← Eesti

3-11-716/7

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht

  1. aprill
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-11-716 Haldusasi MTÜ Talumiskohustusega Maaomanike Ühing kaebus majandus- ja kommunikatsiooniministri
  3. veebruari
  4. a käskkirja nr 11-0045 „Mittetulundusühingute ja sihtasutuste projektide rahastamine
  5. aastal“ ja
  6. märtsi
  7. a vaideotsuse nr 1.8-7/11-00177/006 tühistamiseks, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
  8. veebruari
  9. a toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi kohustamiseks kaebuse esitaja taotluse uueks läbivaatamiseks Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlustoiming Kaebuse menetlusse võtmise ja esialgse õiguskaitse otsustamine RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord
  10. Keelduda MTÜ Talumiskohustusega Maaomanike Ühing kaebuse menetlusse võtmisest ja tagastada see esitajale läbivaatamatult.
  11. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu 10 päeva jooksul arvates määruse kättesaamisest. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. MTÜ Talumiskohustusega Maaomanike Ühing esitas
  13. jaanuaril
  14. a Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile (edaspidi: MKM) taotluse projektile „Talumiskohustusega maaomanike teavituskampaania ja ühtse registri moodustamine“ toetuse saamiseks summas 577 735,63 eurot. Taotletav summa moodustas 100% projekti eelarvest.
  15. MKM-i välisvahendite osakonna väliskoostööprojektide talituse peaspetsialist Moonika Mällo
  16. veebruari
  17. a kirjaga vastati MTÜ-le Talumiskohustusega Maaomanike Ühing, et taotlus- tele ja taotlejatele esitatavad nõuded ning rahalise eraldise piirid on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri
  18. veebruari
  19. a käskkirjaga nr 11-0045 „Mittetulundusühingute ja sihtasutuste projektide rahastamine 2011“ (edaspidi: Rahastamise kord). Taotlejale selgitati, et taotlust ei ole võimalik rahuldada tulenevalt selle mittevastavusest Rahastamise korras toodud kriteeriumidele. Seejuures juhiti tähelepanu järgmistele puudustele: 1) taotletav toetus ületab oluliselt Rahastamise korras kehtestatud piire, taotletava ministeeriumipoolse rahalise eraldise alammääraks on 3000 eurot ja ülemmääraks 20 000 eurot; 2) MKM-i eraldisest ei kuulu rahastamisele investeeringud põhivarasse, taotleja organisatsiooni püsi- ja halduskulud ning kontoritehnika soetamine; 3) eelistatud on projektid, kus taotleja omafinantseeringu ja projekti kaasatud partnerite kaasfinantseeringu osakaal projekti eelarves on vähemalt 10%.
  20. MTÜ Talumiskohustusega Maaomanike Ühing esitas
  21. märtsil
  22. a vaide MKM-i peaspetsialist M. Mällo
  23. veebruari
  24. a toimingu peale, millega jäeti taotlus rahuldamata. Vaides taotleti MTÜ
  25. jaanuari
  26. a taotluse uuesti läbivaatamist vastavuses taotluse ajal kehtinud mittetulundusühingute ja sihtasutuste projektide rahastamise korraga ning riigieelarvest eraldist talumiskohustusega maaomanike teavituskampaania läbiviimiseks ja ühtse registri moodustamisega seotud kulude finantseerimiseks eraldamist kogu summas 577 735,63 eurot.
  27. Majandus- ja kommunikatsiooniministri
  28. märtsi
  29. a vaideotsusega nr 1.8-7/11-00177/006 jäeti vaie rahuldamata. Vaideorgan asus seisukohale, et taotleja vaie on põhjendamatu osas, milles taotletakse taotluse uuesti läbivaatamist ning selle rahuldamist, kuivõrd isikul puudub subjektiivne avalik õigus kindla soorituse saamiseks olukorras, kus haldusorganil on sedavõrd avar kaalutlusõigus.
