KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Oliver Kask ja Viive Ligi Otsuse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2012, Tallinn Haldusasj

) § 2 lg 2 p 2, sest infotulp ei asu äriühingu majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu juures, vaid sellest 25 meetri kaugusel haljasalal, samuti ei ole postil eksponeeritud pakutavate teenuste loetelu

§ 2lg 2 p 2 kohaselt reklaamina mittekäsitatav teave.

Tasapinnalist reklaami tuleb vaadelda ühtse tervikuna ning reklaampost on tervikuna käsitatav reklaamina. Korralduse täitmata jätmise eest hoiatas Tallinna Ettevõtlusamet sunniraha rakendamisega esimesel korral summas 1000 €. 2. Ameerika Autoteeninduse OÜ esitas 11.02.2011 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Ettevõtlusameti 04.02.2011 korralduse nr 5-1.5/119 tühistamiseks. Infotulbal eksponeeritav teave ei ole reklaamimaksuga maksustatav, mistõttu ei teki ka kohustust esitada maksudeklaratsioone. Infotulp asub Ameerika Autoteeninduse OÜ majandus- ja kutsetegevuse koha sissepääsu juures Tallinnas Sõpruse pst 27, kus asub nii ettevõtte registriaadress kui toimub ka majandustegevus (kauba müügi ja teenuse osutamise koht). Vahetu kauba müügi ja teenuse osutamise koht on nii hoone kui ka seda ümbritsev plats, sest hoone ees oleval platsil toimub sõidukite eksponeerimine, samuti seisavad seal remondis olevad sõidukid. Väide, et infotulp asub hoone sissepääsust umbes 25 meetri kaugusel, on eksitav, sest oluline on see, kui kaugel on infotulp majandustegevuse asukohast ja majandustegevuse asukoha sissepääsust. Infotulp asub välimüügiplatsist 5,97 meetri kaugusel ja sissepääsuteest 21,02 meetri kaugusel. Infotulba asukoht on sissepääsule ja kinnistu piirile lähim võimalik asukoht. Seega asub infotulbal olev teave Ameerika Autoteeninduse OÜ majandus- ja kutsetegevuse kohas ja selle sissepääsu juures. Infotulbal eksponeeritud pakutavate teenuste loetelu on ka

§ 2

lg 2 p 2 kohaselt reklaamina mittekäsitatav teave (s.o majandus- ja kutsetegevuse liigi tähistus majandus- ja kutsetegevuse koha juures). Infotulbal toodud terminid „hooldus“, „varuosad“, „pesula“, „tüübikinnitus“ ja „tehnoülevaatus“ annavad teavet, mis liiki majandustegevusega on tegemist. Seega on infotulbal olev informatsioon majandustegevuse kohas ja selle sissepääsu juures asuv kliendile suunatud teave kaupade ja teenuste kohta. Teave ei sisalda tarbijale suunatud sõnumit teenuste kasulikkuse, eeliste või muude positiivsete omaduste kohta, mille eesmärk võiks olla tarbija kutsumine või suunamine just selle teenuse ostmisele. Seega ei ole tegemist reklaamiga

tähenduses ja maksuhaldurile reklaamimaksu deklaratsioonide esitamine ei ole nõutav. 3. Tallinna Ettevõtlusamet vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ja leidis, et 04.02.2011 korraldus on õiguspärane ja põhjendatud ega riku kaebaja õigusi. Vaidlusalune infotulp ei asu kaebaja majandus- või kutsetegevuse kohas või selle sissepääsu juures. Ameerika Autoteeninduse OÜ majandus- või kutsetegevuse koht on Sõpruse pst 27 asuvas hoones ning osaliselt selle juures olevas parklas. Infotulp asub aga hoonest ja parklast eemal haljasalal. Nimetatud haljasalal ei tohikski kaebaja üldse majandus- või kutsetegevust teostada, mistõttu ei ole antud juhul

§ 2lg 2 p 2 rakendatav.

