lg-s 3 sätestatust erinevalt, st et lähtuda tuleb kokkuleppelisest kindlustusväärtusest, mitte sõiduki tegelikust väärtusest kindlustusjuhtumi toimepanemise ajal. Hageja ei olnud enne kindlustuslepingu sõlmimist ega ka enne kindlustusjuhtumi toimumist teadlik sellest, et sõidukiga on toimunud varasemalt liiklusõnnetus. Isegi kui sõidukiga on toimunud varasemalt liiklusõnnetus, siis on selle remont teostatud viisil, mis ei võimaldanud sellest aru saada ilma sõidukit osandamata. Seega saab remonti lugeda kvaliteetseks. 18.10.2010 määrusega rahuldas kohus hageja taotluse ekspertiisi määramiseks. Hageja on vaidlustanud eksperdi metoodika, kuivõrd sõiduki väärtuse hindamisel on põhjendamatult aluseks võetud Saksamaal pakutavate analoogsete sõidukite hinnad. Samuti vaidlustab hageja eksperdi arvutuskäigud ja aluseks võetud lähteandmed. Kostja vastus 2. Kostja vaidles hagile vastu. Sõiduki tegelik väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal oli 776 000 krooni ja tulenevalt
lg-st 3 kuulub antud juhul hüvitamisele sõiduki tegelik väärtus, s.o 776 000 krooni miinus omavastutus, mitte lepingus ja poliisil märgitud kokkuleppeline väärtus.
lg 3 on oma olemuselt imperatiivne säte, millest ei saa poolte kokkuleppega kõrvale kalduda. Käesoleval juhul erines sõiduki tegelik väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal oluliselt lepingus ja poliisil märgitud kokkuleppelisest kindlustusväärtusest. Kokkuleppelise väärtuse määramisel lähtuti eeldusest, et tegemist on natuke enam kui aasta aega kasutuses olnud vähese läbisõidu ning mitteavariilise sõidukiga. Väärtuse määramisel ei saa aluseks võtta Saksa Auto AS 21.07.2008 hindamisakti, sest Saksa Auto AS ei ole teostanud sõiduki tehnilist kontrolli ja on lähtunud ekslikult eeldusest, et sõiduk on tehniliselt korras ja vastab sõiduki esitaja poolt esitatud andmetele ning sõidukit hinnates on aluseks võetud analoogsete sõidukite turuväärtus. Kostja pöördus 2009.a aprillis päringuga AS Silberauto poole, kust teavitati, et sõiduki tagatiivad on kokku keevitatud ja garantii ajalugu näitas, et auto on 30.10.2007 läbinud seoses mootori remondiga garantiiremondi. Kostja pöördus sõiduki kindlustusjuhtumieelse tegeliku väärtuse 2 kindlakstegemiseks FIE Ain Leppiku poole, kes teostas 06.05.2009 sõiduki visuaalse vaatluse ning väljastas 08.05.2009 eksperdi arvamuse (nr 09/60). A. Leppiku koostatud arvamuse ja AS Silberauto e-kirjadega on tõendatud, et sõiduk oli läbi teinud raske avarii. Lisaks ei välista tehnoülevaatuse läbimise fakt avariilisust. Samuti on hageja ka ise sõiduki avariilisust kinnitanud, kuid varjas seda fakti kindlustuslepingu sõlmimisel, millega rikkus
§-s 440 sätestatud kindlustusvõtja olulistest asjaoludest kindlustusandjale teatamise kohustust. Lisaks on hageja lasknud sõiduki ebakvaliteetselt remontida, mis sõiduki turuväärtust veelgi vähendas. Kasutatud autode puhul on eelneva avariivaba ajaloo olemasolu üheks olulisemaks hinnataseme määrajaks ning on selge, et vaidlusaluse avariilise sõiduki müügihind on oluliselt madalam võrreldes analoogse avariivaba sõidukiga. Ekspert hindas sõiduki kindlustusjuhtumieelseks väärtuseks 2009.a märtsi seisuga 650 000 krooni (sh käibemaks) ning sõiduki jäänuki maksumuseks 100 000 krooni. 