  30. a riigieelarve seaduse § 9 kohaselt tuleb artikli 4 all määratud eraldiste kasutamiseks sõlmida riigieelarvelise eraldise kasutamise leping riigiasutuse ning eraldist saava juriidilise isiku vahel, kui seaduses või lõike 2 alusel kehtestatud rahandusministri määruses ei ole sätestatud teisiti.
  31. MTÜ Talumiskohustusega Maaomanike Ühing esitas
  32. märtsil
  33. a Tallinna Halduskohtule kaebuse majandus- ja kommunikatsiooniministri
  34. veebruari
  35. a käskkirja nr 11-0045 ja 18.märtsi
  36. a vaideotsuse nr 1.8-7/11-00177/006 tühistamiseks, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi
  37. veebruari
  38. a toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks ning Majandusja Kommunikatsiooniministeeriumi kohustamiseks kaebuse esitaja taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebuse põhjendused:
  39. Taotluse rahuldamata jätmisel, kui ebaõigel ja lõplikul toimingul, on otsene mõju. See riivab kaebaja subjektiivseid õigusi ja huve taotluse kiirele ja õigele lahendusele, rikkudes seejuures hea halduse põhimõtet, mille kohaselt haldusmenetlus viiakse läbi eesmärgipäraselt ja efektiivselt, samuti võimalikult lihtsalt ja kiirelt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikutele. Seetõttu on kaebajal ilmselgelt kaebeõigus. Kaebaja leiab, et juhul kui tal puuduks võimalus vaidlustada MKM-i ebaseaduslikku toimingut ning nõuda avalduse läbivaatamist vastavalt kehtinud korrale, jääksid kaebaja õigused põhjendamatult kaitseta, kuna vaidlustatud toimingu puhul on tegemist kaebaja taotluse lõpliku lahendusega.
  40. MKM on rikkunud taotluse menetlemisel haldusmenetluse üldist põhimõtet, mille kohaselt peab vastustaja erilise hoolega põhjendama ja kaaluma neid otsustusi, millega kaebajat ebasoodsalt koormatakse. Kaebaja leiab, et esitatud taotlus oli vormikohane koos kõigi nõutud lisadokumentidega. Taotluse esitamise ajal kehtinud kord ei seadnud taotletavale eraldisele rahalisi piiranguid, ei investeeringute tegemiseks põhivarasse, püsi- ja halduskulude finantseerimisele ega omafinantseerimiskohustust. Taotluse läbivaatamisel on jäetud täielikult selgitamata, miks tuleb taotluse hindamisel juhinduda korrast, mis on kehtestatud pärast taotluse esitamist. Rahastamise korra tagasiulatuvalt rakendamine on vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, mille kohaselt tuleb uuele õigusnormile tagasiulatuva jõu andmine sä- testada vastava rakendussättega, mida
  41. veebruari
  42. a käskkiri nr 11-0045 ei sisalda. Lisaks on Rahastamise kord välja antud ilma delegatsiooninormita ning on seega vastuolus
  43. aasta riigieelarve seaduse § 9 lõikega 2 ja selle alusel rahandusministri
  44. jaanuari
  45. a määrusega nr 3 kehtestatud „Riigieelarvelise eraldise kasutamise lepingu sõlmimise tingimused
  46. aastal” §-ga
  48. Vaidlustatud kiri on formaalselt õigusvastane, kuivõrd ei sisalda vaidlustamisviidet, õiguslikku alust, puuduvad põhjendused ja kaalutlused, rikutud on ärakuulamiskohustust. Asjas on jäetud välja selgitamata menetletavas asjas olulise tähendusega asjaolud, millega on rikutud uurimispõhimõtet. Taotluse rahuldamata jätmisel ei ole arvestatud kaebaja põhikirjaliste eesmärkidega ega kaebaja põhjendatud huviga tõsta talumiskohustusega maaomanike üldist õigusteadlikkust, informeeritust ning soovi aidata kaasa lihtsa ja toimiva registri moodustamiseks.
