3-11-1626/32

3-11-1626 K O HT UO T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Annika Vendik Otsuse tegemise aeg ja koht

1. veebruar 2012 Pärnu kohtumaja Haldusasja number 3-11-1626 Haldusasi J. R kaebus, milles kaebaja taotleb: - teha kindlaks Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo 24.11.2010 otsuses nr 2107/1 kaebajale vanemahüvitise määramise alguskuupäeva õigusvastasus; - tühistada Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti pensionikomisjoni 01.06.2011 otsus nr 1.1-6/49; - kohustada Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti pensionikomisjoni uuendama menetluse kaebaja 02.04.2010 avalduse alusel. Asja läbivaatamise kuupäev
2. jaanuar 2012 Menetlusosalised Kaebaja J. R Vastustaja Sotsiaalkindlustusameti Lõuna pensioniameti esindaja Silvia Azojan RESOLUTSIOON Jätta rahuldamata J. R kaebus haldusasjas nr 3-11-
3. Riigi Tugiteenuste Keskusel tagastada J. R poolt 30.06.2011 Sampo pangas asuvalt kontolt nr 336300170003 Rahandusministeeriumi 1 3-11-1626 kontole 333416110002 tasutud riigilõiv 15 (viisteist) eurot ja 97 senti. Edasikaebamise kord Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse teatavaks tegemisest
4. veebruaril
5. ASJAOLUD 24.11.2010 Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniamet Pärnu büroo otsusega nr 2107/1 vaadati läbi J. R avaldus vanemahüvise saamiseks ja otsustati määrata avaldajale vanema hüvis alates 18.11.2010 kuni 26.01.2012 (tl 10). 02.12.2010 esitas J. R 24.11.2010 otsusele vaide (tl 16). 14.12.2010 Sotsiaalkindlustusameti pensionikomisjoni otsusega nr 1.1-6 TA 22/99-4 jäeti kaebaja vaie rahuldamata (tl 18). 02.04.2010 esitas J. R Sotsiaalkindlustusameti Pärnu büroo pensionikomisjonile avalduse uuendada haldusmenetlus tema 02.12.2010 esitatud vaides (tl 32). 01.06.2011 Sotsiaalkindlustusameti Pärnu büroo pensionikomisjoni otsusega nr 1.1-6/49 jäeti J. R avaldus rahuldamata ja keelduti menetluse uuendamisest (tl 34-35). 29.06.2011 postitas J. R kohtule kaebuse Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniamet Pärnu büroo 24.11.2010 otsusele nr 2107/1 ja 01.06.2011 otsusele nr 1.1-6/49 (tl 6-8). 29.07.2011 määrusega võeti kaebus menetlusse (tl 41). 02.08.2011 esitas Sotsiaalkindlustusamet vastuväited kaebusele (tl 44-45). 01.10.2011 saatis kohus nõude Sotsiaalkindlustusametile (tl 52). 18.10.2011 täpsustas vastustaja vastuväiteid (tl 55). 24.11.2011 määrusega määrati kaebuse lahendamiseks kohtuistung (tl 57). MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebaja selgituste kohaselt sündis kaebaja tütar 31.08.
6. Kaebaja esitas 14.10.2010 kodanikuportaali kaudu taotluse vanemahüvitise saamiseks. Pensioniameti otsusega määrati kaebajale vanemahüvitis alates 18.11.
7. Kaebaja lapse ema sünnitusleht kestis ajavahemikus 01.07.2010-26.10.2010, mille eest maksti sünnitushüvitist. Kaebaja lubati lapsehoolduspuhkusele alates 11.11.2010 kuni lapse kolme aastaseks saamiseni 31.08.
8. Kaebaja tütar sai 70 päeva vanuseks 09.11.
9. Kaebaja hinnangul oli alates 11.11.2010 täidetud kõik kaebajale vanemahüvitise saamiseks vajalikud tingimused. Kaebaja esitas pensioniameti otsusele vaide, mis jäeti rahuldamata. Vaides märgiti, et kuigi kaebaja lapse ema esitas 23.09.2010 Eesti Haigekassale avalduse sooviga tööle asuda alates 27.10 2010 ja 2 3-11-1626 tagastas osaliselt talle välja makstud sünnitushüvitise, ei muutunud sünnituslehe lõpukuupäev varasemaks ning kehtivate õigusaktide kohaselt puudub arstil ja haigekassal õigus sünnituslehe kestvusaja lühendamiseks. Õigus vanemahüvitisele tekib kaebajal alates sünnituslehe lõpupäevale järgnevast päevast 18.11.
