← Eesti

3-10-1093/19

Obsah (7)§ 70§ 71§ 11§ 41§ 109§ 69§ 45

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-10-1093 Otsuse kuupäev 17. november 2010 Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Vjatšeslav Julini (Julin) kaebus Justiitsmini

§ 70

lg 1, § 69 lg 2 p-s 5 määratletakse käeraudade kasutamine,

§ 71lg 1 määrab, millal kasutatakse erivahendeid. Samuti Rec

(2006)2 IV osa § 68.2 a, b ei anna õigust kasutada käeraudu, v.a seaduses toodud juhtudel. Justiitsministeeriumi ametnike tegevuse ebaseaduslikkust tõendab kaebaja arvates ka asjaolu, et esmase läbiotsimise ajal oli kaebaja koos kambrikaaslasega koridoris ilma käeraudadeta Justiitsministeeriumi ametnike juuresolekul, teise läbiotsimise ajal kell 11.40 pandi käerauad, isegi pärast seda, kui kõik korraldused olid täidetud. 2 Saia põrandale viskamise osas märgib kaebaja, et Justiitsministeeriumi ametnikud rikkusid oma tegevusega tema õigusi, mis tulenevad

§ 11lg-st 1 ja 2; EV Põhiseaduse § 18 lg-t 1, Inimõiguste konventsiooni (Rev 1) nr 15, kodaniku- ja poliitilisi õigusi: inimõiguste komitee Rec

(2006)2, I osa, III osa § 10 lg 1, §
  1. Kaebaja toob välja ka EV Põhiseaduse § 3 lg 1 esimene lause, § 11, § 87 p 6, § 94 lg 2, § 14, § 19 lg 2, ning viitab Riigikohtu 17.02.03 otsusele nr 3-4-1-1-
  2. Vastustaja vastuväited
  3. Justiitsministeerium leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. Kaebaja suhtes oli vaja kasutada saatmisel käeraudu. Meetme kohaldamine oli põhjendatud, eesmärgipärane, proportsionaalne ja toimingud tehti õiguslikul alusel. Vastustaja arvates omab kaebaja isik vaidlusaluste relvastatud üksuse toimingute selgitamisel suurt tähtsust, kuna põhjendab ilmekalt kaebajast endast tulenevat julgeolekuohtu tema kambrisse sisenenud relvastatud üksuse liikmetele. Lisaks märgib vastustaja, et RÜ kaasabil teostatavad läbiotsimised on igapäevases vanglaelus ilmselt ühed psühholoogiliselt kõige pingestatumad olukorrad, mis toovad alati kaasa lisapingeid ja vaenu relvastatud üksuse liikmete vastu. Seetõttu on läbiotsimise korral tegemist äärmiselt närvilise olukorraga, milles on põhjust karta vaenulikkust ja paraku ka ründeid vanglaametnike vastu. Seda eriti kinnipeetavate poolt, kes on varasemalt korduvalt vanglaametnike seaduslikke korraldusi eiranud ja vanglaametnikke rünnanud. Kaebaja on kriminaalkorras karistatud kaheksa korda ja ta kannab kolmandat korda reaalset vangistust. Kaebaja on vangistuse jooksul rünnanud ametnikke. Vanglateenistuse ametnike suhtes toime pandud õigusrikkumiste eest on Vjatšeslav Julinit karistatud Harju Maakohtu 17.03.2008 otsusega 1-06-15138 (jõustunud 26.01.
  4. a) karistusseadustiku (edaspidi KarS) § 274, § 275 ja § 120 alusel vangistusega. Samuti on kinnipeetav sarnases kuriteos (12.12.
  5. a sülitas Julin ametikohuseid täitva vanglateenistuse ametniku suunas, sõimas teda ebatsensuursete sõnadega, viskas vanglateenistuse ametniku suunas väljaheiteid ning ähvardas vanglateenistuse ametnikku füüsilise vägivalla kasutamisega) süüdi mõistetud Tartu Maakohtu 17.03.
  6. a otsusega number 1-10-2278 KarS § 275 alusel ja teda on kohus karistanud vangistusega. Kinnipeetav Julini suhtes kohaldatakse Tartu Vangla julgeolekuosakonna juhataja 30.10.
  7. a käskkirjaga nr 1-4/1661 vangistusseaduse (

) § 69 lg 1, lg 2 p-de 1, 3 ja 4 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist tingis Julini ohtlik käitumine vanglateenistuse ametnikega suhtlemisel 22.10.