Teavet, mis paikneb hoonest 25 meetri ja sissepääsuteest 21 meetri kaugusel, ei saa pidada sissepääsu juures olevaks teabeks. Kaupluse või teeninduskoha sissepääsu juures olevaks teabeks saab lugeda üksnes teavet, mis asub kohas, kus sisenetakse kauplusesse või teeninduskohta. Seetõttu ei kohaldu

§ 2lg 2 p 2 ka põhjusel, et infotulp ei paikne Ameerika Autoteeninduse OÜ majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. 2

§ 2

lg 2 p-s 2 toodud loetelu ei hõlma teavet pakutavate teenuste kohta, mistõttu ei ole tegemist sättes silmas peetud majandus- ja kutsetegevuse koha tähistusega. Reklaami eesmärk on antud juhul ilmselgelt teenuse osutamise või kauba müügi suurendamine ja tegemist ei ole

§ 2lg-s 2 nimetatud teabega.

Kuna infotulp on reklaam

§ 2

lg 1 p 3 tähenduses ning maksuobjekt Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 mõistes, siis on maksukohustuslasel kohustus esitada maksudeklaratsioon ja korraldus on õiguspärane. 4. Tallinna Halduskohus jättis 29.09.2011 otsusega kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Ettevõtlusamet on reklaamimaksu osas maksuhalduriks ja maksuhalduril on õigus nõuda maksudeklaratsioonide esitamist. Vaidlus on selles, kas Ameerika Autoteeninduse OÜ poolt paigaldatud info- või reklaamtulba suhtes kohaldub

§ 2lg 2 p-st 2 tulenev erand või mitte.

Üldjuhul on taolise teavituse puhul alati tegemist reklaamiga (

§ 2lg 1 p 3).

Vaidlusalune info- või reklaamtulp paikneb hoone sissepääsust või sissepääsuteest vähemalt 21,02 meetri kaugusel ning sõidukite välimüügiplatsist vähemalt 5,97 meetri kaugusel. Enam kui 20 meetri kaugusel asetseva tulba puhul ei ole tegemist (vahetult) sissepääsu juures asuva informatsiooniga. Nõustuda tuleb vastustaja seisukohaga, et haljasalal ja majandus- või kutsetegevuse kohast (suhteliselt) kaugel paikneva infotulba puhul ei ole tegemist erandiga

§ 2lg 2 p 2 tähenduses.

Müügikohaks tuleb pidada konkreetselt piiritletud ala (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2010 otsus nr 3-09-1702, p 8). Samuti mõjub vaatega sõidusuunas paiknev tulp liiklejatele pigem reklaami kui neutraalse teabena, kuigi see hinnang ei ole eraldivõetuna siiski kaebuse rahuldamata jätmise aluseks. Kaebus jääb rahuldamata seetõttu, et haljasalale paigutatud ja äriühingu võimalusi eksponeeriv tulp ei paikne kaebaja majandus- või kutsetegevuse kohas ega selle sissepääsu juures. Olukorras, kus tegemist ei saanud olla majandus- või kutsetegevuse kohas või majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures asuva tähistusega, ei oma enam määravat tähtsust küsimus, kas infotulbal eksponeeritud teenuste loetelu saab olla

§ 2lg 2 p-s 2 nimetatud teave tegevuskoha liigi kohta või mitte.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 5. Ameerika Autoteeninduse OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kohtuotsusest tulenevalt oli halduskohtu jaoks määrav asjaolu, et infotulp on paigutatud haljasalale, mistõttu ei rakendu infotulbal oleva teabe suhtes ka

§ 2lg 2 p 2.

Apellant selle järeldusega ei nõustu ning leiab, et kohtuotsus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Tegemist ei ole suvalises kohas asuva haljasalaga, vaid vahetult Sõpruse pst 27 ehk Ameerika Autoteeninduse OÜ majandus- ja kutsetegevuse asukoha juures asuva haljasalaga. Maad, millele on paigaldatud infotulp, kasutab apellant rendilepingu alusel. Infotulp asub apellandi majandustegevuse koha sissepääsu juures (sissepääsuteest 21,02 meetri kaugusel). Infotulpa ei saa ega pea paigaldama sissepääsutee peale. Seadus ei määra, kui kaugel võib infotulp asetseda majandustegevuse koha vahetu sissepääsu (sissepääsutee) servast, kuid mõistlik on lähtuda sellest, et tulp peaks olema sissepääsuteelt selgelt loetav, mis on käesoleval juhul täidetud. Antud infotulba asukoht on maa-aluseid tehnorajatisi arvestades tehniliselt lähim võimalik asukoht sissepääsule ning infotulba sellise ainuvõimaliku asukoha on kindlaks määranud Kristiine Linnaosa Valitsus.

