KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 02.05.2011 Tallinn Haldusasja number 3-10-2059 Haldusasi Menetlusosalised S.M. kaebus Ha

§ 10

lg 1 esimese lause kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku. Sama sätte

1. lause kohaselt võib planeeringu koostamise algatamise otsustamisel põhjendatud juhul planeeringu koostamise algatamisest keelduda. Käesoleval juhul on otsusega piiratud kaebaja õigust talle kuuluvat Alofi kinnistut kasutada. Kaebaja ei saa oma perele kodu rajada (elamut ehitada), sest puudub selle eelduseks olev DP ja vastustaja on otsusega keeldunud DP menetluse algatamisest. 5.
2. Harku Vallavolikogu 30.06.2010 otsus on formaalselt õigusvastane. 5.2.
3. Formaalse õiguspärasuse raames hinnatakse haldusakti andmisele kehtestatud pädevus-, vormi- ja menetlusnõuetest kinnipidamist. Otsuse tegemisel on järgitud pädevusnorme. Üldjoontes on otsuse tegemisel järgitud ka vorminõudeid. 5.2.
4. Vastustaja on otsuse tegemisel rikkunud menetlusnorme - puudulikult kohaldanud uurimispõhimõtet. Uurimispõhimõtte juures viitab kaebaja HMS § 6 ning Riigikohtu 10.05.1999 otsusele nr 3-31-19-
5. Haldusorgan peab tõendite puudumisel enne taotleja suhtes negatiivse otsuse tegemist omal algatusel välja selgitama, kas täiendavate tõendite kogumine on siiski võimalik. Kuigi HMS § 5 lõikest 1 ja HMS §-st 6 tulenevalt määrab haldusorgan tõendite kogumise viisi ja ulatuse omal algatusel, lähtudes talle antud volituse ulatusest ja tõendite kogumise eesmärgist. Haldusorgan ei ole või on puudulikult teostanud uurimispõhimõtet, kui mitmed seisukohad, millele haldusorgan on haldusakti andmisel tuginenud, on paljasõnalised ja/või põhinevad oletustel. 2 1) väide, et Alofi kinnistule ehitise püstitamine eeldaks ulatuslikke tasandustöid ja tooks kaasa maatükil asuva kõrghaljastuse olulise osa likvideerimise, on oletuslik, seega on rikutud HMS §-le 38, sest jäeti kogumata tõendid nii kaebajalt kui teistelt isikutelt. Kui vastustaja oleks uurimisprintsiipi nõuetekohaselt teostanud, oleks talle mh teatavaks saanud, et 29.03.2010 väljastas Keskkonnaamet kaebajale metsateatise nr 627009501, mille kohaselt on kaebajal lubatud Alofi kinnistul teostada 4 tihumeetri ulatuses harvendusraiet (kaebuse lisa 6). Seega ei ole Keskkonnaamet pidanud Alofi kinnistu kõrghaljastuse osalist likvideerimist piirkonna iseloomulikku keskkonda oluliselt kahjustavaks. 2) otsuses viidanud üksnes mõnele üksikule suuremale kinnistule, kuid on jätnud täielikult tähelepanuta (võimalik, et teadlikult), et piirkonnas on Alofi kinnistu suurusega (s. o 1270 m2) võrreldavaid elamumaa sihtotstarbega kinnistuid - näiteks Pundalepa V (1287 m2) ja Luite tee 3 (1392 m2) (lisad 7 kuni 9). Samuti on piirkonnas elamumaa sihtotstarbega kinnistuid, mis on Alofi kinnistust oluliselt väiksemad - näiteks Kajakas 21 (977 m2), Kajakas 22 (985 m2) ja Kajakas 23 (972 m2) (lisad 7,10 kuni 12). Seega ei tugine vastustaja oma seisukohtade põhjendamisel igakülgsele ja objektiivsele informatsioonile. 3) Vastustaja ei pidanud vajalikuks uurida ega otsuses kajastada, milline oli Alofi kinnistu kasutusotstarve enne, kui Alofi kinnistu omandireformi läbiviimisel Harku Vallavalituse 06.03.2007 korraldusega nr 340 L. M. tagastati (lisa 13). R. H. ostis Alofi kinnistu 1939 kui ehituskrundi (lisa 14). Harju Rajooni TSN Täitevkomitee 25.11.1952 otsusega nr 823 arvati Alofi kinnistu elamufondi (lisad 15 ja 16). Harju Maavalitsuse 06.12.1995 otsusest nr 8836 nähtuvalt loeti omandireformi objektiks „ Harku vallas (end. Vääna mõis) asuv maaüksus EHITUSKRUNT A-l57, kinnistu nr 11873, pindala 0,75 ha", so Alofi kinnistu (lisa 17). Õiguspärase ootuse olemasolu tuvastamine ja selle arvestamise on käesoleva asja lahendamisel väga olulise tähtsusega, vastustaja selle põhimõttega ei arvestanud. 4) Vastustaja on otsuses märkinud, et lähitulevikus on ette näha Luige tee kasutajate arvu suurenemist (mistõttu on vallavolikogu hinnangul mõistlik säilitada TeeS § 13 ettenähtud teekaitsevöönd), kuid ei ole selgitanud, millele väide tugineb; see on oletuslik ega tugine ühelegi tõendile. Haldusakt ei saa tugineda tõendamata ja sisustamata seisukohtadele. 5) Enne haldusakti andmist ei küsinud vastustaja kaebajalt arvamust vastustaja järelduste kohta. HMS §-st 40 lõikest 1 tuleneb menetlusosalise õigus olla ärakuulatud. Vastustaja ei andnud kaebajale võimalust oma seisukohti põhjendada ja vastustaja seisukohti ümber lükata. Kaebaja viitab ka HMS § 36 lg 3 ning HMS § 38 lg
6. 5.2.
7. Otsuse tegemisel rikuti menetlusnorme – kaalutlusõigust teostati ebaõigesti, kaebaja viitab HMS § 4 lg 1 ja 2 ning Riigikohtu 27.01.2009 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-79-
8. HMS § 4 mõte on, et haldusorgan haldusmenetluse läbiviimisel ka sisuliselt kaaluks nii avalikkuse kui taotleja huve ning võtaks arvesse menetlusosaliste poolt esitatud väiteid ja seisukohti. Õiguslike hüvede kaalumine ei ole õiglaselt läbi viidud. Vastustaja jättis arvestamata kaebaja selgitused, et:

§ 5

punktiga 1, § 8 lg 3 punktiga 3 ja

§ 46lõikega 3.

Seega tuleb Ehitusmääruse § 32 lg 2 jätta käesolevas asjas vastavalt HKMS § 25 lõikele 9 kohaldamata ning edastada käesolevas asjas tehtav kohtuotsus vastavalt HKMS § 25 lõikele 10 Riigikohtule, millega käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus. 5.3.

1. Alofi kinnistut kahest küljest piirav Luige tee (Vääna-Jõesuu Suvelaagri tee) 20 m kaitsevööndi olemasolu ei välista Alofi kinnistule elamu ehitamist. TeeS §-le 13 tuginedes vastustaja väidab, et tulevikus on ette näha Luige tee kasutajate arvu suurenemist, siis on mõistlik sellega ettenähtud kaitsevöönd säilitada ja mitte lubada täiendavat hoonestamist. TeeS § 13 lg 3 sätestab, et kohaliku maantee kaitsevööndi laius mõlemal pool sõiduraja telge [...] on 20 kuni 50 meetrit. 24.09.2009 otsuses nr 91 on vastustaja tuginenud Harku Vallavolikogu 25.04.2002 määrusele nr 7, mille p 1 kohaselt on kohaliku maantee kaitsevööndi laiuseks 20 m mõlemal pool sõiduraja telge. Kaebaja on TeeS 4 §-s 13 ja Harku Vallavolikogu 25.04.2002 määruses nr 7 sätestatud piirangutest teadlik ja on neid Alofi kinnistu planeerimisel arvestanud. Teekaitsevööndiga kaasnevatest piirangutest on käesoleval juhul kõige olulisem TeeS § 36 lg 1 p 1 tulenev piirang, mille kohaselt teel ja tee kaitsevööndis on tee omaniku nõusolekuta keelatud ehitada hooneid või rajatisi ning rajada istandikke. DP koostamise kohustusega aladel võib hooneid teekaitsevööndisse ehitada juhul, kui see on lubatud kohaliku omavalitsuse poolt kehtestatud detailplaneeringus. 1) TeeS § 36 lg 1 punktist 1 tulenev piirang pole ultimatiivne, mistõttu võiks ka kõnealuse Luige tee kaitsevööndisse hooneid ja rajatisi ehitada, kui see oleks DP-ga lubatud. Kohalik omavalitsus peaks teekaitsevööndis kehtivatest piirangutest tulenevalt DP algatamata jätmisel mõjuvalt põhjendama, miks konkreetsel juhul ei ole teekaitsevööndisse hoonete ja rajatiste ehitamiseks loa andmine põhjendatud. Paljasõnaline väide, et tõenäoliselt Luige tee kasutajate arv tulevikus suureneb, mistõttu on haldusorgani hinnangul mõistlik säilitada teekaitsevööndi piirangud, ei ole kaebaja hinnangul piisav ega kaalu üles kaebaja huvi talle kuuluvat Alofi kinnistut vabalt vallata, kasutada ja käsutada. Vastustaja ei ole põhjendanud, miks ta seab avalikkuse huvid kaebuse esitaja omadest ettepoole - tuleb eeldada, et selliseid mõjuvaid põhjendusi ei ole. 2) Kui arvestada, et Luige tee kaitsevööndisse on keelatud ehitada hooneid või rajatisi ja rajada istandikke (s.t kohalik omavalitsus ei kehtesta DP-d, mis annaks selleks loa) ning ühtlasi arvestada ka viiemeetrist kohustuslikku tuleohutustsooni kinnistu piirist, jääks Alofi kinnistule ca 200 m2 ala, mis on ehitusaluseks maaks piisav (lisa 18). Kaebaja soovib rajada Alofi kinnistule (ümberkaudsesse miljöösse sobiva) palkmaja tüüpi ühepereelamu ja säilitada kinnistul kõik olemasolevad puud, v.a need, mis jäävad ehitusalusele maale. Kui üldse pidada vajalikuks Luige tee kaitsevööndisse millegi ehitamist (mis ei ole kaebaja hinnangul ilmtingimata vajalik!), siis võiks kaaluda sõiduautodele kahe parkimiskoha rajamist - Luige tee äärne piirdeaed on rajatud ( lisa 19) ja täiendavaid ehitisi ei plaani kaebaja Alofi kinnistule ehitada. Vastustaja ei ole põhjendanud, kuidas takistaks parkimiskohtade rajamine Luige tee kaitsevööndisse tee kaitse või teehoiu teostamist või liiklusohutuse tagamist või kuidas suureneksid teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimestele ohtlikud mõjud. 5.3.
2. Asjaolu, et Alofi kinnistu paikneb kehtiva Harku valla
3. a üldplaneeringu kohaselt puhkemajanduslikul maa-alal, ei välista kinnistu DP algatamist ega kinnistu sihtotstarbe muutmist elamumaaks. Seisukoht, et Alofi kinnistu DP algatamisel on vajalik üldplaneeringu oluline muutmine, ei selgita, millele väide tugineb. Kaebaja viitab

§ 8

lg 7 ja

§ 9

lg 7 ning Riigikohtu 18.10.2004 otsusele nr 3-3-1-37-04 ning 09.04.2007 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-12-07.

§ 9

lg 7 teisest lausest tuleneb selgelt, et mitte igasugune erisus võrreldes üldplaneeringuga ei too kaasa vajadust esitada DP-s ettepanek kehtiva üldplaneeringu muutmiseks. Igal konkreetsel juhul tuleb kõiki asjaolusid arvesse võttes eraldi hinnata, kas vastava maa-ala üldplaneeringuga määratud maakasutuse juhtotstarbe muutmine on niivõrd oluline ja/või ulatuslik, et sellega kaasneks kohustus teha ettepanek kehtiva üldplaneeringu muutmiseks. Kaebaja ei soovi alustada Alofi kinnistul äri- või toomistegevust, vaid rajada kinnistule perekonnale kodu (palkmaja tüüpi ühepereelamu), sj plaanib kaebaja säilitada maksimaalses ulatuses olemasolevat reljeefi ja kõrghaljastust. Alofi kinnistu sihtotstarbe muutmine elamumaaks ei ole niivõrd oluline ega ulatuslik muudatus võrreldes 1996. a üldplaneeringuga (puhkemajanduslik maa-ala), et see tooks kaasa vajaduse Harku valla kehtivat üldplaneeringut muuta. Harku valla 1996. a üldplaneering ei takista Alofi kinnistu sihtotstarbe muutmist elamumaaks. Isegi, kui vastustaja leiab, et Alofi kinnistu sihtotstarbe muutmine elamumaaks on oluline ja/või ulatuslik muudatus võrreldes kehtiva Harku valla 1996. a üldplaneeringuga, siis

§ 9

lõike 7 kohaselt võib DP sisaldada kehtestatud üldplaneeringu põhilahenduste muutmise ettepanekut. Üldplaneeringu muutmise ettepaneku tegemise vajaduse üle otsustamine on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Kinnistu sihtotstarbe muutmata jätmine tähendaks sisuliselt seda, et kinnistu muutuks kaebaja jaoks 5 väärtusetuks - ta ei plaani kinnistul arendada põllumajandust ega tegeleda metsandusega. Kaebaja huviks on säilitada piirkonna keskkonnasõbralikkus - Alofi kinnistule ühepere palkmaja ehitamine vähendab kõnesoleva piirkonna keskkonnasõbralikkust aga minimaalselt. Otsuses ei põhjendata, kuidas mõjutab kinnistu sihtotstarbe muutmine negatiivselt seda, kuidas Luige teed kasutama harjunud kohalikud edaspidi Vääna-Jõesuu randa pääsevad. Alofi kinnistu on aiaga piiratud ning randa pääsemiseks kasutatakse Luige teed. Samuti ei ole põhjendatud, kuidas mõjutab Alofi kinnistu sihtotstarbe elamumaaks muutmine negatiivselt sotsiaalmaa otstarbega WAM Lastevabariigi kinnistu kasutamist või selle sihtotstarbe muutmist. Otsus ei nimeta tõendit, millest nähtuvalt peaks avalikkusel olema huvi Alofi kinnistu senise sihtotstarbe säilitamise vastu ja et see kaaluks üles kaebuse esitaja huvi rajada kinnistule kodu. Väited on paljasõnalised, otsitud, oletuslikud. 5.3.

1. Harku Vallavolikogu 27.08.2009 otsusega nr 71 vastuvõetud, kuid veel kehtestamata Harku valla üldplaneeringust ei tulene õiguslikke tagajärgi ning sellele tuginemine on põhjendamatu ja ennatlik; menetlus on jätkuvalt järelevalve staadiumis. Kaebaja esitatud Alofi kinnistut puudutavaid ettepanekuid/vastuväiteid uue üldplaneeringu koostamisel arvesse küll ei võetud (lisad 23 ja 24), kuid see ei tähenda, et järelevalvemenetluses asjaolud ei saaks muutuda. 5.3.
2. Väide, et Alofi kinnistu on kaks korda väiksem elamukrundi suurusest antud piirkonnas, on vale, DP algatamata jätmisel sellele väitele tuginemist ei saa pidada põhjendatuks. Kohaldatud ei ole vajalikul määral uurimispõhimõtet, et selgitada välja, kui suured elamumaa sihtotstarbega kinnistud on kõnealuses piirkonnas (täpsemalt Vääna-Jõesuu külas) moodustatud. Seega ei läheks Alofi kinnistu sihtotstarbe muutmine elamumaaks ja sinna elamu ehitamine kuidagi vastuollu piirkonnas väljakujunenud miljööga. Kui pidada põhjendatuks vastustaja tuginemist väitele, et Alofi kinnistu on võrreldes samas piirkonnas moodustatud elamukruntidega liiga väikene, et lubada sellele elamu ehitamist, siis on oluliselt rikutud üldist võrdse kohtlemise põhimõtet. 5.3.
3. Asjaolu, et Harku vallas on hulgaliselt varem planeeritud, kuid väljaehitamata elamuprojekte (vastustaja viide vaidlustatud otsuses Harku Vallavolikogu 25.02.2010 otsusele nr 34), ei ole mõjuvaks põhjenduseks Alofi kinnistu DP algatamata jätmisel. DP algatamine ei mõjuta seda, kuidas toimub senini väljaehitamata elamuasutuse lõplik kujunemine või seismajäänud arendusprojektide realiseerumine. Tsitaat oleks asjakohane, kui kaebaja oleks taotlenud arendusprojekti elluviimiseks suurema piirkonna sihtotstarbe muutmist elamumaaks aga mitte ühe konkreetse kinnistu sihtotstarbe muutmine maatulundusmaast elamumaaks. 5.3.8.

§ 10lg 61 punkt 2 ei takista Alofi kinnistu DP algatamist ja selle menetlemist.

Vastustaja ei pea võimalikuks taotletava DP koostamise tellimisega kaasneva kulu kandmist ning sellist kohustust ei ole

§ 10

lõike 61 punktist 2 ja

§ 10lg 8 punktist 1 tulenevalt võimalik üle anda DP koostamisest huvitatud isikule.