  1. a ja 23.10.
  2. a. Alates 22.10.
  3. a kuni 14.04.
  4. a kohaldati V. Julini suhtes Tartu Vangla 22.10.
  5. a käskkirja nr 1-4/1620 alusel ohjeldusmeetmena käeraudade kasutamist kinnipeetava väljaspool kambrit liikumisel. Ohjeldusmeetme kohaldamise tingis asjaolu, et kinnipeetav käitus 22.10.
  6. a agressiivselt, kasutas ebatsensuurseid väljendeid vanglateenistuse ametnike suhtes ning ähvardas füüsilise vägivalla kasutamisega. Käeraudade kasutamine väljaspool kambrit liikumisel lõpetati Tartu vangla 14.04.
  7. a käskkirjaga nr 1-4/
  8. Vanglas on kinnipeetav pidevalt rikkunud kehtivaid nõudeid ja sisekorda: omanud keelatud esemeid, eiranud vanglaametnike korraldusi, solvanud ja ähvardanud vanglaametnikke (sh 3 füüsilise vägivallaga). Sellise tegevuse eest on kaebajat karistatud distsiplinaarkorras. Kaebaja puhul on tegemist süstemaatilise ja sagedase distsipliinirikkujaga. Lisaks märgib vastustaja, et 20.04.
  9. a Tartu Vanglas V. Julini kohta koostatud kinnipeetava individuaalses täitmiskavas on märgitud, et kinnipeetav on vanglas viibides kõrgohtlik ametnike suhtes. Samuti on ametnikud ohustatud isiku ühiskonnas viibides. Ühtlasi märgib vastustaja, et 16.08.
  10. a alustati taas kinnipeetav V. Julini suhtes kriminaalmenetlust KarS § 275 tunnustel selles, et 08.08.
  11. a kella 13:00 paiku kasutas V. Julin ametiülesandeid täitva vanglateenistuse ametniku suhtes solvavaid väljendeid, millega solvas vanglaametniku au ja väärikust. Kriminaalasja materjalid on Tartu Vangla edastanud menetlemiseks Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna Prefektuuri. Justiitsministeerium on seisukohal, et käeraudade kasutamine kaebaja suhtes toimus seaduslikul alusel, oli lühiajaline ja lähtus otseselt vajadusest, olles seega proportsionaalne saavutava eesmärgi suhtes. Ükski muu abinõu ei oleks võimaldanud tagada piisavalt julgeolekut. Saatmisel kohaldatava ohjeldusmeetme näol on tegemist ennetava meetmega õigushüve kahjustuse vältimiseks, mis võib seisneda põgenemise takistamises või vanglaametnike (ametnike, teiste kinnipeetavate) elule ja tervisele suunatud julgeolekuriskide maandamises. Ennetava meetme eesmärgiks ei ole karistamine, vaid õigushüvede kahjustuse vältimine. Ennetava meetme rakendamine toimub tulevikku suunatud prognoosi alusel, milles haldusorgan annab piiratud teabe pinnalt hinnangu, kas kaitstava õigushüve kahjustus on tõenäoline. Ennetava meetme rakendamisel ei ole oluline, et kaitstava õigushüve kahjustus