3-10-1150/31

3-10-1150 Kohtuotsus Eesti Vabariigi nimel Pärnus,

1. aprillil 2011.a, Tallinna Halduskohtu kohtunik Aivar Koppel, vaatas kirjalikus menetluses läbi kaebuse esitaja A. T’i tühistamiskaebuse vastustaja, Tallinna Vangla julgeolekuosakonna juhataja 14.01.2010 käskkirjale nr 18-k „Kinnipeetav A. T’i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine“ koos taotlusega tunnistada Tallinna Vangla poolt kaebajale VangsS §-st 69 tulenevate meetmete kohaldamine ja käskkiri 18-k õigusvastaseks. Vaidlustatud käskkirjaga kohaldati kinnipeetav A.T’i suhtes alates 14.01.2010 järgmiseid täiendavaid julgeolekuabinõusid: 1) kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; 2) kehakultuuriga tegelemise keelamine spordisaalis; 3) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Haldusakti õiguslike alustena viidati Haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 4, Vangistusseaduse (VangS) § 69 lg-le 1, lg 2 p-dele 1, 3 ja 4, lg-le 4 ning justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ §-le
2. Käskkirja põhjenduste kohaselt teostati 07.01.2010 kaebajalt bioloogilise vedeliku võetus ja narkotest, mis osutus positiivseks FYL suhtes, misjärel 13.01.2010 alustati ka kriminaalmenetlust Karistusseadustiku (KarS) § 331 tunnustel. Julgeoleku tagamiseks vanglas ja kriminaalmenetluse objektiivseks läbiviimiseks peeti otstarbekaks rakendada kinnipeetav A.T’i suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid. Viidati, et VangS § 69 lg 1 alusel kohaldatakse täiendavaid julgeolekuabinõusid kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesolevat seadust või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule ning et täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Väljatoodud kaalutluste järgi tuleb kinnipeetava järelevalve korraldada viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Samas on kinnipeetav oma käitumisega vangla üldise julgeoleku ohtu seadnud, mistõttu tuleb vajaliku järelevalve saavutamiseks kohaldada täiendavaid julgeolekuabinõusid, tagamaks tingimusi kriminaalmenetluse objektiivseks läbiviimiseks ja julgeolekuks vanglas. Lisaks peeti vajalikuks vähendada A.T’i kontakte teiste kinnipeetavatega ning seeläbi võimalusi kättemaksuks. Kontaktide vähendamiseks kaaskinnipeetavatega peeti otstarbekaks piirata kaebaja liikumis- ja suhtlemisvabadust, spordisaalis kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise tähtaja suhtes märgiti, et julgeolekuosakonna spetsialistil tuleb teha ettepanek kinnipeetava suhtes abinõude kohaldamise jätkamise otstarbekusest hiljemalt kolme kuu möödudes. Kaebuse kohaselt (5-8, 24) võltsiti avaldaja suhtes narkotesti tulemusi, rakendati vaidlustatud 14.01.2010 käskkirjaga VangS §-i 69 ning alustati kriminaalmenetlust KarS § 331 alusel. VangS § 69 kohaldamise tõttu paigutati kaebaja lukustatud kambrisse, jäeti ilma vabast liikumisest, ilma võimlast, ilma võimalusest minna kirikusse, osaleda kursustel ja piirati igapäevaselt 5 minuti võrra võimalust helistada, millega kaasnes sotsiaalsete sidemete oluline katkemine. Samas näitas 28.01.2010 valminud toksikoloogilise ekspertiisi akt 10T, et kaebajalt võetud bioloogilises vedelikus narkootilisi aineid ei avastatud ning Põhja Prefektuur lõpetas algatatud kriminaalmenetluse. Kuigi teada kriminaalmenetluse lõpetamisest saabus vanglasse juba 01.03.2010 jätkati kaebaja suhtes VangS § 69 kohaldamist kuni 09.03.
