KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Viive Ligi, Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht 2. veebruar 2012. a, Tallinn Haldusasja numbe

) § 65 kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õigusvastane, isiku kasuks tunnistada kehtetuks nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt. R M pärija KM on käesoleval juhul kinnitanud oma nõusolekut protestitava haldusakti andmiseks; 2) ehitise (sh. elamu) omanikuks olev välismaalane ei saa erastada maad rohkem kui ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses. Endise Villema 51 maa arvelt 2,89 ha suuruse maa erastamine V Kile ei oleks olnud Harku Vallavalitsuse

1. aasta korralduste nr 706 ja 759 andmisel ajal võimalik, kuna ehitiste omanik oli välismaalane ning MaaRS § 21 lg 2 kohaselt oleks ta enda omandis olevate ehitiste juurde saanud erastada üksnes teenindusmaa. Isegi eeldusel, et V Kle kuulunud ehitised asusid täielikult endisel Villema 51 talumaal, ei saanuks nende teenindamiseks vajaliku maa suurus ühelgi juhul olla 2,89 ha, vaid teenindusmaa oleks pidanud olema MaaRS § 6 lõikes 33 sätestatud definitsiooni kohaselt väiksem. Vallavalitsuse väitel ei asunud V K kuulunud elamu endisel Villema 51 maal, vaid sellest
2. aastal eraldatud kinnistul Rätsepa
3. Kuigi selle kohta pole esitatud tõendeid, kinnitab see, et vallavalitsus ei selgitanud
4. a korralduste andmise ajal asjaolusid piisavalt välja. R Mle maa tagastamata jätmine oli seetõttu õigusvastane; 3)

§ 69

lõikes 1 on sätestatud haldusakti tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise tagajärjena see, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Asjaolu, et R Mle määratud kompensatsioon on talle välja makstud, ei takista kompensatsiooni määramise kohta tehtud haldusakti tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist. Haldusakti alusel üle antud soodustus tuleb sellisel juhul tagastada; 4) R M pärandi avanemise ajal kehtinud PärS § 130 lõikes 1 sätestati, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Omandireformi raames maa tagastamise ja kompenseerimise nõudeõiguse näol ei ole tegemist õigusega, mis ei saaks seadusest tulenevalt üle minna. Olukorras, kus isiku õiguste ja kohustuste maht muutub seoses neid õigusi ja kohustusi kindlaksmääravate haldusaktide tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisega pärast selle isiku surma, kajastub see pärandi vastuvõtnud pärijale üle läinud õiguste ja kohustuste mahus. Õigust saada kompensatsiooni R Mle 2005. a korralduse tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise tõttu ei tekkinud. Kompensatsiooni määramist käsitleva haldusakti tagasiulatuv algusest peale kehtetuks tunnistamine tähendab seda, et pärast selle akti kehtetuks tunnistamist tuleb kehtetuks tunnistatud akti käsitada sellisena, et see ei ole kehtinud, ning selle akti alusel sooritatud toimingud on niisiis sooritatud ilma õigusliku aluseta ning need tuleb tagasi täita. Ühtlasi tähendab see, 3

§ 69lõikest 1; 6) protesti esitaja leiab ekslikult, et R.

M on loobunud maa tagastamise nõudest. Selle väite kinnituseks puuduvad tõendid ning see järeldus pole kooskõlas ka vallavalitsuse