10. Kaebaja pensioniameti seisukohaga ei nõustunud ning pöördus vastustaja seisukohas osas selguse saamiseks õiguskantsleri poole. Õiguskantsler andis asja arvamuse, mille kohaselt on 140 päeva sünnituslehe maksimaalne, mitte kohustuslik kestus. Õiguskantsleri selgituste kohaselt on kaebajal võimalik taotleda haldusmenetluse uuendamist, et muuta 24.11.2010 otsust. Kaebaja taotles vastustajalt oma avalduse osas haldusmenetluse uuendamist ja kaebajale vanemahüvitise määramist alates 11.11.
11. Haldusmenetlus jäeti uuendamata, kuna otsuse kohaselt puuduvad HMS § 44 lg 1 sätestatud alused menetluse uuendamiseks. Kaebaja hinnangul võimaldavad asjakohased õigusaktid erinevaid tõlgendusi ning kaebajale on antud juhul õigusaktide tõlgendamisega tekitatud kahju. Kaebaja on seisukohal, et õiguskantsleri ja sotsiaalministri seisukohad on uus asjaolu HMS § 44 mõistes ning on olemas alus haldusmenetluse uuendamiseks. Samuti on haldusorganil võimalus tunnistada haldusakt kehtetuks omal initsiatiivil. Otsuses haldusmenetluse uuendamata jätmise kohta ei ole vastustaja kaalunud võimalusi õigusvastase olukorra lõpetamiseks. Vastustaja on menetluses lähtunud formaalsetest kriteeriumitest ning jätnud välja selgitamata kaebaja tegeliku tahte. Haldusorganil on kohustus õigusvastane haldusakt ise kehtetuks tunnistada. Selline teguviis oleks kooskõlas hea halduse tavaga ning ei kahjustaks kolmandate isikute huve. Kaebuse eesmärgiks on tulevikus kahjunõude esitamine. Vastustaja esitatud kaebust ei tunnista. Vastuväidetes jääb vastustaja 14.12.2010 pensionikomisjoni poolt kaebaja vaide osas tehtud otsuses toodud põhjenduste juurde. Seaduse kohaselt tuleb vanemahüvitise määramisel lähtuda sünnitushüvitisele õigust andva sünnituslehe lõppemise kuupäevast. Sotsiaalkindlustusamet kohaldab seadust sellisena nagu see kehtib, seda muutmata ja kohandamata. Õiguskantsler on soovitanud kaebajal taotleda menetluse uuendamist põhjusel, et sotsiaalkindlustusamet lähtub „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormid“ § 7 lg 3 tõlgendusest, mille õigsuse õiguskantsler seab kahtluse alla. HMS ei käsitleda erinevat tõlgendamist menetluse uuendamise alusena ning haldusmenetluse uuendamiseks puudus käesoleval juhul alus. Vastustaja on seisukohal, et otsuse nr 2107/1 puhul on tegemist kehtiva õiguspärase haldusaktiga. KOHTU PÕHJENDUSED Kaebus on postitatud 29.06.2011 vastustaja 24.11.2010 haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks, 01.06.2011 haldusakti tühistamiseks ning vastustaja kohustamiseks sooritamata toimingu sooritamiseks. Esitatud taotlused on kooskõlas kaebuse esitamise ajal kehtinud HKMS § 6 lg 2 p 1 ja 3 3-11-1626 p 2, lg 3 p
12. Kaebuses toodud nõuded on esitatud HKMS § 9 lg 1, lg 2 ja lg 3 sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades eeltoodut on kaebus lubatav. Asjas esitatud väidete ja tõendite kohaselt määrati ja maksti kaebaja tütre emale sünnituslehe alusel sünnitushüvitist ajavahemiku 01.07.-17.11.2010 eest. Kaebaja tütre emale soovis asuda tööle alates 27.10.2010 ning ta tagastas ajavahemiku 27.10-17.11.2010 arvestatud hüvitise Eesti Haigekassa arvele (tl 12). Kaebaja tütar sai 70 päeva vanuseks 09.11.2010 ning kaebaja lubati lapsehoolduspuhkusele alates 11.11.