§ 2

lg 2 p 2 tuleb tõlgendada viisil, et kui majandustegevuse koha sissepääsuteelt on infotulp nähtav, siis asub see majandustegevuse koha sissepääsu juures. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et infotulp on majandustegevuse koha sissepääsuteelt nähtav. Lisaks asub infotulp apellandi 3

§ 2

lg 2 p 2 kohaselt reklaamina mittekäsitatav teave (annab teavet, mis liiki majandustegevuse ja majandustegevuse kohaga on tegemist). Lisaks on tegemist teabega kauba või teenuse või selle müügitingimuste kohta, mida ei käsitata reklaamina

§ 2lg 2 p-st 1 tulenevalt.

6. Tallinna Ettevõtlusamet vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub vastustaja jätta apellandi kanda. Vaidlusalune valgustulp ei asu apellandi majandus- või kutsetegevuse kohas (Sõpruse pst 27 hoone ja osaliselt seda ümbritsev parkla) ega ka selle sissepääsu juures, vaid oluliselt eemal (25 meetrit hoonest ja üle 20 meetri kaugusel parkla sissesõiduteest). Seadusandja on pidanud oluliseks mitte käsitada reklaamina üksnes sellist teavet, mis paigutatakse vahetult majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juurde, mitte aga näiteks valgustulpa, mis asub sõidutee ääres. Ekslik on apellandi tõlgendus, mille kohaselt saab reklaami pidada sissepääsu juures paiknevaks, kui see on sissepääsuteelt selgelt nähtav, oluline on siiski teabe füüsiline paiknemine sissepääsu juures (s.o kaupluse ja teeninduskoha puhul kohas, mille kaudu sisenetakse kauplusesse või teeninduskohta). Valgustulbal oleva teabe reklaamina kvalifitseerimise seisukohalt ei oma tähtsust väide, et valgustulpa ei ole võimalik paigutada teise asukohta. „Sissepääsu juures“ on määratlemata õigusmõiste, mida haldusorgan saab ja peab igal üksikjuhtumil eraldi sisustama. Valgustulp asub 100% transpordimaa sihtotstarbega haljasalal, kus apellant ei tohigi majandus- või kutsetegevust teostada ning seetõttu ei ole

§ 2lg 2 p 1 kohaldatav.

Konkreetselt piiritletud majandus- või kutsetegevuse alaks Tallinna Ringkonnakohtu 21.05.2010 otsuse nr 3-09-1702 tähenduses on käesoleval juhul hoone ja parkimisplats, kuid mitte neist eemal asuv haljasala.

§ 2lg 2 eesmärk on eristada kaubanduslikku teavet (kaubandustegevuse seaduse (Kaub

TS) § 10 lg 1) reklaamist. Kui valgustulba asukohta käsitada apellandi majandus- või kutsetegevuse kohana, tuleks seal avaldada ka tarbijakaitseseaduse (TKS) § 4 lg-s 2 nimetatud teavet, mis ei ole aga konkreetsel juhul mõeldav. Seega ei ole valgustulbal eksponeeritud teabe puhul tegemist

§ 2lg 2 p-s 1 nimetatud kaubandusliku teabega.

Isegi juhul, kui valgustulp asuks apellandi majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures, ei kohalduks sellele

§ 2lg 2 p 2.

Halduskohus ei pidanud seda küsimust käsitlema, sest tuvastas juba eelnevalt, et valgustulp ei asu majandus- või kutsetegevuse kohas või majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Seetõttu isegi juhul, kui valgustulbal oleks loetletud

§ 2lg 2 p-s 2 nimetatud teave, tuleks seda käsitada reklaamina.

Samas ei hõlma

§ 2

lg 2 p-s 2 toodud loetelu üldse valgustulbal eksponeeritud teenuste loetelu.

