KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristjan Siigur Otsuse tegemise aeg ja koht 4. november 2011, Tallinn Haldusasja number 3-11-1414 Haldusasi Harju maavanema protest

) § 21 lõikes 2 sätestatud piirangu tõttu võimalik, mistõttu ei vasta Harku Vallavalitsuse

1. mai 2005 korralduse nr 706 punkt 2 tegelikkusele. PROTESTI ESITAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED
2. Harju maavanem esitas Tallinna Halduskohtule protesti, milles taotleb Harku Vallavalitsuse
3. oktoobri 2010 korralduse nr 1262 tühistamist. Esiteks leiab protesti esitaja, et K.M. sai pärida ainult selle vara, mis kuulus R. M. tema surma hetkel ehk nõudeõiguse 14,90 ha suurusele Villema maale, kuivõrd kompensatsioon 2,89 ha maa eest oli R.M. juba välja makstud ning realiseeritud. Protesti esitaja hinnangul ei olnud K.M.l õigust anda nõusolekut
4. mai 2005 korralduse nr 706 tagasiulatuvaks muutmiseks ja
5. mai 2005 korralduse nr 759 tagasiulatuvaks kehtetuks tunnistamiseks, kuna muudetav ja kehtetuks tunnistatav korraldus ei puudutanud tema õigusi ja kohustusi. Protesti esitaja viitab omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lõikele 5 ning märgib, et antud juhul on maa tagastatud ja kompenseeritud seaduses sätestatud korras õigele isikule ning vara tagastamine ja kompensatsiooni väljamaksmine on omandireformi menetlust lõpetavad toimingud.
6. Asjakohaseks ei pea protesti esitaja Harku Vallavalituse viidet Riigikohtu
7. märtsi 2001 haldusasja nr 3-3-1-2-01 otsusele, kuna asjaolud on teised. Haldusasjas nr 3-3-1-2-01 käsitletud kaasuses ei olnud omandireform lõppenud ning õigustatud subjekt ei olnud esitanud vara kompenseerimise taotlust. Protesti esitaja viitab ka rahandusministri
8. märtsi 2007 määruse nr 8 "Kasutamata erastamisväärtpaberite hüvitamise ja kompensatsiooni väljamaksmise korraldamise juhend" (RahM 2007/8) § 4 lõigetele 1 ja 2 ning selgitab, et parandada saab ainult ebaseaduslikult määratud või välja makstud kompensatsiooni, samas kui Villema 51 õigusvastaselt võõrandatud vara toimikust ei nähtu, et R.M.le oleks ebaseaduslikult välja makstud tagastamata jäänud maa eest kompensatsioon. Protesti esitaja leiab, et asjaolu, et V.K. on võimalik

§ 21

lõike 2 kohaselt erastada vaid ehitise teenindamiseks vajalikku maad, ei muuda kompensatsiooni määramist R.M.le ebaseaduslikuks.

1. Protesti esitaja leiab, et
2. septembril 2010 K.M. ja V. K. vahel sõlmitud ühise tegutsemise kokkulepe ei oma õiguslikku tähendust, sest õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetlus on lõpetatud ning R.M.le kompensatsiooni määramist ei muuda õigusvastaseks asjaolu, et

§ 6

lõike 2 punkti 3 alusel jäi tagastamata 2,89 ha maad, mida ei saanud täies ulatuses V. K. erastada. Protesti esitaja leiab, et puudub mistahes õiguslik alus juba lõpule viidud omandireformi menetlust uuesti alustada, kusjuures juhul kui V. K. määratakse ehitise teenindamiseks vajalik maa väiksemas ulatuses kui 2,89 ha, siis ülejäänud endise Villema 51 maaüksuse maa, mis on õigustatud subjektile kompenseeritud, jääb riigi omandisse. 2 6. Protesti esitaja viitab

§ 6lõike 2 punktidele 1 ja 3 ning selgitab, et R.M.

