← Eesti

3-11-973/36

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-973 Otsuse kuupäev 21.11.2011 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Vladimir Markovi kaebus Tartu Vangla vastu

) § 57 lg 1 sõnastuse kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju.

§ 61

lg 2 kohaselt koostatakse kinnipeetava juurde kambrisse või tuppa ning lattu hoiule antavatest asjadest ühtne nimekiri, millest peab nähtuma, kas asi on kinnipeetava käes või laos. Nimekiri koostatakse kahes eksemplaris, millest üks antakse kinnipeetavale, teine lao eest vastutavale teenistujale. Kinnipeetava üleviimisel teise vanglasse lisatakse vanglateenistuse käes olev nimekiri kinnipeetava isiklikku toimikusse. Sama paragrahvi lõike 4 järgi antakse asjad lattu hoiule ja väljastatakse kinnipeetavale laos oleva nimekirja alusel, kusjuures asjade hoiuleandmist ja laost väljastamist kinnitavad lao eest vastutav teenistuja ja kinnipeetav allkirjadega nimekirja mõlemal eksemplaril. 13.12.

  1. a etapeeriti V. Markov Tartu Vanglasse. Samal päeval koostati V. Markovi asjade kohta ühtne nimekiri, millest nähtub, et Tartu Vanglasse saabumisel anti televiisor temale kambrisse. Tartu Vangla
  2. üksuse peaspetsialist-üksuse juht Argo Lauk on kaebajale korduvalt seletanud, et lattu paigutatud esemete kohta koostatakse koheselt kviitung, millest üks eksemplar jääb vanglale ja teise saab endale kinni peetav isik. Ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et televiisor oli paigutatud vangla lattu, ei ole kaebaja esitanud. Kontrollimisel selgus, et Tartu Vanglal vastavat kviitungit ei ole, millest saab teha järelduse, et kaebaja televiisorit Tartu Vangla lattu ei paigutatud. Vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat koostama asjade ühtset nimekirja kinnipeetava vanglast lahkumise korral. Seega on V. Markovi isiklike asjade nimekiri 06.03.
  3. 2 a sama, mis talle tehti 13.12.
  4. a ja mille kohaselt olid kõik V. Markovi asjad tema juures kambris. Lahkudes Tartu Vanglast 06.03.
  5. a võttis V. Markov kambris olevad isiklikud asjad kaasa, ning juhul kui tema oleks paigutanud kambris oleva televiisori lattu, oleks selle kohta temale väljastatud vastav kviitung.

§ 64

lg 2 kohaselt kinnipeetava teise vanglasse saatmise korral saadetakse sinna ka tema asjad. Sama paragrahvi lõike 4 järgi, kui kinnipeetav jätab pärast vanglast lahkumist oma asju vanglasse ega tule neile ka hiljem järele, siis asjad hävitatakse kinnipeetava vanglast lahkumisest alates ühe kuu möödudes. Vanglateenistus peab enne asjade hävitamist kontrollima asjade omaniku võimalikku taas vanglas või arestimajas viibimist. Juhul kui isik viibib arstimajas või vanglas, kuuluvad asjad temale tagastamisele. Alates 15.04.

