← Eesti

2-11-6289/10

Obsah (8)§ 127§ 1045§ 1050§ 1052§ 104§ 128§ 130§ 134

2-11-6289 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis kohtunik Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 17. jaanuar 2012.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-

) §-le 1043 peab teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

  1. ptk
  2. jaos sätestatust tulenevalt on süül põhineva deliktilise vastutuse aluseks kolmeastmeline delikti üldkoosseis, mille elementideks on 1) objektiivne teokoosseis; 2) õigusvastasus ja 3) süü. Seejuures toimub loetletud elementide olemasolu tuvastamine etapiviisiliselt, eespoolnimetatud järjekorras. Juhul kui ei ole täidetud objektiivne teokoosseis, puudub vajadus hinnangu andmiseks õigusvastasuse ja süü osas jne. Samas kui on ilmne, et mõni 3

(7)2-11-6289 delikti üldkoosseisu elementidest ei ole täidetud, puudub vajadus ülejäänud elementide kontrollimiseks (vt: Võlaõigusseadus III.
  1. ja
  2. osa (§-d 619-916 ja 1005-1067). Kommenteeritud väljaanne. Koostajad: Paul Varul jt. Tallinn 2009, lk 630-631).
  3. Kostja on käesolevas kohtumenetluses vaidlustanud sisuliselt kõik hagi aluseks olevad asjaolud, sh kehavigastuste tekitamise hagejale. Seetõttu peab kohus eeltoodut arvestades vajalikuks käsitleda esmalt objektiivse teokoosseisuga – teisele isikule kahju tekitamine – seonduvat. Selleks on vaja analüüsida eeskätt seda, kas kostja poolne tegu või tegevusetus on toonud kaasa kahjuliku tagajärje, st kahju tekkimise hagejal. Nimetatud põhjusliku seose tuvastamiseks tuleb praegusel juhul

§ 127

lg 4 alusel kontrollida, kas kostjale etteheidetavate tegude ärajäämise tagajärjel oleks jäänud ära kahjuliku tagajärje tekkimine hagejal. Kuivõrd käesoleval juhul on väidetavalt kahjustatud hageja

§ 1045

lg 1 p-s 2 nimetatud õigushüve, tuleb tuvastada seos kostja tegude ning hagejal tekkinud kehavigastuste ja tervisekahjustuste vahel.

  1. Asja materjalide põhjal puudub kohtul mõistlik põhjus kahelda, et kostja on hagis kirjeldatud kehavigastused hagejale
  2. ja
  3. oktoobril 2010.a toimunud sündmuste käigus tekitanud. Kriminaalasja materjalide hulgas olevatest kostja
  4. oktoobri 2010.a ja
  5. oktoobri 2010.a (kahtlustatavana) ülekuulemise protokollidest (vt kriminaalasja toimik, lk 56-58 ja 84-86, tõlked lk 59, 87-88) ning
  6. jaanuari 2011.a kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest (vt toimik, lk 3-4) nähtub, et kostja on ennast hagis kirjeldatud tegudes täielikult süüdi tunnistanud ja toimepandut kahetsenud. Hageja näkku löömist
  7. oktoobril 2010.a on kostja samuti tunnistanud samal kuupäeval kirjutatud kirjalikus selgituses (vt kriminaalasja toimik, lk 82, tõlge lk 83). Lisaks tõendab kostjale etteheidetavate tegude toimepanemist
  8. oktoobril 2010.a hageja (kannatanuna) ülekuulamise protokoll (vt kriminaalasja toimik, lk 1-3, tõlge lk 4). Hageja vaidlusalused kehavigastused on tõendatud kriminaalasja materjalide hulgas olevate raviloo väljavõtetega (vt kriminaalasja toimik, lk 13 ja 79). Kaudselt tõendavad vigastuste olemasolu ka hageja poolt osundatud fotod (vt kriminaalasja toimik, lk 8). Eelkirjeldatud tõendeid kogumis hinnates, on kohus veendunud, et eksisteerib ka põhjuslik seos (

§ 127

lg 4) kostja hagis kirjeldatud tegude ning hagejal tekkinud kehavigastuste vahel. Kostja kohtumenetluses esitatud väited, et ninaluu murd võis hagejal tekkida ka muudel põhjustel, on kohtu hinnangul oletusliku iseloomuga. Asjas puuduvad kostja taolisi väiteid kinnitavad tõendid.