§ 2

lg 2 p-s 2 sisalduva erandi all on peetud silmas majandus- või kutsetegevuse koha liiki (nt kohvik, restoran, kauplus jne – vt ka selgitusi KaubTS § 10 lg 1 p 2 juurde vastava 4

§ 2

lg 1 p 3 kohaselt on reklaam teave, mis on avalikustatud mis tahes üldtajutaval kujul, tasu eest või tasuta, teenuse osutamise või kauba müügi suurendamise, ürituse edendamise või isiku käitumise avalikes huvides suunamise eesmärgil. Nimetatud säte avab reklaami mõiste materiaalse sisu.

§ 2

lg 2 loetleb rea erandeid, millal mingit teavet reklaamina ei käsitata, isegi kui see oma omadustelt või eeldatava faktilise mõju poolest vastab

§ 2

lg 1 p-s 3 toodud tingimustele.

§ 2

lg 2 p 1 kohaselt ei käsitata reklaamina majandus- või kutsetegevuse kohas, kus müüakse kaupa või osutatakse teenust, antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta, ning

§ 2

lg 2 p-s 2 nimetatud teavet.

§ 2

lg 2 p 2 sätestab, et reklaamina ei käsitata majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures.

§ 2

lg 2 p 3 lisab, et reklaamina ei käsitata ka väljaspool ehitist asuva majandusvõi kutsetegevuse koha tähistust

§ 2lg 2 p-s 2 nimetatud teabega. 8. Kohalike maksude seaduse (Ko

MS) § 2 lg 1 kohaselt kehtestatakse kohalik maks (sh reklaamimaks – KoMS § 5 p 5, § 10) valla- või linnavolikogu poolt maksumäärusega, mis peab vastama KoMS § 4 nõuetele. Muu hulgas peab maksumääruses olema määratud maksuobjekt (KoMS § 4 lg 1 p 2). Reklaamimaksuga maksustamisele kuuluvate kuulutuste ja reklaami ning nende paigutuskohtade loetelu, samuti reklaamimaksu soodustuste ja vabastuste andmise tingimused ja korra kehtestab volikogu (KoMS § 10 lg-d 2, 6). Tallinna Linnavolikogu 17.12.2009 määruse nr 44 „Reklaamimaks Tallinnas“ § 1 lg 1 p-s 1 on reklaami mõiste sisustatud identselt

§ 2lg 1 p-ga 3.

Määruse § 1 lg 2 p 1 sätestab, et reklaamina ei käsitata majandus- või kutsetegevuse kohas antavat teavet kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta (tarbijakaitseseaduse § 4 lõikes 2 nimetatud teave). Kuni 31.12.2011 kehtinud sõnastuses (muudetud Tallinna Linnavolikogu 17.11.2011 määrusega nr 36) ei käsitata määruse § 1 lg 2 p 2 kohaselt reklaamina majandus- või kutsetegevuse koha tähistust selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, toitlustusettevõtte puhul pakutavate toitude ja jookide menüü (v.a allahindlused, sooduskampaaniad ja eripakkumised), isiku nime, kaubamärgi ja domeeninimega ehitisel või tänavakaubanduse kioskil, kus majandus- või kutsetegevuse koht asub, ja majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures. Lisaks ei käsitata määruse § 1 lg 2 p 3 kohaselt reklaamina väljaspool ehitist asuva majandus- või kutsetegevuse koha tähistust määruse § 1 lg 2 p-des 1 ja 2 nimetatud teabega. Määruse § 1 lg 1 p-st 6 tulenevalt on majandus- või kutsetegevuse koht selline koht, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust. 9. Vaidlus puudub selles, et Ameerika Autoteeninduse OÜ majandustegevuse (majandustegevuse registri registreeringud KJK023567 ja KTE008441) sisuks on Tallinnas 5

§ 2lg-s 2 või määruse § 1 lg-s 2 loetletud erandiga.

Ringkonnakohus märgib seejuures, et kohaliku omavalitsuse üksuse volikogu võib maksumääruses reklaamimaksu objekti

-s sätestatuga võrreldes täiendavalt piiritleda, kuid reklaamimaksu olemusest ja õigusaktide hierarhiast tulenevalt ei saa valla- või linnavolikogu maksumäärusega siiski reklaamimaksu objekti laiendada sellisele teabele, mida seaduse järgi reklaamina ei käsitata (s.o

§ 2lg 2).