  1. a jõustus justiitsministri 25.03.
  2. a määrus nr 9 „Täitmisplaan“, mille § 3 p 3 alusel etapeeriti V. Markov 09.05.
  3. a Viru Vanglasse. Selle kohta eraldi dokumente Justiitsiministeeriumi poolt ei koostatud, kuna etapeerimine toimus justiitsministri määruse alusel. 28.05.
  4. a on Tartu Vangla edastanud Viru Vanglale V. Markovi kinni peetavate isiklike asjade laos olevad esemed (must püksirihm, mobiilikott, balsam, võtmed hoidja ja ketiga). Televiisori edastatud esemete hulgas ei olnud. Kaebaja vabanes 10.06.
  5. a, kuid televiisorit hakkas otsima ning pöördus Tartu Vangla poole vastavate avaldustega alles kaks aastat hiljem. Arusaamatuks jääb, millisel põhjusel ei ole V. Markov vahetult peale vabanemist pöördunud vastava taotlusega Tartu Vangla poole, juhul, kui oli kindel, et tema televiisor jäi Tartu Vangla lattu. On vähetõenäoline, et peale vanglast vabanemist 10.06.
  6. a eeldas kaebaja, et varsti satub ta uuesti vanglasse. V. Markovi märgukirjast nr 2-22/14512 selgub, et televiisori otsimisel pöördus ta vastava avaldusega ka Viru Vangla poole. Nimetatud asjaolu kinnitab seda, et kaebaja ei ole ise ka kindel, kuhu ta oma televiisori jättis. V. Markovi poolt lisatud Ida Prefektuuri Korrakaitsebüroo vastusest selgub, et tegemist oli üksnes tema enda läbiotsimisega (mitte tema asjade läbiotsimisega), mille käigus avastati tal ainult küünetangid. Ida Prefektuuri korrakaitsebüroo Narva kambris viibis V. Markov perioodil 06.03.
  7. a - 09.05.
  8. a, mistõttu on välistatud olukord, et kaebaja saabus sinna ja viibis seal kahe kuu vältel ilma Tartu Vanglast kaasa võetud asjadeta. Eeltoodule tuginedes leiab vastustaja, et V. Markov ei ole enne Tartu Vanglast lahkumist televiisorit vangla laole üle andnud ning Tartu Vangla ei ole süüdi kaebaja televiisori väidetavas kadumises. Vastustaja palub halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta Vladimir Markovi kaebuse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Juulis
  9. a ostis kaebaja 1887 krooni eest Tartu Vangla kaupluse vahendusel televiisori „Hyundai“. Seisuga 13.12.
  10. a on kinnipeetav V. Markovi asjade ühtsesse nimekirja Tartu Vanglas märgitud üks teler, mark „Hyundai“, mis asub kambris (t.l 60 pöördel ja 101, 102). Tartu Vangla vastuses märgukirjale (21.07.
  11. a nr 2-2-2714512-1) on märgitud, et: kontrollimisel selgus, et Tartu Vangla laos Teie televiisorit ei ole. Ühtse nimekirja alusel selgus, et saabudes Tartu Vanglasse 13.12.
  12. a saite televiisori kambrisse. Ühtegi dokumenti, kust oleks näha, et televiisor oleks paigutatud peale 13.12.
  13. a vangla lattu, ei ole kontrollimise käigus tuvastatud (t.l 61). 3 On tuvastatud, et V. Markov viibis Tartu Vanglas enne televiisori kadumist viimati 13.12.2007.a kuni 06.03.
  14. a (t.l 69). 16.01.
  15. a saatis Viru Maakohus Tartu Vanglale ja Narva arestimajale nõudmise (Tartu Vanglasse sisse tulnud 21.01.
  16. a) etapeerida vahialune V. Markov kohtuistungile 10.03.
  17. a kell 09.30 Viru Maakohtusse, Narva kohtumajja tema kriminaalasja arutamisele (t.l 122). 06.03.
  18. a koostas Tartu Vangla etapi nimekirja ja marsruudi ning V. Markovi lahkumine oli planeeritud kell 06.45, kuid tegelikult lahkuti kell 06.50 (t.l 117). Etapeerimine toimus autoga VW 974 MGA (t.l 118) ja etapp Tartu Vanglast läks otse Narva PO arestimajja (t.l 119) ja jõudis sinna kell 09.29 (t.l 120). 25.10.
  19. a teatas Ida Prefektuur, et V. Markovi saabumisel Narva kambrisse (arestimajja) 06.03.
  20. a olid tal kaasas vastavalt nimetatud kuupäeva läbiotsimise protokollile küünetangid. Muid asju kaasas ei olnud (t.l 88). V. Markovi isikliku toimiku kohaselt (t.l 62) olid tal 06.03.
  21. a Narva arestimajja saabumisel kaasas maniküüritangid, tualetitarbed. Tal olid seljas riided – hallid tossud, sinised sportpüksid, roheline T-särk ja hall jope. Narva arestimaja (kambri) 08.06.
  22. a vastuse nr 9.3-01/17556 kohaselt olid V. Markovil 06.03.
  23. a Narva kambrisse saabumisel kaasas küünetangid. Muid asju tal ei olnud (t.l 42). Ida Prefektuur vastas kohtu päringule, et Ida Prefektuuri Narva kambris puudub siseministri 08.01.
  24. a määruse nr 3 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ § 33 lg 1 mõttes eraldi hoiuruum, kus oleks võimalik hoida kinnipeetute isiklikke asju, seega puudus võimalus hoida V. Markovi televiisorit hoiuruumis (t.l 180). Ülaltoodust teeb kohus järelduse, et V. Markov ei saanud 06.03.
  25. a Tartu Vanglast Narva kambrisse etapeerimisel kaasa võtta televiisorit ja seda tal Narva kambrisse saabumisel kaasas ei olnud. Kohus leiab, et V. Markov oli Tartu Vanglast Narva kambrisse etapeeritud kohtuistungiks ja seega puudus tal võimalus kaasa võtta oma televiisorit. Ta ei olnud Tartu Vanglast ümberpaigutatud teise kohta ja seega võib teha järelduse, et peale kohtuistungit pidi ta etapeeritama tagasi Tartu Vanglasse. Vahistatu V. Markov viibis Narva kambris alates 06.03.
  26. a kuni 09.05.
  27. a (t.l 42). Justiitsministeeriumi 16.04.
  28. a otsusega nr 11-5/5094 oli V. Markov kuni süüdimõistva kohtuotsuse jõustumiseni paigutatud Viru Vanglasse Tartu Vangla koormuse vähendamiseks (t.l 150). Ida Prefektuur teatas kohtule, et peale kohtuistungit, mis toimus Viru Maakohtu Narva kohtumajas 10.03.
  29. a ei olnud võimalik kinnipeetavat tagasi Tartu Vanglasse etapeerida. Samal ajal alustas tööd Viru Vangla ning Justiitsministeeriumi korralduse alusel oli V. Markov ümberpaigutatud Tartu Vanglast Viru Vanglasse. Kuna Tartu Vangla ei võtnud peale kohtuistungit kinnipeetav V. Markovit vastu, samas ka Viru Vangla ei olnud suuteline kinnipeetavat vastu võtma, siis tuli V. Markovit hoida kuni 09.05.
  30. a Ida Prefektuuri Narva kambris (t.l 180). Kui V. Markov saabus Viru Vanglasse 09.05.
  31. a, olid tal kaasas riided, mis tal olid seljas Narva kambrisse saabumisel, samuti küünetangid ja asjad, mis talle anti üle pakiga Narva kambris. Televiisorit ei olnud (t.l 46). Tartu Vangla 28.05.
  32. a saatelehega nr 134 anti akti alusel Tartu Vangla kinnipeetavate isiklike asjade laost V. Markovi asjad Viru Vanglasse, kuid televiisorit nende asjade seas ei olnud (t.l 123). 4 Seega on ülalnimetatud tõenditega kogumikus tõendatud, et V. Markovi televiisor „Hyundai“ jäi Tartu Vanglasse. Kaebaja rääkis algusest peale, et ta pakkis televiisori enne etapeerimist karbi sisse, kirjutas karbi peale oma nime ja hommikul enne etapeerimist viis selle valvuri saatel vastuvõtuosakonna juures asuvasse ruumi, kus hoiti asju. Kviitungit talle ei antud, sest oli varahommik ja talle lubati see anda hiljem tagasi saabudes. Tagasi ta ei ole läinud. Vastustaja eitab seda, et kaebaja andis oma televiisori lattu, sest muidu oleks talle antud kätte kviitung. Kaebaja ega vastustaja ei ole tõendanud, kas televiisor jäi V. Markovi kambrisse või lattu. Kohus leiab, et on tõendatud, et televiisor jäi Tartu Vanglasse. Tartu Vangla seisukohad V. Markovi televiisori kohta on vastuolulised (t.l 15, 53, 61, 69, 96, 128, 167). Kohtu arvates, kui V. Markov pakkis 06.03.
  33. a oma televiisori ja viis selle enne lahkumist Tartu Vanglast vastuvõtuosakonda, siis vastustaja kohustuseks jäi selle vormistamine ja kviitungi väljastamine. Kui televiisor jäi kambrisse 2077, kus viibis V. Markov 06.03.
  34. a, siis Tartu Vangla kohustuseks oli seda hoida