13. J. R´le määrati Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniameti Pärnu büroo poolt 24.11.2010 otsusega nr 2107/1 vanemahüvis VHS § 2 lg 4 alusel alates 18.11.2010 (tl 10). Kaebaja on seisukohal, et tal tekkis õigus saada vanemahüvitist alates 11.11.
14. Vanemahüvitise seaduse § 2 lg 4 alusel tekib õigus vanemahüvitisele ravikindlustuse seaduses sätestatud sünnitus- või lapsendamishüvitisele õigust andva sünnitus- või lapsendamislehe lõpupäevale järgneval päeval. Käsitletud seaduse § 4 lg 4 kohaselt määratakse hüvitis hüvitisele õiguse tekkimise päevast arvates 435 päevaks. Lähtudes eeltoodust tekib vanemhüvitise saamise õigus töövõimetuslehe lõpupäevale järgneval päeval. Ravikindlustuse seaduse § 50 lg 1 kohaselt on ajutise töövõimetuse hüvitis rahaline kompensatsioon, mida haigekassa maksab töövõimetuslehe alusel kindlustatud isikule, kellel jääb töö- või teenistuskohustustest või majandus- või kutsetegevusest ajutise vabastuse tõttu saamata isikustatud sotsiaalmaksuga maksustatav tulu. Paragrahvi lg 3 p 2 kohaselt on ajutise töövõimetuse hüvitise liigiks sünnitushüvitis. Seega on sünnitushüvitise maksmise aluseks töövõimetusleht. Ravikindlustusseaduse § 52 lg 1 kohaselt on töövõimetusleht kindlustatud isiku ajutist töövõimetust ja töö- või teenistuskohustuse täitmisest vabastatust tõendav dokument, mille väljastab kindlustatud isikule teda raviv arst, hambaarst või teenust osutav ämmaemand. Lähtudes käsitletud paragrahvi lg 2 on töövõimetuslehe väljakirjutamise õigus perearsti nimistu alusel tegutseval perearstil, tegevusluba omaval eriarstil, hambaarstil ja ämmaemandal ning eriarstiabi tegevusluba omava tervishoiuteenuse osutaja juures töötaval arstil, hambaarstil ja ämmaemandal, kes vastutab ajutise töövõimetuse kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise töövõimetuse põhjendatuse eest. „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormid“ (edaspidi „kord“ vastavas käändes) on vastu võetud sotsiaalministri 26.09.2002 määrusega nr
15. Töövõimetuslehe liigid on korra § 2 lg 1: haigusleht, hooldusleht, sünnitusleht ja lapsendamisleht. Nimetatud korra § 7 lg 2 kohaselt on sünnituslehe väljakirjutamise õigus günekoloogil, perearstil ja ämmaemandal. 4 3-11-1626 Kooskõlas korra § 10 lg 1 vormistab töövõimetuslehe väljakirjutamise õigust omav arst või ämmaemand töövõimetuslehe käesoleva määruse lisas 3 toodud vormikohasele plangile ja teeb sellele käesoleva paragrahvi lõikega 6 andmeväljadele kehtestatud nõuete kohased kanded. Kooskõlas nimetatud paragrahvi lg 2 on töövõimetuslehte võimalik parandada, tehtava paranduse õigsust tõendab arst või ämmaemand allkirja ja pitsati jäljendiga. Töövõimetuslehe märgitud tähtaja parandamiseks/muutmiseks seda väljastanud arsti poole kaebaja ega lapse ema pöördunud ei ole (tl 61). Asjas ei ole esitatud tõendeid ega väited selle kohta, et arsti poolt on muudetud sünnitushüvitise määramise aluseks olnud ajavahemikku. Asjas esitatud tõendite kohaselt pöördus lapse ema Eesti Haigekassa poole avaldusega asuda tööle enne rasedus- ja sünnituspuhkuse lõppu. Avaldaja tagastas enammaksutud sünnitushüvitise ning Eesti Haigekassa Harju osakond koostas Sotsiaalkindlustusametile esitamiseks tõendi, milles palus lugeda isiku sünnituslehe kestuseks 01.07.2010-26.10.2010 (tl 12). Eesti Haigekassa seaduse § 1 kohaselt sätestab käesolev seadus Eesti Haigekassa eesmärgi, ülesanded, pädevuse, õigusliku seisundi, tegevuse alused ja organid. Haigekassa eesmärk on seaduse § 2 kohaselt ravikindlustushüvitiste võimaldamine vastavalt ravikindlustuse seadusele, muudele õigusaktidele ja haigekassa eelarves ettenähtud ravikindlustuse kuludele. Haigekassa pädevus on sätestatud seaduse §