Seda on arvestatud ka Tallinna reklaamimaksu määruse kehtestamisel, sest nimetatud akti preambuli kohaselt on määrus kehtestatud muu hulgas

§ 2lg 1 p 3 ja lg 2 alusel.

1. Ringkonnakohus on käesoleva vaidlusega lähedasi küsimusi lahendanud ka mitmes varasemas kohtuasjas (vt 19.01.2012 otsus nr 3-11-463; 05.01.2012 otsus nr 3-11-386; 25.11.2011 otsus nr 3-11-1062; 21.05.2010 otsus nr 3-09-1702; 12.12.2005 otsus nr 23/382/05). Tallinna Ringkonnakohus asus 12.12.2005 otsuses nr 2-3/382/05 seisukohale (p-d 10-12), et reklaam on üksnes selline teave kauba, kaupleja või tema tegevuskoha kohta, milles sisaldub selle sisu, kuju või esitlusviisi näol äratuntav ja piisavalt intensiivne üleskutse kauba ostmiseks, kusjuures kauplemiskoha neutraalne tähistamine ettevõtja ärinime, kauplemiskoha nime või kaupleja kaubamärgiga ehk ärisilt ei ole üldjuhul käsitatav reklaamina, sest seda ei saa pidada piisava intensiivsusega üleskutseks kauba ostmisele, ehkki kauplemiskohas väljapandud ärinimi või kaubamärk võib iseenesest aidata kaasa ka selle üldisele tutvustamisele tarbijate hulgas. Kui aga sellise mõju saavutamine on ilmselgelt sildi peamine eesmärk, on tegu reklaamiga. Seda seisukohta on ringkonnakohus hiljem korranud otsustes nr 3-09-1702 (p 9), nr 3-11-1062 (p 9), nr 3-11-386 ja nr 3-11-463 (p 12) ning ringkonnakohus jääb jätkuvalt sama lähenemise juurde ka käesolevas asjas.
2. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Ettevõtlusameti hinnanguga, et käesoleval juhul vaidluse all oleva valgustulba iseenesest lakoonilisele ja väärtusneutraalsele sisule vaatamata tuleb selle konkreetsesse kohta püstitamise peamiseks eesmärgiks pidada Ameerika Autoteeninduse OÜ klientide arvu suurendamist ehk tegemist on oma iseloomult reklaamiga, mitte pelgalt apellandi majandustegevuse koha tähistusega. Ehkki valgustulp toimib kahtlemata paralleelselt ka apellandi tegevuskohast teavitava tähisena, ei ole neile isikutele, kes on juba otsustanud Ameerika Autoteeninduse OÜ kaupluses-teeninduskohas müüdavat kaupa või teenust osta ning otsivad vaid hoonele juurdepääsu, iseenesest vajalik apellandi tegevuskoha tähistamine Sõpruse pst äärde paigutatud suuremõõtmelise ja valgustatud postiga koos loeteluga pakutavatest kaupadest ja teenustest, vaid piisaks ka näiteks asjakohastest 6

§ 2

lg 1 p 3, reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 1), siis on asja lahendamiseks oluline hinnata, kas selle suhtes kohaldub mõni

§ 2lg-s 2 või reklaamimaksu määruse § 1 lg-s 2 loetletud eranditest.

Apellant on esmajoones väitnud, et vaidlusalune infotulp asub tema majandustegevuse koha sissepääsu juures (sissepääsuteest 21,02 meetri kaugusel).

§ 2

lg 2 p 2 ja reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 2 maht on vaidluse sisusse mittepuutuvaid täpsustusi (s.o määruses toitlustusettevõtete ja tänavakaubandusega seonduvat) kõrvale jättes identne. Antud juhul on oluline, et nimetatud sätted annavad ettevõtjale võimaluse oma majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures tähistada oma majandus- või kutsetegevuse kohta, tuues välja selle nime, liigi, kauba müügi või teenuse osutamise aja, isiku nime, kaubamärgi ja domeeninime.