1) Kaebaja on seisukohal, et valla kehtiva (1996. a ) üldplaneeringu muutmine ei ole vajalik, sest Alofi kinnistu sihtotstarbe muutmine elamumaaks ei ole niivõrd oluline ja ulatuslik muudatus võrreldes kehtiva üldplaneeringuga (puhkemajanduslik maa-ala), et see tooks kaasa vajaduse üldplaneeringut muuta. Seega kõnealusel juhul

§ 10

lõike 61 punktist 2 tulenev piirang ei kehtiks, kaebaja võiks olla Alofi kinnistu DP tellijaks ja kanda ka Harku vallaga sõlmitava lepingu alusel sellega kaasnevad kulud. 2) Kui Harku valla kehtiva üldplaneeringu muutmine oleks kohaliku omavalitsuse hinnangul vajalik, saaks DP koostamisest huvitatud isik (kaebaja) sõlmida

§ 10

lõikele 6 tuginedes kohaliku omavalitsusega halduslepingu DP koostamise ja menetlemisega kaasnevate kulude kandmise kohta. Alofi kinnistu DP algatamist ei välista ka

10 lg 61 punkt 2 - DP tellijaks oleks jätkuvalt kohalik omavalitsus, kuid viimase ja kaebaja vahelise lepinguga 6 reguleeritaks pooltevahelised suhted selliselt, et kaebaja kohustub kandma DP tellimise ja selle menetlemisega kaasnevad kulud. Sellise lepingu sõlmimine ei ole keelatud. 5.3.9 Kaebajal on õiguspärane ootus selle osas, et Alofi kinnistu DP algatatakse ja kinnistu sihtotstarve muudetakse elamumaaks. Kaebaja viitab uuesti kinnistu kasutusotstarbele enne tagastamist, tegemist oli ehituskrundiga. 5.

1. DP algatamine ei tekita põhjendatud ootust, et kehtestatakse just selline DP nagu on soovinud DP algatamise taotleja. Menetlus selleks algatataksegi, et koguda vajalikku teavet selle kohta, millist DP-d on võimalik ja mõistlik kehtestada. 5.
2. Kaebaja palub 1) jätta käesoleva haldusasja lahendamisel kohaldamata Harku valla ehitusmääruse § 32 lõige 1; 2) Harku valla ehitusmääruse § 32 lõige 1 põhiseadusega vastuolu tuvastamisel edastada käesoleva haldusasja kohtuotsus Riigikohtule; 3) tühistada Harku Vallavolikogu 30.06.2010 otsus nr 71; 4) kohustada Harku Vallavalitsust uuesti läbi vaatama kaebaja 01.04.2010 taotlus Alofi kinnistu detailplaneeringu algatamiseks, kooskõlas kehtiva õiguse ning käesolevas haldusasjas tuvastatud asjaolusid ja toodud seisukohti järgides; 5) jätta kõik menetluskulud Harku Vallavalitsuse kanda ja mõista kaebaja menetluskulud välja Harku Vallavalitsuselt. 5.
3. 11.10.2010 on kaebaja esitanud kohtule võimaliku kinnistu asendiplaani, millel on märgitud võimalik hoonestusala, lähtudes kõikidest kitsendustest. See asendiplaan on läbiräägitav ning käesolevaga on pakutud üks võimalik lahendus. Selles menetlusstaadiumis tuleks hinnata, kas kõnesoleva kinnistu sihtotstarbe muutmine on põhimõtteliselt võimalik või välistatud. Alofi kinnistule elamu rajamine on võimalik ka kõiki piiranguid ja kinnistu reljeefi ja haljastust arvesse võttes. Kohtuistungil jäi kaebaja oma seisukohtade juurde ja palub välja mõista tasutud riigilõiv ja õigusabikulud vastustajalt. Kaebaja palub hüvitada õigusabitasu summas 5650, 22 eurot. Valla haldusakt on raskesti mõistetav; kompromissi küsimus on ebaselgelt esitatud; kaebaja on arvestanud, et elamu hakkaks paiknema Wam naabruses ja piirkond on mürarikkam. Vastastikune mõju selles mõttes ei ole oluline, tegevusi saab leevendada ka muudel viisidel. Jääb ebaselgeks, miks arvatakse, et ehitamisel lõhutakse looduslikku reljeefi, kui kaebaja püüab seda ise säilitada ja on selle säilimisest huvitatud. Wam territooriumil on samuti hoone, mis on ehitatud reljeefsele ja liivasele pinnasele. Põhjendused, mis esitati, on kunstlikud ja vastuolulised, mistõttu jõuti ebaõigele tulemusele. Vald väidab, et Ehitusmääruse § 32 lg 1 ei tuginetud, et olid hoopiski muud põhjused, miks DP ei saa algatada ja kuigi vald märgib, et kinnistu suurus ei ole taotluse rahuldamata jätmise põhjuseks, oli kaebaja selle kaebuse ära toonud, Ehitusmäärus on selles osas PS vastuolus. Eirati RK lahendite seisukohti ja ehitusõiguse piiramist krundi suurusega ei saa põhistada, kui ehitusmääruses on norm seotud krundi eraldamisega, siis ikkagi tuleb vallal sellega arvestada, seda ei saa arvestamata jätta põhjusest, et tegemist ei ole maa eraldamisega vaid olemasoleva krundiga. Valla ÜP ei sea kruntidele mingeid suuruspiiranguid, seda ei tee ka uus ÜP, mis veel ei ole kehtestatud. Kaebajal on õiguspärane ootus, et maa sihtotstarve muudetakse elamumaaks. Omandireformi käigus tagastati kinnistu, mis oli enne vara võõrandamist elamumaa. Kõik põhjendused tuleb esitada haldusaktis ja ei ole lubatav haldusakti põhjendusi esitada hiljem kohtumenetluses. Õiguspärane ootus tugineb ajaloolistele faktidele ja sellele, et vahetus läheduses on elamukrundid. Kaebaja kinnistu sihtotstarbe muutmine elamumaaks on lähtuvalt selle piirkonna ÜP-st võimalik. VASTUSTAJA SEISUKOHAD 7
4. Harku Vallavolikogu jäi oma seisukohtade juurde ja palub jätta kaebaja menetluskulud tema kanda. Õigusabitasu on arvestades töö mahtu ja keerukust on ülepaisutatud. Kaebaja selgitab kohtule esitatud vastust, vaidlusalust otsust ja kaebaja seisukohti alljärgnevalt. 6.
5. Vallavolikogu ei pea võimalikuks Alofi kinnisasja hoonestamist ka peale kohtukaebuse esitamist. Jääb ebaselgeks, miks kaebaja esitas lühikese vahemiku jooksul samasuguse taotluse, kui olukord ei ole muutunud, seda ka mitte uue ÜP menetluse tõttu. Vastustaja kaalus kompromisside küsimust, mis tõusetus, kui sooviti leida väljundit kaebaja huvides ja seotult Alofi kinnistu edasise kasutamise võimalustega ning asjaolust, et kaebaja naaberkinnistu omanik soovis muuta DP-ga oma kinnistu senist kasutust. Vallal ei ole avalikes huvides võimalust muuta antud piirkonda kavandatud puhkeotstarbelist kava, maakasutus antud kohas ja rannapiirkonnas sõltub valla avalikust huvist, milleks on säilitada seal olemasolev maakasutus. Kuna vald keeldus kaebaja DP taotluse rahuldamisest, milles sooviti muuta maa kasutuse sihtotstarvet elamumaaks ja ehitada sinna elamu, siis vastustaja sellest keeldus, st valla huvi on suunatud sellele, et olemasolev olukord jääb samaks. Kui DP jätta algatamata, siis ei muudeta senist maakasutust, omanik saab kasutada endiselt tema kinnistut ja uusi piiranguid temale ei saabunu. Et maakasutust muuta tulutoovamaks, siis tegi vald ettepanekuid, kuid kaebaja ei soovi maad müüa ja soovib ehitada elamut, seega ei sõltu vallast nn kompromisside küsimus. Kohtumenetluses pakutud variant, et kaebaja annab vastu teises kohas asuva kinnistu, ei muudaks asjaolusid vaidlusaluse kinnistu suhtes. Kaebaja kinnistu asend naaberkinnistu WAM Lastevabariik suhtes on selline, et sisuliselt mõjutab sellel kinnistul toimuv kaebaja kinnistut. Kui naaber soovib säilitada oma kinnistul puhkeotstarbelise funktsiooni ja vald soovib samuti seda piirkonda arendada nendel eesmärkidel, vallal on seal ka omandatud maad, siis oleks nende plaanide suhtes sinna elamumaa tekitamine oluline kavade muutus, sellise muutuse suhtes aga ei ole argumente, miks tekitada sinna elamumaa, mis takistab seniste plaanide arendamist. Muutusi saaks põhistada vaid läbi teise avaliku huvi tekkimise, mida aga vallal ei ole ja kui need tekivad, on olukord teistsugune. Kui V.M. esitas oma taotlused DP algatamiseks ja olukorra muutmiseks, siis ehk oleks kaebajal tekkinud võimalus oma maatükk müüa, et leida väljund temal tekkinud olukorrale. Kui omanikud sellist lahendust ei saa kaaluda erinevatel põhjustel, siis kompromissi ei sünni ja vald seda olukorda muuta ei saaks. V.M. oli küll soovinud osa maast muuta elamumaaks, kuid seda taotlust ei ole vald soovinud rahuldada, sellest tulenevalt ei ole õige väita, et vald on vastustes vastuoluline. Kaebaja kinnistule vald ehitamist ette ei näe, kaaluti vaid ajutiste väikeehitiste rajamist puhkeotstarbelistel eesmärkidel, kuid kaebaja soovib ehitada sinna elamut. Vald ei näe üldse võimalust selle kinnistu hoonestamiseks. Kuigi valla sotsiaalkomisjon kaalus ka osa WAM territooriumil olevate hoonete sotsiaalotstarbelist kasutamist, ei ole seda ideed realiseeritud, kaebaja taotlus ajal ei ole ÜP-s muudatusi tehtud. Kaebaja osales uue ÜP menetluses ja ta ei nõustunud sellega, et alale jäeti üldkasutatavate hoonete maa juhtotstarve. Selle tõttu märkis vald vastuseks, et alale -üldkasutatavate hoonete maajuhtotstarvet ettenägeva üldplaneeringu kehtestamise järgselt võib juhtuda, et sinna ei osutuks näiteks Alofi ja WAM Lastevabariik kinnisasjade ühise DP käigus hoone rajamine võimalikuks. Vastustaja uuris vastamisel ala, kui senisest suurema terviku, seisundit. Iseloomustavad taustaandmed kinnitavad, et on avalik huvi seal kohas mitte lubada elamuehitust ja olukorra muutust, sj kaebaja kinnistul. Vald soovib seal võimalikult suures ulatuses säilitada hoonestamata metsamaad, kaunist looduslikku kooslust, kui ala eripära. Võimalik, et piirkonna või ala kohta koostatava DP käigus võib ette näha ka krundi maaüksuste piiride muutmise (sh maaüksuste liitmise). Sellise lahendini jõudmine aga ei sõltu vallast, vaid kahe kinnistuomaniku vastavast tahteavaldusest, seejärel alles saaks kaaluda nende ühitamise võimalust avalike huvidega. 8

§ 3

lg 1 kohaselt on planeeringute koostamine avalik, mis peaks tagama

§ 1

lõikes 2 sätestatud, võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks. Tasakaalustatud ja säästva ruumilise arengu tagab vallavolikogu arvates paremini suuremate ja tervikuna käsitletavate alade ühtne ja samaaegne planeerimine.

§ 8

lõike 31 kohaselt on maakasutuse juhtotstarve (antud juhul puhkebaaside maa või koostatavas üldplaneeringus üldkasutatavate hoonete maa) üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad (

§ 8lg 3 p 3).

Kaebaja sooviks ehitamist puhkebaaside maa-alale, seega tuleks teha ÜP-ga võrreldes muudatus, mis puudutab avalikku huvi ja ei oleks sellega kooskõlas. Sellist avalikku huvi muutusteks ei leitud. Samas nähtus, et sellist planeeringut, mis senist avalikku huvi ei toeta, tuleks finantseerida vallal. See on valla kaalutlus ja vastustaja ei toeta kaebaja seisukohta, et siinkohal oleks õigustatud finantseerimine anda üle eraisikule, kelle taotlus avalikust huvist ei lähtunud ja ala tasakaalustatud arengut ei tagaks. Vastustaja tugines siinkohal Riigikohtu otsuste juhistest ja õiguskantsleri antud selgitusest. Vastustaja ei muutnud oma põhiseisukohti uuel taotluse lahendamisel ja arutas läbi kaebaja vastuväited. Vald ongi vastanud, et asjaolust, et üldplaneeringu maakasutusplaanil on mingi ala tsoneeritud puhkebaaside maana või üldkasutatavate hoonete maana, ei tulene, et selle ala iga m2-i osas peaks hoonete ehitus olema lubatud või võimalik. Krundi moodustamine, selle kasutamise sihtotstarbe, hoonestusala, hoonete suurima lubatud arvu või nende puudumise, hoonete suurima lubatud ehitusealuse pindala, määramine, toimub detailplaneeringuga (

§ 9lg 1-4).

Vana ja uue üldplaneeringu mõisted ja põhimõtted ei ole oma sisus muutunud. Vana ega uus kehtestatav ÜP ei näe ette Alofi kinnistule ehitamist ja kaebajale selgitati, miks soovitakse avalikes huvides piirkonna väljakujunenud miljööd säilitada arvestades kehtiva üldisema üldplaneeringuga. Avalik huvi avalikkusele avatud ruumi säilimisele ja juurdeloomisele on otsuses välja toodud. Kaebaja märgib, et uus ÜP võib tuua muutusi. Vastustaja vastab, et muutusi ei tulene uuest üldplaneeringust, kuigi kaebaja esitas selles planeeringumenetluses oma seisukohad ja loodab, et need aktsepteeritakse maavanema järelvalves. Selle all vald peab silmas, et Alofi kinnistu hoonestamist vald ette ei näe, see on põhimõtteline küsimus, avatud ruumi küsimus. Vald sellega seotult selgitas kaebajale vastuseks ka seda, et vald ei pea vajalikuks DP –ga kaasnevate kulude kandmist, kui puudub avalik huvi muutusteks ja kui eraisikule ei ole õigustatud DP finantseerimiste kulude panemine. Vastustaja ei ole kohustatud oma territooriumi planeerimisel lähtuma vaid kinnisasja omaniku soovist, kaebaja peab arvestama omavalitsuse huvidega, tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamisega ning keskkonnakaitse vajadusega, arvestada tuleb võimalikult paljude isikute huvidega. Need olid esitatud planeerimispõhimõtete ja kehtiva ÜP olukorra ja PS sätete analüüsist lähtudes. Avalike huvide kaitsevajaduse sisustamisel toetuti täiendavalt Õiguskantsleri poolt 27.08.08 esile toodud avaliku huvi olemusest. Üldkasutatavate hoonete maa juhtotstarbe mõistet avab ka koostatava üldplaneeringu seletuskiri (leitav Harku valla veebilehelt -http://www.harku.ee/index.php?menuID=269). Seletuskirja p 2.4 “Üldkasutatavate hoonete maa” (lk 22-23) kohaselt käsitletakse üldkasutatavate hoonete maana käesolevas üldplaneeringus nii valitsus- ja ametiasutuste maad kui ka tervishoiu- , teadus-, haridus- ja lasteasutuste; spordi- ja kultuuriasutuste ning usu- ja tavandiasutuste maad. See käsitlus ja mõistete süsteem ei muutunud, seega on olukord kontrollitavaks tehtud ja otsust ei muuda õigusvastaseks, kui pikalt ja mil viisil vastustaja vastas ja mõisteid selgitas. 6.2. Vallavolikogu selgitas piirkonna iseloomustust kaebaja küsimuste püstituse tõttu. Sealt tõusetus küsimus ka kaebaja kinnistu seotusest WAM kinnistuga. Vastuseks kaebaja küsimuste alusel märgiti ära kinnistuga mitmeid asjaolusid. Kaebaja kinnistuga on külgnev 9 Wam Lastevabariik kinnisasjaga (katastritunnus 19801:011:0788, pindala 79 071 m², sihtotstarve sotsiaalmaa). 1)Harku Vallavolikogu 30. juuni 2010 otsusest nr 71 (edaspidi otsus) nähtub, et Alofi kinnisasi on ümbritsetud kahest küljest Wam Lastevabariik kinnisasjaga ja sellel paikneva hoonestusega. Kaebaja kinnistu ei asu seega kusagil üksikus kohas, kus maa sihtotstarbe muudatus ei oleks seotud avaliku huviga. 2)Nagu Wam Lastevabariik kinnisasja puhul, on ka Alofi kinnisasja näol tegemist endise lastelaagri territooriumiga, millest maareformi käigus peeti võimalikuks ühe osa tagastamist (see ei jäänud ehitiste omanikule V.M. erastamisele, kuigi ta seda soovis). Alofi kinnisasja mittetagastamisel oleks selle eest määratud kompensatsioon summas 978 krooni. Seega ajalooliselt oli omandireformis tagastatud maa, millele ei määratud elamumaa funktsiooni. 3)Kuigi Alofi kinnisasi on Wam Lastevabariik kinnisasjast formaalselt eraldiolev, moodustab see sisuliselt koos Wam Lastevabariik kinnisasjaga ruumilise terviku. Seda tervikut vastustaja uuriski koos valla valiku huvi olemasoluga, mis kinnitab huvi selline avatud ruum säilitada. Nagu vallavolikogu on juba märkinud, tagab tasakaalustatud ja säästva ruumilise arengu vallavolikogu arvates parem suuremate ja tervikuna käsitletavate alade ühtne ja samaaegne planeerimine. Kaebaja selgitas, et muud planeeringut seal hetkel ei ole, oli võimalus vaadata kahe kinnistuomaniku DP taotlusi ühel ajal, kuid valla huvides elamumaa moodustamist sinna ette ei nähta. 4)Vallavolikogu hinnangul on hetkel võimalik Alofi kinnisasja kui metsamaa kasutamine maatulundusmaana, kuid nagu otsuses märgitud, sõltuks selle kasutamine tulevikus suuresti ka Wam Lastevabariik kinnisasja planeerimisest ja kasutamisest (vt Lisa 1 –otsuse lisaks olevad fotod). Kuigi Wam Lastevabariik kinnisasja omanik on avaldanud selget soovi ala detailseks planeerimiseks ja ka üldplaneeringu korrigeerimiseks selliselt, et Alofi kinnisasja lähiümbrus (st ca pool Wam Lastevabariik kinnisasjast) oleks tsoneeritud elamumaana ja ülejäänud osa sotsiaal- ja ärimaana, on Harku Vallavalitsus ja vallavolikogu on siiani jätnud tema mõlemad taotlused rahuldamata. Seega olukord kaebaja eesmärkide saavutamiseks ei muutunud soodsamaks, kuna maa sihtotstarvet vald ei muutnud ka naaberkinnistu osas. Muutusi ei ole ette näha ka uuest üldplaneeringust. Taotluse lahendamise hetkel ja praegu on üldplaneering koos keskkonnamõju hindamise aruandega esitatud kooskõlastamiseks/heakskiitmiseks teistkordselt Keskkonnaametile. Pärast heakskiidusaamist/kooskõlastamist esitatakse üldplaneeringu materjalid maavanemale seni lahendamata jäänud planeeringuvaidlustuste osas seisukoha võtmiseks. Maavanema heakskiidu saamisele peaks järgnema üldplaneeringu kehtestamine. Kõik eelnev võib hinnanguliselt kesta ca 1 aasta. Võrreldes eelmise kaebaja taotluse lahendamisega ei olnud olukord muutunud. Siit tulenevalt kompromissiks puudub endiselt võimalus. Vallavolikogu nõustub, et kuigi Alofi kinnisasja kõlvikulises koosseisus sisaldub valdavalt metsamaa, ei ole tulenevalt kinnisasja väiksusest, selle paiknemisest liivase aluspõhjaga õrnal rannametsa alal (mereni jääb ca 380

