KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-09-51221 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Kaupo Paal ja Malle Seppik Tsiviilasja hind 2761,53 eurot O

§-le 364 läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko üle liisinguvõtjale liisingueseme üleandmisega. Seega oli hagejal õigus leping ennetähtaegselt üles öelda põhjusel, et kostja rikkus lepingust tulenevaid maksekohustusi. 3 13.

§ 363

p-le 2 on liisinguvõtja kohustatud säilitama liisingueset sellisena, nagu see temale üle anti. Nii tuleneb ka Üldtingimuste punktist 8.2, et kostja tagastatav ese peab olema samas komplektsuses, sisaldama esemega kaasa antud või sellele paigaldatud lisaseadmeid ja hagejale kuuluvaid parendusi. Üleantaval esemel ei tohi olla kahjustusi. Seega vastutas vara korrasoleku eest lasus kostjal ning isegi juhul, kui kostjapoolne kohustuse rikkumine oli seotud kolmandate isikute ebakompetentsusega vara parandamisel, lasus kostjal kohustus tagada vara korrasolek selle hagejale tagastamisel. Esimese astme kohtu otsus

1. Maakohus rahuldas hagi. Kohus mõistis Vahur Juninenilt AS Swedbank Liising kasuks võlgnevuse summas 2761,53 eurot, viivise kohtuotsuse tegemise päeva seisuga summas 234,88 eurot ja viivise põhivõlgnevuselt alates 22.02.2011, kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
2. Hageja ja kostja vahel sõlmitud Lepingu esemeks on sõiduk Dodge Grand Caravan SE 3,
3. Hageja andis 22.11.2005 vara lepingu perioodiks kostja valdusse ja kasutusse ning kostja kohustus tasuma igakuiselt hagejale vara kasutamise eest liisingu osamakseid vastavalt maksegraafikule. Lepingu p-de 2, 3 ja 10 järgi kohustus kostja tasuma osamakseid, intressi ja kohustusliku ning vabatahtliku kindlustuse makseid. Kostja jättis alates 15.04.2007 tasumata liisingueseme maksed, intressi ja kindlustuslepingu kindlustusmaksed. Hageja saatis 20.06.2007 kostjale teatise lepingu ülesütlemise kohta, milles andis kostjale täiendava tähtaja võlgnevuse summas 9494.10 krooni tasumiseks 14 päeva jooksul ning palus ühendust võtta võimalike kokkulepete sõlmimiseks. Kostja võlgnevust ei tasunud ega võtnud hagejaga ühendust.
4. Üldtingimuste p 7.1.2 kohaselt on liisingfirmal õigus leping üles öelda, kui ostja on jätnud tasumata kolme üksteisele järgneva osamakse või jätnud tasumata kaks osamakset või jätnud tasumata viimase osamakse või on tasunud osamakseid mittetäielikult. Kostjal oli tasumata aprilli, mai ja juuni 2007 osamaksed, intress ja kindlustusmaksed ning kostja ei tasunud võlgnevust ka talle täiendavalt antud 14 päeva jooksul. Seega oli hagejal õigus leping üles öelda. Kostja väited, et peale liiklusõnnetust ei saanud ta sõidukit kasutada, mistõttu ei pidanud ka makseid tasuma, ei ole põhjendatud.