  49. Vaideotsuses puuduvad faktilised ja õiguslikud põhjendused. Ainus õiguslik viide on haldusmenetluse seaduse (edaspidi: HMS) § 85 lõikele 4, mis ei ole piisav kaebaja põhiõiguste ja -vabaduste ning subjektiivsete õiguste piiramiseks. Välja on toomata menetlustoimingu kaalutlused, millest vastustaja otsuse langetamisel lähtus. Vaideotsuse andmisel on rikutud vorminõudeid, sh haldusakti motiveerimise nõuet. Kaebaja märgib, et ekslik on vastustaja seisukoht, et vastustaja kaalutlusõiguse tõttu riigieelarvevahendite kasutamisel ei oma tähtsust, millist korda rakendada, kuivõrd kumbki ei loonud kaebajale subjektiivset õigust riigieelarvelisele eraldisele. Kaebaja on seisukohal, et juhul kui taotlus vastas kehtivale korrale, siis puuduvad põhjendused taotluse täielikuks rahuldamata jätmiseks.
  50. MKM on seisukohal, et vaidlustatud toiming ega haldusakt ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi, mistõttu esineb halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi: HKMS) § 11 lg 31 p 5 toodud alus kaebuse tagastamiseks.
  51. Kaebaja on asunud endale omistama õigusi, mis tal objektiivselt puuduvad ning asunud positsioonile nagu peaks vormikohase taotluse esitamise tagama ka sihtotstarbelise eraldise saamise. Riigieelarve seadusest,
  52. aasta riigieelarve seadusest ega ühestki teisest õigusvõi haldusaktist ei ilmne kaebaja subjektiivset õigust toetuse saamiseks ja seda isegi juhul, kui kaebaja taotlus vastaks Rahastamise korrale. Rahastamise kord ei anna kaebajale subjektiivset õigust eraldise saamiseks, vaid tegemist on internse eeskirjaga ehk ametnikele suunatud tööjuhisega. Nimetatud käskkirja lisades 2 ja 3 on toodud taotluse ja eelarve vorm, mis on tingitud vajadusest kajastada taotluses teatud andmeid, samas esialgse hinnangu saamiseks ei ole vormikohane taotlus vajalik. Hea projektiidee puhul oleks vastustajal põhimõtteliselt võimalik toetus määrata ka juhul, kui see korras esitatud tingimustele ei vastaks. Eeldatavasti vastustaja muudaks sellisel juhul Rahastamise korda.
  53. Riigieelarves valitsusasutusele eraldatud rahasummasid on vastustajal õigus kasutada eraldiste maksmiseks, mille väljamakseteks ei ole seadusandja täpsemaid ettekirjutusi kehtestanud. Asjaolu, et seadusandja ei ole kehtestanud sihtotstarbeliste eraldiste andmise üksikasjalikku regulatsiooni ega volitusnormi vastava regulatsiooni kehtestamiseks täitevvõimu poolt, kinnitab, et sihtotstarbeliste eraldiste andmise osas ongi jäetud ministeeriumitele lai kaalutlusruum, st ministeeriumidel on eraldise andmiseks täielik otsustamispädevus, kusjuures rahaliste vahendites eraldamisel lähtutakse Vabariigi Valitsuse seaduses sätestatud ministeeriumi valitsemisala regulatsioonist. Seega on n.ö kolmandale sektorile sihtotstarbeliste eraldiste andmise eesmärgiks tagada ministeeriumi eesmärgi saavutamine ministeeriumi valitsemisalas sätestatu kaudu. Vabariigi Valitsuse
  54. oktoobri
  55. a määruse nr 323 „Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi põhimäärus“ (edaspidi: MKM-i põhimäärus) § 10 kohaselt on ministeeriumi tegevuse eesmärgiks luua tingimused Eesti majanduse konkurentsivõime kasvuks ning tasakaalustatud ja jätkusuutlikuks arenguks riigi majanduspoliitika väljatöötamise, elluviimise ja tulemuste hindamise kaudu.
