kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased ).
kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama: alaealine laps; laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni; muu abivajav alaneja või üleneja sugulane, kes ei ole võimeline ennast ise ülal pidama.
lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.
lg 2 järgi ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.
lg 1 järgi antakse ülalpidamist üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis ). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil.
lg 2 kohaselt alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.
lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära.
lg 2 järgi võib kohus elatise välja mõista kindla summana või muutuva suurusena, määrates ette kindlaks elatissumma suuruse arvutamise alused.
102 lg 1 kohaselt vabaneb Isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist.
102 lg 2 järgi ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. PankrS sätted kehtivad perekonnaseaduse suhtes erinormina. Puudutatud isik nõustus avaldusega. Vastavalt
§-le 96 on IK (pankrotis) kohustatud ülal pidama oma alaealisi lapsi – LK´it, DK´it ja KK´it. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et avaldus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Pankrotivarast elatise väljamõistmine on alaealiste huvides mõistlik ja vajalik, kuna vajalikest elatusvahenditest ilmajäämisel satuksid avaldajad majanduslikult raskesse olukorda. Kooskõlas PankrS § 147 lõikega 1 määrab kohus LK´ile, DK´ile ja KK´ile elatise igaühele 278,02 eurot, kokku 834,06 eurot IK´i (pankrotis) pankrotivara arvelt alates avaldajate poolt taotletud kuupäevast kaheks kuuks. Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 174 lg 1 järgi menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. TsMS § 174 lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri ning kulusid tõendavad dokumendid. TsMS § 172 lg 1 järgi kannab hagita menetluses menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse väite või tõendi. Antud juhul on avaldus tehtud laste huvides. Kohus ei pea nendelt menetluskulude väljamõistmist asjakohaseks. Menetlusosaliste menetluskulud jäävad nende endi kanda. Riigilõivu tasumise kohustus RLS § 22 lg 1 p 2 kohaselt viidatud normi eesmärki arvestades menetlusosalistel puudub. Kohtu hinnangul on RLS § 22 lg 1 p 2 kohaldatav ka pankrotimenetlusest tuleneva elatusraha määramisel. Kohtunik Epp Haabsaar
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.