kindlasti saabuks, vaid see, et õigushüve kahjustus on tõenäoline. Seetõttu tuleb ennetava meetme õiguspärasuse kontrollimisel lähtuda ex ante vaatlusviisist, s.t arvestada saab neid asjaolusid, mis olid haldusorganile teada enne meetme rakendamist. Olukorras, kus vangla igapäevastes toimingutes (saatmised) on teatud isikute grupile vangla poolt rakendatud käeraudade kasutamist, oli arvestades E-sektsiooni eripära olemas põhjendatud kahtlus võimalikuks vastuhakuks saatmise teostamisel. Seega olukorras, kus suuremahuline saatmine toimus kõrgendatud valvega osakonnas, seal viibivate isikute meelestatus allumatuseks oli kõrge ja seal viibivatele kinnipeetavatele isikutele oli osaliselt rakendatud saatmisel käeraudade kasutamist, oli proportsionaalseks ohu vältimise meetodiks käeraudade kasutamine kõikidele selles osakonnas viibivatele kinnipeetavatele isikutele. Ohjeldusmeetme kasutamise vajalikkuse ja otstarbekuse üle hindamisel arvestati spetsiifilist olukorda (läbiotsimine, suitsetamistarvete ära võtmine), kinni peetavatest isikutest tulenevat kõrgendatud ohtu (tegemist on kõrgendatud valvega osakonnaga) ja nende arvu. Samal päeval rakendati kinnipeetavate suhtes suitsetamise piirangud, millesse kinnipeetavad suhtusid väga negatiivselt. Arvestades E sektsiooni kontingenti, suurendas eelnev asjaolu oluliselt kinnipeetavate vastuhaku ja ründe tõenäosust. Selleks, et tagada julgeolek ja läbiotsimise eesmärk, oli ka E-osakonnas viibiva kaebaja suhtes vajalik ja põhjendatud käeraudade kasutamine. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja käeraudadega fikseerimine saatmise ajaks oli põhjendatud tulenevalt kaebaja isikust, varasemast ja teada olnud käitumisest ning vajadusest tagada relvastatud üksuse liikmete julgeolek. Kaebaja saatmise ajaks kambrist jalutusboksi ja jalutusboksist kambrisse asetati talle ohutuse tagamiseks käerauad. Kaebaja puhul oli põhjendatud kartus ründeks, milleks kinnipeetav oma varasema käitumise ja 4 sõnalise väljendusega alust andis. Seega esines oht raske õigusrikkumise toimepanemiseks, mille ärahoidmiseks on lubatud rakendada käeraudadega fikseerimist. Vangistusseadusest tulenevalt oli relvastatud üksuse liikmetel seaduslik alus kaebaja suhtes käeraudade kasutamiseks (toiming). Akti koostamise nõuet käeraudade kasutamise kohta õigusaktid siinkohal ette ei näe. Kaebaja suhtes ei rakendatud ei füüsilist jõudu, erivahendit ega teenistusrelva, mille osas on ette nähtud protokolli koostamise kohustus (