1. m)ja ka tsoneeringust üldplaneeringus (hetkel puhkebaaside maa), selle kasutamine metsa kasvatuseks tulu saamise eesmärgil praktikas perspektiivne, kuigi on võimalik. Kinnisasja väiksusele viitas vastustaja vastuseks kaebaja küsimustele ja aspkektist, et Alofi kinnisasja väiksus ei anna selle omanikule ootust metsa-ala hakata kasutama hoonestamiseks. Uuriti ka kinnistuid naabruses. Ranna-ja puhkeotstarbelistel maa-aladel tooks seniste eesmärkide saavutamisele takistusi ehitamine just kaebaja kinnistule. Maaüksust on praktikas võimalik kasutada ka nt puhketegevuseks, mis ei seondu otseselt hoonestamisega, see oli valla kaalutlus, kaebajale ei saa seda soovitust peale suruda. Vald selgitaski, et eelnevale vaatamata võib osutuda võimalikuks mõningate väikerajatiste ja ajutiste (kestusega vähem kui 5.
2. a)või maapinnaga väheseotud väikehoonete püstitamine, mis hõlmavad väikest ala, mille 10 mõjuala ruumilisele struktuurile on väike ning millede püstitamine ei too kaasa nähtavaid ja püsivaid muudatusi pinnases ja haljastuses. Kui kaebaja siiski leiab, et praegusel sihtotstarbel ei ole tal võimalik kinnisasja kasutada, siis arvestades asjaoluga, et hetkel on kõnealuse tüki maamaks aastas 1143 krooni, peab vallavolikogu võimalikuks maaomaniku taotluse laekumisel tõsiselt kaaluda üksuse sihtotstarbeks ka sotsiaalmaa alaliigi üldkasutatava maa või sihtotstarbeta maa määramist, mis tooks kaasa olukorra, kus maamaksukohustus puudub (maamaksu suurus jääks alla 50 krooni, mille puhul vastavalt maamaksuseaduse § 7 lg 3 maksuteadet ei väljastata). Vallavolikogu ei nõustu kaebaja poolt varem väljendatuga, et hetke olukorras ei ole tal oma kinnisasja võimalik kellelegi müüa. Vähemalt naaberkinnisasja omanik oleks Alofi kinnisasja omandamisest huvitatud. Kindlasti kujuneks selle ostuhind kordi kõrgemaks maa tagastamata jätmise menetluses riigi poolt määratavast kompensatsioonist. Taotluse mitterahuldamise põhjust mõistab kaebaja valesti. Kinnistut ei soovi vald näha hoonestatuna sõltumata selle kinnistu suurusest. Otsuses märgitakse, et avalikkusele avatud ruumi säilitamise ja juurde loomise ning rohelise keskkonna säilitamise põhimõtte tagab senise olukorra säilimine. See ongi keeldumise sisu. Põhimõtte olemus on iseenesest lihtne. Iga kõrghaljastatud kinnistu, millele püstitatakse elamu, ei ole osaks avatud ruumist. Kinnistule eramu püstitamine toob tavaliselt kaasa kõrgendatud soovi kinnistu privaatsusele, mis mõnikord laieneb ka kinnistu lähiümbrusele. Vastustaja võrdles piirkonnas kujunenud olukorda. Kaebaja kinnistu asukoht ei võimalda sihtotstarvet muuta ja lubada sinna ehitamist. Vastavat olukorda ei muudaks ka koostatav üldplaneering. Valla huvides on kasutada rannaala senisel eesmärgil, elamumaa loomine sinna piirkonna puhkeotstarbelist kasutust ja edasiarendamist takistab, kuna elamumaa eeldab teistsugust kasutusreziimi, samal ajal ei saa kõrvalkinnistul planeerida piiranguteta mistahes ürituste korraldamist. Kuigi ei ole teada, missugusena WAM kinnistu tegevus taastatakse, ei saa hetkel väita, et omanik ei tohiks taastada seal puhkeotstarbeliste üritustega seotud tegevust. Vastuseks kaebajale märgiti, et kaebaja ei olnud Harku Vallavalitsusele esitatud taotluses märkinud, kui suurt elamut (ehitusealune pindala, korruste arv) ta püstitada soovib, vallavolikogu eeldas ehitamist, mil püstitatakse vähemalt 1,5 korruseline elamu, millega kaasneb hoonestusala, pindalaga ca 400 m2. Ligikaudselt selline ala on tähistatud Harku Vallavalitsusele esitatud taotluse lisaks oleval skeemil. Taotlusest nähtuvalt oleks tulnud kinnistul ette näha ka parkimiskohad kahele autole ja juurdepääsutee õuealale. Eelnev oleks toonud kaasa mitmete männipuude raie ja ka nimetatud ala reljeefi olulise muutumise tasandamise ja ehitustööde läbi. Otsuses ongi kaalutletud, et piirkond on ranna-ja puhkefunktsiooni järgib ala ja selliselt arendatav, ala on ka kohaliku miljööväärtusega, sh kaebaja kinnistu on reljeefne. Vastavalt vald märkiski, et kinnistu põhjapiirist ca 15 m kaugusel paikneb ca 150 m2 suuruse ehitisealuse pinnaga hoone (isolaator). Teisel kinnistul asuv hoone ja selle juures olev maa olid enne 1940. a. osaks hetkel Alofi kinnisasjana tagastatud õigusvastaselt võõrandatud maast. Vallavolikogu hinnangul lõhuks nimetatud hoone lähialasse, sellest ca 20 m kaugusele, uue elamu püstitamine ala ruumilist struktuuri ja kõrghaljastuse kompaktsust. Vastustaja eelnevalt märkiski, et vaatas piirkonda tervikuna ja tegi võrdlused ala kohta, mitte kinnistu suurusest lähtudes. Vallavolikogu ei pidanud võimalikuks taotletava DP koostamise tellimisega kaasneva kulu kandmist, millist kohustust ei oleks sellise, vallavolikogu hinnangul üldplaneeringut oluliselt muutva DP koostamise algatamisel

§ 10

lõike 61 punktist 2 ja § 10 lõike 8 punktist 1 tulenevalt võimalik DP koostamisest huvitatud isikule üle anda. Vallavolikogu tõlgendab nimetatud sätteid (teleoloogiliselt) selliselt, et DP koostamise tellimise üleandmise keeld sisaldab eneses ka DP koostamise tellimise finantseerimise üleandmise keeldu.

§ 8

lg 7 kohaselt on kehtestatud üldplaneering aluseks DP koostamisele DP koostamise kohustusega 11 aladel ja juhtudel ning maakorraldusele ja projekteerimistingimuste väljaandmisele väljaspool DP koostamise kohustusega alasid ehk eelnevast tuleneb kohustus juhinduda DP koostamisel üldplaneeringust ka siis, kui see ka ei tooks kaasa juhtotstarbe ulatuslikku muutmist ehk teisisõnu, kõik tegevused, mis ei ole käsitletavad üldplaneeringu põhilahenduste muutmisena ja ei too sellest tulenevalt kaasa menetluslikke erinõudeid, ei pruugi siiski olla üldplaneeringuga kooskõlas, olles seda vähemal määral muutvad. Siin oli oluline huvi piirkond säilitada avalikes huvides muutumatuna, st mitte lisada elamuehitust, sj ka hoonestada Alofi kinnistut. Vara tagastamata ei saanud jätta, õigustatud subjekt soovis selle tagastamist ka siis, kui sellele määrati maatulundusmaa funktsioon. Piirkonnas ei ole ette nähtud elamumaa kruntide moodustamist, selle tõttu vastustaja teistsugust tõlgendust ei toeta ja ei sea sõltuvusse kinnistu suurusest. Valla vastuses ongi märgitud, et teistsugune tõlgendus võiks viia piltlikult kirjeldades olukorrani, kui näiteks ca 10 ha üldplaneeringus sotsiaalmaana tsoneeritud alal paikneva 10 kinnistu omanikud on igaüks eraldi õigustatud algatama oma kinnisasjal DP üksikelamu püstitamiseks, kuna väidetavalt juhtotstarbe ulatuslikku muutmist ei toimu, mis kokkuvõttes võiks viia olukorrani, kus sotsiaalmaana tsoneeritud alal ei ole enam vastavat tegevust võimalik läbi viia. Harku valla ehitusmääruse § 5 lõike 10 kohaselt võib planeeringu algataja planeeringu koostamise algatamiseks esitatud ettepaneku alusel planeeringu koostamist mitte algatada, kui: 1)soovitud planeering on vastuolus piirkonna väljakujunenud miljööga; 2)maa-ala kohta on kehtiv sama taseme planeering; 3)algatamise ettepanek on vastuolus valla või selle osa suhtes kehtiva üldisema planeeringuga; 4)planeeringu kehtestamine võib kaasa tuua avalikule sektorile põhjendamatuid või ebamõistlikult suuri kulutusi võttes arvesse kulutustest kasu saavate isikute hulka või kaasneb oluline negatiivne keskkonnamõju; 5)detailplaneeringu koostamisest huvitatud isik ei ole sõlminud käesoleva määruse § 13 nimetatud lepingut, kui planeeringu algataja on teinud ettepaneku sellise lepingu sõlmimiseks käesoleva paragrahvi lõike 12 kohaselt; 6) muudel juhtudel, lähtudes avalikest huvidest. Ehitumääruse neile normidele otsuses viitabki ja vald leidiski, et tal on oluline avalik huvi selles piirkonnas maa senisele kasutusele, puudub õigustus seda eirata, seega sihtotstarvet muuta võrreldes ÜP-ga käsitleb vald ÜP muudatusena. Vastustaja viitas Riigikohtu 19.04.2007 haldusasjale nr 3-3-1-12-07 ja 27.01.2010 haldusasjale nr 3-3-1-79-09 (p 13) ja leiab, et vallavolikogu arvates oleks olemasolevat olukorda ja eeltoodud seisukohti arvestades tegu nii üldplaneeringu põhilahendusi muutva DP-ga, kui ka põhilahendusi mittemuutva, kuid samas üldplaneeringuga ebakõlas oleva DP algatamise taotluse esitamisega ja mõistlik taotletavat põhjendada mitte ainult erahuvi seisukohalt, vaid ka avaliku huvi seisukohalt, mida Kaebaja ei ole vallavolikogu hinnangul arvestanud. Oma otsusega on vallavolikogu leidnud, et esineb avalik huvi mitte sellise DP algatamiseks, vaid algatamata jätmiseks. 6.