18.10.2010 määrusega määratud ekspert FIE Rein Mündi ekspertarvamus kinnitab, et üksnes sõiduki visuaalse vaatluse põhjal ja ilma tehnilise kontrollita ei olnud võimalik tuvastada, et sõidukiga oli tehtud avarii ja sellele järgnevalt teostatud sõiduki remont. Leidis kinnitust, et sõiduki avariijärgne remont oli teostatud ebakvaliteetselt ning et hageja pidi olema teadlik sõiduki avariilisest ajaloost juba kindlustuslepingu sõlmimisel. Sellist sõidukit olnuks võimalik müüa keskmise turuhinnaga vaid pettuse teel, heauskse ostja eest varjates, et sõiduk on käsitöönduslikult taastatud ja seetõttu puuduvad tehasepoolsed garantiid (keregarantii). Ka R. Münti poolt tuvastatud sõiduki kindlustusjuhtumieelne turuväärtus erineb oluliselt sõiduki kokkuleppelisest kindlustusväärtusest
ÜS § 65 tähenduses eseme turuväärtuse määramisel keskmise müügihinna arvestamist ka Eesti piirest väljaspool. Antud juhul oli sõiduki turuhinna määramisel asjakohane lähtuda Saksamaal pakutavatest analoogsete sõidukite hindadest. Sõiduki tegelik väärtus erineb märkimisväärselt kokkulepitud väärtusest (433 000 krooni ehk 36% võrra), mistõttu on tegemist
lg 3 sätestatud imperatiivse olukorraga ning kindlustushüvitise maksmisel tuleb lähtuda sõiduki tegelikust väärtusest.
lg 1 kohaselt peab kindlustusandja kahjukindlustuse puhul kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustatud isikule tekkinud kahju. Ka kostja 01.03.2008 kindlustuslepingute üldtingimused nr 3 sätestavad, et kindlustushüvitis on rahaline hüvitis, millega hüvitatakse kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud kahju. Tegelikust väärtusest oluliselt kõrgemast kokkulepitud väärtusest lähtumine viiks kindlustusvõtja rikastumiseni, mis on otseselt vastuolus kahjukindlustuse olemuse ning kahju hüvitamise üldise eesmärgiga. Lisaks
lg-le 3 annavad kindlustushüvitise vähendamiseks iseseisva aluse ka kostja kindlustuslepingute üldtingimused ja kostja kaskokindlustuse tingimused, mis kohalduvad poolte vahel 04.09.2008 sõlmitud kindlustusleppe nr 0110638L kohaselt kindlustuslepingule. Hageja esitas kindlustuslepingu sõlmimisel kostjale ebatäielikku infot, kuivõrd jättis Saksa Auto AS-i ja kindlustusandja teadlikult informeerimata faktist, et sõiduk oli enne kindlustuslepingu sõlmimist läbi teinud raske avarii ja sellele järgnevalt remonditud. Kuna esindusel puuduvad märkmed mistahes kereremondi vms kohta, siis järeldub sellest, et sõiduki remont on tehtud esinduse väliselt. Esindusväline remont välistab tehasegarantii, mis omakorda vähendab jällegi sõiduki turuhinda. Reklaami kohaselt tagab kostja õiglase hüvitamise. Kindlustusvõtjale hüvitatakse alati tegelikult tekkinud kahju. Seda toetab ka
, mille kohaselt ei ole kindlustusandja kohustatud maksma kindlustusvõtjale rohkem, kui on kahju tegelik suurus, isegi kui kindlustussumma on kindlustusjuhtumi toimepanemise ajal kindlustusväärtusest suurem. Kostja kindlustustingimused ei näinud ette ka