esitas avalduse kogu maa tagastamiseks, mida hiljem muutis põhjusel, et kogu maad ei olnud võimalik tagastada, sest seal asusid V. K. kuuluvad hooned. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Harku Vallavalistus peab maavanema protesti põhjendamatuks ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastustaja viitab R.M. pärandi avanemise ajal kehtinud pärimisseaduse (PäS) §-le 2, § 117 lg 1 ning § 130 lõikele 1 ning leiab, et endise Villema 51 kinnistuga seotud õiguste ja kohustuste üleminek pärimise teel ei olnud takistatud. Vastustaja selgitab samuti, et K.M.l on õigus ja võimalik teostada pärast kompensatsiooni tema poolt tagasimaksmist edasisi maareformi seaduse kohaseid toiminguid, milleks antud juhul oleks vajadusel notarilt täiendava pärimisõiguse tunnistuse taotlemine ja selle järgselt maa tagastamise nõudeõiguse loovutamine ning vallavalitsusel lasub kohustus oma haldusakti õigusvastasuse korral haldusakt üle vaadata (sh menetlus uuendada) ja võimalusel seda muuta või siis kehtetuks tunnistada. Vastustaja selgitab, et asjaolu, et kompensatsiooni parandamise tulemusena muutub K.M. kõnealuse maa osas maareformi seaduse kohaseks õigustatud subjektiks ja osutub võimalikuks maa tagastamine või nõudeõiguse loovutamine, on korralduse vastuvõtmise ja sellele järgnevate menetluste järelm ning K.M. ei nõua vallavalitsuse poolt R.M.le kompenseeritud maa osas tagastamise korralduse vastuvõtmist.
2. Vastustaja peab vääraks maavanema seisukohta, nagu oleks õigustatud subjekt käsitletavas asjas esitanud vara kompenseerimise taotluse. Vastustaja viitab ka Riigikohtu seisukohale haldusasjas nr 3-3-1-2-01 ning leiab, et sellest tulenevalt on Riigikohus pidanud konkreetse asja tehioludest sõltuvalt võimalikuks ORAS § 17 lg 5 paindlikku tõlgendamist. Vastustaja toob ka välja, et Rahandusministeeriumi dokumendiregistrist nähtuvalt on ministeeriumile ajavahemikus 2002-2011 esitatud mitmeid taotlusi kompensatsiooni või makstud EVP-de/ avatud EVP arve parandamiseks või on algatanud vastava menetluse ministeerium.
3. Vastustaja selgitab, et käesoleval juhul võttis maa tagastamise õigustatud subjekt vastu talle

§ 6

lg 2 p 3 alusel määratud kompensatsiooni, kuna talle tagastamata jääv maa pidi kuuluma teisele isikule kuuluva elamu juurde ostueesõigusega erastamisele, milleks elamu omanikul vastavalt

§-le 9 õigus oli, kuna eeldati, et elamu paikneb Villema 51 kinnistul. Vastustaja märgib, et hiljem selgus, et maa tagastamata jätmine oli õigusvastane seetõttu, et konkreetsel isikul puudus nii maa tagastamata jätmise korralduse vastuvõtmisel, kui ka hiljem õigus sellises suuruses maa erastamiseks ning samuti selgus, et Villema 51 maale ei jäänud teisele isikule kuuluvat elamut, vaid elamu paiknes hoopis Villema 51 maaüksusest