  56. Iga eelarveaasta alguses töötatakse välja ning kinnitatakse ministri käskkirjaga vastavale aastale mittetulundusühingutele ja sihtasutustele eraldatud summa kasutamise tingimused. Kuna eesmärgiks on seatud eeskätt MKM-i prioriteetsetesse valdkondadesse panustavate projektide toetamine, on projektiidee ettevalmistamisel oluline tihe koostöö vastustaja põhitegevuse osakondadega. Põhitegevuse osakonna arvamuse põhjal otsustab vastustaja juhtkond, kas projektiidee on oluline ning seejärel palutakse esitada täpsem projektikirjeldus (vastavatel kinnitatud vormidel), mille alusel minister otsustab projektile eraldise andmise oma käskkirjaga. Raha eraldamise aluseks on eraldise lepingu sõlmimine, pärast mida tekib lepingupoolel õigus eraldise saamisele. Minister on igal eelarveaastal käskkirjaga kehtestanud taotluse vormid, aruande vormid jne, mis on ministeeriumi veebilehel avaldatud. Kuna puudub volitusnorm taotluste esitamise ja rahastamise korra kehtestamiseks, on käskkirjad antud MKM-i põhimääruse § 23 p 3 ja § 24 alusel, mis reguleerivad ministri pädevust otsustada ministeeriumi valitsemisalasse kuuluvaid küsimusi ning käskkirja andmise õigust ministeeriumi juhtimisel. Sellest tulenevalt ei ole tegemist ministeeriumivälistele isikutele kohustusliku õigusaktiga, mis näiteks välistaks riigieelarvelise eraldise saamise, kui taotluses esineb mõni puudus vms.
  57. Vastustajal ei ole kohustust eelarves ettenähtud summa ulatuses väljamakseid teha, kasutamata jäetud summa jääb riigieelarvesse alles. Kuna eraldisest väljamaksete tegemise eesmärgiks on toetada ministeeriumi eesmärkide saavutamist kolmanda sektori kaasamise kaudu, mitte toetada pelgalt nende isikute majandustegevust nagu seda tehakse näiteks struktuuritoetuste andmisel, on valitsusasutustel ulatuslik otsustamisruum toetuse andmisel ning isikutel puudub õiguslik ootus toetuse saamiseks. Põhimõtteliselt võib iga mittetulundusühing ja sihtasutus pöörduda aastaringselt MKM-i poole finantseerimissooviga, kuid riigieelarves rahaliste vahendite olemasolu ei tekita neile õigustatud ootust projekti rahastamiseks.
  58. Kuivõrd kaebajal puudub subjektiivne õigus toetuse saamiseks, siis pole sisulist vahet, kas vastustaja rakendas 2010 või 2011 Rahastamise korda. Kummastki ei teki kaebajale subjektiivset õigust toetuse saamiseks. Samuti ei viita kaebaja, miks ta leiab nagu kaitseks 2010 Rahastamise kord tema õigusi kuidagi suuremal määral. Nimetatud käskkirjaga kinnitati dokumentide vormid ning riigieelarvelise eraldise kasutamise lepingu tingimused. Kuigi 2010 või 2011 korrale viitamine ei oma vaidluse seisukohalt lõppkokkuvõttes tähtsust, jääb siiski arusaamatuks kaebaja soov tugineda
  59. a käskkirjale, seda olukorras, kus kaebaja taotles toetust
  60. a eelarve vahenditest. Asjaolu, et
  61. a käskkirja lisa p 4.2 on märgitud, et ministeeriumipoolse rahalise eraldise alammääraks on 3000 eurot ja ülemmääraks 20 000 eurot ning
  62. a käskkirja lisas alam- ja ülemmäärad puudusid, ei tähenda, et
  63. a käskkirjale tuginedes olekski kaebajal võimalik soovitud summas toetust saada.
  64. a käskkirjaga jättis MKM ametnikele veelgi avaramad tegutsemispiirid kui
  65. a käskkirjaga. Seega ei ole vastustajale päriselt arusaadav, millisel kombel saaks
  66. a käskkirjale tuginemine kaebaja positsiooni parandada. KOHTU PÕHJENDUSED
  67. HKMS § 11 lg 31 p 5 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebuse või protesti esitajal ei saa olla ilmselgelt halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi
  68. juuni
  69. a määruse nr 3-3-1-20-10 p 10 kohaselt on viidatud normi kohaldamisala võimalik laiendada ka ilmselgelt perspektiivitutele kaebustele ehk juhtudele, kus soovitud eesmärgi saavutamine esitatud kaebuse abil ei ole võimalik. Kohus leiab, et asjakohane õiguslik regulatsioon ei ole keeruline ega ebaselge. MTÜ Talumiskohustusega Maaomanike Ühing kaebuse põhjendamatus on algusest peale päevselge ning puudub vajadus uurida täiendavaid asjaolusid või koguda täiendavaid tõendeid. Perspektiivitu kaebuse menetlusse võtmisest tuleb keelduda. Kohus põhjendab oma otsust alljärgnevalt.
