TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-11-90 Otsuse kuupäev 02.03.2011 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Marina Muslimova kaebus Tartu Vangla tegevus

§ 30lg 1 rikkumise kohta, mittevastamises.

Asja läbivaatamise kuupäev 16.02.2011 Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Marina Muslimova; Vastustaja Tartu Vangla esindaja Marju Altsaar. Resolutsioon Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Tartu Ringkonnakohus võib lahendada apellatsioonkaebuse kirjalikus menetluses, kui apellatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 12.01.2011.a saabus Tartu Halduskohtusse Marina Muslimova kaebus Tartu Vangla peale. Kaebaja taotles Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse kindlakstegemiseks, mis seisneb igapäevases VangS § 30 lg 1 sätestatud õiguse rikkumises, so ajalehe lugemise mittevõimaldamises ja vastavasisulisele kaebaja 04.10.2010.a pöördumisele, mis oli registreeritud 05.10.2010.a nr-ga V1/11783,

§ 30lg 1 rikkumise kohta, mittevastamises.

Kaebuses esitati taotlus riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel. Tartu Halduskohtu 26.10.2011.a kohtumäärusega vabastati M. Muslimova riigilõivu tasumisest tema maksejõuetuse tõttu ning 27.01.2011.a kohtumäärusega võeti kaebus menetlusse. KAEBUSE PÕHJENDUSED JA TAOTLUS Kaebuse kohaselt jätab Tartu Vangla ametnik A. Haavik kaebaja ilma seaduslikust õigusest igapäevasele lehele, lähtuvalt VangS § 30 lg

1. See jätab M. Muslimova ilma õigusest saada üldiseks kasutamiseks levitatavat informatsiooni, lähtuvalt EV Põhiseaduse § 44 ja Euroopa Vanglareeglistiku punktist 24.
2. Kaebaja märgib, et iga A. Haaviku vahetuse ajal peab ta ennast alandama ja sellelt ametnikult kümme korda päevas lehte paluma, aga ei saa seda ikka. 05.10.2010.a pöördus M. Muslimova kaebusega A. Haaviku tegevuse peale Tartu Vangla administratsiooni poole. 28.10.2010.a sai ta märgukirjadele vastamise nr V1/11783-1; V1/11785-1, millest nähtub, et administratsioon on tema poolt viidatud märkust üldse ignoreerinud ja tarvitusele ei võetud mitte mingisuguseid meetmeid. Kaebaja leiab, et see on tegevusetus ning Põhiseaduse § 46 ja § 14 rikkumine, sest ta ei saanud vastust enda poolt toodud situatsioonile seoses VangS § 30 lg 1 rikkumisega. Kaebaja märgib, et Tartu Vangla administratsioon on pannud VangS § 30 lõikest 1 tulenevad kohustused vangla korrapidajatele, mis tähendab, et korrapidajal ei ole õigust kaebajale lehte mitte anda, kui ta seda nõuab ja administratsioon on kohustatud reageerima ja võtma tarvitusele meetmed, kui tema õigust ebaseaduslikult piiratakse. M. Muslimova leiab, et ametnik A. Haavik rikub pidevalt pahatahtlikult tema VangS § 30 lõikest 1 tulevat seaduslikku õigust ja administratsioon ignoreerib oma 28.10.2010.a vastuses tema pretensiooni. Kaebaja viitab EV Põhiseaduse § 19 lõikele 2 ning VangS § 41 lõikele 2 ning märgib, et Riigikohtu 22.03.2006.a otsuse nr 3-3-1-2-06 punktis 10 on märgitud asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest, millega seoses on tema suhtes kohaldatud õiguste ja vabaduste piirangud, kuid see ei anna alust sekkuda isiku põhiõigustesse rohkem, kui see otseselt seadusest tuleneb. Kaebaja leiab, et A. Haavik piirab ebaseaduslikult tema õigusi ja vangla aitab oma tegevusega piirangutele kaasa. M. Muslimova viitab EV Põhiseaduse § 3 lõikele 1, § 11 ja § 14 ning Riigikohtu 25.06.2009.a otsuse nr 3-4-1-3-09 punktile 19 ning 17.02.2003.a otsuse nr 3-4-1-103 punktile