1. aastal lahutatud ja eraldi kinnistatud ca 0,17 ha suurusel maatükil.
2. Vallavalitsuse hinnangul on ennatlik märkida, et maa, mis on õigustatud subjektile kompenseeritud, peaks jääma riigi omandisse, kuna vallavalitsusele ei ole kõnealuse maa riigi omandisse jätmise taotlust esitatud, ka ei oleks maavanem vastava taotluse esitajaks/riigi omandisse jätmise otsustajaks ning seega ei riiva haldusmenetluse uuendamine riigi huve. Samuti leiab vastustaja, et kompensatsiooni parandamine ei ole vastuolus RahM 2007/8, sest taotlus esitati olukorras, kus maa tagastamata jätmine ja kompensatsiooni määramine oli toimunud ebaõigel alusel ning tagasiulatuvalt oli tunnistatud kehtetuks kompensatsiooni määrav haldusakt 3 ning samuti tagasiulatuvalt muudetud maa tagastamata jätmist ja kompenseerimise menetluse alustamist ettenägevat haldusakti. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Kohus, hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikkuses seoses, leiab, et Harju maavanema protest ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Harku Vallavalitsuse
4. oktoobri 2010 korraldus nr 1262, millega muudeti Harku Vallavalitsuse varasemaid korraldusi osas, mis puudutas R.M.le õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamata jätmist ja kompenseerimist, ei ole seaduse ega omandireformi eesmärkidega vastuolus.
5. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 64 lg 2 kohaselt võib haldusorgan otsustada haldusakti kehtetuks tunnistamise kaalutlusõiguse kohaselt, kui seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada ega kohusta selleks. HMS § 65 kohaselt võib haldusakti, mis andmise ajal oli õigusvastane, isiku kasuks tunnistada kehtetuks nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt. Samamoodi võib HMS § 66 lg 1 kohaselt isiku usaldust (§ 67) arvestades haldusakti isiku kahjuks kehtetuks tunnistada nii edasiulatuvalt kui ka tagasiulatuvalt, kui seadus ei sätesta teisiti. Harku Vallavalitsus on protestitava korralduse õiguslike aluste loetelus nimetatud HMS §65 lõike 1 (andmise ajal õigusvastase haldusakti kehtetuks tunnistamine isiku kasuks). Kohus nõustub vallavalitsuse seisukohaga, et Harku Vallavalitsuse
6. mail 2005 korralduse nr 706 osalist ning
7. mai 2005 täielikku kehtetuks tunnistamist saab asjaolusid arvestades käsitada kehtetuks tunnistamisena isiku kasuks. Kuigi formaalselt võttes on Harku Vallavalitsuse
8. mai 2005 korralduse nr 759 näol tegemist selle adressaadi suhtes soodustava haldusaktiga, ei saa selle kehtetuks tunnistamist sellest asjaolust tingituna igal juhul käsitada kehtetuks tunnistamisena isiku kahjuks. Õigusvastaselt võõrandatud maa kuulus seda soovinud õigustatud subjektidele kas tagastamisele või kompenseerimisele, kusjuures maa tagastamist tuleb, vähemalt enamikul juhtudest, õigustatud subjekti jaoks pidada oluliselt kasulikumaks lahenduseks. Sellest saab omakorda teha järelduse, et õigusvastaselt võõrandatud maa kompenseerimise otsuse kehtetuks tunnistamine selleks, et edaspidi anda välja haldusakt, millega seesama maa õigustatud subjektile, tema pärijale või nõudeõiguse omandanud muule isikule tagastatakse, on käsitatav kehtetuks tunnistamisena isiku kasuks. Tähelepanuta ei saa jätta ka seda, et õigustatud subjektiks tunnistatud R.M. pärija K.M. on käesoleval juhul kinnitanud oma nõusolekut protestitava haldusakti andmiseks.
9. Protestitavas korralduses tehtud viitest HMS § 65 lõikele 1 tuleneb teiseks Harku Vallavalitsuse seisukoht, et kehtetuks tunnistatud haldusaktid olid nende andmise ajal õigusvastased. Kohus nõustub selle seisukohaga. R.M.le 2,89 ha maa tagastamata jätmise ning kompenseerimise alusena on protestitava korraldusega kehtetuks tunnistatud korraldustes märgitud

§ 6

lg 2 p 3, mille kohaselt maad ei tagastata osaliselt või tervikuna kui maal asuvad teisele isikule kuuluvad hooned või rajatised [...] ning ei lepita kokku hoonestusõiguse või kasutusvalduse seadmises, rendileandmises või muul viisil vastavalt käesoleva seaduse §-dele 7, 9 ja

1. Kuigi Harku Vallavalitsuse
2. mai 2005 korraldusest nt 706 ei nähtu selgelt, kellele tagastamata jäänud maal asuv elamu kuulub, on muudest asjas kogutud tõenditest üheselt selge, et silmas peeti V. K. kuuluvat elamut. Selles osas ei ole poolte vahel ka vaidlust, nagu ka mitte asjaolus, et V. K. ei 4 olnud ei
3. aastal ega ole ka praegu Eesti Vabariigi kodanik, vaid kuulub Ukraina kodakondsusesse.
4. Käesoleval juhul on ka ilmne, et tegemist oli väljaspool linna piire asuva maa tagastamisega, mille osalist tagastamata jätmist reguleerib

§ 9

lg 1, mille punktides 1 ja 3 sätestatakse, et kui väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal asub teise füüsilise isiku omandis olev ehitis ja kui õigustatud subjekt ning ehitise omanik ei lepi kokku hoonestusõiguse seadmises ehitise omaniku kasuks või ehitise võõrandamises õigustatud subjektile, ei tagastata õigusvastaselt võõrandatud maad 1) elamu juures kuni 2 ha ulatuses, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti, 2) suvila ja aiamaja juures senise tähtajata maakasutuse ulatuses, kuid mitte üle 1 ha, kui õigustatud subjekt ei lepi ehitise omanikuga kokku teisiti ning 3) muu ehitise juures ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses.