  70. Praegusel juhul on vaidlustatud MKM-i keeldumist määrata kaebaja projektile riigieelarvest sihtotstarbelise eraldisena mittetulundusühingutele ja sihtasutustele ettenähtud toetust. Subjektiivset õigust taolise toetuse saamiseks ega toetuse jagamise korda pole sätestatud üheski seaduses ega muus õigustloovas aktis. Mittetulundusühingutele ja sihtasutustele mõeldud eraldiste olemasolu MKM-i eelarves on nähtav
  71. aasta riigieelarve seadusest (§ 1 osa 6 jagu 7 artikkel 450).
  72. Riigieelarve seaduse (edaspidi: RES) § 2 lõike 2 kohaselt koosneb riigieelarve riigi eelarveaasta kõigist tuludest ja kuludest ning finantseerimistehingutest. Vastavalt RES § 4 lõikele 1 liigendatakse riigieelarve tulud, kulud ja finantseerimistehingud administratiivselt osadeks, jagudeks ja peatükkideks ning majandusliku sisu järgi artikligruppideks, artikliteks ja artiklite alajaotisteks. Riigieelarve jaotatakse administratiivselt osadeks lähtuvalt põhiseaduslikest halduskorralduse valdkondadest, jagudeks lähtuvalt funktsionaalsetest tegevusaladest ning peatükkideks riigiasutuste järgi, kes on pädevad tulu koguma, kulu või finantseerimistehingut tegema (lg 2). Tulud ja kulud liigendatakse riigieelarves majandusliku sisu järgi vähemalt artikligruppideks (lg 3). Kulude üheks artikligrupiks on RES § 5 lg 5 punkti 2 kohaselt eraldised. RES § 8 lõige 1 sätestab, et kulu liigid riigieelarves on kindlaksmääratavad, arvestuslikud ja ülekantavad kulud. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt võib ülekantavat kulu üle kanda järgmisesse eelarveaastasse, kuid seda ei või ületada. Tulenevalt RES § 29 lõikest 1 on riigiasutusel õigus teha kulusid ainult siis, kui talle on riigieelarves või selle alusel kinnitatud eelarves selleks vahendid ette nähtud. Seega on
  73. aasta riigieelarve näol tegemist küll formaalselt seadusega, kuid oma sisult ei ole tegemist üksnes abstraktse õigusnormide kogumiga, nagu omane õigustloovale aktile, vaid impersonaalse ja kompleksse aktiga, mis hõlmab kogu riigihaldust tervikuna ja teatud perioodi kõiki majandustehinguid. Riigikohtu üldkogu on oma
  74. märtsi
  75. a otsuses nr 3-4-1-1-2000 märkinud, et riigieelarve kirjed eelarveaasta tulude ja kulude kohta on üksikregulatsioonid. Riigieelarves sisalduvad käitumisjuhised on adresseeritud täidesaatvale võimule. Sellest tulenevalt ei saa sisalduda
  76. aasta riigieelarve seaduses subjektiivseid õigusi haldusvälisele isikule. Riigieelarve kulukirje ei anna õigust nõuda konkreetse summa väljamaksmist konkreetsele isikule, vaid isiku nõudeõigus saab põhineda üksnes materiaalses mõttes seadusel, haldusaktil või lepingul.