  1. Samas ei ole hageja kohtu hinnangul tõendanud oma
  2. oktoobri 2011.a menetlusdokumendis (vt toimik, lk 44-48) esitatud täiendavaid väiteid oluliselt langenud üldise heaolu ega püsiva iseloomuga tervisekahjustuste (s.o psüühika- ja närvitegevuse häired, püsivad raskused hingamisega) kohta, samuti muudatuste kohta elukorralduses. Kriminaalmenetlusega kogutud tõendid, millele hageja kohtumenetluses on osundanud, nimetatud väidete aluseks olevaid asjaolusid ei tõenda. Samuti ei võimalda püsiva iseloomuga tervisekahjustuste jms kohta teha järeldusi hagiavaldusele lisatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus.
  3. Kuivõrd kostja poolt hagejale kahju tekitamine on tõendamist leidnud, analüüsib kohus alljärgnevalt küsimusi kostja käitumise õigusvastasusest ning kostja süüst (st delikti üldkoosseisu ülejäänud elemente). Kuivõrd kostjale etteheidetav käitumine seisneb praegusel juhul tegevuses (mitte tegevusetuses) ning kostja teod põhjustasid vahetult

§ 1045

lg 1 p-s 2 nimetatud õigushüvede (s.o teise isiku kehaline ja vaimne heaolu) kahjustamise, tuleb kostja tegusid iseenesest lugeda õigusvastaseks (nn tagajärje õigusvastasuse teooria). Seetõttu ei pea kohus vajalikuks kontrollida kostja tegevuse õigusvastasuse tuvastamiseks muid asjaolusid, sh kaitsenormi rikkumist. 4

(7)2-11-6289 12. Kohtu hinnangul tuleb lugeda kostja kahju tekitamises süüdi olevaks.

§ 1050

lg-st 1 tulenevalt ei vastuta kahju tekitaja kahju tekitamise eest, kui ta tõendab, et ei ole kahju tekitamises süüdi. Hagejale kahju tekitanud tegude toimepanemise ajal 2010.a oktoobris oli kostja 15-aastane ning seega oma vanuse poolest deliktivõimeline (

§ 1052lg 1).

Samuti ei ole kohus tuvastanud, et kostja oleks tekitanud kahju seisundis, milles ta ei võinud mõista oma tegude tähendust või neid juhtida (

§ 1052lg 2 esimene lause).

Kostja poolt hagejale kahju põhjustamise viis (hageja löömine) võimaldab kohtu hinnangul järeldada, et kostja on hagejale kahju põhjustanud tahtliku käitumisega (vähemalt kaudse tahtlusega).

§ 104

lg 5 kohaselt on tahtlus (kui süüvorm) õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Tahtliku delikti puhul ei ole kahju tekitaja sisemise hooletuse tuvastamine (ehk

§ 1050lg-s 2 nimetatud asjaolude hindamine) süü kindlakstegemise seisukohalt vajalik.

13. Eelnenu põhjal leiab kohus, et kostja on hagejale enda süülise käitumisega kahju põhjustanud. Edasiselt on vajalik hinnata kostjalt nõutava kahjuhüvitise suuruse põhjendatust. Vastavalt

§ 127

lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 128

lg 5 järgi mõistetakse mittevaralise kahjuna eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse määrab kohus kindlaks oma seiseveendumuse kohaselt ning kõiki asjaolusid arvestades (

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1). Kohtu poolt välja mõistetav mittevaralise kahju hüvitise suurus peab siiski vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks olema võrreldav sarnastel asjaoludel väljamõistetud kahjuhüvitiste suurusega (vt nt: Riigikohtu

  1. oktoobri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 13). Muu hulgas peab kohus mittevaralise kahju tekitamise eest õiglase hüvitise väljamõistmisel, olenemata kostja taotlusest hüvitise vähendamiseks, alati kaaluma, kas hüvitatakse kogu tekkinud kahju või esineb alus hüvitise vähendamiseks (vt nt: Riigikohtu
  2. septembri 2005.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17). Kostja poolt hagejale kahju tekitanud tegude toimepanemise ajal (2010.a oktoobris) kehtinud

§ 130

lg-s 2 oli mittevaralise kahju rahaline kompenseerimine kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise korral otseselt ette nähtud – kahju tekitajal tuli maksta kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitisena mõistlik rahasumma. Sisuliselt sama näeb ette alates 1. jaanuarist 2011.a kehtiva

§ 134lg 2.

Lähtudes senisest kohtupraktikast tuleb osundatud

§ 130

lg 2 järgi mittevaralise kahju olemasolu eeldada ning hageja ei pea iseenesest rahalise hüvitise saamiseks tõendama midagi muud peale kehavigastuse tekkimise. Küll aga oleneb hüvitise suurus kehavigastuse või tervisekahjustuse raskusest (vt nt: Riigikohtu

  1. mai 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-07, p 13). Enne
  2. juulit 2002.a kehtinud tsiviilkoodeksi normide põhjal tekkinud kohtupraktikast, mille kohaselt pidi kannatanu tõendama mittevaralise kahju olemasolu ka tervisekahjustuse korral, ei saa

§ 130lg 2 kohaldamisel lähtuda.

Kohus on nimetatud õiguslikke aspekte pooltele menetluses ka selgitanud (vt toimik, lk 32 ja 78).