16. Nimetatud paragrahvi kohaselt kontrollib haigekassa tervise edendamise, haiguste ennetamise ja tervishoiuteenuste osutajate poolt osutatud teenuste ja väljaantud töövõimetuslehtede ning retseptide õigsust ja põhjendatust, samuti apteegi poolt ravimite soodustingimustel väljastamise õigsust ja põhjendatust. Ebaõigsuse või põhjendamatuse korral on haigekassal õigus summa väljamaksmine vaidlustada või summa väljamaksmisest keelduda. Haigekassal on õigus ebaõigesti või põhjendamatult väljamakstud summa tagasi nõuda või pidada kinni järgmiste perioodide väljamaksetest. Haigekassa nõuab kindlustatult või sotsiaalmaksu maksjalt haigekassa kasuks sisse kulud ravikindlustuse seaduses ettenähtud juhtudel. Haigekassa nõuab kindlustatult põhjendatud kahtluse korral arstliku läbivaatuse või terviseuuringute läbimist ja nende tulemuste avaldamist haigekassale. Eesti Haigekassa põhikirjas on toodud haigekassa tegevuse õiguslikud alused ning pädevus. Haigekassa tegevusvaldkonda kuuluvate ülesannete ühetaolise täitmise vastavas piirkonnas korraldab vastav piirkondlik osakond. Põhikirja § 37 lg 1 p 9 alusel kuulub piirkondlike osakondade pädevusse ajutise töövõimetuse hüvitiste määramine. Lähtudes eeltoodust on Eesti Haigekassa pädevuses töövõimetus hüvitise arvestamise õigsuse ja väljamaksmise põhjendatuse kontrollimine, kuid haigekassal ei ole õigust muuta arsti poolt töövõimetuslehel kajastatud andmeid. Lähtudes eelpool käsitletud sätetest on üksnes arstil õigus väljastada, lõpetada töövõimetuslehte ning parandada kandeid töövõimetuslehel. Samuti on arstile pandud vastutus ajutise töövõimetuse 5 3-11-1626 kindlustusjuhtumi õigesti määramise ja ajutise töövõimetuse põhjendatuse eest. Sünnituslehe puhul ei ole tegemist ainult rasedus- ja sünnituspuhkuse vormistamiseks vajaliku dokumendiga oluline on, et sünnituslehe väljastamisel arvestab arst isiku terviseseisundit, mida kajastab tervishoiuteenuse osutamist tõendavates dokumentides korra § 7 lg 1 kohaselt. Seega juhul, kui isik ei soovi ära kasutada talle seaduse alusel ette nähtud rasedus- ja sünnituspuhkust kogu ulatuses, on isikul kohtu hinnangul võimalus pöörduda töövõimetuslehel tehtud kande parandamiseks/muutmiseks töövõimetuslehe väljastanud arsti poole. Kuigi käesoleval juhul esitas isik avalduse sooviga tööle asuda alates 27.10.2010 ja tagastas osaliselt talle väljamakstud sünnitushüvitise, ei muutunud seetõttu iseenesest sünnituslehe lõpukuupäev varasemaks. Arvestades seda, et VHS § 2 lg 4 kohaselt loetakse vanemahüvitisele õiguse tekkimise päevaks sünnituslehe lõpupäevale järgnev päev, tuvastas vastustaja esitatud tõendite alusel õigesti kaebajale vanemhüvise arvestamise tähtaja. Tulenevat eeltoodust ei kuulu rahuldamisele kaebaja taotlus vastustaja otsuse õigusvastaseks tunnistamise osas. Kaebaja on seisukohal, et vastustaja oleks pidanud tema 02.04.2010 avalduse alusel uuendama haldusmenetluse