1. Vallavolikogu esitas vastuse kaebuse seisukohtadele. 6.3.
2. Otsuse tegemisel on järgitud vormi- ja menetlusnõudeid. Juhul kui ka menetlusnõudeid oleks kaebaja poolt väidetud ulatuses rikutud, ei võinud need mõjutada asja otsustamist ehk nende alusel ei saaks tulenevalt HMS § 58 nõuda otsuse kehtetuks tunnistamist, kuna teistsugust otsust ei saaks vald teha. 6.3.
3. Otsuse tegemisel järgiti uurimispõhimõtet piisaval määral ja seda rakendati. Harku Vallavalitsuse planeerimis- ja ehitusosakonna, planeerimis- ja ehituskogemust omavad spetsialistid tutvusid kinnisasja seisukorraga looduses, seda ka pildistades. Nimetatud fotod on otsuse lisaks. Asjaolu, et spetsialistide hinnangule ei otsuses sõnaselgelt viidatud, ei saa pidada uurimispõhimõtte järgimata jätmiseks. 12 6.3.
4. Järelepärimised erinevatele riigiametitele, sh Keskkonnaametile, ei oleks täitnud seda funktsiooni, mida kaebaja neile püüab omistada. Keskkonnaameti pädevuses ei ole anda hinnangut kinnisasja hoonestamise suhtes. Taotletud raie näol on tegemist metsamajandusliku tööga, hooldusraie eriliigiga, mille eesmärgiks lähtuvalt metsaseaduse § 28 lõike 7 punktist 2 on metsa väärtuse tõstmine, metsa tiheduse ja koosseisu reguleerimine ning lähitulevikus väljalangevate puude puidu kasutamise võimaldamine. Tavajuhul võetakse harvendusraiel esmajärjekorras maha haiged, kahjustatud ja halva kvaliteediga puud. Kaebaja ei ole ilmselt mõistnud, et luba harvendusraieks anti mitte taotletaval eluasemekohal puude raieks, vaid olemasolevate elujõus puude kasvutingimuste parandamiseks ehk harvendusraie mõte on tõsta puistu edasist kvaliteeti, selleks ilmselgelt üksteise kasvu takistavaid või haigeid puid raiudes. Kaebaja saab metsa majandada ehk kasutab seda sihtotstarbeliselt, mida ta küll ei pidanud vastustajale esitatud taotluses võimalikuks, kuid nähtub, et reaalselt soovib ja saab teostada kaebaja seda õigust. 6.3.4.Uurimispõhimõtte ebapiisavale rakendamisele krundi suuruste võrdlemisel selgitab vastustaja, et otsusest nähtuvalt käsitleti ühe konkreetse piirkonnana Luige tee põhjaküljes paiknevaid elamukrunte alates Luige tee algusest kuni Alofi kinnisasjani, ilma ühegi erandita. Vastustaja uuris piirkonda, tervet ala, et vastata kaebaja küsimustele ning anda ülevaade, miks muudatusi teha ei saaks. Nimetatud piirkonda jäi viis elamukrunti, mis on vallavolikogu hinnangul piisav vastava võrdlusmomendi leidmiseks. Mis puudutab kaebaja poolt viidatud Pundelepa V kinnisasja, siis jääb see Luige tee lõunakülge, paiknedes sellest ca 100 m kaugusel metsa sees. Kinnisasi moodustati
5. a. suvila juurde maa ostueesõigusega erastamisel. Luite tee 3 maaüksuse näol on tegemist elamu juurde ostueesõigusega erastatud maaga, mis ei paikne otseselt Luige tee ääres. Vastav üksus moodustati Harku Vallavalitsuse 12.06.1996 korralduse alusel ehk see oli antud piirkonnas üks esimesi katastriüksuseid üleüldse. Kaebaja esitatud võrdlusmaterjal ei ole asjakohane. Elamumaad juurde piirkonnas ei plaanita. Selles osas vald juba selgitas, et kaebaja kinnistu ei asu eraldi, vaid piirkonnas, kus avalik huvi on suurem olukorra säilitamisele võrdluses Pundalepa kinnistuga. Kaebaja poolt viidatud Kajakas 21, Kajakas 22, Kajakas 23 kinnisasjade näol on tegemist Alofi kinnisasjast linnulennult ca 300 m kaugusel, aga mööda teed ca 500 kaugusel paiknevate aiandusühistu Kajakas suvilakruntidega (st mitte elamukruntidega). Aiandusühistute, sh Kajakas alad on täiesti iseseisvalt käsitletavad ega ühitu muu hoonestusega, sh Alofi kinnisasja lähialas paiknevaga. Nendel aladel on ehitamine võimalik. 6.3.
6. Vastustaja nõustub kaebaja seisukohaga, et Alofi kinnisasja näol on tegemist endise õigusvastaselt võõrandatud hoonestatud maaga. Vastustaja on eelpool märkinud, et kinnistu hõlmas ka hetkel Wam Lastevabariik kinnisasja koosseisus olevat hoonet. Kaebaja emotsionaalne lähenemine nimetatud küsimusele on vastustajale arusaamatu, kuna Kaebaja näol ei ole tegemist maa tagastamise õigustatud subjektiga, vaid isikuga, kes on kinnistu ostnud omanikult. Vastustaja märgib vaid, et kaebaja esitatud maakomisjoni
7. a. otsusest nähtub, et L.M. on taotlenud ainult õigusvastaselt võõrandatud maa, mitte aga hoone, tagastamist. Eelnev on ka muid kaebaja poolt esitatud tõendeid arvestades mõistetav, kuna hoone arvati
8. a riiklikku elamufondi peremehetu varana. Mõistes küll tolle ajajärgu eripära, saab siiski sedastada, et ka käesoleval hetkel on kohalikul omavalitsusel ja riigil peremehetu ehitise hõivamise õigus ja kohustus. Tagastati maa vastavalt seadusele ja olemasolevale olukorrale. 6.3.
9. Vastustaja märkis vastamisel kohtule, et lähitulevikus on ette näha Luige tee kasutajate arvu suurenemist. Tegemist ei ole mitte erandiga, vaid Harku valla arenevates ja tiheasustatud piirkondades vältimatu tendentsiga, mille põhjuseks on nii aiandusühistute aladel (näiteks AÜ Kajakas) paiknevatesse suvilatesse aastaringselt elama asumine, Luige tee lõpus toimuv elamuarendus (Vallavolikogu 27.08.2009 otsusega nr 72 kehtestati Rootsi maaüksuse 13 detailplaneering –vt lisad 1 ja 5). Suveperioodil mõjutab Luige tee liiklust enim Vääna-Jõesuu ja Viti suvilapiirkondades ja ka kaugemal paiknev suvitajate ja elanike hulk, kes suunduvad mööda Luige teed antud piirkonna ainsasse avalikku randa. Vastamise ajal viitas vastustaja, et käesoleva aasta kuumad ilmad ja parkimiskohtade nappus tekitasid olukorra, kus liiklus Luige teel mõnel nädalavahetuse päeval peaaegu seisis. Kuna kehtiv DP näeb ette ka Vääna-Jõesuu ranna arengu (uue rannahoone rajamise, jms), milleks vallal on ka omandis selleks vajalik maa, siis on ka see liiklustihedust kasvatav asjaolu. Vald esitas selle seletuse seotult asjaoluga, et valla arenguplaanidega ei lähe kokku elamute rajamine sinna piirkonda. Vald selgitab kaebaja seletusele lisaks, et kaebaja kinnistust jäi õigustatud subjektile tagastamata ca 600 ha maad tee ääres perspektiiviga, et arendada eelmärgitud tegevust ja kavandada sinna kergliiklustee. Veel ei ole teada, kuidas seda kava realiseerida, sundvõõrandamist vald veel ette ei näe, see kaebaja huvidele rahalises mõttes ka ei vastaks. Vastus on seotud kaebaja väitega, et TeeS § 13 ei takista ehitamist. Vald leidis, et ettenähtud kaitsevööndit ei ole ette nähtud vähendada. 6.3.
10. Ärakuulumisõiguse võimaluse puudumise osas nähtub, et kaebaja näol on tegemist kohaliku omavalitsusega aktiivselt suhtleva isikuga. Nt on ta otse või läbi oma ettevõtte esitanud
11. a. Harku Vallavalitsusele ca 10 ehituse, planeerimise või maakasutusega seonduvat taotlust, sealhulgas esmane avaldus Alofi kinnisasjal DP algatamiseks, millele vallavolikogu on
12. a. ka vastanud. Kaebaja vastaval teemal esitatud taotlused on lisatud ka kaebusele (lisad 2, 20, 21). Ärakuulamise võimaldamine nimetatud suhtluse käigus on täidetud. Kui kaebaja ei ole tähtsustanud vaidlusaluses küsimuses suuliste seisukohtade avaldamise vajadust, siis ei saa selles vastustajat süüdistada. Vastustaja arvates ei saanud kaebaja eeldada, et kohalik omavalitsus jõuaks 2010 aastal toimuva haldusmenetluse raames teistsugusele seisukohale, kui
13. a. esitatud identsele taotlusele vastates, mida näitas ka tema poolt taotluse selgituse koostamiseks ja esitamiseks õigusabi tellimine. Kirjalikule osale andis vald vastused ka haldusaktis nii kuidas neid mõistis, taotlusi ei esitatud. Otsus on seetõttu pikk, kuid see ei too kaasa õigusvastasust. Siiski leiab vastustaja, et otsuses sisalduv põhjendus on ammendav vastavasisulise keeldumise tegemiseks. 6.3.
14. Vastustaja arvates on põhjendamatud kaebaja väited, et otsuse tegemisel on arvestamata jäetud kaebaja taotluses esitatud selgitustega. Tee kaitsevööndi osas on vallavolikogu otsuses märkinud, et vallavolikogu hinnangul on mõistlik säilitada TeeS § 13 sätestatud, tee kaitseks, teehoiu korraldamiseks, liiklusohutuse tagamiseks ning teelt lähtuvate keskkonnakahjulike ja inimesele ohtlike mõjude vähendamiseks ette nähtud kaitsevööndit, lubamata selle täiendavat hoonestamist. Otsuses on märgitud, et kohalik omavalitsus ei ole kohustatud oma territooriumi planeerimisel lähtuma kinnisasja omaniku soovist muuta kinnisasja senist maakasutust ja ehitusõigust, vaid eelkõige kehtestatud üldplaneeringust ja piirkonna tasakaalustatud arengust. Sellega jäi vallavolikogu juba oma 24.09.2009 otsuses nr 91 väljendatud seisukoha juurde, mis on otsuses tervikuna toodud ning milles on põhjendatud, miks ei peeta võimalikuks kaebaja taotluse kui üldplaneeringut muutva, rahuldamist. Kaebusele lisatud kaebaja 11.08.2009 ja 01.04.2010 taotlused on praktiliselt identsed ehk vallavolikogu poolt ka varasema otsuse sõnastuse uue otsuse täiendava põhistusena ära toomist saab pidada asjakohaseks. 6.3.
15. Vastustaja märgib vastuseks kaebaja väitele üldplaneeringus käsitletud juhtotstarbe muutmise väikese mõju kohta, et elamu rajamine võib oluliselt mõjutada naaberkinnisasjal (näiteks Wam Lastevabariik kinnisasjal) võimalikku ja kavandatavat tegevust. Näiteks noorsoole suunatud majutusega sotsiaal- ja puhketegevus võib olla täiendava mürareostuse allikaks, seda nii päeval, kui ka öösel. Elamu Alofi kinnisasjale püstitamine võib välistada Wam Lastevabariik kinnisasjal Alofi kinnisasja lähialas teatud tegevuse, mille kavandamiseks iseenesest üldplaneering aluse annaks. Ehk alati ei saa kavandatava tegevuse olulisust ja võimalikku mõju hinnata vaid pindalalise suhte järgi, vaid hinnata tuleb ka üldplaneeringuga 14 ette nähtud ja erandina kavandatava tegevuse vastastikust mõju. 6.3.
16. Vastustaja ei leia erinevalt kaebajast, et planeerimisseadusest tuleneks antud juhul DP algatamise taotlejale õigus kanda DP koostamisega kaasnevaid kulusid. Nimetatud küsimust on käsitletud vastuse lk.
17. 6.3.
18. Harku valla ehitusmääruse küsimuses leidis vastustaja, et see osa otsusest on vastuseks kaebaja kirjaliku taotluse osale ja otsus ei toetu ehituse keelamisele kinnistu suurusest tuleneval põhjusel. Otsuses vaadeldakse ala ja keeldumise põhjusena avaliku huvi säilimist ja olemasolu säilitada senine olukord avaliku ruumi kasutamisel ning esitatakse selle põhjendused ja õiguslikud alused. Vastuseks eelmise taotluse otsuse osas oli vald märkinud otsuses tõepoolest ära, et kaebaja käsitlusele Harku valla ehitusmääruse reguleerimisalast ja selle § 32 lg 1 võimalikust ebakõlast seaduses sisalduva delegatsiooninormiga, mille osas on andnud seisukoha ka Riigikohus, selgitas vastustaja, et käsitleb ehitusmääruse § 32 lg 1 sätestatut pigem soovituslikuna kui kohustuslikuna. Eelnev nähtub ka otsusest, kus vallavolikogu oli märkinud, et “Juhul kui pidada Harku valla ehitusmääruse § 32 lõikes 1 sätestatud kruntide minimaalsuurusi ka vaid soovituslikeks, jääb Alofi kinnisasja pindala siiski 730 m2 võrra väiksemaks elamukrundi minimaalsuurusest külas”. Kinnistu suuruse küsimuse püstitas kaebaja eelmise otsuse alusel. Valla keeldumise põhjust ehitusmääruse § 32 lg 1 ei tingi. Puudub vajadus põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse algatamiseks, kuna valla vastus oli tingitud kaebaja küsimuse püstitusest eelmise otsuse tõlgendusest, mitte keeldumise põhjusest uue otsusega. Vald tegi uue otsuse uuesti esitatud taotluse alusel kaaludes kõiki asjaolusid, avalik huvi olukorra säilitamisele ei muutunud ja vald esitaski selle huvi olemasolu, mitte hoonestada kaebaja kinnistut, mis on keeldumise alus. Vald ei mõtle juurde põhjusi, vaid läbi erinevate aspektide kaalub avaliku ja erahuvi vastuolu. Avaliku ruumiküsimuse osa ongi selle tõttu oluline ja kuidas vald uuel läbivaatamisel selle motiveeris, on käesolevalt vaatluse alla ja vald märkis ära alljärgneva. 6.3.
19. Kaebaja on märkinud, et “avalikkusele avatud ja keskkonnasõbraliku ruumi säilitamine on kindlasti oluline avalik huvi, mida peab käesoleval juhul arvestama ja kaaluma, kuid on selge, et see ei kaalu üles kaebaja huvi rajada kinnistule oma pere kodu”. Vald vastas kohtule kinnistusraamatu andmetest lähtudes, et S.M.i abikaasa M.M. omandis on Tallinna linnas xxxxxxxx üksikelamuga hoonestatud kinnistu, mis on ühtlasi S.M.i elukohaks. Kaebaja on juba rajanud enesele kodu mitte kaugel teisest taotletavast kodukohast. Vastustaja hinnangul ei olnud kaebajal alust Alofi kinnistu omandamisel eeldada, et tal õnnestub nimetatud kinnistule elamu püstitada. Vallavolikogu arvates võis kaebaja poolt kinnistu omandamisel olla otsustavaks pigem asjaolu, et müüja näol oli tegemist kaebaja sugulase või hõimlasega. Seega ajaloolist faktorit vald oli arvestanud. Edasi vald kaaluski avaliku huvi nn ruumikäsitluse ja keskkonnaküsimuste kaudu, miks ta vajab väärtuste säilitamist. 6.3.
20. Kokkuvõtlikult leiab kaebaja, et detailplaneeringu menetlus selleks algatataksegi, et koguda vajalikku teavet selle kohta, millist detailplaneeringut on võimalik ja mõistlik kehtestada. Kaebaja poolt on kaebuses selgelt märgitud, et võimalik ehitusala, mis jääks välja tee kaitsevööndist (20 m) ning piisavalt kaugele kinnisasja piirist (4-5 m), moodustaks vähemalt 200 m
21. Kohtu nõudele esitatud vastuses leiab kaebaja, et kõiki kitsendavaid asjaolusid arvestades, jääb Alofi kinnisasja võimalikuks hoonestusalaks ca 320 m2, mis on koos elamu asukohaga näidatud vastuse lisaks oleval asendiplaanil. Ka märgib kaebaja, et hoonestuse rajamisel saab ära kasutada olemasolevat kinnistu reljeefi, ehitades garaaži nö künka sisse. Vastustaja avaldab heameelt, et kaebaja on oma DP-ga taotletavat mõnevõrra konkretiseerinud, kuid selgitab, et eelnevast ja asendiplaanist nähtub, et tegelikult esineb elamu võimaliku asukohana (nö kitsendustest vaba alana) ainult asendiplaanil kollasega tähistatud ala. Ehk kokkuvõttes on DP algatamise taotlemisel juba selge, et elamu võimaliku 15 asukohana saaks tulla kõne alla vaid nimetatud koht kaebaja kinnistul. DP menetluses täpsustuks valdavalt vaid krundi ehitusõigus, so suurim ehitusalune pindala, suurim lubatud kõrgus, vajadusel arhitektuurinõuded. See tähendabki, et võrreldes olukorda enne DP koostamise algatamist olukorraga pärast selle algatamist, saaks käsitletaval juhul praktikas muutuda vaid see, kas üksusele hoone kavandatakse või mitte. Vastustaja ongi otsuses leidnud, et puudub avalik huvi kinnistu hoonestamiseks antud kohas e kinnistul, see ei sõltu kinnistu suurusest, asukoht sellest ei muutu, kui algatada DP. Vastustaja jääb seisukohale, et DP koostamise formaalne algatamine annaks käsitletaval juhul olulist täiendavat teavet hoone kinnisasjale kavandamise või sellest loobumise mõttes, nagu märgib kaebuse punktis 2.4.
22. kaebaja, kuid vald on keeldumist põhjendanud avaliku huviga säilitada avatud ruum tema väärtustega. DP koostamise tellimisega kaasnevad rahalised kulutused, mida ei ole mõistlik põhjendamatult kanda, kui eelnev menetlus kinnitas ammendavalt, et DP ei saa algatada. Kaebaja lisatud uuest asendiplaanist, kui ka Harku Vallavalitsuse käsutuses olevast geodeetilisest alusplaanist (vt lisa 7) nähtub hoonestusala ja hoone võimaliku asukoha künklik reljeef. Võimalikus hoonestusalas esineb kõrguste vahe ca 1,5 m. Hoonestusalast teede poole esineb langus ca 2-3 m. Ka eelnevast nähtub, et kinnisasjale ehitamine toob kaasa kinnisasja tasandamise, st reljeefi lõhkumise vähemalt hoonestusala ja juurdepääsu teede asukoha osas, st vähemalt 400 m2 ulatuses. Senise praktika järgi on tõenäoline, et nii ehitustööde käigus hoone lähialas, kui ka õueala loomisel lõhutaks reljeefi ka märgitust suuremas ulatuses. Senine keskkond ei säiliks, kui sinna ehitada, mida vald ei soovi (otsuses viide piirkonna miljööle). 6.3.
23. Vastustajale jääb endiselt arusaamatuks tuginemine kaebaja õiguste kaitsel väljastatud raieloale. Keskkonnaameti väljastatud metsateatis ehk siis kinnisasja omaniku poolt esitatud ja Keskkonnaameti poolt kooskõlastatud teatis on käsitletav vaid metsa majandamise kontekstis. Kuna metsaseaduse § 11 lg 42 kohaselt ei laiene alla 2 ha suuruse metsa pindalaga kinnisasja suhtes enne harvendusraie tegemist ka metsa inventeerimisandmete olemasolu kohustus, siis on tõenäoline, et Keskkonnaametil puudus metsateatise kooskõlastamisel kinnisasjal paiknevast metsast ülevaade. 6.3.
24. Kõrghaljastuse asendusistutuse osas vastustaja vastas, et see tahe on iseenesest tervitatav, kuid olukorras, kus Kaebaja on just seniste puude kasvutingimuste parandamise ettekäändel teostanud raiet kogu kinnistu ulatuses, ei saa seda pidada loogiliseks. Vastustaja hinnangul on reaalsus, et ehitustööde käigus tuleb võtta maha veel täiendavaid puid (rohkem kui paar) ja kahjustatud võivad saada ka alles jäänud puud, seda läbi ehitustööde või kasvutingimuste (näiteks veerežiimi) halvenemise. Valla seisukoht oli aga, et ei soovi sinna hoonestust, mis toob kaasa neid muutusi. 6.3.
25. Kaebaja on kaebuses rõhutanud asjas ärakuulamise kohustuse puudulikku teostamist. Vastustaja on selles osas jäänud küll eriarvamusele, kuid leiab, et arvestades ka Kaebaja poolt kohtu nõudele antud vastuses sisalduvat nn uut infot ning külgneva Wam Lastevabariik kinnisasja omaniku V.M. (kes samuti taotleb detailplaneeringu koostamise algatamist) kahel viimasel nädalal toimunud läbirääkimiste käigus kujunenud arusaamu, oleks võimalikel läbirääkimistel (täiendaval ärakuulamisel) siiski mõtet. Vastustaja pidas võimalikuks kompromissi leidmiseks läbirääkimistesse astumist, kuid see olukorda ei ole muutnud. 6.3.
26. Kompromissiläbirääkimiste nurjumisest palub Harku Vallavolikogu jätta S.M.i kaebus Harku Vallavolikogu 30.06.2010 otsuse nr 71 tühistamise ja Harku Vallavolikogu kohustamise 01.04.2010 taotluse uueks läbivaatamiseks nõudes rahuldamata. Vald jäi seisukohale, et vastuolusid kompromissi tõttu ei esine, ka ei ole otsus või valla plaanid vastuolus ehitamise küsimuses, kuna ei ole realiseerunud arengukavades muudatusi, mis nt võimaldaks elamumaa funktsiooni kõrvalkinnistule ja sellega seotult võiks leiduda avaliku huvi muutusi. Kuni teisi lahendusi ei ole, ei saanud vald jätta taotlust lahenduseta ja 16 teha muud otsust, seda ei saaks teha, kui asi tuleks käesoleval ajal uuesti läbi vaadata. Antud juhul ei ole avalikes huvides olemasoleva olukorra muutmine vaid selle säilitamine, kuna elamu ehitamine Alofi kinnistule rikuks avalikku huvi ja kompromisside otsimine ja nurjumine ei muuda haldusakti õigusvastaseks. Vald ei ole sinna elamu ehitamist planeerinud ja tagastati maa, mis on maatulundusmaana senisel otstarbel kasutatav, nn õigustatud ootusele viitamine ei ole antud juhul asjakohane ega tugine seadusele, haldusaktile või ametnike lubadustele. Vald tugines viimases otsuses avaliku huvi ja kaebaja huvide kaalumisele, vald ei tuginenud kaebaja poolt väidetult kinnistu suurusele ehitusmääruse alusel. Vastused ja motivatsioon on seotud kaebaja arvukate erinevate väidetele vastamiseks, ka ehitusmääruse teemal vastati kaebaja väitele aga mitte põhjusest, et see oli otsuse aluseks. Vald võrdles ka kinnistuid kaebaja väitest tulenevalt ja nähtub, et naaberkinnistul, millel tegutses Wam Lastelaager, on ehitustingimused teised. Vald ei soovi elamuehitust seal piirkonnas, see on vastustajale oluline üldplaneeringu muutmine ja seda saaks teha, kui tekiks avalikes huvides vajadus teha muudatusi. Vald ei saa lähtuda vaid V.M. taotluses kajastuvast erahuvist. Kui kaebaja oma kinnistut ei soovi müüa, siis praeguse Wam Lastelaagri kinnistu omanik ei saa seda osta. Vallal oleks omakorda huvi sotsiaalobjektide säilimise ja arendamise vastu. Olemasoleva olukorra muutmiseks peab vald oma tegevust põhjendama läbi avaliku huvi. Isegi kui vald saaks selle kinnistu omanikuks või kui selle ostaks kõrvalkinnistu omanik, ei soovi vald Alofi kinnistule ehitada, see tuleb avatud ruumis looduslikuna säilitada. Roheteema on oluline, selle tingimused tulenevad üldplaneeringust ja uue ÜP menetlemine kinnitas, et avalik huvi senise olukorra säilimisele Alofi kinnistu osas ei ole muutunud. Kinnistut saab kasutada endisel funktsioonil, st omandireformis maa tagastamisel määratud viisil. Maa endine omanik nõudis tagastamist, kuigi talle selgitati kinnistu hoonestamise võimatust seotult ÜP-ga ja avaliku huviga. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
27. S.M. on esitanud haldusakti tühistamisnõude, mille kohus saab rahuldada, kui tuvastatakse, et kaevatav haldusakt on õigusvastane ja rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi (HKMS § 7 lg 1; § 26 lg 1 p 1). Kui haldusakt tuleb tühistada, siis on õigustatud ka kaebaja taotlus teha ettekirjutus vaadata kaebaja taotlus uuesti läbi. Vastavalt HMS §-le 54 on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele.
28. Otsuse andmise pädevusküsimuses vaidlust ei ole. Planeeringu kehtestamine on kaalutlusotsus, mida halduskohus saab kontrollida HKMS § 19 lg 6 alusel. Isikul, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on õigus oma õiguste kohtulikul kaitsmisel nõuda õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. 14.10.2003 lahendis nr 3-3-1-54-03 on Riigikohus leidnud, et: „Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. /…./Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse ka siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta.“ 16.01.2008 lahendis nr 3-3-1-81-07 märgib Riigikohus muuhulgas, et: „Diskretsioonivolituse mittetäielik kasutamine ja olulistele asjaoludele mittetuginev 17 kaalumine võivad endast kujutada sellist olulist diskretsiooniviga, mis on kaalutlusotsuse tühistamise aluseks.“ Vaidlusalune otsus on tehtud lähtudes planeerimisseadusega kohalikule omavalitsusele antud diskretsioonist, seega tuleb kontrollida, kas korralduses on otsuse tegemisel järgitud nii menetluslikke kui ka sisulisi õigusnorme, sj järgitud haldusmenetluse seadusest § 4 lg 2 ja § 5 lg 2 tulenevaid nõudeid, kas ei ole väljutud kaalutluse piiridest ega tehtud kaalutlusvigu.
29. S.M. esitas Harku Vallavalitsusele detailplaneeringu algatamise taotluse 01.04.10.a. (reg.aeg 05.04.10) Vääna-Jõesuu külas Alofi (katastriüksuse tunnus 19801:011:0916) kinnistu kohta koos eksplikatsiooniga. Kaebajat esindasid advokaadid, kes vormistasid kirjaliku taotluse, milles oli esitatud tausta-andmed olukorrast ning analüüsitud varasema taotluse keelduvat otsust 24.09.09.a. nr 91 ja kus märgiti, miks need otsuse keelduvad alused on valed ja kaebaja uus taotlus tuleb rahuldada. Kuigi kohtule jäi arusaamatuks, miks kaebaja esitas taotluse, milles analüüsis eelmist otsust, on kaebaja uus taotlus DP menetluse algatamiseks võetud menetlusse ja kaebaja jäi seisukohale, et vastustajalt sooviti just nimelt uue DP taotluse menetlemist ja seda menetleti õigesti DP taotlusena nagu seda soovis kaebaja ning vaidlust selles küsimuses poolte vahel ei ole. Vandeadvokaadi A.Pilv ja vandeadvokaadi abi H.Lump on jätkuvalt seisukohal, et kaebaja uus DP taotlus tuleb rahuldada, ehitamiseks kinnistule puuduvad takistused. Kaebaja esindajad esitavad valla ehitusmääruse põhiseaduslikkuse analüüsi ja leiavad, et ehitusmäärus selle § 32 lg 1 ei kuulu kohaldamisele. Edasi märgitakse, et teekaitsevööndi olemasolu ei välista kinnistule elamu ehitamist, keeldumisel sellele väitele tugineda ei saa. Teekaitsevööndi olemasolu ei muuda ehitamist võimatuks ka põhjusel, et isegi kui arvestada kõiki piiranguid, jääks kinnistule ca 200 r/m ala, mis on piisav ühepere-elamu ehitamiseks. Esineb kaalukas huvi rajada kinnistule kodu, mis kaalub üle avaliku huvi. Veel märgitakse, et asjaolu, et kinnistu paikneb puhkemajanduslikus tsoonis ÜP järgi, ei ole sihtotstarbe muutmine antud juhul elamumaaks