  78. aasta riigieelarve seaduse § 9 lg 1 sätestab, et selle seaduse kulude artikli 4 all määratud eraldiste kasutamiseks sõlmitakse riigieelarvelise eraldise kasutamise leping riigiasutuse ning eraldist saava juriidilise isiku vahel, kui seaduses või käesoleva paragrahvi lõike 2 alusel kehtestatud rahandusministri määruses ei ole sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lõige 3 kohaselt kehtestab rahandusminister määrusega riigieelarvelise eraldise kasutamise lepingu sõlmimise tingimused ja loetelu eraldise saajatest, kellega lepingu sõlmimine ei ole kohustuslik. Rahandusministri
  79. jaanuari
  80. a määruse nr 3 “Riigieelarvelise eraldise kasutamise lepingu sõlmimise tingimused
  81. aastal” 1 lg 1 sätestab, et riigieelarvelise eraldise kasutamise leping sõlmitakse „
  82. aasta riigieelarve seaduses” kulude artiklite 450 ja 452 all määratud eraldiste kasutamiseks. Sama määruse § 1 lõige 2 näeb ette, et riigieelarvelise eraldise lepingut ei sõlmita, kui eraldise määramise aluseks olevas õigusaktis on eraldise kasutamise eesmärk ning kasutamise tingimused kindlaks määratud. Seega tuleneb kehtivast õigusest, et riigiasutusel on võimalik riigieelarves ettenähtud summade ulatuses eraldada toetusi riigieelarvest omal äranägemisel, seadusest või määrusest tulenevat eraldi volitusnormi omamata.
  83. Kuigi MKM on
  84. veebruari
  85. a käskkirjaga nr 11-0045 (s.o pärast toetusetaotluse esitamist) kehtestanud toetuse saamiseks Rahastamise korra, ei ole nimetatud korra puhul tegemist aktiga, mis annaks kaebajale subjektiivse õiguse nõuda toetuste eraldamist. Kohus nõustub MKM-ga, et tegemist on siseaktiga, mis ei loo haldusvälisele isikule õigusi ega pane peale kohustusi. Samale seisukohale on analoogilises kaasuses asutud Riigikohtu halduskolleegiumi
  86. novembri
  87. a otsuses nr 3-3-1-54-
  88. Riigikohus selgitas, et SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse põhikirja ja SA Keskkonnainvesteeringute Keskuse juhataja käskkirjaga kinnitatud projektide finantseerimise korra sätted ei ole võrdsustatavad õigustloova aktiga, mis määraks üldise korra Keskkonnainvesteeringute Keskusele eraldatud riigieelarveliste vahendite kasutamiseks. Asutusele on jäetud ulatuslik diskretsiooniruum selle raha kasutamise üle otsustamisel ning viidatud sätteid tuleb käsitada asutusesisese menetluse reeglistikuna, mille eesmärgiks ei ole reguleerida haldusvälise isiku õigusi ja kohustusi. Ka käesoleval juhul on projektide rahastamise kord kehtestatud MKM-i põhimääruse alusel ja puuduvad õigustloovad aktid, mis määraks üldise korra MKM-ile eraldatud riigieelarveliste vahendite kasutamiseks.
  89. Riigikohtu halduskolleegiumi
  90. jaanuari
  91. a otsuses nr 3-3-1-81-07 asuti seisukohale, et haldusesisese akti (halduseeskirja) koostamisel on teostatud juba esimene kaalumisetapp ning tehtud valikud tüüpiliste juhtumite tarbeks. Kuigi halduseeskiri peab abistama haldusorganit edaspidise kaalutlusõiguse teostamisel, ei tohi eeskiri kaalumist takistada ega välistada. Seega peab haldusel olema põhjendatud juhtudel ning konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Seejuures tuleb halduseeskirja kohaldades järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtet.