§ 9

lõikest 3 tuleb õigusvastaselt võõrandatud maal asuva elamu omanikule täiendavalt õigus nõuda seal sätestatud tingimuste täitmise korral maa erastamist tagastamisele kuuluva maa arvelt maksimaalselt kuni 20 ha ulatuses.

§ 21

lg 2 kohaselt võib välismaalane erastada Eesti NSV taluseaduse alusel põliseks kasutamiseks antud maad ja talle kuuluva ehitise teenindamiseks vajalikku maad. Eelnevast tuleneb, et ehitise (sh. elamu) omanikuks olev välismaalane ei saa erastada maad rohkem kui ehitise teenindamiseks vajaliku maa ulatuses.

§ 6lõikest 33 tulenevalt on ehitise sh.

ehitiste kompleksi teenindamiseks vajalikuks maaks ehitisealune ning ehitist ümbritsev vähim tarvilik ja piisav kogus maad, mis tagab ehitise sihtotstarbelise kasutamise, hooldamise, ohutu ekspluateerimise ning füüsilise säilimise. 15. Kohtu hinnangul on

§ 6

lg 3 p 2 eesmärk välistada omandireformi õigustatud subjektile sellise maa tagastamine, mis kuulub sellel asuva ehitise omanikule ostueesõigusega erastamisele. Juba omandi- ja maareformi üldisest loogikast ja eesmärkidest tulenevalt tuleb õigustatud subjektile tagastada maad nii palju kui võimalik. See ei tähenda, et ehitiste juurde erastamiseks peaks jääma alati vähim vajalik maa, teatud juhtudel (nt. eelpoolkirjeldatud

§ 9

lg 3) on väljaspool linna piire asuva elamu omanikul õigus päris suure maa erastamisele õigusvastaselt võõrandatud maa arvelt, ent ainuüksi teisele isikule kuuluvate ehitiste (sh. elamu) olemasolu ei anna alust jätta õigustatud subjektile maad tagastamata suvalises ulatuses. Käesoleval juhul on ilmne, et endise Villema 51 talumaa arvelt 2,89 ha suuruse maa erastamine V. K. ei oleks olnud Harku Vallavalitsuse 2005. aasta korralduste nr 706 ja 759 andmisel ajal võimalik, kuna ehitiste omanik oli välismaalane ning

§ 21

lg 2 kohaselt oleks ta enda omandis olevate ehitiste juurde saanud erastada üksnes teenindusmaa. Isegi eeldusel, et V. K. kuulunud ehitised asusid täielikult endisel Villema 51 talumaal, ei saanuks nende teenindamiseks vajaliku maa suurus ühelgi juhul olla 2,89 ha, vaid teenindusmaa oleks saanud olla

§ 6lõikes 33 sätestatud definitsiooni kohaselt palju väiksem.

Seega on ilmne, et 2,89 ha suuruse maa tagastamata jätmine ei saanud olla põhjendatud ja õiguspärane. Lisaks sellele näib Harku Vallavalitsus olevat hiljem (arusaadavalt siiski pärast protestitava korralduse andmist, kuivõrd protestitavas korralduses sellele ei viidata) tuvastanud, et V.K. kuulunud elamu ei asunud sootuks endisel Villema51 talumaal, vaid sellest