§ 9

lg 7 mõttes oluline ja ulatuslik muutus, et see tooks kaasa vajaduse ÜP-d muuta.

§ 10

lg sätestatud piirang ei välista ega takista DP algatamist ka siis, kui tuleb muuta ÜP-d; sellise DP tellijaks saaks siin olla kohalik omavalitsus S.M.iga sõlmitud lepingu alusel kulutuste kandmiseks. Vaidlust ei ole küsimuses, et detailplaneeringu algatamise eesmärgiks on maa sihtotstarbe muutmine elamumaaks ja ehitusõiguse määramine elamu ehitamiseks. Kaebaja märgib ära subjektiivsete õiguste rikkumisena, et takistatakse tema õigust kinnistu kasutamisel.

1. Käesolevalt vaidlustatud Harku Vallavolikogu
2. juuni 2010 otsuses nr 71 on ära toodud asjaolud, milles märgitakse, missuguse taotluse oli kaebaja varem esitanud ning tuuakse ära otsuse nr 91 sisu, mis põhjustas mõningast arusaamatust, kuna ei olnud selge, kas uues otsuses on toetutud valla ehitusmääruse § 32 lg
3. Koos lisaselgituste ärakuulamisega saab kohus järeldada, et vastustaja otsuse vormilist ülesehitust mõjutas ja tingis kaebaja esitatud DP taotluses püstitatud küsimustik ja vastustaja soov neile vastata. Eelmise taotluse alusel langetatud otsuses oli tehtud viide Harku valla ehitusmääruse § 32 lõikele 1, mille kohaselt on uute elamukruntide ja olemasolevate elamukruntide jagamisel tekkivate elamukruntide suuruseks määratud alevikes vähemalt 1500 m2 ja külades vähemalt 2000 m2, kuid kohtule ei olnud arusaadav, kas vastustaja eelmine otsus tugines keeldumisel ehitusmääruse märgitud normile, kuivõrd keeldumise põhjus ei olnud seotud selle normiga. Kaebaja ei olnud eelmise taotluse alusel soovinud kinnistu jagamist ega moodustamist, ei nähtunud, et ta oleks seda soovinud ka seotult võimalike kokkulepetega kõrvalkinnistu omanikuga, seega ei olnud vajalik lahendada ehitusmääruse § 32 lg 1 alusel reguleeritavat taotlust. Vastavalt kinnitasid seda menetlusosalised kohtuistungil, et kaebaja taotlus ei sisaldanud soovi elamukrundi moodustamiseks ja olemasoleva jagamiseks. Käesolevas asjas ei saaks kohus võtta 18 seisukohta, kas eelmise taotluse menetlus ja otsus on õiguspärased või mitte, seega kohus eelmises otsuses märgitul rohkem ei peatu. Kohtu arvates on kaebus põhjustatud asjaolust, et kaebaja on valesti järeldanud, et keelduv otsus tehti põhjusest, et kinnistule ei ole võimalik ehitada. Sellest tulenevalt on kaebaja ka püstitanud kinnistu suuruse küsimused ja arutlused selle üle, kas kinnistule ehitamine on võimalik, kas kahjustatakse selle reljeefi või on võimalik ehitada seda kahjustamata, kas kinnistu sihtotstarvet saab muuta jms väited. Kohtule nähtub, et vastustajal on kaalukas huvi säilitada avalikes huvides kinnistul ja antud piirkonnas olemasolev olukord, st mitte lubada kaebaja kinnistu hoonestamist, vaid säilitada see avatud ruumina olemasolevate loodusväärtustega, mistahes suuruses see kinnistu seal ka ei oleks. Vastavalt on vastustaja korduvalt rõhutanud ka otsuses ala/piirkonna uurimise tulemusi. Vastustaja ei ole silmas pidanud seda, et kinnistule ehitada ei ole võimalik, st ehitustehniliselt oleks see ilmselt võimalik, kuid see, kas sinna on nn füüsiliselt võimalik ehitada, ei ole keeldumise aluseks. Sellest tulenevalt on tekkinud üksteisest aru saamisel ka ebakõlad ja vastamisega kaasnenud kohati tarbetuid vaidluspunkte, kuid kohtule nähtub, et keeldumise põhjus on arusaadav, st otsusest ei saa teha järeldust, et see anti välja põhjusest, et kinnistu suurus/väiksus takistab sellele elamu ehitamise. Haldusakti väidetavad puudused ei ole põhjustanud aga sellist arusaamatust, kuna haldusaktis on selgelt esitatud põhjus ja argumendid, mis kinnitavad, et mõeldud on ülekaaluka avaliku huvi puudumist kinnistu hoonestada. Vastavalt on vastustaja lähtunud ka otsuse õiguslikes viidetes keeldumisel HMS § 43 lg 2,

§ 10

lg 5, Harku valla ehitusmääruse § 5 lg 8 p 4 ja § 5 lg 10 p 1, 3 ja 6; vastavalt nähtub see nii haldusakti preambulast ja otsuse järeldavast osast, mis toob esile olulise põhjusena avaliku huvi puudumise senise olukorra muutmisele kaebaja soovitud viisil ja sisustab selle huvi olemasolu. Kohus etteruttavalt märgib, et asja uurimisel leidis kinnitust, et ka asja uuel otsustamisel ei kao keeldumist põhjustavad asjaolud, et teha teistsugune otsus. Uues otsuses on taotluse rahuldamisest keeldumise alus olemas ja see ei sõltu ehitusmääruse § 32 lg 1 ega selles märgitud põhjusest. Vastustaja ei ole saanud taotlust uue elamukrundi moodustamiseks ja olemasolevate elamukruntide jagamiseks ja kumbki menetlusosaline ei ole soovinud ka eesmärki, mille kohaselt tuleks otsustada uue elamukrundi moodustamine ning olemasoleva jagamine. Vastavalt ei onud vastustaja kohustatud rakendama ka Ehitusmääruse § 32 lg 1 nagu kaebaja ekslikult leidis. Otsuses ei ole tehtud keeldumist lähtudes Alofi kinnistu suurusest, seda ei kinnita otsuse motiivid ega õiguslikud alused. Vastustajal puuduks soovi korral teha keeldumine kinnistu suurusest lätudes vajadus motiveerida otsust ala hoonestamata jätmise põhistustega. Isegi kui oleks tõendatud, et vastustaja keeldus kinnistule elamu ehitamisest põhjusest, et kinnistu suurus elamu ehitamist ei võimalda, oleks see ekslik, kuna esineb oluline avalik huvi kinnistu mitte hoonestada. Kui ei soovita kinnistut üldse hoonestada, siis nähtus, et see lahend ei sõltu kinnistu suuruse küsimusega. Vald on käsitlenud kaebaja taotlust ka seotult ÜP muudatuste küsimusega. Senine maa sihtotstarve on maatulundusmaa, millest 1247 r/m moodustab metsamaad (kinnistu pindala 1270 r/m). Kinnistu on hoonestamata, piirneb põhjast ja idast WAM Lastevabariigi kinnistuga, lõunast ja läänest Vääna-Jõesuu suvelaagri teega. Vald leidis, et vastavalt Harku valla ehitusmäärusele (§ 5 lg 8 p 4 ) on DP üldplaneeringut muutev ja algatamine oli seetõttu antud volikogu pädevusse. Antud juhul tegi vallavolikogu kaevatava otsuse, seega ei teki pädevusküsimuses kahtlusi ja kaebaja selle vastavalt ka ära märkinud. Kaebaja on ka märkinud, et üldjoontes järgiti ka vorminõudeid, kuid kaebaja leiab, et esitatud põhjused ei takista ehitamist kinnistule ning DP taotlust saab lahendada positiivselt kaebaja kasuks. Kohus möönab, et haldusakti vormistamisel on vastustajal vormivabadus ja motiivide valiku otsustab samuti vastustaja, kuid nõustub menetlusosalistega, et motiveerimiskohustuse 19 nõuded peavad olema täidetud nii, et oleks kontrollitav, mis põhjustel kaebaja taotlust rahuldada ei saanud. Kaebaja peab haldusakti õigusvastaseks eelkõige põhjusest, et tema omandiõigust piiratakse kinnistu kasutamisel. Kohus märgib esmalt, et vaidlust ei ole küsimuses, et valla kehtivast üldplaneeringust ei tulene kaebajale ehitusõigust, kuna üldplaneering määrab omavalitsuse territooriumil maakasutuse juhtfunktsiooni. Vald ei jätnud tähelepanuta kaebaja väiteid, et üldplaneering ehitamist ei keela või et üldplaneeringut ei saaks muuta. Vald on õigustatult seisukohal, et isegi kui kaebaja kinnistu sihtotstarbeks oleks elamumaa, siis ei annaks see automaatselt ehitusõigust ja haldusorganil oleks ikkagi õigus kaaluda hoonestust lubava DP algatamist. Vastustajale ei tulene ÜP-st keeldu ega välista kaalutlusõigust keelduda kinnistu sihtotstarbe muutmisest ja hoonestamisest lubava DP algatamisest. Ka ei saa kohus nõustuda, et otsusest ei nähtu avaliku huvi olemasolu ja selle kaalumist kaebaja huviga. Vastustaja keeldumine on seotud avaliku huvi olemasoluga ning sooviga kaitsta väljakujunenud elukeskkonda tiheda hoonestusega piirkonnas. Kui vastustaja leidis, et ei ole avalikes huvides muuta maakasutuse senist sihtotstarvet elamumaaks ja määrata ehitusõigus üksikelamu rajamiseks Alofi kinnistule, siis soovis sisuliselt vastustaja, et olemasolev olukord säiliks, millega kaebaja senist maakasutust ei piirata, ta saab jätkuvalt maad kasutada, vallata ja käsutada senisel sihtotstarbel. Seega on tekkinud olukord, mil kaebaja õigusi ei halvendata ja DP algatamata jätmine ei too kaasa täiendavaid piiranguid. Vastupidine kaebaja väide on alusetu ja tõendamata. Kaebaja soovib enda omandit kasutada küll ilmselt tulutoovamalt, kuid avalikes huvides on säilitada metsaga kaetud kauni reljeefiga alad piirkonnas , sh kaebaja kinnistu, võimalikult suuremas osas hoonestamatult looduslikuna, kuna vald on sihipäraselt seal piirkonnas seda eripära järginud ja planeerimispõhimõtteid seadnud nii, et pikemal ajal ei ole muudatusi tehtud ja ei kavatseta ka teha. Vastustaja leiab kohtu arvates õigustatult, et vastupidiselt ei ole võimalik piirkonna miljööväärtuslikkust ja puhkeotstarbelisi kavasid tagada, mis on valla avalikuks huviks. Seega ei nõustu kohus kaebajaga, et otsusest ei nähtu avaliku huvi olemasolu ja selle kaalutlusi võrreldes kaebajal olemasoleva õiguste ja huvidega. Kuna esineb ülekaalukas avalik huvi säilitada kaebaja kinnistu senine kasutus ja mitte lubada selle hoonestamist, siis tagatakse otsusega avaliku huvi kaitse ja kaebajale kinnistu senine kasutus.