5. Tulenevalt VÕS §-st 364, on kostjal kohustus liisingueseme eest osamakseid edasi tasuda ka juhul, kui liisinguese saab kahjustada ja selle eesmärgipärane kasutamine on seetõttu välistatud või piiratud. Samuti lasub reeglina liisinguvõtjal kohustus liisinguese parandada, mis tuleneb VÕS § 363 p-st
6. Kostja väited, et peale liiklusõnnetuse toimumist kindlustusandja valitud remondifirma ei remontinud sõidukit nõuetekohaselt ja sõiduk tuli korduvalt tagastada, ei anna alust kindlustusmaksete mittetasumiseks.
7. Kostja väited, et hageja lubas ise antud kahjujuhtumiga tegeleda, ei ole tõendatud. Kostja ei osanud ka nimetada, kes hageja esindajatest vastava lubaduse andis. Vastavalt Lepingule oli see kostja kohustus. Kindlustuslepingu oli kindlustusfirmaga sõlminud kostja.
8. Kohus andis kostjale eelistungil tähtaja kõikide omapoolsete väidete tõendamiseks ja tõendite esitamiseks hiljemalt 15.07.
9. Kostja esitas 26.07.2010 hilinemisega taotluse kindlustustoimiku väljanõudmiseks, mille kohus ka rahuldas. Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS kahjutoimikust 2006010462 nähtub, et kostja on kahjuavalduse esitanud ja remondikulud on tasutud OÜ-le Vestor summas 38 250,20 krooni. Kahjutoimikust ei nähtu, et kostja oleks uuesti seoses auto mittenõuetekohase remondiga kindlustusandja poole pöördunud. Kostja esindaja väitis eelistungil, et on tehtud järelepärimised remondifirmadesse, mis puudutavad sõiduki remontimist, kuid ka neid tõendeid kostja ei esitanud. Kindlustustoimikus puudub otsus, et osaliselt oleks keeldutud kahjunõude 4 hüvitamisest. Seega kostja väited ei ole tõendatud. Kostja võttis kohtuistungil hagi õigeks pooles ulatuses, leides, et mõlemad pooled on süüdi.
10. Üldtingimuste p.3.7 sedastab, et kui liisingufirma, tuginedes lepingu üldtingimuste VII osa punktidele, ütleb lepingu üles ning võõrandab eseme, on ostja kohustatud hüvitama liisingufirmale eseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. Hageja on esitanud kahjunõude arvestuse kogusummas 2761.53 eurot. Arvestust ei ole kostja vaidlustanud.
11. OÜ-s AMJ Autoäri hinnati 13.08.2007 sõiduki väärtuseks tagastamisel 30 000 krooni põhjusel, et sõiduk on mootoririkkega ja ei käivitu. Korras sõiduki hind oleks olnud 70 000 krooni. Kostja ei ole sõiduki hinda vaidlustanud. Vaidlusalune sõiduk müüdi 29.10.2007 hinnaga 30 000 krooni. Hagejal on õigus nõuda sõiduki jääkmaksumust, enne lepingu ülesütlemist tasumata arvete tasumist ja vara tagastamise ja realiseerimisega seotud kulutusi. Kostja ise vabatahtlikult sõidukit ei tagastanud, millega on põhjendatud transporditeenus Pärnust Tallinnasse ning müügiteenus.