1. mai
2. a korraldusega. Asjakohaseks ei saa pidada protesti esitaja viidet maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lõikele 33, kus sätestatakse, et maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil on kuni maa tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Nimelt nähakse selles samas sättes ette notariaalselt tõestatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudest loobumise avalduse esitamine valla- või linnavalitsusele. Käesoleval juhul ei ole protesti esitaja väitnud ega tuvastanud, et R M oleks sellise avalduse esitanud. Asjaolust, et R M ei vaidlustanud maa osalist tagastamata jätmist ja kompenseerimist, ei saa teha järeldust, et ta oleks maa tagastamise nõudeõigusest loobunud; 7) protestitav korraldus ei ole vastuolus omandireformi üldise eesmärgiga, milleks on ORAS § 2 kohaselt omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Riigi huvi selle vastu, et tagastamata maa jääks riigi omandisse, kaalumata jätmine ei ole seetõttu menetlusviga. Omandireformi eesmärki arvestades on omandireformi õigustatud subjekti ja tema õigusjärglaste huvi tagastamisele kuuluvat maad omatahtsi kasutada suurem kui riigi huvi selle maa vastu olukorras, kus puudub MaaRS § 6 lg 1 punktist 4 ja §-st 31 tulenev alus keelduda maa tagastamisest maa riigi omandisse jätmise tõttu. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
3. Harju maavanema apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu
4. novembri
5. a otsus tühistada ja uue otsusega protest rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kohus jättis tähelepanuta, et korralduse andmise aluseks on kolmanda isiku ja V. Ki vahel sõlmitud tsiviilõiguslik kokkulepe. Menetluse uuendamine toimus seega kolmanda isiku taotlusel uue olukorra tõttu.

§ 44

lg 1 seob aga menetluse uuendamise menetlusosalise taotlusel tingimusega, et haldusorgan eksis isiku õigusi piirava haldusakti andmise ajal; 2) pole tõendeid, et K. Ml oleks tahe saada tagasi

1. a kompenseeritud maa. K. M
2. septembril
3. a esitatud seisukohta ei saa pidada sellekohaseks tahteavalduseks, sest see on esitatud lähtuvalt vallavalitsuse
4. augusti
5. a kirjast. Vallavalitsus uuendas menetluse seetõttu, et ta soovis leida võimalust erastada V. Kile maad suuremas ulatuses; 3) R. M volitas
6. jaanuari
7. a notariaalselt tõestatud volikirjas V. Kit esindama end Villema 51 maa tagastamisega seotud asjaajamises ning mittetagastatava maa eest kompensatsiooni maksmise menetluses, kuid ainult nii, et kompensatsioon makstakse R. Mle ja V. Kle ei erastata rohkem kui 3 ha maad. R. M on andnud ka nõusoleku 4

§ 44

lg-s 1 loetlemata alustel on võimalik haldusmenetluse uuendamine haldusorgani enda initsiatiivil (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-3-1-36-04, p-d 11-13), seda ka juhul, kui menetluse uuendamisel võetakse arvesse ka haldusakti adressaadi taotlust, mida seaduse kohaselt rahuldama ei pea. Õigusvastane ei ole seetõttu menetluse uuendamine juhul, kui uusi asjaolusid, mis ei olnud haldusakti andmise ajal teada, ei ole ilmnenud, kuid isik taotleb koormava õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamist. Halduskohus märkis õigesti, et maa tagastamise avalduse rahuldamata jätmist ja maa kompenseerimist saab pidada maa tagastamise õigustatud subjekti jaoks koormavaks haldusaktiks. Maa tagastamise õigustatud subjekti poolt menetluse uuendamise taotluse alusel haldusorgani enda initsiatiivil menetluse uuendamine on õigustatud juba pelgalt tulenevalt algse haldusakti õigusvastasusest, kui menetluse uuendamise vastu ei räägi kaalukat vastupidist huvi. Maareformi eesmärk on kujundada riiklikul maaomandil rajanevad suhted ümber peamiselt maa eraomandil põhinevateks suheteks, lähtudes endiste omanike õiguste järjepidevusest ja praeguste maakasutajate seadusega kaitstud huvidest, ning luua eeldused maa efektiivsemaks kasutamiseks (MaaRS § 2). Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine endistele omanikele või nende õigusjärglastele ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut (ORAS § 2 lg 2). Maa tagastamise menetluse uuendamine on maareformi eesmärgiga kooskõlas. Kuna maa erastamise taotluse rahuldamine ei ole võimalik, ei kahjusta menetluse uuendamine teiste isikute huve. Riigi huvi ei ole viidatud sätetest nähtuvalt ära hoida maa tagastamise avalduste õiguspärast lahendamist. Seetõttu puudus olukorras, kus maa riigi omandisse jätmiseks ei olnud avaldust esitatud, vajadus maavanema arvamust eelnevalt küsida. 5