HKMS § 109 lõike 1 viimane lause), jäävad mõlema poole menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 9