1. Kuivõrd vastustaja haldusaktist nähtub avaliku huvi olemasolu ja selle ülekaalukus võrreldes kaebaja erahuvidega, siis seda kinnitab faktilise olukorra analüüs, mis on esitatud kaebajale kuuluva kinnistu kohta. Kohtule nähtub, et kaebaja on vääralt mõistnud vastustaja positsioone ehitamise võimalikkuse küsimuses. Vastustaja ei püüa väita, et kinnistule ei saaks üldse ehitada, probleem on seotud senise avaliku huvi säilitamisele, st et vallal puudub avalik huvi muuta üldplaneeringus sätestatut nii, et kinnistu senist sihtotstarvet muudetakse. Valla huvides ei ole tekitada juurde elamumaad antud piirkonnas, kuna avalik huvi on säilitada avalikus ruumis just nimelt kinnistu senise sihtotstarbega, so maatulundusmaana. Vastavalt on avalik huvi suunatud ka senise ruumilise planeeringu jätkamisele ja vastatakse kaebajale, et muudatusi ei näe ette ka uus ÜP, milles kaebaja osales ning esitas oma vastuväited. Kuigi kaebaja leiab, et olukord võib muutuda, nähtub kohtule, et DP taotluse lahendamise aja seisuga on vastustaja õigesti võtnud aluseks kehtiva ÜP, kuna taotlus tuli lahendada. Kohtule nähtub, et vald ei ole esitanud ka seisukohta, et üldplaneeringut ei saaks muuta läbi DP. Vald on rõhutanud, et DP – ga üldplaneeringu muutmine on erandlik ja peab esinema põhjendatud vajadus. Kompromisside leidmine või pakkumine kinnitab, et vastustaja ei ole soovinud pahatahtlikult jätta kaebajat abita. Kompromissi pakuti kohtumenetluses ja see ei saa mõjutada tehtud otsuse õigsust. Kuivõrd kaebaja naaberkinnistu omanik oli esitanud WAM Lastevabariigi kinnistu osas DP taotluse, 20 siis leidis vastustaja, et ehk on võimalik kaebajal tekkinud probleem lahendada kahe kinnistu omaniku vahel nt viisil, et kaebaja müüb oma kinnistu, kuna teise kinnistu omanikul võib tekkida huvi oma plaanide realiseerimiseks osta kaebaja kinnistu. Loogiliselt ei saa aga vastustaja lahendada kahe kinnistu omaniku asemel, kas neil on ühiseid kokkupuutepunkte, mille alusel saaks nt WAM kinnistu ja kaebaja kinnistu liita ja sealt edasi otsida lahendusi. WAM kinnistu on pindalalt oluliselt suurem ning ehitamisel suuremal kinnistul võiks tekkida nn manööverdamisruumi. Kuna sellist kokkulepet ei ole sõlmitud, siis ei ole vallale ette heidetav, et pakuti kompromissi ja see ei edene. Kaebaja on ka ise kohtumenetluses pakkunud kompromissi (tlk 190). Vald ei ole aga nõustunud WAM kinnistu omaniku esindaja DP-d puudutavate nende taotlustega, mis avaliku huviga ei arvesta. Muudatusi ei tooks ka asjaolu, et kaebaja on kohtumenetluses pakkunud teise kinnistu vallale tasuta üleandmist, et saaks hakata ehitama Alofi kinnistul. Vastustaja on õigesti märkinud, et Alofi kinnistuga seotud väärtused ja olukord ei muutuks. Seega ei saa kohus nõustuda ka kaebaja väitega, et kui menetluses oleks veelgi rohkem kaebajat ära kuulatud, et siis oleks tekkindu uued asjaolud ja see võiks muuta otsust. Kohus esmalt märgib, et kaebaja ei soovinud esitada koheselt sellist ettepanekut, vastavalt puudusid tal selleks takistused, samas ei ole see uus asjaolu, mis taotluse lahendamise ajal oli tekkinud ja mis oleks muutnud asja lõpptulemust. Kohus nõustub vastustajaga, et sellise taotluse/ettepaneku olemasolu ei saaks mõjutada asja lõpptulemust, kuna avalikuks huviks on antud juhul Alofi kinnistul senise olukorra säilitamine ja mitte vastupidiselt. Ka asja uuel läbivaatamisel ei saaks vastustaja jõuda järeldusele, et saades vastu teises kohas samas rajoonis kinnistu, muutuks valla huvi rannapiirkonnas oma arendustegevuse vastu, mis hoonestust Alofi kinnistule ette ei näe. Kohus ei nõustu kaebajaga, et haldusakt ei arvesta faktiliste oludega ja et jäeti veel mingid olulised asjaolud arvestamata. Tegeliku olukorra kajastus ei tugine valedele andmetele. Valla huvi on piikonnaga seotult mitte tekitada juurde uut elamumaad, antud piirkonnas on nii väikseid kui suuri kinnistuid, kuid olemasolev maatulundusmaa soovitakse esialgu säilitada. Vald ei saaks takistada suvilakruntidel nende ümberehitamist elamuteks, kuid kaebaja kinnistu ei asu suvilakrundil või ühistute territooriumil. Olukorrad ei ole võrreldavad. Kaebaja on suhelnud vallaga uue ÜP menetluse kestel, vastavalt eitas kaebaja taotlusi ja selgitusi ( tlk 61, 62) ja vallale ei ole teadmata, et kaebaja sooviks on elamu ehitamine Alofi kinnistule ning vastavalt uues valla ÜP-s maa sihtotstarbe muutmine, kuid kohus juba märkis, et ka elamumaa sihtotstarbe olemasolul ei tuleks vallale automaatset kohustust lubada kaebaja kinnistule elamu ehitamist või kinnistu hoonestamist. Vastupidiselt on vald esile toonud avaliku huvi olemasolu ja ta sai kaaluda, kumma huvi on kaalukam.
2. Kohus jätab rahuldamata kaebaja taotluse jätta käesoleva haldusasja lahendamisel kohaldamata Harku valla ehitusmääruse § 32 lõige 1 ja Harku valla ehitusmääruse § 32 lõige 1 põhiseadusega vastuolu tõttu ja edastada käesoleva haldusasja kohtuotsus Riigikohtule, kuna sellest ei sõltuks käesoleva asja lõpplahendus. Asjassepuutuvaks õigusnormiks ehitusmääruse § 32 lg 1 kohtu arvates ei ole, kuna keelduv otsus ei tugine põhjusele, et kaebaja sooviks on moodustada uus kinnistu või jagada senine kinnistu. Vastustaja on esitanud keeldumisel teised motiivid ja õiguslikud alused. Samas on ehitusmääruse § 32 lg 1 seotud selgelt olukorraga, mil hakatakse moodustama uut elamukrunti või soovitakse muutusi kinnistute liitmise ja jagamise teel ja takistavaks asjaoluks jääks kinnistu suurus. Normi saaks rakendada juhul, kui kaebaja ja naaberkinnistu omanik sooritaksid nt tehingu ja selle tulemusel soovitakse moodustada uut krunti, mille puhul tuleks järgida ehitusmääruses sisalduvat uute elamukruntide kohta või jagamisel tekkivate kruntide kohta kehtivat normi. Niisugust olukorda ei tekkinud ja kaebaja kinnitas, et DP taotluses ei ole soovitud uue elamukrundi moodustamist, pole ka toimunud sellist tahtemuudatust, mil tuleks moodustada uus krunt või jagada seniseid kinnistuid, nt kui sõlmitakse kokkulepe naaberkinnistu omanikuga. Seega ei pidanu vastustaja lahendama 21 taotlust, milles palutakse moodustada uus kinnistu või jagada olemasolevat kinnistut. Isegi juhul, kui haldusakti lahendamisel lähtuti valest õiguslikust alusest, on tegemist õigusvastase haldusaktiga, kuna norm ei kuulu kohaldamisele, kuid see ei saa tingida normi suhtes põhiseaduslikkuse kontrollimehhanismi rakendumist. Iseenesest väidetult põhiseadusliku normi olemasolu valla ehitusmääruses ei tingi vajadust pöörduda riigikohtusse ja taotleda põhiseaduslikkuse kontrolli, kui konkreetsel juhtumil norm ei kuulu rakendamisele ega too kaasa kaebaja suhtes piiranguid. Käesoleval juhul ongi tegemist sellise olukorraga, kuna kohus on seisukohal, et Harku valla ehitusmääruse § 32 lg 1 reguleerib selgelt uute elamukruntide ja olemasolevate elamukruntide jagamist ja ei soovita väiksemate kruntide tekkimist, kui on lahendamisel nende moodustamise küsimus, kuid antud juhul kinnistut ei jagata ning kinnistu on juba moodustatud. Taotlus, mida lahendas vald, ei ole suunatud sellise olukorra tekitamiseks, seega ei ole ka norm asjakohane ja ei takista asja lahendamist. Kaebaja ei väida, et taotluse piirest oleks väljutud, kuigi ta leiab, et vastustaja mõtleb välja üha uusi takistusi, et mitte taotlust rahuldada, on see seotud osade keelduva otsuse motiivide küsimusega, mis esitati taotluse uuel lahendamisel keeldumisega teistsugustena, kui kaebaja neid võimalikke keelduvaid motiive püüdis ennetavalt prognoosida. Kaebaja viitas Riigikohtu konkreetsele lahendile nr 3-3-1-41-06 ja ta leiab, et asjaolud on samased. Kohus on seisukohal, et tegemist ei ole samasuguse olukorraga, kuivõrd käesolevalt kaebaja soovib algatada DP-d mitte eesmärgiga jagada kinnistu ja saavutada selliselt ehitusõigus. Riigikohtu lahendist nähtub selgelt, et kaebaja S. L. esitas Tallinna SAPA-le taotluse algatada detailplaneering, millega jagataks Tallinnas asuv kinnistu kaheks väikeelamu krundiks ja määrataks tekkivatele kruntidele ehitusõigus. Tallinna Linnavalitsuse
5. a korraldus nr 1799-k põhines põhiseadusega vastuolus oleval Tallinna Linnavolikogu
6. juuni
7. a määrusel «Nõmme ehituskruntide minimaalsuuruste kehtestamine», seega oli tegemist õigusvastase halduse üksikaktiga. See olukord märgib, et taotlus oli suunatud otseselt soovile jagada kinnistut ja vältimatult tuli haldusorganil kinni pidada tema poolt seatud normidest ehk antud olukorras oli norm vastuolus planeerimisseadusega (

), samuti asjaõigusseadusega (AÕS) ning põhiseaduse (PS) § 3 esimese lausega ning § 154 esimese lausega nende koosmõjus, samuti PS §-ga 32 osas, mille kohaselt omandi vaba valdamise, kasutamise ja käsutamise kitsendused sätestab seadus.