  1. Kohtu hinnangul on praegusel juhul tuvastamist leidnud asjaolusid arvestades mõistlikuks hüvitise summaks 1400 eurot. Selline hüvitise suurus vastab ühiskonna üldisele heaolu tasemele ning on võrreldav sarnastel asjaoludel Eesti kohtute poolt välja mõistetud rahaliste kompensatsioonidega. Ka Riigikohtu poolt läbi viidud kohtupraktika kordusanalüüsist ("Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades esimese ja teise astme kohtutes
  2. aastal"; kättesaadav arvutivõrgus aadressil http://www.nc.ee) 5

(7)2-11-6289 järelduvalt jäid kergemate tervisekahjustuste puhul väljamõistetud summad
  1. aastal vahemikku 20 000–50 000 krooni (s.o ligikaudu 1278–3196 eurot). Kohtu hinnangul ei ole ühiskonna üldine heaolu tase võrreldes
  2. aastaga Eestis oluliselt muutunud. Hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestab kohus esmalt tekitatud kehavigastuste (s.o pindmised peavigastused, silmalau ja silmaümbruse põrutus, reiepõrutuse ja ninaluude murd) tagajärgi kannatanule, st hageja eeldatavat "valu suurust". Samuti arvestab kohus muu hulgas ühelt poolt sellega, et kehavigastuste tekitamine
  3. oktoobril 2010.a leidis aset pooltevahelise kakluse käigus, millele oli eelnenud poolte verbaalne konflikt ning vastastikused solvangud. Nimetatud asjaolud nähtuvad kostja poolt osundatud E.O ’i seletuskirjast (vt kriminaalasja toimik, lk 26, tõlge lk 27) ja A.P ’i seletuskirjast (vt kriminaalasja toimik, lk 26, tõlge lk 27). Seega võis hageja oma käitumisega kahju tekkimisele kaasa aidata. Samas ei saa seda esitatud ja kogutud tõendite alusel väita kahju põhjustamise kohta
  4. oktoobril 2010.a, kus kostja lõi hagejat näiva põhjuseta näkku. Löömise tagajärjel purunes hageja ninaluu. Kohus märgib, et hüvitise suuruse vähendamiseks võiks anda alust ka kostja vabandamine hageja ees, kuid taoline vabandamine ei ole praegusel juhul menetluses tuvastamist leidnud. Lisaks ei ole kohus käesolevas menetluses esitatud kostja seisukohtade põhjal ka veendunud, et kostja oma tegusid tegelikult kahetseb. Teiselt poolt tuleb arvestada, et kostja on hagejale kahju tekitanud tahtliku tegevusega ning ründed on olnud korduvad. Kostja ei pruukinud küll soovida oma (tahtlike) tegudega põhjustada kehavigastusi, kuid ilmselt siiski möönis vigastuse tekitamise võimalust. Nagu kohus on juba eelpool märkinud, ei saa lugeda asjas tõendatuks hageja esitatud väiteid enda oluliselt langenud üldise heaolu või püsiva iseloomuga tervisekahjustuste kohta või muudatuste kohta elukorralduses (vt otsuse põhjenduste p 10). Seetõttu kohus nende väidetavate hagejale negatiivsete tagajärgedega rahalise hüvitise väljamõistmisel ei arvesta.
  5. Ülaltoodu põhjal rahuldab kohus hagi osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena välja 1400 eurot.
  6. Seonduvalt kostja väidetega märgib kohus täiendavalt, et

§ 130

lg 2 regulatsioon iseenesest ei eelda, et kannatanu tervisekahjustus peaks olema püsiva iseloomuga. Samuti märgib kohus, et hageja oli käesolevas asjas vabastatud riigilõivu tasumisest hagiavalduse esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 11 alusel, mille kohaselt ei võeta riigilõivu muu hulgas kehavigastuse või muu terviserikkega, samuti toitja surmaga tekitatud kahju hüvitamise hagi läbivaatamise kui toimingu eest. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga, nagu ei hõlmaks RLS § 22 lg 1 p 11 kannatanu mittevaralist kahju. Seetõttu ei tule asjas hagejalt riigilõivu tasumist nõuda ning ei esine kostja poolt väidetud TsMS § 423 lg 1 p-s 11 sätestatud alust hagi läbivaatamata jätmiseks. 17. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. Vastavalt TsMS § 163 lg-le 1 kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Käesolevas asjas on hageja esitanud kostja vastu rahalise nõude summas 1600 6

(7)2-11-6289 eurot. Otsusega rahuldab kohus hageja nõude 1400 euro ulatuses. Seega rahuldab kohus hageja nõude ligikaudu 88% ulatuses. Arvestades eeltoodut ning juhindudes TsMS § 163 lg-st 1, jätab kohus menetluskulud 12% ulatuses hageja kanda ja 88% ulatuses kostja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3). Indrek Parrest kohtunik 7
(7)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.