1. aastal eraldatud kinnistul Rätsepa
2. Selle asjaolu kohta puuduvad küll toimikus veenvad tõendid, ent sisuliselt viitab see sellele, et vallavalitsus on
3. aasta korralduste andmise ajal jätnud nõuetekohaselt asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata. Seega oli R.M.le maa tagastamata jätmine õigusvastane ning HMS § 65 lg 1 alusel on haldusorganil õigus see kehtetuks tunnistada ka tagasiulatuvalt. 5
4. Protestitava korraldusega on seal nimetatud korraldused (osaliselt) kehtetuks tunnistatud nende andmise päevast alates, seega tagasiulatuvalt algusest peale. Haldusakti tagasiulatuv kehtetuks tunnistamine tähendab seda, et haldusaktilt võetakse tagantjärele tema kehtivus mingisugusest ajast arvates. HMS § 69 lõikes 1 on sätestatud haldusakti tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise tagajärjena see, et tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistatud haldusakti alusel isikule üle antud asi, raha või muu soodustus tagastatakse või hüvitatakse eraõiguses alusetu rikastumise kohta kehtivate sätete kohaselt. Asjaolu, et
5. mai 2005 korraldusega nr 759 R.M.le määratud kompensatsioon on talle välja makstud, ei takista kohtu hinnangul kompensatsiooni määramise kohta tehtud haldusakti tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist. Haldusakti alusel üle antud soodus tuleb sellisel juhul tagastada.
6. Kohus ei nõustu protesti esitaja seisukohaga, et K.M.le läks R.M. pärandi avanemise korral üle üksnes 14,90 ha suuruse maa tagastamise nõudeõigus. Pärimise näol on tegemist üldõigusjärglusega. R.M. pärandi avanemise ajal kehtinud pärimisseaduse § 130 lõikes 1 sätestati, et pärandi vastuvõtmisega lähevad pärijale üle kõik pärandaja õigused ja kohustused, välja arvatud need, mis oma olemuselt on lahutamatult seotud pärandaja isikuga või mis seadusest tulenevalt ei saa ühelt isikult teisele üle minna. Kohus leiab, et omandireformi raames maa tagastamise- ja kompenseerimise nõudeõiguse näol ei ole tegemist õigusega, mis ei saaks seadusest tulenevalt üle minna. Maa tagastamise ja kompenseerimise nõudeõigus on päritav ning sellest tulenevalt lähevad pärimisega üle ka selle nõudeõiguse teostamisega kaasnevad õigused. Kohus leiab, et olukorras, kus isiku õiguste ja kohustuste maht muutub seoses neid õigusi ja kohustusi kindlaksmääravate haldusaktide tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisega pärast selle isiku surma, kajastub see samaväärselt ka pärandi vastuvõtnud pärijale üle läinud õiguste ja kohustuste mahus. Käesoleval juhul tunnistas Harku Vallavalitsus R.M.le kompensatsiooni maksmise korralduse tagasiulatuvalt algusest peale kehtetuks. See tähendab, et selles korralduses kajastatud õigust (st. õigust saada kompensatsiooni) R.M.le ei tekkinud. Samas ei ole vaidlust selles, et R.M.l oli nõudeõigus kogu 17,79 ha suuruse maa tagastamiseks või kompenseerimiseks. Kompensatsiooni määramist käsitleva haldusakti tagasiulatuv algusest peale kehtetuks tunnistamine tähendab seda, et pärast selle akti kehtetuks tunnistamist tuleb kehtetuks tunnistatud akti käsitada sellisena, et see ei ole kehtinud ning selle akti alusel sooritatud toimingud on niisiis sooritatud ilma õigusliku aluseta ning tulevad tagasi täita. Teiselt poolt tähendab see aga seda, et R.M. õigus nõuda 2,89 ha suuruse maa tagastamist või kompenseerimist ei ole lõppenud ning selles osas tuleb lugeda, et nõudeõigus läks tema pärijale üle.
7. Kohus leiab, et protestitava korralduse andmist ei välistanud omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 17 lg 5, milles sätestatakse, et omandireformi õigustatud subjektiks oleval isikul ei ole õigust nõuda õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või kompenseerimist selle vara osas, mis on juba tagastatud või kompenseeritud, välja arvatud juhul, kui on tuvastatud, et vara on ilma õigusliku aluseta tagastatud või kompenseeritud teisele isikule. Selle normi eesmärk ei ole igal juhul välistada vara tagastamise või kompenseerimise kohta tehtud otsuste hilisemat ümbervaatamist ning vajadusel korral tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamiseks. ORAS § 17 lg 5 eesmärk on välistada kompensatsiooni maksmine vara eest, mis on juba tagastatud või kompenseeritud või sellise vara tagastamine, mis on juba varem kompenseeritud. Siinkohal tuleb taas silmas pidada haldusakti tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise tähendust. Pärast protestitava korralduse andmist ei saa väita, et 2,89 ha osas oleks Villema 15 maa R.M.le kompenseeritud, kuna kompenseerimise õigusliku aluse 6 tagasiulatuva ära langemisega on avalikul võimul tekkinud nõudeõigus R.M. (või tema õigusjärglase) vastu lähtudes HMS § 69 lõikest