3. Kohtuistungil täpsustas M. Muslimova, et enne üleviimist teise sektsiooni, alates 07.09.2010.a kuni oktoobri lõpuni on ta pöördunud Tartu Vangla poole kaebusega seoses ajalehtede mittesaamisega. Kaebaja oli sel ajal kinnises sektoris 12, kambris 3139 ning üldkasutatavat koridori ei saanud kasutada. Ta küsis iga vahetuse käest hommikuse loenduse ajal ajalehte. Vahetuste kaupa on valvurid erinevad, on 3-4 erinevat valvurit. Kaebaja pöördus kaks korda kaebusega vangla poole, aga vangla ei reageeri. 04.10.2010.a esitas ta esimese kaebuse ja kaebusest on näha alla joonitud kohad ning vangla on vaid nendele vastanud. Kaebaja pöördus perioodil 07.10.2010.a kuni oktoobri lõpuni kõikidel kordadel, kui A. Haavik töötas, tema poole ajalehe saamiseks, kuid A. Haavik ei toonud lehte ühelgi korral, kui ta palus. Ta ütles, et tema vahetuse ajal kaebaja lehte ei saa. Tartu Vangla ei andnud kaebajale A. Haaviku töögraafikut, et ta saaks öelda konkreetsed kuupäevad, millal see juhtus. Kaebaja väidab, et iga valvur A. Haavik vahetuse ajal ei saanud ta ajalehte. Kaebajal on antud asjas preventiivne huvi, ta ei taha, et selline asi korduks. A. Haavikuga tal enam konflikte ei ole, sest ta ei pöördu enam tema poole ajalehtede saamiseks, küsib ainult teiste valvurite käest. A. Haavikuga oli kaebajal esimene konflikt 07.09.2010.a, kui ta ei andnud kaebajale ajalehte. Ta demonstratiivselt alandab kaebajat, provotseerib konflikte. M. Muslimova on korduvalt kirjutanud selle kohta ning peale viimast kaebust, mille ta tagasi võttis, pani ta end kirja direktori vastuvõtule, kuid sellest keelduti. Õhtusel ajal ei ole kaebaja kunagi ajalehte küsinud ega ole seda palunud ka raamatukogust. 03.11.2010.a esitatud kaebusele märkis M. Muslimova, et võtab selle tagasi ning kirjutab täpsustuse ning kirjalikku vastust ei soovi. Ta lootis, et kirjutab vanglale täpsustuse, kuid ei teinud seda. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Tartu Vangla on seisukohal, et Marina Muslimova kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata. 2 Marina Muslimova on esitanud kaebuse halduskohtusse, milles märgib, et vanglaametnik A. Haavik rikub oma tegevusega tema õigusi. Kaebaja õiguste rikkumine seisneb selles, et A. Haavik ei anna temale igapäevaseks lugemiseks mõeldud ajalehte, millega rikub kaebajale VangS § 30 lg 1 tulenevat õigust. Veel märgib kaebaja, et tema on vangla poole nimetatud probleemiga pöördunud ja vangla on jätnud tema probleemile vastamata. Kaebaja ei too välja ühtegi konkreetset kuupäeva, millal tema valvur A. Haaviku käest ajalehte küsis ning millal A. Haavik jättis temale ajalehe andmata, mistõttu ei ole vastustajal võimalik sellele üldistavale etteheitele vastata. Samuti on vastustajale arusaamatu kaebaja etteheide vanglale, et vangla ei ole tema esitatud avaldusele vastanud. Kaebaja pöördus vangla poole 04.10.2010.a kaebusega, milles märkis muuhulgas, samuti üldsõnaliselt, ilma konkreetseid fakte välja toomata, et valvur A. Haavik rikub tema VangS § 30 lg 1 tulenevaid õigusi. Kaebaja põhirõhk esitatud pöördumises oli sellel, et A. Haavik koostab tema kohta alusetuid ettekandeid. Peale vanglalt 28.10.2010.a vastuse nr V1/11783-1; V1/11785-1 saamist esitas kaebaja 03.11.2010.a vanglale uue pöördumise, milles viidates vanglalt saadud vastusele nr V1/117831, avaldas, et valvur A. Haavik alandab tema inimväärikust ning rikub temale VangS § 30 lg 1 tulenevat õigust. Kuna kaebus oli jällegi üldsõnaline ja seega ei olnud võimalik kaebaja väiteid kontrollida, vestles peaspetsialist-üksusejuht J. Morozov 16.11.2010.a