  92. Riigikohtu halduskolleegium märkis
  93. novembri
  94. a otsuses nr 3-3-1-54-05, et kuigi õiguslikult ei ole põhikirja ja projektide finantseerimise korra reeglistikule tuginev menetlus avalik konkursi (pakkumis-)menetlus, on taotluse esitanud isikul õigus eeldada, et tema taotlus lahendatakse kooskõlas selle reeglistikuga. Kaebeõigus riigieelarveliste vahendite jaotamise otsuste peale on erandlik. Selline õigus võib tekkida juhul, kui isikul on seadusest tulenev nõudeõigus sihtfinantseeringule või seadus on erandlikel juhtudel ette näinud kaebeõiguse. Haldusväline isik võib omandada kaebeõiguse halduse selliste toimingute ja aktide suhtes ka siis, kui tema taotluse menetlemisel on oluliselt rikutud hea halduse põhimõtteid. Kohtu arvates on kaebaja subjektiivsed õigused praegusel juhul piiratud nõudega, et tema taotlust ei lahendataks meelevaldselt ega vastuolus ühetaolise kohtlemise põhimõttega.
  95. Käesoleval juhul jäeti kaebaja taotlus rahuldamata, kuivõrd see ei vastanud Rahastamise korras toodud kriteeriumidele järgmises osas: 1) taotletav toetus ületab oluliselt rahastamise korras kehtestatud piire, taotletava ministeeriumipoolse rahalise eraldise alammääraks on 3000 eurot ja ülemmääraks 20 000 eurot; 2) MKM-i eraldisest ei kuulu rahastamisele investeeringud põhivarasse, taotleja organisatsiooni püsi- ja halduskulud ning kontoritehnika soetamine; 3) eelistatud on projektid, kus taotleja omafinantseeringu ja projekti kaasatud partnerite kaasfinantseeringu osakaal projekti eelarves on vähemalt 10%. Vastavalt Rahastamise korra punktile 4.4 võetakse projektide hindamisel arvesse muuhulgas alljärgnevaid asjaolusid: 1) taotlejaorganisatsiooni püsi- ja halduskulud ning kontoritehnika soetamine ei kuulu üldjuhul toetamisele; 2) eelistatud on projektid, kus taotleja omafinantseeringu ja projekti kaasatud partnerite kaasfinantseeringu osakaal projekti eelarves on vähemalt 10%. Korra punkt 5.5 sätestab, et rahastamisele ei kuulu muuhulgas investeeringud põhivarasse, sh renoveerimistööd. Puudub vaidlus, et kaebaja projektis taotletud summa ületas korras sätestatud piirmäärasid. Samuti ei vaidle kaebaja vastu sellele, et taotluses ei olnud omafinantseeringut ning toetuse tegevuskavas oli märgitud „Bürooruumide ja kontorisisutuse ning kontoritehnika muretsemine“. Seega on selge, et kaebaja taotlus toetuse andja sätestatud kriteeriumitele ei vastanud. Ministeerium viitas ka sellele, et kaebajal on võimalik oma eesmärkide saavutamiseks teha koostööd Justiitsministeeriumiga vastava seaduseelnõu väljatöötamisel. Taotlus jäeti rahuldamata asjakohastel, mitte suvalistel või meelevaldsetel kaalutlustel. Ministeerium oli pädev otsustama, kas projekt on sobiv eraldise saamiseks või mitte ja kaebaja suhtes tehti keelduv otsus, mis jäi ministeeriumi kaalutlusruumi piiresse.
  96. Mis puutub kaebaja väitesse, et MKM oleks pidanud lahendama kaebaja taotluse majandus- ja kommunikatsiooniministri
  97. märtsi
  98. a käskkirja nr 88 järgi, siis nõustub kohus MKM-iga, et viidatud käskkiri reguleeris projektide rahastamist ainult
  99. aastal. Kaebaja taotles toetust
  100. aasta riigieelarvest ning MKM ei saanud eraldada raha eelmise aasta eelarvest eelmise aasta korra järgi.
  101. Eeltoodust lähtuvalt on ilmne, et kaebaja taotlus ei vastanud Rahastamise korrale, mistõttu isegi juhul, kui eeldada kaebuses toodud väidete õigsust haldusmenetluse üldpõhimõtete rikkumisest, ei oleks kaebusega taotletava eesmärgi saavutamine siiski võimalik. Nimelt sätestab HMS § 58, et haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.