1. Kohus juba selgitas, et nn kompromissi teema ei muuda haldusakti olemust ega saa mõjutada selle õiguspärasust. See teema kerkis uuesti ülesse kohtumenetluses ning kompromissi pakkumine või leidmine menetluse kestel on lubatav. Tegelikkuses on asjaosalised teadlikud, et kaebaja ja tema naaberkinnistu omanik soovisid algatada DP ja muuta kinnistute sihtotstarvet. Omanikud kokku ei ole leppinud, seega kompromissi ei ole sündinud. Naaberkinnisasja omaniku taotlus DP algatamiseks ei ole veel ka saanud lõplikku formuleeringut ja kuigi vald esitas teise kinnistu DP taotluse raames oma nägemuse, ei ole vald nõustunud elamute ehitamisega ka naaberkinnisasjale selle omaniku soovitud viisil. Välistatud ei ole, et tulevikus toimuvad muutused, kuna iseenesest ei ole vaidlust ka selles, et DP-ga saab muuta üldplaneeringut. Muuta saab nii kehtivat kui uut kehtestavat ÜP-d. Vastustaja pidas oluliseks avalikuks huviks taotluse lahendamise ajal senist olukorda mitte muuta, so kinnistule elamuehitamist mitte lubada ja seda mõlema kinnistu osas, va kui selleks tekiks oluline avalik huvi ja seda oleks võimalik realiseerida. Tegemist oleks vallale olulise piirkonna suhtes toimuva muudatusega, kuivõrd nähtub, et valla esindaja sõnul on vallal vajadus ehitada puhketsoon välja just selles piirkonnas, ta soetas sinna ka maad, ehitatakse rannahoone jms ning vald peab valla huvides piirkonna arendamist jätkama, mitte lõpetama. Piirkond, kui avatud ruum, on samas väärtuslik rohealana, kohaliku märgilise tähendusega on WAM kinnistu ja ka kaebaja kinnistu (endisaegadel oli tegemist ühe kinnistuga) oma väärtusliku miljööga. Tegemist on ka puhkepiirkonnaga, kus on avatud rand ja kavandatud on 22 puhkeala arendamine, millest tulenevalt elamuehitust laiendada valla plaanide kohaselt ei saaks. Neis väärtustes põhimõtteliselt ka ei ole vaidlust, kaebaja ei väida, et selle ala või piirkonna iseloomustus loodusväärtuslikest aspektidest või puhkepiirkonnana oleks vale. Kuigi kaebaja peab valla selgitusi vastuolulisteks ja viitab, et vald ise soovib seal soosida elamuehitust seotult teise kinnistuga, ei ole kohtu arvates see seisukoht korrektne. Vald on selgitanud, et juhul, kui tõesti leiduks avalik huvi naaberkinnistule lubada arendada elamuehitust, siis tuleb leida teistsuguseid lahendeid ja ka see võib kaebaja olukorda muuta, kuid senimaani ei ole sellist avalikku huvi leitud. Taotluse lahendamise ajal ei ole kohtule esitatud tõendeid, et rannapiirkonnas kavandatakse uut elamuehitust ja et kõrvalkinnistule on lubatud elamute ehitamine. Elamumaa juurdetekitamine antud piirkonda mõjutaks kahtlematult seniseid kavatsusi hoida piirkond puhkeotstarbelistel kaalutlustel muutumatuna ja kaebajat ei tohiks asetada ebavõrdsesse seisu. Kohtule esitatud andmed kinnitavad, et vald on keeldunud naaberkinnistule elamute ehitamist, et mitte tekitada pöördumatuid muutusi, mis eesmärgi saavutamist ei võimaldaks või oluliselt piiraks. Valla selgitused sellest, et kaebaja ja WAM kinnistu mõjutaksid teineteist, on selles kontekstis ka arusaadavad, kuna muutes ühe osa puhkeotstarbeks määratud piirkonnas elamumaaks, võtaks vald endale kohustuse tagada seal elamiseks tingimused, privaatsuse jms, mis piiraks puhkeotstarbeliste eesmärkide saavutamist. Ka kaebaja kinnistule elamuhoonestuse rajamine ei oleks erand, mis ei tekitaks valla arenguplaanides olulist muutust. Kohus märgib siinkohal, et kuigi kaebaja kinnitab, et sellega on ta arvestanud, et piirkond on kärarikas, nähtub kohtule, et sellest ei ole takistatud elamumaa omanikul esitada tulevikus nõudeid vallale, samasugune olukord tekiks, kui kaebaja sooviks edaspidiselt nt elamu müüa. Selle tõttu ongi vald õigustatult seisukohal, et tal juba tekivad kohustused kaebaja ees, kui ta lubab seal elamu ehitamist. Seega nähtub kohtule, et need asjaolud, mis faktiliselt on olemas ja tulid kohtuasja arutamisel vaatluse alla, ei ole siiski haldusakti uus motiveerimine. Kaebaja küsimuste püstitus toob kaasa vastustaja kohustuse leida neile vastused. Valla seisukohtade alusetust ei kinnita asjaolu, et nüüd on mitmed isikud hakanud ülesse näitama huvi, et võtta valla huvides kasutusele WAM kinnistu osa sotsiaalotstarbelistel kaalutlustel.
2. Kaebaja märkis, et kehtiv üldplaneering kinnistu suurusest tulenevalt ehitamisele piiranguid ei sea ja kohtule nähtub, et vastustaja selles osas keelduva otsuse tegemisel ka ei toetu ja tunnustab, et üldplaneering seda võimaldab, kuid vastustaja leiabki, et üldplaneeringus on väljendatud jätkuvalt avalik huvi kinnistule elamuid mitte ehitada, kuna kinnistule ei soovita üldse mingit hoonestust ning muudatusi ei ole selles osas ka oodata. Kaebaja üksnes loodab, et kuna ta esitas valla menetluses oleva ÜP suhtes vastuväited, et siis maavanem järelvalvemenetluses jõuab teisele järeldusele ning asjaolud muutuvad.
3. Detailplaneeringu kehtestamise otsuse põhistustesse kuuluvate asjaolude ja motiivide ring sõltub alati konkreetse juhtumi eripärast ega ole õiguslikult ette määratud. Seetõttu ei ole haldusorgan alati kohustatud esitama põhjendusi, miks ta otsustab mõne küsimuse teisiti, kui seda nägi ette varasem otsus. Varasemast erineva otsuse tegemise motiivid peavad olema esitatud juhul, kui isikutel on eelnevast aktist tulenev usaldus või põhjendatud ootus, et varasem akt jääb kehtima ( nt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-16-05 seisukohad). Antud juhul ei ole varasemat otsust, millega oleks vald otsustanud lubada elamu ehitamist sellele kinnistule või üldse kinnistu hoonestamist. Omandireformis tagastati maa, kuid selle sihtotstarbeks ei määratud elamumaa. Kaebuse esitaja on esitanud 28.09.09 vallale taotluse maa sihtotstarbe muutmiseks (tlk 83), milles ta selgitab, et kunagi oli tegemist elamumaaga ja vald on vastu võtnud dokumendid, neid uurinud ja kaebajale vastanud 14.10.09 kirjaga 1-7/4122 (tlk 83). Seega ei ole õige kaebaja väide, et vald on jätnud tähelepanuta fakti, et kunagi oli tegemist elamumaaga. Vastupidiselt nähtub tõendist, et selline taotlus oli ja see lahendati ning leiti, et maa sihtotstarbe muutmisest tuleb keelduda. Ühtlasi ei saa kaebaja väita, et vald ei olnud ajaloolisest olukorrast või dokumentatsioonist teadlik ja jättis uurimiskohustuse selle fakti 23 osas täitmata. Antud fakte ei pidanud vald kaebaja teise DP taotluse ajaks uuesti kontrollima, see oli leidnud lahenduse ja kontroll oli juba tehtud. Asjaolu, kas valla esindaja oskas kohtule vastamisel siduda kaebajat ja tema ämma, kui pereliikmeid, ei muuda otsust valeks ega viita uurimiskohustuse puudulikkusele. Kaebaja DP taotlusest oli selge, et soovitakse ehitada perele elamut ja oluline ei ole, kas sinna asuks elama endine tagastatud vara õigustatud subjekt. Hiljem peatub kohus käesolevas otsuses täiendavalt õigustatud ootuse põhimõtte küsimustele, kuivõrd kaebaja oli sellise küsimuse kohtu ees ülesse tõstnud. Kuid antud juhul nähtub, et vallale oli ka kaebaja eraldi pöördumiseta teada, et tegemist on tagastatud maaga omandireformis, kaebaja sai tagasi endise kinnistu hoonestamata osa, krunt säilis hoonestamata metsamaana ka peale vara tagastamist. Järelikult pidi olema kinnistu omanikule selge, et tegemist on maaga, mille suhtes ei ole vald andnud lubadust see hoonestada. Piirkonnas on kinnistu ja WAM kinnistu iseloolumiliku miljööväärtusega keskkond, kinnistu asub rannapiirkonnas, kus ÜP kohaselt on võimalik vallal arendada puhkemajanduslikku tegevust. Kohus uurib järgnevalt, kas vastustaja on vaidlusaluses korralduses esitanud õiguslikud ja sisulised põhjused, mis võimaldasid jätta kaebaja teistkordselt esitatud DP taotluse rahuldamata.
4. Vaidlust ei ole küsimuses, et planeeringu menetluse algatamisest keeldumise nagu ka planeeringu kehtestamise otsus on haldusakt, mille tühistamist saab halduskohtus nõuda ja tegemist on kaalutlusotsusega, mida halduskohus saab kontrollida HKMS § 19 lg 6 alusel. Planeerimisseaduse § 10 lg 1 kohaselt võib iga isik teha planeeringu koostamise algatamise ettepaneku, mille menetlemine on kohaliku omavalitsuse kohustus. Samas ei kaasne ettepaneku esitamisega vältimatult detailplaneeringu algatamist, sest osundatud sätte kohaselt võib kohalik omavalitsus planeeringu koostamise algatamisest ka keelduda. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-79-09 märkinud, et seaduses ei ole planeeringu koostamise algatamisest keeldumise aluseid ammendavalt sätestatud. Kohalikul omavalitsusel on planeeringutegevuses ulatuslik kaalutlusruum. Kaalutlemisel peab kohalik omavalitsus arvestama nii avalikke huve kui ka taotleja põhjendatud huve. Isikul puudub subjektiivne õigus nõuda tema planeeringu algatamise taotluse rahuldamist. Seega on kohalikul omavalitsusorganil õigus ka keelduda planeeringu algatamisest ning teha seda ka siis, kui kaebaja esitab taotluse lühikese vahemiku järel teistkordselt ning esitab oma vastuväited, miks ei oleks vallal võimalik taotlust jätta rahuldamata. Omavalitsuse haldusterritooriumi planeerimisel on kohalikul omavalitsusel lai diskretsiooniõigus. Planeeringute kaudu kujundab kohalik omavalitsus linna ruumilise arengu põhimõtteid ning seab säästva ja tasakaalustatud arengu tingimusi, mis on aluseks ka maakasutusele ja ehitustegevusele. Otsuse langetamisel peab kohalik omavalitsus arvestama avalikke huve ja puudutatud isikute, sh taotleja põhjendatud huve. Kohalik omavalitsus, teostades planeerimisdiskretsiooni, peab kaitsma avalikke huve mõistlikul viisil, piisavalt põhjendades, miks menetlusosalise poolt esitatud argumente või tõendeid pole aktsepteeritud või piisavaks peetud. Haldusakti põhjendus peab ka kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kui olemasolev informatsioon ei ole piisav õiguspärase ja õiglase kaalutlusotsuse tegemiseks, sealhulgas detailplaneeringu vastuvõtmise küsimuse lahendamiseks, peab haldusorgan planeeringu koostajat ja vajadusel ka teisi puudutatud isikuid kaasates koguma otsustamiseks täielikumat teavet. Sellise teabe kogumine võib seisneda ka ekspertiiside tellimises (vt Riigikohtu HK lahend nr 3-3-1-42-02).
5. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et planeeringu algatamisest keeldumine on menetlusökonoomiast tulenevalt põhjendatud, kui on selge, et sellist planeeringut kehtestada ei saa. Vastustaja on õigesti viidanud, et kui planeeringut ei saaks kehtestada ja selline järeldus on kontrollitav, ei oleks ka kaebaja huvidega kooskõlas suuremate kulutuste 24 tekitamine. Kohus ei näe, et selline kaalutlus oleks vale, kui asjaolud kinnitavad, et muudatuste tegemine ÜP suhtes ei ole õigustatud. Seadusest ei tulene kohustust algatada perspektiivitut DP –d, kui eelnev kontroll kinnitab veenvalt, et see põhjustaks asjatuid kulutusi ja annaks õigustamatult perspektiivitus olukorras isikule lootusi. Seega ei nähtu kohtule, et vald oleks pidanud oma nn tagasilükkamist põhistama täiendavalt, miks ta ei algata DP-d . Vald on selle perspektiivituse välja toonud avaliku huvi kaudu ning põhjusest, et väldib ka tarbetuid kulutusi. Asjakohatu ja vale ei ole ka väide, et avalik huvi siinkohal nõuab valla kaalutlustel, et sellist muutust tingiv asjaolu on vajalik läbi arutada avalikkusega ning ta ei loe otstarbekaks, et siin saaks anda planeeringu finantseerimise üle asjast huvitatud isikule. Kohus ei nõustunud juba eelnevalt kaebaja põhiseisukohaga, et vastustaja ei ole avaliku huvi olemasolu kindlaks teinud ja seetõttu ei saanud otsustada, kas see kaalub üles kaebaja erahuvi rajada kodu. Vastustaja on avaliku huvi esitanud ja leidnud, et kaebaja erahuvi seda üles ei kaalu. Etteheide, et vastustaja ei ole välja toonud, mida vald on teinud selleks, et selgitada välja avaliku huvi vastuolu kaebaja taotlusega, ei ole põhjendatud, kuna vald avaliku huvi on esitanud, ta soovibki oma plaanide realiseerimiseks säilitada olemasolev olukord, selle ületamise väljundeid ja kaalukaid põhjusi vald ei ole senimaani tuvastanud. Kuivõrd ka uus ÜP menetlus ei toonud sellises jätkuvas huvis esile midagi uut, va kaebaja vastuseis, siis DP taotluse menetluse jätkamine oleks ebaefektiivne ja ei viiks kaebajat soovitud eesmärgile lähemale. Ka ei ole õigustatud etteheited, et vald on kaalunud WAM kinnistu omaniku erinevaid taotlusi, milles sisaldub soov ehitada teisele kinnistule elamuid. Vallale on WAM kinnistu omaniku soovidega seotult esitanud oma ettepanekuid tõepoolest ka Vääna-Jõesuu Külaselts ja valla sotsiaalkomisjon (tlk 191-195), kuid vastustaja ei ole loobunud veel senistest kavadest arendada välja puhketsoon ja taotluse esitamise ajal ning selle lahendamisel ei ole vald langetanud otsust, mis rahuldaks V.M. taotluse või oleks kuidagi sotsiaalkomisjoni arvamusest või külaseltsi arvamusest seotult arengukavad ümber seadnud. Märgitud külaseltsi ja sotsiaalkomisjoni arvamused on üks arutelu teemasid, kuid vald ei ole veel valmis kompromisse tegema nii, et sinna piirkonda lubada elamute ehitamist. Kohtule nähtuski eelnevalt, et võimalikud teiste isikute huvid, mi tekivad, ei ole veel valla avalikuks huviks realiseerunud. Seega ei kasva siit välja põhjust, et vald peaks andma DP kehtestamiseks finantseerimise üle kaebajale või et juba on põhjus, miks DP igal juhul tuleks algatada ja siis vaadata, kas seda saab kehtestada.
6. Kaebaja märgib, et tal oli õigustatud ootus olukorra muutust nõuda. Kaebaja selgitustest ja kaebusest nähtub, et ta oli teadlik maa sihtotstarbest, so maatulundusmaa. Alofi kinnistu pindala on 1270 m2 ja sihtotstarve maatulundusmaa, seda ei muuda asjaolu, et kunagi oli kinnistu elamumaa ja endisel võõrandatud maal asusid ka ehitised. Omandireformis tagastati kaebaja abikaasa emale see osa maast, mis seaduse järgi kuulus tagastamisele ja kinnistule ehitisi ei jäänud. Kuna maatulundusmaana vara ka tagastati, siis peab kaebaja peale selle maa ostmist lähtuma tingimustest, et ehitusõiguse sellele maale saab ta vaid siis, kui esitab DP taotluse ning kui seda saab rahuldada. Vastavalt ongi kaebaja oma taotluses märkinud, et detailplaneeringu algatamise eesmärgiks on maa sihtotstarbe muutmine elamumaaks ja ehitusõiguse määramine elamu ehitamiseks. Vastustaja on õigesti märkinud, et Wam Lastevabariik kinnisasi ja Alofi kinnisasi on endise lastelaagri territoorium, millest maareformi käigus peeti võimalikuks ühe osa tagastamist (see ei jäänud ehitiste omanikule V.M. erastamisele, kuigi ta seda soovis). Vastustaja märkis, et kaebaja näol ei ole tegemist maa tagastamise õigustatud subjektiga, vaid isikuga, kes on kinnistu ostnud. Järelikult on vald õigesti märkinud asjaolu, et kaebaja ise ei ole omandireformi õigustatud subjekt. Kaebaja esitas maakomisjoni
7. a. otsuse, millest nähtub, et L.M. on taotlenud õigusvastaselt võõrandatud maa, mitte aga hoone tagastamist. Hoone arvati
8. a riiklikku elamufondi peremehetu varana. Seega ei ole vastustaja 25 haldusaktis ja seletustes kaebajale tuginetud oletustele ja tõendamata asjaoludele ja vastav osa on kontrollitav. Eelnevalt oli kohus märkinud, et kaebaja oli teinud vallale ka eraldi pöördumise ja esitanud ajalugu kinnitavad dokumendid. Asjaolu, kas vald teadis, et omandireformi õigustatud subjekt on kaebaja pereliige või mitte, ei muuda valeks vastustaja tehtud järeldusi. Kaebaja siiski leiab, et rikuti õiguspärase ootuse põhimõtteid. Kohus nõustub siinkohal vastustajaga, et kaebuses on õiguspärase ootusega seotult kaebaja seisukohad ekslikud. Kohus ei tuvastanud õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumist. Kaebaja ei viidanud, et õiguspärane ootus tekkis konkreetsest seadusest, haldusaktist, haldusorgani lubadusest. Kaebajal ei saanud tekkida nn õigustatud ootust seeläbi, et ümbruskonnas on tema nimetatud kinnistud hoonestatud elamutega või et enne omandireformi olid endisel kinnistul hooned ja see oli varasemalt elamumaa. Alofi kinnistu ei olnud hoonestatud ja hoonestatud oli endine õigusvastaselt võõrandatud maa, millest moodustati Alofi kinnistu. Omandireformis tagastatud võõrandatud maale hooneid ei jäänud, tagastuva varana soovis õigustatud subjekt maa tagastamist ja vaidlust ei ole küsimuses, et tagastati see osa maast, mis oli võimalik. Vara tagastamisel ei ole haldusaktides märgitud, et maale määratakse elamumaa funktsioon. Vara ostmisel oli kaebajal lisaks võimalik kontrollida vara tagastamise tingimusi ja alusandmeid, tagastamise dokumente, kuna kaebaja ostis kinnistu oma abikaasa emalt. Ülekohtu heastamine ei tähenda tingimusteta kogu endisaegse olukorra taastamist, kui see on pöördumatult muutunud, ei ole see objektiivselt võimalik ja seadusest tulenevad normid täideti, kui maa tagastati. Kaebaja abikaasa emale on ülekohus heastatud viisil, mis seadused ette nägid. Kaebaja ise ei ole ajalooliselt seda ülekohut pidanud taluma. Õiguspärane ootus saab tugineda haldusorgani selgele lubadusele, mille puhul on alust arvata, et seda ei muudeta, vastavat küsimust on käsitlenud Riigikohtu HK lahendis nr 3-3-179-
9. kaebaja ei väida, et temale lubati kinnistu soetamisel sinna eluhoonet ehitada või kinnistut hoonestada muul viisil. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 02.12.2004 otsuses nr 3-4-1-20-04 on leidnud, et õiguskindluse printsiip tuleneb põhiseaduse §-st 10; kõige üldisemalt peab see printsiip looma kindluse kehtiva õigusliku olukorra suhtes. Õiguskindlus tähendab nii selgust kehtivate õigusnormide sisu osas (õigusselguse põhimõte) kui ka kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes (õiguspärase ootuse põhimõte). Käesoleval juhul ei ole tegemist sellise juhtumiga. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium märkis
10. aastal, et õiguspärase ootuse printsiibi kohaselt «[…] on igaühel õigus tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Igaüks peab saama temale seadusega antud õigusi ja vabadusi kasutada vähemalt seaduses sätestatud tähtaja jooksul. Seaduses tehtav muudatus ei tohi olla õiguse subjektide suhtes sõnamurdlik» (vt põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
11. septembri
12. a otsus asjas nr III-4/A-5/94 – RT I 1994, 80, 1159). Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Käesolevalt ei ole õiguslik olukord kaebaja poolt vara soetamisest arvates muutunud ja kaebajal oli võimalus prognoosida, missugused normid võivad takistada ehitamist, kui kaebaja enam ei soovi kinnistut kasutada maatulundusmaa funktsioonides. Seega vastustaja vastav selgitus on õiguspärane ega riku kaebaja õigusi. Kohus küsiski kaebajalt, kas haldusorgan lubas temale, et tagastuvale maatükile saab kaebaja loa elamu ehitamiseks. Kaebaja ei väida, et haldusorgan seda tegi, ka varasemates vastustes või nt pöördumistes valla poole ei ole ta samuti seda väitnud, vastavalt niisugust õiguslikku argumenti ära ei ole märgitud. Vastustaja kinnitas kohtuistungil, et vara tagastamisel oli õigustatud subjektile selgitatud, miks sinna ehitada ei saa ja et tagastamisel elamumaa 26 funktsiooni maatükile ei määrata. Kaebaja omandas kinnistu ostu teel ja samuti ei väida, et haldusorgan andis eksitavaid lubadusi. Põhiseaduse §-st 10 tuleneb õiguskindluse põhimõte, kuid vastustaja seda ei ole rikkunud. Riigikohus on veel märkinud, et õigusselguse põhimõte kujutab endast ühtlasi ka PS § 13 lõikes 2 sätestatud riigi omavoli keelu konkretiseeringut. Käesolevalt kaebaja nimetatud asjaolud ei viita ühelegi kohtu poolt viidatud või tsiteeritud olukorrale. Kaebaja ise lõi olukorrast ebaõiged kujutlused, seega ei saa ette heita vastustajale, et see rikub eelmärgitud viisil ja põhjusel kaebaja õigusi.
13. Kaalutlusotsuse kohtuliku kontrolli tulemusel ei saa kohus asendada haldusorgani kaalutlusi enda omadega ega hinnata haldusorgani kaalutlusotsuse otstarbekust (nt Riigikohtu HK 3-3-1-54-03). Seega saab kohus teostada kontrolli vastustaja seisukohtade osas, kuna halduskohus kontrollib konkreetset haldusakti ja selle põhjendatust. Vaidlusküsimuseks oli jätkuvalt avaliku- ja erahuvi kaalumine. Kui kaalumist on teostatud õigusvastaselt võis sellega kaasneda kaebaja omandi kasutamise õiguse rikkumine. Kaebaja leidis, et haldusaktis vastav motivatsioon puudub. Kohus jääb juba esitatud seisukohtade juurde, et kehtivast üldplaneeringust ei tulene vahetult ehitusõigust. Vastustaja on otsuses nr 71 märkinud, et esitatud taotlus ei arvesta piirkonna väljakujunenud miljööd ja valla kehtivat üldisemat planeeringut ning valla avalikku huvi avalikkusele avatud keskkonnasõbraliku ruumi säilimiseks ja selle laiendamiseks. Vald rõhutabki, et ta ei soovi laiendada elamuehitust. Seega on otsuses avalik huvi esile toodud ja selle muutmiseks vald ei näe mõjuvat põhjust. Üldplaneering määrab omavalitsuse territooriumil maakasutuse juhtfunktsiooni (

