) § 64 lg 1 p-s 6 sätestatud õigus mitte anda informatsiooni. Tegemist on põhiseaduse §-s 22 kaitstud põhiõigusega. Juhatuse liikme Teet Raatsini suhtes toimub kriminaalmenetlus ning seetõttu ei ole välistatud, et osaühingu suhtes kogutud informatsiooni võidakse kasutada ka selle juhatuse liikme vastu. Osaühingu juhatuse liikme ning osaühingu õigused on lähedalt seotud, seega võib tähendada informatsiooni andmine ka seda, et oht saada õigusrikkumises süüditunnistatud ei ole mitte ainult või kitsalt äriühingul, vaid selle juhatuse liikmel. Kuigi korraldus on tehtud osaühingule, on siiski alust väita selle täitmise võimatust ka kitsalt seoses juhatuse liikme põhiõiguste võimaliku riivega. 3. Osaühing keeldub teabe andmisest ja dokumentide esitamisest ja tugineb seejuures põhiseaduse § 22 lg-le 3, Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 6 lg-tele 1 ja 2 ning maksukorralduse seaduse § 64 lg 1 p-le 6. Osaühing rõhutab
lg 1 p-s 6 toodud formuleeringut, mis sätestab, et teabe andmisest ja tõendite esitamisest on õigus keelduda isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist.
vastavaid sätteid, kuid kaebuse esitaja hetkel
Küll aga leiab kaebaja, et käesoleva asja lahendamisel on alternatiiviks ka taotlus, kas kaebajal on vastavas maksuõigussuhtes kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus. Juhul kui kaebajal on kaasaaitamiskohustus, siis ei ole kaebajal alust kahelda vaidlustatud korralduse õiguspärasuses ning ta on valmis seda täitma. Juhul aga kui tal on vaikimisõigus, siis tuleneb sellest ka vaidlustatud korralduse õigusvastasus või vähemalt see, et kaebajal ei ole selle täitmise kohustust. Vastustaja vastuväited
lg 1 p-le 6 tuginevalt õigustatud vaidlustatud korralduses nõutud dokumentide mitte esitamiseks, kuna korralduses küsitud teabe perioodil (maksustamisperiood märts 2011) polnud T. Raatsin kaebuse esitaja juhatuse liige, kes saanuks 03.05.2011 maksuhaldurile deklareerida andmeid, mis süüstaks
Maksuhalduri andmetel 17.02.2011 kuni 17.05.2011 kl 12:12 kaebuse esitaja juhatuse liige olnud R. Paala ei ole
Raatsini abikaasa, otsejoones sugulane, õde või vend jne, s.t
Raatsinil olnud õigus 17.05.2011
Seetõttu on vastustaja veendunud, et seesugune kaebuse esitaja käitumine 17.05.2011 vaidlustatud korralduse täitmisel on iseloomulik just kaebuse esitaja suvaotsuste langetamisena, mida kaebuse esitaja maksuhaldurile sisuliselt maksumenetluse käigus ei põhjendanud. 24.05.2011 T. Raastini poolt esitatud kirjalikest seisukohtadest korralduse mittetäitmiseks selgub aga just otseselt asjaolu, et korraldusega nõutud dokumente ei esitata maksuhaldurile just põhjendusel, et kaebuse esitaja endine juhatuse liige R. Paala neid kaebuse esitaja praegusele juhatuse liikmele otseselt üle ei anna seni, kuni maksuhaldur ei garanteeri dokumentide mittekasutamist äriühingu ja tõenäoliselt ka R. Paala vastu muus menetluses, kuigi dokumentide taastamise ja maksuhaldurile esitamise kohustus lasus kaebuse esitajal endal, mida T. Raatsin kaebuse esitaja nimel esitatud nn garantiitingimuste mittetäitmise korral maksuhalduri poolt ei kavatsenudki täita. Kaebuse p-s 7.7 viidatud väärteomenetlust pole vastustaja andmetel T. Raastini suhtes alustatud, mistõttu saab vastustaja nendest faktidest järeldada, et vaidlustatud korraldusega nõutud dokumente ei ole mitte kuidagi võimalik kasutada tõenditena ei kriminaalasjas nr 10930000236 ega kaebuse p-s 7.7 viidatud olematus väärteomenetluses. Seega on vastustaja ka seisukohal, et kaebuse esitaja on esitanud kaebuses faktiväiteid, mida ta ei ole tõendanud HKMS § 15 lg-s 3 sätestatud nõuete kohaselt, millest johtuvalt on kaebus selles osas ka põhjendamatu. 