§ 71lg 71).

Relvastatud üksuse liikmed kasutasid käeraudasid kaebaja suhtes eesmärgipäraselt, põhjendatult ja üksnes vajalikul määral tagamaks enda ja vangla julgeolekut, so proportsionaalselt saavutatava eesmärgi suhtes. Üksi teine täiendav julgeolekuabinõu ei oleks võimaldanud eesmärki saavutada. Meetme kohaldamine oli proportsionaalne, st käeraudu kasutati kinnipeetava suhtes üksnes ajal, kui ta viibi oma kambrist jalutusboksi ja toodi jalutusboksist tagasi kambrisse. Jalutusboksis viibis kinnipeetav ilma käeraudadeta. Vastav asjaolu nähtub kaebaja enda kaebusest, mistõttu puudub selle osas vaidlus. Käeraudade kasutamine ei tekitanud kinnipeetavale füüsilisi kannatusi ega vigastusi. Nende kasutamisega kaasnenud mõningane ebamugavustunne tuleb lugeda vangistusega paratamatult kaasnevaks tagajärjeks. Meede oli kokkuvõttes sobiv kaitstava õigushüve (ametnike elu ja tervis) võimaliku kahjustumise vältimiseks. Relvastatud üksuse liikmetel oli õigustatult põhjendatud kahtlus kaitstava õigushüve kahjustamises. Lisaks märgib vastustaja, et vastavalt haldusmenetluse seaduse § 108 lõikele 1 kui toiminguga piiratakse isiku õigusi, on isikul õigus nõuda toimingu kirjalikku põhjendamist. Sama paragrahvi lõikest 2 tulenevalt tuleb toimingu põhjendamise nõue esitada haldusorganile kirjalikult viivitamata pärast toimingust teada saamist. Kaebuse esitaja ei ole Justiitsministeeriumi poole sellise nõudega pöördunud. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei tekitatud ohjeldusmeetmete kasutamisega tervisekahjustusi. Ka kaebaja ise ei ole ühelegi käeraudade kasutamisega kaasnenud nähtusele viidanud. Riigikohus on tõdenud, et PS § 18 lõikes 1 sätestatud õigust ei riiva käeraudade kasutamisel paratamatult kaasnevad mõõdukad kannatused, valu või üleelamised. Seega ei saa ainuüksi käeraudade kasutamine rikkuda kinnipeetava õigusi ja olla aluseks moraalse kahju tekkimisele. Kaebaja väidete osas, mis seisnesid selles, et kambris oli tema sai visatud põrandale, pöördus Justiitsministeeriumi esindaja küsimusega Tartu vangla vanemvalvur Vitali Gladkovi poole (Kaebaja viitab kaebuses sellele vanglaametnikule). Tulenevalt ajast, mis on möödunud väidetavast asjaolust (sai põrandal), ei osanud vanemvalvur Gladkov öelda, kas Kaebaja väide vastab tõele või mitte. Vaatamata asjaolule, et ei ole võimalik üheselt tuvastada kinnipeetava väite paikapidavust, leiab vastustaja, et ka asjaolude tõele vastavuse korral ei olnud kindlasti tegemist läbiotsimist teostanud vanglaametnike sihiliku tegevusega, mis oleks olnud suunatud kinnipeetava ebainimlikule ja alandavale kohtlemisele. Kaebaja kirjeldatud olukord ei ületaks nn minimaalset raskustaset, et sellist olukorda saaks käsitleda inimväärikuse alandamisena Euroopa Inimõiguste Kohtu tõlgenduse kohaselt. Antud juhul ei rikutud vastustaja arvates relvastatud üksuse tegevusega V. Julini inimväärikust. Inimväärikus on kindla sisuga mõiste, mille kaitseala ei hõlma iga 5 võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipeetavana kogeda. Selle tõttu on sätestatud

§ 41

lõikes 1, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust, ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Vastustaja arvates on ilmselge, et kaebaja viidatud inimväärikuse alandamine ei ole asjakohane ning on selgelt liialdatud. Justiitsministeerium on seisukohal, et ükski moraalse kahju hüvitamise tingimustest ei ole täidetud. RÜ tegevuse näol ei olnud tegemist õigusvastase tegevusega. Seega kaob ära esimene eeldus kahju hüvitamise nõude esitamiseks. Kuna antud juhul ei ole relvastatud üksus käitunud õigusvastaselt ja alandanud Kaebaja inimväärikust, siis ei viita miski sellele, et V. Julinile oleks tekitatud hüvitamisele kuuluvat moraalset kahju. Seega puuduvad vastustaja arvates alused kahju hüvitamiseks. Kohtu põhjendused ja otsus

  1. Halduskohus on seisukohal, et kaebaja poolt vaidlustatud vanglaametnike 26.04.
  2. a toiming on õiguspärane ja ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebaja põhiõiguste riive on toimunud seaduse alusel, mille tõttu puudub vastuolu kaebaja poolt osundatud põhiõigusi sätestatavate rahvusvahelise- ja siseriikliku õiguse sätete ning vastava kohtupraktikaga. Käesoleval juhul toimus RÜ kasutamine eriülesande täitmiseks, milleks oli vajadus teostada kinnipeetavate eluosakondades läbiotsimised seoses samast kuupäevast kehtestatud suitsetamise piiranguga ja sellega kaasneda võiva allumatuse ohu minimeerimise vajadusega ning vajadusel olukorra lahendamiseks. RÜ kasutamiseks vaidlusalusel juhul sätestab õigusliku aluse

§ 109lõige 3.

RÜ osavõtt läbiotsimisest toimus samuti õiguslikul alusel tulenevalt justiitsministri 12.12.

  1. a määruse nr 81 § 5 lõike 2 punktist
  2. Delegatsiooninorm ministrile RÜ ülesannete kehtestamiseks tuleneb samuti

§ 109lõike 3 teisest lausest.

Seega ei ole asjakohased kaebaja viited põhiõiguste rikkumise õiguslikele alustele. RÜ kasutamine läbiotsimisel on vormistatud seaduse delegatsiooninormi kohaselt Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri 22.04.