9. Väites, et K.M. ja V. K. vahel sõlmitud ühise tegutsemise kokkuleppel ei ole käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast tähtsust, on protesti esitajal iseenesest õigust, ent see väide pole käesoleval juhul asjakohane, kuna protestitavast korraldusest ei nähtu, et vastustaja oleks sellele korralduse andmisel mingisuguse eraldiseisva õigusliku tähenduse omistanud.
10. Kohus ei saa esitatud tõendite pinnalt nõustuda protesti esitaja seisukohaga, et R.M. on 2,89 ha suuruse maa tagastamise nõudeõigusest loobunud ning taotlenud selle kompenseerimist. Ühtegi sellesisulist avaldust ei näi R.M. teinud olevat. Seejuures tuleb tähele panna, et Harku Vallavalitsuse
11. mai 2005 korralduse põhjendavas osas märgitakse sõnaselgelt, et R.M. taotleb kogu maa tagastamist. Maa tagastamise nõudeõigusest loobumisena ning selle kompensatsiooniga asendamisena ei saa käsitada R.M.
12. mai 2005 avaldust (tl. 15), kuna see avaldus on esitatud pärast maa tagastamise- ja kompenseerimise kohta tehtud korralduste andmist. Selle avalduse eesmärk on näidata kompensatsiooni määranud haldusorganile pangakonto, kuhu kompensatsioonisumma kanda ning etteantud avalduse plangil sisalduvat märget Soovin maa kompenseerimist. Palun määrata maa kompensatsiooni maksumus ja minule langev kompensatsioon kanda minu erastamisväärtpaberiarvele: ei saa käsitada loobumisena maa tagastamise nõudest. Asjakohaseks ei saa pidada ka protesti esitaja viidet maareformiga seonduvate õigusaktide muutmise seaduse § 16 lõikele 33, kus sätestatakse, et maa tagastamist soovinud õigustatud subjektil on kuni maa tagastamise või kompenseerimise otsustamiseni õigus loobuda maa tagastamise nõudest ja võtta vastu kompensatsioon või loobuda ka maa kompenseerimise nõudest. Nimelt nähakse selles samas sättes ette notariaalselt tõestatud maa tagastamise või kompenseerimise nõudest loobumise avalduse esitamine valla- või linnavalitsusele. Käesoleval juhul ei ole protesti esitaja väitnud ega tuvastanud, et R.M. oleks sellise avalduse esitanud. Asjaolust, et R.M. ei vaidlustanud maa osalist tagastamata jätmist ja kompenseerimist, ei saa kohtu hinnangul aga teha järeldust, et ta oleks maa tagastamise nõudeõigusest loobunud.
13. Viimaks leiab kohus, et protestitav korraldus ei ole ka vastuolus omandireformi üldise eesmärgiga, milleks on ORAS § 2 kohaselt omandisuhete ümberkorraldamine omandi puutumatuse ja vaba ettevõtluse tagamiseks, omandiõiguse rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine ning eelduste loomine turumajandusele üleminekuks. Kohus ei pea seetõttu vallavalitsuse poolt varasemate haldusaktide tagasiulatuva kehtetuks tunnistamise otsustamisel oluliseks kaalutlusveaks seda, et pole kaalutud riigi huvi selle vastu, et tagastamata maa jääks riigi omandisse. Vastustaja väide, et selle maa osas ei ole riigi omandisse jätmise taotlust esitatud, ei ole asjakohane. Ilmselgelt ei ole maavanem pidanud silmas selle maa riigi omandisse jätmist, vaid lähtunud sellest, et tagastamata jäänud maa oleks nö. reformimata riigimaana siiski riigi omandis, mida riik saanuks seaduses sätestatud viisil vähem või rohkem kasulikult võõrandada nt. maa erastamise teel enampakkumisel, kui peaks ilmnema, et ostueesõigusega erastamise õigust selle maa suhtes kellelgi ei ole. Kohus leiab siiski, et eelviidatud omandireformi eesmärki arvestades on omandireformi õigustatud subjekti ja tema õigusjärglaste huvi tagastamisele kuuluvat maad omatahtsi kasutada, suurem kui riigi huvi selle maa vastu olukorras, kus puudub

§ 6

lg 1 punktist 4 ja §-st 31 tulenev alus keelduda maa tagastamisest maa riigi omandisse jätmise tõttu. 7 22. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et maavanema protest ei ole põhjendatud. Kuivõrd kumbki pool ega ka kolmas isik ei ole taotlenud enda kasuks menetluskulude väljamõistmist, jäävad iga menetlusosalise kulud menetlusosalise enda kanda. Kristjan Siigur kohtunik 8