3 Hüvitamiskohustuse ulatuse määramisel võttis kostja aluseks ekspertarvamuses toodud sõiduki tegeliku turuväärtuse (650 000 krooni) ja analoogse avariivaba sõiduki väärtuse (880 000 krooni) keskmise. Seega lähtus kostja hageja jaoks soodsamast väärtusest, täites nii oma kohustused isegi suuremas summas, kui ta eksperdi arvamusele tuginedes oleks olnud kohustatud. Kostja on sõidukiga seonduva kindlustushüvitise maksnud soodustatud isikule tähtaegselt ja vajalikus ulatuses, mistõttu on hageja esitatud nõuded alusetud. Maakohtu otsus 3. 21.02.2011 otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Poolte vaheline õigussuhe põhineb kindlustuslepingul, mida tõendab kindlustuspoliis nr xxxxxxxxxxxxxx. Sellest nähtuvalt on sõiduauto Mercedes-Benz xxx xx xxx reg.nr xxx xxx kindlustussummaks kokkuleppeline kindlustusväärtus 1 300 000 krooni ning kindlustusvõtja omavastutus on 5000 krooni. Kindlustuslepingu osaks on poolte vahel 04.09.2008 sõlmitud kindlustusleppe nr 0110638L kohaselt ka kostja kindlustuslepingute üldtingimused ja kostja kaskokindlustuse tingimused, mis on kohaldatavad osas, milles kindlustusandja ja kindlustusvõtja pole erinevalt kokku leppinud. Eraldi kokkulepitud tingimuste osas tuleb lähtuda kokkuleppest ning selles osas ei saa tugineda üldsätetele. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et 30.03.2009 toimus Harju maakonnas Valkla lähistel liiklusõnnetus, tegemist oli kahjujuhtumiga ning kostjal tekkis kindlustuslepingu täitmise kohustus. Kostja on maksnud välja hüvitisena 771 000 krooni. Pooled vaidlevad kindlustushüvitise suuruse üle ja peamine vaidlusalune küsimus seisneb selles, kas kostja on kohustatud kindlustushüvitisena maksma lepingus ja poliisil märgitud sõiduki kokkuleppelise väärtuse, millest on maha arvatud sõiduki väärtuse vähenemine (1% kuus) ja omavastutus (5000 krooni) ehk 1 204 000 krooni või sõiduki tegeliku väärtuse kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Pooled olid leppinud eelnevalt kokku kokkuleppelise kindlustusväärtuse
Kokkuleppelise kindlustusväärtuse määramine tähendab sisuliselt seda, et kindlustusjuhtumi toimumisel võib kindlustusandja olla kohustatud maksma hüvitist nii suuremas kui ka väiksemas summas, kui on tegelikult tekkinud kahju (jäädes siiski kindlustussumma piiresse). Kokkuleppelise kindlustusväärtuse puhul ei tule eraldi tuvastada üle- või alakindlustuse olemasolu.
lg 3 järgi tuleb juhul, kui kokkuleppeline kindlustusväärtus erineb kindlustusjuhtumi toimumisel oluliselt tegelikust kindlustusväärtusest, lähtuda tegelikust kindlustusväärtusest. Säte on imperatiivne.
lg 3 kohaldamisel tuleb võrrelda kokkuleppelist kindlustusväärtust tegeliku kindlustusväärtusega kindlustusjuhtumi toimumise ajal. Lepingu sõlmimisel eeldatakse, et vara tegelik väärtus on kogu kindlustusperioodil võrdne kindlustuslepingus märgitud kindlustusväärtusega. Seega kokkuleppe sõlmimisel loetakse kokkuleppeline kindlustusväärtus ühtlasi vara tegelikuks väärtuseks sel hetkel. Kohus nõustus hagejaga, et
lg 1 mõttes on kokkulepitud kindlustusväärtuse puhul kindlustusvõtja teadlikult võtnud suurema äririski sellega, et võib olla kohustatud tegelikust väärtusest suuremat kindlustushüvitist maksma. Kindlustussuhte tugevama poolena on kindlustusandja suurema riski võtmine aktsepteeritav. Hageja on juhtinud õigesti tähelepanu, et kostjal oli lepingu sõlmimisel võimalus sõiduki ülevaatusel hinnata selle tegelikku väärtust. Samas nõustus kohus kostjaga, et hageja pidi olema teadlik, et sõiduki tegelik väärtus ei vastanud ostuhinnale, kuna sõidukil ei saanud olla tehasegarantiid, tulenevalt asjaolust, et sõidukile oli teostatud esinduseväline remont. Ka R. Münt on oma