§ 8lg 3¹).

Ehitusõiguse ja kinnistu sihtotstarbe muutmiseks annab aluse detailplaneering (

§ 9lg 2 p 2, lg 4¹).

Kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud omandiõigus. Vastustaja on asja otsustamisel arvestanud õiguspäraselt, et kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse andmisel peab omavalitsus arvestama avalike huvidega ja taotluse esitanud isiku õiguste ja huvidega. Samas peab kinnisasja omanik arvestama kohaliku omavalitsuse seisukohtadega ja teiste huvitatud isikute seisukohtadega, samuti tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamise ning keskkonnakaitse vajadustega. Kohalik omavalitsus ei ole kohustatud oma territooriumi planeerimisel lähtuma kinnisasja omaniku soovist muuta kinnisasja senist maakasutust ja ehitusõigust, vaid ta peab lähtuma otsuse tegemisel eelkõige kehtestatud üldplaneeringust ja piirkonna tasakaalustatud arengust. Planeeringute eesmärgiks on

§ 1

lõike 2 kohaselt tagada võimalikult paljude ühiskonnaliikmete vajadusi ja huvisid arvestavad tingimused säästva ja tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamiseks, ruumiliseks planeerimiseks, maakasutuseks ja ehitamiseks. Seega kohus ei nõustu kaebajaga, et otsusest ei nähtugi avaliku huvi olemasolu ja et selle tõttu ei saanud vastustaja taotlust õigesti kaaluda. Vastav motivatsioon on seal olemas. Kohtule nähtub eeltoodust avaliku huvi olemasolu ja soov mitte arendada elamuehitust, kuna see ei lähe kokku piirkonna arengukavaga hoida avalikku ruumikasutust senisena, sj on vallal huvi laiendada seda. Kohus nõustus juba kaebajaga selles, et veel kehtestamata üldplaneeringule keelduvat otsust rajada ei saaks, kuid antud juhul on vastustaja vastamisel viidanud lisaks menetluses olevale üldplaneeringule niivõrd, kuivõrd see aitab selgitada, kas kaebajal oleks võimalusi kasutada temale kuuluvat kinnistut senisest erineval otstarbel tulevikus ja kas DP taotluses menetluse jätkamine oleks perspektiivikas saabuvatest muutustest tulenevalt. Vastav arutelu kaebaja ja vastustaja vahel tekkis ka kohtus. Samas ei ole aga alusetu väita, et vald sai tagasiside valla uue üldplaneeringu menetluses sellest, et puudub avalik huvi muuta Alofi kinnistu senist maakasutust ja lubada sinna ehitada elamuid. Asjaolus, et avalik huvi võib ajas muutuda, vaidlust ei ole. Kohus ei näe ka võimalust, et taotluse lahendamisega oleks tulnud oodata, kaebaja vastavat taotlust vallale ei esitanud, kuigi oli teada, et uue ÜP menetluses on kaebaja 27 vastuseis selle lahendusele esitatud. Kohus ei näe ka vajadust, et vald peaks asjaolusid kuidagi muudmoodi kindlaks tegema, nt ekspertiiside või spetsialistide uurimuste esitamisega. Vastustaja on samas põhjendanud, et ka nn roheteemat planeeringute mõistes ja tähenduses seotult avaliku ruumi küsimusega. Isegi kui lugeda, et vastustaja ei oleks pidanud haldusaktis vastama kaebaja küsimustele ja motiveerima avalikku huvi laiaulatuslikult, ei muutuks sellest faktiline olustik, kehtiv üldplaneering väljendab avalikku huvi ja see ei näe ette Alofi kinnistul elamu ehitamist. Valla Ehitusmääruse § 5 lg 10 konkreetsetele alustele viidates on vald seisukohal, et taotlus on vastuolus piirkonna väljakujunenud miljööga, üldisema planeeringuga, avalikes huvides ei ole seda olukorda muuta. Valla otsuses märgitakse, et vald ei pea võimalikuks kaebaja taotlusega kaasneva DP algatamist, kuna see toob kulutusi ja vallal ei ole kohustus neid kanda; vald jääb seisukohale, et taotluse lahendamine on seotud ÜP muutmise vajadusega ja nähtus, et vallal puudub avalik huvi muuta olukorda, seega

§ 10

lg 6.1 p 2 ja § 10 lg 8 p 1 tulenevalt ei pea ta võimalikuks üle anda antud juhul DP koostamist huvitatud isikule. Vastustaja leiab, et kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud omandiõigus, seega peab kaebaja arvestama omavalitsuse ja teiste isikute huvidega. Kaebaja järeldab vastustaja seletustest ebaõigesti, et püütakse väita, nagu ei oleks üldplaneeringu muutmine DP-ga võimalik. Vastustaja vastustest ja haldusaktist ei saa järeldada, et keeldumisel tugineti põhjusele, mille kohaselt üldplaneeringut ei saaks põhjendatud vajadusel muuta läbi DP. Vastupidiselt on vald selgitanud, et ÜP muudetakse DP-ga, kui selleks on olemas põhjendatud huvi, mis valla huvid kummutab. Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et tegemist on maatulundusmaaga ja kehtiva üldplaneeringu kohaselt Vallavolikogu juhib tähelepanu, et

§ 8

lõike 31 kohaselt on maakasutuse juhtotstarve antud juhul puhkebaaside maa (koostatavas üldplaneeringus üldkasutatavate hoonete maa), siis on see üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad (

§ 8lg 3 p 3).

Vastustaja selgitus ja viide, et alale -üldkasutatavate hoonete maa- juhtotstarvet ettenägeva üldplaneeringu kehtestamise järgselt võib juhtuda, et sinna ei osutuks näiteks Alofi ja Wam Lastevabariik kinnisasjade ühise detailplaneeringu käigus hoone rajamine võimalikuks, peab siiski silmas seda küsimust, mil pooled vahetasid seisukohti, kas kaebaja ja naaberkinnistu omanike omavahelisel koostööl on võimalusi saavutada muutusi. Selles kontekstis oli kaebajale selgitatud veel, et ala kui terviku kohta koostatava detailplaneeringu käigus võib ette näha ka krundi maaüksuste piiride muutmise (sh maaüksuste liitmise) ehk planeeringu elluviimisega võivad kaasneda ka muudatused kinnisasjade omandis. Vaidlusaluse otsuse põhistamisel oli asjakohane arvestada, et

§ 8

lõike 31 kohaselt on maakasutuse juhtotstarve, antud juhul puhkebaaside maa (või koostatavas üldplaneeringus üldkasutatavate hoonete maa) üldplaneeringuga määratav territooriumi kasutamise valdav otstarve, mis annab kogu määratletud piirkonnale või kvartalile edaspidise maakasutuse põhisuunad (

§ 8lg 3 p 3).

Vastavalt tuleb nõustuda vastustajaga, et asjaolust, mil üldplaneeringu maakasutusplaanil on mingi ala tsoneeritud puhkebaaside maana või üldkasutatavate hoonete maana, ei tulene, et selle ala saaks hoonestada. Krundi moodustamine, selle kasutamise sihtotstarbe, hoonestusala, hoonete suurima lubatud arvu või nende puudumise, hoonete suurima lubatud ehitusealuse pindala, määramine toimub detailplaneeringuga (

§ 9lg 1-4).

Kaebaja ei soovi ehitada ühiskondlikke või sotsiaalse funktsiooniga avalikkusele suuantud hoonet, ta ei saa vastavalt ka ühineda naaberkinnistu omaniku DP taotlusega, kui selline kokkupuutepunkt puudub ja kui seda omanikud ise ei soovi tekitada. Kohus nõustub vastustajaga, et maa sihtotstarbe muutmine elamumaaks ei olnud kaebajale tagatud, kuivõrd seadus näeb ette võimalused, mil selline muudatus võib minna vastuollu 28 avalike huvidega. Alofi kinnistule elamu ehitamist ei näinud ette ka Harku valla 1996. aasta üldplaneering, kus funktsionaalse tsoneerimise skeemi kohaselt paikneb nimetatud kinnistu täies ulatuses puhkemajanduslikul maa-alal. Isegi juhul, kui kaebaja kinnistu sihtotstarbeks oleks elamumaa, ei annaks see automaatselt ehitusõigust, haldusorganile jääks ka sellisel juhul õigus kaaluda hoonestamist lubava detailplaneeringu algatamist. Kinnisasja senise maakasutuse ja ehitusõiguse muutmine ei ole seadusega tagatud omandiõigus. Selle rakendamise juures peab kinnisasja omanik arvestama kohaliku omavalitsuse ja teiste asjast huvitatud isikute seisukohaga, samuti tasakaalustatud ruumilise arengu kujundamise ja keskkonnakaitse vajadustega. Ka kodu rajamise õigus ei ole tagatud igale poole ehitamise õiguse nõudmisega, kuigi füüsiliselt oleks kinnistule ehitamine võimalik. Kohalik omavalitsus ei ole kohustatud oma territooriumi planeerimisel lähtuma kinnisasja omaniku soovist, vaid eelkõige kehtestatud üldplaneeringust ja piirkonna tasakaalustatud arengust. Vastavale põhimõttele ongi vastustaja keelduva otsuse motivatsioon tuginenud ka kohus ei saa väita, et neid põhjusi otsus ei sisalda. Keelduvas otsuses sisuliselt leitakse, et esitatud detailplaneeringu algatamise taotlus ei arvesta piirkonna tasakaalustatud arengu nõuetega ja Harku Vallavolikogu ei näe vajadust eraisiku huvides muuta senist olukorda, so olukord, mis vastab enam avalikule huvile. Vallavolikogu selgitas otsuses viidatud avalikkusele avatud ruumi säilitamise ja juurde loomise ning rohelise keskkonna säilitamise põhimõtet. Vastustaja viitas

§ 1lg 2 .

20. Kaebaja oli taotlust põhistanud väidetega, et Vääna-Jõesuu suvelaagri tee kaitsevööndi olemasolu ei muuda Alofi kinnistule elamu ehitamist võimatuks, sest TeeS § 26 lg 1 punktist 1 tulenev piirang ei ole ultimatiivne - Vääna-Jõesuu suvelaagri tee kaitsevööndisse võib hooneid ja rajatisi ehitada, kui see on lubatud kohaliku omavalituses poolt kehtestatud detailplaneeringuga; Vääna-Jõesuu suvelaagri tee kaitsevööndi olemasolu ei muuda Alofi kinnistule elamu ehitamist võimatuks isegi siis, kui kaitsevööndi kõikide piirangutega arvestada, ikka jääks Alofi kinnistule umbes 200 m2 ala, mis on piisav ühepereelamu ehitusaluseks maaks; Alofi kinnistu sihtotstarbe muutmine elamumaaks ei ole

§ 9

lõike 7 mõttes oluline ja ulatuslik muudatus võrreldes Harku valla kehtiva üldplaneerinuga, et see tooks kaasa vajaduse seda muuta; Harku valla kehtiv üldplaneering ei välista Alofi kinnistu sihtotstarbe muutmist; kaebajal on huvi rajada kinnistule oma perele kodu, detailplaneeringus saab esitada ettepaneku Harku valla kehtiva üldplaneeringu muutmiseks;

§ 10

lõikes 6 sätestatud piirang ei välista ega takista Alofi kinnistu detailplaneeringu algatamist. Kaebaja märkis kohtule, et kinnistu suhtes on temale väljastatud Keskkonnaameti raieluba ja sellest loast tulenevalt leiab kaebaja, et Keskkonnaameti väljastatud raieluba toetab kinnistu hoonestamise võimalikkust, kuid vastustaja sellega ei arvestanud. Nende seisukohtade toetamisel jäi kaebaja ka asja arutamisel kohtus. 21. Kohus nõustub vastustajaga, et märgitud raieloa olemasolu ei tähenda, et tegemist on otsustajale õiguslikult siduva loaga või et loa olemasoluga arvestamine välistab vastustaja keelduva otsuse ja edaspidised takistused DP taotluse menetlemisel. Raieloa olemasolu ei muuda planeerimise asjaolusid ja kui selle olemasolu ka ei olnud eelnevalt teada või vastustajale esitatud, ei saa antud juhul väita, et valla poolt jäeti täitmata uurimiskohustus. Keskkonnaamet ei ole seaduse kohaselt organiks, kelle arvamust tuleks küsida, kaebajal olid professionaalid/esindajad, kes esitasid taotlusega koos kirjaliku seletuse ja skeemi ja ei esitanud raieluba ega märkinud selle olemasolu, seega vallale esitatud tõendites seda ei olnud, mistõttu ei saa ka väita, et tõendiga ei arvestatud ja vald jättis uurimiskohustused täitmata. Alusetu on etteheide, et kui esitatakse DP taotlus, siis peaks vastustaja oskama esitada neid küsimusi, mis taotluse lahendamiseks ei olnud lisatud või mille kohta polnud ka vastavat väidet. Samas nõustub kohus, et väljastades raielubasid ei anna keskkonnaamet hinnangut kinnisasja hoonestamise suhtes ja kui vald seda ka küsiks mingil põhjusele, ei oleks see otsustamisel siduva iseloomuga. Kaebaja ise peaks hoiduma keelatud tegevusest kinnistul, 29 seega on alusetu ka etteheide, et vald ei ole reageerinud, et kaebaja hakkan kinnistul puid maha võtma. Loa sisu ja olemuse kontroll Metsaseaduse alusel on vastustaja poolt esile toodud. Raie on metsamajanduslik töö, hooldusraie eriliik, mille eesmärgiks lähtuvalt metsaseaduse § 28 lõike 7 punktist 2 on metsa väärtuse tõstmine, metsa tiheduse ja koosseisu reguleerimine ning lähitulevikus väljalangevate puude puidu kasutamise võimaldamine. Raieluba ei saa põhjendada kaebaja tegevust maapinna muutmiseks või looduskoosluse muutmiseks, ta ei seondu ehitustegevusega. Vastustaja ei pidanud kaebajale DP taotluse esitamisel selgitama, et tavajuhul võetakse harvendusraiel esmajärjekorras maha haiged, kahjustatud ja halva kvaliteediga puud. Vastustaja hinnangul ei ole kaebaja mõistnud, et luba harvendusraieks anti mitte taotletaval eluasemekohal puude raieks, vaid olemasolevate elujõus puude kasvutingimuste parandamiseks ehk harvendusraie mõte on tõsta puistu edasist kvaliteeti, selleks ilmselgelt üksteise kasvu takistavaid või haigeid puid raiudes. Sõltumata metsa majandamist ehk sihtotstarbeliselt kasutamist võimaldava loa olemasolust vastustaja läbi DP menetluse kaebaja seaduslikku