§ 2

lg 2 p-s 2 ja määruse § 1 lg 2 p-s 2 nimetatud määratlemata õigusmõistet „majandus- või kutsetegevuse koha sissepääsu juures“ tuleb nii haldusorganil kui ka kohtul sisustada konkreetsetest asjaoludest lähtudes igal üksikjuhtumil eraldi. Kuivõrd vastavale fraasile pole asjakohastes õigusaktides omistatud kindlat eritähendust, tuleb juhinduda sõnade üldkeelsest tähendusest. Eesti keele seletava sõnaraamatu (EKSS) järgi on „sissepääs“ sissepääsemist võimaldav koht või käik, sissekäik. EKSS seletab sõna „juures“ omakorda kui „kellegi, millegi vahetus läheduses, täiesti lähedal“ olevat, kuid laiemalt ka „kusagil läheduses“ olevat. Kriteerium „vahetus läheduses“ on sõna „vahe“ kohta antud selgitusi arvestades sisustatav kui selgelt tajutava vahe ehk vahemaa puudumine hinnatavate objektide vahel. Arvestades sõnade tavatähendust ning lähtudes muu hulgas reklaamimaksu osaliselt mittefiskaalsest eesmärgist (avalikku ruumi koormava info hulga piiramine, mistõttu ei ole põhjust eelistada sõnade erandlikku laiemat tähendust), tuleb käesoleval juhul nõustuda vastustajaga, et kuivõrd vaidlusalune valgustulp ei paikne Ameerika Autoteeninduse OÜ müügi- ja teeninduskeskusesse sissepääsemiseks kasutatava koha (sissesõidutee) vahetus läheduses (21 m suurune vahemaa on märkimisväärne ning mõistlikule isikule üheselt tajutav), siis ei kohaldu valgustulba suhtes

§ 2lg 2 p-s 2 ega määruse § 1 lg 2 p-s 2 sätestatud erand.

Iseenesest tuleb nõustuda apellandiga, et infotulp ei saa paikneda sissepääsutee peal ning vahetu lähedus on selgelt määratlemata, kuid õigeks ei saa pidada lähtumist apellandi pakutud hinnangust, et infotulp peab olema sissepääsuteelt selgelt loetav. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, tuleb hindamisel siiski aluseks võtta esmajoones see, kas sissepääsu(tee) ja infotulba vaheline kaugus on selgelt tajutav või mitte. Käesoleval juhul on infotulp selgelt paigutatud kinnistu keskele, mitte aga sissesõidutee äärde. Asjaolu, et maaaluste tehnorajatiste tõttu pole sarnast valgustulpa objektiivselt võimalik paigutada mujale, ei oma selle reklaamina käsitlemise seisukohalt tähtsust. 7

§ 2lg 2 p 2 ja määruse § 1 lg 2 p 2 kohaldamise.

13. Menetlusosaliste vahel ei ole antud juhul olnud sisulist vaidlust selles, et Ameerika Autoteeninduse OÜ majandustegevuse kohaks on vähemasti osaliselt ka Sõpruse pst 27 hoone esine parkimisplats. Tallinna Ringkonnakohus leidis 05.01.2012 otsuses nr 3-11-386 samuti sõidukite müügi- ja teeninduskeskuse tähistamist puudutavas vaidluses, et sõidukite parkimiseks ettenähtud kohtadel ei toimu üldjuhul sõidukite müüki ning seal ei ole ilmselt võimalik ka vastavaid hooldus- ja remonditöid teha, kusjuures parkimisplats ei muutu teenuse osutamise kohaks ka pelgalt asjaolu tõttu, et sinna pargitakse äriühingu autosid või et seal vaadatakse üle sinna pargitud klientide sõidukid. Nimetatud vaidluse puhul oli tegemist siiski olukorraga, kus äriühing üüris autosalongi ja teeninduskeskusena kasutamiseks ruume suurest ärikeskusest ning tema käsutuses olid vaid üksikud parkimiskohad hooneesisest parklast. Käesoleva juhtumi asjaolud on sellest mõnevõrra erinevad (vt käesoleva otsuse p 9), mistõttu peab ka ringkonnakohus võimalikuks käsitada apellandi majandustegevuse kohana Sõpruse pst 27 hoone esist parkimisplatsi. Seega, ehkki kõnealune valgustulp paikneb Sõpruse pst 27 hoonest ligikaudu 25 m kaugusel, mis on eelmises punktis toodut arvestades selgelt tajutav vahemaa, tuleb siiski hinnata, kas parklast ligikaudu 6 m kaugusel asuvat valgustulpa saab pidada asuvaks apellandi majandustegevuse kohas ehk kohas, kus vahetult pakutakse ja müüakse kaupa või vahetult pakutakse ja osutatakse teenust (määruse § 1 lg 1 p 6). Kuivõrd jutt saab lisaks olla üksnes väljaspool ehitist asuva majandus- või kutsetegevuse koha tähistusest, siis ei ole asjakohased