12. Vastustaja märgib, et olenemata sellest, et kaebuse esitaja EIK praktikat meelevaldselt kaebuse p-s 3 endale laiendab, viitab vastustaja Euroopa Kohtu (EK) poolt 18.10.1989 tehtud otsusele nr 374/87, kus leiti, et juriidilisel isikul ei ole siiski absoluutset õigust vaikimisele, sest juriidilised isikud peavad vastama fakte käsitlevatele küsimustele mööndusega, et nad ei pea tunnistama rikkumist. 13. Kaebuse esitaja alternatiivse taotluse osas märgib vastustaja, et on ka alternatiivselt esitatud taotluse osas seisukohal, mille kohaselt enese mittesüüstamise privileegi kaitseala ei laiene maksumenetluses tavapärastele dokumentide esitamise nõudmisele (nt kuludokumendid telefoni, kütuse ja elektrienergia vms kohta) ning seega ei välista see käesoleval juhul ka kaasaaitamiskohustust. Kui kaebuse esitaja soovib kasutada
lg 1 p-s 6 sätestatud õigust, siis ta peab ise põhistama ohtu, et nõutavaid andmeid või 4 tõendeid võidakse tema süüstamisel kasutada, mitte paluma seda teha kohtul läbi tuvastamise kaebuse. Pelgalt väide, et äriühingu endise juhatuse liikme R. Paala, s.h ka praeguse juhatuse liikme T. Raatsini vastu on varasemalt alustatud kriminaalmenetlusi, mis ei puuduta vaidlusalust maksustamisperioodi, ei anna alust kaebuse esitajal
14. Käesolevas olukorras on maksukohustuslane teabe andmisest ning dokumentide esitamisest keeldumisega tekitanud olukorra, kus maksuhalduril puudub võimalus täita uurimiskohustust määral, mis võimaldaks selgitada välja maksukohustusega seotud asjaolud. Kui maksuhaldur ei saa välja selgitada õiget maksukohustust, siis tähendaks see olukorda, kus maksukohustuslane saab kontrollimatult maksukohustust vältida, mis ei oleks aga kooskõlas ühetaolise maksustamise põhimõtte ning maksu olemusega ning ühtlasi oleks selline olukord vastuolus
Maksude õige kogumine lähtudes ühetaolise maksustamise põhimõttest on ühtlasi oluline avalik huvi, kuna võimaldab riigil või kohalikul omavalitsusel täita avalik-õiguslikke ülesandeid (nt elanikkonnale osutatavad teenused, nagu sotsiaalteenused, julgeolekuteenused jne). Vastustaja leiab, et kaebuses toodud seisukohad, mida kaebuse esitaja põhjendab läbi Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika, on põhjendamatud. LÕMTK 06.05.2011 korraldus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ning kaebuse esitaja vastupidised väited on alusetud. Korraldusega seonduv ei piira isiku õigusi sellises ulatuses, et tegemist oleks põhiseaduse §-s 22 sätestatud põhiõiguste ebaproportsionaalse riivega, vaid tegemist on kohase, vajaliku ja mõõduka meetmega õiguskorra tagamiseks. Kohtu põhjendused ja otsus I LÕMTK 06.05.2011 korralduse nr 12.2-3/2096-1 tühistamise nõue. 15. Vaidlustatud korraldusega kohustas LÕMTK Õisu Holding OÜ esitama revidendile tutvumiseks dokumendid ja teave 2011.a märtsikuu kohta hiljemalt 16.05.2011 kell 10.00. Korralduse järgi esitas Õisu Holding OÜ 03.05.2011 2011.a märtsikuu käibedeklaratsiooni, deklareerides selles enammakstud käibemaksu kokku summas 11 360 eurot. Maksuhaldur pidas vajalikuks kontrollida eelmärgitud andmete arvestamise põhjendatust ning tõendatust. Kaebaja on seisukohal, et tal on
lg 1 p-st 6 tulenev õigus mitte anda informatsiooni, ning et tegemist on põhiseaduse §-s 22 kaitstud põhiõigusega. 16.