3. A.T peab kokku 53 ööpäeva viibimist VangS § 69 all põhjendamatuks, kuna narkootilisi aineid ta pruukinud polnud ning järelduvalt karistati teda põhjendamatult ja ilma et tema süüd ükski tõend oleks näidanud. Kaebaja osundab ka enda põhjendatud huvile käskkirjale nr 18-k õigusvastasuse tuvastamiseks, seostades selle kahju hüvitamise nõude esitamisega. Tallinna Vangla (tl 59-60) vastustajana peab esitatud kaebust põhjendamatuks, selgitades järgmist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on lubatud juhul, kui kinnipeetav vastab mõnele VangS § 69 lg-s 1 sätestatud tingimusele. Seega on muuhulgas seaduspärane täiendavate julgeolekuabinõude rakendamine, kui on olemas piisav alus eeldada, et kinnipeetav on ohtlik enda tervisele ja vangla julgeolekule. Vaidlustatud otsus on tehtud just kinnipeetava enda tervise kahjustamise takistamiseks ning vangla üldise julgeoleku tagamiseks. Tegemist on ennetava meetmega, mille kohaldamise otsustamisel tuleb arvesse võtta kinnipeetava eelnevat käitumist. Vaidlustatud käskkirja andmise faktiliseks asjaoluks on märgitud, et 07.01.2010 Tallinna Magasini 35 asuva vangla meditsiiniosakonnas A.Ti suhtes teostatud narkotest tema bioloogilisest vedelikust osutus positiivseks FYL suhtes. Samuti nähtub aktist, et vaatamata sellele, et meditsiinitöötaja ei tuvastanud A.Til väliseid joobetunnuseid on akti p-s 25 reale „psühhotroopse aine sisaldus uriinis märgitud „fentanüül pos“. Eelnimetatud asjaoludest lähtuvalt alustati 13.01.2010 kriminaalmenetlust Karistusseadustiku § 331 tunnustel ning tõele ei vasta kaebaja väide, et tema narkotest oli negatiivne kuid ametnikud ebaõigest märkisid aktis testi positiivsena. Kuivõrd täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on käsitletav ennetava meetmena, et tagada vangla julgeolek, ei pea vangla ära ootama, millal reaalselt vangla julgeolek on ohus, vaid piisavalt põhjendatud kahtluse korral saab käituda ennetavalt. Samale seisukohale on jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus oma 08.10.2007 kohtuotsuses haldusasjas 3-06-1563, märkides, et „täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on VangS § 69 lg-st 1 tulenevalt eelkõige preventiivse iseloomuga meede, mida rakendatakse muuhulgas põgenemise ennetamiseks, tahtlikult tervise rikkumise vältimiseks või ära hoidmiseks vägivalda teiste 2 kinnipeetavate suhtes. Julgeolekuabinõude kohaldamise üldiseks eesmärgiks on vanglasisese turvalisuse ja julgeoleku tagamine. Seega ei pea vangla ära ootama õiguserikkumise toimepanemist, vaid võib täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldada ennetava meetmena.“ Vangla esindaja toob välja, et kaebuses on osundatud sellistele asjaoludele, nagu seoses lukustatud kambrisse paigutamisega ilma jäämine võimalusest külastada kirikut, osaleda kursustel, tegelda spordisaalis kehakultuuriga ning helistamisaja vähenemisega 5 minuti võrra, mistõttu tema perekondlikud sidemed oluliselt katkesid ja mida kaebaja ühtegi ei ole käsitlenud Tallinna Vanglale esitatud vaides. Vastustaja hinnangul on tegemist vaidemenetlusega võrreldes nõude laiendamisega ja kohus saab hinnata vaid neid põhjuseid, mis varem vaietes esile toodi ehk teiste sõnadega kohtus ei kuulu läbivaatamisele need põhjused, mis vanglale ei ole esitatud, kuid esitati kohtule. Seejuures viitab Tallinna Vangla Riigikohtu 11.11.2008 kohtumääruse 3-3-1-68-08 p-le 