§ 64lg 5 alusel.

Vangistusseaduse

  1. peatüki § 15 lg 1 kohaselt vanglasse vastuvõtmisel võtab vanglateenistus kinnipeetavaga kaasas olevad isiklikud asjad ja tema isikut tõendavad dokumendid hoiule. VangS § 90 lg 1 kohaselt eelvangistuse kandmisele kohaldatakse käesoleva seaduse 1., 2., ja
  2. peatüki sätteid käesolevas peatükis sätestatud erisustega. Seega kehtivad vahistatu ja kinnipeetava kohta samad reeglid, mis reguleerivad vanglas lubatud asju. Ülaltoodud tõendite analüüsiga tuvastas kohus, et V. Markov televiisor jäi Tartu Vanglasse peale tema lahkumist Narva kambrisse (arestimajja). Kinnipeetav ega vastustaja ei ole tõendanud, et televiisor jäi lattu. Kinnipeetav ega vastustaja ei ole tõendanud, et televiisor jäi V. Markovi kambrisse. On tuvastatud, et kinnipeetav lahkus 06.03.
  3. a Tartu Vanglast ajutiselt, s.o Viru Maakohtusse kohtuistungile. Sellisel juhul kohaldatakse

§ 64

lg 5 – kui kinnipeetav lahkub vanglast ajutiselt, jäetakse asjad vanglateenistuse hoiule. Kinnipeetava soovil võib asjad talle kaasa anda, kui see on võimalik. On tuvastatud, et kinnipeetav ei soovinud televiisorit kaasa võtta ja see ei olnud võimalik, sest Narva kambris puudusid hoiuruumid televiisori hoidmiseks. Kui V. Markov 06.03.