sätestab maksuhalduri ülesanded.
lg 2 kohaselt maksuhalduri ülesanneteks: 1) kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras; 2) arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress ning tagastada enammakstud või hüvitatavad summad; 3) nõuda sisse maksuvõlad; 4) kohaldada maksuseaduste rikkujate suhtes seadusega lubatud sunnivahendeid ja karistusi. Tulenevalt
lg-st 2, on maksuhalduril õigus kontrollida kõiki maksukohustuslase majandus- ja kutsetegevusega ning maksukohustuslase poolt maksude tasumisega seotud dokumente, samuti teha kaupade, materjalide ja muu vara ning tehtud tööde ja osutatud teenuste inventuure ja ülemõõtmisi. 5
§-st 60 lg 1 annab maksuhaldurile õiguse saada maksumenetluses tähendust omavate asjaolude väljaselgitamiseks maksukohustuslaselt või tema esindajalt suulist või kirjalikku teavet. 17. Kaebuse põhjenduste kohaselt on osaühing keeldunud korralduse täitmisest põhjendusega, et soovib maksma panna
lg 1 p-s 6 sätestatud õiguse mitte anda informatsiooni, ning et tegemist on põhiseaduse §-s 22 kaitstud põhiõigusega. Kaebuse kohaselt osaühing keeldumisel selgitas, et osaühingu juhatuse liikme Teet Raatsini suhtes toimub kriminaalmenetlus ning seetõttu ei ole välistatud, et osaühingu suhtes kogutud informatsiooni võidakse kasutada ka selle juhatuse liikme vastu. 18. Kaebaja on tõstatanud küsimuse, kas kaebajal oli õigus keelduda vaidlusaluse korralduse alusel maksuhaldurile teabe andmisest. Õigus keelduda teabe andmisest ja tõendite esitamisest tuleneb EV põhiseaduse §-s 22 sätestatud nemo tenetur se ipsum accusare printsiibist, mille järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu. Sama printsiip on ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsiooni artiklist 6 tuleneva õiglase menetluse keskne komponent. Selle üheks eesmärgiks on kaitsta süüdistavat võimude mittekohase sunni eest. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 10.06.2010 määrusest asjas nr 3-4-1-3-10 tulenevalt on ka maksuhalduril kohustus arvestada Põhiseaduse § 22 lõikest 3 tuleneva piiranguga, mille järgi ei tohi kedagi sundida tunnistama iseenda või oma lähedaste vastu.
lg 1 järgi on
§-de 60-63 alusel teabe andmisest ja tõendite esitamisest õigus keelduda: 5) maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega; 6) isikul küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Kohus on seisukohal, et
lg 1 p-de 5 või 6 alusel teabe andmisest ja dokumentide esitamisest keeldumise õiguse olemasolu ei too iseenesest kaasa vaidlustatud korralduse õigusvastasuse ja selle tühistamise. Vaikimisõiguse põhjendatud kasutamine ja seega tõendite ja teabe esitamisest keeldumine kujutab endast ainult õiguspärast haldusakti täitmata jätmist, mille puhul ei ole maksuhalduril õigust korralduses viidatud sunnivahendit kohaldada.
lg 1 ja § 62 lg 1 maksukohustuslaselt teabe nõudmiseks ja tõendite esitamiseks kohustamisele eelnevalt ei pea maksuhaldur välja selgitama, kas maksukohustuslasel esinevad
alused tõendite ja teabe esitamisest keeldumiseks.