8, milles leiti, et halduskohtule esitatud kaebuses on kaebaja kahjunõuet suurendanud ning viidanud ka teistele kahju tekitanud toimingutele. Kolleegium rõhutab, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, mille osas on kaebuse esitaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Samas peab vastustaja vajalikuks rõhutada, et kuna käskkirja andmine, millega kaebuse esitaja suhtes kohaldati täiendavaid julgeolekuabinõusid oli õiguspärane, siis olid ka käskkirjast tulenevad piirangud õiguspärased ning seega ei ole kaebuse esitaja õigusi rikutud. Vastustaja ei näe probleemi ka selles, et vaatamata 01.03.2010 Põhja Prefektuuri kriminaalbüroolt teate saamisele kriminaalmenetluse lõpetamise kohta ei lõpetatud vanglas täiendaate julgeolekuabinõude kohaldamist, vaid tehti seda alles julgeolekuosakonna juhataja 09.03.2010 käskkirja nr 188-k alusel ehk 9 päeva peale teate saamist. Vangla arvates toimus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine VangS § 69 lg 3 alusel seoses paragrahvi lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisega (ekspertiisiks esitatud uriinist narkootilisi ja psühhotroopseid aineid ei leitud ja kriminaalmenetlus lõpetati) mõistliku aja jooksul peale nendest teadasaamist. Kohtu seisukoht Vangistusseaduse §-s 69 nimetatud täiendavaid julgeolekuabinõusid määratletakse kui ettevaatusabinõusid eesmärgiga kindlustada kinnipeetava poolne vangla sisekorraeeskirjade järgimine, tema põgenemise vältimine, tervise säilimine või kõrvaldada tema ohtlikkus teistele kinnipeetavatele. Kuigi täiendavate julgeolekuabinõude sisuks on kinnipeetavate õiguste vanglasisene piiramine, ei kujuta need endast distsiplinaarkaristusi, vaid on mõeldud kasutamiseks preventiivsetel eesmärkidel kõrvaldamaks kinnipeetavatest tulenevaid ohte nii talle enesele ka kaaskinnipeetavatele. Tallinna Vangla vaidlustatud käskkirjast nähtuvalt sai kaebaja suhtes täiendavate julgeolekabinõude kohaldamise ajendiks asjaolu, 07.01.2010 kinnipeetava suhtes kohaldatud narkotest osutus positiivseks FYL [fentanüül] suhtes. Võimalike täiendavate julgeolekuabinõude loetelu on toodud VangS § 69 lg-s 2 ja nendeks on: kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine (p 1); isiklike riiete kandmise või esemete kasutamise keelamine (p 2); kehakultuuriga tegelemise keelamine (p 3); eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine (p 4), ohjeldusmeetmete kasutamine ( p 5). 3 Õiguslikud alused täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks annab VangS § 69 lg 1, mille kohaselt nimetatud abinõusid kohaldatakse kinnipeetavale, kes süstemaatiliselt rikub käesoleva seaduse või vangla sisekorraeeskirja nõudeid, kahjustab oma tervist või on suitsiidi- või põgenemiskalduvustega, samuti kinnipeetavale, kes on ohtlik teistele isikutele või vangla julgeolekule. Täiendavaid julgeolekuabinõusid võib kohaldada ka raske õiguserikkumise ärahoidmiseks. Vaidlustatud haldusaktis tuginetakse üldistele kaalutlustule korraldada kinnipeetava järelevalve viisil, mis tagab Vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas aga ka kriminaalmenetluse objektiivse läbiviimise. Konkreetsetest meetmetest püstitatud eesmärgi saavutamiseks peetakse otstarbekaks rakendada selliseid täiendavaid julgeolekuabinõusid, mis vähendaks tema kontakte teiste kinnipeetavatega ning seeläbi võimalust kättemaksuks, s.o a) kinnipeetava vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramine; b) kehakultuuriga tegelemise keelamine spordisaalis ja c) eraldatud lukustatud kambrisse paigutamine. Nõustuda võib Tallinna Vangla seisukohaga, et kuivõrd täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise näol on tegemist preventiivse abinõuga ei pea vangla ära ootama, millal reaalselt vangla julgeolek on ohus, vaid piisavalt põhjendatud kahtluse korral saab käituda ennetavalt. Samas ennetava meetme rakendamine peab toimuma tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas väärtuste (antud asjas on nendeks vastustaja poolt deklareeritud vangla sisekorra eeskirja täitmise, vangla üldise julgeoleku ja kriminaalmenetluse objektiivse läbiviimise tagamine), mille rikkumist eeldatakse, kahjustus on tõenäoline. Teabeks, mille põhjal vaidlustatud otsus tehti, on vaidlustatud narkotesti positiivne tulem, mille võltsimise kohta andmed puuduvad, mistõttu kaebaja vastavad väited jäävad paljasõnalisteks. Kohtu arvates on selline asjaolu piisav tarvitatud julgeolekuabinõude esialgseks rakendamiseks kuid eksitud on küsimuse lahendamisel, kui kaua julgeolekuabinõusid kohaldada. Vaidlustatud käskkirja resolutsiooni kõnealust probleemi käsitlev p 2 kõlab järgmiselt: „julgeolekuosakonna spetsialistil teha ettepanek kinnipeetav A. T’i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamise otstarbekusest hiljemalt kolme kuu möödudes“. Praktikas on tsiteeritud juhendi järgimine viinud selleni, et 14.01.2010 narkootikumide tarvitamise kahtluse pinnalt kohaldatud julgeolekuabinõude rakendamine lõpetati alles 09.03.2011, kuigi juba 28.
4. valminud ekspertiisiakti kohaselt analüüsiks esitatud bioloogilisest vedelikust narkootilisi ja psühhotroopseid aineid ei leitud, misjärel 25.02 koostati kriminaalasja lõpetamise määrus ning alles 09.03.2011 antud käskkirja nr 188-k kohta täiendavate julgeolekuabinõude lõpetamisest leiab vastustaja, et täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine VangS § 69 lg 3 alusel seoses paragrahvi lg-s 1 nimetatud asjaolude äralangemisega (ekspertiisiks esitatud uriinist narkootilisi ja psühhotroopseid aineid ei leitud ja kriminaalmenetlus lõpetati) toimus mõistliku aja jooksul peale nendest teadasaamist.“ Halduskohus sellega nõustuda ei saa. Julgeolekuabinõu selline kohaldamine on vastuolus nii VangS § 69 lg-ga 3 kui ka proportsionaalsuse põhimõttega üldises mõttes, väljendatuna muuhulgas VangS § 11 lg-s 1 ja HMS § 3 lg-s
5. Eeltoodu kohaselt ei tohiks täiendavate julgeolekuabinõude kui piiravate meetmete kohaldamine toimuda kauem, kui nende eesmärgi saavutamiseks vajalik ja mõõdukas. Haldusorganile oli käskkirja nr 18-k andmisel teada, et narko kiirtest ei ole juba oma olemuselt piisavalt usaldusväärne ning pealegi ei kinnitanud narkotesti tulemusi joobeseisundi meditsiinilise tuvastamise akt (tl 11). Neid asjaolusid vaidlustatud otsuses kaalutud ei ole, mis ongi viinud faktilise olukorrani, kus pärast narko kiirtesti tulemust ümberlükkavat ekspertiisiotsust 28.01.2010 pidi kaebaja veel kuni 09.03.2011 alusetult taluma täiendavate julgeolekumeetmete rakendamist. Nähes vaidlustatud 4 käskkirjas teadaoleva faktoloogia pinnalt ette vajaduse jälgida vanglaametnike endi poolt võetud bioloogilise vedeliku ekspertiisi ja algatatud kriminaalasjas menetluse kulgemist saanuks käskkirjas täpsemalt formuleerida eeskirja vajaduse kohta julgeolekuabinõude