  1. a lahkus Tartu Vanglast kohtuistungile, oletas ta ise ja vastustaja, et peale kohtuistungit etapeeritakse ta Tartu Vanglasse tagasi (vastustaja kinnitus selle kohta, t.l 167 p 6). Seda, et televiisor jäi Tartu Vanglasse, kinnitab asjaolu, et V. Markovi arvelt oli võetud märtsis, aprillis ja mais iga kuu 5 krooni elektri eest (televiisori pärast). Seega jäid V. Markovi isiklikud asjad Tartu Vangla vanglateenistuse hoiule kuni tema ümberpaigutamiseni. Tunnistaja V. Krehhov teatas kohtule, et kui varahommikul laoametnikku ei ole, siis kinnipeetav peab oma asjad kaasa võtma. Kell 06.30 laos tööl kedagi ei ole. Ei või olla nii, et televiisori võtab kinnipeetav kaasa ja seda ei vormistata. Kuidas oli olukord aastal 2008, ta täpselt ei mäleta (t.l 177). 5 Tunnistaja Toivo Raag teatas kohtule, et ta ei mäleta, kas 06.03.
  2. a oli etapibussil järelkäru või mitte. Kui Narva arestimaja võtab vastu suured asjad nagu televiisor, siis lubatakse see kaasa. Tema ülesanne on transportida kinnipeetavat ja ta ei tea, mis protseduur käib isiklike asjadega. Tal ei ole meeles, mis oli V. Markovil kaasas (t.l 190). Tunnistaja J. Riives teatas kohtule, et kui kinnipeetav etapeeritakse kohtusse, antakse talle korraldus kõik isiklikud asjad kambrist kaasa võtta ja ta võtab need kaasa või paneb lattu. Valvurid ei väljasta kviitungeid, ainult vastuvõtuosakonna ametnikud väljastavad (t.l 191). Lähtudes

§ 64

lg 2 saadetakse vahistatu või kinnipeetava teise vanglasse saatmise korral sinna ka tema asjad. Alates 15.04.

  1. a on V. Markovi asukohaks Viru Vangla ja ta etapeeriti sinna 09.05.
  2. a (t.l 116, 180, 42). Tartu Vangla saatis plommitud kotiga saatelehega nr 134 V. Markovi asjad Viru Vanglasse, kuid televiisorit edastatud esemete hulgas ei olnud (t.l 123). Seega sai V. Markov mais
  3. a teada, et tema televiisor jäi Tartu Vanglasse. V. Markov viibis Viru Vanglas 09.05.
  4. a – 02.06.
  5. a ja paiknes kambris 2325 ning tema isiklike asjade hulgas ei olnud televiisorit (t.l 45 ja 46). 02.06.
  6. a kuni 10.06.
  7. a viibis V. Markov Narva kambris (arestimajas) ja vabanedes 10.06.
  8. a, ei olnud tema poolt kättesaanud asjade hulgas televiisorit (isiklik toimik lk 45).

§ 64

lg 4 kohaselt kui kinnipeetav jätab pärast vanglast lahkumist oma asju vanglasse ega tule neile ka hiljem järele, siis asjad hävitatakse kinnipeetava vanglast lahkumisest alates ühe kuu pärast. Vanglateenistus peab enne asjade hävitamist kontrollima asjade omaniku võimalikku taas vanglas või arestimajas viibimist. Juhul kui isik viibib arstimajas või vanglas, kuuluvad asjad temale tagastamisele. Kaebaja vabanes 10.06.

  1. a, kuid esmakordselt peale vabanemist pöördus televiisori osas Tartu Vangla poole 07.07.
  2. a (t.l 62). Kaebaja seletas kohtus, et peale kinnipidamiskohast vabanemist oli tal joomisperiood ja ta oli ükskõikne oma televiisori suhtes, mis jäi vanglasse. Ülaltoodu alusel on tõendatud, et kaebaja televiisor jäi Tartu Vanglasse, kuid kaebaja ei järginud

§ 64

lg 1 sätestatud nõudeid ja tema pöördumine Tartu Vangla poole televiisori nõudmisel on aegunud. On tõestatud, et ühe kuu pärast peale vabanemist ei viibinud V. Markov arestimajas või vanglas ja seega televiisorit talle ei tagastatud ja see kuulus hävitamisele. Kohus ei ole tuvastanud vangla süüd selles, et televiisor oli hävitatud ja seega ei ole tõendatud, et vangla toiminguga oleks kaebajale tekitatud kahju. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, ei kuulu kaebus rahuldamisele. Tamara Hristoforova kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.