kaebajaga ning kaebaja lubas asja edasiseks lahendamiseks esitada vanglale sündmuste põhjalikuma kirjelduse ning konkreetsele pöördumisele ta kirjalikku vastust ei soovinud. Seda aga kaebaja ei teinud, andes oma käitumisega mõista, et kas tema probleemi A. Haavikuga ei olegi olnud või on tema probleem saanud lahenduse. VangS § 30 lg 1 sätestab, et kinnipeetavatele tagatakse vanglas võimalus lugeda üleriigilisi ajalehti ja ajakirju. Nimetatud võimaluse tagamiseks on vangla tellinud kõikidesse kinnipeetavate eluosakondadesse ühe eestikeelse ja ühe venekeelse üleriigilise päevalehe Postimees. Kuna kinnipeetavate arv ühes eluosakonnas võib olla kuni 50 ja lugemiseks üks eestikeelne, üks venekeelne ajaleht, siis ei ole võimalik, et kõik kinnipeetavad saavad lugeda lehte ühe korraga. Selleks, et kõik kes lehte lugeda soovivad peavad sellest teada andma hommikuse loenduse ajal oma osakonna valvurile. Valvur teeb kinnipeetava soovi kohta märkme vahetuse alguses saadud sektoris viibivate kinnipeetavate nimekirja ning toimetab päeva jooksul ajalehe kinnipeetavani. Olenevalt soovijate arvust ning ka sellest, mis keelne on valdav arv sektsioonis viibivatest kinnipeetavatest, sõltub ka ajalehe lugemiseks võimaldatav aeg ning selle ühest kambrist teise liikumise kiirus. Üldjuhul võimaldatakse aega lugemiseks 30-60 minutit ning tegelikkuses sellega vanglas probleeme ei ole. Loomulikult võib tulla ette olukord, kus kinnipeetav arvab, et peab ajalehe saama kohe või kindlal kellaajal ning küsib ajalehte valvuri käest päeva jooksul mitu korda, mis aga ei tähenda veel iseenesest seda, et sellist tegevust saab pidada kinnipeetava jaoks alavääristavaks või alandavaks. Tartu Vangla on seisukohal, et kaebaja õigusi ajalehe lugemise võimaldamisel rikutud ei ole ning pigem on kaebaja kaebus esitatud tahtluses tekitada oma teenistusülesandeid kohusetundlikult ning korralikult täitvale ametnikule ebameelduvusi selle eest, et ametnik on koostanud ettekande kaebaja poolt toimepandud distsipliinirikkumiste kohta, mille kohta sisalduvad ka viited kaebaja vanglale esitatud pöördumistes. Samuti ei leia vastustaja, et vangla oleks jätnud kaebaja pöördumisele vastamata või tema probleemiga tegelemata. Kaebaja avaldas ise vanglale, et asjaga edasiseks tegelemiseks täpsustab ta probleemi olemust valvur A. 3 Haavikuga, mille ta jättis aga tegemata. Kohtuistungil märkis vastustaja esindaja, et valvur A. Haavik on ettekande koostaja, mille alusel M. Muslimovale oli määratud distsiplinaarkaristus. Sellest sai konflikt alguse. Pigem viitab see sellele, et M. Muslimova ei ole nõus temale etteheidetava teoga. Olemas on kohtulahend, et kolm päeva võib olla aega üleriigiliste lehtede lugemiseks. Kaebajal oli võimalus lehte küsida ja seda lugeda kolme päeva jooksul peale ajalehe ilmumist. Vastustaja leidis, et M. Muslimova õigust ajalehte lugeda rikutud ei ole ning rikutud ei ole õigust saada vanglalt vastust, kuna kaebaja avaldas ise, et kirjalikku vastust ei soovi ning esitab hiljem põhjaliku sündmuste kirjelduse, mida aga teinud ei ole. Tuginedes eeltoodule palub vastustaja halduskohtumenetluse seadustiku § 26 lg 1 p 6 alusel jätta Marina Muslimova kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kaebaja esitas kohtule kaks nõuet Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamise kohta: 1) ajalehe lugemise mittevõimaldamine ja seega VangS § 30 lg 1 rikkumine; 2) 04.10.2010.a pöördumisele, mis oli registreeritud 05.10.2010.a nr-ga V1/11783 (

§ 30lg 1 rikkumise kohta), mittevastamine.