ekspertiisiaktis viidanud, et tehase ajaloos sõiduki avariiliste vigastuste ja kere remonttööde kohta andmed puuduvad. Lisaks on R. Münt 4 viidanud, et toimiku materjalides ei leidu dokumente, millise hinnaga ja mis seisukorras sõiduk tegelikult osteti. Tehasegarantii puudumine viitab selgelt, et sõiduk ei saa olla puudusteta. Ekspert on tuvastanud, et sõiduautol MB CLK 63 AMG on teostatud eelnevalt kere taastamisremonti ja värvimistöid. Mitte tehase esinduses teostatud ja lõplikult viimistlemata käsitöönduslik kereremont on turuhinda alandav asjaolu, kuna sõiduk on kaotanud valmistaja tehase poolsed keregarantiid. R. Münt on rõhutanud, et sellist autot olnuks võimalik müüa keskmise turuhinnaga vaid pettuse teel, heauskse ostja eest varjates, et sõiduk on käsitöönduslikult taastatud ja seetõttu puuduvad tehasepoolsed garantiid (keregarantii). Kui teavitada ostjat sõiduki tegelikust olukorrast ja garantiide puudumisest, on sellist sõidukit võimalik müüa vaid odavamalt kui teisi analoogseid heas korras sõidukeid. Selliste kalliste sõidukite puhul aga paljud ostjad loobuvad „kahtlase“ auto ostmisest ja eelistavad kallimat, kuid heas korras (garantiidega) sõidukit. Hageja pidi garantiita sõidukit ostes teadma, et tegemist ei saa olla puudusteta sõidukiga. Seega on hageja jätnud Saksa Auto AS-i ja kindlustusandja kindlustuslepingu sõlmimisel teadlikult informeerimata sõiduki tegelikust väärtusest ja seisukorrast, millega hageja on rikkunud oluliselt kindlustuslepingu tingimusi. Hageja on jätnud täitmata kostja kindlustuslepingute üldtingimuste p 10.1 ja kostja kaskokindlustuse tingimustest tuleneva teatamiskohustuse. Kostja kindlustuslepingute üldtingimustest ja kaskokindlustuse tingimustest tuleneb üheselt, et teatamiskohustuse rikkumise korral on kostjal õigus kindlustushüvitist vähendada või selle väljamaksmisest keelduda. Sõiduki väärtuse osas pole hageja nõustunud Ain Leppiku ega ka R. Mündi hinnanguga. Sõiduki väärtuse osas lähtus kohus Ain Leppiku hinnangust, mida käsitleb tulenevalt TsMS § 293 lg 2 lausest 2 dokumentaalse tõendina TsMS § 272 lg 1 mõttes. Eriteadmistega isik Ain Leppikul on kõrgem tehniline haridus ja erialane staaž autoeksperdina 18 aastat ning erinevalt ekspert R. Mündist on A. Leppik kujundanud oma arvamuse sõiduki vahetul hindamisel. A. Leppik on hinnanud sõiduauto MB CLK 63 AMG, reg. nr 939 BBH harilikuks väärtuseks 2009.a märtsi seisuga 650 000 krooni. R. Mündi hinnang sõiduki turuväärtusele (830 000 krooni) põhineb üksnes toimiku materjalidel ning sõidukiga teostatud toimingute mahtu ei ole võimalik üksnes toimiku materjalide põhjal hinnata. Ka R. Münt on ütluste andmisel nentinud, et toimiku materjalide põhjal ei ole võimalik kõiki aspekte sõiduki seisukorra juures hinnata. Seega saab lugeda usaldusväärseks turuhinnaks sõidukit füüsiliselt näinud ja selle põhjal hinnangu andnud A. Leppiku arvamust, mille kohaselt oli kõnealuse sõiduki harilikuks väärtuseks 2009.a märtsi seisuga 650 000 krooni. Eeltoodu põhjal on kostja 771 000 krooni suuruse hüvitise maksmisega täitnud oma kohustuse ega ole kohustatud tasuma hageja nõutavat 433 000 krooni suurust hüvitisenõuet ja viivisenõuet, sest hageja on rikkunud kostja kindlustuslepingute üldtingimuste p 10.1 ja kostja kaskokindlustuse tingimustest tulenevat omapoolset teatamiskohustust. Kohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebus
§-s 440 sätestatud kohustust ja kindlustuslepingu sõlmimise ajal kehtinud Swedbank Varakindlustus AS kindlustuslepingute üldtingimused 3 p-i 10.1 ning Swedbank Varakindlustus AS kaskokindlustuse tingimuste 10 nõudeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et sõiduki Mercedes-Benz CLK 63 AMG tegelik väärtus kindlustusjuhtumi toimumise ajal erines oluliselt lepingus ja poliisil märgitud kokkuleppelisest kindlustusväärtusest ja hageja teadis seda, kuid esitas kindlustusandjale teadvalt ebaõigeid andmeid sõiduki maksumuse kohta. Oma seisukohta põhjendas maakohus sellega, et tuvastamist leidis, et kindlustatud sõidukiga oli toimunud enne 30.09.2009 liiklusõnnetust avarii ja sõidukit oli remonditud esinduse väliselt ja ebakvaliteetselt ning sõidukil puudus garantii. Kuigi ekspert R.Münt andis arvamuse vaid toimiku materjalide alusel, on ta 02.11.210 arvamuses leidnud, et fotodelt on näha, et sõiduki avariijärgne remont on teostatud sedavõrd ebakvaliteetselt, mis välistas tehasegarantii. Sama on ekspert kinnitanud 11.01.2011 kohtuistungil ütlusi andes, et nn käsitöönduslikul tehasevälisel sõiduki taastamisel on võimalik garantii lõpetada. Lisaks eeltoodule leidis sõiduki esinduseväline remontimine tõendamist ka A.Leppiku arvamuse ja AS Silberauto 05.05.2009 e-kirjaga, mille kohaselt oli kindlustusjuhtumi eelselt sõidukiga toimunud õnnetus ja sõidukit remonditi esinduse väliselt ebakvaliteetselt. Ekspert R.Mündi arvamuse kohaselt puudusid sõidukil teostatud tööde kohta andmed Mercedes-Benz tehase ajaloos. Seega on vastustaja maakohtu menetluses tõendanud nii sõiduki avariilisuse, ebakvaliteetse remondi, kui ka garantii puudumise, millised asjaolud jättis hageja kindlustusandjale avaldamata. Vastustaja on apellatsioonkaebuse vastuses pidanud vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et apellant on menetluse kestel esitanud vastuolulisi väiteid. Nii on apellant kaebuse p-s 8 väitnud, et hageja ei ole sõidukit remontinud ega ka olnud muul viisil teadlik, et sõiduk on varasemalt osalenud liiklusõnnetuses. 22.02.2010. on hageja kinnitanud, et sõidukil ei olnud seda omandades mitte mingisuguseid raske liiklusõnnetuse tunnuseid (I kd, t.lk 83). 05.04.2010 on hageja möönnud, et vaieldav on küsimus nö varjatud vigastustest (I kd, t.lk 167B). 30.09.2010 on hageja kinnitanud, et 7 kui sõidukile oli tehtud varasemalt remont, siis oli remont teostatud kvaliteetselt – sõiduk oli tehniliselt korras ja visuaalselt laitmatu. Sõiduk oli taastatud, seega tema turuväärtus on samasugune nagu sõidukil, mis ei ole osalenud kahjujuhtumis (I kd, t.lk 234). Vastustaja on õigesti järeldanud, et kui sõiduk on taastatud, siis eelnevalt pidi ta olema läbinud avarii. Hinnates tõendeid kogumis, on leidnud tõendamist, et sõidukiga oli eelnevalt toimunud avarii ja sõidukit oli esinduseväliselt, s.t mitteametlikult parandatud ja seega pidi kindlustusvõtja olema teadlik sellise sõiduki tegelikust väärtusest kindlustuslepingu sõlmimisel. Ekspert R.Münt on oma hinnangus märkinud, et sellist sõidukit võinuks müüa keskmise turuhinnaga üksnes pettuse teel. Hageja põhitegevuseks on sõiduautode ja väikebusside müük ja ebausutav on, et sõidukite müügiga igapäevaselt tegelev