lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Regressinõude rahuldamiseks eelviidatud alusel peab hageja tõendama, et sõidukijuht lahkus liiklusõnnetuse kohalt ja õnnetusjuhtumi toimumise kohalt lahkumine oli vastuolus kehtivate õigusaktidega. Kuna karistusseadustiku § 32 lg 1 sätestab süüpõhimõtte, siis on põgenemine kõnealuses tähenduses süüline lahkumine liiklusõnnetuse sündmuskohalt. LKindlS § 48 lg 2 p 7 alusel tekib kindlustusandja tagasinõudeõigus siis, kui sõidukijuht lahkus õigusakte rikkudes süüliselt liiklusõnnetuse toimumise kohalt (vt Riigikohtu 11.01.2005 otsus tsiviilasjas 3-2-1-97-05). Järelikult tuleb hagejal tõendada LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks kostja käitumises süüteokoosseisu LS § 7432 järgi, sh süüd liiklusõnnetuse sündmuskohalt lahkumises. Hageja tõendab kostja väidetavat sündmuskohalt lahkumist tunnistajate Raul Liitmaa ja Kaie Liitmaa ütlustega (tl 127, 161). Tunnistaja Raul Liitmaa selgitas, et õnnetuse toimumist ta pealt ei näinud. Kahju põhjustanud sõiduki juht ilmselt lahkus sündmuskohalt, sest kui ta välja läks, siis kedagi seal polnud. Politseid informeeris tunnistaja ise. Miks politsei väärteoprotokolli sündmuskohalt lahkumise suhtes ei koostanud, ta ei tea. Kahju tekitaja ilmus kohale siis kui politsei tuli. Ta (kostja) tuli ja hakkas midagi rääkima, et kas saadakse hakkama ilma politseita, aga politsei oli juba välja kutsutud. Kostja tööandja tõi ta sündmuskohale, edasi tegeles kostjaga juba politsei. Kaie Liitmaa selgitas, et 7.40 tööle minnes nägi, et maas olid klaasikillud ja auto esiots oli sees. Ütles sellest abikaasale ning viimane jäi politseid ootama. Rahvas kogunes vaatama. 4 Liiklusõnnetuse toimumist ei näinud. Parklas ühtegi teist autot ei olnud. Kui abikaasa helistas politseisse, ei olnud teist autot ega selle juhti. Kostja S. K. seevastu kinnitab, et sündmuskohalt ta ei lahkunud ja oma väiteid tõendab tunnistaja O. B. ja enda poolt vande all antud ütlustega (tl 175-175 pöördel). Tunnistaja B. selgitas kohtuistungil, et mäletab 2006. a sügisel toimunud avariid. Kell 8.00 hommikul pidid nad olema tööl, kuid kostja ütles talle, et ei saa ära sõita, kuna müksas teist autot. Mingi aja möödudes tuli teise auto juht ning tunnistaja nägi, et kostja ja teise auto juht vestlesid omavahel. Siis tuli politsei. Millest konkreetselt nad rääkisid, seda tunnistaja kirjeldada ei oska, sest nende jutuajamist pealt ta ei kuulnud. Kui tunnistaja välja läks, nägi, et kostja käis mõlema auto vahel, oli väga emotsionaalne ja rääkis, et ei saa kohalt ära sõita (tl 115). 14. Kohus hindab otsust tehes tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas esitatud väide on tõendatud või mitte ning ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (
). Kirjalikke tõendeid kostja sündmuskohalt lahkumise osas kohtule esitatud ei ole. Väärteoasjas 2570,06,002828 nimetatut ei menetletud. Kohus on seisukohal, et antud asjas ei ole vastuvaidlematult tõendamist leidnud, et kostja oleks tahtlikult sündmuskohalt lahkunud eesmärgiga takistada asjaolude või kahju saaja välja selgitamist. Isegi kui lähtuda hagejapoolsete tunnistajate ütlustest, et välja minnes ei olnud kedagi auto juures ning kostja saabus sinna siis, kui tuli politsei - ei saa eelöeldu põhjal teha järeldust, et kostja oleks süüliselt lahkunud sündmuskohalt, mis annaks hagejale regressi esitamise aluse. Hageja ei ole tõendanud, et kostja käitumises oleks olnud soovi lahkuda sündmuskohalt kahjusaajat väljaselgitamata.. Kohtule ei ole esitatud usutavaid tõendeid selle kohta, kas kostja lahkus ja kui lahkus, siis millisel põhjusel. Kostja lahkumine iseenesest ei anna veel alust arvata, et ta tegi seda süüliselt. Hageja sellekohased väited on paljasõnalised. Seetõttu ei saa kohus tuvastada, et kostja põgenes sündmuskohalt LS § 74 32 tähenduses, mis annaks alust LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks. 15. Eeltoodud põhjendustel teeb kohus järelduse, et alust LKindlS § 48 lg 2 p 7 kohaldamiseks ei ole, st et AS-il If Eesti Kindlus ei ole regressiõigust S. K. vastu. Kuna regressiõigus puudub, ei pea kohus vajalikuks analüüsida nõude suurust. Menetluskulude jaotus 16. Vastavalt
lg 4 näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma.
Kohus jätab hagi rahuldamata, seega menetluskulud kannab hageja. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest arvates (
Helgi Vinni Kohtunik 5
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.