kaebajale vanemahüvitise määramise osas, kuna õiguskantsleri ja sotsiaalministri seisukohad vaidlusaluste sätete tõlgendamisel on uus asjaolu HMS § 44 mõistes. Lähtudes haldusmenetluse seaduse § 44 lg 1 p 2 uuendab haldusorgan menetlusosalise taotlusel haldusmenetluse, kui asjas ilmnevad uued olulised tõendid, mis ei olnud isikule haldusmenetluse ajal teada. Kaebaja vaide läbivaatamise kohta tehtud otsuses asus Sotsiaalkindlustusameti Lõuna Pensioniamet seisukohale, et kehtivad õigusaktid ei anna arstile võimalust kirjutada sünnituslehte välja muudel tingimustel ning teistsuguseks ajaperioodiks. Vaideotsuses tugines vastustaja VHS § 2 lg 2, lg 4; ravikindlustuse seaduse § 58 lg 2; „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormid“ § 7 lg
17. Vaideotsuses on leitud, et kehtestatud korra alusel 140 päevaks väljastatud sünnituslehe lõpukuupäeva ei muudeta ning puudub võimalus isiku soovi alusel sünnituslehe kehtivusaja lühendamiseks (tl 18 a). Kaebaja esitas 17.12.2010 õiguskantslerile avalduse kontrollida „Töövõimetuslehe registreerimise ja väljaandmise tingimused ja kord ning töövõimetuslehe vormid“ § 7 lg 3 põhiseaduspärasust. Õiguskantsler on analüüsi tulemusel jõudnud seisukohale, et korra § 7 lg 3 tuleb tõlgendada sellisel viisil, et 140 päeva on sünnituslehe maksimaalne, mitte kohustuslik kestus ning antud perioodi saab naise töötamise korral lühendada (tl 28). Õiguskantsler on avalduse menetlemise käigus pöördunud selgituse saamiseks sotsiaalministri poole. Esitatud selgitustes on sotisaalminister arvamusel, et kehtivad TLS ja RaKS ei välista rasedus- ja sünnituspuhkuse lühendamist ning sellele vastava sünnitushüvitise tagasimaksmist (tl 31). Tulenevalt eeltoodust ei tõlgenda eelpool nimetatud isikud üheselt võimalust sünnituspuhkuse kehtivusaja lühendamises osas. 6 3-11-1626 Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et uue asjaoluna ei saa käsitleda halduspraktika või õigusakti tõlgenduse muutumist. Seega ka juhul, kui isik tegi kõik tema käsutuses olevad andmed vanemahüvitise määramiseks pensioniametile kättesaadavaks ning esitatud andmete alusel määrati toetus, kuid hiljem muutub seisukoht õigusnormide rakendamise osas, siis ei ole taolisel juhul tegemist uue asjaoluga, mis võimaldaks taotleda haldusasjas menetluse uuendamist. Lähtudes eeltoodust ei kuulu rahuldamise kaebaja nõue vastustaja 01.06.2011 otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks uuendada haldusmenetlus. Kaebaja taotles tema poolt kantud menetluskulude hüvitamist. Vastustaja vastavat taotlust ei esitanud. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. Kaebaja esitas koos kaebusega kohtule riigilõivu tasumist tõendava maksekorralduse. Kaebaja tasus 30.06.2011 enda Sampo pangas asuvalt kontolt nr 336300170003 Rahandusministeeriumi kontole 333416110002 riigilõivu 15.97 eurot kaebuse esitamisel Tallinna Halduskohtule (tl 40). Käesolev vaidlus on seotud vanemahüvitise seaduse alusel riikliku toetuse arvestamise ja maksmisega. Riigilõivuseaduse § 22 lg 2 p 2 alusel on riigilõivu tasumisest vabastatud toetuse taotleja toetussummade ebaõige maksmise ja maksmata jätmise asjas. HKMS § 104 lg kohaselt tagastatakse enammakstud riigilõiv. Seega kuulub riigilõiv summas 15.97 eurot kaebajale tagastamisele. Annika Vendik Kohtunik 7