§ 2

lg 2 p 1 ega määruse § 1 lg 2 p 1, vaid lähtuda tuleb sellekohastest erisätetest (s.o

§ 2lg 2 p 3 ja määruse § 1 lg 2 p 3).

Seejuures tuleb silmas pidada, et reklaamimaksu määruse § 1 lg 2 p 3 määratleb reklaamina mittekäsitatava teabe mõnevõrra

§ 2

lg 2 p-st 3 avaramalt (tulenevalt sellest, et määruse § 1 lg 2 p 3 viitab sama lõike p-dele 1 ja 2, kuid

§ 2lg 2 p 3 viitab üksnes sama lõike p-le 2).

Kokkuvõtlikult ei ole reklaamimaksu objektiks väljaspool ehitist asuva majandus- või kutsetegevuse koha tähistamine nimetatud kohas järgmise teabega: teave kauba, teenuse või selle müügitingimuste kohta (TKS § 4 lg 2); majandus- või kutsetegevuse koha nimi, liik, kauba müügi või teenuse osutamise aeg, isiku nimi, kaubamärk ja domeeninimi. Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et

§ 2

lg 2 p 3 ning reklaamimaksu määruse § 1 lg 1 p 6 ja § 1 lg 2 p 3 tähenduses ei saa määravaks pidada asjaolu, kas vaidlusalune infotulp asub parkimisplatsil või sellega vahetult külgneval transpordimaa sihtotstarbega haljasalal, vaid oluline on üksnes see, kas infotulba ja majandustegevuse koha vahel on selgelt tajutav vahemaa või mitte. Käesoleval juhul on vahemaa vaidlusaluse infotulba ja Sõpruse pst 27 hoone esise parkimisplatsi vahel küll väike, kuid sellele vaatamata selgelt tajutav, kuivõrd valgustulp on paigutatud haljasala Sõpruse pst äärsesse serva. Muu hulgas nähtub kohtutoimikus olevatelt fotodelt, et haljasala valgustulba ja parkla vahelisele osale on istutatud puud, mis on esialgu küll väikesed, kuid visuaalselt siiski eraldavad valgustulba majaesisest parklast (tl 23, tl 55). Eelnevat arvestades ei saa ringkonnakohtu hinnangul valgustulpa pidada Ameerika Autoteeninduse OÜ majandus- ja kutsetegevuse kohas asuvaks ning selle suhtes ei kohaldu

§ 2lg 2 p-s 3 ega määruse § 1 lg 2 p-s 3 sätestatud erand.

14. Vaidlusaluse valgustulba reklaamimaksu objektina käsitlemist ei välista ka KaubTS § 10, kuivõrd selles nimetatud kaubanduslikku teavet tuleb anda müügi- või tegevuskohas 8

§ 2

lg-s 2 ja määruse § 1 lg-s 2 sätestatud eranditele ning kuna ringkonnakohus välistas eelnevalt nii vaidlusaluse valgustulba asumise Ameerika Autoteeninduse OÜ majandustegevuse kohas kui ka selle sissepääsu juures, siis ei ole ka KaubTS § 10 lg-tes 1 ja 2 sätestatu käesoleval juhul asjakohane. Tuleb rõhutada, et