1. Vastustaja teatas kohtule, et vangla tellib kõikidesse kinnipeetavate eluosakondadesse ühe eestikeelse ja ühe venekeelse üleriigilise päevalehe Postimees ja kaebaja ei ole seda eitanud ega vaidlustanud. Vastustaja teatas kohtule, et eluosakonnas kinnipeetavate arv võib olla kuni 50 ja ei ole võimalik, et kõik kinnipeetavad saavad lugeda ühte ajalehte korraga. Kõik, kes soovivad lehte lugeda, peavad sellest teada andma hommikuse loenduse ajal oma osakonna valvurile. Valvur teeb selle kohta märkme kinnipeetavate nimekirja ning toimetab päeva jooksul ajalehe kinnipeetavani. Ajalehe lugemiseks võimaldatav aeg ning selle ühest kambrist teise liikumise kiirus sõltub kinnipeetavate arvust, kes avaldasid soovi ajalehe lugemiseks. Vastustaja teatas, et üldjuhul ajalehe lugemisega probleeme ei ole. Probleem on selles, et mõned kinnipeetavad arvavad, et peavad saama ajalehe kohe või kindlal kellaajal ning küsivad ajalehte valvuri käest päeva jooksul mitu korda, kuid see ei tähenda, et sellist tegevust saab pidada kinnipeetava jaoks alavääristavaks või alandavaks. Kohus nõustub vastustaja ülalmainitud seisukohaga. Kaebaja kinnitas, et kõik valvurid annavad talle ajalehe, peale valvur A. Haaviku, kellega tal on konflikt. Kaebaja teatas, et ta ei saa ajalehte lugeda ainult A. Haavik vahetuse ajal. Kaebaja kinnitas, et „mulle toodi tavaliselt vene keelne Postimees iga päev, välja arvatud laupäeval ja pühapäeval“ (t.l 39). Kaebaja kinnitas, et „ajaleht antakse ainult küsimise peale. Hommikul pannakse loenduse ajal kirja, kes soovib ajalehte. Päeva jooksul tuuakse leht kambrisse, aega antakse lugemiseks 15-20 minutit kambri peale. Mul kulub lehe lugemiseks umbes 15 minutit“ (t.l 39-40). Kaebaja teatas, et vahetuse kaupa on valvurid erinevad, on 3-4 erinevat valvurit (t.l 39). Seega, on kohtu arvates valvur A. Haavik ühes kuus valves umbes 8 korda. Kui ajaleht ei käi laupäeval ja pühapäeval, siis on valvur A. Haavik ühes kuus valves umbes 5-7 korda ja kaebaja etteheited ühes kuus võiksid olla 5-7 korral, mitte rohkem. Kaebaja ei saanud kohtule täpsustada, kuna ta ei saanud lugeda ajalehte ja mitu korda. Ta teatas, et „väidan, et iga valvur A. Haavik vahetuse ajal ei saanud ma ajalehte“ (t.l 39). Kohtu küsimusele vastas kaebaja: „On 4 küll võimalus kuni kella 22-ni lehte lugeda, kuid õhtusel ajal ma kunagi ajalehte ei ole küsinud. Ma ei tulnud selle peale“ (t.l 40). Sellest teeb kohus järelduse, et kaebajal oli reaalne võimalus lugeda ajalehte isegi kui oli A. Haaviku vahetus, peale seda, kui A. Haavik lõpetas kell 20.00 oma vahetuse. Kaebajal oli võimalus küsida ajalehte valvurilt, kes tuli tööle peale kella 20.00 (valvurite