§-st 64 ei nähtu, et seadusandja oleks pannud maksuhaldurile selliste andmete väljaselgitamiste kohustust, mis poleks ka reaalselt võimalik. Seega ei sea
lg 1 ega ka § 62 lg 1 maksuhalduri poolt soovitud teabe ja tõendite küsimise õiguse realiseerimist sõltuvusse maksukohustuslase õigusest teabe ja tõendite esitamisest keeldumisest. Seetõttu ei saa kaebaja põhistada dokumentide esitamise ja teabe küsimise õigusvastasust lihtsalt suvaotsusele põhineva õigusega nende esitamisest keelduda.
Seega puuduvad kaebuse esitajal objektiivsed põhjused korralduse täitmisest keeldumiseks. Euroopa Inimõiguste Kohtu 08.04.2004 otsuses asjas nr 38544/97 p-des 45 ja 46 on asutud seisukohale, et juhul, kui puudub käimasolev või kavandatav kriminaalmenetlus isiku suhtes, ei pruugi olla tegu enese mittesüüstamise privileegi rikkumisega. Õigus keelduda teabe andmisest ei ole absoluutne ja iseenesest ei ole väljaspool süüteomenetlust keelatud ka vaikimisest järelduste tegemine. Seos teabe ja võimaliku süüteomenetluse vahel ei tohi olla kauge ega hüpoteetiline. Antud juhul leiab kaebaja ebaõigesti, nagu oleks maksukohustuslasel õigus keelduda igasuguse teabe andmisest ja õigus keelduda alati maksuhalduri küsimustele vastamisest. Kohus nõustub seejuures vastustaja poolt märgituga, et arusaamatu on antud juhul kaebaja keeldumine teabe esitamisest olukorras, kus kaebaja esitas ise maksustamisperioodi märts 2011 kohta käibedeklaratsiooni, milles andis ise maksuhaldurile teavet enammakstud käibemaksu kohta, käsitledes aga enammakstud käibemaksu kohta nõutud tõendeid teda potentsiaalselt süüstavateks. 21. Põhjendamatu on ka kaebaja seisukoht, et talle ei ole maksuhalduri poolt selgitatud tema õigusi, sealhulgas õigust keelduda tõendite esitamisest. Kohus osundab, et
lg-s 3 kohaselt käeoleva paragrahvi lõike 1 punktis 5 nimetatud isikutelt ütluste, dokumentide või 7 asitõendite esitamise või ettenäitamise nõudmise korral tuleb neid kirjalikult või suuliselt teavitada õigusest kohustuse täitmisest keelduda. Suulise teavitamise kohta võetakse isikult allkiri.