§ 2

lg-s 2 ja reklaamimaksu määruse § 1 lg-s 2 toodud erandite rakendatavuse puhul ei ole oluline mitte üksnes eksponeeritava teabe sisu, vaid ka selle asukoht ning esitlusviis. Kuivõrd halduskohus asus seisukohale, et kõnealune valgustulp on reklaampost juba oma paiknemise tõttu, siis ei olnud tal tarvis täiendavalt hakata analüüsima eksponeeritava teabe sisu. Kuna ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukohta, siis ei pea ka ringkonnakohus vajalikuks hinnata infotulbal avalikustatud teavet sisuliselt. Ringkonnakohus märgib siiski, et vastustaja seisukoht, et kui valgustulpa käsitada kaubandusliku teabena apellandi majandustegevuse kohas, siis tuleks seal avaldada ka TKS § 4 lg-s 2 nimetatud üksikasjalik teave kaupade ja teenuste kohta, ei ole põhjendatud. TKS §-st 4 ei nähtu, et vastav teave ei võiks olla osaliselt dubleeritud ka näiteks kõnealusega sarnasel valgustulbal, vaid oluline on üksnes, et müügikohas oleks tarbijale kokkuvõttes kogu nõutav teave arusaadavalt kättesaadav. Seega ei välistaks pelgalt asjaolu, et infotulbal esitletav teave on TKS § 4 lg 2 mõttes ebapiisav, iseenesest veel infotulba käsitamist tarbijale suunatud kaubandusliku teabe kandjana. 15. Tallinna Ettevõtlusameti 04.02.2011 korraldus on ka muus osas õiguspärane. KoMS § 3 lg 1 järgi on kohalike maksude maksuhalduriks oma haldusterritooriumil valla- või linnavalitsus või muu maksumääruses sätestatud valla või linna ametiasutus, kes korraldab kohalike maksude kogumist. Tallinna linnas on reklaamimaksu määruse § 10 lg 1 kohaselt maksuhalduriks ettevõtlusamet. KoMS § 3 lg 2 näeb ette, et volitatud ametiisik rakendab kohalike maksude kogumisel maksukorralduse seaduses (MKS) sätestatud maksuhalduri õigusi volikogu määrusega kehtestatud ulatuses. Määruse § 1 lg 1 p-st 5 ja § 13 lg-st 1 tulenevalt on volikogu määrusega Tallinna Ettevõtlusameti kui reklaamimaksu maksuhalduri MKS-s sätestatud õigusi ja kohustusi piiratud üksnes osas, mis on ainuomased riiklike maksude maksuhaldurile. Sellest tulenevalt, ehkki reklaamimaksu määruse § 7 lg 7 kohaselt määrab maksuhaldur maksudeklaratsiooni esitamata jätmise korral tasumisele kuuluva maksusumma vastavalt maksukorralduse seadusele (s.o maksuotsusega – MKS § 95 lg 1), ei lõpeta see maksukohustuslase kohustust maksudeklaratsioonid esitada (KoMS § 10 lg 5 p 1, määruse § 8 lg 1) ega välista see ka maksuhalduri õigust anda MKS § 85 lg 3 alusel korraldusi deklaratsiooni esitamiseks. Samuti võimaldab MKS § 91 lg 1 maksuhalduril juhul, kui deklaratsiooni ei ole tähtpäevaks esitatud, määrata maksukohustuslasele deklaratsiooni esitamiseks tähtaja ja teha hoiatuse (MKS § 136), et deklaratsiooni maksuhalduri määratud tähtajaks esitamata jätmise korral võidakse tema suhtes rakendada sunniraha. Sunniraha ülemmäärad on sätestatud MKS § 91 lg-s 4, mille kohaselt ei või sama deklaratsiooni esitamiseks tähtaja määramisel esimesel korral rakendatav sunniraha ületada 1300 € ja teisel korral 2000 € ega kõigi rakenduskordade peale kokku 3300 €. Seega oli Tallinna Ettevõtlusamet pädev 04.02.2011 korraldust andma ning korraldus vastab haldusaktile esitatavatele nõuetele (MKS § 46), on piisavalt põhjendatud ja sunniraha hoiatuse tegemisel ei ole rikutud MKS §-des 91 ja 136 sätestatud nõudeid, puudub vaidlustatud korralduse tühistamiseks ka formaalõiguslik alus. 9