vahetus) ja lugeda seda kuni öörahuni. Kui kaebaja ei ole seda võimalust kasutanud, siis järelikult ei ole ta ise realiseerinud oma õigust. Kohus leiab, et kaebajal oli võimalus eilset lehte lugeda järgmisel päeval ja kohtu arvates ei saa tõlgendada, et kui leht saabub vanglasse iga päev lõuna ajal, siis informatsioon eilses lehes on juba vananenud. Kaebaja kinnitas kohtus (t.l 42), et peale A. Haaviku vahetuse, on teise vahetuse valvurid talle ajalehe toonud. Seega ei leidnud tõendamist kaebaja väide, et vanglas VangS § 30 lg 1 kohaselt ei ole talle tagatud võimalus lugeda üleriigilist ajalehte. VangS § 30 lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale vanglas võimalus lugeda üleriigilisi päevalehti ning ajakirju. Seadusest ei tulene kohustust, et kinnipeetavale tuleks tagada igapäevaselt ajalehe lugemise võimalus. Käesolevas asjas on tõendatud, et kaebajale oli kindlustatud mitu korda nädalas kambrisse venekeelne ajaleht ning tal oli võimalik seda lugeda. Sama seisukohta on kinnitanud Tartu Ringkonnakohus 25.02.2004.a lahendis nr 2-3-50/
2. Ülaltoodu alusel ei ole kohus tuvastanud, et vastustaja oleks rikkunud kaebaja õigust, mis tuleneb VangS § 30 lõikest 1, so päevalehe lugemise võimaldamises ja seega ei ole alust kaebuse rahuldamiseks selles osas.
3. On tuvastatud, et kaebaja pöördus 04.10.2010.a vangla poole kaebusega mitmes küsimuses. Kaebaja mainis selles kaebuses, et valvur A. Haavik kuritarvitab ametivõimu ja ei anna võimalust kasutada VangS § 30 lg 1 ja § 53 lg 1 ettenähtud õigust (t.l 26). 03.11.2010.a pöördus kaebaja uuesti vangla poole ja teatas, et 04.10.2010.a kaebuses ta mainis, et A. Haavik tahtlikult rikub tema õigusi, mis on ette nähtud VangS § 30 lg 1 ja § 53 lg 1, kuid vangla vastuses ei olnud vastust ülalnimetatud probleemile (t.l 28). 16.11.2010.a kirjutas kaebaja omakäeliselt, et kutsub kaebuse tagasi selleks, et annab situatsioonist uue täpse kirjelduse. Kirjalikku vastust ta ei vaja (t.l 28 pöördel). Kohtuistungil kinnitas kaebaja ülalnimetatud fakti ja seletas, et pidi kirjutama uuesti üksikasjalikult iga fakti kohta selgituse, kuid ei ole seda teinud (t.l 41). Kaebaja väitis kohtus, et ta mõtles ümber ja siiski soovis saada vastust 04.10.2010.a pöördumisele (t.l 41), kuid kohus ei võta seda argumendina, et vastustaja oleks pidanud olema ettenägelik ja siiski andma kaebajale kirjaliku vastuse. Ülaltoodu alusel jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude tunnistada vastustaja tegevusetus tema 04.10.2010.a pöördumisele mittevastamisel õigusvastaseks. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6, jätab kohus kaebuse rahuldamata. Tamara Hristoforova Kohtunik 5