Õigusest teavitamise nõue ei puuduta teisi § 64 lg-s 1 nimetatud isikuid, sealhulgas ka lg-s 6 nimetatud isikut ehk maksukohustuslast ennast. Maksukorralduse seaduse seletuskirja kohaselt
lg 1 punktides 1-4 ja p-s 6 nimetatud isikute puhul eeldatakse, et nad on sellest õigusest teadlikud. Kaebaja tegevusest saab järeldada, et kaebaja oli eelnevalt vaikimisõiguse kasutamise võimalusest teadlik. Eeltoodust tulenevalt puudub alus vaidlustatud korralduse õigusvastaseks tunnistamiseks ja tühistamiseks. II Kaasaaitamiskohustuse või vaikimisõiguse tuvastamise nõue. 22. Alternatiivnõudena on kaebaja taotlenud, et kohus tuvastaks, kas kaebajal oli seoses eelnevalt vaidlustatud LÕMTK 06.05.2011 korraldusega kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus. Taotluse põhjendustes on kaebaja märkinud, et antud alternatiivse taotluse aluseks on Riigikohtu PSJV kolleegiumi 03.03.2011 määrus asjas nr 3-4-1-15-10, mille p-s 24 on Riigikohus selgitanud: „Samuti ei saa välistada ka HKMS § 6 lg 3 p 3 alusel avalikõigusliku suhte kindlakstegemise taotlust. Sellisel juhul paluks isik tuvastada, kas tal on kaasaaitamiskohustus või vaikimisõigus ja saaks selle käigus vaidlustada
vastavas sättes“. HKMS § 37 lg 1 p 6 (kuni 01.01.2012 HKMS § 6 lg 3 p 3) alusel saab halduskohus tuvastada kaebaja õiguste kaitseks teda puudutava avalik-õigusliku suhte või selle puudumise. Vaidlust ei saa olla selles, et vaidlustatud 06.05.2011 teabe andmise korralduse alusel tekkis korralduse välja andnud haldusorgani ja kaebaja vahel avalik-õiguslik suhe. 23. Kaebaja alternatiivse taotluse osas märgib kohus et see, kas kaebajal oli tulenevalt vaidlustatud maksuhalduri korraldusest kaasaitamiskohustus või vaikimisõigus, selgus juba eelneva tühistamistaotluse läbivaatamise tulemusena. Kohus tegi kindlaks, et kaebajal puudusid sellised objektiivsed asjaolud, mis oleksid aluseks vaikimisõiguse kasutamiseks ehk mis oleksid andnud aluse korralduse tühistamiseks ja kohus ei pea vajalikuks neid asjaolusid uuesti välja tuua. Maksumenetluses lasub maksukohustuslasel kaasaaitamiskohustus.
lg 1 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud maksuhaldurile teatama kõik talle teadaolevad asjaolud, mis omavad või võivad omada maksustamise seisukohalt tähendust. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt maksukohustuslane peab arvestust maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude kohta, annab seletusi, esitab deklaratsioone ja muid tõendeid ning säilitab neid seadusega ettenähtud tähtaja jooksul. Lisaks märgib kohus, et vaidlustatud korralduse järgi on maksukohustuslaseks, kelle maksuarvestuse õigsust kontrollitakse, juriidiline isik Õisu Holding OÜ.
lg 1 p 6 annab võimaluse keelduda teabe andmisest küsimustes, milledele vastamine tähendaks enda või
Antud juhul on maksukohustuslase näol tegemist juriidilise isikuga, kellel sugulasi ei saa olla, ei anna
Viidatud sätte liiga üldistav tõlgendamine tooks kaasa olukorra, kus maksuhalduril puuduksid igasugused võimalused maksumenetluse läbiviimiseks. Lisaks on põhjendatud viidata samale PSJK 03.03.2011 määruses nr 3-4-1- 15-10 osundatud seisukohale: „Kui maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes isikult nõutava tõendusteabe faktiline iseloom viitab isiku 8 poolt toime pandud kuriteole, on isikul õigus tugineda enese mittesüüstamise privileegile isegi siis, kui kriminaalmenetlust ei ole veel alustatud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi (RKKK) 1. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas nr 3-1-1-39-05, p-d 12–15). Maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüstavad ütlused ei ole aga kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses
Õigusega keelduda enda vastu tunnistamisest on vastuolus ka see, kui teises menetluses sundkorras saadud ütlusi, mis on küll esmapilgul õigusrikkumist eitavad, kasutatakse kriminaalmenetluses selleks, et vaidlustada või seada kahtluse alla süüdistatava teisi ütlusi või muid tema poolt esitatud tõendeid või õõnestada muul viisil süüdistatava usaldusväärsust (Vt RKKK
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.