  102. Keeldumise tegi pädeva osakonna ametnik. Rahastamise korra p 5.1 kohaselt korraldab esitatud taotluste läbivaatamise ja administreerimise välisvahendite osakond; koostöös sisuosakonna ekspertidega tehakse ministrile ettepanek taotluse rahuldamiseks või mitterahuldamiseks. Praegusel juhul ei vastanud taotlus formaalsetele nõuetele, mistõttu ei saanud seda esitada ministrile rahastamise otsustamiseks. Punkti 5.1 mõte pole anda ministrile otsustusõigust mistahes puudustega taotluse tagasilükkamiseks, vaid jätta ministeeriumi valitsemisala poliitikat suunavale ministrile äärmiselt laia kaalutlusruumi olukorras lõppotsustuse õigus, kas nõuetekohast projekti rahastada või mitte (eriti aktuaalne on see juhul, kui erinevad osakonnad pole ühel meelel).
  103. Kaebajal on võimalik esitada MKM-ile Rahastamise korra nõuetele vastav taotlus, mis lahendatakse ettenähtud korras.
  104. Kaebaja on taotlenud ka majandus- ja kommunikatsiooniministri
  105. veebruari
  106. a käskkirjaga nr 11-0045 kinnitatud Rahastamise korra tühistamist. Kohus leiab, et MKM-il on eraldiste jaotamise põhimõtete kindlaksmääramisel väga lai kaalutlusõigus. Eraldiste määramine peab toetama ministeeriumi valitsemisala poliitikate efektiivset elluviimist ning on ministeeriumi otsustada, millised projektid võivad toetust pälvida. Ministeerium, kellel lasub suur vastutus maksumaksja raha otstarbeka ja eesmärgistatud kasutamisel, on õigustatud ja kohustatud kehtestama üldised reeglid taotlejate projektide toetuskõlblikkuse kohta. Nõuded omafinantseeringu, tehtavate kulutuste kõlblikkuse jne kohta on avalikest vahenditest jaotatavate toetuste puhul tavalised, olles mõeldud tagama projektide reaalset teostatavust ja jätkusuutlikkust ning vältima kuritarvitusi toetuste taotlemisel. Kuna eraldatavate toetuste saamiseks puudub kaebajal subjektiivne õigus, ei ole tal õigust kaasa rääkida ka toetuste eraldamise põhimõtete otstarbekuse osas, mh nõuda talle sobivate kriteeriumite kehtestamist. Oluline on see, et reegleid kohaldataks kõikide suhtes ühtviisi ja transparentselt. Kaebuses ei väideta, et vastustaja oleks rikkunud võrdse kohtlemise põhimõtet.
  107. Kaebaja on vaidlustanud ka MKM-i
  108. märtsi
  109. a vaideotsuse. Tulenevalt HMS § 87 lg 2 p 3 võib halduskohtusse esitada kaebuse vaideotsuse peale, kui sellega on rikutud isiku õigusi vaidemenetluse esemest sõltumatult. Praegusel juhul HMS § 87 lg 2 p 3 ei kohaldu, kuivõrd kaebusest nähtuvalt ei ole olnud kaebaja eesmärgiks vaideotsuse iseseisev vaidlustamine. Vaideotsus eraldivõetult kaebaja õigusi kuidagiviisi ei reguleeri ega mõjuta. Kuna kaebus toetuse andmisest keeldumise peale ja toetuse saamiseks kohustamiseks on perspektiivitu, siis hõlmab see ka vaideotsuse tühistamisnõude perspektiivitust, kuivõrd üksnes vaideotsuse tühistamine ei mõjuta esialgset keeldumist. Esialgse keeldumise vaidlustamise võimaluse puudumise tingimustes ei oma kaebaja jaoks mingit faktilist tähendust asjaolu, kas vaideotsus on piisavalt motiveeritud või mitte.
  110. Kuna kaebaja subjektiivseid õigusi pole rikutud ning kaebuses taotletud kohtuotsuse tegemine ei ole kehtiva õiguse kohaselt võimalik, ei saa tekkida olukorda, kus kohtuotsuse täitmine oleks võimatu või raskendatud. Seega puudub HKMS § 121 lõikes 2 sätestatud alus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks. Villem Lapimaa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.