isik ei tee enne sõiduki omandamist kindlaks selle tehnilist seisukorda. Ekspert R.Münt on 11.01.2011 kohtuistungil selgitanud, et vaid juhul, kui ostja ei oleks spetsialist, võib see auto tunduda hea korras mitteavariilise sõidukina. Nimetatud selgitusest järeldub üheselt, et apellandile spetsialistina ei saanud sõiduk tunduda heas korras mitteavariilise sõidukina. Nõustuda saab vastustajaga, et kindlustuslepingu sõlmimisel esitatud Saksa Auto AS hindamisakti, kus sõiduki väärtuseks määrati 1,3 miljonit krooni, ei saa arvestada, kuna hind on määratud auto tehnilist kontrolli teostamata apellandi kinnituse alusel, et sõiduk on tehniliselt korras. Maakohus tuvastas õigesti, et apellant ei informeerinud kindlustusandjat sõiduki avariilisusest ja ebakvaliteetsest remondist, millega on oluliselt rikutud olulistest asjaoludest teatamise kohustust, mille korral on kindlustusandjal õigus kindlustushüvitist vähendada või keelduda selle väljamaksmisest. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt ei olnud pooltel vaidlust selle üle, millise hinnaga hageja sõiduki omandas. Vastustajal puuduvad sõiduki omandamise ajalugu kajastavad dokumendid ja olukorras, kus vastustaja on tõendanud sõiduki tegeliku väärtuse kindlustuslepingu sõlmimisel, oli apellandil TsMS § 230 lg 1 kohaselt kohustus tõendada, et ta omandas sõiduki väidetavalt hinnaga 1,3 miljonit krooni. Apellant seda ei teinud. Apellandi poolt ringkonnakohtu istungil esitatud liisinguleping ei tõenda sõiduki omandamise hinda. Maakohus ei eksinud sõiduki väärtuse määramisel, kui võttis aluseks A. Leppiku arvamuse sõiduki turuväärtuse kohta enne kindlustusjuhtumi toimumist. Arvamus põhines sõiduki ülevaatusel ja vahetul hindamisel ning A.Leppik hindas sõiduki kindlustusjuhtumieelseks turuväärtuseks 650 000 krooni (koos käibemaksuga). Tegemist oli dokumentaalse tõendiga. Kohus on põhjendanud ja sellega saab nõustuda, et arvestada ei olnud võimalik ekspert R.Mündi arvamusega, kuna see põhines vaid toimiku materjalidel. Ekspert R.Mündil ei olnud võimalik sõidukit üle vaadata, sest see oli võõrandatud ostjale väljaspool Eestit. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme tõendite hindamisel, kui eelistas sõiduki turuhinna määramisel A. Leppiku arvamust. Samas juhtis vastustaja tähelepanu, et ekspert R. Mündi ekspertarvamuses tuvastatud sõiduki turuväärtus on lähedane kindlustushüvitise arvestamisel ja väljamaksmisel aluseks võetud väärtusele (apellatsioonkaebuse vastuse p 4.8.5). Kindlustushüvitis on soodustatud isikule välja makstud ja Swedbank Liising AS on hagejale teatanud, et tal ei ole kindlustuslepingust tulenevaid nõudeid kindlustusandja vastu ega hüvitisnõuet, mida oleks ta hagejale loovutanud (II kd tlk 66). Arvestades eeltoodut kogumis, ei ole ringkonnakohtul alust apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ja kohtuotsuse tühistamiseks. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kuivõrd maakohtu otsus jääb muutmata, ei ole alust muuta ka maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust. Lähtudes TsMS § 171 lg-st 1 tulenevalt jätab 8 ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kulud hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Ulvi Loonurm Iko Nõmm Tiit Kollom 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.