rakendamine ümber vaadata. Selliseid asjaolusid arvestav ja kirjeldatud põhimõtteid arvestaval viisil sõnastatud käskkiri taganuks, et julgeolekuabinõude kohaldamine ei kujuneks põhjendamatult ülemäära pikaks. Antud juhtumil aga on ametnikukesksetest huvidest lähtuvalt veel vaide- ja kohtumenetluseski õigustatud täiendavate julgeolekuabinõude rakendamise hilinemisega lõpetamist seonduvalt kriminaalasjas menetluse lõpetamise määruse saamisega, viivitades isegi pärast määruse tegemist meetmete tühistamisega 11 päeva, kuigi on selge, et ka sisuline uurimine kriminaalasjas lõppes eitava vastuse andmisega kaebaja bioloogilises vedelikus narkootiliste ja psühhotroopsete ainete leiu puudumisest ning alates 28.01 kuni 25.02.2011 on tööjärjekorras seisnud kriminaalasi oodanud vaid menetluse lõpetamise määruse koostamist (ka määruses endas ei loetleta ühtegi uurimistoimingut, mis oleks pärast akti saamist tehtud). Seega puudus täiendavate julgeolekuabinõude jätkuvaks kohaldamiseks vajadus isegi kriminaalmenetluse objektiivse läbiviimise tagamise motiivil. Neil põhjustel on vaidlustatud käskkiri õigusvastane ja kaebaja, kes on deklareerinud ka oma põhjendatud huvi olemasolu kohtult vastava tuvastuse saamiseks, sellesisuline taotlus tuleb rahuldada. Käskkirja nr 18-k õigusvastaseks tunnistamisega on hõlmatud ka käskkirja alusel ja selle sisuks olevate kaebaja suhtes kohaldatud VangS §-st 69 tulenevate meetmete õigusvastasuse kindlakstegemine. Mis puutub esitatud tühistamisnõudesse, siis tuleb tähele panna, et Tallinna Vangla julgeolekuosakonna juhataja 14.01.2010 käskkiri nr 18-k „Kinnipeetav A. T’i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine“ kaotus kehtivuse juba 09.03.2010 Tallinna Vangla käskkirja nr 188-k „Kinnipeetav A. Ti suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamine“ andmisega. Halduskohus ei saa tühistada kehtetuid haldusakte ning kaebaja vastav taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulude nõuded asjas puuduvad. Eeltoodu alusel ja juhindudes HKMS § § 26 lg 1 p-dest 3 ja 6 kohus o t s u s t a s:
6. Rahuldada A. T’i kaebus osaliselt ja tunnistada Tallinna Vangla julgeolekuosakonna juhataja 14.01.2010 käskkiri nr 18-k „Kinnipeetav A. T’i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine“ õigusvastaseks.
7. Nõue Tallinna Vangla julgeolekuosakonna juhataja 14.01.2010 käskkirja nr 18-k „Kinnipeetav A. T’i suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine“ tühistamiseks jätta rahuldamata. Otsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates selle avalikust teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui apellatsioonis ei taotleta selle lahendamist istungil. Aivar Koppel, Halduskohtunik 5 Tallinna Ringkonnakohtu 23.12.2011 otsuse resolutsioon: RESOLUTSIOON
8. Tühistada Tallinna Halduskohtu
9. aprilli
10. a otsus haldusasjas nr 3-10-1150 osas, millega tunnistati Tallinna Vangla
11. jaanuari
12. a käskkiri nr 18-k õigusvastaseks. Jätta A. T kaebus Tallinna Vangla
13. jaanuari
14. a käskkirja nr 18k õigusvastaseks tunnistamiseks rahuldamata.
15. Rahuldada A. T kaebus osaliselt ja tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla toiming - täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamisega viivitamine alates
16. märtsist 2010 kuni
17. märtsini
19. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonimenetluse kulu tema enda kanda. 6