  1. a korraldusega nr
  2. Seega ei pidanud vastustaja ametnikud kaebajat tutvustama vastava aktiga, nagu kaebaja on alusetult kaebuses leidnud, kuna tegemist oli suitsetamise korralduse muudatusest tingitud eriülesande täitmisega. Vastustaja on kaebaja suhtes saatmisel käeraudu kui ohjeldusmeetmeid kasutanud kaalutletult ja põhjendatult ning õiguslikul alusel (

§ 69lõige 1, lõike 2 punkt 5, 70 lõike 1 teine lause).

Vastustaja on tõendanud, et see oli vajalik tulenevalt kaebaja isikust, käeraudu kasutati lühiajaliselt, proportsionaalselt ja põhjendatult ning kaebajale ülemääraselt ebamugavusi ning kannatusi põhjustamata. Vaidlusalusel juhul kohaldati kaebaja suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid ennetuslikku laadi meetmena, mitte õiguserikkumise lõpetamiseks, mille tõttu ei muuda käeraudade kasutamist õigusvastaseks kaebaja väide, et ta ei soovinnud 26.04.

  1. a põgeneda, kedagi rünnata ning täitis kõiki korraldusi ega omanud keelatud esemeid. Vastustaja esindaja selgitas kohtuistungil, et RÜ ametnikud viisid läbi sel päeval ainult ühe läbiotsimise, mille tõttu ei muuda RÜ toimingut õigusvastaseks kaebaja viide asjaolule, et Tartu Vangla ametnikud ei kasutanud samal päeval tema suhtes läbiotsimisel käeraudu. Vastustaja on seisukohal, et asjas kogutud tõendite alusel ei saa välistada, et kaebaja sai võis olla pärast läbiotsimist põrandal. Samas ei ole kohtul mingit alust eeldada, et kaebaja kambri põrand oli must, kuna kinnipeetav on kohustatud oma kambrit korras hoidma ning puhastama. Asjas kogutud tõenditega ei ole tõendatud, et kaebaja oleks 26.04.
  2. a 6 eiranud

§ 45

lõikest 2 tulenevat kohustust puhastada regulaarselt oma kambrit ja selle põrandat. Seega on kohus seisukohal, et isegi kui juhtus kahetsusväärne olukord, et läbiotsimise käigus või tulemusena kukkus kaebajale kuuluv sai põrandale, siis ei ole sellega alandatud kaebaja inimäärikust. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega ei ole tõendamist leidnud vastustaja poolt kaebaja subjektiivsete õiguste rikkumine. Kahju hüvitamise nõude puhul tuleb kindlaks teha, kas kaebajale on mittevaraline kahju tekkinud, kas see on tekkinud haldusorgani õigusvastase tegevuse tõttu ja kas kahju tekkimise ning õigusvastase tegevuse vahel on põhjuslik seos. Kui ükski eelnimetatud kahjunõude rahuldamise eeldustest on täitmata, puudub seaduslik alus kahjunõude rahuldamiseks.

§ 41

lõike 1 kohaselt tuleb kinnipeetavat kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et kinnipidamine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Kaebaja suhtes käeraudade kasutamine toimus õiguspäraselt. Toiduaine (leib, sai) võib kogemata põrandale kukkuda ka olmesituatsioonis, kui suhteliselt väikeses ruumis viibib mitu isikut, rääkimata siis sellest, kui tulenevalt kehtivast õigusest peab ruumist midagi otsima (antud juhul keelatud tubakatooteid või suitsetamistarbeid). Seega ei põhjustatud kaebajale vaidlustatud toiminguga rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. 8. Neil asjaoludel ja tuginedes HKMS § 26 lõike 1 punktist 6 tulenevale volitusnormile jätab kohus kaebuse rahuldamata. Seoses kaebuse rahuldamata jätmisega peaks kaebaja kandma enda ja vastustaja menetluskulud (HKMS § 92 lõige 1), kuna aga vastutaja ei ole vastavat taotlust esitanud, jäävad poolte menetluskulud nende endi kanda. Roby Koik kohtunik 7

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.