§ 367lg-le 3 kuulub kuludest mahaarvamisele liisingueseme väärtus.

Seega hageja nõue on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

1. Viivis kohtuotsuse tegemise kuupäeva seisuga on 234,88 eurot ja edasine viivis tuleb välja mõista VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Apellatsioonkaebus
2. Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata.
3. Kostja ei nõustu maakohtu järgmiste seisukohtadega: Põhjendatud ei ole kostja väited, et peale liiklusõnnetust ei saanud ta sõidukit kasutada Kostjal kui liisinguvõtjal lasub ainukohustus liisinguese parandada. Kostjal oli lepingust tulenev kohustus enda kulu ja kirjadega parandada liisinguobjektiks olnud sõiduk, kasutades selleks vastustaja firma dokumente. Kostja ei ole tõendanud, et hageja võttis endale kohustuse tegelda sõiduki remondiga ning asus ka faktiliselt selliseid toiminguid läbi viima. Kostja ei ole vaidlustanud sõiduki hinda selle võõrandamisel. Igati õiglane on kõigi rahaliste kohustuste panemine kostja kanda, välistades seejuures täielikult hageja süü vaidlusaluses olukorras. Menetluskulud tuleb jätta täielikult apellandi kanda.
4. Kohus ei ole ühtegi tõendit õiglaselt hinnanud, asudes seejuures põhjendamatult vastustaja poolele. Otsus on täies ulatuses põhjendamata. Kohus ei ole otsuse tegemisel juhindunud TsMS § 438 lg-st 1 ega TsMS § 442 lg-s 8 sätestatust, sest kohus ei ole tegelikkuses hinnanud tõendeid, ei ole tuvastanud hinnatud tõendite põhjal, millised asjas tähtsust omavad asjaolud on tuvastatud. Kohtuotsuses puudub seega kogutud tõendite objektiivne ja igakülgne analüüs ning sellest lähtuvalt ka kohtuotsuse õiglane põhjendus. Vastus apellatsioonkaebusele
5. AS Swedbank Liising leiab, et maakohtu otsus on õige ja apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
6. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle 5 tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohus kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
7. Maakohus on otsuse tegemisel õigesti juhindunud võlaõigusseaduse liisingulepingu sätetetest. Leping, mille pealkiri on järelmaksuga ostu-müügileping, vastab sisu poolest kõigile liisingulepingu tunnustele. Hageja omandas vara kostja soovil ning andis selle lepingu perioodiks kostja valdusse ja kasutusse. Kostja kohustus tasuma igakuiselt hagejale vara kasutamise eest liisingu makseid koos lisanduva intressiga. Osamaksete ja intressi täielikul tasumisel oli hagejal õigus saada auto omanikuks. Maakohus juhindus õigesti ka Lepingust ja selle osaks olevatest Üldtingimustest.
8. Vaidlust ei ole maakohtu poolt tuvastatud asjaolude üle, et kostja jättis tasumata aprilli, mai ja juuni 2007 tasumisele kuuluvad liisingu osamaksed, intressi ning vabatahtliku kindlustuslepingu kindlustusmakse, mille tõttu hageja ütles lepingu üles, olles eelnevalt andnud kostjale 14-päevase täiendava tähtaja võlgnevuse tasumiseks ja hoiatades kostjat, et nimetatud tähtaja jooksul võlgnevuse tasumata jätmisel ütleb hageja lepingu üles.
9. Ringkonnakohus nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, et asjaolu, et kostja ei saanud peale liiklusõnnetuse toimumist autot kasutada, ei vabastanud teda lepingu kehtivuse ajal lepingujärgsete maksete tasumisest.
10. VÕS § 364 sätestab, et liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko läheb liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega, mis tähendab, et juhul kui liisinguese hävib või kahjustub, on liisinguvõtjal kohustus liisinguandjale liisingumakseid edasi tasuda, sõltumata sellest, et ta ei saa liisingueset reaalselt kasutada. Hageja andis kostjale auto üle 22.11.
11. Ka üleandmise-vastuvõtmise akti kohaselt läks alates akti allkirjastamisest juhusliku hävimise riisiko kostjale üle. Seega kohustus kostja tasuma hagejale lepingu osamakseid ka siis, kui tal reaalselt ei olnud võimalik autot kasutada, s.o ajal, kui auto oli liiklusõnnetuse tõttu remonditöökodades paranduses.
12. Kuna kostja oma lepingujärgseid kohustusi ei täitnud, oli hageja õigustatud lepingu ennetähtaegselt üles ütlema. VÕS §-st 367 ja Üldtingimuste p-st 3.7 tulenevalt oli kostja kohustatud hüvitama hagejale eseme võõrandamisest tekkinud kahjud ja kulud. Hageja on esitanud kahjunõude arvestuse ja vastavad tõendid, mida kostja ei ole vaidlustanud.
13. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisti. Kostja ei ole oma vastuväiteid hagile millegagi tõendanud. Vaatamata sellele, et maakohus juhtis kostja tähelepanu asjaolule, et kõik kõik kostja vastuväited on tõendamata ning andis võimaluse täiendavate tõendite esitamiseks, kostja seda ei teinud. Ainuke tõend, mille kostja on käesolevas vaidluses oma väidete tõendamiseks esitanud, on kahjukäsitlustoimik ning nimetatud tõendit on maakohus otsuse tegemisel hinnanud. Seetõttu on alusetud kostja apellatsioonkaebuse väited, et maakohus ei ole tõendeid õiglaselt hinnanud ning on asunud põhjendamatult hageja poolele. Menetluskulude jaotus ja selgitus
14. TsMS § 173 lg 1 kohaselt peab asja järgmisena menetlev kohus lahendis esitama kogu seni kantud menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja 6 ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
15. TsMS § 174 lg 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. G. Kivinurm K. Paal M.Seppik 7